Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Välja mõista kostjalt Mittetulundusühing Rannakalad hageja Tulundusühistu Karno kasuks välja põhivõlgnevus 11 148,38 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt summas 10 190,08 eurot.

Jätta menetluskulud maakohtus 48,58% ulatuses Mittetulundusühingu Rannakalad kanda ja 51,42% ulatuses Tulundusühistu Karno kanda. Menetluskulude jaotus apellatsiooniastmes Hageja Tulundusühistu Karno apellatsioonimenetluse kulud jätta Tulundusühistu Karno kanda. Kostja Mittetulundusühingu Rannakalad apellatsioonimenetluse kuludest jätta 3% Tulundusühistu Karno kanda ja 97% Mittetulundusühingu Rannakalad kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 01.11.2013 esitas Tulundusühistu Karno (hageja) Harju Maakohtule hagi Mittetulundusühingu Rannakalad (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 33 738 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1467,60 eurot ja viivise 0,15% tasumata põhivõlast päevas kuni põhivõla tasumiseni, kuid viivist kokku mitte rohkem kui 10 190,80 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 05.06.2012 lepingu nr L12-06-05/2 (leping 1), millega hageja kohustus tarnima kostjale külmutusseadmeid ja need paigaldama. Lepingu p 6.1 kohaselt on seadmete ja tööde maksumus koos käibemaksuga 291 165,60 eurot. Lepingu p 7 kohaselt toimub täidetud tööde ja tarnitud seadmete eest tasumine töövõtja poolt esitatud arvete alusel. Pooled allkirjastasid 27.08.2013 akti, millega hageja andis aktis nimetatud juhtimiskilbi kostjale üle. Selle alusel esitas hageja kostjale 03.09.2013 arve nr 79 koos käibemaksuga 33 738 euro tasumiseks, mida kostja ei ole tasunud ja millise summa kostja hagejale võlgneb. Nimetatud summale lisandub lepingu p 8.1 kohaselt viivis 0,15% (50,61 eurot) päevas, kuid lepingu p 8.3 kohaselt kokku mitte rohkem kui 3,5% lepingu maksumusest (10 190,80 eurot). Hageja leidis täiendavalt (I tl 44-47), et lepingu 1 puhul on tegemist müügilepinguga. Hageja arvates leiab kostja alusetult, et ta ei ole kohustatud hagejale ka merekonteineri maksumust tasuma. Lepingu 1 lisa nr 1 kohaselt teostatakse külmutusseadmete paigaldus 20“ merekonteinerites, mille maksumus sisaldub antud hinnapakkumises. Kuna lepingu lisaks nr 1 olevas hinnapakkumises on kajastatud kõikide külmutusseadmete maksumus kokku ning ühegi seadme maksumust ei ole eraldi välja toodud, on selle hinna hulka arvatud ka merekonteineri maksumus, mistõttu puudub kostjal alus konteineri eest tasumisest keeldumiseks. Kostja leiab ebaõigesti, et kostjal on hageja vastu lepingust 1 ja poolte vahel 12.09.2012 sõlmitud ehituse töövõtulepingust nr L12-09-12/1 (leping 2) tulenev viivisenõue,

kuna hageja ei ole töid tähtaegselt teostanud. Kostja ei või tugineda hagejapoolsele tähtaja ületamisele ega nõuda selle eest viivist, kuna lepingus kokkulepitud tähtaegade ületamise põhjuseks olid mitte hagejast, vaid kostjast endast tulenevad asjaolud (VÕS § 101 lg 3). Pooled on lepingu 1 p-s 8.1 kokku leppinud, et kui tellija ei ole tasunud arveid tähtajaks, viiakse tööde täitmisaeg selle viivituse võrra edasi. Kostja on viivitanud hageja 09.11.2012 arve nr 126 tasumisega 10 päeva ja 01.02.2013 arve nr 07 tasumisega kokku 59 päeva. Kuna kostja viivitas hagejale arvete tasumisega, lükkusid lepingujärgsed täitmise tähtajad viivitatud aja võrra edasi. Lisaks oli hagejal ka VÕS § 111 lõike 1 alusel õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni kostja on oma kohustuse täitnud. Pärast kostja poolt arvete tasumist tarnis hageja külmutusseadmed ja pooled allkirjastasid selle kohta 09.04.2013 tõendi nr TN 13-04-09.1, milles on märgitud seadmed, mis asusid kostja objektil ja seadmed, mis asusid hageja laos. Hageja andis tema laos olnud seadmed ja juhtimiskilbi 27.08.2013 allkirjastatud aktiga kostjale üle, täites lepingust tuleneva kohustuse tarnida kostjale külmutusseadmed. Siiski ei olnud hagejal võimalik külmutusseadmeid kostja objektile paigaldada, kuna kostja ei olnud selleks vajalikke kohti ette valmistanud. Hageja leidis täiendavas seisukohas (I tl 84-89), et juhul kui kostjal oleks alus nõuda hagejalt juhtimiskilbi hilinenud üleandmise eest leppetrahvi, taotleb ta VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni, kuna kostja leppetrahvinõue on ebamõistlikult suur. Arvestades hageja väidetava kohustuse rikkumise ulatust, on hageja arvates proportsionaalne juhtimiskilbi hinnast arvestatud leppetrahv 4662,20 eurot (29 322 x 106 x 0,15%). Samuti rikkus kostja lepingu 2 tingimusi (VÕS § 103 lg 1), kuna on lepingu alusel esitatud 09.08.2013 arvest nr 70 tasunud ainult 9500 eurot, jättes 14 500 eurot tasumata. Hageja esitas kostjale arve nr 70 sandwich-paneelide eest, mis jäid lepingu 2 ülesütlemise järgselt kostjale. Samuti puudub kostjal alus nõuda hagejalt lepingu 2 alusel viivist, kuna hageja ei ole selles lepingus kokkulepitud tööde teostamise tähtaega rikkunud. Seevastu kostja viivitas lepingu 2 alusel esitatud arvete tasumisega kokku 116 päeva, mistõttu vastavalt lepingu 2 p 11.6 kohaselt pikenes töö valmimise lõpptähtaeg viivitatud aja võrra. Seega pikenes töö valmimise lõpptähtaeg kuni 01.09.2013 (8.05.2013 + 116 päeva), kuid kuna kostja viivitas ka 09.08.2013 arve tasumisega, pikenes töö valmimise lõpptähtaeg veelgi. Lepingu 2 p 6.6 järgi ei loeta vahetähtaegade mittejärgimist töövõtja poolseks lepingutingimuste rikkumiseks, mis annaks tellijale õiguse lepinguliste või seadusest tulenevate õiguskaitsevahendite (sh viivitusintressi) rakendamiseks. Seega oli kostjal lepingu 2 järgi õigus nõuda hagejalt viivist üksnes ehitustööde lõpptähtaja ületamise korral. Kuna kostja ütles töövõtulepingu enne ehitustööde üleandmise tähtaja saabumist alates 19.09.2013 üles, ei ole hageja ehitustööde lõpptähtaega ületanud ning kostjal ei ole alust hagejalt viivist nõuda (VÕS § 195 lg 2) ja hageja ei olnud kohustatud täitma sellest lepingust tulenevaid kohustusi sh kohustust anda ehitustööd kostjale üle. Kostja teatel täiendava tasaarvestuse teostamise kohta 3755,88 eurot ei ole samuti õiguslikke tagajärgi, kuna MTÜ Kalatex on loovutanud kostjale nõude, mida MTÜ-l Kalatex tegelikult hageja vastu ei ole. Hageja ja MTÜ Kalatex vahel on Harju Maakohtus kohtuvaidlus (tsiviilasi nr 2-13-51897), milles hageja nõuab MTÜ Kalatex võla tasumist ning MTÜ Kalatex esitas hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite. Sama nõude on MTÜ Kalatex väidetavalt loovutanud 14.01.2014 sõlmitud lepinguga kostjale. Täiendavalt luges hageja ebaõigeks kostja vastuväite, et lepingu 2 järgi hageja 12.08.2013 saatelehel märgitud sandwich-paneelid olid juba 01.07.2013 seisuga akteeritud ja kostja on nende eest tasunud 01.07.2013 arve nr 66 alusel (I tl 136-139). Hageja esitas 01.08.2014 menetlusdokumendis protsessuaalse tasaarvestusavalduse, mille kohaselt juhul, kui kohus leiab, et kostjal on hageja

vastu viivisenõue, tasaarvestab hageja kostja nõude enda 29 217,50 euro suuruse nõudega kostja vastu (I tl 146-148). Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja esitas lepingu 3 alusel MTÜ-le Kalatex 9.08.2013 arve nr 71 alusetult. Tegemist oli osalise ettemaksuga ehitusobjektile tellitud paneelide eest, mis jäid pärast lepingu lõppemist MTÜ Kalatex valdusse ja kasutati ära ehitusobjekti ehitusel. MTÜ Kalatex tasus 09.08.2013 arve nr 71 osaliselt 11600 euro suuruses summas. Ülejäänud summa 23 749,60 eurot pidi MTÜ Kalatex maksma hagejale pärast paneelide tarnimist. Hageja oli seisukohal, et arve osalise tasumisega tunnistas MTÜ Kalatex arvest tuleneva tasu maksmise kohustuse kehtivust (II tl 44-46). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja arvates on poolte vahel 05.06.2012 sõlmitud lepingu puhul tegemist töövõtulepinguga, mille p 4.4 kohaselt oli lõplik tööde valmimise tähtaeg 34 nädalat pärast lepingu sõlmimist, st hiljemalt 29.01.2013. 03.09.2013 esitas hageja kostjale arve nr 79 summas 33 738 juhtimiskilbi tarne ja merekonteineri maksumuse kohta. Kostja vastuse kohaselt edastas ta 27.09.2013, s.o. enne hageja arve nr 79 sissenõutavaks muutumist hagejale e-posti teel vastuväite arvetele ja teate tasaarvestuse teostamise kohta. Teates andis kostja hagejale teada, et esitab vastuväite hageja 03.09.2013 arvele nr 79 osas, milles see hõlmab merekonteineri maksumust summas 3680 eurot + käibemaks (4416 eurot) ning seda põhjusel, et lepingu lisa 1 kohaselt külmutusseadmete paigaldus teostatakse 20“ merekonteineris, mille maksumus sisaldub hinnapakkumises. Seega oli merekonteineri maksumus arvestatud külmutusseadmete maksumusse. Lisaks andis kostja hagejale teada, et esitab hagejale töö lõpetamisega viivitamise eest lepingu p-de 8.2 ja 8.3 alusel leppetrahvi nõude summas 8492,33 eurot ning lepingu 2 p-de 8.4.2. ja 11.8 alusel leppetrahvinõude summas 15 160,32 eurot, kokku summas 23 652,65 eurot (teates ekslikult märgitud 28383,18 eurot ehk leppetrahvile lisatud ekslikult käibemaks 20%). Samuti teavitas kostja hagejat, et teostab hageja 03.09.2013 arve nr 79 aktsepteeritud osa (koos käibemaksuga 29 322 euro) ulatuses tasaarvestuse oma nõuetega hageja vastu. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu 03.09.2013 arve nr 79 alusel 23 652,65 euro ulatuses täidetud ning 27.09.2013 seisuga VÕS § 186 p 6 alusel nimetatud ulatuses lõppenud. Kostja täiendavate vastuväidete kohaselt (I tl 73-76) kostja ei nõustunud hagejaga nagu puuduks kostjal nõue hageja vastu, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. Kostja pidas ekslikuks hageja seisukohta, justkui oleks hageja poolt lepingu 1 täitmise viibimine olnud takistatud kostjast tulenevatel asjaoludel. Lepingu 1 p 4.4 kohaselt oli lõplik tööde valmimise tähtaeg 34 nädalat pärast lepingu sõlmimist ehk 29.01.2013. Lepingu täitmise kohta esitas hageja kostjale 3 arvet, millest kahe esimese puhul on hageja arvestanud tasumise tähtajaks 7 päeva, kuid millised muutusid VÕS § 821 lg 1 p 1 kohaselt tegelikult sissenõutavaks 30 päeva möödumisel arve võlgniku kätte jõudmisest, mistõttu oli 09.11.2012 arve nr 126 tasumise tähtajaks 09.12.2012 ning 01.02.2013 arve nr 07 tasumise tähtajaks 03.03.2013. Hageja 01.02.2013 arve osas avaldas kostja, et tegelikkuses ei toimunud arvel märgitud seadmete tarne mitte 01.02.2013, vaid oluliselt hiljem. Eksitav on ka hageja väide, justkui oleks hageja 09.04.2013 tarninud täies ulatuses lepingu 1 alusel tarnimisele kuulunud seadmed. Hageja poolt viidatud 09.04.2013 tõendil on märgitud seadmed, millised olid kajastatud 09.11.2012 arvel nr 126 ja 01.02.2013 arvel nr 07, sh osaliselt oli tegemist hageja laos asuvate seadmetega. Juhtimiskilbi tarnis hageja kostjale alles 27.08.2013 ehk 141 päeva pärast viimase arve (01.02.2013 arve nr 07) täies ulatuses tasumist. Isegi kui arvestada, et hageja 01.02.2013 arve muutus VÕS § 821 lg 1 p 1 alusel sissenõutavaks 03.03.2013, oli kostja arve tasumisega viivituses 35 päeva, millest tulenevalt oleks hageja pidanud juhtimiskilbi tarnima hiljemalt 13.05.2013. Seega oli hageja seadmete tarne ja paigaldamisega

igal juhul viivituses 106 päeva, mille eest oli kostjal lepingu punkti 8.2 alusel õigus nõuda hagejalt leppetrahvi kokku summas 8492,33 eurot. Kostja pidas ebaõigeks hageja väidet, justkui oleks lepingu 1 alusel külmutusseadmete paigaldamine olnud takistatud kostjast, kes ei teostanud jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde ega valmistanud ette kohti külmutusseadmete paigaldamiseks. Tegelikult pidi hageja teostama nimetatud tööd ise, kuid seda poolte vahel sõlmitud lepingu 2 alusel. Ka nimetatud lepingust 2 tulenevaid töid ei teostanud hageja esialgselt kokkulepitud ajaks (08.05.2013), millest tulenevalt ütles kostja 12.09.2013 lepingu 2 alates 19.09.2013 erakorraliselt üles. Seejuures esitas kostja 25.09.2013 hagejale lepingu 2 p-de 8.4.2. ja 11.8 alusel leppetrahvi nõude summas 15 160,32 eurot. Mittekohaseks pidas kostja ka hageja väidet, justkui ei saaks kostja teostada 03.09.2013 arve nr 79 osas tasaarvestust kostja nõuetega hageja vastu, millised on tekkinud poolte vahel sõlmitud lepingust 2. Kostja 25.03.2014 täiendava seisukoha kohaselt on hageja nõue kostja vastu pärast tasaarvestuste teostamist kehtiv üksnes 1913,47 euro ulatuses (I tl 115-120). Kostja vaidles vastu hageja taotlusele lepingu 1 alusel leppetrahvi vähendamiseks. Hageja ei täitnud kohaselt lepingust 2 tulenevaid kohustusi – nimetatud töövõtulepingu punkti 5.2 kohaselt oli tööde teostamise tähtajaks 34 nädalat. Seega pidid hageja poolt teostatavad tööd valmima 08.05.2013, millist kohustust hageja kohaselt ei täitnud. Hageja poolt kostjale lepingu 2 alusel esitatud 09.08.2013 arve nr 70 osas ei ole kostjal maksekohustust tekkinud, seejuures on kostja esitanud 25.09.2013 teatega hagejale vastuväite arve suuruse osas. Nimetatud mahus on sandwich-paneelid tegelikult akteeritud 01.07.213 seisuga ning tasutud hagejale 01.07.2013 arve nr 66 alusel. Seega leidis kostja, et hageja on rikkunud lepingust 2 tulenevaid kohustusi, mis annab kostjale lepingu 2 p 11.8 alusel õiguse nõuda viivitusintressi kokku summas 15 160,32 eurot. Kostja poolt teostatud täiendava tasaarvestuse kohta summas 3755,88 eurot selgitas kostja, et nõue tuleneb lepingu 3 ja lepingu nr L12-06-05/4 (leping 4) alusel MTÜ Kalatex poolt esitatud nõutest hageja vastu kogusummas 18 285,48 eurot, millisest summast oli 14 529,60 euro ulatuses MTÜ Kalatex teostanud tasaarvestuse hageja nõudega MTÜ Kalatex vastu, pärast tasaarvestuse teostamist jäi MTÜ Kalatex nõue hageja vastu kehtima loovutatud nõude summa, s.o 3755,88 euro ulatuses, millises summas MTÜ Kalatex on loovutanud nõude kostjale. Kostja täpsustas täiendavalt (II tl 32-34), et MTÜ Kalatex ja kostja 25.09.2014 kokkuleppe kohaselt loetakse MTÜ Kalatex poolt kostjale 14.01.2014 nõude loovutamise lepingu alusel loovutatud nõueteks kogusummas 3755,88 eurot nõuded: 1) hageja poolt MTÜle Kalatex lepingu 3 alusel 02.05.2013 esitatud arve nr 39 enamtasutud ja MTÜ-le Kalatex tagastamisele kuuluvast osast summas 3577,83 eurot (arve summas 61 422,17 eurot, tegelikult tasutud 65 000 eurot);2) hageja poolt MTÜ-le Kalatex lepingu 3 alusel 09.08.2013 alusetult esitatud arve nr 71 alusel tasutud ning sellest tulenevalt Hageja poolt MTÜ-le Kalatex tagastamisele kuuluvast summast 11 600 eurot, millest MTÜ Kalatex loovutab kostjale osaliselt nõude 178,05 euro ulatuses. Kostja esitas täiendavalt vastuväite hagejapoolsele protsessuaalsele tasaarvestusele, leides et hagejale ei ole antud võimalust suurendada oma nõuet kostja vastu läbi nn protsessuaalse tasaarvestuse teostamise, mis sisuliselt tähendab nõude suurendamist kostja vastu. Lisaks on hageja poolt protsessuaalse tasaarvestusena esitatud nõue alusetu, kuna kostjal ei ole tekkinud lepingu 2 alusel esitatud 09.08.2013 arve nr 70 alusel kohustusi hageja ees (II tl 67-68). Maakohtu otsus 20.11.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 11 326,43 eurot ja kuni otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud

viivise summas 7735,86 eurot, s.o kokku 19 062,29 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja lisanduva viivise alates otsuse tegemisest 0,15% päevas põhivõlgnevuselt 11 326,43 eurot kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 10 190,08 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes poolte endi kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingu 1 puhul on tegemist on müügi- (VÕS § 208) või töövõtulepinguga (VÕS § 635), kas kostja oli lepingu 1 alusel kohustatud tasuma eraldi ka 20“ merekonteineri eest vastavalt hageja arvele nr 79 (I tl 11) ja kas kostjapoolne tasaarvestus summas 23 652,65 eurot (25.09.2013 dateeritud avaldus koos viivisarvetega I tl 33-41) ja 14.02.2104 menetlusdokumendis esitatud täiendav tasaarvestus summas 3755,88 eurot (I tl 73-79) on VÕS § 200 lg 4 kohaselt lubatav. Vaidluse osas, kas lepingu 1 puhul on tegemist müügi- või töövõtulepinguga, leidis kohus, et kuivõrd lepingu puhul esineb kombinatsioon mõlemat liiki lepingust, tuleks võrrelda, milline komponent (müük või töö) omab lepingus suuremat tähtsust/väärtust (VÕS § 208 lg 2). Lepingu 1 lisaks oleva hinnapakkumise kohaselt (I tl 8-9) kujutab lepinguobjekt endast kaht (2) õhukülmutus-tunnelit, mille valmistamine koosneb kolmest etapist: 1) seadmete tarnimine; 2) seadmete kokkupanek ja 3) montaažitööd. Ühe õhukülmutustunneli maksumus ilma käibemaksuta on lisa 1 kohaselt 121319 eurot, mille koosseisu kuulub 25 tk erinevate tootjate (Bitzer, Goedhart, Alfa Laval, Karno, Danfoss) külmutusseadmeid + 19 ühikut kaitse- ja reguleerimisseadmeid Danfoss + 250 külmaainet R404A + materjalid + transpordikulud + montaaž / kokkupanek + seadistamine/käivitamine, kusjuures seadmete, materjalide jne maksumust eraldi välja ei ole toodud. Lisas 1 on märgitud, et külmutusseadmete paigaldus teostatakse 20“ merekonteinerites, mille maksumus sisaldub hinnapakkumises. Seega ainuüksi lepingu 1 ja selle lisa 1 alusel ei ole võimalik määratleda, kumb, kas müük või töö omab lepingus suuremat tähtsust ja väärtust, mistõttu on vajalik lepingu tõlgendamine (VÕS § 29). Üheks lepingu tõlgendamisel arvessevõetavaks asjaoluks on VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt lepingupoolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist (kaudne tahteavaldus TsÜS § 68 lg 3). Tulenevalt lepingust 1 on hageja kostjale tarninud 09.11.2012 saatelehe ST12-1109.1 alusel 6 tk seadmeid vastavalt arvele 09.11.2012 nr 126 summas 31666,67 eurot ilma km-ta (I kd tl 49-50); 01.02.2013 saatelehe ST13-02-01.1 alusel 28 tk külmutusseadmeid + 250 kg külmainet R404A + 19 kaitse - ja reguleerimisseadmeid vastavalt 01.02.2013 arvele nr 07 summas 165970 eurot ilma km-ga (I tl 52-53) ja 27.08.2013 akti No A13-08-27.1 alusel 29 tk külmutusseadmeid + 250 kg külmainet R404A + 19 kaitse - ja reguleerimisseadmeid + juhtimiskilp ja vastavalt arve-saatelehele Nr 79 summas 28115 eurot ilma km-ga (I tl 10-11). Kokku moodustab hageja poolt kostjale tarnitud seadmete maksumus ilma käibemaksuta 31667,67 + 165970 + 24435 = 222071, 67 eurot (so ilma kostja poolt vaidlustatud 20“ konteineri maksumuseta), so 91 % lepingu kogumaksumusest 242638 eurot (222071,67 : 242638). Nimetatu viitab kohtu hinnangul sellele, et lepingus 1 omab suuremat kaalu hageja poolt kostjale tarnitud seadmete müük, samuti võib hageja poolt erinevate tootjate seadmetest kokku komplekteeritud kaht õhukülmutustunnelit pidada liigitunnustega asjaks, mistõttu kohtu hinnangul tuleks lepingu 1 suhtes kohaldada müügilepingu (VÕS § 208) sätteid. Sellest tulenevalt on hageja poolt kostja suhtes esitatud ostuhinna tasumise nõue VÕS § 208 lg 1 ja § 213 kohane nõue. Vaidluse osas, kas kostja on kohustatud lepingu 1 kohaselt tasuma eraldi ka hageja poolt tarnitud 20“ merekonteineri eest või mitte, võttes arvesse ka seda, et hageja ei olnud seadmete paigaldust teostanud, leidis kohus, et kuivõrd lepingu 1 hinnapakkumise kohaselt peab ka merekonteineril olema mingi rahaline väärtus, kuigi seda nii nagu iga muu õhukülmutustunneli koosseisu kuuluva seadme/töö maksumust ei ole hinnapakkumises eraldi kuluartiklina välja toodud, samas ei ole vaidlust, et kõik õhukülmutustunneli koosseisu kuuluvad seadmed + merekonteiner on kostjale üle antud, kusjuures kostja on kõigi ülejäänud

seadmete eest, mille igaühe eraldi hinda ei ole hinnapakkumises samuti välja toodud, tasunud, on kostja kohtu hinnangul analoogiliselt kohustatud tasuma ka merekonteineri maksumuse, kuna tegemist ei ole mitte tasuta, vaid müüdud, tasulise asjaga (VÕS § 208 lg 1). VÕS § 28 lg 1 kohaselt majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. Lg 2 kohaselt kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Kohus leidis, et kuivõrd kostja ei ole ühegi muu seadme puhul hageja poolt esitatud arves määratud hinda vaidlustanud (kuigi selle konkreetset hinda ei ole hinnapakkumises määratud), ei ole seda põhjust vaidlustada ka merekonteineri puhul, mistõttu on hageja nõue tulenevalt arvest nr 79 kohtu hinnangul täies ulatuses (33738 eurot) sissenõutav. Küsimuse osas, kas kostjapoolne tasaarvestus summas 23652,65 eurot on lubatav, võttis kohus arvesse järgmisi lepingutega 1 (I tl 5-9) ja 2 (I tl 92-103) seonduvaid asjaolusid: lepingu 1 p 3.2. kohaselt tellija kohustub teostama jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde ja ettevalmistama kohad külmutusseadmete jaoks; lepingu 1 p 4.1. kohaselt oli tellitud seadmete tarneaeg 28 nädalat ehk 18.12.2012; p 4.4 kohaselt lõplik tööde valmimise tähtaeg 34 nädalat pärast lepingu sõlmimist ehk 29.01.2013; lepingu 1 p 7 kohaselt tasu täidetud tööde ja tarnitud seadmete eest toimub töövõtja arve alusel; lepingu 1 p 8.1. kohaselt juhul kui tellija ei ole tasunud arveid tähtajaks, mis on näidatud punktis 7, maksab tellija töövõtjale 0,15 % ulatuses trahvi iga viivitatud kalendripäeva kohta ja tööde täitmisaeg viiakse üle selle viivituse võrra edasi; lepingu 1 p 8.2. kohaselt juhul kui töövõtja ei ole teostanud tööd ajaks, mis on näidatud punktis 4., maksab töövõtja tellijale 0,15 % ulatuses iga hilinenud kalendripäeva eest trahvi; lepingu 1 p 8.3. kohaselt viiviste üldsumma ei tohi ületada 3,5 % lepingu maksumusest; lepingu 1 alusel tarnis hageja kostjale esimesed seadmed 09.11.2012, esitades selle kohta 09.11.2012 arve nr 126 summas 38000 eurot, tasumise tähtajaga 16.11.2012, mille kostja tasus 26.11.2012 (I tl 49-51); lepingu 1 järgi tarnis hageja 01.02.2013 saatelehe nr ST13-02-01.1 alusel kostjale 26 tk külmutusseadmeid, 19 ühikut kaitse - ja reguleerimisseadmeid ja 250 kg külmainet, esitades kostjale selle kohta 01.02.2013 arve nr 07 summas 199164 eurot, tasumise tähtajaga 08.02.2013, mille kostja tasus osade kaupa 8 aprilliks 2013 (I tl 52-58); lepingu 1 alusel koostasid pooled 09.04.2013 tõendi nr TN 13-04309.1, mille kohaselt 6 tk külmutusseadmeid asuvad tellija objektil ja 47 tk seadmeid ja 250 kg külmainet asuvad hageja laos (I tl 59-60); lepingu 1 järgi tarnis hageja 27.08.2013 akti nr A13-08-27.1 alusel kostjale 28 tk külmutusseadmeid,19 ühikut kaitse- ja reguleerimisseadmeid ja 250 kg külmainet, esitades kostjale selle kohta 03.09.2013 arvesaatelehe nr 79 summas 33738 eurot, tasumise tähtajaga 27.09.2013, millise summa jättis kostja täielikult tasumata; lepingu 2 p 2.1. kohaselt on lepingu objektiks MTÜ Rannakalad kala esmavastuvõtu ja esmajahutushoone ehitus asukohaga Liu küla Audru vald 88302 Pärnumaa, arvestades ehitusplatsi seisukorda lepingu sõlmimise hetkel; lepingu 2 p 5.2. kohaselt on töö valmimise tähtaeg 34 nädalat arvates lepingu allakirjutamise momendist; lepingu 2 p 5.6 kohaselt lisaks p 5.5. nimetatud lõplikule töö üleandmise-vastuvõtmise aktile sõlmivad pooled kirjaliku tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ka iga lisas nr 3 nimetatud vaheetapi valmimisel (v.a. viimane etapp, kui sõlmitakse p 5.3. nimetatud lõplik akt); lepingu 2 p 6.4. kohaselt kõik osad töö üldmaksumusest tasutakse tellija poolt töövõtja arvelduskontole kokkulepitud suurustes ositi hiljemalt seitsme (7) kalendripäeva jooksul, pärast iga konkreetse lepingu lisas nr 3 kokkulepitud vaheetapi valmimist ja üleandmistvastuvõtmist (v.a. viimane osamakse, mis kuulub tasumisele 28 kalendripäeva jooksul peale p 5.5 nimetatud akti allakirjutamist; lepingu 2 p 6.6. kohaselt vahetähtaegade mittejärgimist ei loeta töövõtja poolseks lepin-gutingimuste rikkumiseks, mis annaks tellijale õiguse lepinguliste või seadusest tulenevate õiguskaitsevahendite (sh viivitusintressi) rakendamiseks.

Vahetähtaegadest mittekinni-pidamine ei anna töövõtjale õigust ületada töö üleandmisevastuvõtmise lõpptähtaega (v.a. käesolevas kokkuleppes fikseeritud tingimustel ja korras N: täiendavate lisatööde tellimine jms); lepingu 2 p 8.4.1 kohaselt on tellijal õigus saada lepingus sätestatud juhtudel ja suurustes viivitusintressi; lepingu 2 p 11.6 kohaselt lepingu lisas nr 3 kokkulepitud vaheetapi valmimisel ettenähtud tasu mittetähtaegse maksmise korral omab töövõtja õigust peatada tööde teostamine kuni nõuetekohase tasumiseni, kusjuures töö valmimise tähtajad (sh töö valmimise lõpptähtaeg) pikenevad automaatselt viivitatud aja võrra; lepingu 2 p 11.8 kohaselt juhul kui töövõtja ei anna lepinguobjekti p 5.2. nimetatud täht-ajaks üle, kohustub ta tasuma viivitusintressi 0,05 % käesoleva lepingu maksumusest iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest. Viivitusintressi ei rakendata, kui lepingu tähtaeg pikeneb automaatselt või tähtaega pikendatakse poolte vahelise kirjaliku kokkuleppe alusel lepingus ettenähtud korras; lepingu 2 järgi esitas hageja 09.08.2013 arve nr 70 summas 24000 eurot, millest kostja tasus 9500 eurot, jättes 14500 eurot tasumata (I kd tl 104). Kohtu hinnangul on paljasõnaline hageja etteheide kostjale, et hageja ei saanud enda lepingust 1 tulenevaid kohustusi tähtaegselt täita, kuna kostja ei olnud lepingu 1 p 3.2. rikkudes teostanud jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde ja ega ette valmistanud kohti külmutusseadmete jaoks. Kohtu hinnangul võiks hageja sellekohane vastuväide kostja tasaarvestusavaldusele olla arvesse-võetav juhul kui hageja oleks tähtaegselt tarninud kostja objektile kõik õhukülmutustunnelite paigaldamiseks ja montaažiks vajalikud seadmed. Lepingu 1 p 4.1. kohaselt oli tellitud seadmete tarneaeg 28 nädalat ehk 18.12.2012; p 4.4 kohaselt lõplik tööde valmimise tähtaeg 34 nädalat pärast lepingu sõlmimist ehk 29.01.2013. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt alustas hageja külmutusseadmete tarnimist kostjale alles 09.11.2012, tarnides 50-st kahe õhukülmutustunneli jaoks vajalikust seadmest (ilma vaidlusaluse merekonteinerita) esialgu 6 seadet (I tl 50), mille kohta esitatud arve 38000 eurot tasus kostja 26.11.2012 (I tl 51). Kuigi alates sellest ajast jäi seadmete tarnimise tähtajani (18.12.2012) veel ca 3 nädalat, tarnis hageja järgmise osa seadmetest (Bitzer ja Goedhart) alles 01.02.2013, milliseks ajaks oli nii seadmete tarnimise tähtaeg (18.12.2012) kui tööde valmimise lõpptähtaeg (29.01.2013) juba möödunud. Kohtu hinnangul juhul kui hageja oleks alustanud seadmete tarnimist oluliselt varem kui 09.11.2012 või vähemalt oleks jätkanud seda koheselt kui kostja oli esimese arve tasunud (26.11.2012), oleks tal olnud võimalik ka seadmed tähtaegselt tarnida, mida hageja aga ei teinud. Samuti oli kohtu arvates asjakohane kostja seisukoht, et hageja ei saa tugineda kostja suhtes lepingurikkumisele (lepingu 1 p 3.2), kuivõrd väidetav puudus (teostamata jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde ja külmutusseadmete paigaldamiseks kohtade ettevalmistus) oli tingitud hageja enda tegevusetusest, st lepinguliste kohustuste mittetäitmisest lepingu 2 järgi. Kohtu hinnangul olukorras, mil kahe lepingu puhul pooled on samad ja lepingud on omavahel seotud (hageja kui müüja poolt müügilepingu (lepingu 1) täitmise eelduseks oli hageja kui töövõtja poolt ehituse töövõtulepingu (leping 2) täitmine), oleks järeldus, et hageja poolt kohustuste täitmine lepingu 2 järgi ei omanud lepingu 1 täitmise kontekstis mingit õiguslikku tähtsust, vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6), kuna lepingu 1 kohustuste täitmiseks vajalike lepingu 2 kohustuste täitmine sõltus siiski hagejast endast. Kohus nõustus kostjaga selles, et kuivõrd lepingus 1 ei ole arvete tasumise tähtaega määratud (p 7), siis muutusid hageja esimesed arved nr 126 ja 07 sissenõutavaks mitte arvetes näidatud 7 päeva, vaid VÕS § 821 lg 1 p 1 kohaselt 30 päeva möödumisel arve võlgniku kätte jõudmisest (arve nr 126 vastavalt 09.12.2012 ja arve 07 vastavalt 03.03.2012). Juhtimiskilbi tarnis hageja kostjale alles 27.08.2013 ehk 141 päeva pärast viimase arve (01.02.2013 arve nr 07) täies ulatuses tasumist. Kui arvestada, et hageja 01.02.2013 nr 07 arve muutus VÕS § 821 lg 1 p 1 alusel sissenõutavaks 03.03.2013 ja kostja tasus arve lõplikult 08.04.2013 (I tl 58), oli kostja arve tasumisega viivituses mitte 59 päeva, vaid 35 päeva, millest tulenevalt oleks hageja pidanud juhtimiskilbi tarnima hiljemalt 13.05.2013, kuid tarnis selle alles 27.08.2013,

olles seega seadmete tarne ja paigaldamisega igal juhul viivituses 106 päeva. Seega oli kostja kooskõlas lepingu 1 p 8.3. õigustatud arvestama leppetrahvi hageja poolt seadmete tarnimisega viivitamise eest. Siiski nõustus kohus hagejaga, et lähtuvalt hageja taotlusest ja VÕS § 162 lg 1 on põhjendatud vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, lähtudes seejuures leppetrahvi arvestamisel mitte kogu lepingu maksumusest 24 2638 eurot, vaid hilinemisega tarnitud juhtimiskilbi hinnast 29 322 eurot, millest tulenevalt oleks lepingu 1 alusel mõistlikuks leppetrahvi suuruseks hageja suhtes mitte 8492,33 eurot, vaid 4662,20 eurot (29322 x 106 x 0,15%). Kohus ei nõustunud hageja vastuväitega kostja poolt lepingu 2 alusel arvestatud leppetrahvi summas 15 160,32 eurot osas teostatud tasaarvestuse lubamatuse kohta põhjusel, et lepingus 2 ettenähtud tööde lõpptähtaeg (08.05.2013) lükkus edasi vähemalt 116 päeva põhjusel, et kostja tasus hageja poolt esitatud arveid hilinemisega. Kohus nõustus kostjaga, et lepingu 2 järgi ei arvestata arvete tasumise 7 päevast tähtaega mitte arve esitamisest, vaid vaheetapi tööde valmimise kohta üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisest (p 5.6. ja 6.4.) Eeltoodust nähtuvalt muutus hageja 13.09.2012 arve nr 45 summas 36000 eurot sissenõutavaks 06.02.2013 (akt allakirjutatud hageja poolt 30.01.2013), 10.01.2013 arve nr 03 summas 40000 eurot, maksetähtajaga 15.01.2013, muutus sissenõutavaks 13.05.2013, so pärast tööde lepingulist lõpptähtaega 08.05.2013 (akt allakirjutatud hageja poolt 06.05.2013), 01.07.2013 arve nr 66 summas 29003.41 eurot, maksetähtajaga 11.07.2013, muutus selle aluseks oleva akti allakirjutamise tõttu alles 17.09.2013 sissenõutavaks 25.09.2013 (I kd tl 106-109, 150-161, 170-181). Seega on õigustatud kostja väide, et lepingu 2 lõpptähtaja seisuga 08.05.2013 puudusid kostjast tingitud asjaolud, mis oleksid õigustanud hageja poolt lepingu 2 lõpptähtaja ületamist. Seonduvalt hageja väitega, et lepingu 2 lõpptähtaja edasilükkumise tingis kostja poolt hageja 09.08.2013 arve nr 70 summas 24000 eurot mittetäielik tasumine (võlgnevus 14500 eurot) märkis kohus järgmist. Hageja väidete kohaselt (I tl 146-148, II tl 26-31) oli hageja 09.08.2013 arve nr 70 summas 24000 eurot ja selle juurde kuuluva saatelehe No ST13-0812/1 869,48m2 sandwich-paneelide kohta (I tl 104-105) aluseks oli poolte kokkulepe, mille kohaselt kuivõrd esialgu kokkulepitud sandwich-paneelide kogus ei olnud tööde teostamiseks piisav, leppisid pooled kokku, et hageja tarnib ehitusobjektile täiendava koguse sandwichpaneele. Lepingu 2 juurde kuuluvatest teostatud tööde aktidest nähtuvalt oli esialgselt kokkulepitud sandwich-paneelide koguseks 1334 m2=680 m2 160mm + 194 m2 60 mm + 460 m2 vahelaed kogumaksumusega 35363,68 eurot km-ga I tl 123-126). Asjas ei ole vaidlust, et lepinguga 2 ettenähtud koguse 1334 m2 sandwich-paneele on hageja kostjale tarninud, samas on neist akteeritud 01.07.2013 teostatud tööde akti kohaselt 874 m2 paneele kogumaksumusega 24874,90 eurot km-ga, akteerimata on 460 m2 sandwich-paneelid maksumusega 10488,78 eurot km-ga (I tl 123-125). Kostja väidete kohaselt moodustab tema võlgnevus hageja poolt tarnitud, kuid akteerimata sandwich-paneelide eest 9500 euro tasumist arvesse võttes 988,78 eurot (10488,78-9500). Kohtu hinnangul kostja poolt allkirjastamata hageja saateleht - arve nr 70 ja kostja poolt selle osaline (9500 euro) tasumine siiski ei tõenda, et hageja oleks lisaks lepinguga 2 ettenähtud kogusele tarninud täiendava koguse 869,48 m2 paneele. Lähtudes kostja poolt 22.09.2014 eelistungil esitatud seisukohast võivad arvesaatelehel 70 märgitud paneelid olla samad, mis olid 01.07.2013 akteeritud (I tl 26-31). Samas kuivõrd kostja on omaks võtnud, et ka akteerimata 460 m2 paneele on hageja tegelikult kostja objektile tarninud, leidis kohus, et hea usu põhimõttest tulenevalt (VÕS § 6) tuleb ka need paneelid lugeda kostja poolt kättesaaduks ja tasumisele kuuluvaks. Seda arvesse võttes moodustab kostja võlgnevus sandwich-paneelide eest 988,78 eurot (35363,68-24874,909500), millise summa ulatuses tuleb kostja tasaarvestust lepingu 2 järgi (15160,32 eurot)

vähendada. Seega tunnustab kohus kostja tasaarvestust tulenevalt lepingust 2 summas 14171,54 eurot (15160,32-988,78). Seonduvalt hagejapoolse protsessuaalse tasaarvestusega kostja leppetrahvinõude suhtes summas 29127,50 eurot (I tl 146-148) nõustus kohus kostjaga, et hagejal ei ole õigus sellisel viisil oma haginõuet sisuliselt suurendada (TsMS § 206 lg 1) ning isegi juhul kui hagejal selline õigus oleks, oleks selline hagejapoolne tasaarvestus lubamatu (VÕS § 200 lg 4), kuna eelmainitud põhjendustel puudub hagejal 09.08.2013 arve nr 70 alusel kostja suhtes sissenõutav nõue (poolte kokkulepe täiendava koguse 869,48m2 sandwich-paneelide kohta ei ole tõendatud). Vaidluse osas, kas kostjapoolne 14.02.2014 teostatud täiendav tasaarvestus hageja nõude suhtes summas 3755,88 eurot (I tl 73-79) on VÕS § 200 lg 4 kohaselt lubatav, võttis kohus arvesse, et kostja täpsustuse kohaselt (II tl 32-37) on MTÜ Kalatex poolt 14.01.2014 nõude loovutamise lepingu alusel kostjale loovutatud nõude 3755,88 eurot aluseks (I tl 78-79) MTÜ Kalatex ja hageja vahel sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr L12-09-12/3 (leping 3 I tl 182-193) alusel hageja poolt MTÜ-le Kalatex esitatud arve nr 39 summas 61422,17 eurot, millest MTÜ Kalatex tasus 65 000 eurot, st 3577,83 eurot enam (I tl 204206), ja hageja poolt MTÜ-le Kalatex esitatud arve nr 71 kogusummas 35349,60 eurot (II tl 38), millest MTÜ Kalatex tasus alusetult 11600 eurot ja mille tagasinõudest samas summas loovutas MTÜ Kalatex kostjale 178,05 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et tema poolt lepingu 3 alusel MTÜ-le Kalatex esitatud arvest nr 71 tuleneva nõude on MTÜ Kalatex oma 25.09.2013 avalduse alusel hageja nõudega tulenevalt lepingu nr L12-06-05/4 (leping 4 II tl 21-25) alusel esitatud arvest nr 80 summas 18945,60 MTÜ Kalatex vastu täies summas, st summas 11600 eurot tasaarvestanud (I tl 201-202), st nimetatud MTÜ Kalatex nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 197 lg 2), mistõttu ei olnud MTÜ-l Kalatex 14.01.2014 võimalik vastavast nõudest eraldatud osanõuet 178,05 eurot enam kostjale loovutada. Hageja vastuväite suhtes kostja poolt omandatud nõudele 3577,83 eurot (arve nr 39 enammaks), et MTÜ Kalatex on vastava nõude teises tsiviilasjas (2-13-52897) hageja nõudega samuti tasaarvestanud, leidis kohus, et selline vastuväide on tõendamata. Hageja 03.10.2014 menetlusdokumendi kohaselt pidavat vastuväidet tõendama MTÜ Kalatex vastus hageja hagile tsiviilasjas 2-13-51897 (II tl 44-46), kuid hageja on esitanud tõendina kostja vastuse hageja hagile käesolevas tsiviilasjas 2-1351899 (II tl 48-52), millest vastavat asjaolu ei nähtu. Samas kuivõrd hageja on 22.09.2014 eelistungil omaks võtnud, et hageja arve nr 39 osas on MTÜ Kalatex enam tasunud 3577,83 eurot (II tl 30), siis tulenevalt VÕS §§-dest 1028 lg 1, 164, 197 lg 1 ja 2 luges kohus hageja nõude summas 3577,83 eurot kostja nõudega tasaarvestatuks. Kohus tunnustas hageja 03.09.2013 arvest nr 79 tulenevat nõuet kostja vastu summas 33 738 eurot, mis muutus sissenõutavaks 04.10.2013, kuid ühtlasi kostja tasaarvestust hageja nõude suhtes alates 27.09.2013 summas 18 833,74 eurot (4662,2+14171.54) ja kostja täiendavat tasaarvestust 14.02.2014 summas 3577,83 eurot, mille tulemusena seisuga 27.09.2013 moodustas hageja nõude jääk 14 904,26 eurot (33738-18833,74) ja seisuga 14.02.2014 summa 11 326,43 eurot (14904,26- 3577,83). Võttes arvesse VÕS §§ 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 ning lepingu p 8.1. sätestatud viivisemäära 0,15 % on hagejal õigus nõuda alates 04.10.kuni 14.02.2014 summalt 14904,26 eurot arvestatud viivist summas 2995,75 eurot (14904,26 x 0.0015 x 134) alates 15.02.2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni summalt 11 326,43 eurot arvestatud viivist 4740,11 (11326,43 x 0,0015 x 279). Apellatsioonkaebus 22.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 20.11.2014 otsuse osas, milles rahuldati põhinõue enam kui 1913,47 euro ulatuses ning nimetatud

summalt arvestatud viiviste osas ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi mitte enam kui põhinõude summas 1913,47 euro ja sellelt summalt arvestatud viiviste ulatuses ning jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus on 03.09.2014 arvel nr 79 kajastatud merekonteineri osas asunud seisukohale, et kuivõrd lepingu 1 hinnapakkumise kohaselt peab ka merekonteineril olema mingi rahaline väärtus, kuigi seda nii nagu iga muu õhukülmutustunneli koosseisu kuuluva seadme/töö maksumust ei ole hinnapakkumises eraldi kuluartiklina välja toodud, samas ei ole vaidlust, et kõik õhukülmutustunneli koosseisu kuuluvad seadmed + merekonteiner on kostjale üle antud, kusjuures kostja on kõigi ülejäänud seadmete eest, mille igaühe eraldi hinda ei ole hinnapakkumises samuti välja toodud, tasunud, on kostja kohtu hinnangul analoogiliselt kohustatud tasuma ka merekonteineri maksumuse, kuna tegemist ei ole mitte tasuta, vaid müüdud, tasulise asjaga. Kohus leidis, et kuivõrd kostja ei ole ühegi muu seadme puhul hageja poolt esitatud arves määratud hinda vaidlustanud (kuigi selle konkreetset hinda ei ole hinnapakkumises määratud), ei ole seda põhjust vaidlustada ka merekonteineri puhul, mistõttu on hageja nõue tulenevalt arvest nr 79 kohtu hinnangul täies ulatuses (33 738 eurot) sissenõutav. Kostja kohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et nimetatud seisukoha kujundamisel ei ole kohus hinnanud ega analüüsinud lepingu 1 hinnapakkumist VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise sätete alusel ja kohaselt. Samuti ei nähtu otsusest, miks kohus on hinnapakkumise vaidlusaluse tingimuse tõlgendamisel lähtunud hageja poolt esitatust, kuid jätnud arvestamata kostja poolt esitatu. Nimelt viitas kostja 22.08.2014 seisukohas VÕS § 29 lg-tes 1, 3 ja 4 sätestatule. Kostja juhtis tähelepanu ja rõhutas, et märkus, mille kohaselt külmutusseadmete paigaldus teostatakse 20“ merekonteineris, mille maksumus sisaldub hinnapakkumises, oli märgitud hinnapakkumise ja selle kogumaksumuse alla, millest tulenevalt on mõistlikult järeldatav, et konteineri maksumus on arvestatud eelnevalt esitatud hinna koosseisu ning seda eraldi kuluartiklina ei kajastata. Nimetatud viisil mõistis kostja hinnapakkumises kajastatut nii hinnapakkumise saamisel kui ka lepingu sõlmimisel. Kui hageja mõistmine hinnapakkumise tingimusest oleks olnud teistsugune kui kostjal, oleks kohus pidanud hindama ja tõlgendama seda VÕS § 29 lg 4 kohaselt. Kohus seda teinud ei ole, veel enam, hinnapakkumise vaidlusaluse tingimuse tõlgendamisel on kohus jätnud VÕS § 29 üldse kohaldamata. Kohus on merekonteineri maksumuse 03.09.2013 arvel nr 79 lugenud põhjendatuks põhjusel, et varasematel lepingu 1 alusel esitatud arvetel ei ole kostja ühegi seadme maksumust vaidlustanud. Kohtu eelnimetatud seisukoht on kummastav, kuivõrd teiste arvetel nimetatud kirjete osas ei ole poolte vahel ka vaidlust olnud ning kõik tarnitud seadmed on olnud hinnapakkumises detailselt märgitud, sh enne hinnapakkumise kogumaksumust. Kohus tuvastas, et lepingu 1 punktis 4.1 sätestatud seadmete tarne tähtajaks, s.o 28 nädalat lepingu 1 sõlmimisest ehk 18.12.2012 oli hageja tarninud üksnes 6 seadet 50-st, sh järgmise, kuid mitte täieliku osa seadmetest tarnis hageja alles 01.02.2013, milliseks ajaks oli möödunud juba ka lepingu 1 punktis 4.4 sätestatud tööde lõplik tähtaeg – 29.01.2013. Samuti luges kohus põhjendatuks kostja seisukoha, et hageja ei saa tugineda kostja suhtes lepingurikkumisele, kuivõrd väidetav puudus (teostamata jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde ja külmutusseadmete paigaldamiseks kohtade ettevalmistus) oli tingitud hageja enda tegevusetusest, st lepinguliste kohustuste mittetäitmisest lepingu 2 järgi. Seega luges kohus sisuliselt tõendatuks, et alates 19.12.2012 oli hageja seadmete tarne ning alates 30.01.2013 lepingu 1 lõpptähtajaga viivituses. Viimase osa seadmetest tarnis hageja kostjale alles 27.08.2013 ehk 251 päeva pärast seadmete tarne lõpptähtaega, seejuures leppetrahvi esitamise kuupäeva seisuga oli hageja lepingu 1 tööde lõpliku valmimise tähtajaga viivituses 232 päeva. Lepingu 1 punkti 8.2 kohaselt juhul, kui töövõtja ei ole teostanud tööd ajaks, mis on näidatud punktis 4, töövõtja maksab tellijale 0,15% ulatuses iga hilinenud kalendripäeva eest trahvi, seejuures punkti 8.3 kohaselt ei tohi viiviste üldsumma ületada

3,5% antud lepingu maksumusest. 25.03.2014 seisukohas märkis kostja, et lepingu koostas ja valmistas ette hageja. Seega määras hageja ise oma kohustuste rikkumise puhuks leppetrahvi (viivise) suuruse. Lisaks, lepingus leppisid pooled kokku leppetrahvi maksimaalse suuruse piiramises, st maksimaalne leppetrahvi suurus 3,5% lepingu maksumusest. Arvestades eeltoodut võib järeldada, et kuni nimetatud suuruseni pidasid pooled lepingu sõlmimisel leppetrahvi mõistlikuks ja põhjendatuks. Tähelepanuta ei saa seejuures jätta muu hulgas asjaolu, et tegelikkuses sattus hageja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitusse juba 2012. aasta detsembris. Kostja leiab, et arvestades eeltoodut on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 162 lg-t 1 ning vähendanud hageja taotlusel lepingu 1 alusel esitatud leppetrahvi nõuet, lähtudes leppetrahvi nõude arvestamisel hilinemisega tarnitud juhtimiskilbi hinnast, seda enam olukorras, kus juhtimiskilbi tarnimise ajaks oli teostamata seadmete paigaldus. Juhtimiskilbi tarnimise päevale eelnenud päeva seisuga oli lepingu 1 alusel teostamata tööde ja tarnimata seadmete maksumuseks 45 001,33 eurot, milline summa oleks leppetrahvi nõude vähendamisel olnud vähim minimaalne leppetrahvi arvestamise alussumma (45 001,33 x 0,15% x 106 päeva – eelneva arve tasumise ja juhtimiskilbi tarne vaheline aeg = 7155 eurot). Samas, leppetrahvi nõude vähendamise taotlusel oleks kohus igal juhul pidanud arvestama ka seda, et teise osa seadmed tarnis hageja alles 01.02.2013 ehk 44 päeva pärast seadmete lepingu 1 järgse tarnetähtaja möödumist. Nimetatud asjaolusid arvesse võttes asub kostja seisukohale, et lepingu 1 alusel kostja poolt hagejale esitatud leppetrahvi nõue oli mõistlik ning asjaolusid kogumis hinnates puudus alus leppetrahvi nõude vähendamiseks (sealjuures üksnes juhtimiskilbi maksumuse ulatuses olukorras, kus kohus luges põhjendatuks ka merekonteineri maksumuse). Kohus on lugenud põhjendatuks kostja poolt lepingu 2 alusel esitatud leppetrahvi nõude hagejale, kuid on vähendanud nimetatud summat VÕS § 6 hea usu põhimõttest lähtuvalt summa võrra, millise ulatuses on kostja kinnitusel tasumata hageja poolt tarnitud sandwichpaneelide eest (988,78 eurot). Kostja on seisukohal, et nimetatud leppetrahvi omaalgatuslik vähendamine olukorras, kus kostja ei ole seda palunud ning hageja ei ole vastavat nõuet ettenähtud korras esitanud, ei ole hagimenetluses lubatud. Ebaõige on otsuses väljendatud seisukoht, mille kohaselt MTÜ-le Kalatex esitatud arvest nr 71 tuleneva nõude on MTÜ Kalatex oma 25.09.2013 avalduse alusel hageja nõudega tulenevalt lepingu nr L12-06-05/4 (edaspidi leping 4 II tl 21-25) alusel esitatud arvest nr 80 summas 18945,60 MTÜ Kalatex vastu täies summas, st summas 11600 eurot tasaarvestanud (I tl 201-202), st nimetatud MTÜ Kalatex nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 197 lg 2), mistõttu ei olnud MTÜ-l Kalatex 14.01.2014 võimalik vastavast nõudest eraldatud osanõuet 178,05 eurot enam kostjale loovutada. Nimetatud seisukoha kujundamisel on kohus jätnud ilmselgelt tähelepanuta ja arvestamata 25.09.2014 nõude loovutamise lepingu lisa 1 ning koos kostja 20.10.2014 menetlusdokumendiga esitatud 20.10.2014 MTÜ Kalatex seisukoha täpsustuse. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et kaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Vastuapellatsioonkaebus 22.01.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 20.11.2014 otsuse osas, milles kohus tunnustas kostja tasaarvestust hageja nõude suhtes alates 27.09.2013 summas 18 833,74 eurot ja kostja täiendavat tasaarvestust 14.02.2014 summas 3577,83 eurot ja jättis hageja nõude osaliselt rahuldamata. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja on seisukohal, et kostjal puudub nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Hageja ei ole lepingus kokkulepitud kohustuste täitmisega viivitanud ning kostjal ei ole hageja vastu viivise nõuet. Hageja leiab VÕS § 101 lg-le 3 tuginedes, et kostja ei või tugineda hageja poolsele tähtaegade ületamisele ega nõuda hagejalt selle aja eest viivist, kuna lepingus kokkulepitud tähtaegade ületamise põhjuseks olid kostjast tulenevad asjaolud. Hageja esitas kostjale külmutusseadmete eest tasumiseks 09.11.2012 arve nr 126 summas 38 000 eurot, tasumise tähtajaga 16.11.2012, mille kostja tasus 26.11.2012, viivitades tasumisega 10 päeva; 01.02.2013 arve nr 07 summas 199 164 eurot, tasumise tähtajaga 08.02.2013, millest kostja tasus 12 000 eurot 08.02.2013, 21 200 eurot 19.02.2013, 45 000 eurot 11.03.2013, 87 770 eurot 15.03.2013 ja 33 194 eurot 08.04.2013, viivitades tasumisega kokku 59 päeva. Kuna kostja viivitas hagejale arvete tasumisega, lükkusid lepingujärgsed tähtajad lepingu punkti 8.1 alusel viivitatud aja võrra edasi. Lisaks oli hagejal VÕS § 111 lg 1 alusel õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni kostja on oma kohustuse täitnud. Seega ei ole kostjal alust nõuda hagejalt viivist selle aja eest, kui kostja viivitas arvete tasumisega. Hageja ei nõustu kohtu hinnanguga, et paljasõnaline on hageja etteheide kostjale, et hageja ei saanud 05.06.2012 sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täita, kuna kostja ei olnud lepingu punkti 3.2 rikkudes teostanud jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde ega ette valmistanud kohti külmutusseadmete jaoks. Tegemist ei ole paljasõnalise etteheitega, kuna poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et külmutusseadmeid ei olnud võimalik objektile paigaldada, kuna selleks vajalikud kohad ei olnud ette valmistatud ja jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde oli teostamata. Kostja leidis, et tema ei vastuta nende kohustuste rikkumise eest, kuna poolte vahel 12.09.2012 sõlmitud ehituse töövõtulepinguga nr L12-09-12/01 kohustus need tööd teostama hageja. Seega vaidlesid pooled selle üle, kas kostja vastutab 05.06.2012 sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja ei saa tugineda kostja lepingu rikkumisele, kuivõrd väidetav puudus (teostamata jõukaabli vedu külmutusagregaadi juurde ja külmutusseadmete paigaldamiseks vajalike kohtade ettevalmistus) oli tingitud hageja enda tegevusetusest, st lepinguliste kohustuste mittetäitmisest lepingu 2 järgi. Hageja leiab, et kostja ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist asjaoluga, et kostja on sõlminud enda kohustuste täitmiseks hagejaga töövõtulepingu. VÕS § 103 lg-tele 1 ja 2 tuginedes leiab hageja, et kuna kostja kohustuse rikkumine ei ole põhjustatud vääramatu jõu asjaolust, ei ole see vabandatav. Seega vastutab kostja lepingu punktis 3.2 kokkulepitud kohustuse rikkumise eest. Hageja ei nõustu ka kohtu hinnanguga, et hageja vastuväide kostja tasaarvestusavaldusele võiks olla vastuvõetav juhul, kui hageja oleks tähtaegselt tarninud kostja objektile kõik õhukülmutustunnelite paigaldamiseks ja montaažiks vajalikud seadmed. Kohtu selline järeldus on ebaõige, kuna kohus ei ole arvesse võtnud hageja vastuväidet, et lepingujärgsed tähtajad lükkusid lepingu punkti 8.1 alusel viivitatud aja võrra edasi, kuna kostja viivitas hagejale arvete tasumisega. Kuna kostja viivitas arvete tasumisega, ei saanud hageja lepingu esemeks olnud külmutusseadmeid kostjale tähtaegselt tarnida. Pärast kostja poolt arvete tasumist tarnis hageja külmutusseadmed ja pooled allkirjastasid 01.02.2013 saatelehe nr ST13-02-01.1 ja 09.04.2013 tõendi nr TN 13-04-09.1. Nimetatud dokumendid tõendavad, et lepingus kokkulepitud külmutusseadmed olid objektile tarnitud. 01.02.2013 kuupäeva kandva saatelehega võttis kostja saatelehel märgitud külmutusseadmed vastu, 09.04.2013 kuupäeva kandva tõendi kohaselt asusid õhukondensaator, õlijahuti ja aurusti tellija (kostja) objektil ning ülejäänud seadmed hageja laos. Kokkulepitud külmutusseadmetest oli puudu ainult juhtimiskilp, kuid see ei muuda kuidagi asjaolu, et hagejal ei olnud võimalik külmutusseadmeid kostja objektile paigaldada, kuna puudusid selleks vajalikud kohad. Ka juhtimiskilbi olemasolu korral ei oleks hagejal olnud võimalik seda objektile paigaldada.

Hageja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et järeldus, et hageja poolt kohustuste täitmine lepingu 2 järgi ei omanud lepingu 1 täitmise kontekstis mingit õiguslikku tähtsust, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6), kuna lepingu 1 kohustuste täitmiseks vajalike lepingu 2 kohustuste täitmine sõltus siiski hagejast endast. Pooltevahelisi lepingulisi suhteid tuleb vaadata teineteisest eraldi. 05.06.2012 sõlmitud lepingu järgi ei oma õiguslikku tähendust, kas kostja pidi teostama jõukaabli vedamise ja külmutusseadmete paigaldamiseks vajalike kohtade ettevalmistamise tööd ise või tellis need kolmandalt isikult või hagejalt. Kostja vastutab enda kohustuste täitmise eest. Kostjal oleks teoreetiliselt võimalik esitada hagejale 12.09.2012 sõlmitud töövõtulepingu alusel kahju hüvitamise nõue, kui talle tekkis hageja poolt töövõtulepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu kahju. Kostja ei ole väitnud, et talle tekkis hageja poolt töövõtulepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu kahju, ega esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Lisaks esitas hageja kostjale vastuväite, et kostja viivitas ka töövõtulepingu alusel tasu maksmisega, mille tõttu ei olnud hagejal võimalik töid tähtaegselt teostada. Seega ei ole hageja vastuväide, et poolte vahel töövõtulepingu sõlmimine ei oma külmutusseadmete müügilepingu täitmise kontekstis mingit õiguslikku tähtsust, hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei saa teostada tasaarvestust 12.09.2012 sõlmitud töövõtulepingu nr L12-09-12/1 alusel tekkinud nõuetega, kuna kostjal ei ole selle lepingu alusel hageja vastu nõuet. Kostja rikkus ka töövõtulepingust tulenevaid kohustusi, kuna ta viivitas hagejale tasu maksmisega ega ole tänaseni tasunud hagejale selle lepingu alusel esitatud 09.08.2013 arvet nr 70. Kostja tasus selle arve alusel hagejale 9500 eurot, jättes 14 500 eurot tasumata. Töövõtulepingu punkti 11.6 kohaselt oli hagejal tasu mittetähtaegse maksmise korral õigus peatada tööde teostamine kuni nõuetekohase tasumiseni, kusjuures kokkulepitud töö valmimise tähtajad (sh töö valmimise lõpptähtaeg) pikenevad automaatselt viivitatud aja võrra. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja 13.09.2012 arve nr 45 summas 36 000 eurot muutus sissenõutavaks 06.02.2013, kuna arve aluseks olev akt on allkirjastatud hageja poolt 30.01.2013. Nimetatud akt on allkirjastatud mõlema poole poolt omakäeliselt 13.09.2013 (vt hageja 01.08.2014 täiendavate põhjenduste lisa 1). Seega muutus hageja arve sissenõutavaks 20.09.2012 ja kuna kostja tasus arve 31.10.2012, viivitas ta arve tasumisega 40 päeva. Kuna aktile on märgitud kuupäev 13.09.2012 ja ka arve on esitatud kostjale samal kuupäeval ning kostja tasus arve 31.10.2012, ei saanud hageja arve muutuda sissenõutavaks alles 06.02.2013, nagu kohus ekslikult leidis. Samuti ei nõustu hageja kohtu hinnanguga, et kostja poolt allkirjastamata hageja saateleht ja kostja poolt 09.08.2013 arve nr 70 osaline tasumine (24 000 eurost 9500 eurot) ei tõenda, et hageja oleks tarninud lisaks töövõtulepinguga ettenähtud kogusele täiendava koguse 869,48 m2 paneele. Hageja esitas kostjale 09.08.2013 arve nr 70 kokku 24 000 euro tasumiseks ettemaksuna 2013 augustis ehitusobjektile täiendavalt tarnitud sandwich-paneelide eest. Kuna esialgu kokkulepitud sandwich-paneelide kogus ei olnud tööde teostamiseks piisav, leppisid pooled kokku, et hageja tarnib ehitusobjektile täiendava koguse sandwich-paneele, mille eest ta esitab kostjale tasumiseks arve. Kuna kostja tasus selle arve alusel hagejale 09.08.2013 9500 eurot, aktsepteeris kostja hageja esitatud arvet. Kuna saatelehel märgitud paneelid jäid pärast kostja poolset töövõtulepingu ülesütlemist kostjale, on kostja kohustatud hagejale tasuma ka ülejäänud 14 500 eurot. Kostja ei ole põhjendanud, mis põhjusel ta maksis hagejale 09.08.2013 arve nr 70 alusel 9500 eurot, kui tal sellist kohustust enda väitel ei olnud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et arve-saatelehel nr 70 märgitud paneelid võivad olla samad, mis olid 01.07.2013 akteeritud. 01.07.2013 akti alusel esitas hageja kostjale 01.07.2013 arve nr 66 koos käibemaksuga 29 003,41 euro tasumiseks (hageja 07.03.2014 seisukoha lisa 7). Kostja tasus selle arve hagejale 11.07.2013. Kuna hageja esitas 09.08.2013 arve nr 70 kostjale augustis, ei saa selle aluseks olnud paneelid olla samad, mille

eest kostja juba oli hagejale maksnud. Sellisel juhul ei oleks kostja 09.08.2013 arvet nr 70 hagejale 9500 euro ulatuses tasunud. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kohtu järeldus, et seisuga 27.09.2013 moodustas hageja nõude jääk 14 904,26 eurot (33738-18833,74) ja seisuga 14.02.2014 11326,43 eurot (14904,26-3577,83). Kuna kostjal puudub nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada, oleks kohus pidanud hagiavalduse täies ulatuses rahuldama. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Kostja palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse, vastuapellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud põhivõlgnevuse suuruse, sellelt arvestatud viiviste osas ja menetluskulude jaotise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnustada kostja täiendavat 14.02.2014 tasaarvestust täies ulatuses (3755,88 eurot), st täiendavalt maakohtu poolt tunnustamata jäetud 178,05 euro osas ja lugeda selle tulemusena seisuga 14.02.2014 hageja nõude jäägiks 11 148,38 eurot (14 904,26-3755,88). Seoses kostjalt väljamõistetava põhivõlgnevuse summa muutumisega tuleb maakohtu otsus tühistada ka põhivõlgnevuselt väljamõistetavate viiviste osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled muu hulgas selle üle, kas kostja oli poolte vahel 05.06.2012 sõlmitud lepingu nr L12-06-05/2 (leping 1) alusel kohustatud tasuma eraldi ka 20“ merekonteineri eest vastavalt hageja arvele nr 79 (I tl 11). Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus, leides, et hageja nõue tulenevalt arvest nr 79 on täies ulatuses sissenõutav, hinnanud ega analüüsinud lepingu 1 hinnapakkumist VÕS § 29 lg 4 kohaselt. Kostja mõistis hinnapakkumises kajastatut nii hinnapakkumise saamisel kui ka lepingu sõlmimisel selliselt, et kuivõrd märkus, mille kohaselt külmutusseadmete paigaldus teostatakse 20“ merekonteineris, mille maksumus sisaldub hinnapakkumises, oli märgitud hinnapakkumise ja selle kogumaksumuse alla, on mõistlikult järeldatav, et konteineri maksumus on arvestatud eelnevalt esitatud hinna koosseisu ning seda eraldi kuluartiklina ei kajastata. Hageja hinnangul seevastu on õige maakohtu järeldus, mille kohaselt on kostja kohustatud tasuma hagejale ka merekonteineri maksumuse. Ringkonnakohus, tutvunud lepingu 1 ja selle lisaks 1 oleva hinnapakkumisega, leiab, et kostjal ei ole alust keelduda merekonteineri eest tasumisest, kuna nimetatud hinnapakkumine sisaldab kõikide külmutusseadmete ja nende paigalduse maksumust kokku ning ühegi seadme ega töö maksumust ei ole eraldi välja toodud, mistõttu on hinnapakkumuses märgitud hinna hulka arvatud ka merekonteineri maksumus. Maakohus on õigesti järeldanud, et kuivõrd lepingu 1 hinnapakkumise kohaselt peab ka merekonteineril olema mingi rahaline väärtus, kuigi seda nii nagu iga muu õhukülmutustunneli koosseisu kuuluva seadme/töö maksumust ei ole eraldi kuluartiklina välja toodud, samuti ei ole vaidlust, et kõik õhukülmutustunneli koosseisu kuuluvad seadmed ja merekonteiner on kostjale üle antud, kusjuures kostja on kõigi ülejäänud seadmete eest, mille igaühe eraldi hinda ei ole hinnapakkumises samuti välja toodud, tasunud, on kostja analoogiliselt kohustatud tasuma ka merekonteineri maksumuse, kuna tegemist ei ole mitte tasuta, vaid müüdud, tasulise asjaga. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja oli kohustatud tasuma eraldi ka 20“ merekonteineri eest vastavalt hageja arvele nr 79, tuleb kostja apellatsioonkaebus nimetatud osas jätta rahuldamata.

Esmalt võtab kohus seisukoha küsimuse osas, kas kostjapoolne 25.09.2013 tasaarvestus kokku summas 23 652,65 eurot hageja arvest nr 79 tuleneva nõudega on lubatav. Kostja 25.09.2013 tasaarvestusavalduse kohaselt on kostja tasaarvestanud hageja arvest nr 79 tuleneva nõude lepingu 1 punktide 8.2 ja 8.3 alusel arvestatud leppetrahviga summas 8492,33 eurot. Kostja leidis, et kuna hageja ei tarninud lepingu 1 järgi seadmeid tähtajaks 18. detsembriks 2012 ega lõpetanud töid 29. jaanuariks 2013, on tal õigus nõuda leppetrahvi. Hageja on vastuapellatsioonkaebuses seisukohal, et kostjal puudub nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Hageja leiab, et hageja ei ole lepingus kokkulepitud kohustuste täitmisega viivitanud ning kostjal ei ole hageja vastu leppetrahvi nõuet. Kostja ei või tugineda hagejapoolsele tähtaegade ületamisele ega nõuda hagejalt selle aja eest leppetrahvi, kuna lepingus kokkulepitud tähtaegade ületamise põhjuseks olid kostjast tulenevad asjaolud. Kuna kostja viivitas hagejale arvete nr 126 ja nr 07 tasumisega, lükkusid lepingujärgsed tähtajad lepingu punkti 8.1 alusel viivitatud aja võrra edasi. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd kostjale lepingu 1 alusel esitatud arved nr 126 ja nr 07 muutusid sissenõutavaks mitte arves näidatud 7 päeva, vaid VÕS § 821 lg 1 p 1 kohaselt 30 päeva möödumisel arve võlgniku kätte jõudmisest, seega arve nr 126 vastavalt 09.12.2012 ja arve nr 07 vastavalt 03.03.2013. Arvestades, et kostja tasus arve nr 126 summas 38 000 eurot 26.11.2012 (I kd tl 51), ei ole kostja arve tasumisega viivitanud. Arve nr 07 tasus kostja lõplikult 08.04.2013 (I kd tl 58), olles seega arve tasumisega viivituses 35 päeva. Võttes arvesse kostja viivitust arve tasumisel pidanuks hageja seega tarnima juhtimiskilbi hiljemalt 13.05.2013, kuid tarnis selle alles 27.08.2013. Sellest tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja oli seega juhtimiskilbi tarnega viivituses 106 päeva. Toodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, mille kohaselt oli kostja kooskõlas lepingu punktiga 8.3 õigustatud arvestama leppetrahvi hageja poolt juhtimiskilbi tarnimisega viivitamise eest. Pärast kostja poolt arvete tasumist oli hageja vastuapellatsioonkaebuse väidete kohaselt kokkulepitud külmutusseadmetest puudu ainult juhtimiskilp, kuid hageja hinnangul ei muuda see kuidagi asjaolu, et hagejal ei olnud võimalik külmutusseadmeid kostja objektile paigaldada, kuna puudusid selleks vajalikud ettevalmistatud kohad. Hageja arvates leidis kohus ebaõigesti, et hageja ei saa tugineda kostja poolt lepingu 1 punkti 3.2 rikkumisele, kuivõrd väidetav puudus (teostamata jõukaabli vedu külmutusagregaadi juurde ja külmutusseadmete paigaldamiseks vajalike kohtade ettevalmistus) oli tingitud hageja lepinguliste kohustuste mittetäitmisest poolte vahel 12.09.2012 sõlmitud ehituse töövõtulepingu nr L12-09-12/01 (leping 2) järgi (I kd tl 92-103). Apellatsioonimenetluses ei ole hageja vaidlustanud asjaolu, et kostja on oma eelnimetatud lepingust 1 tulenevate kohustuste täitmiseks sõlminud hagejaga lepingu 2, ent hageja hinnangul tuleks pooltevahelisi lepingulisi suhteid vaadelda eraldi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga ja leiab erinevalt maakohtust, et vaatamata sellele, et kahe lepingu pooled on samad ja hageja ei ole vaidlustanud lepingust 1 tulenevate kohustuste täitmise kohustust lepingu 2 järgi, tuleb nimetatud lepingutest tulenevaid poolte kohustusi vaadelda siiski üksteisest lahus. Eelnimetatud asjaolud ei anna alust pidada lepinguid sel määral seotuks, et hageja poolt ehituse töövõtulepingu (leping 2) täitmist pidada müügilepingu (leping 1) täitmise eelduseks. Lepingutest ei nähtu, et hilisema, s.o lepingu 2 sõlmimisel oleks muudetud lepingut 1 ja selle punktis 3.2 sisalduvat kostja kohustust teostada jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde ja valmistada ette kohad külmutusseadmete jaoks. Seega on ringkonnakohtu hinnangul seadmete paigaldamise osas põhjendatud hageja vastuväide kostja poolt lepingu 1 alusel teostatud tasaarvestusavaldusele, et hageja ei saanud enda lepingust 1 tulenevaid kohustusi tähtaegselt täita, kuna kostja ei olnud lepingu 1 punkti 3.2 rikkudes teostanud jõukaabli vedu peakülmutusagregaadi juurde ega valmistanud ette kohti külmutusseadmete jaoks. Seega ei

olnud kostja õigustatud arvestama lepingu 1 alusel leppetrahvi seadmete paigaldamisega viivitamise eest, kuivõrd hageja nimetatud kohustuse täitmine sõltus kostja poolt lepinguliste kohustuste täitmisest lepingu 1 järgi. Arvestades, et kostjast tulenev seadmete paigaldamise võimatus ei saanud takistada juhtimiskilbi õigeaegset tarnimist hageja poolt, ei võimalda kohtu järeldused seadmete paigaldamise ja sellega viivitamise eest leppetrahvi arvestamise osas siiski asuda teistsugusele seisukohale eelnevalt leitust seoses leppetrahvi arvestamisega juhtimiskilbi tarnimisega viivitamise eest. Kostja leiab apellatsioonkaebuses seoses lepingu 1 alusel esitatud leppetrahvinõudega, et kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 162 lg-t 1 ja vähendanud hageja taotlusel lepingu 1 alusel esitatud leppetrahvi nõuet, lähtudes leppetrahvi nõude arvestamisel üksnes hilinemisega tarnitud juhtimiskilbi hinnast. Ringkonnakohus ei nõustu kostja eeltoodud väitega ja leiab, et maakohus on käesoleval juhul põhjendatult lähtunud mitte kogu lepingu maksumusest 242 638 eurot, vaid üksnes juhtimiskilbi hinnast 29 322 eurot, pidades silmas, et hageja viivitas üksnes juhtimiskilbi tarnimisega. Arvestades kostja poolt 01.02.2013 arve nr 07 tasumisega viivitamist ei võimalda apellatsioonkaebuses esiletoodu, et hageja tarnis teise osa külmutusseadmeid alles 01.02.2013 ehk pärast lepingu 1 järgset tarnetähtaja möödumist, ringkonnakohtu arvates leppetrahvi vähendamise osas jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja 25.09.2013 tasaarvestusavalduse kohaselt on kostja lisaks lepingu 1 alusel arvestatud leppetrahvile tasaarvestanud hageja arvest nr 79 tuleneva nõude ka lepingu 2 punktide 8.4.2 ja 11.8 alusel arvestatud leppetrahviga summas 15 160,32 eurot lepingus 2 ettenähtud tööde lõpptähtaja (08.05.2013) edasilükkumise tõttu. Hageja leidis, et lepingus 2 ettenähtud tööde lõpptähtaeg lükkus edasi vähemalt 116 päeva põhjusel, et kostja tasus hageja poolt esitatud arveid hilinemisega. Iseenesest õige on vastuapellatsioonkaebuses märgitu seoses hageja arve nr 45 sissenõutavaks muutumisega, et kohus on ebaõigesti leidnud, et nimetatud arve aluseks olev akt on allkirjastatud hageja poolt 30.01.2013 ja muutus seega sissenõutavaks alles 06.02.2013. Siiski ei võimalda hageja leitu, et arve aluseks olev akt on omakäeliselt mõlema poole poolt allkirjastatud 13.09.2012, arve muutunud sissenõutavaks 20.09.2012 ja kostja on arve tasumisega 31.10.2012 viivitanud 40 päeva, õigustada hageja poolt lepingu 2 lõpptähtaja ületamist. Seda põhjusel, et arve nr 45 tasumine 31.10.2012, s.o enne tööde lepingulist lõpptähtaega 08.05.2013, ei saa tingida tööde lõpptähtaja ületamist. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei saanud lepingu 2 lõpptähtaja edasilükkumine olla tingitud kostja poolt hageja 09.08.2013 arve nr 70 summas 24 000 euro mittetäielikust tasumisest. Hageja arve nr 70 ja sellele lisatud kostja poolt allkirjastamata saateleht (kd I tl 105) lepingus 2 ettenähtud paneelidele lisaks täiendava koguse 869,48 m2 paneelide kohta ja kostja poolt arve osaline (9500 eurot) tasumine ei tõenda, et hageja oleks nimetatud paneelid kostja objektile tarninud. 22.09.2014 eelistungil on kostja avaldanud, et täiendava koguse paneelide tarnes pooled kokku ei leppinud ning esialgselt kokkulepitust suuremas mahus paneele hageja ei tarninud. Vastupidist ei ole käesolevas menetluses tõendatud ka apellatsioonimenetluses. Samuti on maakohus ringkonnakohtu hinnangul hea usu põhimõttest tulenevalt õigesti vähendanud lepingu 2 alusel arvestatud leppetrahvi 988,78 euro võrra, millise ulatuses on kostja võtnud omaks veel akteerimata paneelide 460 m2 hageja poolt tarnimise. Nimetatud osas on maakohus põhjendatult lugenud paneelid kostja poolt kättesaaduks ja tasumisele kuuluvaks, millest tulenevalt on õiglane arvestada vastav kostja võlgnevus paneelide eest kostja poolt tasaarvestatavast summast maha. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kohtu poolt leppetrahvi omaalgatuslik vähendamine olukorras, kus kostja ei ole seda palunud ja hageja ei ole vastavat nõuet ettenähtud korras esitanud, hagimenetluses

lubatud. Vastuseks kostja eelnimetatud väitele märgib ringkonnakohus, et VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtet, millest tulenevalt kohus vähendas kostja leppetrahvi nõuet, on kohtul õigus kohaldada omal algatusel sõltumata sellest, kas pooled on seda taotlenud või mitte. Lisaks ei saa maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt võlgneb kostja hagejale paneelide eest 988,78 eurot, pidada kohtu omal algatusel kostja leppetrahvi vähendamise aluseks. Hageja vaidles kostja tasaarvestusavaldusele vastu mh põhjendusel, et kostja võlgneb hagejale paneelide eest 14 500 eurot. Kuigi vastavas summas ja sellelt arvestatud viiviste osas hageja poolt kostja leppetrahvinõudega teostatud protsessuaalse tasaarvestuse jättis maakohus vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel õigesti rahuldamata, on maakohus tuvastanud ja kostja ka omaks võtnud võlgnevuse paneelide eest summas 988,78 eurot, millega on maakohus kostja tasaarvestuse teostamisel põhjendatult arvestanud. Kostja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et ebaõige on maakohtu otsuses hagejaga nõustudes väljendatud seisukoht, et MTÜ Kalatex nõue hageja vastu on tasaarvestusega lõppenud, mistõttu ei olnud MTÜ-l Kalatex 14.01.2014 võimalik vastavast nõudest eraldatud osanõuet 178,05 eurot enam kostjale loovutada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult hageja vastuväitele tuginedes leidnud, et hageja poolt lepingu 3 alusel MTÜle Kalatex esitatud arvest nr 71 tuleneva nõude on MTÜ Kalatex oma 25.09.2013 avalduse alusel hageja nõudega tulenevalt lepingu nr 4 alusel esitatud arvest täies ulatuses, st summas 11 600 eurot tasaarvestanud, mistõttu ei olnud MTÜ-l Kalatex vastavast nõudest eraldatud osanõuet 178,05 eurot enam kostjale loovutada. Hageja vastuväide on ringkonnakohtu hinnangul tõendamata. Samuti nähtub tsiviilasjas nr 2-13-51897 tehtud 26.11.2014 otsusest, et MTÜ Kalatex on tasaarvestanud arve nr 71 alusel hagejale tasutud ning sellest tulenevalt hagejale esitatud alusetult saadu 11 600 euro tagastamise nõude haginõudega osaliselt, s.o 11 421,95 euro ulatuses. Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et MTÜ-l Kalatex ei olnud enam võimalik osanõuet summas 178,05 eurot kostjale loovutada. Lisaks on hageja tsiviilasjas nr 2-13-51899 toimunud 20.05.2015 kohtuistungil loobunud oma vastuväitest seoses MTÜ-lt Kalatex kostjale loovutatud nõude tasaarvestamisega. Kuna vastavas summas osanõuet oli MTÜ-l Kalatex võimalik kostjale loovutada, siis oli kostjal ka võimalik talle loovutatud nõue hageja vastu tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. Sellest tulenevalt tunnustab ringkonnakohus kostja täiendavat 14.02.2014 tasaarvestust täies ulatuses, st täiendavalt maakohtu poolt tunnustamata jäetud 178,05 euro osas. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada osas, milles maakohus on rahuldanud hagi põhinõude 11 326,43 euro ja sellelt arvestatud viivise ulatuses. Võttes arvesse eeltoodut, VÕS §§ 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 ning lepingu 1 punktis 8.1. sätestatud viivisemäära 0,15% on hagejal õigus nõuda alates arvest nr 79 tuleneva nõude sissenõutavaks muutumisest 04.10.2013 kuni 14.02.2014 summalt 14 904,26 eurot arvestatud viivist summas 2995,75 eurot (14904,26 x 0,0015 x 134). Alates 15.02.2014 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni summalt 11 148,38 eurot arvestatud viivis on kokku 8077 eurot (11148,38 x 0,0015 x 483). Seega on ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis summas 11 072,75 eurot (2995,75 + 8077), mis ületab hageja viivisenõuet. Hageja palus mõista kostjalt välja viivised kokku summas, mis ei ületa 10 190,80 eurot. Toodust tulenevalt kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivised summas 10 190,80 eurot. Seega rahuldab ka ringkonnakohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja tasumata põhivõlgnevuse 11 148,38 eurot ning põhivõlgnevuselt arvestatud ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 10 190,80 eurot.

Menetluskulude jaotus Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus peab põhjendatuks rahuldada hageja põhinõude maakohtu poolt rahuldatust väiksemas ulatuses ja muudab maakohtu otsust ka põhivõlgnevuselt arvestatava viivise osas, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus leiab, et hagi osalisest rahuldamisest lähtuvalt tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta maakohtus kantud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 48,58% ulatuses kostja ja 51,42% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus jätab hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb hageja menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse üksnes 178,05 euro ja sellelt arvestatud viiviste osas, jätab kohus kostja apellatsioonimenetluse kulud 97% ulatuses kostja enda kanda ja 3% ulatuses hageja kanda. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.