Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. mai 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-103752
Tsiviilasi
K.J. ja R.J. hagi A.J. vastu elatise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
540 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. septembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.J. ja R.J. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I (hageja I) K.J. (isikukood: XXX); Apellant II (hageja II) R.J. (isikukood: XXX); Apellantide seaduslik esindaja K.R. ; nõustaja A.R. Vastustaja (kostja): A.J. esindaja Annika Kiisk
(isikukood: XXX); lepinguline
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada K.J. ja R.J. apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks elatise välja alates 05. aprillist 2016. a. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista välja kostjalt elatis kummagi hageja kasuks alates 26. veebruarist 2016. a.
3.Jätta ülejäänud osas apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
4.2.Välja mõista A.J. ’ilt elatis alates 26. veebruarist 2016. a alljärgnevalt:
4.2.1.K.J. ’i kasuks 185 eurot igas kuus kuni tema täisealiseks saamiseni, s.o X;
4.2.2.R.J. ’i kasuks 185 eurot igas kuus kuni tema täisealiseks saamiseni, s.o X.
4.3.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord. A.J. l tuleb alaealiste laste kasuks välja mõistetud elatis kanda K.R. arveldusarvele XXX hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks.“
5.Jätta kostja menetluskulud maakohtus hagejate kanda. Jätta kostja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
6.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.J. ja R.J. (hagejad) esitasid 26.02.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.J. vastu 400 euro suuruse elatise nõudes. A.J. esitas 29.03.2016 vastuväite. Pärnu Maakohtu 01.04.2016 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja asi anti üle Tartu Maakohtule hagimenetluse jätkamiseks.
2.Hagejad palusid seadusliku esindaja kaudu esitatud hagis välja mõista Vabariigi Valitsuse kehtestatud poole kuupalga alammäära suurune elatis alates veebruarist 2016 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Kostja majanduslik olukord võimaldab lapsi üleval pidada. Hagejate seadusliku esindaja info kohaselt on kostja netosissetulek üle tuhande euro kuus. Lisaks omab kostja linnamaasturit ja elukohta Tartus Võru tänaval.
3.Kostja vaidles 23.05.2016 vastuses hagiavaldusele vastu. Kostja kohustus lapsi üleval pidada tuleneb kostja ja K.R. vahel 19.09.2013 aastal sõlmitud kokkuleppest. Kokkuleppe punkti 2 kohaselt maksab kostja hagejatele elatist kokku vähemalt 320 eurot. Kostja on seda kohustust täitnud ja kavatseb lapsi üleval pidada ka edaspidi. Hagi on esitatud eesmärgiga saada perele uus sissetuleku allikas, arvestamata hagejate reaalseid vajadusi ja kulutusi. Elatise suurendamise aluseks ei ole laste reaalsed vajadused. Kostja majanduslik olukord ei võimalda lastele suurema elatise maksmist. Igakuine töötasu on netona 365,62 eurot, puudub likviidne vara, mida realiseerida. Lastele makstav elatis moodustab kostja sissetulekust koguni 87,52 % ja kostjale jääb elamiseks marginaalne osa niigi madalast teenitavast sissetulekust. Kostjale jääb endale igakuiselt üksnes 45,62 eurot.
Kostjale ei kuulu linnamaasturit, täpsustatud ei ole sõiduki vanust. Kostja kasutab tööle sõiduks 2002. aasta autot, kuid see ei oma tähtsust. Kostjale ei kuulu kinnisvara. Tartus Võru tänaval asuv korter on kostja kasutuses lepingu alusel.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 29.09.2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise alates 05.04.2016 K.J. kasuks 185 eurot igas kuus kuni tema täisealiseks saamiseni (X) ja R.J. kasuks 185 eurot igas kuus kuni tema täisealiseks saamiseni (X). Kostja menetluskulud jättis kohus hagejate kanda. A.J. ja K.R. (endise nimega T) on 19.09.2013 Otepää vallavalitsuses sõlminud laste kasvatamise (kokkulepe, tl 23-25). Kokkuleppe punktis 2 on kokku lepitud, et A.J. tasub laste kasvatamiseks igakuiselt elatisraha K.T. arveldusarvele hiljemalt jooksva kuu 15. kuupäevaks, mis on ühe lapse kohta vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (160 eurot). Kahe lapse kohta kogusummas vähemalt 320 eurot. Hagejate seaduslik esindaja on seisukohal, et alates 2016 oleks kostja pidanud lastele maksma elatist kokku 430 eurot, kostja aga leiab, et tulenevalt kokkuleppest on kohustus maksta elatist kokku 320 eurot. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, millest tulenevalt tuleb sõlmitud kokkulepet tõlgendada viisil, et kostjal on kohustus maksta lastele elatist kokku 320 eurot kuus. Vanemate vahel oli sõlmitud PKS § 100 lg 3 mõttes kokkulepe muuhulgas ka lastele elatise maksmise suuruses ja lapsed (hagejad) on esitanud PKS § 100 lg 3 teise lause kohaselt hagi elatise väljamõistmiseks. Kohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks maksnud elatist vähem kui vanemate vahel oli kokku lepitud või et ta ei oleks elatise maksmise kohustust täitnud. Hagejate seaduslik esindaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et tema majanduslik olukord ei võimalda lastele elatist anda. Arvestades mõlema vanema kohustust lapsi üleval pidada, tuleks makstavaid riiklike toetusi arvestades ühe vanema elatise miinimumsummast maha arvata hagejale I makstavalt elatiselt 25 eurot ja hagejale II makstavalt elatiselt kokku 90,27 eurot. Arvestades lastele makstavaid riiklikke toetusi, tuleks hageja I kasuks elatisena välja mõista 190 eurot (215-25=190) ja hageja II kasuks 124,73 eurot (215-90,27=124,71). Seega oleks kostjalt lastele mõistetava elatise kogusummaks 314,73 eurot ühes kuus. 30.08.2016 toimunud kohtuistungil esitas kostja omapoolse kompromissettepaneku, mille kohaselt oleks laste elatis kokku ühes kuus 370 eurot, seega 185 eurot ühe lapse kohta. Hagejad (hagejate seaduslik esindaja ja nõustaja) kostja ettepanekuga ei nõustunud. Kohus leidis, et kostja poolt esitatud kompromissettepanek on laste huvidega kooskõlas ja arvestades ka lastele makstavaid riiklike toetusi, katab laste vajadused.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hagejad K.J. (apellant I) ja R.J. (apellant II) esitasid apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 29.09.2016 otsuse peale, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata. Hageja I palub muuta maakohtu otsuse punkti 2.2 ning mõista kostjalt hageja I kasuks välja elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud poole kuupalga alammäära suuruses alates veebruarist 2016 kuni hageja I täisealiseks saamiseni. Hageja II palub muuta kohtuotsuse punkti 2.1 ning mõista kostjalt hageja II kasuks välja elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud poole kuupalga alammäära suuruses
alates veebruarist 2016 kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust, otsustades, nagu oleks hagejate esindaja ning kostja vahel 19.09.2013 kokkuleppe punktiga 2 lepitud kokku mõlema hageja elatise suuruseks konkreetne summa 320 eurot. Selline kohtu tõlgendus on meelevaldne ning kohus on põhjendamatult ignoreerinud mainitud kokkuleppe punktis sisalduvat asjaolu, et kokkuleppe pooled leppisid kokku, et kostja maksab kummagi lapse elatisrahaks vähemalt poole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, mis kokkuleppe sõlmimise hetkel oli 320 eurot. Arusaamatuks jääb maakohtu järeldus, nagu oleks põhjendatud elatise määraks 185 eurot kuus. 2016. aastal oleks lastetoetused maha arvestades minimaalseks elatise suuruseks 215-25=190 eurot. Hageja II leiab, et temale raske puude tõttu makstava toetuse arvestamine elatise määramisel on täielikult põhjendamatu. Hagejale II tehtavad kulutused, mis on seotud hageja II puudega, on kindlasti suuremad riigi poolt makstavast toetusest ja neid on kandnud hageja II ema. Puudega inimese sotsiaaltoetuse arvestamine tavapärase elatisrahana on hageja hinnangul materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Seega määrates elatise suuruseks 185 eurot kuus, on kohus ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust. Maakohus on eksinud, jättes välja mõistetava elatise sidumata kuupalga alammääraga. Hagejad paluvad muuta maakohtu otsust ning siduda välja mõistetav elatis Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava kuupalga alammääraga. Põhjendamatu on maakohtu etteheide hagejatele, et hagejad ei ole tõendanud kostja paremat majanduslikku seisu võrreldes hagejate seadusliku esindajaga. Hagejatel puudub juurdepääs vastavatele tõenditele. Maakohus ei kasutanud võimalust kontrollida vastustaja majanduslikku olukorda pädevate riigiasutuste abiga.
5.Kostja A.J. (vastustaja) ei esitanud apellatsioonkaebusele tähtaegselt vastust. Kostja esitas 20.04.2017 seisukoha apellatsioonkaebusele, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud apellatsioonkaebuse tähtaega rikkudes. Maakohtu otsus toimetati kätte A.R. le X ning K.R. le X. A.R. on K.R. abikaasa, seega ei ole eluliselt usutav, et isik ei edastanud kohtuotsust ka oma abikaasale. Muuhulgas on apellatsioonkaebuse edastanud ringkonnakohtule A.R. ning võib asuda seisukohale, et apellantide seaduslik esindaja on volitanud teda menetlusdokumentide vastuvõtmiseks. Maakohus ei ole rikkunud oluliselt menetlusõigust ning ei ole meelevaldselt tõlgendanud kostja ja hagejate seadusliku esindaja vahel 19.09.2013 sõlmitud kokkuleppe sisu. Hagejad ei ole esitanud tõendeid neil esinevate suuremate igakuiste kulude kohta võrreldes teiste alaealistega. Võib eeldada, et hageja II puudega seotud lisakulud on kaetud talle täiendavalt makstava toetusega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt, s.o osas, mis puudutab kostjalt hagejate kasuks suurendatud elatise väljamõistmise alghetke. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates 5. aprillist 2016. a. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt
hagejate kasuks välja suurendatud määras elatis alates hagi esitamisest, s.o alates 26. veebruarist 2016. a. Ülejäänud osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust suurendada kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud igakuise elatise summat PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määrani. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult mõistnud suurendatud elatise kostjalt hagejate kasuks välja alates 5. aprillist 2016. a, ehkki kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pidas kohus silmas elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Asja materjalidest nähtuvalt on hagejad esitanud Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse elatise saamiseks 26.02.2016, maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti menetlemiseks üle Tartu Maakohtule 01.04.2016. a. Tulenevalt TsMS § 486 lõikest 2 koostoimes § 491 lõikega 3 tuleb hagi lugeda hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o alates
26.veebruarist 2016. a. Seega tuleb praegusel juhul kostjalt ka elatis välja mõista alates
26.veebruarist 2016. a. Ringkonnakohus ei nõustu ülejäänud osas apellatsioonkaebuses toodud väidetega ning jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus määras kostjalt kummagi hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruseks 185 eurot kuus kuni kummagi lapse täisealiseks saamiseni.
8.Pooled vaidlesid vanemate vahel 19.09.2013. a kirjalikult sõlmitud kokkuleppe p 2 tõlgendamise üle. Kokkuleppe kohaselt tuli kostjal tasuda laste kasvatamiseks igakuiselt elatisraha laste ema arveldusarvele „hiljemalt jooksva kuu 15. kuupäevaks, mis on ühe lapse kohta vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (160 €). Kahe lapse kohta kogusummas vähemalt 320 €.“ Ringkonnakohus nõustub apellantidega, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et kokkuleppest tulenevalt ei sidunud vanemad tasumisele kuuluva elatise suurust mitte perekonnaseadusest tuleneva elatise miinimummääraga, vaid kokku lepiti elatise summa kindlas suuruses, s.o 320 eurot kuus kahe lapse kohta. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatust. Poolte ühise tahte ja kokkuleppe allkirjastamisele eelnenud läbirääkimiste sisu kohta ei ole pooled menetluses väiteid ega tõendeid esitanud, kuid sellisel juhul saab VÕS § 29 lg 4 kohaselt lähtuda lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast. Samas ei ole hagejate seaduslik esindaja põhistanud, et ta juhtis kostja tähelepanu sellele, et alates 2014. aastast tuli kostjal tasuda pooltevahelise kokkuleppe punkti 2 alusel juba kokku 355 eurot, alates 2015. aastast 390 eurot jne. Lepingupooltel on võimalik oma varasemaid kokkuleppeid üldjuhul igal ajal muuta ning seda ka kaudsete tahteavalduste (TsÜS § 68 lg 3) vahetamise teel. Samas ei oma käesoleva hagi lahendamisel määravat tähendust 19.09.2013. a kokkuleppe punktis 2 sisalduv, kuna hagi on esitatud suurendatud elatise väljamõistmiseks alates veebruarist 2016. a ning taotletud on elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras.
9.Maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul rikkunud menetlusnormi leides, et põhjendatud on mõista kostjalt välja kummalegi hagejale elatis summas 185 eurot kuus. PKS § 102 lg 2 kohaselt on kohtul õigus vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimumi, kui selleks esinevad mõjuvad põhjused. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 teise lause puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1174-16, p 13; nr 3-2-1-17-16, p 11; nr 3-2-1-124-15, p 15; nr 3-2-1-160-12, p 17). Mh ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka Riigikohtu määrus nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad.
10.Praegusel juhul on kostja esile toonud, et tema varaline seisund ei võimalda tal tasuda kahele lapsele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Kahele lapsele kokku tuleks kostjal PKS § 101 lg 1 järgi tasuda elatist ühe Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses, s.o 2016. aastal 430 eurot ja 2017. aastal 470 eurot. Kostja esitas maakohtule tõendi, millest nähtuvalt sai kostja 2016. aastal oma töökohal töötades miinimumpalka, s.o 430 eurot kuus (bruto). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust heita maakohtule ette seda, et kohus ei kontrollinud omal algatusel kostja majanduslikku seisundit. Tõendamisega seonduvaid küsimusi on arutatud maakohtu 30.08.2016. a istungil, kohus on selgitanud tõendamiskoormist ning pooled kinnitasid, et ei soovi esitada täiendavaid tõendeid ega olnud kummalgi poolel ka mingeid taotlusi. Asja suulise arutamise käigus ei väljendanud hagejate seaduslik esindaja kahtlusi, et kostja sissetulek on tegelikkuses oluliselt suurem kui kohtule esitatud tõendist nähtuv. Niisuguses olukorras ei tekkinud maakohtul kohustust asuda omal algatusel tõendeid koguma ja kostja sissetulekute suurust välja selgitama.
11.Ringkonnakohus märgib, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-174-16, p 13, nr 3-2-1-124-15, p 13; nr 3-2-1-120-14, p 14; nr 3-2-1-78-13, p 15). Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate kohustuse ulatus on eelduslikult võrdne (PKS § 116 lg 1), on kohtupraktikas lähtutud sellest, et PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära (2016. aastal 430 eurot, 2017. aastal 470 eurot). Samas tuleneb Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a novembris koostatud uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf), et tegelikud kulud lapse ülalpidamiseks jäävad üldjuhul oluliselt madalamaks kui võiks eeldada PKS § 101 lõike 1 järgi. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutumist võrreldes 2013. aastaga on uuringu andmetel 2017. a seisuga keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot kuus, mis jaotub kahe ülalpidamiskohustusliku vanema vahel. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-174-16 (p 14) lisaks märkinud, et võrreldes 2013. aastaga ei ole järgnevatel aastatel tarbijahinnaindeks tõusnud (s.t aastatel 2014-2016 on tarbijahinnaindeksi muutus olnud 0 % või negatiivne. Sellest saab järeldada, et eelduslikult ei ole ka keskmine ülalpidamiskulu lapse kohta märgatavalt suurenenud. 2013. a seisuga leppisid vanemad kokku miinimummääras elatise maksmises (160 eurot ühe lapse kohta). Maakohus mõistis kostjalt alates hagi esitamisest välja elatise 185 eurot ühe lapse kohta, s.o elatis kummalegi hagejale suureneb maakohtu otsusega 15 % võrra.
12.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsusega väljamõistetud elatise suurus põhjendatud ja kooskõlas asja materjalidega. Esineb mõjuv põhjus vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummäära, kuna kostja varaline seisund ei võimalda tasuda miinimummääras elatist (kostja teenib miinimumpalka, millest tal tuleks kahele lapsele elatisena tasuda 100 %). Samas on kostja ise nõustunud tasuma varem kokkulepituga võrreldes 15 % võrra suuremat elatist, mis ringkonnakohtu hinnangul võimaldab katta laste peamised vajadused, arvestades tegelike ülalpidamiskulude kohta teostatud uurimust ja tarbijahinnaindeksi muutumise dünaamikat. Maakohus ei ole rikkunud õigusnorme ega kohaldanud seadust vastuolus lapse huvidega, käsitledes ühe osana laste ülalpidamiseks kasutada olevatest vahenditest ka hagejale II määratud puudetoetust. Seejuures ei ole kohus leidnud väljamõistetava elatise suurust selliselt, et PKS § 101 lg 1 järgsest minimaalsest elatisest arvatakse maha pool riikliku lastetoetuse ega hageja II puhul lisaks pool temale määratud puudetoetuse suurust, vaid maakohus on arvestanud kostja varalist seisundit ja tema eeldatavat suutlikkust elatist tasuda. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kostjalt väljamõistetud elatis (185 eurot kuus kummalegi hagejale) vastas 2016. a seisuga sisuliselt seadusjärgse miinimumelatise määrale, millest on maha arvatud pool riikliku lastetoetuse suurust (215 – 25 = 190 eurot), erinevus on vaid 5 euro ulatuses.
13.Lisaks jäävad riiklikud toetused faktiliselt siiski täielikult hagejate seadusliku esindaja kasutusse. Seega eeldades mõlema vanema võrdset rahalist panust on hagejate seadusliku esindaja käsutuses hageja I ülalpidamiseks (2 × 185) + 50 = 420 eurot ning hageja II ülalpidamiseks täiendavalt veel puudetoetus, s.o kokku 500,55 eurot. Kuna puudetoetust saab täies ulatuses kasutada hageja II vajadusteks, siis puudub alus heita maakohtule ette materiaalõigusnormi väära kohaldamist. Hageja II ei ole põhistanud, et tema puudest tulenevad lisavajadused ületaksid nii seadusest tulenevat tavapärast vajadust kui ka puudetoetusega kaetud ulatust. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta vastustaja väited, mille kohaselt on apellatsioonkaebus esitatud hilinemisega. Vastustaja ei esitanud ringkonnakohtule oma seisukohti apellatsioonkaebusele vastamiseks määratud tähtaja piires.
14.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotuse muutmata. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejatel oleks tekkinud maakohtu menetluses menetluskulusid. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, kuid seda üksnes elatise väljamõistmise kuupäeva osas, mille puhul on tegemist maakohtu poolse ilmse eksimusega.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.