Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Tuginedes Riigikohtu 11.06.2008 otsusele asjas 3-2-1-36-08, märkis maakohus, et põlvnemise kohtuliku tuvastamise korral on võimalik välja mõista elatis alates hagi esitamisest, mistõttu tuli jätta rahuldamata hageja tagasiulatuva elatise nõue. Avalduse osas lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks märkis kohus, et see oli esitatud ennatlikult ja lapse huve arvestamata, mistõttu tuli avaldus jätta rahuldamata. Lapse isal ei olnud enne lapse põlvnemise tuvastamist tõsikindlat veendumust selles, et ta on lapse isa ja lapse põlvnemine ei olnud seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, mistõttu ei olnud isal võimalik PKS-is sätestatud korras hooldusõigust teostada. Lapse isa avaldas istungil, et ta küll ei soovi lapse emaga koos elada, kuid soovib lapse kasvatamises osaleda ja ei ole nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Kuna lapse isal ei olnud seadusest tulenevat õigust seni hooldusõigust teostada, olid lapse ema väited selle kohta, et lapse isa võib hakata lapse hooldusõiguse teostamist takistama, paljasõnalised ja tõendamata. Menetluses ei leidnud tõendamist, et vanematel ei ole võimalik hooldusõigust ühiselt teostada. Lapse arenguks on oluline turvaline suhe mõlema vanemaga. Kui vanemad ei jõua edaspidi ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Samuti on edaspidi võimalik taotleda lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist PKS § 137 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus

nende nõuetega seonduvat menetluskulude jaotust. Nimetatud osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 8 ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. TsMS § 550 lg 2 järgi võib vanema õiguste määramise lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamise kohus lahendada ka hagimenetluses, kui seda nõutakse koos abielu lahutamisega või elatise väljamõistmise hagimenetluses. Samas ei tohi asja lahendus oleneda sellest, kas kohus lahendas hooldusõiguse küsimuse hagimenetluses või hagita menetluses. Hooldusõiguse asi jääb sõltumata sellest, et see vaadatakse läbi koos hagiasjaga (nt elatise hagi) oma olemuselt hagita asjaks. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1, § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kusjuures hagita menetlus nõuab kohtult veelgi suuremat aktiivsust asja lahendamisel. Kohus on jätnud TsMS § 392 lg 1 p-dest 1, 3 ja 4 tulenevad eelmenetluse ülesanded täitmata, s.t on jätnud menetlusosalistele menetlusliku olukorra selgitamata ja kindlaks tegemata menetletava nõude. Kaebusest nähtuvalt ei ole kohus piisaval määral selgitanud avaldajale, mis eristab hooldusõigust otsustusõigusest ja jätnud selgeks tegemata, mida avaldaja soovib, kas hooldusõiguse äravõtmist või teatud küsimuste osas otsustusõiguse saamist (vt nt kohtuistungi protokolli, lk 54). Veel on jätnud kohus selgitamata, et otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. Seetõttu saab kohus lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (Riigikohtu 15.02.2016 otsus asjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu 29.09.2015 otsus asjas nr 3-2-1-81-15, p 19). Samuti ei ole kohus välja selgitanud asja lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid. Menetletud on üksnes hageja põlvnemise tuvastamise nõuet ja elatisenõuet. Eestkosteasutused on lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks formaalselt küll menetlusse kaasatud, kuid neil ei ole sisuliselt lastud hooldusõiguse küsimuses kaasa rääkida. Näiteks on Lasnamäe Linnaosa Valitsus selgitanud 21.09.2017, et kuna lapse sünniaktis oli tol hetkel kanne üksnes ema kohta, ei saanud eestkosteasutus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja avaldajale üleandmise osas kaasa rääkida enne, kui lapse põlvnemine on tuvastatud (lk 43). Hiljem kohus aga seda võimalust ei andnud. Menetluse kestel kogunenud teadmiste pinnalt ei olnud võimalik teha õiget ja õiglast lahendust vanemate hooldusõiguse küsimuses.

Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata. Selliste rikkumiste korral tuleb maakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks maakohtule (vt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-184-15, p 12). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.