Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Sisulised asjaolud, poolte väited, tõendid ja nõuded Hageja nõuded, väited ja tõendid Hagiavalduse (tl 2-5) ja teiste hageja esitatud menetlusdokumentide (tl 53-54, 71-72, 81-83 ja 185-189) kohaselt sõlmisid hageja Nordea Finance Estonia AS ja OÜ Sweene (edaspidi ka kostja I) 08.09.2010 laenulepingu nr 520092205L, milles laenuandja ja laenusaaja leppisid kokku, et laenusaaja võtab üle liisinguvõtjaks olnud kostja I kohustuse ning laenusaaja võlgneb kolmest liisingulepingust tuleneva nõude 15 060.95 eurot laenuandjale laenuna (tl 6). Hageja ja kostja I leppisid kokku, et laen tagastatakse 60 kuu jooksul igakuiste maksetega alates 16.09.2010 305.38 eurot kuus (kokku 60 osamakset), mis koosneb laenu tagasimaksest ja intressist ning mida arvestatakse annuiteedina. Samuti kohustus laenulepingust tulenevalt võlgnik tasuma lepingutasu 63.91 eurot. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja II S. S. (kostja I juhatuse liige) käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab hageja ees laenuvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad laenulepingust nr 520092205L (tl 56-59). Hageja leiab, et eelmärgitud laenuleping on konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus, kuna sellega sooviti luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kohtu nõudel esitas hageja laenulepingu aluseks olevad liisingulepingud ning selgitab, et kolme liisingulepingu järgi on nõue kokku 15 060.94 eurot, millest: • Liisingulepingu nr 520092205 (tl 84-109, leping, käendusleping, arved jms) vara jääkmaksumuse 5536.57 eurot ja müügihinna 3834.70 eurot (km-ta) vahe ehk müügikahjum 1701.87 eurot, tasumata rendimaksed 1615.65 eurot, intressid 72.06 eurot, liikluskindlustus 40.66 eurot, kaskokindlustus 73.07 eurot ja väljanõudmiskulud 191.73 eurot, kokku 3695.04 eurot. • Liisinguleping nr 520092206 (tl 110-133, leping, käendusleping, arved jms) vara jääkmaksumuse 7044.44 eurot ja müügihinna 6391.17 eurot (km-ta) vahe ehk müügikahjum 653.27 eurot, tasumata rendimaksed 1512.13 eurot, intressid 51.95 eurot, liikluskindlustus 32.40 eurot, kaskokindlustus 67.52 eurot, väljanõudmiskulud 191.73 eurot ning muud kulud 197.83 eurot, kokku 2706.83 eurot. • Liisinguleping nr 520092494 (tl 134-160, leping, käendusleping, arved jms) vara jääkmaksumuse 17 645.34 eurot ja müügihinna 14 326.86 eurot (km-ta) vahe ehk müügikahjum 3318.48 eurot, tasumata rendimaksed 4136.55 eurot, intressid 119.82 eurot, liikluskindlustus 10.99 eurot, kaskokindlustus 44.05 eurot, müügikulud 716.34 2(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 eurot, remont 30.30 eurot, väljanõudmiskulud 191.73 eurot ning muud kulud 90.81 eurot, kokku 8659.07 eurot. Hageja nõuab vahendustasu üksnes KIA Sorento (liisinguvara lepingus nr 520092494) eest, mis on 5% müügihinnast. Vahendusteenust osutas United Motors AS. Hageja kasutas antud ettevõtet, kuivõrd tegemist on KIA edasimüüjaga. Hageja ei pea põhjendatuks, et hageja oleks pidanud küsima erinevatelt autode müügiga tegelevatelt ettevõtetelt hinnapakkumisi selleks, et leida soodsam variant, kuivõrd vahendustasu ei ole ebamõistlikult suur. Hageja selgitab, et United Motors AS tegeles sõiduki müügiga ja kui leiti ostja, siis United Motors OÜ vahendajana müüs sõiduki edasi, kuid müük vormistati United Motors OÜ-le. Seega müüdi sõiduk OÜ-le EVR Saepuu sama hinnaga ehk 269 000 krooni ehk 17 192.23 eurot. Ka Riigikohus on rõhutanud, et igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral. Kuivõrd teiste sõidukite puhul hageja vahendustasu ei nõua, ei pea hageja vajalikuks selgitada, kui palju ja millise isiku vahendusel sõidukid võõrandati. Sõidukitele määras hinna KIA puhul United Motors AS ja Citroenide puhul Veho Eesti AS. Antud ettevõtete näol on tegemist tunnustatud ja turul pikka aega tegutseva sõidukite müügiga tegelevate ettevõtetega, kes on aktsepteeritud hindajad kõigi liisinguettevõtete poolt. Hageja esitas kostjale I laenulepingu alusel igakuiselt arveid (tl 10-23), kostja I jättis arved summas 4157.12 eurot tasumata. Kuivõrd kostja I ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja kostjatele nõudekirja, milles märkis, et laenusaaja on rikkunud lepingut, jättes tähtaegselt tasumata laenumaksed. Hageja hoiatas, et tasumata jätmise korral ütleb hageja lepingu üles (tl 24). Kuivõrd kostjad vaatamata sellele võlgnevust ei tasunud, ütles hageja laenulepingu üles 20.01.2012 (tl 25). Kostjate laenujääk moodustas lepingu ülesütlemise hetkeks 11 384.21 eurot. Seega on kostjate kogu võlgnevus 15 541.33 eurot. Kuivõrd kostjad vabatahtlikult oma võlgnevust hagejale ei tasunud, andis hageja nõude sissenõudmiseks üle Intrum Justitia AS-le. Intrum Justitia AS esitas kostjale enne hagiga kohtusse pöördumist korduvalt kohtuväliseid nõudeid ning palus võlgnetavate kohustuste tasumist. Seega on tekkinud hagejal võlgnevuse sissenõudmisega kulud summas 40 eurot. Eeltoodud võlgnevustele lisandub kohustuse mittetäitmisest tulenev viivis vastavalt laenulepingu punktile 6, mille kohaselt kohustuse täitmisega viivitamise korral on viivis 0,25% päevas ehk 91,25% aastas. Hageja arvestab viivist alates lepingu ülesütlemise tähtajale järgnevast päevast kuni seisuga 22.10.2013 (hagi esitamise päev) summas 22 112.19 eurot. Hageja vähendab aga viivist 1918.67 euroni. Hageja palub kohtul välja mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks võlgnevus 15 541.33 eurot, sissenõudmisega kaasnenud kulu 40 eurot ning viivised 1918.67 eurot, kokku 17 500 eurot. Kostjate seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas Kostjad leiavad oma kirjalikus vastuses (tl 47-50) ja teistes menetlusdokumentides (tl 67-68, 170-174 ja 206-209), et hagi tuleks jätta rahuldamata. Laenulepingus on märgitud, et kohustus, mis laenuks ümber vormistati, koosnes esmajärjekorras müügihinna ja jääkväärtuse vahest, tasumata rendimaksetest ja muudest kuludest. Kostjad osundavad, et müügikahjum 3(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 tulnuks arvestada lepingulise jääkväärtuse ja turuhinna vahest, mitte jääkväärtuse ja müügihinna vahest, nagu seda on kirjeldatud laenulepingus. Peale seda, kui kostjatega lõpetati liisingulepingud, võttis hageja sõidukid oma valdusesse ning asus kostjate teadmata ning nendega kooskõlastamata sõidukeid võõrandama. Kostjatele ei antud vähimatki võimalust osaleda sõidukite võõrandamisprotsessis ega mõjutada selle tulemust. Samuti peavad kostjad võimalikuks, et hageja määras sõidukite võõrandamishinna liiga madala. Seetõttu leiavad kostjad, et laenulepingus märgitud põhivõlg ületab summat, mida hageja saaks õiguspärasel alusel nõuda. Kostjatel puudub juurdepääs asjaolude tõendamiseks, mis toimusid sõidukite valduse üleandmise järgselt. Samas on just need asjaolud ja sündmused määrava tähendusega, kuivõrd need puudutavad sõidukite võõrandamist, nende tegelikku turuväärtust ning lõppastmes seda, kas ja millises ulatuses on hageja poolt tüüplepingusse märgitud võlakohustuse summa õiguspärane ja põhjendatud. Ka viivisenõue on alusetu. Hagis on hageja selgitanud, et laenulepingu alusel väljastati kostjatele arveid, kuid need jäeti tasumata. Arvete sisust nähtub, et nendega on nõutud ainult viivise ja intressi tasumist. Hagis aga alustab hageja viivist arvutamist tasumata arvetelt. Seega ilmneb, et hageja on alustanud viivise arvutamist esitatud viivis- ja intressiarvetelt. Lisaks on kostjad seisukohal, et viivise määr 0,25% viivitatud summalt päevas on tühine tüüptingimus võlaõigusseaduse VÕS § 42 lg 3 p-s 5 sätestatud alusel. Kostja II vastutus on käenduslepingu järgi piiratud summaga 15 060.94 eurot. Hageja ei ole selgitanud, millisel alusel on tal õigus nõuda kostjalt II vastutuse piirmäära ületavat võlga. Käenduslepingu p-s 7 lepiti kokku, et kõik teated ja nõuded tuleb esitada tähitud postiga. Hagi juurde lisatud tõenditest ei nähtu, et teade oleks tähituna edastatud. Käenduslepingu p 7 järgi alustati tähtkirja edastamise päevast ka kirja kättesaamise päeva arvutamist. Kuivõrd puuduvad lepinguga kokku lepitud tõendid tahteavalduse edastamise kohta, on tõendamata hageja väide nõuete esitamise ja laenulepingu ülesütlemise kohta. Hageja esitas menetluses tõendid, millest nähtub, et kostjad on 22.04.2010 lepingu ülesütlemise teate kätte saanud (tl 196-197). Laenulepingu eesmärgiks oli kolmest liisingulepingust tuleneva võla tasumise reguleerimine. Selleks vormistati võlg laenuks ning lepiti kokku maksegraafikus. Riigikohtu järjepideva praktika pinnalt on kinnistunud seisukoht, et VÕS § 396 lg 2 alusel antav võlatunnistus on deklaratiivne, mitte konstitutiivne. Ehkki hageja on väitnud, et võlatunnistusega „sooviti luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega“, ei ole hageja suutnud selgitada, millel selline arvamus põhineb. Isegi kui hageja arutlused oleks õiguslikult põhjendatud, ei omaks see määravat tähendust. Sellisel juhul oleks kostjal võimalus võla maksmisest vabaneda, kui ta nõuab konstitutiivse võlatunnistuse hagejalt tagasi aluseta rikastumise sätete kohaselt, kui kohustust VÕS § 1028 lg 1 mõttes ei ole olemas. Võlatunnistust saab tagasi nõuda ka osaliselt, kui rikastumise alusetus puudutab vaid tunnustatud võla ühte osa. Kuivõrd kostja tugineski oma vastuväidetes laenulepingu osalisele rahatusele (s.o võlga lubati tasuda rohkem, kui seda tegelikkuses oli), siis tulnuks selle väite alusel esitada ka vastuhagiavaldus aluseta rikastumise nõude alusel konstitutiivse võlatunnistuse osaliseks tagastamiseks. Asja sisu ja kostja eesmärk oleks aga jäänud muutumatuks. Kostjad märgivad, et kui hageja ei ole võimeline tõendama sõidukite võõrandamishinna vastavust (või vähemalt selle võrreldavust) sõidukite turuhinnaga, võib see oluliselt mõjutada tema VÕS § 367 järgset nõuet. Hageja selgitus, et valiku kriteeriumiks osutus KIA autode 4(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 edasimüüjaks olek kui isikuomadus, ei põhine millelgi ning sellel puudub ka õiguslik kaal. Iseenesest tuleb tunnistada, et liisingulepingu tüüptingimused ei reguleerinud vahendaja väljavalimist, mis aga ei tähenda automaatselt, et hagejal liisinguandjana olid selles osas vabad käed. Nimelt kui liisinguandjal on õigus nõuda tema poolt välja valitud vahendajale maksutud tasu hüvitamist, siis hea usu põhimõtte alusel peaks liisinguandja seisma hea ka selles, et vahendustasu on sellises suuruses, mille hüvitamine ei kahjusta liisinguvõtja huve. Ilmselt on asjakohane viidata ka VÕS § 23 lg 2 järgsele koostööpõhimõttele, millise normi eesmärgiks võib mh pidada lepingu põhimõttelistes etappides (milleks liisingu puhul sõiduki võõrandamine kahtlemata on) tegutsemist vastastikkuse koostöö ja konsensuse alusel. Kui see tõlgendus peaks olema õige, muutub veidi kummaliseks hageja väide, et vahendaja valiku ainus kriteerium oli KIA autode (ametlikuks) edasimüüjaks oleku fakt, mitte aga näiteks see, et AS United Motorsi teenuse ja hinna suhe oli parim saadaolevatest vms. Paraku ei ole hageja ka selgitanud, miks tuli auto just ametliku edasimüüja juures turustada (leping seda ei eeldanud) ning milles seisnes ametliku edasimüüja teenuse (oluline) erinevus võrreldes teiste vahendajatega. Hageja on esitanud väljavõtted portaalist www.auto24.ee (tl 190-195), millest nähtuvad sõidukite kaudsed tagastamishetke hinnad. Kuivõrd auto24 puhul on tegemist pakkumishindadega ning ei ole teada, milline oli antud varade lõplikud müügihinnad, on auto24 hinnad üksnes indikatsiooniks turuhinna kohta. On üldteada asjaolu, et reaalne müük toimub pakkumishinnast madalama hinnaga. Müügikuulutuste põhjal on võimalik selgitada välja asja turuväärtust, mis on aga kindlasti vaid ligikaudse täpsusega ega peegelda üheselt konkreetse eseme tegelikku reaalset turuväärtust. KIA Sorento keskmine pakkumishind oli 18 804 eurot (koos käibemaksuga) ehk ilma käibemaksuta 15 670 eurot ning müügihind oli 14 326 eurot, seega hinnaerinevus vähem kui 10%. Citroen Berlingo (2008 väljalaskeaasta) keskmine pakkumishind oli 7864 eurot (koos käibemaksuga) ehk ilma käibemaksuta 6553.33 eurot ning müügihind oli 6391.17 eurot, seega hinnaerinevus vähem kui 10%. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on Riigikohtu hinnangul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Citroen Berlingo (2007 väljalaskeaasta) keskmine pakkumishind oli 5756 eurot (koos käibemaksuga) ehk ilma käibemaksuta 4796.67 eurot ning müügihind oli 3834.70 eurot, seega hinnaerinevus vähem kui 20%. Antud sõiduki puhul oli aga mitmeid puudusi, mis mõjutasid turuhinda (nii parem kui vasak esitiib defektiga, samuti iluliist puudu). Kostjad leiavad, et ühestki hageja esitatud tõendist ei ole võimalik isegi kaudselt tuvastada, kas ja millise metoodika alusel sõidukite hind tegelikult määrati. Tõendina on kasutud ka hageja poolt lisatud portaali auto24.ee väljavõtted. Riigikohtu praktika järgi on internetis tehtud müügipakkumised küll lubatavad tõendid sõiduki turuväärtuse tõendamisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Kui tutvuda hageja poolt tehtud väljatrükkidega, siis nähtub, et seal ei ole lisavarustust üldse käsitletud, täiesti teadmata on pakkumuses viidatud sõidukite tehniline seisukord (ei ole ju välistatud mõne sõiduki avariilisus), läbisõit jne. Ainus kriteerium, millele on väljatrükis tähelepanu omistatud, on sõiduki mark, väljalaske aasta ning kütuse liik. Sellist üldistust arvestades ei seisne kostjate jaoks esmane küsimus mitte selles, kas ja kuivõrd tõendavad väljatrükid kostja kasutuses olnud sõiduki turuhinda, vaid see, milliseid iseloomuomadusi evivate sõidukite alusel on väljatrükist nähtuv „keskmise pakkumuse määr“ üldse kujundatud ? Seega leiavad kostjad, et kui ei ole teada, milliste sõidukite järgi tuletati keskmise pakkumuse määr, siis ei ole võimalik ka hinnata, kas konkreetse sõiduki turuväärtus võinuks jääda keskmise pakkumuse määraga võrreldavale

5(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 tasemele. Seda arvestades on ka alusetud hageja argumendid, et sõidukite müügi- ja turuhinna erinevus jäi lubatud 10% piiridesse. Kuna hageja igapäeva majandustegevusse ei kuulu sõidukite müümine, on hageja hinnangul sõiduki realiseerimise vahendustasu, 5% sõiduki müügihinnast, mõistlik. Kui kostjad leiavad, et vahendustasu ei olnud mõistlik, on kostjatel vastava asjaolu tõendamise kohustus. Kostjate väide, et hagejale ei olnud teada teiste vahendajate tasu, on väär, kuivõrd vahendustasu hinnad on sõiduki müüjate kodulehtedel väljas, seega on hageja täpselt kursis, millist vahendustasu sõidukite müüjad küsivad. Arvestades ka seda, et hagejate poolt vahendaja valiku kriteerium põhines vaid vahendaja isikuomadusel, mitte hinna ja teenuse suhtel, on kõnealuse väite tõesus kontrollimatu. Kui liisinguandja ei tundnudki huvi, milline oleks olnud teiste isikute vahendustasu, ei saa liisinguandja olla ka pädev hindama, kas konkreetsele vahendajale makstud vahendustasu oli mõistliku suurusega. Vahendustasu mõistlikkus eeldab alati võrdlust teiste tasudega sama teenuse eest, mitte tasu hindamist selle tasu enda suhtes. Erinevalt hagejast ei tea kostjad ühtegi Riigikohtu otsust, mille sisu järgi peaks liisinguvõtja hüvitama ka kahjustavat iseloomu eviva vahendustasu. Kui eeldada, et tõendamiskoormis on kostjatel, siis tähendaks see, et ükskõik, millise suurusega vahendustasu hageja ka ei maksnud, kehtib selle tasu mõistlikkuse eeldus ning kostjad peavad tõendama selle tasu kahjustavat iseloomu. Kostjate hinnangul saab kohaldada TsÜS § 63 p 1 alusel kohtupraktikas välja kujundatud põhimõtet, et kui kulutused on olnud vajalikud, siis ei hüvitata neid kulutusi kunagi 100%-lises määras, vaid mõistlikus ulatuses ning üldreeglina seisneb mõistlik ulatus turuhinnas. Samaväärselt oluline on ka asjaolu, et kui kostjad tõstatasid vahendustasu mõistlikkuse kohta tõendite esitamise vajaduse hageja poolt. Müügikahjumi väljaarvutamisel osundab hageja, et müügihind on käibemaksuta, samas kui jääkmaksumuse summa osas sellist selget viidet ei tehta. Sellest võiks ilmselt järeldada, et hageja käsitluses on jääkmaksumus käibemaksuga, müügihind aga käibemaksuta. Hageja märgib, et lepingu esilehel p-s 3 on välja toodud, et vara jääkväärtus on näidatud ilma käibemaksuta. Jääkväärtus tuleneb maksegraafikust (lepingu ülesütlemise seisuga) 14. rida (01.05.2010). Väljanõudmiskulud on põhjendamatud. Käesolevas asjas on hageja piirdunud vaid rahanõudele pealkirja andmisega („Väljanõudmiskulud“), märkimata samas, millistel asjaoludel see nõue võiks rahuldamisele kuuluda. Keerukas on ka väljanõudmiskulude seostamine hageja tõendusmaterjaliga, sest juurde lisatud OÜ Reeborn arve hõlmab erinevate liisingulepingute järgseid teenustasusid (enamus neid pole kostjatega seotud), kuid ei ole välja toodud, palju siis iga liisingulepingu järgne teenus maksta võis. Tüüptingimuste p 6.6 mõtte järgi võis hageja pöörduda vara väljanõudjate poole siis, kui kostja vabatahtlikult ei tagastanud sõidukit lepingu ülesütlemise teates sätestatud tähtaja jooksul. Lepingu ülesütlemise teates oli küll märgitud, et vara tuleb anda „esmasel nõudmisel üle AS Nordea Finance Estonia esindajatele“, kuid märkimata jäi vara üleandmise tähtaeg. On mõistlik eeldada, et kui liisinguvõtja ei vaidlusta ülesütlemist, siis peaks talle olema selge, et vara tuleb tagastada. Küll on aga liisinguvõtjal õigus eeldada, et vara tagastamine toimub vastavalt kokkulepitud reeglitele, antud juhul vastavalt hageja poolt nimetatud tähtajale. Hageja rikkus neid reegleid, jättes tagastamise tähtaja märkimata, viidates vaid ebamäärasele esmasele nõudmisele. Ühestki tõendist ei ole võimalik tuvastada, kas mõistlik tähtaeg oli selleks ajaks, mil hageja pöördus väljanõudjate poole, möödunud, ning sellega seoses kas hageja 6(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 pöördumine väljanõudjate poole oli kooskõlas lepinguga. Kostjad ei pea hüvitama kulutusi, mida hageja tegi lepingu tingimusi rikkudes. Seoses eeltoodud mõistliku tähtajaga on kahtlemata seotud ka küsimus sellest, millal sai liisinguvõtja kätte lepingu ülesütlemise teate, sest tüüptingimuste p 6.6 järgi olid edasised tähtajad seotud just kättesaamisega. Siin tuleb aga arvestada, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit ülesütlemise teadete postitamise kohta ega ka selle kohta, millal ülesütlemised faktiliselt kätte saadi. Vähemalt kostja II suhtes tuleb käenduslepingu p 7 põhjal asuda ka seisukohale, et asjakohaseks ja lubatavaks tõendiks eelnimetatud asjaolude puhul saavad olla vaid kirjalikud tõendid. Hageja ei nõustu kostjate väitega, et väljanõudmiskulud on põhjendamatud. Hageja juhib tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-112-06, milles on rõhutatud, et sõiduauto tagastustasu ehk väljanõudmiskulu on lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes. On ilmselge, et kui leping lõpeb, ei ole kostjatel enam õigust sõidukit kasutada. Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Ka siin ei ole tagastamiskulude lisakuluks lugemisel määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Kostjate väide, et arvel ei ole välja toodud, kui palju iga liisingulepingu järgne teenus võis maksta, märgib hageja, et arvel on konkreetselt välja toodud ühiku hind 3000 krooni ehk 191.73 eurot, samuti lepingunumber. Kostjate jaoks jääb ebaloogiliseks hageja mõttemudel, et kui juba Riigikohtu praktika järgi on väljanõudmiskulu, kui selline, hüvitatav kategooria, siis järelikult on ka käesolevas asjas väljanõudmiskulu hüvitatav ja seda täiesti sõltumatult kaasuse asjaoludest. Tähelepanu tuleb osutada asjaolule, et hageja ei vaidlusta tema poolt ülesütlemise teates sõiduki tagastamise kuupäeva märkimata jätmist ega ka seda, et sellisel juhul kohaldub VÕS § 82 lg 3 järgne mõistlik tähtaeg. Paraku aga ei ole hageja siiski selgitanud, miks oli tema arvates mõistlik tähtaeg ületatud ehk miks oli hageja õigustatud ostma sisse sõidukite tagastusteenust. Kuivõrd ka hageja ei leidnud argumente põhistamaks seda, miks kostjad rikkusid hageja õigust sõidukeid ise vallata ning miks hageja võis valduse taastamiseks teenuse sisse osta, ei saa ka tema nõue olla põhjendatud. Muudele kuludele mõistliku sisu andmine on hageja poolt jäänud tegemata, võib see tähendada, et nõue ei põhine millelgi ning seda ei pea täitma. Kostjad väljendavad arusaamatust ka sellise kuluartikli kohta nagu seda on lepingu ülesütlemise tasu. Seda ei ole küll välja toodud menetlusdokumendis endas, kuid see sisaldub iga liisingulepingu juurde lisatud arvel (kokku siis 3 arvet lepingu ülesütlemise tasu kohta). Hageja on lepingu ülesütlemist käsitlenud teenusena, kuivõrd tasule on lisatud käibemaks. Samas ei sätesta liisinguleping vastavat teenust ega kohusta kostjaid seda teenust sisse ostma. Kuivõrd haginõude erinevate positsioonide kujunemine on kõike muud kui selge ja kontrollitav, on kostjatel üksnes kahtlus, et vastav teenus on lisatud ka haginõudesse ning on peidetud kas tasumata rendimaksete alla vms. Muud kulud tulenevad hageja väitel arvetest nr 3424778 (remonttööde omavastutus) (leping nr 520092206) ja 3300453 (pesu) (leping nr 520092494). Lepingu ülesütlemise tasu on ette nähtud juhuks, kui kostja lepingut rikub ja leping seetõttu üles öeldakse ning lepingu ülesütlemise tasu hõlmab krediidiasutuse poolt tehtud toimingute tasustamist. Nii lepingu sõlmimisel kui ka ülesütlemisel tehakse krediidiasutuse poolt rida toiminguid, mille eest on krediidiasutusel õigus nõuda tasu.

7(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 Liisingulepingu nr 520092494 all on nõudena märgitud veel remondikulu. Sellise nõude põhjendamatus tuleneb juba Riigikohtu praktikast, lisaks ei nähtu ühestki arvest ega muust tõendist, et sõidukile oleks remonti üldse tehtud. Täiesti arusaamatud on ka liiklus- ja kaskokindlustuse nõuded. Hagi on esitatud liisingulepingust tuleneva õigussuhte alusel, kuid liiklus- ja kaskokindlustuse nõuded ei saa tuleneda liisingulepingust. Tüüptingimuste alapunktis 5 on käsitletud küll kindlustuskohustust, kuid nende normide sisu käsitleb pigem kindlustuslepingu sõlmimise vajalikkust ja kirjutab ette kindlustussuhte olulised tingimused, mis peavad kindlustuslepingus kindlasti kajastuma. Punkti 5 alusel aga ei teki hageja ja liisinguvõtja vahel kindlustussuhet ning seetõttu ei saa olla ka põhjendatud kostjate vastu esitatavad kindlustusnõuded. Hageja on ekslikult märkinud, et arve nr 3300453 hõlmab remonti, tegelikult nagu arvel on ka viidatud, on tegemist tehnilise kontrolliga (lepingu nr 520092494). Kostjad märgivad siinkohal, et tehniline kontroll ei ole ülesütlemisega seotud, sest tehnilise kontrolli läbimine enne sõiduki müüki on sõltumatu sellest, mis alusel liisinguleping lõppeb (ülesütlemine, kohane täitmine). Teiseks tuleb arvestada, et tehnilise kontrolli läbiviimine ei teeninud ei hageja ega kostjate huve, vaid oli seotud üksnes autovahendaja kohustuste ja vastutusega. Nimelt müüs autovahendaja sõiduki omal nimel, võttes selle eest ka vastutuse. Seega teostas vahendaja tehnilist kontrolli omaalgatuslikult omal vastutusel omi huve silmas pidades. Tehnilise kontrolli läbi ei soodustatud hagejat ega kostjaid ega tehtud nendele muud lepingulist sooritust. Sellest tulenevalt ei ole kostjatel ka kohustust tehnilise kontrolli kulud hüvitada. Kostja leiavad, et liisingulepingus võib küll olla säte, et kindlustused vormistab hageja, kuid see ei samasta liisingu- ja kindlustuslepinguid ega ole aluseks tõdemusele, et liisingulepingust võivad ka kindlustusnõuded tuleneda. Kogu haginõue on siiski esitatud liisingulepingu alusel ning kindlustuslepingust tulenevaid nõudeid, sh ka kindlustuslepinguid endid esitatud ei ole. Kindlustuse kohta selgitab hageja, et lepingus on välja toodud, et kasko- ja liikluskindlustuse vormistab liisinguandja. Kindlustusteatisest nähtuvalt on hageja vormistanud kindlustuse AS ERGO Kindlustusega. Sõidukid peavad olema kindlustatud kuni müügini. Kindlustuse olemasolu kuni müügini on vajalik ära hoidmaks suuremaid kulutusi, kui midagi peaks varaga juhtuma. Kuivõrd liisingulepingu ülesütlemine oli kostja süüst tulenev, siis on kostjal kohustus tasuda ka kindlustuse kulu kuni sõiduki müügini. Kontrollimatud on ka intressinõuded, sest nimetatud on vaid summa, kuid puudub igasugune selgitus, kuidas sellise summani jõuti. Põhisumma, mida hageja on oma vastuses saanud (kokku 15 060.94), on seostamatu ka hagiavalduses märgitud põhisummaga. Hagis on hageja nimetanud põhisummaks juba 15 060.95 eurot, mis hagi resolutsioonis kasvab juba 15 541.33 euroni. Sellele lisandub omakorda sissenõudmiskulu 40 eurot. Sissenõudmiskulu osas märgivad kostjad seda, et kuivõrd rõhuv enamus hageja nõudest ei põhine õiguslikel alustel, ei saa olla ka õiguspärane sissenõudmiskulu. Intressimaksed tulenevad maksegraafikust, kus on igakuine intressimakse täpselt välja toodud. Vastavalt lepingule on intressimäär 6,89%. Pooled leppisid kokku, et kostjad võlgnevad laenuna 15 060.95 eurot, millele lisandub intress (vastav suurus on arvetel välja toodud) ja lepingutasu 63.91 eurot. Intressi on arvestatud kuni laenulepingu ülesütlemiseni. Kuivõrd hageja on seisukohal, et hageja nõuded põhinevad õiguslikel alustel, on ka sissenõudmiskulude nõudmine põhjendatud. 8(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohus märgib esmalt, et 08.09.2010 laenulepingu näol on tegemist Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11 (eelkõige p 10) nähtuvalt deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 396 lg 2 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel kui laenuleping, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenulepingu kolmandas lõigus viidatakse konkreetsetele nõuetele, mida lepinguga ümber kujundatakse ning lepingus puudub igasugune viide soovile just konstitutiivse võlatunnistuse andmiseks. Samas Riigikohtu lahendis väljendatud põhimõtetest lähtuvalt peaks kohus isegi juhul, kui tegemist on hageja väitel konstitutiivse võlatunnistusega (s.t senise kohustuse kõrvale luuakse uus, iseseisev kohustus), aga kostjate väitel deklaratiivse võlatunnistusega, kontrollima kostjate väiteid puutuvalt sellesse, kas kostjad olid kohustatud laenulepingus märgitud summat maksma. Selleks tuleb aga süveneda laenulepingus viidatud liisingulepingutesse ja nende lõpetamisega seonduvatesse asjaoludesse, mida kohus järgnevalt teebki.

Tsiviilasi nr 2-13-49634 seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samuti sätestab ka liisinglepingu üldtingimuste p 6.7., et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud 5 päeva jooksul nõude esitamisest tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Riigikohus on korduvates lahendites (nt tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08, 3-2-1-52-11) rõhutanud põhimõtet, et oluline on määratleda liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel. Iseenesest ei ole välistatud ka asja müügihinna arvestamine, eriti kui see tegelikult turuväärtusest oluliselt ei erine. Liisinglepingu üldtingimuste p 6.8. mõtte kohaselt pidigi liisinguandja liisinguvara kolme kuu jooksul lepingu ülesütlemisest võõrandama ning kui see poleks õnnestunud, tekkinuks õigus kahju hüvitamise nõude esitamiseks liisinguvõtja vastu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 märkinud, et ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kohus märgib, et käesolevat lõiku kohus allpool teiste liisingulepingute juures ei korda, kuigi viitab ja toetub muuhulgas samadele põhjendustele, mis praeguses lõigus. Kohtu hinnangul on nii märgitud üldtingimuste punktid kui liisinguandja tegevus sõidukite müümisel (sõltumata sellest, et liisinguvõtja ei olnud müügiprotsessi kaasatud) kooskõlas eelmärgitud põhimõtetega. Hageja on esitanud väljatrüki portaalist auto24.ee, mille kohaselt oli ajavahemikus 01.05. – 30.06.2010 vastava sõiduki (Citroen Berlingo 2007, diisel, manuaalkäigukast) keskmine müügipakkumise hind 5756 eurot (koos käibemaksuga) ehk ilma käibemaksuta 4796.67 eurot. Käesoleval juhul müüdi auto hinnaga 3834.70 eurot (arve kuupäevaga 01.07.2010) ning seega on hinnaerinevus ca 20%. Hageja on õigesti märkinud, et antud sõiduki puhul oli mitmeid puudusi, mis mõjutasid turuhinda. Kostja II poolt 28.04.2010 allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt (tl 102) oli nii parem kui vasak esitiib defektiga, samuti iluliist puudu. Oluline on veel märkida, et kostjad ise ei esita ühtki tõendit vaidlusaluse sõiduki võimaliku turuväärtuse kohta. Kostjate etteheited sõiduki müügipakkumistes lisavarustuse kohta märke puudumise, sõidukite võimaliku avariilisuse vs kohta on üld- ja paljusõnalised, samas on hageja esitatud väljatrükis arvutatud keskmine hind 12 erineva sõiduki osas, kusjuures nt konkreetse liisingueseme läbisõit (vastavalt vara üleandmise-vastuvõtmise aktile 145 250 km) on esitatud võrreldavatest sõidukitest üks suuremaid. Samas suurusjärgus läbisõiduga müügis olnud sõidukid (väljatrüki 2. ja 7. sõiduk) on olnud müügis hinnaga keskmiselt veidi üle 5000 EUR, mis käibemaksuta summana on väga lähedane tegelikule konkreetse sõiduki müügihinnale. Seega on hageja poolt müügikahju nõue ja selle summa sisaldumine laenulepingu üldsummas põhjendatud. Tasumata rendimaksed, intressid ja kindlustusmaksed. Olles uurinud hageja esitatud tõendeid liisinguvõtja võla kujunemise kohta (7 arvet ajavahemikust 05.11.2009 – 19.04.2010 – tl 93-99), leiab kohus, et tasumata rendimaksed summas 1615.65 EUR (arve nr 11044467, tl 93, järgi küll 0.01 EUR enam) sisaldavad endas lisaks rendi- ehk lepingujärgsele põhimaksele juba nii kindlustusmakseid, viiviseid kui intresse. Alates 04.02.2010 esitatud arvest nr 10997073 suureneb liisinguvõtja ehk kostja I võlg iga eelmise arve võrra, kuid arved koosnevad põhimaksest, kindlustusmaksest, intressist ja viivisest. Seetõttu ei ole kohtule mõistetav, ja hageja ei ole seda ka selgitanud, millistel alustel saab hageja nõuda eraldi intresse 72.06 eurot, liikluskindlustuse makseid 40.66 eurot ja kaskokindlustust 73.07 eurot. Kohtule esitatud arvetel on intressid kokkulangevad lepingujärgse maksegraafikuga ning 10(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 puudub alus täiendavate intresside nõudeks. Kuna liisingulepingu esilehe/eritingimuste p 4 (tl 84) kohaselt vormistab kasko- ja liikluskindlustuse liisinguandja (kes oli ka kindlustusvõtjaks vastavalt esitatud kindlustusteatisele nr 865158, tl 104), on igakuistel arvetel esitatud kindlustussummade nõuded põhjendatud ja vastavuses liisingulepingu üldtingimuste p 5.7. –

Tsiviilasi nr 2-13-49634 6391.17 EUR (tl 128). Riigikohus on oma lahendites tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-12408 sedastanud, et hageja nõude arvestus liisinguesemete puhul peab olema järjepidev – s.t nii jääkväärtuse kui turuväärtuse määramisel tuleb lähtuda kas summadest käibemaksuga või ilma. Antud juhul on hageja seda juhist ka järginud, esitades nii jääkväärtuse kui turuväärtuse (antud juhul müügihind) käibemaksuta. Kohtu hinnangul on nii märgitud üldtingimuste punktid 6.7. ja 6.8. kui liisinguandja tegevus sõidukite müümisel (sõltumata sellest, et liisinguvõtja ei olnud müügiprotsessi kaasatud) ka selle liisingulepingu puhul kooskõlas põhimõtetega, millised kohus on esile toonud eelmise liisingulepingu müügikahju käsitlemise juures. Hageja on esitanud väljatrüki portaalist auto24.ee, mille kohaselt oli ajavahemikus 01.05. – 30.06.2010 vastava sõiduki (Citroen Berlingo 2008, bensiin, manuaalkäigukast) keskmine müügipakkumise hind 7864 eurot (koos käibemaksuga) ehk ilma käibemaksuta 6533.33 eurot. Käesoleval juhul müüdi auto hinnaga 6391.17 eurot (arve kuupäevaga 02.06.2010) ning seega on hinnaerinevus ca 2%. Lisaks oli sõiduki puhul oli mitmeid puudusi, mis mõjutasid turuhinda. Kostja II poolt 28.04.2010 allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt (tl 126) puudusid ilukilbid, tagumine parem nurk defektiga, parem tagatuli katkine, kerel värvikriimud. Oluline on veel märkida, et kostjad ise ei esita ühtki tõendit vaidlusaluse sõiduki võimaliku turuväärtuse kohta. Kostjate etteheited sõiduki müügipakkumistes lisavarustuse kohta märke puudumise, sõidukite võimaliku avariilisuse vs kohta on üld- ja paljusõnalised, samas on hageja esitatud väljatrükis arvutatud keskmine hind 8 erineva sõiduki osas. Samas suurusjärgus läbisõiduga müügis olnud sõiduk (väljatrüki 6. sõiduk) on olnud müügis hinnaga 8327 EUR, mis käibemaksuta summana (veidi alla 7000 EUR) on lähedane tegelikule konkreetse sõiduki müügihinnale. Seega on hageja poolt müügikahju nõue ja selle summa sisaldumine laenulepingu üldsummas põhjendatud. Tasumata rendimaksed, intressid ja kindlustusmaksed. Uurinud hageja esitatud tõendeid liisinguvõtja võla kujunemise kohta (5 arvet ajavahemikust 06.01.2010 – 19.04.2010 – tl 119123), leiab kohus, et tasumata rendimaksed summas 1512.11 EUR (arve nr 11044470, tl 119, järgi, hageja nõue 0.02 EUR suuremas osas on põhjendamatu) sisaldavad endas lisaks rendiehk lepingujärgsele põhimaksele juba nii kindlustusmakseid, viiviseid kui intresse. Juba 06.01.2010 ehk esimesest esitatud arvest nr 10975723 suureneb liisinguvõtja ehk kostja I võlg iga eelmise arve võrra, kuid arved koosnevad põhimaksest, kindlustusmaksest, intressist ja viivisest. Seetõttu ei ole kohtule sarnaselt eelmise liisingulepinguga mõistetav, ja hageja ei ole seda ka selgitanud, millistel alustel saab hageja nõuda eraldi intresse 51.95 eurot, liikluskindlustuse makseid 32.40 eurot ja kaskokindlustust 67.52 eurot. Kohtule esitatud arvetel on intressid kokkulangevad lepingujärgse maksegraafikuga ning puudub alus täiendavate intresside nõudeks. Kuna liisingulepingu esilehe/eritingimuste p 4 (tl 110) kohaselt vormistab kasko- ja liikluskindlustuse liisinguandja (kes oli ka kindlustusvõtjaks vastavalt esitatud kindlustusteatisele nr 40495178, tl 130), on igakuistel arvetel esitatud kindlustussummade nõuded põhjendatud ja vastavuses liisingulepingu üldtingimuste p 5.7. –

Tsiviilasi nr 2-13-49634 kohus ei pea ise hageja nõudeid sisustama, pealegi oleks arusaamatu leppetrahvi käsitlemine teenusega selle käibemaksuga maksustamisena. Väljanõudmiskulude osas ei hakka kohus kordama eelmise liisingulepingu juures juba märgitut/tuvastatut ning leiab, et nimetatud nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Liisingulepingu ülesütlemise teade on kostjaile kätte toimetatud samal viisil ja ajal kui lepingu nr 520092205 puhul, samamoodi ja ajal/viisil on kostja II poolt liisinguvara selle üleandmise-vastuvõtmise akti (tl 126) kohaselt üle antud. Muud kulud. Selles osas nõustub kohus kostjatega, et summale 197.83 EUR on jäetud hageja poolt sisu andmata. Summa ei haaku hageja viidatud remonttööde omavastutuse arvega nr 3424778 (tl 129), samuti puudub igasugune viide ja põhistus liisingulepingu eri- ja/või üldtingimuste sättele, mis sellise nõude esitamiseks aluse annaks. Suvalise kuluarve esitamine (lisaks puudub selgus, millised olid tehtud remonttööd) ei veena kohut tehtud kulutuse vajalikkuses VÕS § 367 lg 4 mõttes. Seega peab kohus kõnealuse lepingu puhul kostja I tegelikuks võlgnevuseks müügikahju summas 653.27 EUR ja rendimakseid summas 1512.11 EUR ehk kokku 2165.38 EUR. Tulenevalt kostja II käenduslepingust (tl 117-118) ja VÕS § 65 sätetest vastutavad kostjad selle nõude eest hageja ees solidaarselt.

Tsiviilasi nr 2-13-49634 on kõigi sõidukite puhul väga sarnases suurusjärgus (kahe puhul 18 470 EUR, ühe puhul 19 110 EUR ja ühe puhul 19 167 EUR), mis on muude tõendite puudumisel kohtu jaoks piisavalt veenev. Samas suurusjärgus läbisõiduga müügis olnud sõiduk (väljatrüki 2. sõiduk) on olnud müügis hinnaga 18 470 EUR, mis käibemaksuta summana (veidi alla 15 500 EUR) on lähedane tegelikule konkreetse sõiduki müügihinnale. Seega on hageja poolt müügikahju nõue ja selle summa sisaldumine laenulepingu üldsummas põhjendatud. Tasumata rendimaksed, intressid ja kindlustusmaksed. Sarnaselt ülaltoodud liisingulepingutega märgib kohus, et hageja esitatud liisinguvõtja võla kujunemise kohta esitatud tõendite uurimine (8 arvet ajavahemikust 06.10.2009 – 19.04.2010 – tl 143-150) annab piisava aluse järelduseks, et tasumata rendimaksed summas 4136.55 EUR (arve nr 11044465, tl 143, järgi küll 0.01 EUR enam) sisaldavad endas lisaks rendi- ehk lepingujärgsele põhimaksele juba nii kindlustusmakseid, viiviseid kui intresse. Alates arvest nr 10997176 suureneb liisinguvõtja ehk kostja I võlg iga eelmise arve võrra, kuid arved koosnevad põhimaksest, kindlustusmaksest, intressist ja viivisest. Seetõttu ei ole kohtule sarnaselt eelmiste liisingulepingutega arusaadav, ja hageja ei ole seda ka selgitanud, millistel alustel saab hageja nõuda eraldi intresse 119.82 eurot, liikluskindlustuse makseid 10.99 eurot ja kaskokindlustust 44.05 eurot. Kohtule esitatud arvetel on intressid kokkulangevad lepingujärgse maksegraafikuga ning puudub alus täiendavate intresside nõudeks. Kuna liisingulepingu esilehe/eritingimuste p 4 (tl 134) kohaselt vormistab kasko- ja liikluskindlustuse liisinguandja (kes oli ka kindlustusvõtjaks vastavalt esitatud kindlustusteatisele nr 40498122, tl 157), on igakuistel arvetel esitatud kindlustussummade nõuded põhjendatud ja vastavuses liisingulepingu üldtingimuste p 5.7. – 5.9. nõuetega – ka kindlustusteatise kohaselt pidi liisinguvõtja tasuma liisinguandjale kindlustusmakseid igakuiselt arvete alusel. Lisaks on oluline märkida, et hageja nõutavate rendimaksete ehk summa 4136.55 EUR alla on pandud ka lepingu ülesütlemise tasu vastavalt arvele nr 11044465 (tl 143) – arve väljastamise hetkel oli liisinguvõtja võlgnevus 3753.09 EUR, millele lisandub nimetatud arvel kajastatud lepingu ülesütlemise tasu 383.47 EUR (summa sisaldab käibemaksu). Kohus nõustub kostjatega, et lepingutest ei tulene õigust sellise tasu nõudmiseks ja hageja põhjendus, et tasu on ette nähtud puhuks, kui liisinguvõtja rikub lepingut, ei ole tõsiseltvõetav. Hageja ei ole viidanud, et tegemist võiks olla nt leppetrahviga liisingulepingu üldtingimuste p 8.3. järgi ja kohus ei pea ise hageja nõudeid sisustama, pealegi oleks arusaamatu leppetrahvi käsitlemine teenusega selle käibemaksuga maksustamisena. Väljanõudmiskulude osas jääb kohus eelmiste liisingulepingute juures juba märgitu juurde ning leiab, et nimetatud nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Liisingulepingu ülesütlemise teade on kostjaile kätte toimetatud samal viisil ja ajal kui lepingute nr 520092205 ja 520092206 puhul, samamoodi ja ajal/viisil on kostja II poolt liisinguvara selle üleandmisevastuvõtmise akti (tl 153) kohaselt üle antud. Muud kulud (auto pesu) ja remondi kulud. Nimetatud summad kajastuvad hagejale 07.06.2010 esitatud arvel nr 3300453 esimese kahe positsiooni all (remondi kuludena on hageja silmas pidanud tehnilist kontrolli, tl 160). Arvestades asjaolu, et arve on esitatud pärast sõiduki müügiarvet, ei saa lugeda selliseid kulutusi vajalikeks kuludeks VÕS § 367 lg 4 mõttes. Tehnilise kontrolli või liisinguvara pesemise vajadusele vara üleandmisevastuvõtmise aktis (tl 153) ei viidata. Kostjad on märkinud õigesti, et tehniline kontroll ega ka auto pesu ei ole seotud ülesütlemise põhjustest ega teeni poolte huve, sest on seotud autovahendaja kohustuste täitmisega, kes müüs sõiduki oma nimel (mida hageja on ise kinnitanud). On küll õige hageja viide, et igasuguse võõrandamistegevusega võivad tekkida 14(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 kulud, kuid kohus on juba ka eelpool viidanud, et selliste kulude hüvitamise võimalus peaks olema liisinguvõtjale lepingu tingimustest ettenähtav. Kuna kostja II on ülesütlemisavalduses märkimata jäänud vara üleandmise tähtpäeva asemel teinud üleandmise vabatahtlikult nädala jooksul ülöesütlemisavalduse saamisest, ei saa ei auto pesu, tehnilist kontrolli ega vahendustasu lepingu üldtingimuste p 6.6. mõttes liisinguvõtja kanda panna. Vahendustasu ja vahendaja isiku osas esitatud põhjendused on küll arusaadavad, kuid see ei anna alust kohtule teistsuguseks järelduseks. Seega peab kohus ka kõnealuse lepingu puhul kostja I tegelikuks võlgnevuseks üksnes müügikahju summas 3318.48 EUR ja rendimakseid summas 4136.55 EUR ehk kokku 7455.03 EUR. Tulenevalt kostja II käenduslepingust (tl 141-142) ja VÕS § 65 sätetest vastutavad kostjad selle nõude eest hageja ees solidaarselt. Eelnevast tulenevalt oli põhjendatud hageja nõueteks, mida sai 08.09.2010 laenulepinguks ümber vormistada (ja mille suhtes kostja II sai anda käenduse) 3317.52 + 2165.38 + 7455.03 = 12 937.93 EUR. Summa koosnes müügikahjust ja tasumata rendimaksetest, nagu viitab ka laenulepingu enda esimene lõik, muude kulude osas ei olnud hagejal ümberkujundatavat nõuet kostja I vastu ning selles osas tuleb hagi rahuldamata jätta. Mis puutub viivistesse, siis märgib kohus järgmist: Kostjad leiavad, et laenulepingu punktis 6 märgitud viivise määr 0,25% päevas on tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes. Kohus juhib kostjate tähelepanu asjaolule, et laenuleping on sõlmitud kostjaga I, kes on juriidiline isik ja ei saa seega VÕS § 34 mõttes olla tarbijaks, kostjate viidatud säte on aga seaduses just tarbija kaitseks. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-15006 (hiljem ka nt lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07) selgitanud tüüptingimuste kohaldamise eeldusi ja tõendamiskoormist. Riigikohus märgib, et „tulenevalt VÕS § 35 lg-st 1 ei pea tüüptingimus olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes. Selle sätte kohaselt loetakse tüüptingimuseks ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab VÕS § 35 lg-te 1 ja 2 kohaselt esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena“. Käesoleval juhul on sama viivisemäär kehtinud ka laenulepingule eelnenud liisingulepingute eritingimuste punktides 3. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et laenulepingu p 6 oleks tüüptingimuseks. Esitatud liisingulepingute, nende ülesütlemise ja vormistatud laenulepingu kronoloogiast tulenevalt saab järeldada, et pooled (sh kostja II kostja I seadusliku esindajana laenulepingut allkirjastades) jõudsid kokkuleppele tasumata ja sissenõutavaks muutunud liisingulepingutest tuleneva võla ümbervormistamiseks laenuna, millega anti kostjale I võimalus oma kohustused pikema aja jooksul (laenulepingu kohaselt 60 kuud) osamaksetega täita. Sisuliselt lükati pikaks ajaks edasi kostjal tekkinud maksekohustus. Kohtul pole alust järelduseks, et laenuleping on tüüptingimustega, eriti veel viivisemäära osas. Tegemist on eraldi kokkuleppega, kohtul puuduvad andmed, et selliseid laenulepinguid on hageja oma majandus- ja kutsetegevuses korduvalt kasutanud. Seega leiab kohus, et kostjate vastavasisuline väide ei ole leidnud tõendamist ning VÕS § 35, 39, 42 ja 44 sätteid ei saa kohaldada. Nagu kohus juba ülalpool tuvastas, koosnesid aga kostja I võlgnetavad rendimaksed muuhulgas osaliselt liisingulepingute järgsetest viivistest ja intressidest. Selles mõttes on põhjendatud kostjate kahtlus, et laenulepingu sõlmimisega on viivisega koormatud ka liisingulepingute täitmata jätmisest tulenevad viivise ja intressi nõuded, mis aga on tühine 15(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634 VÕS § 113 lg 6 alusel. Hageja vastavat täpset arvestust (milline osa rendimaksete võlgnevusest oli viivis ja intress) esitanud ei ole. Samas ei mõjuta see kohtu hinnangul aga hageja nõuet viivise osas. Nimelt ilmneb liisingulepingute alusel esitatud arvete uurimisel (tl 94-99, 120-123 ja 144-150), et viiviste ja intressi osakaal arve summas on vahemikus 2530%. Kuna rendimaksed moodustavad eelpool tuvastatud põhjendatud nõuetest ca 56% (7264.31 EUR), saab lubamatust viivistelt/intressidelt viivise arvutamisest rääkida 1700 2200 EUR osas. Samas on ilmne, et kui hageja nõue on põhjendatud viiviseid ja intresse arvestamata 12 937-2200 = 10 700 EUR osas, on viivis 636 päeva eest (laenuleping öeldi üles 26.01.2012, viivise nõue on esitatud seisuga 22.10.2013) päevamääraga 0,25% kaugelt üle 15 000 EUR. Hageja nõuab aga käesoleval juhul üksnes 1918.67 EUR tasumist viivisena. Seega ei ole alust viivisenõude rahuldamata jätmiseks. Hageja nõudele võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste väljamõistmiseks summas 40 eurot (aluseks VÕS § 1131lg 1) ei ole kostjad vastuväiteid esitanud ning seega tuleb vastav nõue rahuldada. Eelneva põhjal rahuldab kohus hagi osaliselt, mõistes laenulepingu järgse põhivõlana kostjatelt solidaarselt välja 12 937.93 EUR, millele lisandub hageja taotletud viivis 1918.67 EUR ja võla sissenõudekulud 40 EUR, kokku seega 14 896.60 EUR. Nimetatud summa ei ületa kostja II kui käendaja vastutuse piirmäära. Menetluskulud peab kohus hagi suures osas rahuldamist arvestades õigeks jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega TsMS § 163 lg 1 alusel. Hageja nõude rahuldamise ulatus on 14 896.60 : (17 500 : 100) = 85.12% ja seega tuleb nimetatud osa menetluskuludest jätta TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda ning (100-85.12) 14.88% menetluskuludest hageja kanda. Alates 01.01.2015 kehtiv TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud asjas toimus kirjalik menetlus, ja seda peamiselt aastal 2014, mil vastav säte veel ei kehtinud, jätab kohus menetluskulude kindlaksmääramise TsMS § 177 lg 2 alusel eraldi menetlusse, mis toimub mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul on mõistlik määrata, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb menetlusosalisel esitada 30 päeva jooksul käesolevas asjas lõpplahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2015 kohtuotsuse resolutiivosa:

RESOLUTSIOON

16(16)

Tsiviilasi nr 2-13-49634

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

17(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.