2-17-5033/22 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja - lahend.ee

5.Kostja on 02.05.2017 kohtule kirjalikult vastanud (tl 22-26) ning avaldanud, et ta vaidleb vastu taotletud elatise suurendamisele. Kostja leiab, et temalt miinimumelatise väljamõistmine kahjustaks tema enda tavalist ülalpidamist. Kostja igakuise sissetuleku moodustavad Maksu- ja Tolliametilt saadav netotöötasu 1192 eurot ja töövõimetuspension 219 eurot. Kokku 1411 eurot. Kostja igakuised püsikulutused on kokku 1364 eurot. Kostjal on tuvastatud 50% ulatuses töövõimekaotus (tl 34). Kostja tervislikust seisundist tulenevalt peab kostja järgima kindlaid toitumisreegleid, sööma kvaliteetset (dieet)toitu, käima regulaarselt perearsti ja eriarstide vastuvõtul ning tarvitama valuvaigisteid jt käsimüügiravimeid lisaks haigekassa poolt rahastatavale ravile, mis kõik mõjutab tema kulutuste suurust. Kord aastas on vajalik sanatoorne ravi. Kostja pojal M.K.l on kokku kolm alaealist last (teised lapsed sündinud XXXX.a., XXXX.a.), kes kõik isa haiguse tõttu on vajanud ja vajavad kostjapoolset rahalist abi. Lisaks on kostja teisel X ka laps, st kostja neljas lapselaps, kellele kostja on samaväärne X kui M.K. lastele. Samuti aitab kostja tasuda oma ametliku abikaasa V. K.(elab eraldi) kui sügava puudega 100% töövõimetu isiku hoolduskulusid. Kostja sissetulekutest miinimumelatise, mille suuruseks käesoleval ajal on 235 eurot, maha arvamisel peaks kostja vältimatult vähendama oma seniseid püsikulutusi, s.h kulutusi, millest oleneb nii tema enda kui teiste tervis ja elukvaliteet. Kostja on esitanud kohtule tõendi, millest nähtub kostja kompromissjärgse kohustuse täitmine (tl 27). Kostja selgitas, et M.K. ei ole makseid tegemata jätnud pahatahtlikult, vaid põhjuseks on tema raske haigestumine, mille tõttu ta on alates 25.10.2016 kuni käesoleva ajani olnud vaheaegadeta töövõimetuslehel, s.h viibinud korduvalt SA TÜ Kliinikumis haiglaravil (tl 28). Mingid muid sissetulekuid M.K.l ei ole ta oma praeguse tervisliku seisundi juures võimeline teenima.

nõuete muutmine ning täiendavate asjaolude esitamine ei ole lubatav (vt RKTKo 22.09.2014 nr 3-2-1-67-14, p 38; RKTKo 11.06.2014 nr 3-2-1-40-14, p 15). Kohus on seisukohal, et vanavanemate ülalpidamiskohustus saabki iseenesest olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada. 11.Asjas toimunud eelmenetluse järel pidas kohus võimalikuks asi sisuliselt lahendada. Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 järgi poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 12.Kohtu päringust kohtute infosüsteemi (KIS) nähtub, et M.K.lt on tsiviilasjas nr 2-08-29602 Tartu Maakohtu 18.11.2008 otsusega välja mõistetud elatis hageja ülalpidamiseks alates 10.07.2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni 2200 krooni (s.o 140,61 eurot), kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäära. Samuti nähtub KIS-ist, et Tartu Maakohtu 02.09.2015.a määrusega on tsiviilasjas nr 2-15-9535 lõpetatud K.K. ja Õ.K. vahel menetlus kompromissiga ning kinnitatud poolte vahel sõlmitud kompromiss, millega kostja kohustus hagejale tasuma tema ülalpidamiseks igakuiselt alates 01. september 2015 kuni K.K. täisealiseks saamiseni 50 eurot. Kohtule esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et kostja on nimetatud kohustust nõuetekohaselt täitnud (tl 27). Vastupidist ei ole väitnud ka hageja. 13.Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (RKTKo nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 11). 14.Lapse ülalpidamise asenduskohustuse sätestab PKS § 106. Riigikohus on 19.10.2011.a. lahendis nr 3-2-1-75-11 selgitanud, et PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada. Vanavanematel võib oma lapselapse ülalpidamise kohustus tekkida siiski PKS § 106 lg 2 alusel, mille esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. 15.Praeguses asjas ei ole vaidlust, et hageja on kostja lapselaps. Hageja elab X. Tartu Maakohtu 02.09.2015.a määrusega on kinnitatud poolte vahel sõlmitud kompromiss, millega kostja kohustus hagejale tasuma tema ülalpidamiseks igakuiselt alates 01. september 2015 kuni K.K. Lk 5/(9)

täisealiseks saamiseni 50 eurot. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et lapse X M.K. on kuni 2016 oktoobrini tasunud lapsele 120 euro kuus, kuid seejärel laekumised katkesid. Kohtutäituri vahendusel on 2017. aasta jaanuaris laps isalt elatisena saanud 201,75 eurot, veebruaris 3,05 eurot ja märtsis 106,44 eurot. Seega ei ole isa kompromissi tingimusi täitnud ja täitemenetlus ei ole viinud soovitud tulemuseni. 16.Kohus asub seisukohale, et täitemenetluses ei ole hagejale laekunud elatist ulatuses, milles lapse isal on kohustus seda hagejale maksta. Täitemenetlus ei ole viinud elatise saamiseni täitmisavalduses esitatud ulatuses. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11 (p 19), et vanavanema(te)lt asenduskohustuse korras elatise väljamõistmiseks on alust ka juhul, kui teiselt vanemalt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud ja kui seda lahendit on täidetud üksnes osaliselt, s.o lapse vajadusi silmas pidades ebapiisavas ulatuses. 17.Seega on kohus seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas on tõendamist leidnud, et ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isikult ülalpidamise saamine on raskendatud, hageja isa vastu suunatud kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemusteni. Seega on täidetud PKS § 105 lg 2 ja PKS § 106 lg 2 rakendamise eeldused ning praegusel juhul on vanavanemal tekkinud alaealise lapselapse ülalpidamise asenduskohustus. Kuna eeldused kostjatelt asenduskohustusena elatise saamiseks on täidetud, tuleb kohtul järgmisena tuvastada väljamõistetava asenduskohustuse suurus. 18.Hageja on taotlenud asenduskohustusena kostjalt väljamõistetud elatise suurendamist elatise miinimumsummani, põhjendades seda asjaoluga, et M.K. ei ole nõuetekohaselt täitnud hageja ning kostja vahelise varasema kompromissi eeldust ja tasunud hagejale igakuiselt 120 eurot. Kostja toob välja, et lapse isa ei ole jätnud makseid tegemata pahatahtlikult, vaid isik on raskelt haigestunud. 19.Kostja põhilisteks vastuargumentideks on asjaolud, et temalt miinimumelatise väljamõistmine kahjustaks tema enda tavalist ülalpidamist ning kostja X M.K.l on kokku X alaealist last, kes kõik isa haiguse tõttu on vajanud ja vajavad X- (kostja-) poolset rahalist abi. Samuti märgib kostja, et M.K. ei ole makseid tegemata jätnud pahatahtlikult, vaid põhjuseks on tema raske haigestumine, mille tõttu ta on alates 25.10.2016 kuni käesoleva ajani olnud vaheaegadeta töövõimetuslehel, s.h viibinud korduvalt SA TÜ Kliinikumis haiglaravil. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega vanavanem vabaneb ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd tema varaline seisund ei võimalda PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda, mistõttu tuleb kohtul järgnevalt hinnata kostja võimalusi hagejale ülalpidamist anda. Tartu Ringkonnakohus on 22.02.2017.a lahendis tsiviilasjas nr 2-16-1961 sedastanud, et vanavanematel ei ole muuhulgas PKS § 102 lg 2 järgset kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat lisasissetulekut, milline kohustus lasub lapse vanematel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-12 p 15, 3-2-1-160-12 p 17). 20.Kostja on märkinud oma igakuiseks sissetulekuks netotöötasu 1192 eurot ja töövõimetuspensioni 219 eurot s.o kokku 1411 eurot kuus (tl 24). Kostja märgib oma igakuisteks püsikulutusteks autolaen - 119 eurot, ajakirjanduse tellimine – 15 eurot, kulutused transpordile Lk 6/(9)

(sõit töökohta ja tagasi marsruudil X-X-X ja töövälised sõidud) - 250 eurot, telefon - 10 eurot, internet - 10 eurot, kommunaalkulud (elekter, prügi, küte, vesi) - 100 eurot (1/2 kostja elukohas oleva elamu kommunaalkuludest, kus kostja elab koos elukaaslasega), ravimid, arstide visiiditasud, hambaravi - 40 eurot, toit – 250 eurot, esmatarbekaubad, isiklik ja koduhügieen, riided, jalanõud ja kultuuriline tegevus – 150 eurot, ühekordsed ettenägematud kulutused – 200 eurot, C. M. K. – 50 eurot ja K.K.le (L.R.) – 50 eurot. Kokku on kostja kulutused 1364 eurot (tl 24). Kostja igakuiste kulutuste suurus ei ületa kostja sissetuleku suurust. Kohus asub seisukohale, et kostja igakuiste püsikulutuste mõistlikkuses ei ole suuremas osas alust kahelda. Küll leiab kohus, et kostja märgitud igakuine püsikulu - ühekordsed ettenägematud kulutused (200 eurot), ei saa lugeda mõistlikuks püsikuluks. 21.Seega arvestades kostja sissetulekuid ja varalist seisundit, on kohus jõudnud seisukohale, et kostja on võimeline enda tavalist ülalpidamist kahjustamata hagejale osaliselt ülalpidamist andma ning ta ei vabane PKS § 102 lg 1 alusel täielikult oma lapselapsele elatise tasumise asenduskohustuse täitmisest. 22.Hageja esindaja on kohtuistungil avaldanud oma netosissetulekuks 430 eurot, millele lisandub lapsetoetus 100 eurot. Tuginedes kõige uuemale kõrgema kohtu praktikale (Tartu Ringkonnakohtu 22.02.2017.a. lahend tsiviilasjas nr 2-16-1961) märgib kohus, et asenduskohustuse puhul ei ole põhjendatud kohaldada automaatselt PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise määra (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 2017. aastal 235 eurot). Põhjendatud ei ole eeldada, et vanematel kulub iga lapse ülalpidamiseks ühe kuupalga alammäära ulatuses vahendeid (s.o 470 eurot kuus, lähtudes eeldusest, et mõlemad vanemad panustavad lapse ülalpidamisse võrdses ulatuses). Selline eeldus ei vasta sotsiaalteaduslike uurimuste tulemustele ega Eesti sotsiaalmajanduslikule olukorrale. Samuti ei ole kohtu hinnangul hageja seadusliku esindaja avaldatud sissetulekuid arvestades loogiline, et kogu tema sissetulek kuluks üksnes hageja ülalpidamiseks. Lapsele tehtavad kulutused ei saa ületada vanema varalisest seisundist lähtuvat tavapärast määra. Ringkonnakohus on eelnimetatud lahendis osundanud ja ka Riigikohus on 09.06.2017.a lahendis nr 3-2-1-35-17 viidanud 2013.a. novembris Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüsile“. (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf). Nimetatud analüüsi kohaselt oli 2010-2012. aastatel keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012.a seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel on perioodil 2012- 2016 toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 2,3 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud 6,44 euro võrra ning 2016. a lõpu seisuga sai keskmiseks lapse ülalpidamiskuluks lugeda 286,44 eurot. Kohus ümardab nimetatud summa 290 euroni, mida peab mõistlikuks keskmiseks ülalpidamiskuluks ühele lapsele kuus. Kohus on seisukohal, et osa hageja vajadustest on ilmselt kaetud ka riikliku toetusega (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16 ja nr 3-2-1-37-11 p 16). Alates 01.01.2017.a kehtiva perehüvitiste seaduse § 2 kohaselt on seaduse eesmärk toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Alates 2016. aastast on riigi poolt tasutava lastetoetuse suurus ühele lapsele 50 eurot kuus.

Seega tuleb hageja ülalpidamiskohustuse kandjatel katta täiendavalt kulud 240 (290-50) euro ulatuses. Kui jätta pool sellest summast, s.o 120 eurot (240:2) lapse ema kanda, siis tuleb hageja isapoolsetel vanavanematel, sealhulgas kostjal, kanda kahe peale 120 eurot. Samas on menetluses avaldanud, et kostja abikaasa on sügava puudega ja 100% töövõimetu ning kostja on osalenud ka tema hoolduskulude kandmisel. Vastava asjaolu kohta, st abikaasa hoolduseks makstavate summade kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Samas ei ole hageja kostja väitele ka vastu vaielnud ning abikaasa (sh lahuselava) toetamis- ning ülalpidamiskohustus on sätestatud ka PKS § 15 lg-s 1 ning PKS § 16 lg-s 3. Kohus tuvastab, et kostjal endal on määratud kuni 31.03.2018 töövõimetus 50% ulatuses (tl 34). Vaatamata sellele on kostja sissetulekuteks 1411 eurot kuus (sh netotöötasu 1192, millele lisandub töövõimetuspension). Seega on kohus seisukohal, et osavõlgnikuna tuleb kostjal PKS § 105 lg 3 kohaselt lähtuvalt tema ning tema toetatava abikaasa sissetulekutest ning abivajadusest kanda asenduskohustus üksi. Samas tuleb asenduskohustuse puhul arvestada PKS § 105 lg 3 järgi ka kostja ning ülalpidamist saama õigustatud isiku suhteid, mis kohtule esitatud andmete kohaselt on rajanenud siiani üksnes ülalpidamise nõudmisele. Muud lähedased suhted hageja ning kostja vahel puuduvad, mistõttu annab see kohtu hinnangul aluse kostja asenduskohustust mõningal määral, s.o 20 euro ulatuses, vähendada. Samuti on kostja poolt kohtule esitatud 26.02.2007.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-06-19052 (tl 68), et hageja isalt on välja mõistetud elatis ka C.M.K. ülalpidamiseks summas 191,73 eurot (s.o 3000 krooni) kuus. Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid, et kostjalt on C-M. K. nõudel asenduskohustusena elatis kohtu poolt välja mõistetud ei välista menetluses esitatud asjaolud, et selline nõue on PKS § 106 lg 2 alusel tekkinud. Asjaolu, et kostja on C-M.K. ees nõus asenduskohustust oma võimaluste piires vabatahtlikult täitma ei tähenda erinevalt hageja lepingulise esindaja seisukohast kohtu hinnangul seda, et vastavat kohustust ei ole kostjal üldse tekkinud. 23.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagiavalduses väljatoodud asjaolud annavad aluse hagi osaliseks rahuldamiseks ja elatise suuruse muutmiseks. Kohtuotsuse põhjendustele tuginedes tuleb muuta Tartu Maakohtu 10.06.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-9535 Õ.K.lt välja mõistetud elatise suurust ja välja mõista Õ.K.lt K.K. kasuks alates 28. juuli 2017 kuni K.K. täisealiseks saamiseni (08.11.2025.a.) asenduskohustusena igakuiselt kalendrikuu 10. kuupäevaks elatis summas 100 (ükssada) eurot kalendrikuus. Sealhulgas tuleb kostjal, arvestades asjaoluga, et ta on tasunud ka menetluse ajal hagejale elatist 50 eurot kuus, tasuda perioodi eest alates 01.04.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja kasuks hüvitisena ühekordne täiendav summa 150 eurot (3 x 50). 24.Kohus selgitab, et hageja vanema ülenejal sugulasel ehk M.K. vanemal Õ.K.l tuleb elatiskohustust lapse vanema asemel täita juhul, kui lapse vanem ei ole kogu väljamõistetud elatist jooksva kuu eest eelmise kuu lõpuks ära maksnud. Kui M.K. maksab tähtaegselt kogu ettenähtud elatise, asenduskohustust täita vaja ei ole, kuid vanavanema poolt makstud osas loetakse vanema kohustus lapse ees täidetuks ja selles osas läheb nõudeõigus vanema vastu lapselt üle vanavanemale.