Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal XXX hageja XXX kasuks tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Jätta hageja XXX menetluskulud rahuldamata summa 639,24 euro osas. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.
Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja XXX palub tunnustada hageja nõuet võlgniku XXX OÜ (pankrotis) vastu summas 460 959 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Jätta menetluskulud kostja XXX kanda.
2.12.02.2014 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku XXX OÜ pankroti. Pankrotihalduriks määrati Tarvo Lindma.
3.Hageja esitas 03.03.2014 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles oma nõude tunnustamist summas 512 500 eurot. 08.07.2014 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas hageja nõudele vastuväite kostja.
4.Hageja nõue võlgniku vastu tuleneb hageja ja võlgniku vahel 28.01.2009 sõlmitud laenulepingust, mille alusel hageja andis võlgnikule laenu summas 250 000 eurot, intressiga 5% aastas, viivisega 0,1% aastas kohustuse rikkumise korral. Võlgnik kohustus laenu tagastama ühe aasta möödudes laenulepingu sõlmimisest. Hagejal ja võlgnikul puudub vaidlus nõuete suuruse üle ka selle üle, et võlgnik on kogu laenulepingu esemeks oleva raha saanud. Hageja nõue võlgniku vastu on muutunud sissenõutavaks. Võlgnik võlgneb hagejale laensumma 250 000 eurot, intressi 12 500 eurot ja viivise 250 000 eurot. Kuna pangakonto väljavõttest nähtuvalt on võlgnik hagejale tasunud 06.05.2010 laenult intresse 11 541,10 eurot ja 11.04.2011 tagastanud laenu summas 40 000 eurot, siis nõustub hageja pankrotihalduri seisukohaga, et hageja nõue on väiksem ehk hageja nõue on 460 959 eurot.
5.Käesoleva hetke seisuga ei ole möödunud hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg, mille kohaselt oli laenusumma tagastamise tähtpäev 28.01.2010. Võlgnik on hagejale tagastanud laenu 11.04.2011 ehk tunnustanud nõuet, millega katkes nõude aegumine. Nõue oleks aegunud 11.04.2014, kuid võlgniku pankrot kuulutati välja 12.02.2014. Hageja 03.03.2014 nõude esitamisega võlgniku pankrotimenetluses on aegumine TsÜS § 160 lg 1 p 2 kohaselt ka katkenud.
6.Väär on kostja väide, et hageja nõue tuleks lugeda tingimuslikuks. Kostja esitatud tõendid on ebaselged ja ei tõenda allutatud laenulepingu olemasolu. Võlgniku pankrot kuulutati välja tsiviilasjas nr 2-13-9840, milles Ringkonnakohus tühistas 31.10.2013 määrusega Harju Maakohtu 10.05.2013 määruse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et maakohus oli enda 10.05.2013 määruses hinnanud tõendeid ebaõigesti ning teinud seetõttu ebaõige lõppjärelduse. Seeläbi märkis 12.02.2014 võlgniku pankroti väljakuulutamisel maakohus, et võlgnik ei olnud esitanud tõenditena osanike otsuseid ega kolmandate isikute nõusolekuid nõuete reservkapitali kandmise kohta. Seetõttu järeldas maakohus, et võlgnik ei olnud oma väidete tõendamiseks tõendeid esitanud ning kohus jättis need arvesse võtmata. Kostja ei ole nõuetekohaselt tõendanud, et võlgnik on kandnud hageja nõude reservkapitali ning asjaolu, et hageja on sellega nõustunud.
7.Hageja ja võlgnik ei ole allutatud laenulepingus kokku leppinud. Seega ei saa asuda seisukohale, et hageja antud laenu võlgnikule tuleks lugeda tingimuslikuks. Võlgnik oli alles alustav äriühing ning see on alustavate ettevõtete puhul tavapärane nähtus, et suurtel äriprojektidel on algusaastatel raskusi nõuete täitmisega, enne kui äriprojekt jõuab kasumlikku faasi. Seetõttu rahastatakse selliseid projekte mitmel eri viisil: kombineeritakse osanike antud laenudega ning kaasatakse kolmandatest isikutest võlausaldajaid. See aga ei tähenda, et hageja nõue võlgniku vastu tuleks lugeda allutatud laenuks. Võlgniku osanike 12.06.2013 kinnituskiri tõendab üksnes osanike kokkulepet panustada võlgniku äritegevuse finantseerimisse (kinnisvaraarenduse projektidesse).
Kinnituskirja punkt 2 sedastab, et osanike laenulepinguid ei loeta allutatud laenudeks ja punkt 6 tingimusliku sätte, et „kui Ettevõtte juhtorgan peab tuleviku asjaolusid silmas pidades seda vajalikuks, siis on Osanikud saadavaks selleks, et teha Ettevõtte osanike üldkoosoleku otsus, et registreerida Finantseering Ettevõtte bilansis „reservkapitalina“. See tähendab, et hageja nõue võlgniku vastu on samaväärne nagu kolmandatest isikutest võlausaldajate nõuded- vastupidisel juhul ei oleks osanikel mõtet oma projekti raha laenata, kui seadusandja ei loeks selliseid laene tavapäraseks laenuks (VÕS § 396). Hageja ei ole andnud nõusoleku kanda enda nõue võlgniku reservkapitali, puudub sellekohane üldkoosoleku otsus, samuti ei ole hageja ja võlgnik kokku leppinud allutatud laenulepingus.
8.Hageja nõue kuulub võrdselt teiste võlausaldajatega tunnustamisele II rahuldamisjärgu nõudena. Kehtiv pankrotiseadus ei näe ette võimalust hageja nõuet tunnustada II järjekoha tingimusliku nõudena, mis tuleks rahuldada peale teiste II järjekohal olevate võlausaldajate nõudeid. Ainuüksi mõte sellise võimaluse möönmisest läheks absoluutselt ja täielikult vastuollu pankrotiseaduse põhimõtetega. Kostja vastuväited
9.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
10.Hageja ei ole tõendanud võlgnikule laenu üleandmist 28.01.2009 sõlmitud laenulepingu alusel. Kui hageja isegi on laenu üle andnud võlgnikule, siis kostja hinnangul on nõue aegunud. Võlgnik pidi laenu tagastama hiljemalt 28.01.2010 ehk aegumistähtaeg saabus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 28.01.2013.
11.Juhul, kui nõue ei ole aegunud, siis on kostja, võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-13-9840 esitatud materjalide põhjal, seisukohal, et hageja nõuet ei eksisteeri, kuna hageja on deklareerinud sellest loobumist. 03.04.2013 koostatud bilansi kohaselt on võlgniku kohustused võlausaldajate ees 833 251 eurot, sh lühiajalisi kohustusi kokku 288 251 eurot ja pikaajalisi 545 000 eurot. Lühiajalised kohustused on võlad Eesti tarnijate ees summas 204 074 eurot ja muud võlad 84 206,50 eurot (intressivõlad). Pikaajalised kohustused on laen kostja ees summas 360 000 eurot ja Itaalia panga Banca BNL ees summas 185 000 eurot. Võlgniku juhatuse liikmed XXX ja XXX on selgitanud pankrotihaldurile 15.04.2013 vastuses, et omakapitali moodustab reservkapital, mis moodustati osanike ja kolmandate isikute nõusolekul nende poolsete finantslaenude allutamise teel. Hageja laenujäägiks on 03.04.2013 koostatud bilansi kohaselt 0 eurot. Bilansist nähtuvalt 31.12.2012 oli kohustuste maht 6 445 800 eurot, kuid peale finantslaenude allutamist on pikaajaliste kohustuste maht vähenenud 545 000 euroni. Võlgniku esindanud vandeadvokaat Paul Keres, kes käesoleval ajal esindab hagejat, kinnitas ajutisele pankrotihaldurile 19.04.2013 saadetud e-kirjas, et perioodil 01.01.2013-03.04.2013 toimus laenude allutamise sissekandmine bilanssi ning võlgniku kohustused on vähenenud 5 900 800 euro võrra. Lisaks märgitakse vastuses, et nimetatud kohustused on allutatud laenud, millele on eelistatud kõik teised kohustused võlausaldajate ees. Võlgniku esindaja on tsiviilasja nr 2-13-6439 menetluses kinnitanud, et hageja osales võlgniku tegevuse rahastamisel seltsinglasena ning tema poolt antud laenud on käsitletavad kapitalisissemaksena. Nimetatud kinnitab muuhulgas 84% võlgniku osanike poolt 12.06.2013 koostatud kinnituskiri.
12.Kui pidada hageja nõuet sissenõutavaks, siis tuleb kostja arvates asuda seisukohale, et hageja nõue on tingimuslik ning muutub sissenõutavaks peale kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlgniku ja hageja enese poolt avaldatud informatsioonist tulenevalt on laenulepingutest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumine seotud edasilükkava tingimusega. Võlgniku pankrotimenetluses on oma nõuded esitanud teised võlausaldajad, kes ei ole seotud seltsingulepingutega ning osalenud laenude allutamise kokkuleppes. Laenunõue ja sellele lisanduv intress saavad eeltoodust tulenevalt muutuda sissenõutavaks alles peale seda, kui võlgnik on täitnud kõik finantseeritavast kinnisvara projektist tulenevad kohustused kolmandate osapoolte ees. Seega on võlgnikul finantseeritavast projektist tulenevaid täitmata kohustusi kolmandate isikute ees
pankroti väljakuulutamise hetkel 12.02.2014 ning kohustused kolmandate isikute ees on üleval ka käesoleval hetkel, mistõttu hageja nõude sissenõutavaks muutumise eeltingimus ei ole saabunud. Seega ei saa hageja nõuda nõude tunnustamist muul viisil, kui tingimusliku tehingust tuleneva nõudena. Kohtu põhjendused
13.Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada.
14.TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Seega hageja nõude rahuldamise eeldusteks on, et hageja nõue võlgniku vastu oleks kehtiv ja sissenõutav, samuti et hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses oleks esitatud tähtaegselt.
15.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
16.Kohtule esitatud tõenditega on tõendanud ning puudub vaidlus, et: - 12.02.2014 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-9840 välja võlgniku XXX OÜ pankroti (tl 6-13); - hageja esitas 03.03.2014 võlgniku pankrotimenetluses nõude summas 512 000 eurot (tl 14-16); - hageja nõudele esitasid võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 08.07.2014 vastuväited täies ulatuses kostja ja summas 51 541,10 eurot pankrotihaldur Tarvo Lindma, mille tulemusena jäi hageja nõue tunnustamata (tl 17-25); - 28.01.2010 laenulepingu alusel laenas hageja võlgnikule 250 000 eurot (tl 26-28, 36-37).
17.Hageja poolt esitatud Swedbank AS pangakonto väljavõtetest nähtuvalt kandis hageja 28.01.2009 võlgnikule üle summa 250 000 eurot (tl 88). Seega on alusetud kostja väited, et hageja ei ole tõendanud võlgnikule laenu andmist.
18.Kohus ei toeta kostja seisukohta, et hageja nõue võlgniku vastu on aegunud. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel 28.01.2009 laenulepingu puhul, mille täitmise tähtaeg oli 28.01.2010, aegunud 28.01.2013. Vastavalt TsÜS § 158 lg 1 nõude aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama sätte lõige 2 sedastab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Võlgnik on tunnustanud hageja nõuet 11.04.2011, tagastades hagejale laenu summas 40 000 eurot (tl 89), st enne aegumistähtaja möödumist. Samuti on aegumine peatunud hageja poolt 03.03.2014 nõude esitamisega võlgniku
pankrotimenetluses TsÜS § 160 lg 1 p 2 kohaselt. Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud, et hageja võlgniku vahel oli sõlmitud muid laenulepinguid, mistõttu puudub kohtul alus kahelda, et 11.04.2011 võlgniku poolt hagejale tagastatud 40 000 eurot on tagastatud hageja poolt 28.01.2009 laenulepingu täitmiseks.
19.Kostja on seisukohal, et hagejal ei eksisteeri enam võlgniku pankrotimenetluses nõuet, kuna hageja on selle sissenõudmisest loobunud. Isegi, kui hageja nõue oleks sissenõutav, siis on hageja nõue tingimuslik ja muutub sissenõutavaks peale kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Hageja leiab, et hageja nõue on sissenõutav ja ei ole tingimuslik.
20.Kostja on oma vastuväite tõendamiseks esitanud võlgniku 03.04.2013 bilansi, mille kohaselt olid võlgniku kohustused võlausaldajate ees kokku 833 251 eurot, sealhulgas lühiajalisi kohustusi kokku 288 251 eurot ja pikaajalisi kohustusi 545 000 eurot, kuid pikaajaliste kohustuste hulgas hageja nõudeid ei ole märgitud (tl 56-58), samuti on võlgniku juhatuse liikmed XXX ja XXX ajutisele pankrotihaldurile 15.04.2013 saadetud vastuses selgitanud, et võlgniku omakapitali moodustab reservkapital, mis moodustati osanike ja kolmandate isikute, sh hageja nõusolekul nende poolsete finantslaenude allutamise teel (tl 59-64), võlgniku esindaja Paul Keres on võlgniku ajutisele pankrotihaldurile 19.04.2013 saadetud e-kirjas kinnitanud, et perioodil 01.01.2013 03.04.2013 toimus laenude allutamise sissekandmine bilanssi, millega võlgniku kohustused vähenesid 5 900 800 euro võrra, seega on nimetatud kohustuste puhul tegemist allutatud laenudega, millele on eelistatud kõik teised kohustused võlausaldajate ees (tl 65), samuti on võlgniku esindaja tsiviilasja nr 2-13-6439 (XXX hagi XXX OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) menetluse kestel kinnitanud, et hageja osales XXX OÜ (pankrotis) tegevuse rahastamisel seltsinglasena ning tema poolt antud laenud on käsitletavad kapitalisissemaksena (tl 66-70) mida kinnitab ka 84% XXX OÜ (pankrotis) osanike poolt 12.06.2013 koostatud kinnituskiri (tl 71-74). Kohus toetab käesoleval juhul hageja seisukohti, et eeltoodud tõenditest ei järeldu, et hageja oleks tema nõude kandmisega võlgniku reservkapitali nõustunud. Puuduvad tõendid, et hageja ja võlgnik oleksid nn allutatud laenus kokku leppinud. Kostja esitatud võlgniku osanike 12.06.2013 kinnituskiri tõendab üksnes osanike kokkulepet panustada võlgniku äritegevuse finantseerimisse (kinnisvaraarenduse projektidesse). Kinnituskirja punkt 2 sedastab, et osanike laenulepinguid ei loeta allutatud laenudeks ja punkt 6 tingimuslikult, et „kui Ettevõtte juhtorgan peab tuleviku asjaolusid silmas pidades seda vajalikuks, siis on Osanikud saadavaks selleks, et teha Ettevõtte osanike üldkoosoleku otsus, et registreerida Finantseering Ettevõtte bilansis „reservkapitalina.“
21.Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue võlgniku vastu samaväärne muude kolmandatest isikutest võlausaldajate nõuetega, hageja ei ole deklareerinud sellest loobumist ning nõue ei ole tingimuslik, kuna pankrotiseadus ei näe ette võimalust hageja nõuet tunnustada II järjekoha tingimusliku nõudena, mis tuleks rahuldada peale teiste II järjekohal olevate võlausaldajate nõudeid. Nimetatust tulenevalt kohus rahuldab hagi ja tunnustab hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 460 959 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud
22.TsMS § 124 lg 1, § 132 lg 11 ja 4 p 9 alusel on hagihinnaks 3500 eurot.
23.Kuna kohus rahuldas hagi täielikult, siis juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
24.Kohus hindab TsMS § 138 lg 1, § 138 lg 2, § 143 lg 1 p 1, § 144 p 1, § 175 lg 1, § 174 lg 8 kohaselt poolte menetluskulusid. Hageja menetluskulud on riigilõiv summas 300 eurot, tõlketööd summas 23,52 eurot ja õigusabikulud summas 1491,24 eurot (km-ga).
25.Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja hagi esitamisel tasunud riigilõivu 300 eurot (tl 44). Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja tõendatud kuluga, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.
26.Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja esitanud kohtule võõrkeelsete dokumentide tõlkeid, seega leiab kohus, et tõlkekulude näol summas 23,52 eurot on tegemist põhjendatud kuluga, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.
27.Edasi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.
28.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulunud 22.07.2014 ja 08.08.2014 hagiavalduse koostamiseks, kohtule esitamiseks ja kliendiga vestlemiseks kulunud 1 tund ja 13 minutit. Kohus, tutvudes, esitatud hagiavalduse ja tõenditega, on seisukohal, et tegemist on põhjendatud ajakuluga.
29.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulunud 22.08.14 kohtumääruse analüüsimiseks ja puuduste kõrvaldamise avalduse koostamiseks 1 tund ja 30 minutit. Kohus, tutvudes esitatud puuduste kõrvaldamise avaldusega, on seisukohal, et esindajal võis kuluda kohtumääruse analüüsiks ja puuduste kõrvaldamise avalduse koostamiseks kõige rohkem 45 minutit, millise ajakulu loeb kohus põhjendatuks ja vajalikuks.
30.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulunud 22.10.14 kostja vastuse ja lisade analüüsimiseks ning seisukoha koostamiseks ja esitamiseks 1 tund ja 48 minutit. Kohus, tutvudes kostja vastusega ja hageja seisukohaga, on seisukohal, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku ajakuluga.
31.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulunud 03.02.15 kohtuistungiks ettevalmistumiseks, kliendi esindamiseks ja kliendile ülevaate esitamiseks 2 tundi ja 48 minutit. 03.02.2015 kohtuistung kestis 55 minutit (tl 100). Kohus leiab, et mõistlikuks võib pidada istungiks ettevalmistamise ajakuluks 30 minutit ja kliendile ülevaate andmise ajakuluks 30 minutit. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks on käesoleval juhul 1 tund ja 55 minutit.
32.Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna. Hageja lepingulise esindaja tööühiku hind on 170 eurot + km ehk 204 eurot. Kohus arvestades käesoleva asja kestvust maakohtus (08.08.2014-25.06.2015), arvestades asjaoluga, et käesolev tsiviilasi ei olnud keerukas ega mahukas ning arvestades asjas esitatud tõendeid on seisukohal, et tööühiku hind 204 eurot käibemaksuga käesolevas asjas on ülepaisutatud. Kohus leiab, et antud asjas võib mõistlikuks tööühiku hinnaks hinnata 150 eurot koos käibemaksuga.
33.Kokku vähendab kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega 1,63 h võrra ja leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud seoses kohtumenetlusega on põhjendatud 5,68 h osas. Kuna kohus leidis, et käesolevas asjas on põhjendatud tööühiku hinnaks 150 eurot km-ga, siis on hageja lepingulise esindaja kulud seoses kohtumenetlusega põhjendatud summas 852 eurot kmga (5,68*150).
34.Kokku on põhjendatud hageja menetluskulud summas 1175,52 eurot (riigilõiv 300 eurot + tõlkekulud 23,52 eurot + lepingulise esindaja kulu 852 eurot), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus jätab rahuldamata hageja menetluskulud summas 639,24 eurot (taotletud 1814,76 – rahuldatud 1175,52).
35.Juhindudes TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
36.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.