Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

MAAKOHTU LAHEND

Kohtul tuleb hageja ülalpidamiskohustuse ulatus kindlaks määrata tema vajaduste järgi PKS § 99 ja § 101 lg 1 mõttes ning arvestada sealhulgas ka riiklikku peretoetust, samuti kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 mõttes. Kostja töötab E. OÜ-s ja tema viimase kuue kuu keskmine netotöötasu oli 726,20 eurot. Muid sissetulekuid kostjal ei ole. Kostja selgitas, et tal on depressioonist tulenevad keskendumisraskused, mis segavad töö tegemist ja mistõttu on tema palka alandatud. Hageja seaduslikule esindajale on kostja terviseprobleemid teada. Esindaja kinnitusel pöörduti juba Tallinnas elades psühhiaatri poole ning kostjale kirjutati välja ravimid, mida kostja Tartusse kolides enam ei võtnud. Arvestades kostja sissetulekute ja väljaminekute suurusega, tema tervisliku seisundiga (keskendumisraskused), mis raskendab töö tegemist, varalise seisundiga (vara puudub), rahaliste kohustustega (laenuvõlgnevused, mille tasumiseks mõistliku aja jooksul on kostjale antud riigi õigusabi) ning kostja laste vajadustega (lisaks hageja ülalpidamisele M.ja M.E. ülalpidamiseks väljamõistetud elatis kogusummas 470 eurot kuus), on põhjendatud rahuldada hagi osaliselt. Kostja on eelduslikult võimeline praegusel ajal maksma hagejale elatist 85 eurot kuus (täitemenetluses ei kuulu arestimisele igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale – täitemenetluse seadustiku § 133 lg 1) ning seejuures säilib kostjale minimaalne toimetulek ja elustandard. Kuigi elatis hagejale jääb allapoole seaduses ettenähtud miinimummäära ja katab vaid hageja elementaarsed hädapärased vajadused, vastab sellises määras elatis kostja varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda. Kohus märkis, et antud juhul ei ole järgitud kostja kõigi laste võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuivõrd vanem on kohustatud pidama kõiki oma alaealisi lapsi võrdväärselt ülal ning olema suuteline seda kohustust täitma, kusjuures väljamõistetud elatis ei või olla vanemale ebamõistlikult koormav, siis tuleb kostjal kohtu hinnangul esitada kohtusse hagi M. ja M.E. vastu elatise vähendamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

hageja seadusliku esindaja lastest ülal pidama vaid ühte. Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele. Seega lapsetoetuse arvelt elatise vähendamine võib kahjustada lapse minimaalsete vajaduste katmist; 3) ei ole kooselu ajal tehtud väljaminekud perekonna lagunemise järel lapse ülalpidamise küsimuses olulised. Üürikorteri finantseerimine oli kostja panus pereellu. Hageja seaduslik esindaja osales laenu tagasimaksmisel. Hageja seaduslik esindaja tegi kostjale ettepaneku kuni detsembri keskpaigani hagejale elatist mitte tasuda ja selle arvelt laenud finantseerida; 4) ei ole järgitud kostja laste võrdse kohtlemise põhimõtet. Hageja on jäänud vähemkindlustatuks võrreldes M. ja M.E.; 5) on hageja seadusliku esindaja sissetulekuks emapalk 783,50 eurot kuus, mille maksmine lõpeb september/oktoober 2017. Hageja seadusliku esindaja kahe vanema lapse isa toetab lapsi miinimummääras elatisega, kuid kolmanda lapse isa ei toeta last hoolimata kohtuotsusest ning täite- ja kriminaalmenetlustest. Hagejat ei ole nõrga tervise tõttu võimalik koheselt lasteaeda panna.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Maakohus on teinud kindlaks kostja varalise seisundi: kostja töötab E. OÜ-s ja tema viimase kuue kuu (september 2016 – veebruar 2017) keskmine netotöötasu oli tööandja palgatõendi järgi 726,20 eurot. Kostja pangakonto väljavõte perioodi 01.02.–29.12.2016 kohta ja emaksuameti väljavõte kinnitavad, et muid sissetulekuid kostjal ei ole. Enne E. OÜ-sse tööle asumist on kostja töötanud OÜ-s M. ning ka eelmisel töökohal on kostja saanud samas suurusjärgus (või isegi veidi väiksemat) töötasu – pangakonto väljavõtte kohaselt ca 643 eurot kuus (neto). Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt kindlaks tehtud asjaolu, et kostjal puudub muu vara, mille arvelt oleks võimalik saada vahendeid laste ülalpidamiseks. Hageja seisukoht, et kostja kujundab enda palga ise, töötades tükitöö alusel, st et tükitöö alusel töötava töölise töötasu suurus sõltub vaid tema enda pingutustest, ei ole kooskõlas reaalse olukorraga töösuhetes. Kostja on kohtule selgitanud oma terviseprobleeme (s.o depressioon ja sellest tulenevad keskendumisraskused). Ringkonnakohtu arvates ei ole alust kostjal teatud terviseprobleemide olemasolus kahelda, kuivõrd eeltoodu nähtub ka hageja seadusliku esindaja väidetest. Hageja seaduslik esindaja on nii maakohtus 01.03.2017 toimunud kohtuistungil kui ka apellatsioonkaebuses kinnitanud, et viis kostja Tallinnas elades 2016. a suvel psühhiaatri juurde ja psühhiaater määras kostjale antidepressandid ning Tartus viis ta kostja perearstile, kes kirjutas samuti välja antidepressandid. Kõike ülaltoodut arvestades ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et kostjale on jõukohane teenida sissetulekut, mis võimaldaks maksta kolmele lapsele elatist igakuiselt kokku 705 eurot ja lisaks ka endale minimaalne toimetulek tagada. Sealjuures on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu juhistega (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 21.4) maakohtu seisukoht, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks, kusjuures täiskasvanud isikul on üldjuhul suuremad vajadused kui alaealisel lapsel. Hageja väited on õiged selles osas, et elatise vähendamiseks ei anna alust kostja kohustused erinevate võlausaldajate ees, kuid sisuliselt maakohus ei olegi elatisesumma suuruse määramisel kostja võlgnevusi arvestanud. Maakohus on kostjale ka selgitanud, et ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus ning sellega peab vanem omale täiendavate kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel arvestama. Samas on maakohus arvestanud kostja kohustust maksta alates 06.01.2017 M.E. ja M.E. elatist kummalegi 235 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, märkides ühtlasi, et kohtu hinnangul tuleb kostjal esitada kohtusse hagi M.ja M.E. vastu elatise vähendamiseks. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et M. ja M.E. kasuks välja mõistetud elatisesummad ei arvesta põhimõtet, et vanem on kohustatud pidama kõiki oma alaealisi lapsi võrdväärselt ülal, ega ka kostja võimalusi oma lastele ülalpidamist anda. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et antud juhul on alus mõista kostjalt elatis välja alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära ning et kostja praegune varaline seisund ei võimalda tal maksta hagejale suuremat elatist kui maakohus välja mõistis.

vasta hageja vajadustele ning hageja minimaalsete vajaduste katmist kahjustaks ka miinimumelatisest riikliku lapsetoetuse mahaarvamine. Riigikohus on korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud maksma mitmele lapsele elatiseks kogu oma sissetuleku. Samuti on Riigikohus andnud juhise (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-des 20.2, 20.3), et lapse vajaduste hindamisel ja ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, kui lapse ülalpidamiskulud (eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, sidele, olmetarvetele, mänguasjadele) on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad ning et laste vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. Asjas materjalidest (tl 63) nähtuvalt kasvab hageja seadusliku esindaja juures neli alaealist last – 10-aastane tütar ning kolm poega vanuses 8 aastat ning 2 aastat 4 kuud ja 1 aasta 5 kuud (hageja). On selge, et teatud kulud on peres lastel olulises osas ühised – nt eluasemekulud, kulud sidele, olmetarvetele, transpordile, ka toidukulud on üldiselt teadaolevalt suures peres ühe inimese kohta väiksemad. Samuti on ilmne, et arvestades laste vanust ja sugu, on antud juhul võimalik märkimisväärselt säästa ka laste riiete-jalanõude-mänguasjade jms arvel, mis kokkuvõttes võimaldab laste põhivajadused katta väiksema summaga, kui see oleks võimalik nt ühelapselises peres. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 21.1) ka seda, et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kostja varalist seisundit on ringkonnakohus ülalpool juba käsitlenud. Nähtuvalt hageja seadusliku esindaja väidetest on ka tema majanduslik olukord halb, kuna sissetulekuks on vanemahüvitis 783,50 eurot (mille maksmine lõpeb 2017. a septembris/oktoobris), riiklik lastetoetus kokku 300 eurot ja kahe vanema lapse isa tasutav miinimummääras elatis (kolmanda lapse isalt väljamõistetud elatist ei ole siiani õnnestunud sisse nõuda). Seega on hageja mõlema vanema sissetulekud niivõrd mitme lapse ülalpidamise kohustust arvestades tagasihoidlikud. Kõik eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi ning säästlik majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Sellises olukorras on maakohus põhjendatult arvestanud ka hagejale makstava 100-eurose riikliku lapsetoetusega. Riigikohus on andnud juhised (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 28.2), et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud, ning et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Praegusel juhul esinevad kõik nimetatud asjaolud – peretoetuste arvestamist on maakohtu 01.03.2017 kohtuistungi protokollist nähtuvalt kohtuistungil arutatud, asjas on tõendatud kostja halb varaline seisund ning ka asjaolu, et nn mastaabisäästu arvestades on võimalik hageja vajadused katta seadusjärgsest miinimumist väiksema summaga. Kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatis on küll oluliselt väiksem kui seaduses sätestatud miinimumelatis, kuid ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et arvestada tuleb tegeliku olukorraga. Ringkonnakohus ei pea mõistlikuks teha otsust, mida kostja ei ole võimeline täitma. Samas arvestades, et lisaks kostjalt väljamõistetud 85-eurosele elatisele peaks lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) sama suures ulatuses hageja ülalpidamisse

panustama ka hageja seaduslik esindaja (ilmselgelt ei ole ka hageja seaduslikul esindajal võimalik ca 780-eurosest vanemahüvitisest kulutada ainuüksi hageja ülalpidamiseks poolele miinimumpalgale vastavat summat) ning hagejale makstakse lapsetoetust 100 eurot kuus ja alates 01.07.2017 jõustunud PHS § 21 muudatustega tekkis hageja seadusliku esindaja perel õigus täiendavalt lasterikka pere toetusele igakuiselt summas 300 eurot, millest proportsionaalselt 75 eurot saab arvestada hageja vajaduste katmiseks, moodustavad hageja ülalpidamiseks mõeldud summad arvestuslikult 345 eurot (2 × 85 + 100 + 75). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) on leitud, et aastatel 2010–2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus, sealjuures keskmiseks ühe lapse ülalpidamiskuluks ühe täiskasvanu ja vähemalt kolme lapsega peres on leitud vaid 176 eurot. Ka nimetatud mõne aasta taguse uuringu tulemusi arvestades peaks hageja kasuks väljamõistetud elatis koos riiklike toetuste ja emapoolse panusega siiski katma lapse elementaarsed vajadused. Vastuseks apellandi väitele, et kohtuotsus ei arvestada, et hageja on erivajadusega laps, st nõrga tervisega, mis takistab tema varakult lasteaeda panemist, märgib ringkonnakohus, et ainuüksi väikelapse tihe haigestumine ei anna alust pidada teda erivajadusega (puudega) lapseks. Maakohus on otsuses asjakohaselt selgitanud, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on elatist saama õigustatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.