Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Hageja nõue ja selle põhjendused

Hageja palub tunnustada enda nõuet XXX (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses summas 653 720,54 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Hageja nõue tuleneb hageja ja võlgniku vahel 13.11.2009 sõlmitud laenulepingust, millega hageja andis võlgnikule laenu summas 320 000 eurot intressiga 5% aastas tähtajaga 1 aasta. Lepingu järgi oli viivise suuruseks 0,1% aastas. Raha maksti võlgnikule 05.01.2010. Hageja nõue seisneb põhivõlas summas 320 000 eurot ja intressis (5% : 365 x 313 päeva) summas 13 720,54 eurot, kokku 653 720,54 eurot. Võlgnik ega pankrotihaldur ei esitanud hageja nõudele ühtki vastuväidet, nõuete kaitsmise koosolekul esitas vastuväite kostja. Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja on esitanud nõudeavalduse summas 653 720,54 eurot, mitte 656 000 eurot. Kostjale jääb arusaamatuks hageja esitatud pangaülekande tekst. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Laenu ja intressi tasumise tähtaeg saabus 1 aasta möödumise, s.o 13.11.2010. Nõue on seega aegunud 13.11.2013. Isegi kui hageja nõue ei ole aegunud, seda ei eksisteeri, sest hageja on nõude sissenõudmisest loobunud, mida on kinnitanud võlgniku pankrotimenetluses. Isegi kui pidada hageja nõuet sissenõutavaks on see tingimuslik ning muutub sissenõutavaks pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu põhjendused 09.06.2015 eelistungil leidsid pooled, et asja on võimalik lahendada kirjalikus menetluses. Kohus lahendas asja kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 järgi. Harju Maakohus on 12.02.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-9840 välja kuulutanud XXX OÜ pankroti (t lk 6-13). Hageja on esitanud pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 656 000 eurot (t lk 14-16). Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja on esitanud nõudeavalduse summas 653 720,54 eurot, sest see ei vasta esitatud tõenditele. 08.07.2014 nõuete kaitsmise koosolekul vaidles kostja hageja nõudele täies ulatuses vastu (t lk 17-25). Pankrotiseaduse § 106 lg 1 järgi „kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata.“ Hagi on esitatud 08.08.2014 ja selle esitamise tähtaegsust on kontrollinud ringkonnakohus. 13.11.2009 on hageja ja võlgnik sõlminud laenulepingu, mille kohaselt laenab hageja võlgnikule 320 000 eurot intressiga 5% aastas tähtajaga 1 aasta (t lk 26-28). Lepingu sõlmimise faktis vaidlus puudub ja kohus loeb selle tuvastatuks. Seega on hageja ja võlgniku vahel laenusuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 tähenduses. Pangaväljavõttest nähtub, et hageja on võlgnikule 05.01.2010 üle kandnud 320 000 eurot (t lk

29-32, 93-96). Eelistungil märkis kostja, et ei saa aru ülekande itaaliakeelsest tekstist. Kirjalikus menetluses selgitas hageja tõlget ning ülekande tekst on:“Makse välismaalt, DAMA SRL-ilt summas 320 000,00 EUR“. Kuivõrd hageja ja võlgniku vahel pole tuvastatud mingit teist võlaõiguslikku suhet leiab kohus, et pole alust kahelda, et antud raha on üle kantud laenulepingu kohaselt. Ülekande summa vastab laenulepingu summale. Kohus leiab, et hageja on laenulepingu järgi raha üle kandnud. Kostja leiab, et hagi on aegunud. Kostja hinnangul oli laen antud tähtjaga 1 aasta ning muutus seega sissenõutavaks 13.11.2010, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegus hageja nõue 13.11.2013. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, kuna võlgnik on 14.01.2013 laenulepingust tulenevat nõuet tunnustanud ning sellega on aegumistähtaeg katkenud. 14.01.2013 on võlgnik mh hagejale kinnitanud, et tagastab laenulepingu alusel antud laenu (t lk 137-147). Kohus leiab, et antud kinnitust saab pidada hageja nõude tunnustamiseks ning TsÜS § 158 lg 2 alusel on aegumistähtaeg katkenud. Aegumistähtaja katkemine tähendab seda, et 3-aastase aegumistähtaja kulgemine algab uuesti ning seetõttu ei ole hageja nõue aegunud. Kostja leiab, et hageja nõue on tingimuslik või puudub. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Nõude tingimuslikkus saab tuleneda lepngust. Laenulepingust see ei tulene. Samuti tuleb eristada nõude maksmapanekut ja nõudest loobumist. Võlausaldaja võib otsustada kas ja millal ta nõude maksma paneb. See aga ei tähenda, et sellega kaotab võlausaldaja oma nõude võib muudab õigussuhte sisu. VÕS § 207 järgi „võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Võlasuhte lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole.“ Hageja ja võlgnik ei ole kokku leppinud, et võlasuhe lõpeb. Hageja ei ole ka tunnistanud, et tal nõue puudub. Nagu varem märgitud, nõudeõiguse realiseerimise otsustamine ei tähenda nõudest loobumist. Seetõttu leiab kohus, et hagejal nõudeõigus esineb. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tunnustab hageja nõuet XXX OÜ pankrotimenetluses summas 653 720,54 eurot pandiga tagamata nõudena, s.o PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi. Viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 350 eurot, äriregistri väljavõttest summas 3 eurot, tõlketöödest summas 23,52 eurot ja esindajate kuludest summas 2 528,40 eurot (käibemaksuga). Kohus leiab, et kulud riigilõivule, tõendi saamisele ja tõlkele on põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad rahuldamisele. Lepingulised esindajad on kokku osutanud õigusabi 13,1 tundi tunnitasu määraga 130 ja 170 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. Kuigi hagejal oli kaks esindajat, ei osutanud esindajad korraga samas menetlustoimingus õigusabi. Lepinguliste esindajate õigusabi maht (13,1 tundi) on võrreldav kostja lepingulise esindaja õigusabi mahuga (8,75 tundi) ning tunnitasu määr vastab turusituatsioonile. Kohus peab lepingulise esindaja kulusid vajalikuks ja põhjendatuks. Kuna hageja on Itaalia äriühing ja käibemaksukohustuslase numbri puudumise tõttu sisaldavad arved ka käibemaksu, tuleb

menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Kohus mõistab kostjalt välja hageja menetluskulud summas 2 904,92 eurot. Hageja palub määrata ka menetluskulude viivise, mille kohus TsMS § 177 lg 4 alusel rahuldab. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.