XXXOÜ hagi XXXvastu võlgnevuse nõudes 9495,37 euro ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
15219,27 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto Variku, e-post [email protected]) Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalju Hanni, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista XXX(isikukood XXX) XXXOÜ (registrikood XXX) kasuks põhinõudest tulenev võlgnevus 4747,69 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks (19.12.2014) sissenõutavaks muutunud viivis summas 2093,70 eurot, so kokku 6841,39 eurot (kuus tuhat kaheksasada nelikümmend üks eurot ja 39 senti).
3.Välja mõista XXX XXXOÜ kasuks viivis 0,05 % üürivõlgnevuse 4200 eurot summast päevas kuni võlgnevuse 4200 eurot tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
4.Jätta hageja menetluskulud pooles ulatuses (50 %) kostja kanda.
5.Välja mõista XXX XXXOÜ kasuks menetluskuluna 800 (kaheksasada) eurot). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi
2-14-62904 taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja nõue
1.XXXOÜ (edaspidi hageja) hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja XXX(edaspidi kostja) 30.06.2011.a üürilepingu (edaspidi üürileping) tähtajaga kuni 30.06.2012, mille alusel hageja üüris kostjale välja eramu aadressil XXX(edaspidi kinnistu). Üürilepingu ese oli sisustamata, välja arvatud duširuum, tualett ja saun. Hageja ja kostja sõlmisid 15.01.2012 omavahel broneerimislepingu, mille kohaselt pidi kostja omandama eelmainitud kinnistu koos selle oluliseks osaks oleva eramuga hiljemalt 30.01.2012 hinnaga 108650,00 eurot. Tegelikkuses avaldas kostja juba enne üürilepingu sõlmimist soovi kinnistu omandamiseks ning üürileping sõlmitigi kostja soovil põhjusel, et kostja saaks hakata tegema ettevalmistusi sissekolimiseks juba enne kinnistu omandamist, kuna kostja pidi saama materiaalsed vahendid tehingu tegemiseks alles 2012.a.alguseks. Kostjast tulenevatel põhjustel pooled kinnistu suhtes notariaalse müügilepingu sõlmimiseni siiski ei jõudnud.
2.Üürilepingus leppisid pooled kokku, et üürnik kohustub tasuma üüripinna kasutamise eest üüri 700,00 eurot kalendrikuus. Üüri arvestati vastavalt lepingule pooleaastaste perioodide kaupa ning üür pidi laekuma üürileandja arveldusarvele. Lisaks üürile pidi üürnik tasuma kõrvalkulude eest (üürilepingu p 2.3.1. kuni 2.3.7) vastavalt teenuse ostja poolt esitatud arvetele, tariifidele ja hindadele. Hageja esitas kostjale 31.12.2011.a arve summas 4200,00 eurot perioodi 2011.a juuni kuni detsember eest, 02.04.2012.a arve summas 2100,00 eurot perioodi 2012.a jaanuar kuni märts eest ja 02.07.2012.a arve summas 2100,00 eurot perioodi 2012.a aprill kuni juuni eest. Hageja esitas 27.07.2012 kostjale arve elektrienergia tarbimise eest alates üürilepingu sõlmimisest kuni 16.07.2012 summas 1095,37 eurot. Kostja ei ole arveid tasunud. Hagi esitamise hetkel on kostja üürilepingust tuleneva põhivõlgnevuse suuruseks 9495,37 eurot, mille väljamõistmist kostjalt hageja taotleb. Tasumata üürisummale lisandub hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 0,05 kalendripäevas kokku summas 4187,40 eurot. Hageja taotleb vastavalt TsMS §-le 367 kostjalt sissenõutavaks mittemuutunud viiviste väljamõistmist arvestusega 0,05% võlgnetavalt põhinõudelt päevas iga viivitatud päeva eest kuni kostja poolt võlgnevuse täieliku tasumiseni.
3.Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt hageja ei nõustu, et üürileping oli sõlmitud näilikult või AÕS § 119 lg 1 mittevastavuse tõttu tühine (tl 103-107, 149-151). Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on üürilepingu puhul tegemist näilise tehinguga, mille kostja sõlmis hagejaga viimase palvel, et näidata hageja kinnistute arendusprojekti finantseerinud pangale (Danske Bank, endise nimega Sampo Pank), nagu oleks kinnistu (Põllu 19 Käsmus) juba 30.06.2011 üürile antud. Kostja tõesti soovis nimetatud kinnistut hagejalt omandada ja asus poolte kokkuleppel juba enne kavandatavat ostu-müügilepingu sõlmimist kinnistut parendama. 2011.a. oktoobriks oli kostja teinud kinnistul märkimisväärseid parendusi (välised elektritööd, vee ja kanalisatsioonitööd) ja kuna eelseisvad tööd nõudsid üha suurenevaid kulutusi, soovis kostja, et poolte kokkulepped saaksid kirjalikult fikseeritud. 2011.a. detsembris tegi kostja hagejale ettepaneku sõlmida broneerimisleping ja kostja tasub kogu müügisumma so 108 650 eurot osamaksetena. 27.12.2011 saatis kostja hagejale tutvumiseks broneerimislepingu projekti, kuid hageja ei soovinud broneerimislepingut sellistel tingimustel sõlmida (mis oli ka mõistetav, kuna XXXkinnistute osas oli ostuhuvi märkimisväärselt suurenenud). Samas teatas hageja kostjale, et Danske Bank heidab hagejale ette kohustuste täitmisega viivitamist, kuna hageja kinnistud olid panga kasuks koormatud üle 9 miljoni kroonise hüpoteegiga. Seega oli hageja situatsioonis, kus oli
2-14-62904 vaja leida võimalus vältimaks panga poolt kinnistutel lasuvate hüpoteekide realiseerimist. Sooviga lükata panga poolt võimalike hüpoteekide realiseerimist edasi tegi hageja kostjale ettepaneku, et pooled sõlmivad omavahel näiliku üürilepingu, mille hageja edastaks pangale, näidates, et kinnistute vastu on tekkinud reaalne huvi, veendes selliselt panka lükkamaks edasi hageja jaoks ebasoodsaid tehinguid. Kostja oli näilise lepingu sõlmimisega nõus selliselt, et tema tasub näilised üürisummad korraga ja alles siis, kui pooled sõlmivad kinnistu müügi eellepingu ning sellisel juhul loetakse üürisummad kinnistu hinna ettemakseks (st selle võrra vähendatakse kinnistu hinda). Hageja oli sellega nõus ning koostas 16.01.2012 (mitte 30.06.2011 nagu hagis väidetakse) üürilepingu ja edastas 16.01.2012 selle tutvumiseks kostjale. Seega oli tegemist näiliku tehinguga hageja huvides, mis koostati eesmärgiga näidata pangale nagu oleks Põllu 19, XXXkinnistu juba 30.06.2011 üürile antud. Hiljem selgus, et vaatamata pooltevahelistele kokkulepetele võõrandas hageja siiski kinnistu kolmandale isikule, kuna viimane tasus hagejale kostjaga kinnistu suhtes eelnevalt kokkulepitud müügihinnast 20000 eurot rohkem. Hageja ja kostja sõlmisid kompromissi, et kumbki osapool ei oma teineteise suhtes mingeid pretensioone ega esita teineteisele mingeid nõudeid (tl 71-80).
5.Kostja leiab täiendavalt, et kuna hagiavaldusest nähtuvalt oli üürileping suunatud selleks, et kostja soovis kinnistut omandada ja tahtis juba enne omandamist teha ettevalmistusi sissekolimiseks, ei vastanud üürileping tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 vorminõudele ja on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 tulenevalt tühine (tl 141-143).. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos täiendavate seisukohtadega ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Hageja tugineb oma nõudes kostja vastu eluruumi üürilepingule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 272 lg 1 esimest lausest tulenevalt eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Üürilepingust tuleneva üürileandja nõude eeldusteks on seega kehtiv üürileping, üürilepingu rikkumine üürniku poolt (VÕS §§ 76 , 100), üürniku vastutus lepingurikkumise eest (VÕS § 103 lg 1-2).
8.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - hagejale kuulus kuni 16.07.2012 kinnistu XXX(tl 52-53,81-82); - kostja tegi hagejale 2011.a. juunis ettepaneku kinnistu talle võõrandamiseks, kuid kuna kostjal puudusid hetkel tehingu tegemiseks vajalikud rahalised vahendid, soovis ta enne kinnistu omandamist selle valduse üleandmist, et hakata kinnistut oma elukohana ette valmistama ; - 30.06.2011 kuupäevaga on dateeritud hageja ja kostja vaheline elupinna üürileping tähtajaga kuni 30.06.2012, mille alusel hageja üüris kostjale välja eramu aadressil XXX, üüriga 700 eurot kuus (tl 7-10, 65-68). Üüri-lepingu kohaselt üür tasutakse poole aasta kaupa 10.kuupäevaks esitatud arvete alusel (p 2.1.).Vastavalt üürilepingu p 2.3. alapunktidele 2.3.1.-2.3.7. pidi üürnik tasuma igakuiselt kõrvalkulude (elekter, vesi ja kanalisatsioon jms.) eest vastavalt teenuse osutaja arvetele. Punkt 2.6. kohaselt üüri tasumisega viivitamise korral maksab üürnik üürileandjale viivist 0,05 % tasumisele kuuluvast summast iga maksmisega viivitatud päeva eest; - hageja on esitanud kostjale 31.12.2011.a arve summas 4200,00 eurot selgitusega XXXmaja rent juuni - detsember 2011, 02.04.2012.a arve summas 2100,00 eurot selgitusega XXXmaja
2-14-62904
-
rent jaanuar - märts 2012 ja 02.07.2012.a arve summas 2100,00 eurot selgitusega XXXmaja rent aprill - juuni 2012 (tl 14-16); hageja esitas 27.07.2012 kostjale arve elektrienergia tarbimise eest alates üürilepingu sõlmimisest kuni 16.07.2012 summas 1095,37 eurot (tl 17); kostja on jätnud rendiarved ja elektriarve tasumata.
9.Pooled vaidlevad, kas hageja nõude aluseks olev 30.06.2011 eluruumi üürileping on kehtiv. Kostja vastuväidete kohaselt on üürileping näilik, kuna pooled tahtsid jätta kolmandale isikule (Danske Bank, endise nimega Sampo Pank) üksnes muljet tehingu olemasolust (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 ja 2). Üürilepingu näilikkust kinnitavad kostja vastuväidete kohaselt asjaolud, et üürileping koostati tegelikult 16.01.2012, mitte 30.06.2011, et üürilepingus näidatud üürisumma 700 eurot (4,7 eurot / m2) oli arvestades kinnistu asukohta ja seisukorda ning üürilepingu ajaperioodi ebamõistlikult kõrge, et kostjal puudus sellise elamispinna üürimiseks vajadus (tal oli üüritud elamispind Tallinnas), et üürilepingut ei ole hageja kunagi üles öelnud ja kostja ei ole selle väidetava lõppemise osas mingeid tahteavaldusi andnud.
10.TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul kuigi hageja vaidlustas kostja vastuväited üürilepingu tühisusest näilikkuse motiivil alles lõppteesides (tl 103-107,149-152) ning kohus jätab hageja poolt hilinemisega esitatud täiendavad tõendid TsMS § 238 lg 3 p 3 ja lg 5 alusel hindamata (tl 108-117), ei ole võimalik asuda seisukohale, et hageja on kostja vastuväited üürilepingu näilikkusest omaks võtnud (TsMS § 231 lg 2). TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kuivõrd hageja on kostja vastuväite üürilepingu näilikkusest oma lõppteesides vaidlustanud (tl 103-107), ei saa kohus lähtuda eeldusest, et hageja on selle asjaolu omaks võtnud. Eeltoodust tulenevalt lasub kostjal kohustus oma väidet üürilepingu näilikkusest tõendada. Kostja arvates tõendavad üürilepingu näilikkust kinnistu müügikuulutus, millest nähtuvalt on tegemist 2008.a. valminud „karbi kujul“ elamuga (tl 81-82), e-kirjad, millest nähtuvalt kostja teostas 2011 augustis-septembris kinnistul mitmesuguseid töid (tl 83), üürileandja OÜ XXX kinnitus, et kostja oli sõlminud alates 11.10.2011 üürilepingu XXXTallinn eluruumi kasutamiseks (tl 84), kostja 17.10.2011 e-kiri hagejale, et kostja soovib alustada kinnistu suhtes paberimajanduse korrastamisega (tl 85), kostja 27.11.2011 e-kiri hagejale XXXlepingu saatmise kohta (tl 86), kinnistusregistri väljavõte selle kohta, et kinnistu oli panga kasuks koormatud oluliste hüpoteekidega (tl 87), hageja 16.01.2012 e-kiri kostjale, millest nähtuvalt saadab lepingu ülevaatamiseks ja „..kui saame kõik liigutused sellel nädalal ära teha, siis olen panga ees puhas poiss, täitnud lubadused, küll väikese viivitusega, kuid täitnud...“ (tl 88), üüripakkumistega, millest tulenevalt samal ajaperioodil oli võimalik üürida elamiskõlblikke elamuid samas piirkonnas 50 % odavamate hindadega, so 300 eurot ja 390 eurot kuus (tl 89-90), hageja 28.06.2012 e-kirjaga, et hageja kinnistul puudus veel 2012 juuni seisuga elektripaigaldis ja elamul puudus kasutusluba (tl 91), hageja 26.06.2012 arvega nr 1200752, et vastavalt kokkuleppele pidid kostja tasuma ettemaksuna kinnistu müügihinnast 8400 eurot (tl 92-93), kostja 28.11.2014 e-kirjaga hagejale, et poolte vahel ei olnud tegelikult sõlmitud üürilepingut, tegemist oli näilise tehinguga ning hageja nn esindajate poolt nõutavatel summadel puudub õiguslik alus (tl 94).
11.Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (Riigikohtu lahend 3-2-1-137-09 p 11 jt). Kohus asub seisukohale, et kostja poolt esitatud tõendid eluruumi üürilepingu näilikkust, st et see sõlmiti fiktiivselt ainult mulje avaldamiseks pangale, omamata pooltevahelistele õigussuhetele mingit sisulist tähendust, veenvalt ei tõenda. Asjas ei ole vaidlust, et kostja soovis üürilepingu objektiks olevat kinnistut oma tulevase elukohana omandada ja soovis sel eesmärgil kinnistul asuvat elamut sissekolimiseks ette valmistada ja parendada. Samuti ei ole vaidlust, et alates 2011.a. suvest kuni
2-14-62904 üürilepingu tähtaja lõpuni oli kinnistu kostja faktilises valduses ja kasutuses. Kohtu hinnangul asjaolu, et elamu ei olnud eluruumina täielikult valmis, mida tõendavad kinnistu müügikuulutuses märgitu „maja on müügis karbi kujul“, kostja kirjavahetus töömehega kinnistul vajalike tööde tegemise kohta ja elamul kasutusloa puudumine ning vajadus elektripaigaldis ette valmistada (tl 8183, 91), ei tõenda, et kinnistul asuva elamut ei saanud mingil moel eluruumina kasutada. Kohus leiab, et isegi kui elamu ei vastanud eluruumidele esitatavatele nõuetele (Vabariigi Valitsuse määrus 26.01.1999 nr 38), ei muuda see kinnistu suhtes sõlmitud eluruumi üürilepingut tühiseks, kuna vastavad eluruumidele esitatavad nõuded VÕS tähenduses eluruumi osas tähtsust ei oma. Samuti ei välista kinnistu üürimist eluruumina asjaolu, et üürnikul oli Tallinnas ka teine elukoht (tl 84). TsÜS § 14 lg 2 võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas.
12.Kuigi kohtu hinnangul on tõenditest nähtuvalt usutav kostja vastuväide, et 30.06.2011 kuupäevaga dateeritud üürileping sõlmiti osaliselt tagantjärele, st 16.01.2012 ning et selle tingis hageja vajadus üürilepingut kinnistu omandamist finantseerinud pangale näidata (tl 85-88), nendest asjaoludest siiski ei järeldu, et üürileping oli sõlmitud ainult fiktiivsel eesmärgil ja hagejal puudus kuni müügilepingu sõlmimiseni sisuline tahe kinnistu kostja kasutusse andmiseks ning kostjal vastavalt soov kinnistu kasutamiseks. Asjaolu, et samas piirkonnas oli võimalik elamiskõlblikke elamuid üürida poole soodsamalt kui üürilepingus näidatud üürisumma (tl 89-90), kohtu hinnangul üürilepingu näilikkust ei tõenda, kuna kinnisvaraturul leidub alati kallimaid ja soodsamaid pakkumisi. Hageja 26.06.2012 kiri ja arve 120072 summa 8400 euro kohta võivad küll seonduda pooltevahelise kokkuleppega kinnistu võõrandamise kohta kostjale (tl 92-93), kuid järeldust, et ka üüriarvetes näidatud summad kogusummas 8400 eurot (tl 14-16) pidid olema arvestatud ettemaksuna kinnistu ostuhinnast, nimetatud tõendite alusel kohtu arvates teha ei saa. Kohtu arvates ei tõenda üürilepingu näilikkust ka kostja 28.11.2014 e-kiri, milles ta hagejale nendib, et tema soov oli maja osta, mitte üürida (tl 94-95), kuna tegemist on poole subjektiivse arvamusega asjaolude kohta, mis on esitatud hagejale peale üürilepingu tähtaja lõppemist. Kas asjaolu, et hageja üürilepingut üles ei öelnud ning kostja selle lõppemise osas tahteavaldusi ei andnud, ei tõenda kohtu arvates lepingu näilikkust, kuna üürileping oli sõlmitud tähtajaliselt, kuni 30.06.2012, ja lõppes tähtaja möödumisel. Seega kohus leiab, et üürilepingu näilikkust TsÜS § 89 mõttes kostja esitatud tõendid ei kinnita.
13.Kuigi kohus juhtis ise selgitamiskohustuse täitmise raames poolte tähelepanu võimalusele (tl 139-140), et kuna poolte poolt vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt oli üürileping suunatud kostja poolt kinnistu omandamisele, võib see olla vorminõuetele mittevastavuse tõttu tühine (AÕS § 119 lg 1, TsÜS § 83 lg 1), leiab kohus tõendeid täiendavalt uurides siiski, et üürilepingu sätted ei anna alust järelduseks, et üürileping oli suunatud kostja poolt kinnistu omandamisele ning et kostja poolt üürilepingu järgi tasumisele kuuluvad üürisummad arvestatakse osaliselt või täielikult kokkulepitud ostuhinna sisse. Kohtul puudub ka alus arvata, et üürileping on näilik põhjusel, et sellega püüti varjata mingit kostja poolt kinnistu omandamisele suunatud lepingut (TsÜS § 89 lg 3), kuna vaidlust ei ole, et sel eesmärgil pooled sõlmisid eraldi broneerimislepingu (tl 11-13).
14.Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et pooltevaheline eluruumi üürileping on kehtiv vähemalt perioodi osas jaanuar 2012 - juuni 2012 ja sellest tulenevad kohustused vastava perioodi osas olid kostja kui üürniku jaoks kohustuslikud. Kuna vaidlust ei ole, et kostja on jätnud üürilepingust tulenevad üüri ja kõrvalkulude (elekter) tasumise kohustused (VÕS § 271, § 292, üürilepingu punktid 2.1. ja 2.3.5.) täitmata, st on rikkunud lepingut, ning puuduvad kostja vastutust välistavad asjaolud (VÕS § 103 lg 1 ja 2), on hagejal õigus nõuda kohtu kaudu kostjalt lepinguliste kohustuste täitmist (VÕS § 100, 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja nõue on kostja poolt tasumata üürisumma ja elektrienergia tarbimise eest (vastavalt 8400 eurot ja 1095,37 eurot), põhjendatud perioodi jaanuar 2012-16.07.2012 osas, st pooles osas hageja nõudest, st summas 4747,69 (8400 + 1095,37 /2). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt.
2-14-62904
15.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetaks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üürilepingu p 2.6. kohaselt üüri tasumisega viivitamisel maksab üürnik üürileandjale viivist 0,05 % tasumisele kuuluvast summast päevas. Hageja on arvestanud üüriarvetelt kogusummas 8400 eurot (tl 14-16) kuni hagi esitamiseni viivist 4187,40 eurot (tl 18-39). Kostja ei ole viiviste arvestamise õigsust vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja viiviste arvestus on õige. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi pooles ulatuses, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise pooles ulatuses, st summas 2093,70 eurot (4187,40 / 2). Samuti on hagejal õigus nõuda lisanduvat viivist kuni kostja poolt üürivõlgnevuse 4200 eurot täitmiseni (TsMS § 367). Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
16.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st pooles ulatuses tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda.
17.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
18.Hageja esitas 23.03.2015 menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 700 eurot ja õigusabikulu 1020 eurot (tl 119-120). Hageja poolt esitatud 25.05.2015 dateeritud menetluskulude nimekirjaga (tl 153-154) ei saa kohus arvestada, kuna hageja on allkirjastanud ja esitanud selle tegelikult peale kohtu poolt määratud tähtaega 25.05.2015, st 26.05.2015 (139-140). Hagejale osutatud õigusabi seisnes 23.03.2015 menetluskulude nimekirja kohaselt järgmistes menetlustoimingutes: Jrk Tegevus Kuupäev Kulunud aeg
19.12.2014
3,5 h
Hagiavalduse koostamine ja selle lisade komplekteerimine Kostja vastuse ja selle lisadega tutvumine
25.02.2015
0,75 h
Hageja lõplike seisukohtade ja tõendite esitamine
23.03.2015
4,25 h
Kokku 8,5 h
19.Hageja 23.03.2015 menetluskulude nimekirja suhtes ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal (RKTKm 14.10.2013, 3-2-1-107-13, p 13). TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 14).
2-14-62904
20.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulud tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud ning kohtuekspertiisiseaduse alusel hüvitatavad menetlusvälisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 teine lause sätestab, et kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kinnitas 23.03.2015 nimekirjas, et kõik selles sisalduvad kulud on hageja poolt kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-14-62904.
21.TsMS § 176 lg 6 sätestab, et kohus võib menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Kohus ei pea vajalikuks hageja kohustamist menetluskulude täpsustamiseks ega arvete eest tasumist tõendavate dokumentide esitamiseks.
22.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 03.06.2013 lahend nr 3-2-1-65-13, p 16). Hageja on kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane ja saab käibemaksu tagasi arvestada. Seega mõistab kohus hageja menetluskulud välja ilma käibemaksuta.
23.Vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus. Riigikohus on 13.11.2013 määruses asjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud.
24.Kohus, tutvunud tsiviilasja menetluse käigus esitatud dokumentidega, leiab, et hageja 23.03.2015 menetluskulude nimekiri on punktide 1 ja 2 osas kooskõlas tsiviilasja käiguga, kuid p 3 osas (4,25 h) kohus leiab, et ajakulu on osaliselt põhjendamatu, kuna hõlmab ka hageja poolt tõendite esitamist, mis on esitatud hilinenult. Viimase osas (p 3) hindab kohus hageja põhjendatuks ajakuluks 3,25 tundi. Seega, võttes arvesse asja keerukust ja mahukust, peab kohus hageja lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks 7,5 tunni ulatuses.
25.Riigikohtu senises praktikas on peetud mh põhjendatuks ja vajalikuks advokaadi tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-92-13), tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 02.10.2013, 3-2-1-93-13) ja tunnitasu 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-15, p 14). Eeltoodut arvesse võttes peab kohus hageja esindaja tunnitasu määra 120 eurot põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud esindaja tasu suuruseks 900 eurot (7,5 x 120). Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 700 eurot (tl 40-41).
26.Võttes arvesse, et kohus jätab hageja menetluskulud pooles ulatuses kostja kanda, määrab kohus hageja poolt hüvitavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 800 eurot (900+700/ 2).
27.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
2-14-62904 Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.