Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

MAAKOHTU LAHEND

2016. a septembris ja oktoobris on kostja maksnud hageja emale hageja ülalpidamiseks elatist 200 eurot kuus ning novembris, detsembris ja 2017. a jaanuaris 215 eurot kuus. Nimetatud summad ületavad viie euro võrra seadusjärgse miinimummäära ja lapsetoetuse vahet. Seega on kostja perioodil september 2016 kuni jaanuar 2017 ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud ning nimetatud perioodi eest elatise väljamõistmiseks puudub samuti alus. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja varasema käitumise põhjal on alust arvata, et kostja ei oska rahaasju planeerida ja satub elatise maksmisega võlgnevusse. Kostja kinnitas, et tal on regulaarne sissetulek u 710 eurot kuus ning ta maksab oma vanemale lapsele elatist seadusjärgses miinimummääras. Ka hageja viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-57-04 ei tulene, et kohus peaks elatise välja mõistma juhul, kui kostja on elatist seni vabatahtlikult tasunud ning on valmis ja võimeline ka edaspidi tasuma. Kohus selgitas, et arvestades Riigikohtu seisukohti (3-2-1-165-13, p 13), oleks vanematel hageja vajaduste suuruse määramiseks ja ülalpidamiskohustuse ulatuse jagamiseks otstarbekas sõlmida kokkulepe, kuivõrd Tartu Maakohus on 26.01.2017 tsiviilasjas nr 2-17-278 teinud esialgse õiguskaitse määruse, mille alusel peaks hageja elama poole ajast isaga ja poole emaga.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1) tuleb hagi rahuldamiseks tuvastada, kas on toimunud ülalpidamiskohustuse rikkumine või esineb alus eeldada, et see toimub tulevikus (3-2-1-57-04, p-d 9, 10; 3-2-1-160-12, p 15; 3-2-1-160-12, p 16). Selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud. Kostjal on regulaarne sissetulek ning kostja on alates hageja sünnist ülalpidamiskohustust täitnud ja jätkab seda vabatahtlikult. Tuleb arvestada, et hageja viibib tsiviilasjas nr 2-17-278 tehtud kohtumääruse alusel pool aega kostja vahetul ülalpidamisel. Ema ei anna hagejale kaasa riideid ega toiduaineid, mistõttu teeb kostja vahetult kulutusi nii hageja riietele, toidule kui hügieenitarvetele. Kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja on käinud kodukülastustel ning veendunud, et kõik lapsele vajalik on kostjal muretsetud. Seega panustavad vanemad hageja ülalpidamiskulude kandmisel võrdselt; 2) puudub hagejal õiguslik alus tagantjärgi ülalpidamisnõude esitamiseks. Vanemad elasid hageja sünni järel viis nädalat koos ühises majapidamises. Järgmised 4,5 kuud oli laps suurema osa ajast isaga, kes ostis talle toitu, mähkmeid, riideid jm vajalikku. Ema oli Soomes ja koolis. Sellist elukorraldust on kinnitanud tsiviilasjas nr 2-17-278 kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad. Kostja tõendas ülalpidamiskohustuse täitmist säilinud tšekkidega, millest nähtub, et perioodil 18.03.–19.12.2016 on kostja ostnud lastetarbeid ja -toitu; 3) arvestas kohus õigesti asjaoluga, et hageja vajadused olid osaliselt kaetud riiklike toetustega. Hageja sai Soomest lapsetoetust, mis on tunduvalt suurem kui Eestis makstav lapsetoetus. 2016. a augustis laekus kostja pangakontole riiklik sünnitoetus, mille kostja hagejale üle kandis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (nt 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 19). Kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (Riigikohtu juhis nt 29.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 11) ning TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. Hageja vanemate vahel on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-17-278, kus isa on esitanud avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja otsustusõiguse saamiseks lapse viibimiskoha ja tervishoiuküsimuste määramise osas. Ringkonnakohus võtab kohtute infosüsteemist (KIS) tsiviilasja nr 2-17-278 materjalidest käesoleva asja juurde Tartu Maakohtu 26.01.2017 määruse ning Tartu Maakohtus 24.01.2017 ja 08.06.2017 toimunud ärakuulamiste protokollid. Kostja on lisanud oma 10.08.2017 esitatud seisukohtadele tsiviilasjas nr 2-17-278 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 12.05.2017 määruse, kostja ülestähendused selle kohta, millal on hageja ajavahemikus 30.01.–09.08.2017 viibinud ema ja millal isa juures ning ostutšekid, millega kostja soovib täiendavalt tõendada hageja vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutusi. Ka kostja esitatud täiendavad materjalid võtab ringkonnakohus asja juurde. Täiendavatest tõenditest nähtub, et Tartu Maakohtu jõustunud 26.01.2017 määrusega on esialgse õiguskaitse korras tsiviilasja nr 2-17-278 menetlemise ajaks reguleeritud hageja suhtluskord vanematega järgmiselt: alates 30.01.2017 viibib laps ühe nädala isa juures ja edasi järgmise nädala ema juures ning nii edasi nädala kaupa. Isa tuleb lapsele järgi ja toob ta pühapäeva õhtuks ema elukohta tagasi. Kostja on 25.04.2017 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele kinnitanud, et eelnimetatud määruse alusel viibib hageja pool aega kostja vahetul ülalpidamisel ning kostja teeb sel ajal kulutusi hageja riietele (ema ei anna lapsele riideid kaasa), hügieenitarvetele (mähkmetele), toidule jm lapsele vajalikule, samuti kannab kostja enamuse lapse transpordikuludest. Hageja on esitanud 09.08.2017 kohtule vastuse kostja vastusele, kus ei ole kostja nendele väidetele vastu vaielnud. 10.08.2017 esitatud lõplikes seisukohtades rõhutab kostja, et kuivõrd hooldusõiguse kohtumenetlus on pooleli ja hageja edasine elukorraldus lahtine ning laps on alates 30.01.2017 viibinud üle poole ajast isa juures ja viimase ülalpidamisel, on elatise väljamõistmine kostjalt põhjendamatu. Kostja koostatud graafiku järgi on laps olnud ajavahemikus 30.01.–09.08.2017 isa juures 114 päeva ja ema juures 78 päeva (sh alates 02.07.2017 kuni seisukoha esitamiseni, s.o kuni 09.08.2017, on laps olnud ema juures vaid ühe päeva). Kostja lisatud ostutšekkidelt nähtub kõnealusel perioodil piimasegu jt lastetoitude, mähkmete, imikutele mõeldud apteegikaupade jm lapsele vajalike tarvete ostmine. Kostja seisukoht koos lisadega on 11.08.2017 avaliku e-toimiku kaudu kättetoimetatud ka hageja esindajale. Eeltoodust nähtuvalt ei ole asjas tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega. Riigikohus on selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 (p 23) järgmist: kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi

tegema. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on. Asjas ei ole väidetud, et vanemate varaline seisund oleks sedavõrd erinev, et sellest tulenevalt peaks nende ülalpidamiskohustuse ulatus hageja suhtes olema erinev. Seega on vanemate ülalpidamiskohustus võrdne. Hageja on praeguseks 1 aasta 5 kuud vana ja on alates 10 kuu vanusest viibinud esialgse õiguskaitse määruse alusel vähemalt poole ajast isa juures. Ema ei ole isa sellekohasele väitele vastu vaielnud ning ka nähtuvalt ema poolt tsiviilasjas nr 2-17-278 08.06.2017 ärakuulamisel öeldust esialgse õiguskaitse määrust täidetakse. Seega saab eeldada, et kumbki vanem kannab sel ajal, mil laps viibib tema juures, lapse eluaseme, toidu, hügieenitarvete ja ravimite kulud. Kostja väitel on tema kanda ka suur osa lapse transpordikuludest. Väide on kooskõlas esialgse õiguskaitse määrusega, kus on määratud lapse üleandmine selliselt, et isa tuleb lapsele järgi ja toob ta pühapäeva õhtuks ema elukohta tagasi. Rõuge Vallavalitsuse esindaja Merle Piiskop on 08.06.2017 ärakuulamisel kinnitanud, et kostja elukohas on kõik lapsele vajalik, ilmselt siis nii voodi (mida eraldi mainitakse) kui ka mänguasjad, riided jne olemas. Lähtudes Riigikohtu juhistest, saab seega antud juhul asuda seisukohale, et alates 30.01.2017 on kostja täitnud hageja ülalpidamise kohustust vahetult piisavas ulatuses (st kostja on katnud vähemalt pooled lapse kuludest) ja elatise väljamõistmiseks puudub hetkel alus. Juhul kui asjaolud oluliselt muutuvad (nt tsiviilasjas nr 2-17-278 tehtavast lahendist tulenevalt), siis on vanemal, kelle arvates teine vanem ülalpidamiskohustust piisavalt ei täida, õigus pöörduda lapse nimel kohtusse elatise väljamõistmise nõudega.

Hinnates eestkosteasutuste esindajate ning lapse vanemate ütlusi kogumis kostja poolt maakohtule esitatud ostutšekkidega, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kostja on täitnud ülalpidamiskohustust perioodil 18.03.–31.08.2016 vahetult, muretsedes hageja vajaduste rahuldamiseks vajalikke kaupu. Hageja lepingulise esindaja väide kohtuistungil, et kostja võis koguda ostutšekke sugulastelt, naabritelt, tuttavatelt, ei ole eluliselt usutav. Kuna tõendamist on leidnud, et nii 2016. a kevadel kui ka suvel on laps viibinud osa ajast isa juures, vaidlust ei ole selles, et isa on lapse eest kohaselt hoolitsenud ning ema ei ole väitnud, et ta oleks pannud lapsele isa juurde kaasa toidu, mähkmed jms, saab järeldada, et isa juures olles muretses lapsele vajaliku isa. Maakohus on õigesti arvestanud ka asjaoluga, et kõik lapsega seotud riiklikud toetused, mis on samuti mõeldud lapse vajaduste katmiseks (Riigikohtu seisukoht nt 28.10.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 16), olid ja on antud juhul ema käsutada, sh nt 2016. a augustis kostja poolt hageja emale üle kantud 312 eurot (tl 45 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et nii hageja esitatud hagiavaldus, apellatsioonkaebus kui ka vastus kostja vastusele on üldsõnalised ja tõendamata ning väited on osaliselt ebaõiged. 19.12.2016 esitatud hagiavalduses nõutakse elatist tagasiulatuvalt alates 18.03.2016 ja nõude põhjendusena on kirjas, et „isa ei täida ülalpidamiskohustust“, millest võib järeldada, et isa on jätnud ülalpidamiskohustuse täie ulatuses täitmata. Samas on üheselt tõendatud, et viimase nelja kuu jooksul enne hagi esitamist oli kostja teinud hageja emale igakuiselt elatisemakse summas 200– 215 eurot, seega mingil juhul ei ole võimalik väita, et isa oli jätnud ülalpidamiskohustuse täies ulatuses täitmata. 2017. a aprillis esitatud apellatsioonkaebuses väidab hageja, et 2017. a jaanuari elatis on siiani maksmata. Toimikus olevatest maksekorraldustest nähtuvalt on kostja maksnud hageja ema kontole selgitusega „Johannese kulude katteks“ 2016. a septembris ja oktoobris 200 eurot ning novembris ja detsembris ning 2017. a jaanuaris 215 eurot. Kuivõrd apellatsioonkaebuses on tunnistatud, et kostja maksis hagejale elatist alates 2016. a septembrist ja kostja on teinud viis elatisemakset, saab järeldada, et 2017. a jaanuari eest on kostja hagejale elatist maksnud. Ka eeltoodu annab alust kahelda hageja seadusliku esindaja väidete usaldusväärsuses. Kõike kokku võttes on maakohus põhjendatult jätnud täies ulatuses rahuldamata ka elatisvõlgnevuse nõude.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.