Eesistuja Kaija Kaijanen, liikmed Gaida Kivinurm ja Iko Nõmm
Kohtuasi
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Nordea Finance Estonia AS hagi OÜ Sweene ja S S vastu põhivõla ja kõrvalnõuete summas 17 500 eurot väljamõistmiseks 4 273.81 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18. veebruari 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sweene OÜ ja S S apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Nordea Finance Estonia AS (registrikood: 10237140), lepinguline esindaja Dagne Niit Kostja I (apellant): OÜ Sweene (registrikood: 11548830), Kostja II (apellant): S S (isikukood: XXXXXXXXXX), kostjate lepinguline esindaja advokaat Sulev Tammemäe
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Pärnu Maakohtu 18. veebruari 2015. a otsuse resolutsioon, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Sweene OÜ ja S S apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud solidaarselt Sweene OÜ ja S S kanda.
4.Tagastada enammakstud riigilõiv 125 eurot (ükssada kakskümmend viis eurot) Sweene OÜ kontole nr XXXXXXXXXXXXXX.
1(9)
Tsiviilasi nr 2-13-49634 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Nordea Finance Estonia AS esitas 22.10.2013 Harju Maakohtule hagi OÜ Sweene ja S S vastu põhivõla ja kõrvalnõuete summas 17 500 eurot väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Nordea Finance Estonia AS ja OÜ Sweene 08.09.2010 laenulepingu nr 520092205L, milles laenuandja ja laenusaaja leppisid kokku, et laenusaaja võtab üle liisinguvõtjaks olnud kostja I kohustuse ning laenusaaja võlgneb kolmest liisingulepingust tuleneva nõude 15 060,95 eurot laenuandjale laenuna (kd I tl 6). Hageja ja kostja I leppisid kokku, et laen tagastatakse 60 kuu jooksul igakuiste maksetega alates 16.09.2010 305,38 eurot kuus, mis koosneb laenu tagasimaksest ja intressist ning mida arvestatakse annuiteedina. Samuti kohustus laenulepingust tulenevalt võlgnik tasuma lepingutasu 63,91 eurot. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja II S S (kostja I juhatuse liige) käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab hageja ees laenuvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad laenulepingust nr 520092205L (kd I tl 56-59). Kolme liisingulepingu järgi on nõue kokku 15 060,94 eurot, millest: 1) Liisingulepingu nr 520092205 (kd I tl 84-109, leping, käendusleping, arved jms) vara jääkmaksumuse 5 536,57 eurot ja müügihinna 3 834,70 eurot (km-ta) vahe ehk müügikahjum 1 701,87 eurot, tasumata rendimaksed 1 615,65 eurot, intressid 72,06 eurot, liikluskindlustus 40,66 eurot, kaskokindlustus 73,07 eurot ja väljanõudmiskulud 191,73 eurot, kokku 3 695,04 eurot. 2) Liisinguleping nr 520092206 (kd I tl 110-133, leping, käendusleping, arved jms) vara jääkmaksumuse 7 044,44 eurot ja müügihinna 6 391,17 eurot (km-ta) vahe ehk müügikahjum 653,27 eurot, tasumata rendimaksed 1 512,13 eurot, intressid 51,95 eurot, liikluskindlustus 32,40 eurot, kaskokindlustus 67,52 eurot, väljanõudmiskulud 191,73 eurot ning muud kulud 197,83 eurot, kokku 2 706,83 eurot. 3) Liisinguleping nr 520092494 (kd I tl 134-160, leping, käendusleping, arved jms) vara jääkmaksumuse 17 645,34 eurot ja müügihinna 14 326,86 eurot (km-ta) vahe ehk müügikahjum 3 318,48 eurot, tasumata rendimaksed 4 136,55 eurot, intressid 119,82 eurot, liikluskindlustus 10,99 eurot, kaskokindlustus 44,05 eurot, müügikulud 716,34 eurot, remont 30,30 eurot, väljanõudmiskulud 191,73 eurot ning muud kulud 90,81 eurot, kokku 8 659,07 eurot.
2(9)
Tsiviilasi nr 2-13-49634
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta hagi rahuldamata. Laenulepingus on märgitud, et kohustus, mis laenuks ümber vormistati, koosnes esmajärjekorras müügihinna ja jääkväärtuse vahest, tasumata rendimaksetest ja muudest kuludest. Kostjad leidsid, et müügikahjum tulnuks arvestada lepingulise jääkväärtuse ja turuhinna vahest, mitte jääkväärtuse ja müügihinna vahest, nagu seda on kirjeldatud laenulepingus. Peale seda, kui kostjatega lõpetati liisingulepingud, võttis hageja sõidukid oma valdusesse ning asus kostjate teadmata ning nendega kooskõlastamata sõidukeid võõrandama. Kostjatele ei antud vähimatki võimalust osaleda sõidukite võõrandamisprotsessis ega mõjutada selle tulemust. Ka viivisenõue on alusetu. Laenulepingu alusel väljastatud arvete sisust nähtub, et nendega on nõutud ainult viivise ja intressi tasumist. Hagis aga alustab hageja viivist arvutamist tasumata arvetelt. Seega ilmneb, et hageja on alustanud viivise arvutamist esitatud viivis- ja intressiarvetelt. Lisaks on kostjad seisukohal, et viivise määr 0,25% viivitatud summalt päevas on tühine tüüptingimus võlaõigusseaduse VÕS § 42 lg 3 p-s 5 sätestatud alusel. Kostja II vastutus on käenduslepingu järgi piiratud summaga 15 060,94 eurot. Maakohtu otsus
4.Pärnu Maakohtu 18.02.2015 otsusega rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis OÜ-lt Sweene ja S S lt solidaarselt välja laenulepingust nr 520092205L tulenev võlgnevus 12 937,93 eurot, viivis 1 918,67 eurot ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot Nordea Finance Estonia AS kasuks.
5.Maakohus põhjendas, et 08.09.2010 laenulepingu näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 396 lg 2 mõttes (RKTKo 3-2-1-146-11 p 10). Isegi juhul, kui tegemist on hageja väitel konstitutiivse võlatunnistusega (st senise kohustuse kõrvale luuakse uus, iseseisev kohustus), aga kostjate väitel deklaratiivse võlatunnistusega, peab kohus kontrollima kostjate väiteid puutuvalt sellesse, kas kostjad olid kohustatud laenulepingus märgitud summat maksma.
6.VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg 3). Ka liisingulepingu üldtingimuste p 6.7 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud 5 päeva jooksul nõude esitamisest tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Riigikohus on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et oluline on määratleda liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel (nt RKTKo 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08, 3-2-1-5211). Iseenesest ei ole välistatud ka asja müügihinna arvestamine, eriti kui see tegelikult turuväärtusest oluliselt ei erine. Liisinglepingu üldtingimuste p 6.8. mõtte kohaselt pidigi liisinguandja liisinguvara kolme kuu jooksul lepingu ülesütlemisest võõrandama ning kui see poleks õnnestunud, tekkinuks õigus kahju hüvitamise nõude esitamiseks liisinguvõtja vastu. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud (RKTKo 3-2-1-33-08).
7.Liisingulepingu nr 520092205 alusel pidas kohus põhjendatuks kostja I võlgnevust kokku 3 317,52 eurot, sh müügikahju 1 701,87 eurot, rendimaksed summas 1 615,65 eurot. Tulenevalt kostja II käenduslepingust (tl 91-92) ja VÕS § 65 sätetest vastutavad kostjad selle nõude eest hageja ees solidaarselt.
3(9)
Tsiviilasi nr 2-13-49634
7.1.Lepingujärgse vara jääkmaksumus oli 01.05.2010 seisuga (leping öeldi üles 19.04.2010 teatega (kd I tl 100-101) 5 536,57 eurot (käibemaksuta) (kd I tl 89). Vara müügihind käibemaksuta oli 60 000 krooni ehk 3 834,70 eurot (kd I tl 108). Kohus leidis, et nii ülalmärgitud üldtingimuste punktid (p 6) kui ka liisinguandja tegevus sõidukite müümisel (sõltumata sellest, et liisinguvõtja ei olnud müügiprotsessi kaasatud) kooskõlas eelnimetatud põhimõtetega. Hageja on esitanud väljatrüki portaalist auto24.ee, mille kohaselt oli ajavahemikus 01.05.–30.06.2010 vastava sõiduki (Citroen Berlingo 2007, diisel, manuaalkäigukast) keskmine müügipakkumise hind 5 756 eurot (sh käibemaks) ehk ilma käibemaksuta 4 796,67 eurot. Käesoleval juhul müüdi auto hinnaga 3 834,70 eurot (arve kuupäevaga 01.07.2010) ning seega on hinnaerinevus ca 20%. Hageja on õigesti märkinud, et antud sõiduki puhul oli mitmeid puudusi, mis mõjutasid turuhinda. Kostja II poolt 28.04.2010 allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt (kd I tl 102) oli nii parem kui vasak esitiib defektiga, samuti iluliist puudu. Kostjad ise ei ole esitanud ühtegi tõendit vaidlusaluse sõiduki võimaliku turuväärtuse kohta. Kostjate etteheited sõiduki müügipakkumistes lisavarustuse kohta märke puudumise, sõidukite võimaliku avariilisuse vms kohta on üld- ja paljasõnalised, samas on hageja esitatud väljatrükis arvutatud keskmine hind 12 erineva sõiduki osas, kusjuures nt konkreetse liisingueseme läbisõit (vastavalt vara üleandmise-vastuvõtmise aktile 145 250 km) on esitatud võrreldavatest sõidukitest üks suuremaid. Samas suurusjärgus läbisõiduga müügis olnud sõidukid (väljatrüki 2. ja 7. sõiduk) on olnud müügis hinnaga keskmiselt veidi üle 5000 euro, mis käibemaksuta on väga lähedane tegelikule konkreetse sõiduki müügihinnale. Seega on hageja müügikahju nõue ja selle summa sisaldumine laenulepingu üldsummas põhjendatud.
7.2.Kohus leidis, et tasumata rendimaksed summas 1 615,65 eurot sisaldavad endas lisaks rendiehk lepingujärgsele põhimaksele juba nii kindlustusmakseid, viiviseid kui intresse (7 arvet ajavahemikust 05.11.2009 – 19.04.2010 – kd I tl 93-99). Lisaks sisaldavad hageja nõutavad rendimaksed ka lepingu ülesütlemise tasu vastavalt arvele nr 11044467 (kd I tl 93). Antud juhul on liisingulepingu ülesütlemise teade mõlemale kostjale kätte toimetatud (22.04.2010 vastavalt kd I tl 196-197) ning mingit tähtaega vara ülesütlemise teates peale sõnade „esimesel nõudmisel“ (kd I tl 100) ei ole hageja esitanud. Kuna vara anti üle 28.04.2010 (kd I tl 102), on see toimunud mõistliku aja jooksul VÕS § 82 lg 3 mõttes ning puudub alus väljanõudmiskulude 191,73 euro sissenõudmiseks summas (arve nr 2010/04/84, kd I tl 103).
8.Liisinguleping nr 520092206 alusel pidas kohus põhjendatuks kostja I võlgnevust kokku 2 165,38 eurot, sh müügikahju 653,27 eurot ja rendimaksed 1 512,11 eurot. Tulenevalt kostja II käenduslepingust (kd I tl 117-118) ja VÕS § 65 sätetest vastutavad kostjad selle nõude eest hageja ees solidaarselt.
8.1.Lepingujärgse vara jääkmaksumus oli 01.05.2010 seisuga (leping öeldi üles 19.04.2010 teatega, kd I tl 124-125) 7 044,44 eurot (käibemaksuta) (kd I tl 115). Vara müügihind käibemaksuta oli 100 000 krooni ehk 6 391,17 eurot (kd I tl 128). Kohus leidis, et nii ülalmärgitud üldtingimuste p-d 6.7. ja 6.8. kui liisinguandja tegevus sõidukite müümisel (sõltumata sellest, et liisinguvõtja ei olnud müügiprotsessi kaasatud) oli kooskõlas ülalpool nimetatud põhimõtetega. Hageja on esitanud väljatrüki portaalist auto24.ee, mille kohaselt oli ajavahemikus 01.05.– 30.06.2010 vastava sõiduki (Citroen Berlingo 2008, bensiin, manuaalkäigukast) keskmine müügipakkumise hind 7 864 eurot (sh käibemaks) ehk ilma käibemaksuta 6 533,33 eurot. Auto müüdi hinnaga 6 391,17 eurot (arve kuupäevaga 02.06.2010) ning seega on hinnaerinevus ca 2%. Lisaks oli sõiduki puhul oli mitmeid puudusi, mis mõjutasid turuhinda. Kostja II poolt 28.04.2010 allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt (kd I tl 126) puudusid ilukilbid, tagumine parem nurk defektiga, parem tagatuli katkine, kerel värvikriimud. Kostjad ise ei ole esitanud ühtegi tõendit vaidlusaluse sõiduki võimaliku turuväärtuse kohta. Kostjate etteheited sõiduki müügipakkumistes lisavarustuse kohta märke puudumise, sõidukite võimaliku avariilisuse vms kohta on üld- ja paljasõnalised, samas on hageja esitatud väljatrükis arvutatud keskmine hind 8 erineva sõiduki osas. Samas suurusjärgus läbisõiduga müügis olnud sõiduk (väljatrüki 6. sõiduk) 4(9)
Tsiviilasi nr 2-13-49634 on olnud müügis hinnaga 8 327 eurot, milline summa käibemaksuta (veidi alla 7 000 eurot) on lähedane tegelikule konkreetse sõiduki müügihinnale. Seega on hageja poolt müügikahju nõue ja selle summa sisaldumine laenulepingu üldsummas põhjendatud.
8.2.Tasumata rendimaksed 1 512,11 eurot (arve nr 11044470, kd I tl 119, hageja nõue 0,02 eurot suuremas osas on põhjendamatu) sisaldavad endas lisaks rendi- ehk lepingujärgsele põhimaksele ka kindlustusmakseid, viiviseid, intresse ja lepingu ülesütlemise tasu vastavalt arvele nr 11044470 (kd I tl 119). Väljanõudmiskulude nõue ei ole õiguslikult põhjendatud, arvestades ülaltoodud põhjendusi. Muud kulu 197,83 eurot ei ole hageja sisustanud.
9.Liisinguleping nr 520092494 alusel pidas kohus põhjendatuks nõuet 7 455,03 eurot, sh müügikahju 3 318,48 eurot ja rendimakseid 4 136,55 eurot. Tulenevalt kostja II käenduslepingust (kd I tl 141-142) ja VÕS § 65 sätetest vastutavad kostjad selle nõude eest hageja ees solidaarselt.
9.1.Lepingujärgse vara jääkmaksumus oli 01.05.2010 seisuga (leping öeldi üles 19.04.2010 teatega kd I tl 151-152) 17 645,34 eurot (käibemaksuta) (kd I tl 139). Kohus leidis, et nii ülalmärgitud üldtingimuste p-d 6.7. ja 6.8. kui liisinguandja tegevus sõidukite müümisel (sõltumata sellest, et liisinguvõtja ei olnud müügiprotsessi kaasatud) oli kooskõlas ülalpool nimetatud põhimõtetega. Hageja on esitanud väljatrüki portaalist auto24.ee, mille kohaselt oli ajavahemikus 01.05.-30.06.2010 vastava sõiduki (KIA Sorento, 2008, diisel, manuaalkäigukast) keskmine müügipakkumise hind 18 804 eurot (sh käibemaks) ehk ilma käibemaksuta 15 670 eurot. Auto müüdi hinnaga 14 326,86 eurot (arve kuupäevaga 04.06.2010) ning seega on hinnaerinevus ca 8%. Lisaks oli sõiduki esikapott vastavalt kostja II poolt 28.04.2010 allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktile kriibitud, mis võis mõjutada turuhinda. Kostjad ise ei ole esitanud ühtegi tõendit vaidlusaluse sõiduki võimaliku turuväärtuse kohta. Kostjate etteheited sõiduki müügipakkumistes lisavarustuse kohta märke puudumise, sõidukite võimaliku avariilisuse vms kohta on üld- ja paljasõnalised, samas on hageja esitatud väljatrükis arvutatud keskmine hind 4 erineva sõiduki osas. Seda ei ole küll võrdluseks palju, kuid hinnad on kõigi sõidukite puhul väga sarnases suurusjärgus (kahe puhul 18 470 eurot, ühe puhul 19 110 eurot ja ühe puhul 19 167 eurot), mis on muude tõendite puudumisel kohtu jaoks piisavalt veenev. Samas suurusjärgus läbisõiduga müügis olnud sõiduk (väljatrüki 2. sõiduk) on olnud müügis hinnaga 18 470 EUR, mis käibemaksuta summana (veidi alla 15 500 EUR) on lähedane tegelikule konkreetse sõiduki müügihinnale. Seega on hageja poolt müügikahju nõue ja selle summa sisaldumine laenulepingu üldsummas põhjendatud.
9.2.Tasumata rendimaksed 4 136,55 eurot (arve nr 11044465 kd I tl 143 järgi küll 0,01 eurot enam) sisaldavad endas lisaks rendi- ehk lepingujärgsele põhimaksele ka kindlustusmakseid, viiviseid, intresse ja lepingu ülesütlemise tasu vastavalt arvele nr 11044465 (kd I tl 143). Väljanõudmiskulude nõue ei ole õiguslikult põhjendatud, arvestades ülaltoodud põhjendusi. Muud kulud (auto pesu) ja remondi kulude arve on esitatud pärast sõiduki müügiarvet, seega ei saa neid kulutusi lugeda vajalikeks kuludeks VÕS § 367 lg 4 mõttes. Tehnilise kontrolli või liisinguvara pesemise vajadusele vara üleandmise-vastuvõtmise aktis (kd I tl 153) ei viidata. Kostjad on märkinud õigesti, et tehniline kontroll ega ka auto pesu ei ole seotud ülesütlemise põhjustest ega teeni poolte huve, sest on seotud autovahendaja kohustuste täitmisega, kes müüs sõiduki oma nimel (mida hageja on ise kinnitanud). Kuna kostja II on ülesütlemisavalduses märkimata jäänud vara üleandmise tähtpäeva asemel teinud üleandmise vabatahtlikult nädala jooksul ülesütlemisavalduse saamisest, ei saa ei auto pesu, tehnilist kontrolli ega vahendustasu lepingu üldtingimuste p 6.6. mõttes liisinguvõtja kanda panna. Vahendustasu ja vahendaja isiku osas esitatud põhjendused on küll arusaadavad, kuid see ei anna alust kohtule teistsuguseks järelduseks.
10.Kostjad leidsid, et laenulepingu punktis 6 märgitud viivise määr 0,25% päevas on tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes. Kohus kostjatega ei nõustunud. Pooled (sh kostja II kostja I seadusliku esindajana laenulepingut allkirjastades) jõudsid kokkuleppele tasumata ja sissenõutavaks 5(9)
Tsiviilasi nr 2-13-49634 muutunud liisingulepingutest tuleneva võla ümbervormistamiseks laenuna. Kohtul pole alust järelduseks, et laenuleping on tüüptingimustega, eriti veel viivisemäära osas. Kohtul puuduvad andmed, et selliseid laenulepinguid on hageja oma majandus- ja kutsetegevuses korduvalt kasutanud. Seega VÕS § 35, 39, 42 ja 44 sätteid ei saa kohaldada.
11.Hageja ei ole esitanud täpset viivise arvestust (milline osa rendimaksete võlgnevusest oli viivis ja intress). Samas ei mõjutanud see kohtu hinnangul hageja nõuet viivise osas. Liisingulepingute alusel esitatud arvete uurimisel (kd I tl 94-99, 120-123 ja 144-150) ilmneb, et viiviste ja intressi osakaal arve summas on vahemikus 25-30%. Kuna rendimaksed moodustavad eelpool tuvastatud põhjendatud nõuetest ca 56% (7 264,31 eurot), saab lubamatust viivistelt/intressidelt viivise arvutamisest rääkida 1700 - 2200 euro osas. Samas on ilmne, et kui hageja nõue on põhjendatud viiviseid ja intresse arvestamata 12 937-2200 = 10 700 euro osas, on viivis 636 päeva eest (laenuleping öeldi üles 26.01.2012, viivise nõue on esitatud seisuga 22.10.2013) päevamääraga 0,25% kaugelt üle 15 000 euro. Hageja nõuab aga käesoleval juhul üksnes 1 918,67 euro tasumist viivisena. Seega ei ole alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks. Hageja nõudele võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste 40 euro väljamõistmiseks ei ole kostjad vastuväiteid esitanud ning seega tuleb vastav nõue rahuldada.
12.Menetluskulud jaotas kohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega TsMS § 163 lg 1 alusel. Hageja nõude rahuldamise ulatus on 14 896,60 : (17 500 : 100) = 85,12%. Kohus jättis 85,12% menetluskuludest TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda ning (100-85,12) 14,88% menetluskuludest hageja kanda. Apellatsioonkaebus
13.Sweene OÜ ja S S vaidlustasid maakohtu otsuse osaliselt (s.o 4 273,81 euro osas, sh liisingulepingu nr 520092206 ülesütlemisest tulenev müügikahju 653,27 eurot, liisingulepingu nr 520092494 ülesütlemisest tulenev müügikahju 3 318,48 eurot ja viivis 302,06 euro ulatuses) ja palusid teha asjas uus otsus, millega jätta hagi vaidlustatud ulatuses rahuldamata.
14.Maakohus on auto24.ee väljatrükkide põhjal tuvastanud sõidukite müügipakkumise keskmise määra, kuid ei ole võtnud seisukohta selles, kuidas ja mis asjaoludel kajastab müügipakkumuste keskmine määr sõidukite turuhinda (TsMS § 436 lg 1). Maakohus on rikkunud materiaalõigust, pidades VÕS § 367 järgse müügikahju suuruse tuvastamisel piisavaks lähtuda müügipakkumuste keskmisest määrast turuhinna asemel. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et aluseks tuleb võtta sõiduki turuväärtus, mitte sõidukite müügipakkumuste keskmine määr. TsÜS § 65 järgi seisneb turuväärtus keskmises müügihinnas, mitte pakkumuste keskmises määras.
15.Isegi siis, kui müügipakkumuste keskmist määra saaks võtta aluseks turuhinna tuvastamisel, jättis maakohus tähelepanuta kostjate 10.10.2014 menetlusdokumendis esitatud väited. Kohus pidi põhjendama, miks ta ei nõustunud kostja väitega, et väljatrükkide äärmuslik üldistatuse tase ei võimalda hinnata, milline oli kostja 1 kasutuses olnud sõidukite turuväärtus (TsMS § 442 lg 8). Kostjad osundasid Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on internetis tehtud müügipakkumised iseenesest lubatavad tõendid sõiduki turuväärtuse tõendamisel, kuid asjakohased on vaid sarnaste esemete kohta avaldatud müügikuulutused (vt RKTKo 3-2-1-93-12 p 20, 3-2-1-110-09 p 16, 3-21-11-12 p 12). Hageja esitatud auto24.ee väljatrükkidest nähtus vaid sõiduki mark, väljalaske aasta ning kütuse liik, kuid puudus oluline hulk sõidukite turuväärtust mõjutavat informatsiooni (sh sõidukite seisukord, lisavarustus, läbisõit jne). Alusetu on ka kohtu etteheide kostjatele, et nad ise ei esitanud sõidukite turuväärtuse vaidluses ühtegi tõendit. Kostjad ei saanudki nende kasutuses olnud sõidukite turuväärtuse kohta tõendeid esitada, kuivõrd sõidukid olid liisingulepingu lõppedes hagejale üle antud. Lisaks ei pidanudki kostjad tõendeid esitama, kuivõrd müügikahju olemasolu ja selle suurus kuulus hageja tõendamiskoormisesse ning selles küsimuses ei jaganud 6(9)
Tsiviilasi nr 2-13-49634 kohus tõendamiskoormist ümber. Vastupidist oleks maakohus pidanud eelmenetluses selgelt väljendama.
16.Põhjendamatu on maakohtu väide, et sõidukitel olid mitmed defektid, mis mõjutasid turuhinda. Igasugune defekt (nt pisipuudused nagu iluliistu puudumine või väike kriim plekil) ei saa mõjutada sõiduki turuhinda. Kahtlemata mõjutavad turuhinda suuremad ja ulatuslikumad defektid nagu näiteks avariilisus, häired sõiduki mootori normaalses talituses jne. Pealegi ei selgu maakohtu otsusest, millisel määral need pisipuudused turuhinda mõjutasid ning millega on see mõjutatus tõendatud.
17.Kostjad ei nõustu viisiga, kuidas maakohus tuvastas viivisnõude põhjendatuse. Maakohus leidis õigesti, et üheski menetlusdokumendis ei esitatud viivise kujunemise arvestust. Riigikohtu praktika kohaselt peab hageja viivise kujunemise tooma välja arvestuste ära näitamisega, et võimaldada nõude põhjendatuse kontrolli, viivisnõude põhjendatus peab tuginema matemaatilistele arvestustele (RKTKo 3-2-1-170-13 p 16). Maakohus on teinud oletusliku otsuse. Ebatäpne on ka maakohtu hinnang, et viivise määra sätestav tingimus ei olnud tüüptingimus. Seda, et laenuleping oli tüüptingimustel sõlmitud leping, väitis kostjad juba esimeses menetlusdokumendis (vt kostjate 25.11.2013 vastuse p 2.11). Hageja ei esitanud tüüptingimuste väitele ühtegi vastuväidet. Seega ei vaidlustanud hagejad asjaolu, et kostjatel puudus võimalus mõjutada laenulepingu tingimusi vähemalt viiviseid puudutavas osas. TsMS § 231 lg 4 järgi pidanuks maakohus eeldama, et viivise määra sisaldav säte on tüüptingimustel sõlmitud kokkulepe, ning seda oma otsuses ka arvestama.
18.Maakohus jättis lahendamata kostjate poolt 25.08.2014 menetlusdokumendis esitatud menetluskulude jaotamise taotlus. Kostjad paluvad, et Tallinna Ringkonnakohus kaaluks, kas on alust kostjate eelviidatud taotluse rahuldamiseks selles taotluses kirjeldatud asjaoludel, ning vastavalt muuta ka kohtuotsust menetluskulude jaotuse osas.
Menetluse käik
19.Ringkonnakohus võttis Sweene OÜ ja S S apellatsioonkaebuse menetlusse, arvestades kaebuse hinnaks 4 273,81 eurot, ja jättis 4 273,81 eurot ületavas osas (s.o. summas 3 318,48 eurot) apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
20.Nordea Finance Estonia AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata, muutes TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (vt otsuse p-d 25 ja 26). Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 hindab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas, s.o osas, milles maakohus on kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistnud liisingulepingu nr 520092206 ülesütlemisest tuleneva müügikahju 653.27 eurot, liisingulepingu nr 520092494 ülesütlemisest tuleneva müügikahju 3 318.48 eurot ja viivise 302.06 euro ulatuses. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu tuleb Sweene OÜ ja S S apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
22.Riigikohus on selgitanud, et kuna VÕS § 367 lg 1 järgi on tegemist liisinguandja nõudega liisinguvõtja vastu, siis peab liisinguandja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise 7(9)
Tsiviilasi nr 2-13-49634 nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused liisingueseme väärtust tõendada (RKTKo 3-2-1-157-14 p 12).
23.Kostjad on õigesti viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt Internetis müügiportaalides tehtud müügipakkumised on iseenesest lubatavad tõendid sõiduki turuväärtuse tõendamisel, kuid asjakohased on vaid sarnaste esemete kohta avaldatud müügikuulutused. Ringkonnakohtu hinnangul on sõiduki mark, väljalaskeaasta ja kütuse liik peamised kriteeriumid võrreldavate sõidukite müügipakkumiste leidmiseks, lisaks tuleb turuväärtuse määramisel arvestada konkreetse sõiduki lisaväärtusi või puudusi. Riigikohus on selgitanud, et kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (RKTKo 3-2-1-157-14 p 12).
24.Käesoleval juhul ei ole pooled taotlenud sõidukite suhtes ekspertiisi tegemist, mistõttu tuli maakohtul määrata liisingueseme turuväärtus, arvestades hageja esitatud portaali auto24.ee väljavõtet ja dokumente sõidukite seisukorra kohta nende üleandmisel. Kostjate väited ja oletused, kas ja kuidas võisid sõidukite hinda mõjutada sõidukite puudused, ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse muutmiseks vaidlusaluste müügikahju nõuete osas. Maakohus on kostjate vastuväidetega arvestanud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus müügikahju nõude põhjendatuse hindamisel õigesti kõrvutanud sõidukite müügihinda sarnaste sõidukite müügipakkumistega. Seejuures on võrreldavad sõidukid olnud sama marki, väljalaskeaasta ja kütuse liigiga, lisaks on maakohus arvestanud ka sõidukite läbisõitu ja sõidukite seisukorda (Kia Sorento 2008 kd I tl 190-191, tl 153, Citroen Berlingo 2008 kd I tl 192-193, tl 126). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus ei nõustu kostjate seisukohaga, et maakohus on rikkunud materiaalõigust, pidades VÕS § 367 järgse müügikahju suuruse tuvastamisel piisavaks lähtuda müügipakkumuste keskmisest määrast turuhinna asemel.
25.Ringkonnakohus nõustub kostjatega selles, et maakohtu põhjendus viivise nõude põhjendatuse kohta ei ole piisav. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Õige ei ole kostjate ega maakohtu väide, et üheski menetlusdokumendis ei esitatud viivise kujunemise arvestust. Hageja viivise arvestus on esitatud hagiavalduse p-s 1.6. Hageja on arvestanud viivist alates lepingu ülesütlemise ajast hagiavalduse esitamise seisuga (s.o perioodi 26.01.2012-22.10.2013 eest) tasumata arvetelt, mis ei sisalda viivist ega intressi, ja laenujäägilt eraldi. Kokku on viivis hagiavalduse kohaselt 22 112,19 eurot, mille hageja vähendas 1 918,67 euroni. Hagejale ei saa heita ette oma nõude kujundamise õiguse kasutamist (s.o viivise nõudmist väiksemas ulatuses, kui hageja oleks õigustatud nõudma). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et viivise nõue on põhjendatud ja et viivist ettenägev laenulepingu p 6 ei ole tüüptingimus. Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).
26.Õige on ka kostjate etteheide, et maakohus on jätnud arvestamata nende taotlusega menetluskulude jaotuse osas (kd I tl 181-182). Siiski ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu arvates ei esine käesoleval juhul ei TsMS § 169 lg-st 1 ega ka TsMS § 163 lg-st 2 tulenevat alust menetluskulude jätmiseks hageja kanda. Maakohtu otsust tuleb selles osas täiendada. Maakohtu määratud menetluskulude jaotus vastab hagi rahuldamise ulatusele ja ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostjate väited alust
8(9)
Tsiviilasi nr 2-13-49634 menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus muutmata ka menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 3).
27.Kuna ringkonnakohus jätab Sweene OÜ ja S S apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta solidaarselt Sweene OÜ ja S S kanda (TsMS § 171 lg 1). Arvestades, et maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus, vaid menetluskulude kindlaksmääramine toimub pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 (TsMS § 174 lg 4).
28.Tsiviilasja hinnalt 4 273.81 eurot tuli RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 350 eurot. Kuna kostjad tasusid riigilõivu kokku 475 eurot (sh 19.03.2015 350 eurot ja 01.04.2015 125 eurot), seega 125 eurot ettenähtust enam, tuleb enammakstud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel ja vastavalt kostjate taotlusele (kd II tl 18) tagastada Sweene OÜ kontole nr EE371010220122182016.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.