Paul Kärbergi hagi Vladislav Anikijevi vastu ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Paul Kärbergi apellatsioonkaebuse hind
6 800 eurot
Vladislav Anikijevi apellatsioonkaebuse hind
3 700 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. mai 2014.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Paul Kärbergi ja Vladislav Anikijevi apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
9. juuni 2015.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I / vastustaja II (I astme menetluses hageja): Paul Kärberg (isikukood: XXX); esindajad vandeadvokaat Aivar Pilv, advokaat Epp Lumiste; Vastustaja I / apellant II (I astme menetluses kostja): Vladislav Anikijev (isikukood: XXXX); esindaja advokaat Valli Murde
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 19. mai 2014.a otsus osas, milles kohus hagi rahuldas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata Paul Kärbergi hagi Vladislav
Anikijevi vastu ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3.Jätta rahuldamata Paul Kärbergi apellatsioonkaebus. Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohus kantud menetluskulud Paul Kärbergi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Paul Kärberg (hageja) esitas 5. aprillil 2013. a hagi Vladislav Anikijevi (kostja) vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, kostja kohustamiseks lõpetama hageja isiklike õiguste jätkuv rikkumine ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt esines kostja 6. märtsil 2013. a Eesti Televisiooni saates „Pealtnägija“, kus avaldas hageja kohta ebaõigeid andmeid, mis teotavad hageja au. Hageja au teotamine kostja poolt avaldus nii ebakohaste väärtushinnangute andmises kui au teotavate tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamises. Hageja palus kohustada kostjat esitama Eesti Rahvusringhäälingule avaldus, millega lükata ümber hageja kohta saates avaldatud järgmised ebaõiged andmed (II kd tl 1–2): - P. Kärberg on V. Anikijevile juba 4–5 aastat võlgu ligi 2 000 eurot; - P. Kärberg on kehtestanud V. Anikijevile püügiplaani, mida ei olnud kaluril võimalik täita; - Kui V. Anikijev ei täitnud püügiplaani, siis alandab (P. Kärberg) hinda või ei maksa üldse; - P. Kärberg käskis V. Anikijevil hääletada Riigikogu valimistel AA poolt; - Kui V. Anikijev ei oleks hääletanud Riigikogu valimistel AA poolt, oleks see võinud kurvalt lõppeda, vallandamise või...; - Kui V. Anikijev ei oleks P. Kärbergi nõudmisel liitunud Isamaa ja Res Publica Liiduga, siis oleks P. Kärberg V. Anikijevi vallandanud. Kõik nimetatud ebakohaste väärtushinnangute aluseks olevad kostja väited on tõele mittevastavad. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja isiklike õiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise 3 500 eurot.
Hageja arvates näidati teda telesaates avalikkusele kui inimest ja ettevõtjat, kes tegeleb sundvärbamisega erakonda, häälte väljapressimisega, kasutab ettevõtluses orjastavaid lepingutingimusi ja ebaausaid võtteid ning on püsivalt oma lepingupartneritele võlgu. Sellised väärtushinnangud on Eesti kultuurikeskkonnas selgelt halvustava tähendusega. Kostja ei ole tõendanud, et ta astus parteisse või valis konkreetset isikut Riigikogu valimistel muul põhjusel kui enda vabal tahtel. Riigikogu valimised toimusid märtsis 2011. a, kuid kostja kirjutas avalduse parteisse astumiseks umbes pool aastat hiljem s.o. 31. oktoobril 2011. a ja teda võeti parteisse alles 8. jaanuaril 2012. a. Kostja avaldas saates, et hageja seadis täitmiseks võimatu püügiplaani, et püügiplaani täitmata jätmise korral maksis hageja kala eest ainult 1⁄2 tasumisele kuuluvast summast ning ettevõtjana jäi hageja kostjale ca 2 000 eurot võlgu. Hageja leidis, et tema seostamine Kallaste Rand OÜ-ga kostja poolt telesaates väljatoodud ajavahemikul on eksitav, sest hageja sai äriühingu juhatuse liikmeks alles 30. jaanuaril 2012.a. Väidetavad ebaõiglased töövõtulepingu tingimused ja võlg ei saa mitte kuidagi puutuda hagejasse, sest kostja ei olnud õigussuhtes mitte hagejaga, vaid Kallaste Rand OÜ-ga. Antud vaidluse sisusse ei saa puutuda kostja väidetavad suhted OÜ-ga Peipsi Grupp ja Omedu Rand OÜ-ga, saates ei olnud juttu nendest äriühingutest, saates halvustati hagejat kostja poolt läbi OÜ Kallaste Rand. Hageja puhul ei ole tegemist avaliku elu tegelasega, vaid tegemist on tavalise inimese ja ettevõtjaga. Kostja on tegelikkusele mittevastavad väited esitanud teadmisega nende tegelikkusele mittevastavusest ja teinud seda tahtlikult. Ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus on sätestatud seaduses objektiivse vastutusena, sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest ja avaldaja süüst. Hageja nõue tuleb rahuldada, kuna hageja poolt on leidnud tõendamist, et kostja poolt avaldatud andmed olid faktiliselt ebaõiged. Kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi olulisel määral. Põhjendamata, kontrollimatu ja tegelikkusele mittevastavatel andmetel põhinev rünne hageja vastu Eesti Televisiooni ühes vaadatuimas telesaates on tekitanud hagejale, tema mainele ning tema perekonnale märkimisväärseid üleelamisi. Hagejale tekkinud mittevaralise kahju olemasolu tuleb eeldada. Tegelik mittevaraline kahju hagejale on suurem kui hüvitisena nõutav summa, kuid hageja lähtub oma nõudes kostja isikust (kostja toimetulek) ja asjaolust, et sarnane oleks ka hagi hind juhtumil, kui hüvitis määrataks kohtu äranägemisel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning leidis, et see on tõendamata ja põhjendamatu. Kostja ei ole ebaõigeid andmeid avaldanud ning hagejale ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Hageja peab tõendama hagis esitatud faktiväidete esitamist kostja poolt. Kostja ei eita, et esines nimetatud telesaates, kuid hagiavalduses on käsitletud tema poolt telesaates avaldatut moonutatult ning valikuliselt ja selliselt mittetäielikult. Kostjal oli töövõtulepinguline suhe Omedu Rand OÜ-ga ja OÜ-ga Peipsi Grupp Holding, mille ainuomanik ja juhatuse liige oli hageja. Kostjal ei ole säilinud ühtegi töövõtulepingut nimetatud äriühingutega. Hagi lisana esitatud töövõtuleping Kallaste Rand OÜ-ga on asjakohatu, sest kostja seda saate tegijatele esitanud ei ole. Hagejal oli võimalus 6. märtsi 2013. a telesaates kommentaare anda ning kostja väiteid ümber lükata, millist võimalust hagejale pakuti, kuid millest ta keeldus. Kostja on tõendanud asjaolu, et temale ollakse kala eest võlgu ligi 2 000 eurot 4–5 aastat. Püügiplaanide kasutamine hageja ettevõtetes ning nende täitmise võimatus on kostja ja tunnistajate ütlustega veenvalt kinnitamist leidnud. Püügiplaani täitmata jätmisele oli ette nähtud rahaline karistus tasu vähendamise näol, millise karistuse olemasolu ja rakendamist kinnitasid asjas ülekuulatud kaluritest tunnistajad. Käesolevas asjas saavad arutluse alla tulla ainult kostja poolt avaldatud ja saatena eetrisse jõudnud väited. Hageja nõue ja etteheide kostjale seoses käsuga hääletada AA poolt on alusetu.
Saatest on selgesti tuvastatav, et räägitakse naisisikust Irinast, mitte hagejast. Seda asjaolu mainib ka saatejuht. Seejuures toob Irina ja hageja seose saatesse saatejuht, mitte kostja. Kostja ei saa vastutada viisi eest, kuidas saade on kokku pandud või väidete eest, mida ajakirjanikud on vaatajanumbrite suurendamiseks saatele lisanud. Kogu saates kajastud info ei pärinenud kostjalt. Saate kokku panija R.K. on kinnitanud, et allikatena kasutati kokku ca 10 isikut.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. mai 2014. a otsusega hagi osaliselt ning kohustas kostjat esitama Eesti Rahvusringhäälingule avaldus, millega kostja lükkab ümber hageja kohta saates „Pealtnägija“ avaldatud järgmised ebaõiged faktiväited: 1) kui Vladislav Anikijev ei täitnud püügiplaani, siis alandab Paul Kärberg hinda või ei maksa üldse; 2) kui Vladislav Anikijev ei oleks Paul Kärbergi nõudmisel liitunud Isamaa ja Res Publica Liiduga, siis oleks Paul Kärberg Vladislav Anikijevi vallandanud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 200 eurot ning jättis muus osas hageja nõude rahuldamata. Maakohus jättis hageja kanda 3⁄4 tema enda ja kostja menetluskuludest ning kostja kanda 1⁄4 tema enda ja hageja menetluskuludest. Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus, et kostja esines 6. märtsil 2013. a ETV saates „Pealtnägija“, mille teemaks oli hageja isik ja tegevus, kostjat intervjueeriti ning intervjuu lõike näidati saates. Koos sissejuhatava ja kokkuvõtva osaga on saatelõigu pikkuseks 19.23 minutit. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus poolte vahel lepinguline suhe, mille rikkumisega oleks kostja hagejale kahju tekitanud, seega on tegemist lepinguvälise kahjuga. Maakohtu hinnangul tuleb antud vaidlust hinnata VÕS § 1047 lg 2 alusel, kuna kostja on avaldanud hageja kohta väidetavalt tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid ja hageja väitel on saanud kannatada tema hea nimi (au teotamine). Maakohus leidis saate vaatamise järel, et saate kontekstis jäi hagejast negatiivne kuvand ning on mõistlikult tajutav, et hageja au on teotatud. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge ei ole võimalik mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Maakohus asus seisukohale, et antud vaidluses on oluline hinnata, kas kahju tekitanud väljaütlemised esitas kostja oma vastustes või olid hinnangud ja suunatud väited antud saate koostajate poolt. Maakohus leidis, et saates vastab kostja konkreetselt saatejuhi küsimustele, kuid ei anna hagejale ise hinnanguid. Saate üldises kontekstis võisid kostja poolt esitatud väited olla nn tõendiks saatejuhi poolt avaldatule ja aidata kaasa negatiivse üldmulje tekkimisele. Kohus saab hinnata vaid kostja avaldatud konkreetseid väljaütlemisi ning fakte. Maakohus leidis, et tegelikkusele vastava faktiväite, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, avaldamine ei ole õigusvastane, kui avaldaja tõendab, et faktiväide vastab tegelikkusele (VÕS § 1047).
4.Hageja poolt 3. aprilli 2014. a menetlusdokumendis (II kd tl 1–2) esiletoodud kuus väidet, mis tema hinnangul on tõele mittevastavad ja kahjustavad tema mainet, on maakohtu hinnangul osaliselt tõesed.
4.1.Maakohus luges tõendatuks, et OÜ Omedu Rand oli kostjale võlgu 2. märtsi 2011. a seisuga 2 044,40 eurot. Hageja ei ole ümber lükanud kostja vande all esitatud selgitust, et võlg on tasumata ega tõendanud, et võlgnevus on pärast nimetatud kuupäeva kostjale tasutud. Maakohus leidis, et hageja esitatud raamatupidamisdokument (I kd tl 173) on vastuolus muude asjas esitatud tõenditega ning maakohtul on alust kahelda esitatud andmete õigsuses. Hageja poolt esitatud väljatrükk raamatupidamisprogrammist on tehtud 10. märtsil 2014. a, s.o kohtumenetluse ajal ning 3 aastat pärast kostjale väljastatud väljatrükki. Kuigi aruanne on
väidetavalt koostatud perioodi 1. jaanuar kuni 31. detsember 2010. a kohta, puuduvad sellest märked, et enne 1. jaanuari 2010. a tekkinud võlgnevus oleks kostjale tasutud. Hageja tõendi usaldusväärsuse seab kahtluse alla mh asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-13-26276 on Omedu Rand OÜ, mille juhatuse ainuliige on hageja, esitanud endise juhatuse liikme Jüri Vooderi vastu nõude, mille üheks põhiargumendiks on väide, et VV juhtimise ajal (s.o kuni 16. novembrini 2010. a) ei olnud OÜ Omedu Rand raamatupidamine korraldatud õigesti. Maakohtu hinnangul ei tõenda kõikide summade tasumist kostjale kala vastuvõtu kviitungid, sest need ei kata kogu kostja OÜ Omedu Rand heaks töötamise perioodi ning on ebaselge, kas kõik kala üleandmise kviitungid on üldse raamatupidamises säilinud. Maakohus leidis, et kuna kostja sai 2011. a märtsis Omedu Rand OÜ raamatupidamisest tõendi võlgnevuse kohta, mida talle vahepeal tasutud ei ole, oli kostjal teadmine, et Omedu Rand OÜ-l, keda esindab hageja, on võlgnevus tema ees. Seega on kostja lähtudes VÕS § 1047 lg 3 piisava põhjalikkusega kontrollinud avaldatud asjaolu tõele vastavust. Maakohus leidis, et hageja seisukoht, et äriühingut ei saa samastada hageja kui eraisikuga, on liigselt kitsendav ega arvesta saate konteksti. Hageja on tegev äriühingute juhtimises ning ka saate sissejuhatuses on teda kirjeldatud kui poliitiliselt aktiivset ja ettevõtluses tegutsevat inimest, mistõttu ei saa hageja tegevusi hinnata ainuüksi eraisiku tegevusena selle kitsas tähenduses, vaid selle juures tuleb arvestada tema kui eraisiku tegevust laiemalt. Hageja on andnud kirjalikult kommentaari saatele, et kaluritele tasutakse õigel ajal, tema kellelegi võlgu ei ole ja kalurid ei ole tema poole probleemiga pöördunud. Seega pidas hageja end isikuks, kellel on volitus väita, et kaluritele võlgu ei olnud ja kõik maksti ära õigel ajal. Maakohus leidis, et nii tunnistajad kui ka kostja tajusid hagejat äriühingute, kelle heaks nad töötasid, esindajana ja otsustajana, kellel oli n.ö viimase sõna õigus ja seda ka võlgade tasumise osas. Maakohus leidis, et kostja poolt saates esitatud väide, et hageja (küll OÜ Omedu Rand esindajana) on talle võlgu ligi 2 000 eurot juba 4–5 aastat, on tegelikkusele vastav.
4.2.Maakohtu hinnangul on tunnistajate XX, CC. ja PP. ja kostja poolt vande all antud ütlustega tõendatud, et vähemalt ühel korral oli kaluritele teatavaks tehtud püügiplaan kuuks ajaks. Kuivõrd plaani esitanud XX ja A.G. olid äriühingute asjaajamisel hageja abideks, kes vahendasid kaluritele hageja antud korraldusi ning lähtudes asjaolust, et plaanid ei olnud kehtestatud mitte hagejale isiklikult vaid äriühingute huvides, saab XX ja A.G. tegevust ja teadmist TsÜS § 132 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel lugeda ka hageja tegevuseks ja teadmiseks. Maakohus leidis, et ei ole tõendeid, et kostja oleks hagejaga arutanud plaani täitmise üle, nagu ta väidab saates. Seega on kostja poolt esitatu osaliselt tõene ja osaliselt tõele mittevastav. Tõele mittevastav osa (väidetavalt hagejale väljendatud rahuolematus) on kogu avaldatud faktist ja selle võimalikust negatiivsest tagajärjest väga väikene.
4.3.Maakohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et püügiplaani täitmata jätmisel oleks olnud kala kokkuostuhind poole võrra madalam. Ühestki tõendist ei nähtu, et ostuhinna väidetav alandamine oleks olnud põhjuslikus seoses plaani täitmata jätmisega. Seega on tegelikkusele mittevastav kostja saates esitatud väide, et kui plaani ei täitnud, siis alandas hageja hinda või ei tasunud üldse ja selles osas on kostja esitanud ebaõiged andmeid avalikkusele.
4.4.Maakohus leidis saates esitatule tuginedes, et kostja ei ole saates väitnud, et hageja oleks teda veennud hääletama AA poolt. Rääkides isikust, kes veenis kostjat hääletama AA poolt, kasutab saatejuht isikulist asesõna naissoo vormis. Ka edasine vestlus toimub rääkides naissoost isikust ning saatejuht selgitab, et poliitilist ajupesu tegi kostjale ning viis ta hääletama hageja parem käsi ja asjaajaja XX. Seose XX ja hageja vahel loob saatejuht, mitte kostja. Nii saatejuht kui kostja väljendasid end selgelt, et juttu on XX, vene keel on kostja emakeel ja selline eksimus ei ole usutav, liiati kui ka pöörete lõpud vastuses on omased naissoole.
Maakohus leidis, et hageja väide, nagu oleks kostja tema kohta saates esitanud tõele mittevastava väite seoses hääletusvabaduse piiramisega, ei vasta tegelikule olukorrale ja on seega ebaõige, sest kostja ei ole sellist väidet saates esitanud. Seega tuleb jätta hageja nõue selles alapunktis rahuldamata.
4.5.Maakohus leidis, et kostja ei ole avaldanud, et hageja oleks teda sundinud hääletama kellegi konkreetse isiku poolt. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja on esitanud saates esitatud kostja seisukoha ebatäielikult, piirdudes vaid repliigi esimese poolega. Maakohtu hinnangul on kostja ise algselt väljendatu ümber lükanud samas repliigis (saate 11.53 minut). Maakohus märkis, et saatejuht ja kostja räägivad naissoost isikust, kelleks oli XX. Ükski tunnistaja ega kostja ei rääkinud kohtus sanktsioonidega ähvardamisest ja valimas käinud said vaatamata sellele, keda nad valisid, pudeli valimisreklaamiga õli. Maakohus märgis, et valijatele valimisreklaami tegemine on seadusega lubatud ning vestlusi seoses vajadusega hääletada AA poolt võib asjaoludest tulenevalt käsitleda valimispropagandana.
4.6.Maakohus asus seisukohale, et kostja avaldas saates parteisse värbamise kohta väiteid, mis tegelikkusele ei vastanud: kostjat värbas parteisse astuma XX, mitte hageja. Kuigi kostja kasutas saates valdavalt umbisikulist tegumoodi (meile tehti, talle öeldi, midagi ei öeldud), kasutas kostja ka isikulise asesõna meessoost vormi rääkides, kelle juurde sõideti, ning viidates isikule, kelle juures kalurid töötasid. Kostja on rääkinud eeldatavalt hagejast, kellest oli samas saatelõigus juttu. Kohtus ei leidnud tõendamist kostja väide, et ta oleks kaotanud töö kui ta ei oleks parterisse astunud. Kohtus antud ütluste kohaselt veenis teda parteisse astuma XX, mitte hageja.
5.Maakohtu põhjenduste kohaselt leidis tõendamist kahe kostja avaldatud väite tegelikkusele mittevastavus: asjaolu, et püügiplaani mittetäitmisele järgnesid sanktsioonid ning et kostja astus IRL-i hageja nõudmisel ja erakonda mitteastumisele oleksid järgnenud sanktsioonid. Nimetatud avaldustega tekitas kostja hagejale kahju. Maakohtu hinnangul ei esine VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Deliktilise vastutuse puhul peab kostja tõendama süü puudumist, mida kostja käesoleval juhul teinud ei ole. Hageja on palunud kohustada kostjat esitama ebaõigeid andmeid ümber lükkav avaldus samas saates kus need andmed esialgselt avaldati. Maakohus leidis, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada VÕS § 1047 lg 4 alusel. Hageja on esitanud nõude mõista välja talle au ja väärikuse ning hea nime teotamisega tekitatud mittevaraline kahju summas 3 500 eurot. Maakohus leidis, et kahju hüvitamise nõue on põhjendatud osaliselt. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel VÕS §-de 128 ja 134 alusel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus rikkumise laadi, raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid. Mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Maakohus märkis, et hageja sai kahju osaliseks kogu saate tagajärjel, samas kui kostja poolt avaldatust osutus ebaõigeks vaid kaks väidet. Käeolevalt ei ole võimalik täpselt mõõta, millises osas tekitas just kostja tegevus hagejale kahju. Maakohus võttis arvesse, et hageja esitas nõudeid väidete osas, mis osutusid tegelikkusele vastavaks ning ebaõigeks osutunud väidetel oli tugev põimuvus õigete väidetega. Hüvitise määramisel on oluline ka kostja majanduslik olukord. Arvestades kostja poolt avaldatud ebaõigete andmete ulatust, saate kogu konteksti üldist mahtu ja selles avaldatud koguväiteid ning hagejal tekkinud negatiivseid tagajärgi on maakohtu hinnangul kohaseks kahju hüvitiseks 200 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja P. Kärberg esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 19. mai 2014. a otsus osas, milles maakohus jättis hagiavalduse rahuldamata ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagiavalduse täies ulatuses. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole võimalik teha uut otsust, tühistada Tartu Maakohtu 19. mai 2014. a otsus ning saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub jätta kõik menetluskulud V. Anikijevi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus otsuse tegemisel rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtteid, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. Kaevatavas otsuses on maakohus omistanud menetlusosaliste poolt esitatud samast raamatupidamisprogrammist teostatud väljatrükile erineva tähenduse (I kd tl 62, 173). Kui Omedu Rand OÜ raamatupidamine ei olnud usaldusväärne, siis ei saa ka vastustaja poolt esitatud tõend olla usaldusväärne. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg-t 2) tuginedes teise tsiviilasja materjalidele, mille osas maakohus otsustas 17. aprilli 2014. a istungil, et neid ei võeta käesoleva tsiviilasja materjalide juurde; 2) on maakohtu otsus vastuoluline ning sisaldab mitmeid vasturääkivusi osas, mis puudutab XXi tegevuse omistamist apellandile. Ühelt poolt on maakohus omistanud XXi tegevuse apellandile TsÜS §-dest 132 ja 133 lähtudes, ning teiselt poolt järeldanud, et apellant ei ole piiranud vastustaja hääletamisvabadust, kuna vastustaja rääkis saates XXist. Maakohus on jätnud selgitamata, mille poolest erineb XXi tegevus nn „valimispropaganda“ raames teistest tegevustest, mis kohtu hinnangul olid apellandile omistatavad. Kuigi saates rääkis vastustaja, et naissoost isik mõjutas teda hääletama AA poolt, ei jää saate kontekstist kahtlust, et räägitakse apellandi tegevusest. Vastustaja on 03. aprilli 2014. a istungil kinnitanud, et ta ei rääkinud saates XXist; 3) on maakohtu järeldus, et apellant võlgneb vastustajale ca 2 000 eurot on ebaõige, apellandi jaoks üllatuslik ega põhine asjas kogutud tõenditel. Vaidluse all on asjaolu, kas Omedu Rand OÜ on vastustajale võlgu ning kas apellant vastutab nimetatud võlgnevuse eest. Maakohus on
03.aprilli 2014. a istungil selgelt väljendanud, et Omedu Ranna suhtes oli ettevõtjaks VV ning võlgnevusega seonduvalt käsitatakse ettevõtjana VVi. Kohtumenetluses on tõendamist leidnud, et vastustaja ei ole võla tasumist küsinud Omedu Rand OÜ-lt, vaid Peipsi Grupp Holding OÜlt, kes ei olnud talle võlgu. Peipsi Grupp Holding OÜ ei ole Omedu Rand OÜ emaettevõte ning nimetatud juriidilisel isikul puudus igasugune kohustus tasuda Omedu Rand OÜ võlgnevusi. Kui Omedu Rand OÜ oli kaluritele võlgu, siis oli vastustajal kohustus pöörduda tasu saamiseks VVi kui juriidilise isiku juhatuse liikme poole. Maakohtu järeldus, et nii tunnistajad kui ka vastustaja tajusid apellanti äriühingute, kelle heaks nad töötasid, esindajana ja otsustajana, on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja XX on kinnitanud, et ta oli teadlik ning sai aru, et VV kui ettevõtja jäi talle võlgu (vt 03. aprilli 2014. a. protokoll); 4) on maakohus ebaõigesti jõudnud järeldusele, et apellant on kehtestanud kaluritele püügiplaani. Maakohus on märkinud, et tunnistaja XX on kinnitanud, et plaan oli ühe kuu kohta. Tegelikkuses nähtub 3. aprilli 2014. a protokollist, et XX on märkinud, et plaan oli üheks aastaks ja iga aasta anti uus või anti plaan talvise hooaja peale. Ka tunnistaja TT ei ole 17. aprilli 2014.a istungil väitnud, et püügiplaan (kui see üldse eksisteeris) oli kehtestatud ühe kuu kohta. Tunnistusi andnud kalurid ja vastustaja püüdsid kala Omedu Rand OÜ jaoks, kuid tunnistaja A. Tatarnikov ütlustega on tõendatud, et väidetava plaani kehtestas Peipsi Grupp Holding OÜ. Tunnistajate ütlused püügiplaani kehtestamise aja osas on vasturääkivad;
5) ei näe võlaõigusseaduse sätted ette, et faktiväide võib olla „väga väikeses“ ulatuses ebaõige või et „väikest“ ebaõiget väidet ei ole kohustust ümber lükata. Kui maakohus leidis, et saates avaldatud faktiväide on üksnes osaliselt ebaõige, siis tulenevalt VÕS § 1047 lg-test 1 ja 2 on vastustajal kohustus osaliselt ebaõiged andmed ümber lükata. Kuna maakohus ei ole kohustanud vastustajat ümber lükkama püügiplaaniga seonduvaid ebaõigeid väiteid, siis on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1047; 6) on maakohus meelevaldselt käsitlenud Omedu Rand OÜ-d ja Peipsi Grupp Holding OÜ-d kui seotud ettevõtteid. Vaidlusalusel perioodil (2008–2010) ei olnud viidatud juriidilised isikud isegi mitte seotud isikud, kuna nende osanike ring ega juhatuse liikmed ei ühtinud, mis tähendab, et Omedu Rand OÜ võlgnevused ei ole omistatavad Peipsi Grupp Holding OÜ-le ega apellandile; 7) peab kohtu poolt määratava hüvitise suuruse kujunemine olema kontrollitav ning apellandile arusaadav. Maakohtu poolt määratud hüvitis 200 eurot ei arvesta ühiskonna heaolu taset, apellandile tekitatud hingelist valu ja üleelamisi ega ole võrreldav analoogsete olukordadega. Kaevatavast otsusest ei ole võimalik tuvastada, millist asjaolu peale vastustaja majandusliku seisu on hüvitise langetamisel 200 euroni arvesse võetud. Vastustaja ei ole esitanud oma palgatõendeid ega ajakohaseid pangakonto väljavõtteid, millest oleks võinud järeldada, et vastustaja majanduslik olukord võimaldab tal hüvitada üksnes 200 eurot. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et vastustaja avaldas tegelikkusele mittevastavad faktiväited telesaates, mida vaatab enam kui 200 000 inimest ning mida kajastavad mitmed kirjaliku meedia väljaanded. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et uurimisasutus on algatanud kriminaalmenetluse just vastustaja saates avaldatud valeväidete alusel. Kui nõustuda maakohtu järeldusega, et kõigest 2,5 väidet olid ebaõiged, siis oleks maakohtul olnud kohustus arvestada mittevaralise kahju hüvitist proportsionaalselt tuvastatud rikkumise ulatusega. Hinnata tuleb ka ebaõigete faktiväidete osakaalu apellandist negatiivse kujundi loomisel. Vastustaja esitas mitmed väited teadlikult sooviga jätta apellandist võimalikult negatiivne kujund. Tahtliku käitumisega suurendas vastustaja tekitatud mittevaralist kahju, mis õigustab suurema kahju hüvitise väljamõistmist.
7.Vastustaja V. Anikije vaidles P. Kärbergi apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus P. Kärbergi vaidlustatud osas muutmata. Vastuse kohaselt: 1) on kõik tõendid, millele maakohtu lahend tugineb, võetud toimiku materjalide juurde ning apellandil oli menetluse käigus võimalus nende osas oma arvamust avaldada, samuti omapoolseid tõendeid esitada; 2) avaldasid apellandi poolt etteheidetavaid väiteid ning kõnekujundeid saatejuhid, mille osas saaks apellandil nõue olla „Pealtnägija“ telesaate toimetuse või vastutava väljaandja, kuid mitte vastustaja, vastu. Vastustaja poolt telesaates avaldatut ei saa kontekstist välja rebida, kuigi just viimast on apellant püüdnud asja menetlemisel läbivalt teha; 3) on maakohtu käsitlus, et apellandi tegevust ei hinnata ainuüksi eraisiku tegevusena selle kitsas tähenduses, vaid arvestatakse ka apellandi tegevuse väljundeid ettevõtluses ja poliitikas muuhulgas läbi juriidiliste kehandite, põhjendatud. Apellatsioonkaebuses toodud väide, justkui oleks maakohus istungil kinnitanud, et võlgnevusega seonduvalt käsitletakse ettevõtjana VVi, ei ole õige. Viidatud istungil käis arutelu VVi tunnistajana ülekuulamise taotluse põhjendatuse osas. 31. oktoobril 2013. a eelistungil selgitas maakohus, et kohus nõustub vastustajaga, et saate kontekstis räägitakse apellandist kui ettevõtjast. Seega ei saanud maakohtu otsuses kajastatud seisukoht tulla apellandile üllatusena; 4) esitas apellant 3. aprillil 2014. a kirjalikult oma selgelt väljendatud nõude, mis ei sisaldanud plaani täitmise arutelu osas ühtegi nõuet. Nõue esitati vaid püügiplaani olemasoluga seonduvalt;
5) ei kuulu mittevaralise kahju hüvitis väljamõistmisele, kuna vastustaja ei ole ebaõigeid faktiväiteid telesaates „Pealtnägija“ avaldanud.
8.Kostja V. Anikijev esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt selle resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas, millega mõisteti apellandilt välja vastustaja kasuks mittevaralise kahju hüvitis 200 eurot ning kohustati apellanti esitama Eesti Rahvusringhäälingule avaldus, millega apellant lükkab ümber vastustaja kohta saates „Pealtnägija“ avaldatud järgmised ebaõiged faktiväited: kui V. Anikijev ei täitnud püügiplaani, siis alandas P. Kärberg hinda või ei maksa üldse; kui V. Anikijev ei oleks P. Kärbergi nõudmisel liitunud Isamaa ja Res Publica Liiduga, siis oleks P. Kärberg V. Anikijevi vallandanud. Apellant vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, millega jäeti apellandi ja vastustaja menetluskuludest 1⁄4 apellandi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) tuvastas maakohus vääralt, et apellandi poolt avaldatud väide püügiplaani mittetäitmisel hinna alandamise või tasumata jätmise kohta oli ebaõige. Maakohtu tuvastatud asjaolud on vastuolus maakohtu lõppjäreldusega, maakohtu siseveendumuse kujunemine ei ole selles osas jälgitav. Apellandi poolt saates avaldatut ei saa kontekstist välja rebida, vaid arvesse tuleb võtta ka saatejuhi eelnevat küsimust ning situatsiooni küsimusele vastamisel. Saate 5.04 minutil nähtub, et apellant loeb saatejuhi poolt laua peale pandud lepingut. Apellant kirjeldab saate 5.04 minutil tema poolt sinna mitteesitatud dokumente. Apellant ei esinenud saates väitega, et sanktsioone oleks rakendatud. Võttes arvesse menetluses esinenud tunnistajate ütlusi ning tõendina esitatud saate salvestist on ilmne, et püügiplaanide mittetäitmisel olid sanktsioonid – poolest tasust ilmajäämine, millega apellandi väide piirdus; 2) on maakohus asunud otsuses apellandi poolt saates esitatut omal algatusel sisustama ja laiendama. Apellant ei ole saates väitnud, et parteisse astuti vastustaja nõudmisel, vaid et parteisse astumiseks allkirjade andmiseks sõideti vastustaja juurde. Maakohus ei saa lahendit tehes ühelegi tõendile viitamata asuda seisukohale, et eeldatavasti rääkis apellant vastustajast; 3) tulnuks kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Kuivõrd apellant ei ole saates ebaõigeid faktiväiteid avaldanud, siis ei ole apellant rikkunud ka vastustaja isikuõigust, mis on VÕS § 134 lg 2 järgi kahju hüvitamise eelduseks.
9.Vastustaja P. Kärberg vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud V. Anikijevi kanda. Vastuse kohaselt: 1) on maakohus õigesti hinnanud kõiki tõendeid ja tuvastanud, et vähemalt kaks apellandi poolt saates avaldatud faktiväidetest olid ebaõiged. Apellant ei tõendanud, et püügiplaani täitmata jätmisega oleksid kaasnenud sanktsioonid või et püügiplaani täitmata jätmine oleks mõjutanud kala kokkuostuhinda. Apellant ei tuginenud esimese astme menetluses püügiplaani täitmata jätmise tasu vähendamise faktiväite juures asjaolule, et ta kõigest luges saate selles kohas lepingus märgitut. Saate 05.04 minutil ei arutata püügiplaaniga seonduvat väidet; 2) on maakohus õigesti tuvastanud, et vastustaja ei sundinud apellanti IRL-iga liituma. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et apellant ei räägi saates vastustajast, ei vasta tegelikkusele. 3. aprilli 2014. a istungil on apellant oma ütlustega kinnitanud, et erakonda värbamise osas rääkis ta saates vastustajast, mitte XXist. Saadet vaadates ei jää kahtlust, et apellandi kõik faktiväited puudutavad vastustajat. Saate kontekstis ei jää kahtlust, et saate
3.minutist alates räägitakse vastustajast. Erakonnaga liitumisel puudus apellandil igasugune lepinguline, teenistuslik või mistahes muu suhe vastustaja ettevõtetega;
3) on mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine põhjendatud. Apellandi poolt saates avaldatud ebaõigete faktiväidetega on tekitatud isikuõiguste riive intensiivne ja ulatuslik. Maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis on sümboolse suurusega ning tegelikkuses oleks kohus pidanud välja mõistma hagiavalduses märgitud hüvitise summa ehk 3 500 eurot, selleks et tagada hageja põhiõiguste reaalne kaitse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab täielikult rahuldamata Paul Kärbergi hagi Vladislav Anikijevi vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vladislav Anikijevi apellatsioonkaebus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Paul Kärbergi apellatsioonkaebus tuleb seevastu jätta rahuldamata.
11.Kumbki pool vaidlustas oma apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohti kostja poolt saates esitatud väidete osas. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse selles osas, milles maakohus luges väited õigeteks ja tõendatuteks (4 väidet 6-st). Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus luges hageja poolt esile toodud kuuest väitest kaks ebaõigeteks ning sellega seoses ebaõigete faktiväidete esitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude õigusliku koosseisu täidetuks. Ringkonnakohus käsitleb seetõttu alljärgnevalt kõiki vaidlusaluseid faktiväiteid (vastavalt hageja 03. aprilli 2014.a menetlusdokumendile):
P. Kärberg on V. Anikijevile juba 4–5 aastat võlgu ligi 2 000 eurot;
P. Kärberg on kehtestanud V. Anikijevile püügiplaani, mida ei olnud kaluril võimalik täita;
Kui V. Anikijev ei täitnud püügiplaani, siis alandab (P. Kärberg) hinda või ei maksa üldse;
P. Kärberg käskis V. Anikijevil hääletada Riigikogu valimistel AA poolt;
Kui V. Anikijev ei oleks hääletanud Riigikogu valimistel AA poolt, oleks see võinud kurvalt lõppeda, vallandamise või...;
Kui V. Anikijev ei oleks P. Kärbergi nõudmisel liitunud Isamaa ja Res Publica Liiduga, siis oleks P. Kärberg V. Anikijevi vallandanud.
Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole saates esitanud ühtki eelloetletud väidetest sõna-sõnalt (tsitaatidena), vaid vastavad väited on üldjuhul võimalik üksnes tuletada saatejuhi poolt edastatud taustainfo, saatejuhi poolsete suunavate küsimuste ning teiste saates esinenud isikute poolt antud kommentaaride koosmõjust kostja poolt antud vastuste ja kommentaaridega.
12.„P. Kärberg on V. Anikijevile juba 4–5 aastat võlgu ligi 2 000 eurot.“ Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja hinnanguga tõenditele, mille kohaselt ei ole alust pidada kostja poolt saates esitatud faktiväidet võlgnevuse kohta ebaõigeks faktiväiteks VÕS § 1047 lg 1 tähenduses.
12.1.Esmalt nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga tõenditele, mille alusel sai kostja saates põhjendatult väita, et hagejaga seotud äriühing oli talle alates 2008. aastast võlgu ligi 2000 eurot. Tõendiks on esmajoones OÜ Omedu Rand poolt 02.03.2011.a väljastatud ostu- ja maksuvõlgnevuste tasumise aruanne (I kd tl 62) ning asjaolu, et nimetatud aruandes tasutuks märgitud summad kattuvad kostja poolt esitatud pangaväljavõtted, millest nähtuvad OÜ Omedu
Rand poolt kostjale välja makstund summad (I kd tl 111-112). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, miks ei lükka hageja esitatud, 10.03.2014.a kuupäeva kandev raamatupidamistõend (I kd tl 173), ümber kostja esitatud dokumendi tõendamisväärtust. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis, juhindudes kohtu siseveendumusest, ning ringkonnakohtul puudub alus anda tõenditele maakohtuga võrreldes teistsugust hinnangut. Kostjal oli alust usaldada talle 2011.a märtsis OÜ Omedu Rand poolt väljastatud tõendit võlgnevuse kohta vaatamata sellele, et alates 2013.a juunikuust on OÜ Omedu Rand ja tema endise juhatuse liikme JJ vahel kohtuvaidlus, milles OÜ Omedu Rand taotleb endiselt juhatuse liikmelt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju väljamõistmist ning mille raames tuleb mh hinnata asjaolu, kas juhatuse liige korraldas oma ametiaja kestel äriühingu raamatupidamist nõuetekohaselt. Kolleegium märgib, et kostja esitas väite võlgnevuse kohta 6. märtsi 2013.a „Pealtnägija“ saates, s.o enne seda, kui OÜ Omedu Rand esitas kohtule hagi tsiviilasjas nr 2-13-26276. Võla puudumist ei tõenda hageja väited, mille kohaselt ei pruukinud OÜ Omedu Rand raamatupidamisandmed olla täielikud. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt luges kohus tõendatuks asjaolu, et seisuga 02.03.2011.a oli OÜ Omedu Rand kostjale võlgu 2044,40 eurot; hageja ei ümber lükanud kostja vande all antud selgitust, et võlg on siiani tasumata ega tõendanud võla tasumist pärast nimetatud kuupäeva.
12.2.Maakohus on asjakohasel viisil analüüsinud hageja – P. Kärbergi – ning temaga seotud äriühingute, s.o Omedu Rand OÜ ja Peipsi Grupp Holding OÜ, vahelisi seoseid (kohtuotsuse lk 10–13). Ringkonnakohus, nõustudes maa maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei korda neid kõiki oma otsuses. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et määravaks ei tule pidada asjaolu, et vaidlusalune võlgnevus oli tekkinud põhiosas 2008. ja 2009. aastatel, kuid hageja ei olnud sellel perioodil OÜ Omedu Rand juhatuse liige (hageja oli OÜ Omedu Rand juhatuse liige perioodil 25.11.1996 – 31.08.1999 ning ainuliige alates 16.11.2010.a). Ringkonnakohus on ühtlasi seisukohal, et äriühingu võlgnevuse puhul ei oma tähtsust, missuguse juhatuse liikme ametiaja vältel võlgnevus tekkis. Uuel juhatuse liikmel tuleb hoolt kanda ka selle eest, et täidetud saaksid äriühingu varasemal ajavahemikul tekkinud kohustused. Küll aga ei ole juhatuse liige vastutav äriühingu kohustuste täitmise eest isiklikult. Seetõttu ei ole asjakohased P. Kärbergi väited, et kostjal tulnuks võlgnetava summa saamiseks pöörduda VVi kui juriidilise isiku juhatuse liikme poole. Sisutuks jääb P. Kärbergi poolt rõhutatu, mille kohaselt „Omedu Ranna suhtes oli ettevõtjaks VV“. Äriseadustiku § 1 kohaselt on ettevõtja kas füüsilisest isikust ettevõtja või seaduses sätestatud äriühing. Äriühingu juhatuse liige ei ole seega äriühingu suhtes ettevõtjaks.
12.3.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ka selles, et liialt kitsendav ja formalistlik on hageja seisukoht, et äriühingu kohustust ei ole mingil viisil lubatav omistada hagejale kui eraisikule. Eelkõige õigusalaseid eriteadmisi mitteomavate isikute puhul saab pidada tavapäraseks, et tavakeelekasutuses samastatakse teatud ulatuses juriidilise isiku tegevuses juhtivat rolli etendav füüsiline isik asjaomase juriidilise isikuga. Olenevalt kontekstist võib niisugust samastamist õigustada arusaam, mille kohaselt on juriidilise isiku (sh äriühingu) näol on tegemist õigusliku fiktsiooniga, mis saab eksisteerida ja õiguslikus elus osaleda üksnes tema tegevust juhtivate konkreetsete füüsiliste isikute kaudu. Kostja ei ole saates esitanud väidet sellisel kujul, nagu oleks hageja jäänud talle võlgu füüsiliste isikute vahelises suhtes. Saate kontekstist on mõistlikult arusaadav, et kostja arusaamise järgi on kohustus talle raha maksta tekkinud äriühingul, mille tegevus oli hageja kontrolli all. Ringkonnakohtu arvates ei oma asja lahendamisel sisulist tähtsust, kas kostja nõudis võla tasumist OÜ-lt Omedu Rand või OÜ-lt
Peipsi Holding Grupp, kuivõrd asjas on piisavalt tõendamist leidnud ega ole vaidluse all asjaolu, et hageja omas olulist mõju mõlema nimetatud äriühingu tegevuses.
12.4.Põhjendatud on maakohtu hinnang tõenditele, mille kohaselt oli alust pidada OÜ-d Omedu Rand P. Kärbergi kontrollile alluvaks vaatamata sellele, et ta ei olnud teatud ajavahemikul formaalselt osaühingu juhatuse liige. Määravaks ei tule lugeda asjaolu, et Peipsi Grupp Holding OÜ ei olnud (ega ole) Omedu Rand OÜ emaettevõte ÄS § 6 tähenduses. Kolleegium nõustub maakohtu kõigi põhjendustega kohtuotsuse lk 12 viimasest lõigust kuni lk 13, mille kohaselt oli nii OÜ Omedu Rand kui OÜ Peipsi Grupp Holding tegevus tihedalt seotud hageja isikuga. Nii kostja vande all antud ütlused kui tunnistajate ütlused kinnitavad, et kostjal, nagu ka teistel kaluritel, oli alust pidada P. Kärbergi isikuks, kellest olulisel määral sõltus kala eest raha väljamaksmine. Seega ei oma põhimõttelist tähtsust ka asjaolu, kas P. Kärberg käis 2011.a märtsis Omedu Rand OÜ-s kaluritega kohtumas kui juhatuse liige või kui poliitik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole hageja ise vaidlustanud oma seoseid mõlema eelnimetatud äriühinguga ning on ühtlasi andnud „Pealtnägija“ saatele kirjalikult vahendatud kommentaari, mille kohaselt kaluritele tasutakse õigel ajal, tema kellelegi võlgu ei ole ja kalurid ei ole tema poole probleemidega pöördunud. Hageja kommentaari põhjal jääb temast mulje kui isikust, kellest sõltub äriühingute tegevus, sh äriühingute poolt väljamaksete tegemine.
12.5.Maakohus ei ole tuginenud otsuse tegemisel lubamatul viisil teise tsiviilasja (s.o tsiviilasja nr 2-13-26276) materjalidele (tõenditele), mida ei ole võetud käesoleva tsiviilasja materjalide juurde. Kohtuotsuse põhjendustes on küll viidatud teise tsiviilasja kaudu saadud kõrvalteadmisele, kuid seda seoses väidetega, et Omedu Rand OÜ raamatupidamises esines olulisi puudujääke ning see ühtib käesolevas asjas hageja enda poolt esitatud seisukohtadega. Ülejäänud osas ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuses (lk 10–13) esitatud põhjendusi. Maakohus on jõudnud põhjendatult järeldustele, mille kohaselt on kostjale OÜ Omedu Rand poolt väljastatud raamatupidamistõend antud välja ajal, mil hageja oli OÜ Omedu Rand juhatuse liige; võlgnevus on tekkinud alates 2008.a sügisest ning tõendatud ei ole, et aja jooksul kasvanud võlgnevus oleks tasutud. Kohus on arvestanud hageja juhtiva positsiooniga äriühingutes. Seega sai lugeda õigeks kostja poolt saates esitatud faktiväidet, mille kohaselt hageja, olgugi äriühingute kaudu tegutsedes, on talle võlgu ligi 2000 eurot juba 4-5 aastat. Maakohus jättis seda väidet puudutavas osas õigesti hagi rahuldamata.
13.„P. Kärberg on kehtestanud V. Anikijevile püügiplaani, mida ei olnud kaluril võimalik täita“.
13.1.Kostja on saate 4.45 minutil avaldanud järgmist: saatejuhi küsimus (näidates laual olevat paberit): „Mis see on?“ Kostja: „Võrgupüügi kuuplaan 2011 aastast. Kuu jooksul tuleb püüda 1500 kg koha ja 500 kg ahvenat, kuid ahven ei tule talvel võrku.“ [---] Saatejuhi küsimus 6.26 minutil: „Kas proovisite talle selgitada, et sellist plaani pole võimalik täita?“ Kostja: „Rääkisime palju kordi, et see pole kuidagi võimalik. Te püüdke ja kõik.“ Vahepeal, s.o saate minutitel 5.34 – 6.20 vestleb saatejuht anonüümse kaluri Vladimiriga, kes omalt poolt kirjeldab püügiplaanide sisu ja talvise ahvenapüügi võimatust. Alates saate minutist 6.35 jätkub Tööinspektsiooni töösuhete osakonna peajuristi MM hinnang, mille kohaselt talle tutvumiseks esitatud lepingud sisaldasid töötajatele selgelt kahjulikke tingimusi. Saates ei ole V. Anikijev seega esitanud väidet individuaalse püügiplaani kehtestamisest kostjale. Olukorda kirjeldatakse üldistatult ning kostja poolt saates väljendatu moodustab ühe osa mitme isiku (st lisaks kostjale ka saatejuht R.K., anonüümselt esinenud Vladimiri ja Tööinspektsiooni juristi MM) vahendusel edastatavast infost, mille põhjal saab televaatajale teatavaks, et püügiplaanid kehtestati kõigile kaluritele, kes soovisid Peipsil P. Kärbergi alluvuses (s.o temaga seotud ettevõtetes) kalapüügiga elatist teenida.
Sellele lisaks esitatakse saates minutitel 7.33 – 8.00 P. Kärbergi enda kommentaar, milles mingil viisil ei eitata kaluritega töövõtulepingute sõlmimist. Kommentaari kohaselt oli lepingutele (sh püügiplaanidele) allakirjutamine iga kaluri enda vaba valik. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades puudub alus lugeda ebaõigeks faktiväiteks kostja saates esitatud lausekatketes sisalduvat infot, mille kohaselt kehtestati P. Kärbergiga seotud äriühingutes töötavatele kaluritele püügiplaanid.
13.2.Ringkonnakohtu arvates ei oma käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust, kas püügiplaanid kehtestati tegelikkuses üheks kuuks või pikemaks perioodiks ning missugusel konkreetsel aastal plaanid kehtisid. Saates ei ole kostja V. Anikijev esitanud väiteid selle kohta, kui pikaks ajaks ja mis aastal püügiplaanid kehtestati. Vaidluse piiridest väljub seega apellandi arutelu selle üle, millise kestusega püügiplaanide kehtestamist on võimalik järeldada tunnistajate ütlustest. Asjakohased ei ole ka etteheited, mille kohaselt on tunnistajate ütlused püügiplaani kehtestamise aja osas vasturääkivad. Vaidluse sisuks on asjaolu, kas P. Kärbergi kontrolli all olnud ettevõtetes üldse kehtestati kaluritele püügiplaane, mh sõlmides kaluritega töövõtulepinguid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt piisab püügiplaanide kehtestamist käsitleva faktiväite õigsuse hindamiseks sellest, kui tõendatud on püügiplaani kehtestamine vähemalt ühel korral, sh ka kestusega üheks kuuks.
13.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, s.o kostja vande all antud ütlustele ja tunnistajate XX ja TT ning PP ütlustele ega korda sellekohaseid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel. Nende põhjal luges kohus õigesti tõendatuks faktiväite, et kaluritele oli vähemalt ühel korral teatavaks tehtud talvine püügiplaan, mille järgi tuli püüda kuu aja vältel 1,5 t koha ja 500 kg ahvenat. Samuti tuleneb tunnistajate ütlustest üheselt, et nõue püüda talvisel ajal 500 kg ahvenat ei saanud olla reaalselt teostatav. Seega jõudis maakohus õigesti järeldusele, et väide kaluritele teostamatu püügiplaani kehtestamise kohta on piisavalt kontrollitud ja tõendamist leidnud ning põhjendatud oli hagi selles osas rahuldamata jätmine. Asjakohased ei ole apellandi väited selle kohta, et maakohus luges vääralt hageja väited ebaõigeks üksnes väga väikeses (s.o ebaolulises) ulatuses, millist eristamist seadus ei võimalda. Maakohtu sellekohane põhjendus (kohtuotsuse lk 13) puudutab kostja poolt saates avaldatut, mille kohaselt kostja (ja/või teised kalurid) püüdsid korduvalt hagejale selgitada, et niisuguseid püügitingimusi ei ole võimalik täita (saate minutid 6.22 – 6.34). Kohus asus seisukohale, et asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejaga arutlenud plaani täitmise (võimalikkuse) üle. Sellekohane väide ei ole aga ka käesoleva vaidluse esemeks, kuna hageja ei ole esitanud nõuet tuvastada kostja poolt saates esitatud väite ebaõigsus, mille kohaselt kostja (või teised kalurid) pöördusid hageja poole kurtmisega, et plaani ei ole võimalik täita. Asjaolu tõendatus, kas kalurid väljendasid hagejale oma rahulolematust püügiplaanidega, ei mõjuta seega faktiväite tõendatuks lugemist, mille kohaselt püügiplaan oli vähemalt ühel korral kaluritele teatavaks tehtud.
14.„Kui V. Anikijev ei täitnud püügiplaani, siis alandab (P. Kärberg) hinda või ei maksa üldse.“
14.1.Saate 5.04 minutil on kostja esitanud lause: „Kui plaani ei täida, siis alandab hinda või ei maksa üldse“. Ringkonnakohtu arvates on maakohus seda lausekatket käsitlenud kontekstiväliselt, arvestamata saatelõigu sisu tervikuna, ning nõustub selles osas V. Anikijevi apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. Plaani mittetäitmise korral hinna alandamist või maksmata jätmist käsitlevale lausele eelneb vahetult saatejuhi küsimus, mis on seotud saatejuhi poolt apellandi ette lauale asetatud lepingu ja püügiplaaniga, mis ühtlasi nähtub saatest visuaalselt (alates saate minutist 4.43). Saatejuhi
küsimusele „Mis see on?“ vastab V. Anikijev püügiplaani kirjeldusega ja selgitusega, et ahven ei tule talvel võrku. Järgnevalt lausub kostja laual olevat lepingut lugedes: „Kui plaani ei täida, siis alandab hinda või ei maksa üldse.“ Vahetult sellele järgnevalt näidatakse ekraanil suures plaanis lepingut Kallaste Rand OÜ-ga ning saatejuht kommenteerib: „Kui tahad raha, siis pead täitma etteantud plaani.“ Seejärel esineb saates anonüümne intervjueeritav Vladimir, kes kinnitab, et hoopis tema kirjutas sarnasele lepingule alla.
14.2.Ringkonnakohus on seisukohal, et mõistlikule televaatajale sai saatelõigust jääda mulje, et V. Anikijev luges või tsiteeris saatejuhi poolt temale tutvumiseks esitatud lepingudokumenti. Kuna aga etteloetu ühtis kostja enda saates esitatud väidete ja seisukohtadega, siis on tegemist V. Anikijevi poolt kaudselt sõnastatud faktiväitega, mille kohaselt kalureid ähvardati püügiplaani täitmata jätmise korral sanktsioonidega, s.o tasu vähendamise või maksmata jätmisega. Asjakohane ei ole P. Kärbergi seisukoht, et V. Anikijev ei tuginenud esimese astme menetluses püügiplaani täitmata jätmisel tasu vähendamise faktiväite juures sellele, et ta luges saates üksnes ette lepingus märgitut. Vastavalt Riigikohtu praktikale (tsiivilasi nr 3-2-1-161-05 p 11) tuleb avaldatud faktiväiteid võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Seega tuli kohtul hinnata, kas kostja esitas tavavaatajale arusaadavalt omapoolse sisulise väite või kommenteeris temale näidatud dokumenti. Ebaõige on ka vastustaja seisukoht, nagu ei oleks saate 5.04 minutil arutatud püügiplaaniga seonduvat väidet.
14.3.Ringkonnakohus nõustub V. Anikijevi apellatsioonkaebuses esiletooduga, mille kohaselt ei ole kostja esinenud saates väitega, nagu oleks tegelikkuses sanktsioone (püügiplaani mittetäitmise korral tasu osaline või täieulatuslik maksmata jätmine) tõepoolest rakendatud. V. Anikijevi poolt saates sellel konkreetsel teemal väljendatu piirdub üksnes eelpool viidatud lausega saate 5.04 minutil „Kui plaani ei täida, siis alandab hinda või ei maksa üldse“, mille puhul on tavavaatajale mõistlikult arusaadav, et tsiteeritakse saatejuhi poolt näidatud lepingudokumenti. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et temale on võimalik ette heita vaid neid väiteid, mida ta on saates reaalselt avaldanud ning seejuures ei saa avaldusi kontekstist välja rebida. Seejuures nõustub kolleegium V. Anikijevi seisukohaga, mille kohaselt on väide tasu vähendamisega ähvardamise kohta asjas kogutud tõenditega piisavalt kinnitust leidnud. V. Anikijev ise avaldas 03.04.2014.a kohtuistungil vande all, et „Kui seda plaani ei täideta, siis ta ütles, et Kärberg võtab maha palgast, kui plaani ei täideta. [---] Seda paberit kõik uskusid.“ Tunnistaja XXi ütluste kohaselt „Anti koha kohta plaan ja kui sa selle plaani täidad täielikult, siis saad töötasu täielikult kätte, kui ei täida, siis nad võivad alandada töötasu. Kui seda plaani ei täitnud, siis 50 % ulatuses arvestatakse kogu palk maha.“ Tunnistaja TT ütluste kohaselt „Kui ei täitnud plaani, vähendati hinda pooleks, lahti ei lastud. Rahaga karistati.“ Ka tunnistaja PP on avaldanud, et „Ma otsisin ühe Kärbergi firmaga seotud lepinguvormi välja ja see on mul ka kaasas ja seal on ka trahvid sees, poolest rahast ilma jäämine, kui ei täida plaani [...].“ Hageja ei ole neid tõendeid omalt poolt ümber lükanud ega tõendanud, et tegelikult puudus kaluritel alus karta püügiplaani täitmata jätmise korral tasu vähendamist.
14.4.Eeltoodust lähtudes on maakohus ringkonnakohtu arvates ebaõigesti kvalifitseerinud väära faktiväitena kostja poolt saates kaudselt avaldatu, mille kohaselt oli kaluritele esitatud hoiatus, et püügiplaani mittetäitmise korral vähendatakse tasu või jäetakse tasust üldse ilma. Arvestades väite sisu ei oma tähtsust, kas kõnealust sanktsiooni tegelikkuses rakendati ja kas see on käesolevas asjas tõendamist leidnud. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist ebaõige faktiväitega ning hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata.
15.„P. Kärberg käskis V. Anikijevil hääletada Riigikogu valimistel AA poolt“ ja „Kui V. Anikijev ei oleks hääletanud Riigikogu valimistel AA poolt, oleks see võinud kurvalt lõppeda, vallandamise või...“ Nimetatud väiteid puudutavas osas tõi P. Kärberg maakohtu poolse rikkumisena esile kohtu põhjenduste vastuolulisuse – s.o ühest küljest on XXi tegevus omistatud TsÜS §-de 132 ja 133 alusel P. Kärbergile, kuid teisal on kohus leidnud, et XXi tegevus nn valimispropaganda tegemisel ei ole P. Kärbergile üle kantav.
15.1.Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatav vastuolu kohtuotsuse põhjendustes puudub ning maakohus ei ole rikkunud oma otsuse põhjendamisel menetlusõiguse normi. TsÜS § 132 lg 1 kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. TsÜS § 133 sätestab, millistel eeldustel omistatakse ühe isiku teadmine teisele isikule. Kolleegium märgib, et TsÜS §-d 132 ja 133 on kohaldatavad tsiviilõiguslikes suhetes, s.o isikute puhul, keda kasutatakse püsivalt abilistena teise isiku majandus- või kutsetegevuses. Tagajärjed rakenduvad, kui isik kasutab tsiviilõiguslikes suhetes osalemiseks, s.o oma tsiviilõiguste teostamiseks või tsiviilkohustuste täitmiseks, teise isiku abi. Seega on teise isiku teo või tegevusetuse, samuti teadmise, omistamine võimalik juhul, kui omistatav tegu või tegevusetus on seotud majandus- või kutsetegevusega, mille raames teist isikut püsivalt kasutatakse.
15.2.Maakohtu otsuse lk 14 on juttu kalapüügiga tegelevates äriühingutes töö korraldamisest (püügiplaanide kehtestamisest), mida saab vaieldamatult käsitada majandus- või kutsetegevusena. Kalandusettevõtete juhtimise näol oli (ja on) tegemist P. Kärbergi majandusja kutsetegevusega ning vaidlustatud ei ole asjaolu, et üks isikutest, keda hageja kasutas seoses nimetatud majandus- ja kutsetegevusega, oli XX. Kohus on põhjendanud, et püügiplaanidega seotud korraldused esitati kaluritele XXi ja/või CC vahendusel, kuid tuvastamist on leidnud, et just nimetatud isikud olid äriühingute asjaajamisel hageja abideks, kes vahendasid kaluritele hageja antud korraldusi. Põhistatud ei ole asjaolu, nagu oleksid XX ja/või CC tegutsenud püügiplaanide kaluritele edastamisel omal algatusel. Põhjendatud on maakohtu järeldused, mille kohaselt püügiplaanid koostati hageja teadmisel ning tema kontrollile alluvate äriühingute huvides. Seevastu nn valimispropaganda tegemise puhul (juhised hääletada Riigikogu valimistel AA poolt) ei saa kolleegiumi arvates rääkida majandus- ja kutsetegevusest TsÜS §-de 132 ja 133 tähenduses. Tegemist ei ole tsiviilõiguste loomisele või teostamisele suunatud õigussuhetega. Isegi arvestades, et P. Kärberg oli tegev poliitikuna, ei ole teisele isikule Riigikogu valimistel hääletamisel juhiste andmine käsitatav tsiviilseadustiku mõttes majandus- või kutsetegevuse raames antud korraldusena, mida oleks tsiviilõiguste ja –kohustuste loomise tähenduses võimalik omistada teisele isikule.
15.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtade ja põhjendustega, mille kohaselt ei ole kostja avaldanud Pealtnägija saates faktiväiteid, nagu oleks hageja käskinud tal hääletada AA poolt ning et juhise järgimata jätmise korral oleksid võinud järgneda negatiivsed tagajärjed. Hageja nõue on selles osas jäetud õigesti rahuldamata.
16.„Kui V. Anikijev ei oleks P. Kärbergi nõudmisel liitunud Isamaa ja Res Publica Liiduga, siis oleks P. Kärberg V. Anikijevi vallandanud.“
16.1.Kolleegium leiab, et sarnaselt eelpool käsitletud väitega sanktsioonide rakendamisest püügiplaanide mittetäitmise korral (käesoleva otsuse p 14) ei tule kõnealuse väite puhul
analüüsida mitte seda, kas IRL-iga mitteliitumise korral järgnesid reaalselt sanktsioonid (töölt vallandamine), vaid sisuliselt on tegemist kostja väitega, mille kohaselt teda ähvardati, et juhul, kui ta IRL-i ei astu, siis järgneb sellele töö kaotus. Tõendada ei olegi võimalik asjaolu, kas vallandamine oleks toimunud juhul, kui kostja ei oleks erakonda astunud. Kuna V. Anikijev tegelikult IRL-i astus, siis on asjaolu, millised tagajärjed olnuksid IRL-i mitteastumisel, puhthüpoteetilist laadi ning seda ei ole võimalik tsiviilkohtumenetluses tõendada ega ümber lükata. Hagi rahuldamiseks seda väidet puudutavas osas tuleks seega välja selgitada, kas P. Kärberg ähvardas V. Anikijevit, kas otsesel või kaudsel viisil, IRL-i mitteastumise korral töö kaotamisega.
16.2.Saatelõigus kasutab kostja sellest küsimusest rääkides peamiselt umbisikulist tegumoodi („meile tehti“, „talle öeldi“, „midagi ei öeldud“), kuid kasutas lisaks isikulise asesõna meessoost vormi („Sõitsime tema juurde, mulle anti paber ette, kirjutasin alla ja kõik“; „Kõik, kes tema juures töötavad, on selles parteis“). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et saatelõigu kontekstist on arusaadav, et jutt on P. Kärbergist kui isikust, kelle juures kalurid töötavad. Selliseks isikuks ei olnud asja materjalide kohaselt XX. Seevastu maakohtus andis kostja ütlusi, et vestlused parteisse astumise teemal toimusid Irina Pungeriga ning kinnitust ei leidnud, nagu oleks hageja isiklikult tegelenud parteisse värbamisega. Maakohus märkis ühtlasi, et on ebaselge, kes konkreetselt töölt vallandamisega ähvardas – kas selleks oli hageja ise või mõni tema alluvatest (XX või CC).
16.3.Samas nõustub ringkonnakohus V. Anikijevi apellatsioonkaebuses esiletooduga, mille kohaselt kostja ei ole saates väitnud, et parteisse astuti vastustaja nõudmisel või et P. Kärberg ise oleks ähvardanud vallandamisega. „Pealtnägija“ saates kostja poolt esitatud väited on seotud sellega, et tegevus (s.o parteisse astumiseks allkirjade andmine) toimus Paul Kärbergi kontoris ning et paljud töötajad kuulusid faktiliselt IRL-i. Kostja ei väitnud saates, et parteisse astumist oleks nõudnud ja/või töö kaotusega ähvardanud hageja. Väited, mille kohaselt parteisse astumiseks avalduse vormistamine toimus P. Kärbergi kontoris ja et paljud hagejaga seotud äriühingutes töötavad isikud kuuluvad/kuulusid IRL-i, ei sisalda endas automaatselt väidet, et P. Kärberg ise tegeles kalurite parteisse värbamisega. Nii V. Anikijev kui asjas ütlusi andnud tunnistajad on selgitanud, et ettepaneku parteisse astumiseks tegi XX ning tegevus toimus Lohusuu, s.o Paul Kärbergi, kontoris. Sellega kattuvad V. Anikijevi poolt saates väljaöeldud fraasid. Kolleegium nõustub V. Anikijevi seisukohaga, et V. Anikijevi poolt saate 2.13 ja 13.30 minutil väljendatu põhjal jääb eelkõige tulenevalt tema poolt kasutatud umbisikulisest kõneviisist mulje, et jutt käib enam kui ühest isikust. Saatelõigu konteksti arvestades saab mõistlikult järeldada, et parteisse kutsumisega võisid tegeleda hagejaga seotud isikud (XX), kuid esitatud ei ole väidet, et seda oleks teinud hageja ise. Ringkonnakohus nõustub ka V. Anikijevi seisukohaga, et kostja ei saa vastutada selle eest, millisel viisil on teatud infot edastav saade (käesoleval juhul „Pealtnägija“) koostatud; missugust eelinfot annab saatejuht ja kuidas teemasid vaatajale serveeritakse.
16.4.Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole hageja seisukoht, nagu oleks kostja avaldanud „Pealtnägija“ saates väite, mille kohaselt sundis P. Kärberg vallandamise ähvardusel V. Anikijevit IRL-iga liituma. Kuna sellekohast väidet ei ole esitatud, siis puudub vajadus tuvastada, kas ja kes konkreetselt kostjat IRL-iga liituma mõjutas. Hagi tuleb kõnealust faktiväidet puudutavas osas jätta rahuldamata.
17.Kokkuvõttes ei ole asjas kinnitust leidnud, et V. Anikijev oleks 6. märtsi 2013.a „Pealtnägija“ saates esitanud ebaõigeid faktiväiteid P. Kärbergi kohta. Kuna kostja ei ole hageja kohta ebaõigeid, hageja au teotavaid faktiväiteid avaldanud, siis ei ole kostja rikkunud ka hageja isiklikke õigusi.
Sellega seoses ei saanud hagejal tekkida mittevaralist kahju. Kahju hüvitamise nõude eelduste puudumise tõttu tuleb jätta mittevaralise kahju hüvitise nõue rahuldamata.
18.Ringkonnakohus muudab TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust. Kuna hagi jääb tervikuna rahuldamata, tuleb asjas kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Alates 1. jaanuarist 2015.a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.