Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Välja mõista XxxOÜ-lt XxX kasuks menetluskulud summas 9090 eurot (ilma käibemaksuta).

Välja mõista XxxOÜ-lt Xxx kasuks viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7).

kohtuistungil,

peab

ta

seda

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Xxx OÜ-le kuulus Tallinna linnas Xxxasuv kinnistu. Tallinna linn lasi projekteerida Tallinna ida ja lääne piirkondi ühendava magistraaltee, mille ehitamise tarbeks oli linnal soov omandada mitmeid kinnisasju, sh hagejale kuuluva Xxxkinnistu (registriosa nr xxx, katastritunnus xxx). Hageja omandas Xxxasuva kinnistu 09.09.2008 1 853 437,80 eurot eest. Tallinna Linnavolikogu 10.03.2011 otsusega nr xxx otsustati sundvõõrandada kõnealune kinnistu Tallinna linnale. Hageja hindas sundvõõrandamise eest põhjendatud hüvitiseks 5 343 013,80 eurot, millest soetushind moodustas 1 853 437,80 eurot ja majanduslik kahju 3 489 576 eurot, mis tuleneb naaberkinnistutele täiendava ehitusõiguse saamise võimaluse kaotusest. Teiste sõnadega oli hageja soov suunata parkimine kinnistule Xxxja selle võrra võita juurde naaberkinnistutel ehitusruumi tulusamatele äripindadele. 23.05.2011 koostas kohtutäitur Kaire Põlts hindamisakti, mille kohaselt määrati kinnistu hinnaks 62 250 eurot.

Hageja sõlmis kostjaga kinnistu eest õiglase hüvitise nõudmise eesmärgil õigusabiteenuse osutamise lepingu. Hageja on seisukohal, et kostja jättis põhjendamatult vaidlustamata kohtutäitur Kaire Põltsi poolt 23.05.2011 koostatud hindamisakti. Lisaks märgib hageja, et sai 04.07.2011 Tallinna linnalt kirja, milles paluti teatada sundvõõrandamisega tekitatavatest kahjudest hiljemalt 19.07.2011. Hageja edastas vastava kirja 05.07.2011 kostjale vastuse koostamiseks, kuid kostja ei esitanud vastust Tallinna linnale tähtaegselt, sest vastus esitati Tallinna linnale alles 27.07.2011. Hageja toob esile, et 23.09.2011 saatis Tallinna linn hagejale ja kostjale kutse läbirääkimistele sundvõõrandamise kokkuleppemenetluses ja määras kokkuleppe sõlmimise tähtajaks 30 päeva, so 27.10.2011. Tallinna linn pakkus kokkusaamiseks välja kokku kolm erinevat aega: 28.09.2011, 12.10.2011, 19.10.2011. Kostja ei ilmunud ühelegi koosolekule ja sealjuures teatas osalemise võimatusest vahetult enne koosolekuid, mh ka enda poolt välja pakutud ajal toimunud koosolekust. Ühtlasi ei taganud kostja advokaadi asendamist, kui see oli ilmselt tema poolt eeldatav. Tallinna linn lõpetas 19.10.2011 sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse, sest koosolekutele jäeti ilmumata kolmel korral ilma mõjuva põhjuseta. Tallinna linn määras 07.12.2011 korraldusega nr xxx vaidlusaluse kinnistu sundvõõranditasuks kohtutäituri hindamisakti alusel 62 250 eurot. Kostja esitas 13.01.2012 kaebuse Tallinna Halduskohtule Tallinna linna 07.12.2011 korraldusele nr xxx leides, et määratud sundvõõranditasu on põhjendamatult väike. Kohus jättis kaebuse rahuldamata selgitades, et kohtutäituri hindamisakti vaidlustamise tähtaeg on mööda lastud. Halduskohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus ja Riigikohtus halduskohtu otsust ei muutnud. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostja on rikkunud poolte vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevaid kohustusi ning põhjustanud sellega hagejale kahju. Käsunduslepingu rikkumisega on tekitatud hagejale kahju summas 1 837 750 eurot. Kahju tuleneb hageja kaotatud võimalusest nõuda kinnistu sundvõõrandamisel sundvõõranditasu summas 1 900 000 eurot, millest on maha arvatud saadud sundvõõranditasu summas 62 250 eurot. Käesolevaks hetkeks on hageja oma nõudest 180 000 eurot loovutanud OÜ-le Xxx, millest tulenevalt on hageja kahjunõue summas 1 657 750 eurot. Xxx OÜ esitas Harju Maakohtule 12.05.2014 hagi OÜ Xxx, Xxx ja Xxx vastu eelnimetatud kahjuhüvitise saamiseks. Xxxon sõlmitud kutsekindlustusleping ning sellest tulenevalt on nõue esitatud ka kindlustusandjale. Kõik kostjad on siiani keeldunud kahju hüvitamisest. Hageja nõuab kahju summas 1 529 926,70 eurot solidaarselt OÜ-lt Xxx ja Xxx ning kahju summas 127 823,30 eurot solidaarselt OÜ-lt Xxx, Xxx ja Xxx. Hageja selgitab hagiavalduses, et 127 823,30 eurot on kindlustusandja poolt makstava hüvitise ülempiir. Lisaks kahjuhüvitisele nõuab hageja viiviste tasumist kostjatelt. Kostjate vastused Kostjate I ja II vastus Kostjad I ja II vaidlevad hagile täies ulatuses vastu. Kostjad märgivad, et vaidlusaluse kinnistu omandamine ebamõistlikult kõrge hinna eest oli hageja tadlik äririsk ning hagejale olid teada kehtivast detailplaneeringust tulenevad piirangud ning Tallinna linna soov ja vajadus omandada vastav kinnistu seoses teede arendusprojektiga. Seega võttis hageja äririski, kui üritas realiseerimatu äriplaani alusel kinnistut Tallinna linnale selle tegelikust väärtusest kõrgema hinna eest võõrandada.

Hageja teadis kinnistut soetades, et kavandatud parkla äriplaan on teostamatu, kuivõrd kinnistu sihtotstarbeks oli 100% transpordimaa, see oli kavandatud tee maa-alaks. Teades kinnistule kehtinud piiranguid ja sellest tulenevalt mistahes ärilise kasutamise välistatust, ei saanud hageja advokaadibüroolt sundvõõrandamismenetluses kirjalike seisukohtade koostamisel kaasabi paludes arvata ega eeldada, et Tallinna linnal jääb hageja väidetava äriplaani teostamatus läbi nägemata või et advokaadibüroo poolt koostatud seisukohtade abil õnnestub hagejal Tallinna linna äriplaani teostamatuse osas vastupidises veenda. Advokaadibüroo ei vastuta hageja poolt teadlikult võetud äririski ebaõnnestumise eest. Kostjad leiavad, et sundvõõranditasu 62 250 eurot vastab kõnealuse kinnistu harilikule väärtusele ja seetõttu pole hagejal ka õigust nõuda suuremat summat ega käsitleda tema subjektiivsel hinnangul põhinevat saamata jäänud hüvitist kahjuna, mida saaks nõuda kostjatelt. Kostjad on seisukohal, et pole rikkunud käsunduslepingut. Kostjad on selgitanud, mh 07.06.2011 e-kirjas, hagejale 23.05.2011 kohtutäituri hindamisakti vaidlustamise õiguslikku perspektiivitust ja hageja äriplaani reaalset teostamatust ning soovitanud pigem kompromissi sõlmimist Tallinna linnaga. Hageja ei esitanud vastavale kostjate käsitlusele varasemalt vastuväiteid. Kostjad on seisukohal, et hageja tegelikult nõustus kostjate strateegiaga, et parim viis võimalikult suurt hüvitist kinnistu eest saada on läbirääkimistega ning seetõttu ei saa rääkida antud juhul kostjate tegevusetusest, sh tähtaegade möödalaskmises. Seega kostjate ülesanne oli hoida üleval läbirääkimisi Tallinna linnaga kinnistu eest makstava hüvitise osas selle kaudu, et esitab vastavalt hageja soovile kirjalikke seisukohti ja vastuväiteid. Kokkuleppe kohaselt ei olnud advokaadibürool kohustust osaleda asjakohastel koosolekutel ega läbirääkimistel. Kostjad on seisukohal, et kuivõrd hageja poolt soovitud suuruses kahjuhüvitis oli selgelt kinnistu turuväärtusest suurem ja seetõttu puudus hagejal perspektiiv sellises summas hüvitist saada sõltumata teda esindanud advokaadibüroost, siis ei saa antud juhul rääkida ka põhjuslikust seosest kostja väidetavate rikkumiste ja väidetava kahju vahel. Arvestades eelpool toodud asjaolusid, ei oleks advokaadibüroo poolt hindamisakti vaidlustamine, kahjudest korduv teavitamine või koosolekutel viibimine mitte mingil moel saanud viia kinnistu turuväärtuseks hinnatud 62 250 eurost suurema tasu saamiseni, rääkimata hageja poolt soovitud 1 900 000 euro suuruse sundvõõrandamistasu saamisest. Kostjad märgivad, et hageja taotleb advokaadibüroolt põhinõudena kahjuhüvitist summas 1 657 750 eurot. Hagiavalduse p 72 kohaselt on hagejal kostja vastu kahjunõue summas 1 657 750 eurot tulenevalt sundvõõranditasuna välja mõistmata jäänud kinnistu eriväärtusest, s.o naaberkinnistute võimaliku suurema ehitusõiguse kaotusest. Kostjad juhivad tähelepanu asjaolule, et hageja pole vastavat kahju millegagi tõendanud ning see on paljasõnaline väide. Hageja pole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kuidas on ehitusõiguse kaotus kaasa toonud kahju summas Hagejad märgivad 14.04.2014 seisukohtades täiendavalt, et Xxxkinnistu ostuhinda 1 853 437,80 eurot (29 000 000 Eesti krooni) on hageja näilikult suurendanud selle kinnistu mitmekordse võõrandamise läbi ning eesmärgil saada Tallinna linnalt võimalikult suur hüvitis sundvõõrandamisel. Hageja on selleks muuhulgas kasutanud nö juriidilist vahekeha Loo Invest OÜ jätmaks muljet, et kinnistu osteti hagejaga mitteseotud ettevõttelt. Kostjad on muu

hulgas seisukohal, et antud juhul puudub selgus, kas ja kuidas tasuti vaidlusaluse kinnistu ostuhind. Kostjad märgivad, et hageja kahjunõue sisaldab kinnistu turuväärtust ja eriväärtust. Kostjate hinnangul ei ole hagejad esitanud arusaadavaid ja adekvaatseid tõendeid hageja poolt näidatud kahjusumma kujunemise kohta. Hageja pole arusaadavalt selgitanud, kuidas on jõutud kinnistu eriväärtuse summani ning turuväärtuse tuvastamisel on võrreldud vaidlusalust kinnistut kinnistutega, mis oma iseloomult on ebakohased võrdlemiseks. Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et advokaadibüroo rikkus pooltevahelist käsunduslepingut, taotlevad kostja I ja II kahjuhüvitise vähendamist. Kostjad märgivad, et kui hageja märkas käsunduslepungu rikkumist, siis pidanuks ta viivitamata juhtima sellele tähelepanu, et vähendada tekkiva kahju suurust. Hageja midagi sellist aga pole teinud ega ka vaatamata kohtu nõudele esitanud asjaokohaseid selgitusi oma vastava tegevusetuse kohta. Kostja III vastus Xxxehk kostja III esitas hagile omapoolse vastuse 02.07.2014. Kostja III ei tunnista hagi ja vaidleb sellele vastu. Kostja III leiab, et lepinguline esindaja ei kanna esindatava äririske ega vastuta selle eest, kui esindatava vastaspool ei rahulda esindatava esitatud nõudeid. Hageja soovitud sundvõõranditasu nõude rahuldamine oli majanduslikult ja õiguslikult võimatu. Käsundi rikkumiseks ei ole kinnistu sundvõõrandamine turuväärtusele vastava tasu eest. Tekitatud kahjuks ei ole kinnistu harilikku väärtust ületava hüvitise nõude mitterahuldamine, kuivõrd sellisele hüvitisele ei oleks hagejal seaduse kohaselt õigust olnud. Kostja III on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et hageja andis kostjatele I ja II käsundi (1) vaidlustada kohtutäituri hindamisakt ja (2) käsundi osaleda kokkuleppemenetluse koosolekutel ning et (3) kostjate poolt vastava käsundi järgimise korral oleks hageja kinnistu eest saanud Tallinna linnalt hageja soovitud sundvõõranditasu. Kostja III leiab, et hageja poleks hagis nõutavat hüvitist saanud ka juhul, kui tema lepinguline esindaja oleks vaidlustanud hindamisakti ning oleks osalenud kokkuleppemenetluse koosolekutel. Järelikult puudub kahju ning põhjuslik seos hageja poolt kostjatele I ja II etteheidetava käitumise ja väidetava kahju vahel. Hagejale ei ole kindlustatute poolt õigusabi osutamisel tekitatud kahju. Lisaks märgib kostja III, et tema kui kindlustusandja vastutus on igal juhul välistatud, sest tegemist pole kindlustusjuhtumiga. Isegi kui kostjate I ja II tegevuses peaks ilmnema tsiviilõiguslik vastutus, siis on mööda lastud kindlsutusandjale esitatava nõude esitamise tähtaeg. Kostja III jagab menetluses kostjate I ja II seisukohti ning leiab, et kostjate I ja II 14.10.2014 esitatud taotlused tuleb rahuldada. Hageja seisukohad kostja vastuväidetele Hageja esitas 06.10.2014 seisukoha kostjate vastuväidetele, milles leiab, et kostjate vastuväited on alusetud ja ei vasta tegelikule olukorrale. Poolte vahel sõlmitud käsunduslepingu kohaselt ei olnud piiratud advokaadibüroo tegevus kirjalike vastuväidete ja seisukohtade koostamisega. Kohustus oli pakkuda iagkülgset õigusteenust, sh kliendi esindamist läbirääkimistel Tallinna linnaga. Tallinna linnaga plaanitud koosolekutelt puudumisega põhjustas advokaadibüroo olukorra, kus läbirääkimistega planeeritud saavutatav tulemus ehk võimalikult suure hüvitise saamine ebaõnnestus täielikult.

Seoses kohtutäituri hindamisakti vaidlustamata jätmisega on advokaadibüroo esitanud ebaõigeid seisukohti. Advokaadibüroo märgib oma 16.07.2014 vastuses, et nimetatud hindamisakti ei vaidlsutatud selle õigusliku perspektiivituse tõttu. Hageja juhib tähelepanu, et 11.10.2012 kirjas on advokaadibüroo selgitanud mittevaidlsutamist asjaoluga, et vastav hindamisakt ei olegi eraldi vaidlustatav haldusakt, sest see on halduse sisetoiminguna käsitletav. Seega on vaidlustamata jätmine toimunud erialase eksimuse tõttu, millest on hagejale kahju tekkinud, sest hindamsiakt ei käsitle kinnistu eriväärtust ehk seda, et vaidlusalusele kinnistule parkla rajamine oleks tõstnud kinnistu aadressil Xxxväärtust. Hageja selgitab, et parkla rajamisega vaidlusalusele kinnistule oleks saanud kõrvalkinnistu Xxxpinda kasutada tevikuna äriliselt kasumlikuma äripinnana. Hageja vaidleb vastu äriplaani näilikkuse väitele ning on seisukohl, et tegemist oli igati reaalse plaaniga, mida ka sisuliselt advokaadibürooga arutati. Kuivõrd kohtutäituri hindamisakt ei käsitlenud kinnistu eriväärtust, siis pidanuks advokaadibüroo teavitama Tallinn linna sundvõõrandamisega tekitatavatest kahjudest igal juhul. Advokaadibüroo on 16.07.2014 seisukohtades püüdnud alusetult väita, et hindamisaktis oli arvestatud kõigi kahjudega ja seetõttu puudus vajadus täiendavalt teavitada linna kahjust. Hageja vaidleb vastu kostja III seisukohale, et kindlustusjuhtumit pole toimunud. Hageja märgib, et kahju tekkis kindlustusperioodi kestel ning hageja nõuab kahju hüvitamist tulenevalt advokaadibüroo poolt oma majandustegevuses täitmiseks võetud käsundi rikkumisest. Lisaks eeltoodule on tegemist otsese kahju tekitamisega, sest käesoleval juhul nõuab hageja advokaadibüroolt nõuetekohase sundvõõranditasu nõudmise minetusest tingitud kahju hüvitamist. Teiste sõnadega „kaotsi läinud“ tasunõude hüvitamist. Seoses kostjate I ja II väidetega, et kinnistu turuväärtuse ja eriväärtuse tuvastamine on ebakohane ja arusaamatu, märgib hageja järgmist. Kinnistu turuväärtuse tuvastastamiseks on kõige sobilikumad teised asjaomase liiklussõlme ehitusega sundvõõrandatud kinnistud. Kinnistu eriväärtuse tuletamiseks on leitud kõigepealt Xxxkinnistu turuväärtus olukorras, kus hoonete 1. ja 2. korrus on kasutuses vastavalt parimale kasutusele ehk äripindadena (st parkimine on lahendatud Xxxkinnistul). Seejärel on vaadeldud kinnistut Xxxolukorras, kus hoonestuse 1. ja 2. korrusele rajatakse parkimispinnad (ja selle arvelt jäävad sinna rajamata äripinnad). Leitud tulemuste vahe on Xxxeriväärtus. Menetluse käik Tsiviilasjas toimus korraldav kohtuistung 13.10.2014. Kohus andis kohtuistungil hagejale tähtaja esitada täiendavaid selgitusi seoses kinnistu eriväärtuse arvestamata jätmisest tingitud kahjunõudega ning esile tooma, mida hageja ette võttis, kui nägi, et advokaadibüroo ei täida käsundit ettenähtud korras. Kostjad I ja II esitasid 14.10.2014 taotluse Xxxülekuulamiseks tunnistajana, sest tema saab anda ütlusi kinnistu Xxxhinna kunstliku suurendamise osas. Ühtlasi taotlesid kostjad I ja II hagejalt dokumentide väljanõudmist, mis puudutavad kinnistu ostuhinna tasumist ning kostjate poolt esitatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmist. Hageja palus 03.11.2014 vastuses jätta tunnistaja ülekuulamise ja dokumentide väljanõudmise taotlus rahuldamata ning nõustus osaliselt dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisega. Kostja III leiab, et kostjate I ja II taotlused tuleb rahuldada. 24.11.2014 esitasid kostjad I ja II koos seisukohtadega taotlused Xxx, Xxx, Xxx, Xxxtunnistajatena ülekuulamiseks tõendamaks nende ütlustega tegelikku hageja eesmärki

Xxxkinnistu võõrandamise protsessis. Hageja palub 20.02.2015 seisukohtades jätta rahuldamata kostjate I ja II taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ning väljendab ühtlasi seda, et on nõus Xxxvande all ülekuulamisega. Hageja on muu hulgas 20.02.2015 seisukohtades taotlenud kostjate I ja II poolt 24.11.2014 esitatud menetlusdokumendi lisade 3, 4, 5, 7 ja 8 tsiviilasja juurde mittevõtmist. Kostja III toetab Xxx ülekuulamist tunnistajana. 07.01.2015 toimus tsiviilasjas teine korraldav istung. Hageja esitas 20.02.2015 hagiavalduse tervikteksti. Kohus rahuldas 02.04.2015 kostjate I ja II taotluse Xxx tunnistajana ülekuulamiseks ning jättis rahuldamata taotlused Xxx, Xxx, Xxxja Xxxtunnistajatena ülekuulamiseks. Kohus jättis 02.04.2015 tsiviilasja materjalide juurde võtmata kostjate I ja II 14.10.2014 seisukoha lisad 310 (09.09.2008 kinnistu müügi- ja asjaõigusleping on tsiviilasja juurde juba võetud koos hagiavaldusega) ning kostjate I ja II 24.11.2014 seisukoha lisad 3-6. Kostjad I ja II esitasid 09.04.2015 vastuväite kohtu tegevusele seoses tunnistajate ülekuulamata ja dokumentaalsete tõendite vastu võtmata jätmisega. Tsiviilasjas toimus 15.04.2015 kohtuistung. Kohus jättis istungil rahuldamata kostjate I ja II 09.04.2015 taotluse ja vastuväite kohtu tegevusele. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle Xxx. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused, tunnistaja ütlused ja uurinud dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Pooltel puudub vaidlus alljärgnevates tsiviilasja lahendamiseks olulistest asjaoludes, mis on dokumentaalsete tõenditega tõendatud ja mille kohus loeb tuvastatuks. 07.10.1999 kehtestas Tallinna Linnavolikogu otsusega nr XXX omaniku XxxAS-i tellimusel koostatud Xxx, Xxxja Xxxraudtee vahelise kvartali detailplaneeringu korrektuuri, mille alusel jagati Xxxkinnistu 18 erinevaks krundiks, millest 16 krunti nähti ette ärimaaks ning 2 krunti transpordimaaks: 100% transpordimaaks nähti ette Xxxkinnistud xxx ja xxx. Detailplaneeringu korrektuuri kohaselt on Xxxkinnistu xxx tee reservmaa – Xxx tänava maaala. 15.06.2000 moodustati vastavalt detailplaneeringu korrektuurile 100% transpordimaa sihtotstarbega kinnistu Xxx xxx, katastritunnusega xxx. 11.01.2001 kehtestas Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 3 Tallinna üldplaneeringu, millega nähti Tallinna transpordisüsteemi arendamiseks ette teede- ja tänavate võrgu läbilaskevõime suurendamine, sh eeskätt raskeveokitele suunatud Xxx trasseeringu rajamine. Hageja omandas Xxx asuva kinnistu (registriosa nr xxx, katastritunnus xxx). 09.09.2008 1 853 437,80 eurot eest. 31.12.2009 tegi Tallinna Linnavalitsus hagejale kirjaga XXX ettepaneku võõrandada kinnistu Tartu xxx Tallinna linnale hinnaga 600 000 Eesti krooni (38 347 eurot) vastavalt kirjale lisatud 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ eksperthinnangule nr xxx.

12.02.2010 vastas hageja Tallinna linnale, et pakutud hind ei iseloomusta majanduslikku kahju, mis talle võõrandamisest tekiks ning nõustub kinnistu Xxxvõõrandama hinnaga 29 000 000 Eesti krooni, millega ta kinnistu omandas, eesmärgiga liita kinnistu antud kinnistu hageja omandis olevate XxxXXX, xxx ja XXX kinnisasjadega, et suurendada Xxxja xxx kinnisasjade ehitusmahtu. 21.04.2010 kiitis Tallinna Linnavalitsus korraldusega nr xxx heaks Xxx liiklussõlme rekonstrueerimise projekti, millest tulenevalt oli Tallinna linnal Xxx liiklussõlme rajamiseks vaja omandada kinnistu Xxx xxx. Tallinna Linnavolikogu 10.03.2011 otsusega nr xxx otsustati sundvõõrandada vaidlusalune kinnistu Tallinna linnale. Hageja hindas sundvõõrandamise eest põhjendatud hüvitiseks 5 343 013,80 eurot, millest soetushind moodustas 1 853 437,80 eurot ja majanduslik kahju 3 489 576 eurot, mis tuleneb naaberkinnistutele täiendava ehitusõiguse saamise võimaluse kaotusest. 23.05.2011 koostas kohtutäitur Kaire Põlts hindamisakti, mille kohaselt määrati kinnistu hinnaks 62 250 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja jättis põhjendamatult vaidlustamata kohtutäitur Kaire Põltsi poolt 23.05.2011 koostatud hindamisakti. 04.07.2011 Tallinna linnalt kirja, milles paluti teatada sundvõõrandamisega tekitatavatest kahjudest hiljemalt 19.07.2011. Hageja heidab kostjale I ette, et kostja ei esitanud vastust tähtaegselt, sest vastus esitati Tallinna linnale alles 27.07.2011. 23.09.2011 saatis Tallinna linn hagejale ja kostjale kutse läbirääkimistele sundvõõrandamise kokkuleppemenetluses ja määras kokkuleppe sõlmimise tähtajaks 30 päeva, so 27.10.2011. Tallinna linn pakkus kokkusaamiseks välja kokku kolm erinevat aega: 28.09.2011, 12.10.2011, 19.10.2011. Hageja heidab kostjale I ette, et ta ei ilmunud mõjuva põhjuseta ühelegi koosolekule ja sealjuures teatas osalemise võimatusest vahetult enne koosolekuid, muuhulgas enda poolt välja pakutud ajal toimunud koosolekust. Tallinna linn lõpetas 19.10.2011 sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse, sest koosolekutele jäeti ilmumata kolmel korral ilma mõjuva põhjuseta. Tallinna linn määras 07.12.2011 korraldusega nr xxxvaidlusaluse sundvõõranditasuks kohtutäituri hindamisakti alusel 62 250 eurot.

kinnistu

Kostja I esitas 13.01.2012 kaebuse Tallinna Halduskohtule Tallinna linna 07.12.2011 korraldusele nr xxxleides, et määratud sundvõõrandamistasu on põhjendamatult väike. Hageja leiab, et kostja jättis tähtaegselt vaidlustamata antud Tallinna linna korralduse, rikkudes sellega käsundit ja tekitades hagejale kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale on kinnistu Xxxsundvõõrandamisega tekkinud kahju, mida Tallinna linn ei ole hagejale hüvitanud, kas kostja I on käsundit rikkunud, mis oli käsundi sisu, kas hagejale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja I käsundi rikkumise vahel on põhjuslik seos.

Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-5-12 p-s 27 on kohus selgitanud, et lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); 2) kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); 3) kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3); 4) hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); 5) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); 6) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); 7) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Nimetatud kahju hüvitamise nõude elementide tõendamise kohustus lasub hagejal kui nõude esitajal. Esmalt analüüsib kohus, kas hagejale kahju tekkimine on tõendatud. VÕS § 115 lg alusel kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kahjustatud isikul pole kahju tekkinud, siis kahjuhüvitusnõuet ei eksisteeri (RKTKo 3-21-14-02). Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-137-05 p 11 kohaselt ei ole kahju hüvitamise eesmärgiks kohustust rikkunud poole karistamine, kontrollida tuleb põhjusliku seose olemasolu kahju ja väidetava rikkumise vahel. Lepingu rikkumise korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Riigikohus märkis, et kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud temale kahju tekkimist ega kahju suurust. Hageja esitatud tõendid ei kinnita, et vaidlusaluse kinnistu turuväärtus oleks ebaõigesti määratud ja et antud kinnistul oleks eriväärtus, mille hüvitamata jätmise tõttu oleks hagejale kahju tekkinud. Juba ainuüksi hagejal kahju puudumine on hagi rahuldamata jätmise aluseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tellis hageja 08.04.2009 AS Xxxeksperthinnangu nr xxx, mille kohaselt kinnistule Xxxanaloogsel, XXX piirkonna teisel 100% transpordimaaks määratud kinnistul Xxxxxx, turuväärtus puudub. Nimetatud turuväärtuse hinnangu kohaselt antakse uutes arendusprojektides paiknevad transpordimaa sihtotstarbega kinnistud, mis on moodustatud piirkonnasiseste teede tarvis, arendaja poolt üldjuhul tasuta kohaliku omavalitsuse bilanssi, kes korraldab teede hooldamise. Transpordimaa turuväärtuse kujunemise aluseks on eelkõige kas lisaväärtus, mida ta pakub piirnevale kinnistule või potentsiaalsed rahavood (juhul, kui tegemist on rajatava tasulise parklaga). Antu hinnangu kohaselt võib kinnistu omada eriväärtust erihuvidega ostjate jaoks.

07.10.1999 kehtestas Tallinna Linnavolikogu otsusega nr XXX Xxx kinnistu XXX omaniku XxxAS-i tellimusel koostatud Xxx, Xxxja Xxxraudtee vahelise kvartali detailplaneeringu korrektuuri. Detailplaneeringu korrektuuri alusel jagati Xxxkinnistu 18 erinevaks krundiks, millest 16 krunti nähti ette ärimaaks ning 2 krunti transpordimaaks: 100% transpordimaaks nähti ette Xxxkinnistud xxx ja xxx. Detailplaneeringu korrektuuri kohaselt on Xxxkinnistu xxx tee reservmaa – Lõuna väila tänava maa-ala. 15.06.2000 moodustati vastavalt detailplaneeringu korrektuurile 100% transpordimaa sihtotstarbega kinnistu Xxxxxx, katastritunnusega xxx. 11.01.2001 Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneering näeb ette Xxxkinnisasja Lõuna väila tänava maa-alaks. Seega on tegemist tee reservmaaga ja sellel igasugune muu otstarve puudub. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et arvestades nimetatud turuväärtuse hinnangut ning seda, et detailplaneeringu kohaselt on nii kinnistu Xxxxxx ja Xxx100% transpordimaa sihtotstarbega, on ka hageja ise sundvõõrandamismenetluses lähtunud sellest, et 100% transpordimaa sihtotstarbega kinnistu väärtus saab kinnisvaraturul kujuneda vaid selle eriväärtuse kaudu ja iseseisev turuväärtus sellisel maa-alal puudub. Kohtule esitatud tõenditest kogumis nähtuvalt on hageja põhistanud sundvõõrandamismenetluses temale tekkivat kahju ainult majanduslikku kahju iseloomustavate asjaolude ja tõenditega. Nimetatu nähtub muuhulgas ka hageja ja Tallinna linna kirjavahetusest, mille kohaselt tegi Tallinna Linnavalitsus 31.12.2009 hagejale kirjaga nr XXXettepaneku võõrandada kinnistu xxx Tallinna linnale hinnaga 600 000 Eesti krooni, s.o 38 347 eurot vastavalt kirjale lisatud 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ eksperthinnangule nr xxx. Antud kirjale esitatud hageja 12.02.2010 vastusest nähtub, et pakutud hind ei iseloomusta hageja hinnangul majanduslikku kahju, mis hagejale võõrandamisest tekiks ning ta nõustub kinnistu Xxxvõõrandama hinnaga 29 000 000 Eesti krooni, millega ta kinnistu omandas, eesmärgiga liita kinnistu Xxxhageja omandis olevate Xxx XXX, xxx ja xxxkinnisasjadega, et suurendada Xxxja xxxkinnisasjade ehitusmahtu. Hageja ei ole käesolevas menetluses vastupidist tõendanud. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, mille kohaselt asjaolu, et hageja püüdis kogu sundvõõrandamismenetluse jooksul tõendada üksnes majandusliku kahju tekkimist, kinnitab ka hageja enda veendumust selles, et kinnistul Xxxiseseisev turuväärtus puudub. Hageja leiab, et kinnistu Xxxturuväärtus on 679 856,76 eurot. Kohus on seisukohal, et käesoleva tsiviilasja raames hageja poolt koostatud vaidlusaluse kinnistu turuväärtuse arvutus ei ole kohane. Esitatud arvutusest ja seda kinnitavatest tõenditest nähtuvalt on hageja saanud antud tulemuse aritmeetilise keskmise ruutmeetrihinna järgi, võrreldes tehinguid, mille esemeks on Xxx liiklussõlme rekonstrueerimise piirkonnas asuvad kinnisasjad, mille on omandanud Tallinna linn. Seejuures on arvutus kinnistu Xxxturuväärtuse leidmiseks tehtud üksnes äri- ja tootmismaade hindade alusel. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et antud turuväärtus on ebakohane hinnang, kuivõrd selle aluseks olev arvutuskäik ei põhine piisaval ja nõuetekohasel võrdlusel. Hageja esitatud võrdlus üksnes teiste sama piirkonna kinnistute eest makstud sundvõõrandamistasu ja hüvitistega ei ole asjakohane. Erinevalt teistest sundvõõrandatud kinnistutest oli Xxxkinnistu hoonestuseta, seda ei kasutatud tootmistegevuseks nagu teisi kinnistuid. Kohus leiab, et vaidlust ei saa olla selles, et äri- ja tootmismaade, s.h osaliselt hoonestatud maade turuhinnad on oluliselt kõrgemad ega ole

seetõttu võrreldavad 100 % transpordimaa turuhindadega. Erinevalt teistest sundvõõrandatud kinnistutest oli hageja kinnistu ca 10 m laiune ja ca 350 m pikkune hoonestamata ning kasutuseta kitsas piklik maa-ala, millele oli lubatud rajada üksnes teerajatisi. Puudus võimalus seda ka reaalselt täis ehitada. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt tekkis sundvõõrandamise käigus omaette sundvõõrandatavate kinnistute turg ja seetõttu ka eriline, tavalisest väärtusest kõrgem turuhind. KASVS § 16 lg 1 sätestab, et sundvõõrandamistasu kindlaksmääramisel lähtutakse sundvõõrandamisele määratud kinnisasja maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-19-12 p-des 10-13 antud selgitustest tuleneb, et lähtuda tuleb sundvõõrandamise otsuse tegemise hetkel asjal olnud õiguslikest ja faktilistest omadustest. Käesoleval juhul jäi hageja sundvõõrandamise tõttu ilma võimalusest kasutada maad senisel sihtotstarbel, mis oli 100 % teede ja tänavate maa mitte ärimaa. Kohus leiab, et hageja arvestus on ümber lükatud XXX riiklikult tunnustatud eksperdi XXX04.04.2011 eksperthinnanguga nr 4556, mille sundvõõrandamistasu määramise aluseks olnud arvutus kinnistu Xxxhariliku väärtuse leidmisel põhineb kahel eelneval aastal eraõiguslike isikute vahel toimunud 13 hoonestamata ja ehitusõiguseta transpordimaa tehingu pinnaühiku mediaanhinnal ja turuhinnaks on arvestatud 15,9 eurot/m2. Eksperdi arvestuskäik on nõuetekohaselt põhjendatud. Eksperdi selgituste kohaselt puudub praktiliselt ilma ehitusõiguseta transpordimaade turg. Selgitatud on ka, et kinnistu parim kasutusotstarve on teerajatiste maa, millel puudub alates 07.10.1999 detailplaneeringu korrektuuri kehtestamisest oma asukoha ja kuju tõttu alternatiivne kasutusviis. Seega leiab kohus, et hageja ei ole oma väiteid vaidlusaluse kinnistu suuremast turuväärtusest tõendanud. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et sellise kinnistu ruutmeetri maksumus peaks sundvõõrandamise tõttu olema 15,9 eurot/m2 asemel 173,61 eurot/m2. Hageja esitatud arvutus ei lükka ümber riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangut ega tõenda, et kinnistu turuväärtus on eksperdi poolt määratud hinnast tegelikult oluliselt kõrgem ja et läbirääkimiste käigus oleks olnud reaalselt võimalik saavutada parem tulemus. Kohtu hinnangul selleks ootuseks igasugune alus puudub. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud turuväärtuse alusel kahju tekkimist ega selle ulatust ning esitatud kahju hüvitamise nõue antud asjaoludel on alusetu. Järgnevalt analüüsib kohus, kas antud kinnistul võis olla eriväärtus, mille hüvitamata jätmise tõttu tekkis hagejale kahju. Kohus leiab, et hageja väide, et Xxxkinnistu sundvõõrandamistasu pidi tulenevalt kinnistu eriväärtusest olema 1 900 000 eurot, kuid kostjate õigusabiteenuse osutamise tõttu sai hageja sundvõõranditasu üksnes 62 250 eurot, on tõendamata. Hagi on rajatud eeldusele, et hageja jäi advokaadi rikkumiste tõttu ilma parkimiskohtadest sundvõõrandatud kinnistul, mistõttu vähenes kõrvalasuva Xxxkinnistu ehitusmaht. Kohus leiab, et detailplaneeringust nähtuvalt ehitusmaht ei ole muutunud alates 1999.a. Teistele kinnistutele, sh Xxxkinnistule, õigusaktidega ettenähtud ehitusmaht Xxxsundvõõrandamise tagajärjel ei vähenenud. Seejuures kinnistu Xxxoli ette nähtud tee reservmaaks ehk Lõuna väila tänava-alaks ja parkimine oli Xxxkinnistu planeeringus sätestatud. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, mille kohaselt on õiguslikult võimatu, et kinnistu Xxx 80M kaudu saanuks kinnistul Xxxüldse tekkida hageja poolt viidatud eriväärtus.

Hageja poolt väidetud 1 900 000 euro suuruse majandusliku kahju tõendamiseks esitas hageja järgnevad dokumendid: 09.09.2008 notariaalakti kinnistu Xxxsoetamise kohta, äriplaani, XxxAS hinnangu kinnistute Xxx xxxja Xxx xxx hindamise kohta, XxxAS 31.05.2011 eksperthinnangu kinnistu Xxxhindamise kohta ning Xxxarvamuse viimati nimetatud hinnangu kohta. Kohus leiab, et hageja väited ja tõendid on ümber lükatud kohtutäitur Kaire Põltsi 23.05.2011 hindamisaktiga ja selle aluseks olevate asjatundjate riiklikult tunnustatud eksperdi XXX ja vandeaudiitor Katrin Kaasiku 04.04.2011 eksperthinnangutega, samuti Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2011 korraldusega nr xxxja Tallinna Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-12-92. Nimetatud tõenditest nähtuvalt on Xxxharilik väärtus 62 250 eurot ja eriväärtus puudub. Väärtuse määramisel on tuginetud õigesti kehtivale seadusandlikule regulatsioonile. KASVS § 16 lg 1 kohaselt lähtutakse sundvõõrandamistasu kindlaksmääramisel erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. KASVS § 16 lg 4 kohaselt lähtutakse erakorralisel hindamisel maa hindamise seaduse § 8 lõike 2 alusel kehtestatud korrast ning Vabariigi Valitsuse 25.10.1996 määruse nr 260 maa erakorralise hindamise kord § 4 kohaselt määratakse objekti väärtus hindamise hetkele vastavast ajahetkest lähtuvalt. Nii KASVS § 16 lg 3 kui ka maa hindamise korra § 21 täpsustuse kohaselt ei arvestata sundvõõranditasu kindlaksmääramisel sundvõõrandatava kinnisasja väärtuse muutumist sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise ja erakorralise hindamise vahelisel ajal ega selle võimalikku muutumist tulevikus. Maa hindamise korra § 20 kohaselt leitakse sundvõõrandatava kinnisasja hindamisel selle harilik väärtus ning juhul, kui kinnisasja harilik väärtus ei iseloomusta majanduslikku kahju, mida sundvõõrandiandja kannab, siis leitakse viimasest asjaolust tulenev väärtus. Eeltoodust tulenevalt saab kinnisasja väärtus hõlmata majanduslikku kahju vaid siis, kui hindamise hetkel on selline kahju olemas. Vahetult enne kinnistu Xxxomandamist hageja poolt kehtis veel Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrus nr xxx katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine, mille § 3 kohaselt kanti maaregistrisse andmed nii katastriüksuse sihtotstarvete liikide kui ka alaliikide kohta ning § 6 järgi oli üheks transpordimaa (007; L) alaliigiks teede ja maateede maa. Seega ei saanud ka enne kinnistu xxx omandamist tekkida kahtlust selles, et detailplaneeringu korrektuuri kohaselt tee reservmaaks planeeritud kinnistule ei saa hakata rajama teenindusotstarbelist ehitist, mis on sellisel juhul ärilise otstarbega. Ärilisel eesmärgil kasutatav maa, sealhulgas ärieesmärgil kasutatav parkimisehitiste ja parklate maa, on Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise korra § 6 p 2 alusel ärimaa (002; Ä). Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kinnistul Xxxei saanud hindamise hetkel parkla rajamisest eriväärtust tekkida, sest selline lahendus oli vastuolus kehtiva detailplaneeringuga: kinnistu Xxxon detailplaneeringus tee reservmaaks ette nähtud ala, mistõttu ei ole parkla rajamine sinna õiguslikult võimalik. Seega ei nõustu kohus hageja väitega, mille kohaselt kinnistul Xxxei lasunud selle omandamise hetkel parkla ehitamist välistavaid piiranguid. 26.07.2011 edastas hageja linnapeale Xxxselgituse kinnistu Xxxsundvõõrandamise tasu suuruse kohta koos XxxAS eksperthinnanguga nr xxx, mille hindamistulemuse kohaselt on kinnistu Xxxeriväärtus hinnangu p-s 5.4 toodud alustel 1 900 000 eurot. Kohus leiab, et XxxAS 31.05.2011 eksperthinnangus nr xxx viidatakse hageja esitatud erihuvile ja

lähteülesandele, nn parkla äriplaanile. Antud hinnangust nähtub, et hindaja ei ole üldse analüüsinud lähteülesande õiguslikku põhjendatust. Ka eespool analüüsitud riiklikult tunnustatud eksperdi ja litsentseeritud maa hindaja Xxxhinnangu kohaselt on kinnistu xxx sihtotstarbeks 100% transpordimaa, eesmärgiga rajada kinnistule teerajatised, ning lähtudes kinnistu detailplaneeringust, asukohast ja kujust puudub sellel alternatiivkasutus ning võimalus kinnistut finantsmajanduslikult otstarbekamalt kasutada. Kohtutäitur Kaire Põlts on 23.05.2011 hindamisaktis hageja esitatud tõendeid hinnanud ning asunud seisukohale, et hagejal puudus Xxxkinnisasja omandamise ajal ning hindamisakti koostamise ajal alus eeldada, et Xxxkinnisasja kohta kehtestataks uus detailplaneering. Hageja omandas hoonestamata transpordimaa sihtotstarbega kinnisasja pärast 07.10.1999 korrektuuri ja 11.01.2001 üldplaneeringu kehtestamist, mistõttu ei saanud hageja eeldada, et kinnisasja saab muul otstarbel, kui tulevase avaliku teena, kasutada. Hageja äriplaanis puudub põhistus ning õiguslikult realiseeritav lahendus, ületamaks kinnisasja kasutamise sihtotstarbelisi piiranguid, mistõttu ei ole äriplaani koostamisel rajanetud objektiivsele õiguslikule olukorrale ( kehtiv detailplaneering, detailplaneeringu mittemuutmine) vaid tuginetud on realiseerimatule eeldusele (parkimismaja ehitamise võimalikkus jmt). Vandeaudiitor Katrin Kaasik hindamisaktiga on tõendatud hageja teadis enne kinnistu soetamist, et Xxxon hoonestamata, transpordimaa sihtotstarbega kinnisasi, mida alates 07.10.1999 planeeringu korrektuuri ja 11.01.2001 üldplaneeringu kehtestamist saab kasutada üksnes ehitatava avaliku teena. Lisaks on XxxOÜ 13.09.2011 läbivaatuse aruandes analüüsitud XxxAS 31.05.2011 eksperthinnangut nr xxx ja jõutud järeldusele, et selles leitud eriväärtust ei saa pidada usaldusväärseks, kuna puudub igasugune võrdlusinformatsioon ja põhjendused tulumeetodil kasutatud sisendite osas ning püstitatud lähteülesande kohase kasutamise juriidiline aspekt on vastuoluline. XxxAS ei ole analüüsinud hageja antud lähteülesande objektiivset teostatavust. XxxAS kalkuleeris omavahel realiseerimatuid, üksnes hageja poolt ette kirjutatud eeltingimusi, mille sisulist õigsust ja põhjendatust XxxAS ei ole kontrollinud. Samuti ei ole arvesse võetud Xxxkrundi kuju, analüüsitud ei ole parkimise võimalikkust sellel ja reaalset parkimiskohtade mahtu tulenevalt krundi piklikult väljavenitatud kujust. Xxx13.09.2011 arunades on ka esile toodud, et Xxx ja XXX kinnistute vahel puudub funktsionaalne ja füüsiline seos. Tallinna Linnavalitsuse 07.12.2011 korralduses nr xxxon tõendatud, et kehtiv detailplaneering näeb ette Xxxkinnisasjale vajalikud parkimiskohad Xxxkinnisasjal, mitte sundvõõrandatud kinnistule Xxxxxx, nagu väidab hageja. Kohus nõustub Tallinna Halduskohtu 13.07.2012 otsuses tehtud järelduste ja antud hinnangutega. Halduskohus on kontrollinud Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr xxxaluseks olevaid asjaolusid ja hindas tõendeid, mis on ka käesoleval juhul hageja poolt esitatud. Kohus nõustub halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt XxxAS hinnang nr xxx ja XxxAudiitorbüroo arvamused ei ole asjakohased, sest need mõlemad põhinesid realiseerimatul eeldusel, et ehitusõiguseta tänava maa-alale saab ehitada parkla või parkimismaja. Viidatud Tallinna Halduskohtu 13.07.2012 otsusega on tõendatud, et hageja teadis vaidlusaluse kinnistu omandamisel, et selle kinnistu suhtes 07.10.1999 kehtestatud detailplaneeringu ja 11.01.2001 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu kohaselt oli kinnistule

planeeritud Lõuna väila rajamine ja võttis ise kinnistu eest selle harilikku väärtust oluliselt ületavas osas hinna tasumisel teadlikult põhjendamatu äririski. Hagejal ei olnud seega mingit alust eeldada kinnistu harilikust väärtusest kõrgema eriväärtuse arvestamist. Samuti on XxxAS 31.05.2011 eksperthinnangut nr xxx analüüsinud ka 21.11.2014 aruandes Xxxriiklikult tunnustatud kinnisvara hindamise ekspert Xxx, kelle hinnangu kohaselt ei ole läbivaadatud töö ja selles leitud eriväärtus usaldusväärne. Ekspert peab kõige suuremaks puuduseks vastuolu kehtiva detailplaneeringu ja parima kasutuse analüüsi vahel. Kehtiva detailplaneeringu ja üldplaneeringu analüüsimisel ei oleks hindaja saanud jõuda järelduseni, et Xxxkinnistule on võimalik lahendada Xxxparkimine, sh parkimismaja püstitamine. Ekspert toob esile EVS 875 standardi, mille järgselt peavad töös toodud eeldused olema realistlikud, arvestades kehtivat detailplaneeringut, üldplaneeringut ja krundi kuju, siis ei ole töö koostajal mõistlik püstitada eeldust, et Xxxkrundile on võimalik lahendada Xxxparkimine, sh kehtiva detailplaneeringu järgselt on Xxxkrundi parkimine lahendatud Xxxkrundil. Kohus nõustub eksperdi arvamusega. Seega ei vasta XxxAS nimetatud hinnang EVS 875 standardile ega ole seetõttu usaldusväärne tõend.. Seoses hageja äriplaani realiseeritavusega märgib kohus, et üldplaneeringust lähtuvalt ei olnud hagejal alust kahelda selles, kas Xxxkinnistu jääb Lõuna väila alasse ja mis ulatuses. PlanS § 4 lg 2 p 2 kohaselt peab kohalik omavalitsus tagama kehtestatud planeeringute järgimise. Riigikohus on oma 15.01.2009 otsuse nr 3-3-1-87-08 p-s 22 märkinud, et eraõiguslikust isikust maaomanik või arendaja peab maa kasutamist kavandades arvestama kehtestatud üldplaneeringuga ning sellega, et üldplaneeringut mõjuva põhjuseta muuta ei saa. Seega ei saanud hageja eeldada, et Tallinna linn loobub Lõuna väila ehitamisest, eriti arvestades asjaolu, et Tallinna linn tegi hagejale konkreetse ettepaneku Xxxomandamiseks ja selleteemalisi läbirääkimisi, mille üle vaidlus puudub. Hageja äriplaani realiseerimine oleks eeldanud kehtiva detailplaneeringu muutmist, mille toimumist ei olnud hagejal alust eeldada. Seda küsimust ei ole hageja ka varasemalt püstitanud. Tallinna Halduskohus on hageja kaebuse osas viidatud haldusasjas nr 3-12-92 tehtud otsuses kinnitanud, et kehtivast detailplaneeringust tulenevalt puudus parkla rajamiseks ehitusõigus ning hageja oli sellest asjaolust ja kinnistu sundvõõrandamise vajadusest kinnistu omandamisel teadlik. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsusega haldusasjas nr 3-12-92 kinnitanud, et nõustub halduskohtu põhjendustega ning et hageja ei saanud kinnistu omandamisel eeldada, et saab sinna rajada parkla. Nimetatut ei ole ümber lükatud ka käesolevas menetluses. Seega ei oleks hageja hagis nõutavat hüvitist saanud ka juhul, kui tema lepinguline esindaja oleks vaidlustanud kohtutäitur Kaire Põltsi hindamisakti ning oleks osalenud kokkuleppemenetluse koosolekutel. Seega ei ole asjas tõendamist leidnud, et hagejale oleks tekkinud kahju, mille hüvitamist ta kostjatelt nõuab. Vaatamata eelnevale, et ainuüksi kahju puudumine on hagi rahuldamata jätmise aluseks, analüüsib kohus ka teisi kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks olevaid elemente. Järgnevalt analüüsib kohus põhjusliku seose olemasolu hagejale väidetavalt tekkinud kahju ja kostja I väidetava käsundi rikkumise vahel. Hageja hinnangul seisnes kostja I käsundi rikkumine, mille tagajärjena tekkis hagejale kahju, kohtutäituri 23.05.2011 hindamisakti vaidlustamata jätmises hiljemalt 04.06.2011,

sundvõõrandamisega hagejale väidetavatest kahjudest Tallinna linnale teatamata jätmises hiljemalt 19.07.2011 ning kolmel kokkuleppemenetluse koosolekul mitteosalemises perioodil 28.09.2011-19.10.2011. Seega seisnevad kostja I väidetavad rikkumised tegevusetuses. VÕS § 127 lg 1 ja 4 kaudu kohustab seadus kahju tekitajat hüvitama üksnes tema rikkumisest tulenevad, st sellega põhjuslikus seoses olevad kahjulikud tagajärjed. Põhjusliku seose olemasolu peab tõendama hageja. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-175-12 selgitanud käsunduslepingust tuleneva kahjunõude osas: „Hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb maakohtul hinnata seda, kas haldusasjas apellatsioonkaebuse menetlemisel oleks ringkonnakohtul olnud alust tühistada halduskohtu otsust.“ Seega tuleb käesolevas asjas hinnata, kas hageja poolt soovitud kostja I tegevuse tulemusel oleks Tallinna linnal olnud alust määrata hagejale 1 900 000 euro suurune sundvõõrandamistasu või oleks linna poolt määratud sundvõõrandamistasu võinud sõltumata kostja I tegevusest jääda samaks. KASVS § 16 lg 3 ja maa hindamise korra §-de 4, 20, 21 kohaselt saab kinnisasja väärtus hõlmata majanduslikku kahju vaid siis, kui objekti hindamise hetkel on sellise kahju tekkimine tõendatav. Kohus leiab, et hageja ei ole sundvõõrandamismenetluses kinnistu Xxxosas selle hindamise aja seisuga majandusliku kahju tekkimist seoses kinnistu sundvõõrandamisega tõendanud. Hageja ei suutnud sundvõõrandamismenetluses tõendada ka seda, et kinnistu Xxxturuväärtus pidanuks olema kõrgem kui Xxxhinnangus märgitud 62 250 eurot. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, mille kohaselt ükski kostja I tegevus ei oleks saanud viia sundvõõrandamismenetluses teistsuguse tulemini, sest Tallinna linn on sundvõõrandamismenetluses ümber lükanud kõik hageja väited ja seda tõendavad dokumentaalsed tõendid, mida kohus eespool analüüsis ja hindas, jagades nendele varasemalt antud hinnangut nende ebausaldusväärsuse kohta. Kuna kostja I ei oleks ilma ühegi kahju põhistava dokumendita saanud linnalt suuremat kahjuhüvitist nõuda, puudub väidetavate rikkumiste ja kahju vahel põhjuslik seos. Mõlemad kohtuvaidluse pooled möönavad, et hageja oleks tõenäoliselt parema tule saanud saavutada üksnes Tallinna linnaga sõlmitava kompromissi teel. Kompromissist hageja loobus. Nimetatu on tõendatud tunnistaja Xxx ütlustega: Kohtutäituri hindamisakti summa oli 60 tuhat eurot ja see oleks maha arvatud linna poolt pakutava kinnistu väärtusest. Linn tegi sellise pakkumise, meeskond ei nõustunud. Olid rahalised probleemid. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et hageja enda loobumine paremaid tulemusi pakkunud kompromissist on käsitletav nii põhjusliku seose ahela katkestamisena kui hageja oma osalusena kahju tekkimisel.

Kohus on seisukohal, et arvestades hageja esitatud tõendeid, mida Tallinna linn oli õigesti hinnanud, ei oleks linnal KASVS § 27 lg-st 2 tulenevalt olnud õiguslikult võimalik määrata sundvõõrandamistasuks rohkem kui kohtutäituri hindamisaktis määratud 62 250 eurot. Seega ei oleks kohtutäituri hindamisakti vaidlustamine hagejale soovitud tulemust andnud, vastupidi, oleks tekitanud täiendavaid kulutusi, kuivõrd vaidlustamine oleks olnud perspektiivitu. Ka kahjudest teavitamine ja kokkuleppemenetluse koosolekutel osalemine ei oleks samuti suurema kahjuhüvitise määramisele viinud, kuivõrd täiendavad tõendid, mis kahju põhistamiseks olid koostatud, olid eespool analüüsitud XxxAS 31.05.2011 eksperthinnang nr xxx ja Xxxarvamus kinnistu Xxxeriväärtuse kohta. Nimetatud tõendid põhinesid aga realiseerimatul eeldusel, et ehitusõiguseta tänava maa-alale saab ehitada parkla või parkimismaja, siis ei oleks nende esitamine kostja II poolt saanud olla aluseks Tallinna linna poolt suurema kahjuhüvitise määramiseks. Tallinna linn oleks need tõendid kui ebausaldusväärsed arvestamata jätnud ja lähtunud kohtutäituri hindamisaktis määratud hinnast. Kohus leiab, et hageja viited sellele, nagu oleks läbirääkimiste teel alati võimalik suuremat kahjuhüvitist saada, ei ole tõendatud. Hageja polt esile toodud Filtri tee kinnistu osas ei ole hageja tõendeid esitanud, kinnistute Xxx , Xxx osas on Tallinna linnale esitatud täiendavaid tõendeid. Seega ei ole nimetatud tehingud võrreldavad. Kohus leiab, et asjakohane ei ole hageja tuginemine võrdlusele äri- ja tootmismaa hindadele, kuivõrd hagejale kuulunud maa seda ei olnud, seega ei oleks sellelt olnud võimalik ka tulu teenida. Xxx ja XXXmenetluste puhul on sundvõõrandamistasuks jäänud Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsi poolt hindamisaktis määratud summa, vaatamata kinnistu omanike täiendavatele nõuetele. Hageja poolt esile toodud asjaolu, kas Xxx ehitise väärtus hinnati ümber, ei oma asja lahendamisel tähendust, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks temale kuulunud kinnistu Xxxturuväärtuse ümberhindamist sundvõõrandamismenetluse kestel üldse taotlenud. Hageja on esitanud nõudeid üksnes kinnistu eriväärtusest tulenevalt. Kohus on seisukohal, et kuna hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu, et kostja I saanuks ilma ühegi nõuetekohase objektiivset olukorda arvestava tõendita oma tegevusega väidetava kahju tekkimise välistada, puudub alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks kostjate vastu. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja I on käsundit rikkunud. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb esmalt tuvastada, kas hageja poolt väidetud sisuga käsund oli hageja ning kostja I vahelise kliendilepingu sisuks ja kas väidetava ülesande täitmisel rikkus kostja I oma kutsekohustust. VÕS § 619 lg 1 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundit), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. AdvS § 55 lg 1 kohaselt sõlmitakse õigusteenuse osutamiseks kliendiga kliendileping, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr. Tulenevalt AdvS § 55 lg-st 4 peab kliendileping kliendi esindamiseks kohtus või muus ametiasutuses olema kirjalik, kirjalikule lepingule kirjutavad alla advokaadibüroo pidaja, ülesande täitmiseks võtnud advokaat ja klient.

Seega vastavalt AdvS § 55 on majandus- või kutsetegevuses tegutseva käsundisaaja vastutuse eelduseks on esmalt hageja väidetud sisuga käsundi olemasolu ja seejärel käsundi rikkumise tuvastamine. Vaidlus puudub selles, et kirjalikku kliendilepingut poolte vahel sõlmitud ei olnud. Kohus on seisukohal, et hageja peab tõendama tema poolt käsundina märgitut. AdvS § 55 kohaselt ei ole advokaadil kohustust kõikehõlmava sisuga õigusteenuse osutamiseks. Alles pärast hageja väidetud sisuga käsundi, milleks on konkreetne ülesanne AdvS § 55 lg 1 ja VÕS § 619 lg 1 tähenduses, tuvastamist saab hinnata, kas kostja I täitis käsundit vastavalt kliendilepingule ja seejärel vastavalt AdvS §-le 40 nõuetekohaselt. Hageja väidetud sisuga ülesannete puudumisele viitab mh poolte käitumine, sh asjaolu, et kostjatele I ja II süükspandavate rikkumiste perioodist ei ole hageja esitanud ei kliendilepingut, selle sisu kajastavat kirjavahetust ega ka arveid, mida kostja I pidanuks hageja poolt hiljem ebakvaliteetseks hinnatud sisuga õigusteenuste osutamise eest esitama. Käsundisaaja vastutuse välistab käsundiandja heakskiit (VÕS § 621 lg 4). Käsundisaaja ei vastuta käsundiandja soovitud tulemuse mittesaavutamise eest. Lepinguline esindaja ei kanna esindatava äririske ega vastuta selle eest, kui esindatava vastaspool ei rahulda esindatava esitatud nõudeid. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud hageja märgitud käsundite andmine kostjale I. Käsundi sisu tõendamise kohustus lasub hagejal kui nõude esitajal. Tunnistaja Xxx ütlustega on tõendatud, et kohtutäituri hindamisakti vaidlustamist pidas hageja ise perspektiivituks, sest hindamisakt vastas sundvõõrandatava kinnistu turuväärtusele. Tunnistaja Xxx ütlustega on ka tõendatud, et asjaga hageja poolelt tegelenud meeskond Xxx, XXX, XXX ja XXX, hiljem ka XXX, XXX planeeris linnaga läbirääkimisi venitada. Tunnistaja Xxx ütlused selgitavad kostja I käsundi mahtu alljärgnevalt: Üldine arvamus oli see, et vaidlus kohtutäituriga ei ole perspektiivikas. Arutasime seda sama meeskonnaga. Meie taktika oli see, et võimalikult pikalt venitada. Eesmärk oli venitada, et linnale jääks võimalikult vähe aega, et tuleks meile võimalikult kasulikum kompromiss. Mina kutsusin advokaadi juurde linnavalitsusega läbirääkimistel, kutsusin siis, kui asi läks juriidiliseks, kui ma ise ei olnud suuteline orienteeruma. Sellist arutelu ei ole olnud, et advokaadid ei ole kohale läinud nõupidamistele linnavalitsusega, et advokaate oleks selles süüdistatud.

Kohus on seisukohal, tunnistaja nimetatud venitamise eesmärgi saavutamiseks on eluliselt usutav, et kostja I pidi võimalikult kaua edasi lükkama kokkuleppemenetluse koosolekutel osalemist. Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostjal I oleks olnud kohustus Tallinna linnaga läbirääkimiste pidamiseks, ei saanud advokaadibüroo koosolekutele ilmumata jätmisega ka mitte kuidagi käsundit rikkuda. Kostja I on märkinud, et advokaadibüroo eesmärgiks oli hoida hageja poolt Tallinna linnaga peetavatel läbirääkimistel hageja õiguslikku positsiooni võimalikult tugevana. Kinnistu xxx väärtuse ja võimaliku kahju hindamine, vastavate tõendite hankimine, suhtlus ekspertide, kohtutäituri ja Tallinna linnaga viidi kõik läbi hageja poolt. Advokaadibüroo ülesandeks oli

koostada hageja seisukohad tema poolt advokaadibüroole edastatud kinnistu väärtust ja võimalikku kahju tõendavate dokumentide pinnalt. Kostjal I puudus kohustus kahjudest teavitamiseks KASVS § 23 lg 2 alusel, kuna kogu väidetavat kahju oli hindamisaktis juba analüüsitud. Seega ei saa kostja I olla käsundit rikkunud. KASVS § 23 lg 2 kohaselt teeb pädev isik kinnisasja omanikule ettepaneku teatada sundvõõrandamisega tekitatud kahjudest, mis KASVS § 16 lg-s 9 nimetatud hindamisaktis ei kajastu. Kinnisasja omanikul on KASVS § 23 lg 2 alusel seega võimalik teavitada pädevat isikut kahjudest, mis mingil põhjusel hindamisaktis juba ei kajastu. Kohus leiab, et hagejal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt I kinnistu Xxxväidetavalt ekslikust turuväärtuse hindamisest tekkinud kahju hüvitamist, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks sundvõõrandamise menetluse jooksul tõstatanud küsimust vaidlusaluse kinnistu turuväärtuse ebaõigest hindamisest kohtutäituri poolt. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks kostjale I andnud käsundi turuväärtuse vaidlustamiseks, mistõttu ei saanud kostja I vastavat käsundit ka rikkuda. Kohus leiab, et kinnistu võõrandamised selle turuväärtusest kõrgema hinna eest tuginesid kõik kinnistu eriväärtuse põhjendamiseks rajaneval äriplaanil. Hageja ise edastas kostjale I XxxAS eksperthinnangu, mille kohaselt 100% transpordimaa sihtotstarbega kinnistu väärtus saab kinnisvaraturul kujuneda vaid selle eriväärtuse kaudu ja iseseisev turuväärtus sellisel maa-alal puudub. Nimetatu tõendab kohtu hinnangul asjaolu, et võimaliku turuväärtuse ebaõige määramise küsimus ei olnud kostjale I antud käsundiga seotud. Käesolevas asjas esitatud tõendeid on halduskohtumenetluses juba hinnatud ja jõustunud halduskohtu otsuse kohaselt vastab sundvõõrandamistasu hageja Xxxkinnistu turuväärtusele. Käsundi rikkumiseks ei ole kinnistu sundvõõrandamine selle tegelikule turuväärtusele vastava tasu eest. Sundvõõrandamisel on eesmärgiks asja turuväärtuse hüvitamine. Vastava hüvitise on hageja saanud. Eespool on kohus analüüsinud, et hagejal puudus reaalne kahju ka väidetava eriväärtuse kaotamise osas ega pea seda vajalikuks siinkohal korrata. Seega ei saanud kostja I ka nimetatud kahjust teavitamata jätmisega käsundit rikkuda. Kohus leiab, et käsundi piiratust kinnitab ka poolte käitumine sundvõõrandamismenetluse kestel. Kostja I on täitnud ainult üksikuid ülesandeid ja kostja I on hagejale kogu sundvõõrandamismenetluse kestel esitanud ainult üksikuid arveid. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud kostja I poolt käsundi rikkumine, mida muuhulgas kinnitab ka asjaolu, et hageja ei teinud kordagi kostjale I etteheiteid, kui ta väidetavatest rikkumistest teada sai. Teada saama pidi ta aga jooksvalt sundvõõrandamismenetluse käigus, kuivõrd hagile lisatud dokumentaalsete tõenditest nähtuvalt edastasid nii kohtutäitur kui Tallinna linn kõik menetlusdokumendid esmalt hageja seaduslikule esindajale XXX, kes oleks pidanud korraliku ettevõtja hoolsusega tegutsedes kooskõlastama kostja I tegevuse ning jälgima ka sellest kinnipidamist. Antud hagejapoolsed rikkumised võiksid kohtu hinnangul olla aluseks kahju hüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel.

Seega on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud kostjale I etteheidetud käsundi rikkumisi. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et hageja soovitud sundvõõrandamistasu nõude rahuldamine oli õiguslikult võimatu. Ühtlasi lükkas Tallinna Halduskohus ümber kõik hageja esitatud tõendid, mis pidid tõendama vaidlusaluse kinnistu kõrgemat eriväärtust. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud hageja väidetud käsundi olemasolu, selle rikkumist, hagejale kahju tekkimist ning põhjuslikku seost kostja I kohustuste rikkumise ja kahju vahel. Kuivõrd asjas ei ole tõendamist leidnud eeltoodu, puudub AdvS § 47 alusel ja VÕS § 137 lg 1 alusel hagi rahuldamiseks alus ka kostja II kui advokaadibüroo pidaja vastu. Kohus on seisukohal, et nõue on alusetu ka kostja III kui kindlustusandja vastu. AdvS § 48 lg 1 kohaselt peab advokaadibüroo pidaja sõlmima advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks kutsekindlustuslepingu. AdvS § 48 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusjuhtum advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seoses otsese varalisekahju tekitamine, sõltumata õigusteenuse osutamise kohast. VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustusandja kindlustuslepinguga kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). AdvS § 48 lg 1 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusjuhtum advokaadibüroo pidaja või advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seoses otsese varalise kahju tekitamine, sõltumata õigusteenuse osutamise kohast. VÕS § 521 lg 1 kohaselt võib kahjustatud isik nõuda kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui kindlustusandjalt. Kindlustusandjalt võib nõuda kahju hüvitamist üksnes rahalise hüvitise maksmise vormis. Kuivõrd eespool on kohus analüüsinud hageja nõuet kostjate I ja II vastu ja asunud seisukohale, et nõude rahuldamiseks alus puudub, siis tuleb ka nõue kostja III kui kindlustusandja vastu jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja viivise nõude rahuldamine sõltub põhinõude rahuldamisest, milleks käesoleval juhul alus puudub, tuleb ka viivise nõue VÕS 113 lg 1 alusel jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Pooled on esitanud kohtule menetluskulude nimekirjad ning kohus määrab 174 lg 1 ja lg 2 alusel kindlaks hageja menetluskulude suuruse. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostjate I ja II menetluskulude nimekirja kohaselt on nende menetluskulude suuruseks 22 977,19 eurot, millest 22 880 eurot on lepingulise esindaja kulud ning 97,19 eurot muud kohtuvälised kulud seoses registritest väljavõtete tegemise jms. Nimetatud summad on ilma käibemaksuta. Kostjad on 17.06.2015 avaldusega korrigeerinud menetluskulude avaldust ja vähendanud nõutavaid menetluskulusid. Kostjate I ja II lepinguline esindaja on kulutanud tehtud toimingutele kokku 231,6 h ning lepingulise esindaja keskmine tunnitasu määr on olnud 98,79 eurot. Kostja III menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulude suuruseks 12 670,5 eurot ilma käibemaksuta, millest 6 eurot on registritest teostatud päringute kulud. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on teostatud toimingute ajakulu olnud 75,7 h. Õigusteenust on lepinguline esindaja osutanud tunnitasu määra 167,30 eurot alusel. Hageja on esitanud vastuväited kostjate menetluskulude nimekirjade osas. Hageja leiab, et kostjate I ja II menetluskulude puhul pole põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses näidatud ajakulu ning muudele teenustele tehtud kulutused. Hageja hinnangul saab põhjendatud menetluskulude suuruseks kostjate I ja II puhul lugeda kokku 7945 eurot. Kostja III menetluskulude kindlaksmääramise avalduse puhul leiab hageja samuti, et näidatud ajakulu pole põhjendatud ja on seisukohal, et põhjendatud ajakuluks tehtud toimingutele saab lugeda 37,5 h. Samuti juhib hageja tähelepanu asjaolule, et kostja III lepingulise esindaja tunnitasu määr ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga põhjendatud tunnitasu määra osas. Hageja on seisukohal, et kostja III osas saab põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks lugeda 4500 eurot ning sealjuures põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasu määraks 120 eurot ilma käibemaksuta. Kohus nõustub hageja väitega ja leiab, et käesolevas tsiviilasjas puuduvad asjaolud, mis õigustaks tavapärasest kõrgema lepingulise esindaja tunnitasu määra kohaldamist. Arvestades Riigikohtu seisukohti lahendites 3-2-1-93-13 ja 3-2-1-115-13 loeb kohus kostja III lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus loeb põhjendatuks kostjate I ja II lepingulise esindaja keskmise tunnitasu määra 98,79 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et kostjate I ja II ning kostja III ajakulu menetluskulude kindlaksmääramise avalduses näidatud ulatuses on siiski põhjendatud arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust, materjalide mahtu, sh koostatud menetlusdokumentide mahtu ning toimunud kohtuistungeid ja nendeks ettevalmistamiseks vajalikku ajakulu. Samuti on kohtu

hinnangul olnud tehtud toimingud vajalikud ja põhjendatud. Ühtlasi leiab kohus arvestades vaidluse eset ja iseloomu, et kostjate esindajate kulutused muudele teenustele (registritest päringute tegemine jms) on menetluskulude kindlaksmääramiste avaldustes näidatud ulatuses põhjendatud ja vajalikud olnud. Kostjate I ja II puhul on vastavad kulud olnud 97,19 ning kostja III puhul 6 eurot. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostjate I ja II põhjendatud menetluskulude suuruseks 22 977,19 eurot ilma käibemaksuta ning kostja III menetluskulude suuruseks 9090 eurot ilma käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus hagejalt menetluskulud summas 22 977,19 eurot (ilma käibemaksuta) välja kostjate I ja II kasuks ning menetluskulud summas 9090 eurot (ilma käibemaksuta) kostja III kasuks. Kostjad I, II ja III on lisaks palunud hagejalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastavad kostjate taotlused TsMS § 177 lg 4 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.