JB avaldused lepitusmenetluse kohaldamiseks ja ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning JR avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.06.2017 määrus lepitusmenetluse ebaõnnestumise ja hooldusõiguse osalise lõpetamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik JR määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: JB (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Dmitri Tšimpoaka Puudutatud isik I: SB (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Puudutatud isik II: RB (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Puudutatud isik III: JR (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Valeria Titova Eestkosteasutus: Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) Eestkosteasutus: Saue linn (Saue Linnavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Resolutsioon:
Kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.06.2017 määrus ja saata tsiviilasi uueks lahendamiseks samale maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa määruskaebust esitada. Asjaolud ja menetluse käik
Harju Maakohus kinnitas 02.04.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-26764 JB (avaldaja) ja JR (puudutatud isik III) vahel kompromissi, mille järgi on laste SB (puudutatud isik I) ja RB (puudutatud isik II) elukohaks ema elukoht ja vanematel on ühine hooldusõigus. Lisaks määrati kindlaks laste ja isa vaheline suhtlemiskord.
2.17.05.2013 esitas puudutatud isik III tsiviilasjas 2-13-23823 Harju Maakohtule avalduse laste suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse temale üleandmiseks. Ühtlasi palus puudutatud isik III määrata kindlaks avaldaja ja laste vahelise suhtlemiskorra. Avaldaja esitas avalduse lepitusmenetluse algatamiseks ning hilisemalt taotluse lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamiseks. Harju Maakohus jättis 06.10.2014 määrusega avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata, tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määras avaldaja ja puudutatud isiku II vahel suhtlemise korra, mille kohaselt toimuvad puudutatud isiku II ja avaldaja vahel kohtumised igal teisipäeval ja neljapäeval ning iga kuu teisel nädalavahetusel. Suhtlemiskorra erisused määrati suveks, kevad- ja sügisvaheajaks, jõuludeks, aastavahetuseks ning sünnipäevade puhuks. Kohus määras avaldaja ja puudutatud isiku I vahelise suhtlemise korra selliselt, et laps kohtub isaga lapse soovi korral.
3.25.04.2016 esitas puudutatud isik III tsiviilasjas nr 2-16-6558 Harju Maakohtule avalduse, millega palus lõpetada puudutatud isiku III ja avaldaja vahel ühise hooldusõiguse puudutatud isiku II elukoha, kooli ja viibimiskoha osas ning anda selles osas otsustusõigus üle puudutatud isikule III ning määrata avaldaja ja puudutatud isiku II vahel uus suhtlemiskord selliselt, et lapse soovi korral kohtub ta oma isaga eelnevalt kokkulepitud aegadel. Ühtlasi palus puudutatud isik III kohaldada esialgset õiguskaitset ning keelata avaldajal kohtuda ning suhelda puudutatud isikuga II kuni kriminaalmenetluse lõpuni ja anda lapse viibimiskoha osas otsustusõigus üle lapse emale. Avalduse kohaselt on lapse isa agressiivne, ta on last ähvardanud ning jättis lapse 11.04.2016 peale treeningtundi üksi tänavale. Samuti lõi isa last trennis meelega vastu jalga, millest tekkisid verevalumid. Puudutatud isik III on pöördunud politsei poole. Laps on emale avaldanud, et ta ei soovi enam koos isaga treeningutes käia ja soovib tegeleda muu spordialaga.
4.09.05.2016 esitas avaldaja tsiviilasjas 2-13-23823 Harju Maakohtule avalduse lepitusmenetluse kohaldamiseks, kuna puudutatud isik III on 06.10.2014 määrusega kindlaksmääratud suhtlemise korda korduvalt tahtlikult rikkunud. Seetõttu ei ole avaldaja saanud lastega suhelda määratud ajal, kohas ja viisil, nende eest hoolitseda ega teostada oma vanema õigusi. Lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel palus avaldaja määrata milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada suhtlemiskorra rikkumisel (sh anda kohtutäiturile õigus määrata puudutatud isikule III sunniraha ja kasutada tema suhtes jõudu lastega suhtlemise võimaldamiseks).
5.26.09.2016 esitas avaldaja tsiviilasjas nr 2-16-14475 avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks puudutatud isiku II viibimiskoha määramise osas ja palus anda selles
osas ainuhooldusõiguse üle avaldajale. Avaldaja palus määrata lahendis, et kohtutäitur võib puudutatud isiku II avaldajale üleandmiseks kasutada jõudu ja puudutatud isiku III nõusolekuta siseneda tema valduses olevatesse ruumidesse või tema valduses oleval maatükil viibida ja neid läbi otsida. Avalduse kohaselt on laste ema korduvalt tahtlikult rikkunud maakohtu poolt määratud suhtlemise korda ning seetõttu ei ole avaldaja saanud lastega suhelda ja nende eest hoolitseda ning teostada vanema õigusi. Puudutatud isik III teeb kõik selleks, et rikkuda avaldaja ja laste vahelisi suhteid. Laste ema käitumine tekitab lastes suurt pinget, mis avaldab negatiivset mõju nende arengule. Avaldaja ei taha kaotada kontakti oma pojaga. Lapsel on isa juures olemas tuba elamiseks koos vajalike vahenditega. Avaldaja osaleb lapse õpitegevuses, korraldab treeningutes käimist jne. Avaldaja teeb endast kõik oleneva, et laste vahel säiliks hea ja tihe kontakt.
6.Maakohus liitis 31.05.2016 määrusega asjad nr 2-16-6558 ja 2-13-23823 ühte menetlusse ning 31.10.2016 määrusega asjad nr 2-16-14475 ja 2-13-23823 ühte menetlusse, ühiseks asja numbriks jäi 2-13-23823.
7.Harju Maakohus jättis 07.06.2016 määrusega puudutatud isiku III esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata ning kohaldas esialgset õiguskaitset, millega määras kindlaks avaldaja ja laste vahelise suhtlemiskorra ning märkis, et kohtutäitur võib puudutatud isiku II isale üleandmiseks kasutada jõudu ja puudutatud isiku III nõusolekuta siseneda tema valduses olevatesse ruumidesse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16.12.2016 määrusega maakohtu määruse esialgse õiguskaitse kohaldamise osas. Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) seisukoht
8.Eestkosteasutus Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) leidis 23.05.2016 seisukohas, et puudutatud isiku III avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja suhtluskorra kindlaksmääramiseks on osaliselt põhjendatud. Koolivälisel ajal käib puudutatud isik II kolm korda nädalas karatees klubis XXX, kus tema treener on tema isa. Vestlusest puudutatud isikuga II selgus, et ta ei soovi käia isaga karatee treeningutel, sest isa on kogu aeg tige ja karjub ta peale. Kui trennis ei tule midagi välja, kasutab ta lapse sõnul füüsilist vägivalda. Laps näitas ka suurt hematoomi paremal jalal. Laps soovib isaga suhelda, aga mitte iga päev, vaid harvem üle nädala reedest pühapäevani või siis kui tuleb tahe. Lastekaitse spetsialist teostas 16.05.2016 kodukülastuse ema elukohta. Lastel on seal oma tuba, kus on olemas kõik vajalik. Puudutatud isik II kinnitas, et ei soovi käia XXX klubis treeningutel, vaid soovib tegeleda jalgpalliga. Ta soovib elada koos ema ja õega ja harvem isa näha. 20.05.2016 telefonivestluses avaldajaga selgitati isale, et poiss soovib tegeleda teise huvialaga ning et temaga tuleb rahulikult rääkida ja uurida mis talle meeldib. Selle peale muutus avaldaja agressiivseks, hakkas karjuma ja ebatsensuurseid väljendeid kasutama. Eestkosteasutus leidis, et lähtudes lapse huvidest, vanusest ja soovidest, võiks puudutatud isikule III anda otsustusõiguse lapse viibimiskoha ja huviringide osas. 07.06.2016 esitatud seisukohas märkis eestkosteasutus, et 02.06.2017 telefonivestlusest selgus, et laps ise avaldas soovi viibida isa juures. Telefonivestlusest lapsega selgus, et kuna ema on välismaal tööl, soovib ta elada isa juures terve nädala. Eestkosteasustus leidis, et puudutatud isiku III avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks puudutatud isiku II suhtes ning lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ei ole põhjendatud. Lapsele on isaga kokkusaamised olulised, laps peab saama takistusteta suhelda ka oma lahus elava vanemaga ning isal on õigus lapse elus osaleda ka siis, kui ta ei ela lapsega koos. Kuna toimuvad lapse ja isa kohtumised ning laps ise avaldab soovi suhelda isaga, siis tuleb jätta muutmata Harju Maakohtu 06.10.2014 määrusega avaldaja ja puudutatud isiku II vahel
määratud suhtluskord. 25.04.2017 esitatud täiendavas seisukohas märkis eestkosteasutus, et 28.02.2017 edastati kohtule kiri XXX, mille kohaselt toimus koolis intsident, mille käigus isa solvas puudutatud isikut II. Eestkosteasutus tegeleb antud perekonnaga alates 2009.aastast ning selle aja jooksul on puudutatud isik III näidanud ennast hoolitseva ja armastava emana, kes on võimeline teostama ainuisikuliselt lapse hooldusõigust, kuna ta on seni olnud lapse igapäevane kasvataja ja hooldaja. Saue valla (Saue Linnavalitsuse kaudu) seisukoht
9.Eestkosteasutus Saue vald (Saue Linnavalitsuse kaudu) toetas avaldaja soovi, et kohus kohaldaks lepitusmenetlust ning lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise korral määraks, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada. Laste ema peab pidama kinni suhtlemiskorrast ja võimaldama lastel koos isaga aega veeta. Eestkosteasutus toetas avaldaja avaldust lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja selles osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks. Alates 2010. aastast, mil eestkosteasutus on perega tegelenud, on vanemate käitumisest läbi jooksnud üks ja seesama muster. Isa soovib lapsega kohtuda, kuid ema teeb selleks takistusi. Selle tulemusena jäävad isa ja lapse kokkusaamisest järjest harvemaks. 09.06.2016 teostas lastekaitse peaspetsialist kodukülastuse avaldaja juurde. Lastel on isa juures kõik vajalik olemas ning lastekaitse töötaja ei tuvastanud, et lapsed oleksid isa kartnud. Vestlemisel oli puudutatud isik II koostööaldis ja ütles, et tuleb kindlasti järgmisel korral jälle isa juurde. Avaldajal on oma lapsega hea ja sõbralik suhe. Lastele määratud esindaja seisukoht
10.Lastele määratud esindaja nõustus Lasnamäe Linnaosa Valitsusega selles, et emal on valmisolek puudutatud isikut II kasvatada. Samas on ema puudutatud isikut II isa osas negatiivselt mõjutanud. Lapse poolt esindajale 2016.a kevadel väidetu, et ta tahab suhelda isaga siis, kui ise tahab, ühtis täielikult ema nägemusega lapse ja isa suhtlusest. Lapsel puudus täielikult oma nägemus sellest, millal ta isaga suhelda tahaks. Ema selline järjepidev tegevus meelestada last isa vastu on käsitletav lapse vaimse väärkohtlemisena. Lapse esindaja toetaks avaldaja avaldust lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja selles osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks juhul, kui laps ei oleks isaga suhtlusest pikemaks perioodiks täiesti loobunud. Momendil ei ole puudutatud isik II isaga suhelnud peaaegu aasta ja (sh arvestades 2016.a augustis toimunud vahejuhtumit lapse spordilaagris) võib eeldada, et lapsel on isa suhtes tekkinud teatav võõrandumine ja ka hirm. Selline oluline elumuudatus, kui ema suhtes kiindumussuhet omav puudutatud isik II peab asuma elama isa juurde, on kindlasti traumaatiline kogemus. Ka etapiviisiline harjutamine uue elukorraldusega on lapsele traumeeriv, kuna juhul, kui laps viibiks nö. harjutamise perioodil vahelduvalt mõlema vanema juures, võib eeldada emapoolset isa halvustamise võimendumist. Kuna puudutatud isikul II on ka õde, siis peaks ühe pere lastel olema võimalus kasvada koos. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
11.Harju Maakohus tunnistas 07.06.2017 määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja lõpetas osaliselt avaldaja ja puudutatud isiku III ühise hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes, andes avaldajale ainuotsustusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha määramisel. Maakohus märkis, et lapse üleandmiseks avaldajale on kohtutäituril õigus määruse alusel ja täitmiseks viia läbi täitemenetlus puudutatud isiku III suhtes. Kohtutäituril on õigus kohaldada lapse üleandmisel täitemenetluse läbiviimisel TMS § 179 sätteid, sh määrata puudutatud isikule III sunniraha § 261 kohaselt. Kui täitemenetluse käigus on muude vahendite rakendamine jäänud tulemusteta, lubada TMS § 179 lg 4 ja § 28 lg 2 alusel
kohtutäituril lapse üleandmiseks kasutada määruse sundtäitmisel vajadusel puudutatud isiku III suhtes vahetut jõudu ning siseneda tema nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Maakohus määras avaldaja ja puudutatud isiku I vahel uue suhtlemiskorra, mille kohaselt avaldaja kohtub puudutatud isikuga I Tallinna Perekeskuses eestkosteasutuse korraldamisel. Maakohus jättis rahuldamata puudutatud isiku III taotluse avaldaja suhtes käimasolevate kriminaalasjade kohta andmete kogumiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ja riigi õigusabi kulud riigi kanda.
12.Määruse põhjenduste kohaselt läksid avaldaja ja puudutatud isik III lahku 2008.a ning puudutatud isikud I ja II jäid ema kasvatada. Peale lahkuminekut teostasid vanemad laste hooldusõigust koos, alates 2010.a on ema teinud takistusi laste ja isa suhtlemisele ja sellega piiranud isa võimalusi laste hooldusõigust teostada. Ema poolt võimaldatud piirides on isa siiani laste elus osalenud, toimunud on üksikud kohtumised, isa peab koos emaga lapsi üleval, huvitub koolielust, sh käib lastevanemate koosolekutel ja arenguvestlustel ning korraldab poja huvitegevust. Harju Maakohus on lepitusmenetluses ja laste hooldusõiguse küsimuses teinud lahendi 06.10.2014. Kohus jättis rahuldamata puudutatud isiku III avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja määras avaldaja ja laste vahel suhtlemiskorra. Ema põhjendused laste ja isa suhtlemise takistamisele on, et ta armastab oma lapsi väga ja lapsi on vaja isa eest kaitsta, kuna isa on vägivaldne, ohtlik ja ettearvamatu. Isa ja laste kohtumised võiksid ema arvates toimuda ainult sotsiaaltöötaja juuresolekul. Kohus tuvastas 06.10.2014 hooldusõiguse ja suhtlemise korra lepitusmenetluses, et ema tegevuse tõttu oli puudutatud isik I juba selle lahendi tegemise ajal isast võõrdunud. Ema on korduvalt väitnud, et isa on vägivaldne laste suhtes ning ta on pöördunud politseisse, kuid kriminaalasju algatatud ei ole. Kohus tuvastas eelnevas menetluses 2013 – 2014.a, et isa ei ole lastele ohtlik. Laste ema väitel lõi isa 11.04.2016 puudutatud isikule II treeningu ajal vastu jalga. Isa eitab lapse löömist. Ema esitas avalduse politseisse. Laps ütles lastekaitsetöötajale, et isa on teda treeningu ajal löönud. Nimetatud juhtumi asjaolud ei ole käesolevaks ajaks selged, kuid kohtu aastate jooksul kujunenud seisukoht on, et lapsed räägivad, mida ema tahab ja neile sisendab. Laste ema on pöördunud politseisse seoses tema kehalise väärkohtlemisega laste isa poolt 06.08.2010, 15.06.2011, 28.05.2011, 27.05.2013. Kriminaalasju ei ole algatatud või on lõpetatud. Laste isa on kriminaalkorras karistatud Tallinna Linnakohtu 05.03.2003.a otsusega ja ennetähtaegselt vabastatud Harju Maakohtu 30.11.2006 määrusega nr 1-06-14732. Karistusandmed on kustunud.
13.Kohus kuulas lapsed koos ära hooldusõiguse tsiviilasja menetluses 23.09.2014 ja eraldi käesolevas menetluses 27.06.2016. Kohtu veendumus oli siis ja on praegu, et laste poolt kirjeldatu ei vasta nende isiklikule kogemusele ning ei ole mitte nende enda sõnastus, vaid tegemist on ema poolt lastele sisendatud mõtete ja väljenditega. Ärakuulamisel 23.09.2014 ilmnes puudutatud isiku I veendunud vaenulikkus isa vastu, ema oli lapsele üle kandnud oma suhtumise isasse. Puudutatud isiku II puhul oli aga näha, et ta lihtsalt kordab ema sõnu ilma isikliku veendumuseta. Puudutatud isiku II suhe isaga oli väga hea ning tal ei olnud veel tekkinud negatiivset isakujundit. 27.06.2016 ärakuulamisel rääkis tol ajal 10-aastane puudutatud isik I, et kui isal on paha tuju, siis karjub, kui emal on paha tuju, siis tema ei karju. Ta läks venna pärast isa juurde ja jäi ööseks, ise ei tahtnud. Isa valetab talle kogu aeg. Isa on halb, ta ei ole hea. 27.06.2016 rääkis tol ajal 9-aastane puudutatud isik II kohtule, et džuudo ja karate trennid ei meeldi, džuudo natuke meeldib, tahab käia jalgpalli trennis. Isa juures tahab käia siis, kui ise tahab, ööseks jääda ei taha. Puudutatud isiku ärakuulamisest ilmneb, et talle ei meeldi enam trennid, mille isa talle valis, meeldib ema poolt valitud jalgpall. Suhtlemise korraldamise kohta isaga kordas laps täpselt ema ja õe poolt öeldut, et
tahab isaga suhelda, kui ise tahab. Nii lastele kohtumenetluses määratud esindaja 2014.a kui ka Tallinna Perekeskuse töötajad 11.08.2016 märkisid, et puudutatud isik I räägib isa väidetavatest etteheidetavatest tegudest, nagu lugedes peast luuletust. Kuna ema ei ole lubanud lapsel aastaid isaga suhelda ja ei ole lasknud isal endast arvamust kujuneda lasta, on kogu tema isakuvand ema poolt kujundatud. Käesoleva tsiviilasja menetlemise ajaks on ema poolt mõjutatud ka puudutatud isik II. Mõlemad lapsed räägivad halvast isast ja heast emast. Laste esindaja käesolevas menetluses andis arvamuse, et ema poolt lapse järjepidev meelestamine isa vastu on käsitletav lapse vaimse väärkohtlemisena.
14.Kohus on samade menetlusosalistega tsiviilasju korduvalt menetlenud põhjusel, et ema ei luba lastel isaga kohtuda. Kohus menetles käesolevat tsiviilasja 1 aasta ja 2 kuud, kuid paremuse poole muudatusi isa ja laste kohtumistes ei toimunud. Kohus on aastate jooksul veendunud, et vanemate lepitamine ei ole võimalik. Ükski meede ei ole aidanud, ei lepitused lastekaitsetöötajate poolt ja perekeskuses ega ka kohtumäärused. Kohus märkis, et tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Puudutatud isikuga I suhtlemise korra on maakohus määranud 06.10.2014. määruse p-des 2.7 ja 2.9, mille kohaselt, kui puudutatud isik I soovib, kohtub avaldaja lapsega ajal, mil ta kohtub graafiku järgi puudutatud isikuga II ning pooltel on võimalik kokku leppida ka graafikuväliseid kokkusaamisi. Seega on puudutatud isiku I ja avaldaja suhtlemise kord ebakonkreetne. Nimetatud suhtlemise korra määramisel arvestas kohus, et lapse ja isa suhted olid halvad juba siis, kuna puudutatud isik I oli juba ema poolt tugevalt mõjutatud. Vaba graafik ei ole oma eesmärki täitnud ja lapse ning isa suhtlus puudub täielikult ning isal ei ole olnud võimalik lapsega suhet hoida. Arvestades lapse suhtumist isasse ja üle aasta jooksul suhtlemise täielikku puudumist, tuleb esialgu kohtumised määrata kontrollitud keskkonnas spetsialisti juuresolekul. Kohus määras, et puudutatud isik I ja avaldaja hakkavad suhtlema Tallinna Perekeskuses eestkosteasutuse korraldamisel.
15.PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kumbki vanem on esitanud avalduse puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Isa avalduse nõue on otsustada ainuisikuliselt lapse elu- ja viibimiskoha üle. Ema nõue on otsustada ainuisikuliselt lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ja huvihariduse üle. EELK Perekeskuse 30.06.2016 kirja kohaselt Lasnamäe Linnaosa Valitsusele käisid puudutatud isik II ja III psühholoogi nõustamisel. Puudutatud isikult II saadud andmete põhjal ei taha ta oma isaga kohtuda, sest kardab isa. Ta ei ole julgenud isale seda öelda, mistõttu on isaga kohtumistele läinud senini vastumeelselt ja tundnud temaga koos olles hirmu. Lapse ütluste kohaselt kardab ta pidevat kriitikat. Kui ta on keeldunud isa juurde minemast, muutus isa ema suhtes agressiivseks. Tallinna Perekeskuse klienditöö kokkuvõttest perioodi 11.07.2016-19.08.2016 kohta nähtub, et laps istus isa süles ja nühkis põske vastu isa põske, lahkus koos isaga, et veeta nädalavahetus vastavalt kohtumäärusele isa juures. Avaldaja suhe pojaga on lähedane ja emotsionaalselt soe vanema-lapse vaheline suhe. Isa oskab suhelda lapsega vastavalt tema eale. Laps ei karda isa. Eeltoodud psühholoogide arvamusest sama ajaperioodi kohta nähtub, et minnes emaga kahekesi psühholoogi juurde, laps kardab isa. Kohtudes isaga ilma emata, on lapse ja isa suhe soe ja laps ei karda. Sellest võrdlusest nähtub kuivõrd tugevalt on laps ema mõju all.
16.Eestkosteasutuste arvamustest nähtuvalt on mõlema vanema hingeline ja majanduslik valmisolek last kasvatada väga hea. Mõlemad vanemad hoolivad lapsest väga ja soovivad igapäevaselt lapse elus osaleda. Kohus tuvastas, et laps on lähedane mõlema vanemaga,
kuid läheduse isaga on ema viimase aasta jooksul täielikult ära keelanud. Nähtuvalt Saue Linnavalitsuse arvamusest ja Tallinna Perekeskuse kokkuvõttest, oskab isa pojaga kontakti luua, poeg ei karda isa ja nende suhe on lähedane, laps otsib ka füüsilist lähedust isaga. Seega on vanemal ja lapsel lähedussuhe ja isal on vanemlikud oskused, et pojaga üle aasta kohtumisel kohe vanemlikult suhtlema hakata. Isa on võimeline lapse igapäevast elu korraldama.
17.Maakohus leidis, et puudutatud isik III on raskelt rikkunud laste hooldusõigust. Lastel oleks olnud aastate jooksul võimalik veeta isaga aega, saada elamusi, kogemusi ja hoolt. Ema on lapsed sellest ilma jätnud. Ema on püüdnud isa ja laste suhet igati kahjustada, meelestades lapsi isa vastu, keelanud suhtlemist ja on esitanud politseile korduvalt alusetuid avaldusi laste isa suhtes kriminaalasjade algatamiseks. Mõlemad vanemad on laste hooldusõigust rikkunud sellega, et on korduvalt laste juuresolekul omavahel tülitsenud ja füüsiliselt agressiivsed olnud, seda ka avalikes kohtades. Kohus määras emale kohtupsühholoogia ekspertiisi. Ekspert vastas 04.11.2015 ekspertiisiaktis kohtule, et puudutatud isik III on tulenevalt oma vaimsest seisundist võimeline lapsi hooldama ja arendama neid ohtu seadmata. Tema juures ei ilmne olemasolevatel andmetel käitumuslikke kõrvalekaldeid tavapärasest, mis oleksid takistuseks laste kasvatamisel ning ta suudab toime tulla vanemalike kohustustega ja on motiveeritud täitma emarolli. Ta peab oluliseks peremudelit, kus laps kasvaks armastavas ja sõbralikus keskkonnas. Ekspertiisiakti põhjal tegi kohus järelduse, et puudutatud isikul III ei esine psühholoogilisi kõrvalekaldeid, mis takistaksid laste vajadustest arusaamist. Seega tuleneb tema lapsi kahjustav käitumine eelkõige pahatahtlikkusest laste isa vastu.
18.Puudutatud isik III on kahjustanud tütre ja isa suhteid väga tugevalt. Ema tegevuse tõttu on puudutatud isik I pidanud enamuse elust kasvama ühe vanemaga. Puudutatud isikule II on võimalik tehtud kahju veel heastada ja edaspidi tagada lapsepõlv mõlema vanemaga. Seetõttu tuleb teha muudatused lapse hooldusõiguses ja lasta lapse eest igapäevaselt hoolitseda isal, kes ei õõnesta lapse suhet emaga ja kes ei tee takistusi emaga suhtlemisel. Kohtu aastate jooksul kujunenud veendumuse kohaselt on ainult ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel lapsel võimalik saada mõlema vanema hooldust ja suhelda mõlema vanemaga. Ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel elab laps koos isaga ja saab suhelda ning olla hooldatud ka ema poolt. Menetluses on tuvastatud, et laste suhe on lähedane ning ühe pere lapsed peaksid saama võimaluse koos kasvada. Lapsevanematel tuleb korraldada, et õde ja vend saaksid piisavalt suhelda.
19.Kohus jättis rahuldamata puudutatud isiku III taotluse koguda andmeid avaldaja suhtes käimasolevate kriminaalasjade kohta. Laste ema on esitanud korduvalt isa suhtes avaldusi kriminaalasjade algatamiseks, ükski esitatud avaldus ei ole lõppenud süüdimõistva kohtuotsusega. Kohus ei ole tuvastanud, et isa oleks oma lastele ohtlik.
20.Kohus märkis, et seniste menetluste põhjal võib eeldada, et ema ei tee lapse elukoha muutmist lapsele kergemaks, vaid vastupidi, töötab vastu. Pikem elukohavahetus ainult kahjustaks lapse huve veelgi. Lapse ema puhul on ettenähtav, et teraapiate ja lepituste käigus hakkaks ta senisest intensiivsemalt puudutatud isikule II sisendama, et isa on halb. Koduses kontrollimata keskkonnas on emal jätkuvalt võimalus last kahjustada. Kohus määras, et täitemenetlust lapse üleandmiseks võib alustada kohe peale kohtulahendi jõustumist. Lahendi täitmiseks võib jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik
saavutada (TMS § 179 lg 4). TMS § 28 lg kohaselt võib kohtutäitur lapse emalt isale üleandmiseks puudutatud isiku III nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse siseneda või tema valduses oleval maatükil viibida ja need läbi otsida. Määruskaebus
21.29.06.2017 esitas puudutatud isik III Harju Maakohtu 07.06.2017 määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse tühistada täies ulatuses ning teha uue määruse, millega rahuldada tema avalduse avaldajaga ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks puudutatud isiku II suhtes ning anda talle ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha küsimuste otsustamise üle. Jätta avaldaja avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks rahuldamata. Samuti palus avaldaja viia läbi lepitusmenetluse. Lisaks palus puudutatud isik III rahuldada tema taotluse tõendite kogumiseks avaldaja vastu algatatud kriminaalmenetluse toimikute asja juurde võtmiseks.
22.Maakohus menetles kokku kolme erinevat avaldust ning pidi iga avalduse kohta võtma eraldi seisukoha. Puudutatud isik III saab aru, et hooldusõiguse osaline lõpetamine on valitud justkui õiguskaitsevahendina lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise tulemusena, mitte lapse parimate huvide tagamise meetmena. Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ning selle tulemusena lahendas edaspidise isaga suhtlemise korraldamise küsimuse ainult puudutatud isiku I suhtes, jättes lahendamata puudutatud isikut II puudutava suhtluskorra küsimuse, rikkudes sellega TsMS § 563 lg 7. Selle asemel, et taastada isa ja lapse suhteid last võimalikult vähe traumeerival viisil, valis maakohus kõige äärmuslikuma meetme. Maakohus ei ole käsitlenud muid hooldusõiguse üleandmise aluseks olevaid asjaolusid. Üheks võimaluseks tekkinud probleemi lahendamisel võiks olla lapse ja isa suhtlemise korraldamisel erieestkostja määramine. Lisaks on kohus mh rikkunud TsMS § 563 lg 9, mis sätestab, et kohus viib käesolevas paragrahvis sätestatud menetluse läbi 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates.
23.25.04.2014 esitas puudutatud isik III avalduse, milles palus lõpetada tema ja avaldaja ühise hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes ning anda puudutatud isikule III üle ainuotsustusõiguse lapse elukoha, kooli ja viibimiskoha määramise küsimuste suhtes. 07.06.2017 tegi kohus lõpliku kohtumääruse, milles ei ole võtnud seisukohta puudutatud isiku III avalduse suhtes, rikkudes sellega TsMS § 438 lg 1. Määruskaebuse esitaja hinnangul kuulub maakohtu määrus tühistamisele ning asjas tuleb teha uus määrus, mis käsitleb mh ka puudutatud isiku III avaldust.
24.Maakohus on põhjendamatult rahuldanud avaldaja avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Vaatamata Lasnamäe Linnaosa Valitsuse arvamusele, lapsele riigi poolt määratud esindaja arvamusele, asjas kogutud tõenditele ning lapse enda ütlustele, mille kohaselt laps oma isa kardab ning ei soovi temaga suhelda, rääkimata tema juurde kolimisest, lahendas kohus hooldusõiguse küsimuse lapse õigusi kahjustaval viisil. Kohtulahendi tegemisel ei ole maakohus arvestanud sellega, et: i) avaldaja on kriminaaltaustaga inimene, kes oli kaheksaks aastaks süüdimõistetud mõrvade korraldamise eest, millest tulenevalt tema käitumine võib olla ettearvamatu; ii) 2013.a oli avaldajale määratud lähenemiskeeld, mis keelas tal minna lastele lähemale kui sada meetrit ; iii) käesoleval ajal on avaldaja vastu algatatud mitu kriminaalmenetlust seoses füüsilise vägivalla kasutamisega puudutatud isikute II ja III suhtes; iv) puudutatud isik II on mitmekordselt avaldanud hirmu oma isa ees ning soovimatust temaga suhelda nii psühholoogile kui ka eestkosteasutuse esindajale ning kohtule; v) puudutatud isik II, kes on tänaseks päevaks 10-aastane, on kogu oma elu elanud ühe perekonnana oma ema ning õega
ning tema perekonnast eraldamine võib teda emotsionaalselt traumeerida ning tema psüühilist arengut mõjutada. Tõele ei vasta maakohtu seisukoht selle kohta, et ema esitab politseile korduvaid alusetuid avaldusi laste isa suhtes kriminaalasjade algatamiseks.
25.Puudutatud isiku II 27.06.2016 ärakuulamisest ilmnes, et talle ei meeldi enam trennid, mille isa talle valis, meeldib ema poolt valitud jalgpall. Eestkosteasutuse esindaja tuvastas, et puudutatud isik II väidab, et soovib elada ema ja õega ning harvem näha isa. Eeltoodust tulenevalt on laps sõnaselgelt väljendanud oma arvamust selle kohta, kellega vanematest ta elada soovib ning kui tihti soovib ta oma isaga suhelda. Lapse ärakuulamine toimus peaaegu aasta aega enne kohtulahendi tegemist ning puudutas lepitusmenetluse läbiviimist. Kohus ei ole pidanud vajalikuks last ära kuulata seoses tema elu- ja viibimiskoha küsimusega, kuigi avaldaja esitas avalduse ainuotsustusõiguse talle üleandmiseks lapse elu- ja viibimiskoha suhtes 26.09.2016, s.o kolm kuud pärast ärakuulamist. 09.05.2017 sai puudutatud isik II kümneaastaseks, millest tulenevalt oli kohus kohustatud ta ära kuulama ning tema arvamust küsima. Mh jättis maakohus arvestamata puudutatud isikule II riigi poolt määratud esindaja kohtule esitatud viimase arvamusega, mille kohaselt lapse esindaja ei toetanud avaldaja avaldust talle ainuhooldusõiguse üleandmise osas, samuti jäeti arvestamata Lasnamäe Linnaosa Valitsuse arvamusega.
26.Käesolevas tsiviilasjas on kohtule esitatud erinevaid tõendeid, millest kohus oli kohustatud
kohtulahendi tegemisel lähtuma (nt Politsei ja Piirivalveameti teated abi vajava lapse kohta; arstitõend nr 60304 puudutatud isikul II tuvastatud hematoomide koha; XXX puudutatud isiku II iseloomustus; EELK Perekeskuse vastus päringule; 2016 augustikuus Politsei- ja Piirivalves registreeritud juhtum avaldaja ja puudutatud isiku III vahel; 23.01.2017 toimunud intsident jmt). Kohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta ega seletanud, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kohus jättis lahendi tegemisel arvestamata last püsivalt mõjutavate asjaoludega, nagu lapse soov elada oma ema ja õega; hingeline seotus ema- ja õega; ema vaimne ja majanduslik valmisolek last kasvatada, lapse arvamus, isa valmidus ja tahe ning vanemlikud oskused laste eest hoolitseda jmt.
27.Kohtulahendi resolutsioon on ebaselge, kuna sellest ei ole arusaadav, kumba avaldaja avaldust, kas lepitusmenetluse läbiviimist või ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist, resolutsiooni punktid 3.1.-3.3. puudutavad. Vaidlusaluse kohtumääruse resolutsiooni madal kvaliteet riivab puudutatud isiku III õigusi, kuna kohtumääruse jõustumise puhul võib avaldaja algatada täitemenetluse ka varem kindlaksmääratud suhtluskorra täitmiseks, kuna kohtumäärusest ei tulene, et varem kehtinud suhtluskord oleks kohtu poolt muudetud või tühistatud. Vastused määruskaebusele
28.Avaldaja palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
29.Lastele määratud esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et selles toodud väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada.
30.Eestkosteasutus Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) märkis, et jääb 23.05.2016 antud arvamuse juurde ning toetab määruskaebust. Saue linn (Saue Linnavalitsuse kaudu) jäi oma varasema seisukoha juurde ning toetab avaldust lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse üleandmiseks.
Edasine menetluse käik
31.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 07.06.2017 määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning tsiviilasi saata uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
33.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja palunud algatada lepitusmenetluse, kuna puudutatud isik III rikub 06.10.2014 määrusega avaldaja ja laste vahel kindlaks määratud suhtlemiskorda. Lisaks on tsiviilasjaga liidetud puudutatud isiku III avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks puudutatud isiku II elukoha, kooli ja viibimiskoha osas ning selles osas otsustusõiguse puudutatud isikule III üleandmiseks ja puudutatud isiku II ning avaldaja vahel suhtlemiskorra muutmiseks ning avaldaja avaldus puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse temale üleandmiseks.
34.TsMS § 563 lg 1 sätestab, et kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist, kutsub kohus vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Lepitusmenetluse eesmärgiks on kõrvaldada suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise käigus ilmnenud tõrked ning võimaldada asjaolude muutumise korral kiiresti ja efektiivselt teha lapsega suhtlemise korras muudatusi, tagamaks vanema ja lapse sujuv takistusteta suhtlemine ilma täitemenetluseta (RKTKm 3-2-1-95-14, p 22). TsMS § 563 lg 7 kohaselt, kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või kokkulepet; 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes.
35.Maakohus leidis, et puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha osas on põhjendatud anda isale ainuotsustusõigus, kuna sellisel viisil on lapsel võimalik saada mõlema vanema hooldust ning suhelda mõlema vanemaga. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et lapse elukoha muutmise üle otsustades tuleb lähtuda lapse huvidest, arvestades seejuures vähemalt 10-aastase lapse soovi. Lapse elukoha muutmiseks lapse põhjendatud soovi vastaselt peab olema oluline põhjus. Üksnes asjaolu, et vanem ei saa muul viisil lapsega suhelda, ei ole küllaldane põhjus lapse elukoha muutmiseks lapse soovi vastaselt (vt Riigikohtu 16.06.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 35).
36.Käesoleval juhul ei ole maakohus asja lahendamisel arvestanud sellega, et puudutatud isik II on elanud alates 2008.a vanemate lahkuminekust koos oma ema ning õega, nende vahelised suhted on lähedased ning et puudutatud isik II on avaldanud, et soovib jätkuvalt elada koos nendega. Maakohtu määrusest nähtub, et 27.06.2016 ärakuulamisel avaldas puudutatud isik II, et soovib isa juures käia siis, kui ise tahab, kuid ööseks jääda ei taha. Maakohus on leidnud, et puudutatud isiku II poolt isa suhtes avaldatu on olnud ema poolt mõjutatud. Samas ei ole maakohus põhjendanud, miks ta leiab, et ka ema juures elamise soovi osas on lapse seisukoht mõjutatud. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et maakohus on jätnud asja lahendamisel tähtsust omava asjaolu välja selgitamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada ka lapse sooviga tema tulevase elukoha osas. Vajadusel tuleb selle väljaselgitamiseks kaasata lastepsühholoog. Puudutatud isik III on määruskaebuses maakohtule ette heitnud, et kohus ei kuulanud puudutatud isikut II uuesti isiklikult ära pärast tema 10-aastaseks saamist ning pärast avaldaja avalduse esitamist lapse elukoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib ära kuulata ka noorema lapse. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus enne lahendi tegemist oli lapse ärakuulamisest möödunud piisavalt pikk aeg (peaaegu aasta) ning isa ja lapse vahelised suhted võisid olla vahepeal muutunud, tulnuks kaaluda lapse uuesti ärakuulamist (vt ka Riigikohtu 22.11.2017 lahend tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.4).
37.Samuti leiab ringkonnakohus, et enne lapse elukorralduses ning vanemate õigustes ulatuslike muudatuste tegemist tuleks hinnata ka seda, kas lapse ja vanema vahelise suhtlemiskorra täitmist oleks võimalik tagada TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel sunnivahendite rakendamisega. Maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks enne lapse elu- ja viibimiskoha muutmise üle otsustamist vähem koormavate abinõude kohaldamist kaalunud või et sunnivahendite rakendamine ei oleks tulemust andnud.
38.Lisaks juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu sellele, et Riigikohus on tsiviilasja nr 32-1-159-15 p-s 25 selgitanud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded ja seetõttu saab kohus lahendada avalduse sõltuvalt taotletavast eesmärgist kas PKS § 119 või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga. Riigikohus selgitas, et iseenesest saab vanem ka lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus ei ole PKS §-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust.
39.Asja materjalidest nähtuvalt taotles puudutatud isik III puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja palus anda lapse elukoha, kooli ja viibimiskoha osas otsustusõiguse üle temale (III kd lk 1). Avaldaja taotles puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse viibimiskoha osas ning palus anda selles osas ainuhooldusõiguse üle temale (IV kd lk 6). Maakohus on lõpetanud avaldaja ja puudutatud isiku III ühise hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes, andes avaldajale ainuotsustusõiguse puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha määramisel. TsMS § 477 lg 1 ja TsMS § 442 lg 5 tulenevalt peab kohus hagita asjas tehtava kohtumääruse resolutsiooniga lahendama menetlusosaliste taotlused selgelt ja ühemõtteliselt, sh peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi muu tekstita (RKTKo 3-2-1-6415, p 10). Kuigi käesoleval juhul lõpetas maakohus osaliselt vanemate vahel puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse, ei ole kohus avaldajale lõpetatud osas ainuhooldusõigust üle andnud. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks ta peab vajalikuks anda avaldajale lapse elu- ja viibimiskoha osas üle otsustusõiguse. Käesoleval juhul jääb maakohtu määruse resolutsioonist ja põhjendustest ebaselgeks, kas maakohus on rahuldanud avalduse PKS § 119 või PKS § 137 lg 1 alusel.
40.Maakohtule esitati kolm avaldust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele ka seetõttu, et maakohus ei ole võtnud selget seisukohta iga avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Lisaks on maakohus jätnud täielikult lahendamata puudutatud isiku III avalduses sisalduva nõude lapse koolivaliku osas ühise hooldusõiguse lõpetamise või otsustusõiguse saamise küsimuses, millega on eksinud TsMS § 438 lg 1 teise lause vastu koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1.
41.Maakohus määras vaidlustatud lahendiga avaldaja ja puudutatud isiku I vahel kindlaks uue suhtluskorra, kuna senine suhtlemiskord oli ebakonkreetne ega täitnud oma eesmärki. Uue suhtluskorra kohaselt kohtub avaldaja puudutatud isikuga I Tallinna Perekeskuses eestkosteasutuse korraldamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on sellisel kujul määratud suhtlemiskord puudulik. Maakohus on jätnud täpsustamata vanema ja lapse suhtlemise aja, kestuse ning sageduse ega ole neid asjaolusid eelnevalt pooltega arutanud. Maakohtu määratud kujul ei ole suhtluskord täidetav ega taga PKS § 143 lg-s 1 sätestatud suhtlemisõigust.
42.Kolleegium on seisukohal, et ülalpool nimetatud rikkumisi ei ole võimalik kõrvaldada määruskaebusemenetluses. Maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tervikuna tühistada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
43.Puudutatud isik III on taotlenud määruskaebuses tõendite kogumist ning on palunud võtta asja materjalide juurde avaldaja vastu algatatud kriminaalasjade toimikud. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi ja saadab asja maakohtule uueks lahendamiseks, jääb kriminaalasja materjalide väljanõudmine uuesti maakohtu otsustada.
44.TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
45.Hagita menetluses võib TsMS § 696 lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud, kui seadusest ei tulene
teisiti. Hagita menetluses tehtud muu määruse peale võib edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Menetlust lõpetavaks määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14). Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja maakohtule tagasi uueks lahendamiseks, siis ei ole ringkonnakohus teinud menetlust lõpetavat lahendit. Seega ei anna TsMS § 696 lg 3 määruskaebuse esitamise õigust. Kaebeõigus ei tulene ka TsMS § 696 lg-st 4, kuna see annab kaebevõimaluse avaldajale juhul, kui tema avaldus on jäetud rahuldamata. Ülaltoodust tulenevalt ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.