nende Hageja (vastustaja): JS (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja (ema) JJ ja tehinguline esindaja AnneJana Prantsuzova Kostja (apellant): DS (isikukood XXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Keelduda menetlusse võtmast DS apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 02.03.2017.a otsuse peale.
2.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud DS kanda. Mitte mõista apellatsioonimenetluse kulusid DS-lt välja.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud
1.18.10.2016.a esitas hageja kostja vastu hagi, paludes välja mõista elatis alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni seaduses sätestatud määras ning tagasiulatuvalt perioodi 22.09.2016.a – 11.10.2016.a eest. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja laps. Hageja elab alates 22.09.2016.a emaga koos. Kostja ei maksa lapsele elatist. Kostja maksab vaid lapse telefoniarveid. Ebaõige on kostja väide, et isa juures on lapsel olemas eraldi ruum, kus elada. Hageja märkis, et kostja võttis lapselt ära korterivõtmed detsembris 2016.a ja andis talle kuuluva korteri üürile. Kostja ei ole tõendanud, et ta annab ülalpidamist oma teisele lapsele.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja annab lapsele ülalpidamist seaduses sätetatud määras. Kostja ostis korteri, kus lapsel on eraldi tuba. Kostja maksab lapse telefoni eest, ostab lapsele riideid jne. Kostjal on teine laps, kellele ta peab ülalpidamist andma. Kostja igakuine sissetulek on 750 eurot kuus.
3.Harju Maakohus tegi 02.03.2017.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 18.10.2016.a 215 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära kuni hageja täisealiseks saamiseni ning tagasiulatuvalt perioodi 22.09.2016.a – 11.10.2016.a eest 140,79 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 220 eurot. Otsuse kohaselt leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud, et ta on andnud lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Kohus selgitas kostjale tema tõendamiskoormist 15.12.2016.a kirjas. Kostja ei vaidlustanud, et alates oktoobrist 2016.a elab hageja koos emaga. Seega ei oma asjas tähtsust asjaolu, et kostjale kuulub korter, kus lapsel on olemas eraldi tuba. Laps ei ela kostjaga koos ja seega ei anna kostja lapsele ülalpidamist rahuldades vahetult lapse vajadusi (nt ostes toitu, tagades lapsele eluaseme ja kandes sellega seotud kulusid jne). Samuti esitas hageja tõendi, et kostja andis talle kuuluva korteri üürile, mis välistab kostja korteri kasutamise lapse poolt. Asjasse ei puutu kostja väide, et lapsega koos elav ema peab tõendama oma kulusid lapsele. Kuivõrd laps elab emaga koos, siis eeldatakse, et ema annab lapsele ülalpidamist miinimummääras. Kostja esitas tõendi, et ta kannab lapse sidekulusid keskmiselt summas 20 eurot kuus. Hageja 07.02.2017.a seisukohast nähtub, et lapse ema aktsepteerib märgitud kulusid kostja poolt kantud lapse ülalpidamiskuluna. Kohus ei arvestanud kostja poolt esitatud arveid sidekulude tasumise kohta perioodil märts – aprill 2016.a, sest märgitud kulud väljuvad hageja nõude perioodist. Seega rikkus kostja kohustust anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud määras ja hagejal on õigus nõuda kostjalt elatise väljamõistmist miinimummääras. Kostja ei ole tõendanud, et ta on andnud lapsele perioodil 22.09.2016.a – 11.10.2016.a ülalpidamist miinimummääras. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmist summas 140,79 eurot ((215 eurot ÷ 30 päeva septembris × 9 päeva) + (215 eurot ÷ 31 päeva oktoobris × 11 päeva)). Kostja esitas tõendi, et peale hageja on tal veel üks alaealine laps MS. Kostja väitis, et ta annab oma teisele lapsele ülalpidamist igakuiselt. Oma väite kinnitamiseks esitas kostja väljavõtted tema ja tema õe poolt nende emale AF-le tehtud rahaliste ülekannete kohta. Kohus leidis, et märgitud ülekannete alusel ei saa väita, et kostja annab ülalpidamist oma teisele lapsele. Ülekannete saajaks on AF ja kõikide ülekannete selgituseks on märgitud „jooksvate kulude ülekanne“. Kostja emale tehtud rahalised ülekanded ei ole seostatavad kostja poolt ülalpidamise andmisega tema teisele lapsele. Seega ei ole kostja tõendanud, et ta annab ülalpidamist oma teisele lapsele. Ülekannete väljavõtetest nähtub, et kostja tegi vaid ühe ülekande ja kõik muud ülekanded teostas kostja õde. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ülekande tegemisel tegutses tema õde sooviga täita kostja eest tema kohustust anda ülalpidamist kostja teisele lapsele. Teoreetiline kohustus anda teisele lapsele ülalpidamist ei anna alust PKS § 102 lg 2 kohaldamiseks. Samuti ei ole kostja kirjeldanud ega tõendanud elulisi asjaolusid, millest
2(5)
Tsiviilasi nr 2-16-16164 nähtuks tema teise lapse olukord. Kostja ei ole esitanud tõendeid oma teise lapse ema sissetulekute kohta. Kohus märkis, et ülalpidamist andma kohustatud vanema halb varaline seis ei anna alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud määra. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või tema sissetulek on liiga väike. Kostja esitas tõendi, et tema igakuine sissetulek on keskmiselt 750 eurot kuus. Jagades kostja sissetulekut kahega (st kostja ja hageja) saame 375 eurot, mis võimaldab kostjal anda hagejale ülalpidamist miinimummääras. Isegi juhul kui kostja oleks tõendanud, et ta annab ülalpidamist oma teisele lapsele ja eeldades, et kostja teise lapse ülalpidamiskulud ei ületa miinimumi, oleks kostja võimeline andma kõigile tema ülalpidamisel olevatele lastele ülalpidamist miinimummääras (250 eurot).
4.10.04.2017.a esitas kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse, millega kohus hagi rahuldas ja mõistis kostjalt välja elatise ning teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendatakse elatise suurust 30% ja nõutakse need sisse alates 06.12.2016.a. Alternatiivselt palus kostja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja nõus otsusega, millega rahuldati hageja nõuded elatise väljamõistmiseks. Kostja on oma kohustust alati täitnud ja täidab seda ka edaspidi vabatahtlikult. Pooltel oli suuline kokkulepe, et kumbki lapsevanematest osaleb isiklikult tütre ülalpidamisest ja kasvatamises ilma kohtusse elatisenõuete esitamiseta. Kostja ja lapse ema vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja loobub õigustest elamispinnale tütre kasuks ning ema ei esita elatisenõudeid. Kostja jättis ühise korteri lapse emale. Lapse ema jättis 04.05.2010.a kirjaliku avaldusega tütre kostjaga ja loobus nõuete esitamisest. 2016.a oktoobri alguses ütles tütar, et elab mõnda aega ema juures ja kostja polnud tütre valiku vastu. Kostja pakkus lapse emale, et sel ajal, kui tütar elab koos emaga, ei nõua kostja elatisraha. Kuna emal tekkis võlgnevus tütrele elatisraha maksete näol, veenis ema tütart enda juurde elama tulema, peatamaks elatise maksmise kostjale ning nõudmaks elatise maksmist kostjalt. Kostja juures on paremad elamistingimused. Kostja omab kahetoalist korterit, kus on üks tuba sisustatud tütre jaoks. Lapse emal puudub isiklik elamispind ja ta elab koos elukaaslasega, kes kuritarvitab alkoholi ja peksab teda. Asja 2-16-15698 läbivaatamise käigus pettis lapse ema kohut, teatades et üürib ajutiselt elamispinda. Lapse ema kulutas 5 kuu jooksul tütre peale vaid 202,21 eurot. Kostja kannab lapse eest järgmisi kulusid: kulud elamispinna ülalpidamise eest, sh ka lapse jaoks, lapse taskuraha, mobiiltelefoni maksed, arved kõnede, internetiühenduse eest ja laenude tagastus seoses korteriostuga. Emal on elatise võlgnevus kostja ees. Kostjal on ka teine alaealine laps, kelle suhtes kostja tasub vabatahtlikult ülalpidamisraha. Poeg elab koos kostja vanematega Tbilisis. Asjaolu, et kostjal on teine laps, keda ta üleval peab, oli tsiviilasja nr 2-14-56471 läbivaatamise ese ning on kohtu poolt elatisraha määramisel arvesse võetud, määrates elatiskohustuse alla miinimumi. Kostja keskmine sissetulek on 750 eurot kuus. Kostjal ei ole võimalik täiendavat töölepingut sõlmida. Kostja ei saa lastele väärilisemat ülalpidamist pakkuda. Kostja toitub ise vaid 5,50 euro eest päevas. Kostja osaleb regulaarselt ja vabatahtlikult oma tütre kasvatamises ja ülalpidamises. Kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2-15-2474 piirati lapse ema hooldusõigusi lapse suhtes. Alates 06.12.2016.a ennistati lapse ema hooldusõigused. Kuni 06.12.2016.a võttis kõik otsused seoses lapse elukohaga ja ülalpidamisega vastu kostja üksi. Seega ei saa kostjalt nõuda elatist kuni 06.12.2016.a. Kohus ei uurinud hageja nõudeid põhjendavaid tõendeid, kuna neid ei esitatud. Kohus ei põhjendanud, millistel tõenditel rajanevad kohtu järeldused. Kohus ei märkinud, mis normidest juhindus kohus otsuse tegemisel.
3(5)
Tsiviilasi nr 2-16-16164 Määruse põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.
6.Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud, mis on kostjalt elatise väljamõistmise eeldused. Asjas ei ole vaidlust, et kostja on hageja isa, hageja on elanud alates 22.09.2016.a ema juures ning kostja ei ole alates 22.09.2016.a hagejale elatist maksnud raha perioodilise maksmisena. Asjaolu, et kostjal ja hageja emal oli kokkulepe, et hageja ema ei nõua kostjalt elatist, ei välista hageja õigust nõuda elatist. PKS § 109 kohaselt kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, on tühine. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84). Lapse ema motiivid hagi esitamiseks ega elamistingimuste kvaliteet kostja ja hageja ema juures ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Juhul kui kostja leiab, et hageja huvid ei ole lapse ema juures kaitstud, saab kostja esitada avalduse lapse ema hooldusõiguse piiramiseks. Lapse ema seisukohad tsiviilasjas nr 2-16-15698 ei oma käesoleva asja lahendamisel tähendust. Iga laps on õigustatud saama oma vanemalt elatist vähemalt poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses vajaduseta tõendada kulutusi selles ulatuses. Seega pole ka oluline, mis olid lapse kulud viie kuu jooksul.
7.Kostja elamispinna ülalpidamise kulude kandmine, lapsele taskuraha andmine, mobiiltelefoni maksete tasumine ja korteriostuga seotud laenude tagastused ei ole elatise tasumine. Riigikohus on selgitanud, et kui vanem ei ela lapsega koos, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (RKTKo 3-2-1-13613, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Erandlikult on võimalik ülalpidamist anda ka muul viisil kui rahalise maksena sellise kokkuleppe olemasolul (PKS § 100 lg 1 lause 2) või mõjuval põhjusel (PKS § 100 lg 3). Käesoleval juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et pooled oleks kokkuleppel määranud kindlaks, et kostja saab ülalpidamist anda muul viisil ja seda ei ole kostja ka väitnud. PKS § 100 lg 1 lause 2 kohaselt kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kostja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus leida, et ülalpidamise andmiseks muul viisil on mõjuv põhjus. Lapsest lahuselav vanem peab arvestama sellega, et üldjuhul ta peab ülalpidamise kohustuse täitma rahas regulaarsete igakuiste maksetena. Muul viisil ülalpidamise andmine on väga erandlik. Sellise piirangu eesmärk on lapsele regulaarse ning stabiilse ülalpidamise tagamine. Ülalpidamise andmine rahas igakuiselt ettemakstult võimaldab elatist laste heaks kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Suvaliselt ja ebaregulaarselt erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ning seega ei täida ülalpidamise eesmärki. Lastele vajalikke asju saab osta ning arveid tasuda laekunud elatisest laste eest igapäevaselt hoolitsev vanem. Kui lastest lahus elav vanem soovib lisaks igakuisele miinimumelatisele osta asju ja tasuda muude teenuste eest, võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele. Samuti ei ole taskuraha tasumine lapsele käsitletav elatise tasumisena, kuna elatis tuleb tasuda lapsega kooselavale vanemale. Lapsele raha andmist saab pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks üksnes siis, kui vanemad on sellises elatise andmise viisis omavahel kokku leppinud. Asjaolu, et kostja ostis kahetoalise korteri ja sisustas ühe toa selles hageja jaoks, ei ole alus, et lugeda korteri otsmiseks võetud laenu tagasimakseid ja kulusid korteri ülalpidamisel elatise tasumiseks. Emapoolsed elatisevõlgnevused ei oma käesoleva asja
4(5)
Tsiviilasi nr 2-16-16164 lahendamisel tähtsust, kuna käesoleval juhul menetletakse isapoolset elatise kohustust puudutavat nõuet.
8.Maakohus on õigesti leidnud, et asjaolu, et kostjal on ka teine alaealine laps, ei ole alus elatise vähendamiseks. Kostja oleks saanud apellatsioonkaebuses tuua kohtu ette sellised konkreetsed asjaolud, mille õigsust eeldades saaks kohus leida, et teine laps jääks miinimumelatise väljamõistmise korral vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ainuüksi teise alaealise lapse olemasolu seda ei tähenda. Asjaolu, et seda võeti arvesse teises tsiviilasjas, ei ole alus, et elatist vähendada. Kohus ei ole seotud teises kohtuasjas tehtud järeldustega. Kostja töötingimustega seonduvad asjaolud ei ole samuti alus, et leida, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele. Asjaolusid, mille alusel saaks kohus leida, et on mõjuv põhjus elatise vähendamiseks (nt töövõimetus), ei ole kohtu ette toodud. PKS § 100 lg 2 kohaselt saab elatist nõuda lapsega mittekooselavalt vanemalt. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et alates 22.09.2016.a ei ole hageja kostjaga koos elanud. Seetõttu ei ole ka asjaolu, et lapse ema hooldusõigus oli piiratud kuni 06.12.2016.a, elatise hagi rahuldamata jätmise alus. Isegi kui lapse ema hooldusõigus on piiratud, kuid laps elab siiski ema juures, on tal õigus nõuda lapse nimel teiselt vanemalt elatise tasumist. Kostja üldsõnalised etteheited maakohtupoolse põhjendamiskohustuse rikkumise osas ei ole alus, et kaebust rahuldada. Kohus on põhjendanud enda otsust ja tuvastanud vaidlusaluste asjaolude tõendatuse ning viidanud ka asjakohastele õigusnormidele.
9.Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud hageja väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellandi õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele apellandi väidetele. Ringkonnakohus koostas apellandile sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Apellandile on tagatud ka kaebeõigus.
10.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust vastustajale vastamiseks ning vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus apellandilt vastustaja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.