Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 27.06.2014 esitas Swedbank AS Harju Maakohtule hagi XXX vastu ja palus kostjalt hagejale välja mõista 112 237,94 eurot, millest põhivõlg 81 927,37 eurot, intressivõlg 8995,68 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 204,84 eurot (perioodi 03.07.2013 – 02.07.2014 eest), põhivõlgnevuse viivis 21 093,43 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevuse viivis 16,62 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgse viivise väljamõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 28.06.2014 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhinõude. Kõik menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hagejale välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17.04.2006 laenulepingu nr XXX, mille alusel anti kostjale laenu 94 010 eurot, tagastamise tähtajaga 15.03.2026. Lepingu tagatiseks seati hüpoteek hoonestusõigusele asukohaga XXX. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt, mistõttu saatis hageja 06.04.2011 kostjale lepingu ülesütlemise teatise. Hageja palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 25.04.2011. Hageja hoiatas kostjat, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks. Hageja luges lepingu ühepoolselt ülesöelduks alates 26.04.2011. 02.05.2011 teatises tuletas hageja kostjale veelkord meelde võla tasumise kohustust. 10.01.2012 esitas hageja täitmisavalduse kohtutäiturile lepingust tekkinud võla sundkorras sissenõudmiseks. Täitemenetlus on pooleli ning tagatisvara realiseerimata, sest tagatisvara omanik Juri Nesterenko takistab täitemenetluse läbiviimist erinevate avalduste ja kaebuste esitamisega. Hageja nõue ei ole aegunud. Laenulepingu nr XXX üldtingimuste punkti 14.2. kohaselt on lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg 5 aastat. Hagejal puudus õiguslik alus lepingu ülesütlemiseks 14.04.2009 teatise alusel, kuna selles märgitud võlgnevus summas 39 070,92 eurot tasuti tähtaja (võlgnevus tuli tasuda hiljemalt 04.05.2009) jooksul. Perioodil 14.04.2009 – 04.05.2009 tasus kostja hagejale kokku 2523,83 eurot, mis nähtub hagiavalduse lisast nr 6. Eeltoodust nähtub, et laenuleping ei lõppenud 14.04.2009 teatise alusel. Asjaolu, et kostja pidas lepingut kehtivaks veel ka 27.04.2011, näitab kostja 27.04.2011 ettepanek hagejale. Laenuleping lõppes 06.04.2011 teatise alusel 26.04.2011. Kuna hagi on kohtusse esitatud 27.06.2014, s.o 5 aasta jooksul lepingu ülesütlemisest, ei ole nõue aegunud. Isegi kui asuda seisukohale, et nõue muutus sissenõutavaks 05.05.2009, katkes nõude aegumine ja algas uuesti 15.05.2009, 08.09.2009, 01.02.2010, 26.02.2010, 29.07.2010, 01.10.2010, 25.01.2011, 14.02.2011 kostja poolt võla osalise tasumisega. Kostja tasus hagejale 15.05.2009 46,60 eurot, 08.09.2009 825,60 eurot, 01.02.2010 793,54 eurot, 26.02.2010 675,02 eurot, 29.07.2010 1276,04 eurot, 01.10.2010 638,02 eurot, 25.01.2011 650 eurot, 14.02.2011 941,77 eurot. Kostja vastuväited

11.05.2015 kohtuistungil teatas kostja, et ei vaidle hageja nõude suurusele vastu, kuid kostja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Hageja 14.04.2009 teatega kostjale on tõendatud, et kõik laenulepingust tulenevad hageja nõuded muutusid sissenõutavaks alates 05.05.2009. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 hakkas aegumistähtaeg kulgema alates 05.05.2009. Kuna hageja ei esitanud hagi enne juunit 2014. a, on hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 17.04.2006 laenulepingu nr XXX, mille alusel anti kostjale laenu 94 010 eurot, tagastamise tähtajaga 15.03.2026 (t.lk 7-13). Pooltel ei ole vaidlust selles, et lepingu tagatiseks seati hüpoteek hoonestusõigusele asukohaga XXX. Esmalt lahendab maakohus küsimuse, kas hageja kui krediidiasutuse tüüptingimustes sätestatud tingimus hageja ja kostja sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamise kohta seadusjärgselt kolmelt aastalt viiele aastale on kehtiv. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Maakohus tuvastas, et laenulepingust nr XXX tulenevate nõuete viieaastane aegumistähtaeg on sätestatud laenulepingu tüüptingimuste punktis 14.2 (t.lk 11). Tüüptingimused on lepingu osa. Selles ei ole pooltel ka vaidlust. Vaidlusaluse tüüptingimuse tekst on järgmine: „Laenusaaja ja Pank on käesolevaga leppinud kokku pikendada Lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega 5 (viie) aastani." Riigikohus on 13. mai 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15 sarnase tüüptingimuse sisu hinnanud. Tüüptingimuse sisu tuleb analüüsida selle lepingusse lisamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt ehk antud juhul 17.04.2006 kehtinud VÕS § 42 redaktsiooni alusel. Asjas ei leidnud tuvastamist, et laenuleping oleks sõlmitud kostja majandus- või kutsetegevuse eesmärgil. Kostja laenusaajana on füüsiline isik ning laenulepingu eesmärgina on ette nähtud hoonestusõiguse nr 2038 ost, asukohaga XXX, Ida-Virumaa ja hageja ja Juri Nesterenko vahel sõlmitud laenulepingu nr HO500/388 refinantseerimine (t.lk 7). Aegumise lühendamist ja pikendamist n-ö tavajuhul poolte kokkuleppel reguleerib TsÜS § 145. Nimetatud paragrahvi lg 2 kohaselt (ka veebruaris 2006 kehtinud redaktsioonis) võib poolte kokkuleppel pikendada aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, kuid mitte enam kui kümne aastani. Riigikohus on eelmärgitud lahendis märkinud, et tüüptingimused ja tüüptingimuste regulatsioon õigusaktides erinevad tavalisest poolte kokkuleppest oluliselt, kuna tüüptingimuste sisu ei ole lepingu nõrgem pool üldjuhul võimeline mõjutama, VÕS § 35 lg 1. Seega ei saa ka rääkida kokkuleppest selle tavatähenduses.

VÕS-i tüüptingimuste sisulist tühisust reguleerivas §-s 42, mh lg-s 3 ei ole sõnaselgelt reguleeritud nõude aegumistähtaja pikendamise lubamatust tüüptingimustes. Küll on VÕS § 42 lg-s 1 sätestatud üldklausel, mis võimaldab erialuste puudumise korral siiski hinnata vaieldava tüüptingimuse kehtivust üldiste kriteeriumite alusel. Ka 17.04.2006 kehtinud VÕS § 42 redaktsioonis jagunes praegu lg-s 1 sätestatud üldklausel VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 vahel. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat. See tähtaeg kehtib ka laenulepingu korral. Eelduslikult võib väita, et laenulepingutes antakse laenuandjatele suuremad õigused ja pannakse väiksemad kohustused kui laenusaajatele (erand tarbijakrediidileping). Teisiti ei ole see ka praeguse laenulepingu korral, mil laenulepingu ja selle üldtingimuste kohaselt on hageja ainsateks kohustusteks sellekohaste eeltingimuste täitumisel laen laenusaajale välja maksta (vaidlusaluse laenulepingu näitel: t.lk 8, laenulepingu p 4.2), koostada ja saata laenusaajale võla tagasimaksmise graafik (t.lk 9, p-d 7.2 ja 7.3) ja hoida lepingut konfidentsiaalsena (t.lk 11, p 14.6). Laenulepingus ei nähtu selliseid laenusaaja võimalikke rahalisi nõuded panga kui laenuandja vastu, millele tegelikkuses võiks olla vajalik rakendada nõude pikendatud aegumistähtaega. Pikendatud aegumistähtaega ei vaja laenusaaja ainus rahaline nõue - laen välja maksta. Seega ei ole laenulepingus tagatud sisulist poolte õiguste tasakaalu. Nõude aegumistähtaja pikendamine kolmelt aastalt viiele aastale on oluline pikendamine. See muudab tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks. Maakohtu hinnangul on kõnealune tüüptingimus tühine ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu, kuna tüüptingimusega on eelkõige oluliselt rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks (17.04.2006 kehtinud VÕS § 42 lg 1 redaktsioonis). Kuna laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamise tüüptingimus on tühine, kehtib nõude aegumisele seadusjärgne regulatsioon. Järgnevalt tuvastab maakohus, millal ütles hageja kostjaga sõlmitud laenulepingu üles. Maakohus tuvastas, et 14.04.2009 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teatise, paludes võlgnevuse tasuda hiljemalt 04.05.2009. Hageja hoiatas kostjat, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks (t.lk 76). Maakohus tuvastas, et 06.04.2011 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise teatise. Hageja palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 25.04.2011. Hageja hoiatas kostjat, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks (t.lk 14). Maakohus leiab, et laenuleping ei lõppenud 14.04.2009 teatise alusel, sest maakohus tuvastas, et kostja tasus hagejale 15.05.2009 46,60 eurot, 08.09.2009 825,60 eurot, 01.02.2010 793,54 eurot, 26.02.2010 675,02 eurot, 29.07.2010 1276,04 eurot, 01.10.2010 638,02 eurot, 25.01.2011 650 eurot, 14.02.2011 941,77 eurot (t.lk 19-20). Asjaolu, et kostja pidas lepingut kehtivaks veel ka 27.04.2011, näitab kostja 27.04.2011 ettepanek hagejale võla kustutamise saavutamiseks ja lepingulitse suhete säilimiseks (t.lk 82-83). Seega maakohtu hinnangul laenuleping lõppes 06.04.2011 teatise alusel 26.04.2011. VÕS § 116 lg-st 5 tulenevalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine.

06.04.2011 teatest on võimalik mõistlikult järeldada, et kui võlgnevust 25.04.2011 ei tasuta, loeb hageja laenuandjana lepingu alates 26.04.2011 erakorraliselt üles öelduks. 02.05.2011 saadetud teatistel (t.lk 15) ei ole ülesütlemise seisukohast enam õiguslikku tähtsust, kuna sama lepingut ei saa kaks korda kehtivalt üles öelda. Samuti nähtub 02.05.2011 teatisest, et pank lõpetas lepingu ühepoolselt 26.04.2011 (t.lk 15). TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Seega algas aegumistähtaeg 26.04.2011 ja nõue kostja vastu oleks aegunud kooskõlas TsÜS § 136 lg 8 28.04.2014. See on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13 (p 12). TsÜS § 158 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja vastuväitel aegumine peatus TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt seoses sellega, et kostja tasus hagejale 15.05.2009 46,60 eurot, 08.09.2009 825,60 eurot, 01.02.2010 793,54 eurot, 26.02.2010 675,02 eurot, 29.07.2010 1276,04 eurot, 01.10.2010 638,02 eurot, 25.01.2011 650 eurot, 14.02.2011 941,77 eurot. Maakohtu hinnangul saab kostja poolt hagejale võlgnetava summa osalist tasumist käsitleda küll nõude tunnustamisena, kuid kuna nimetatud summad on tasutud enne lepingu ülesütlemist s.o 26.04.2011, siis ei saa neid kuupäevi arvestada aegumise peatamisena. Seega aegus nõue hageja vastu 28.04.2014. Hagi esitati kohtusse 27.06.2014 ja selleks ajaks oli möödunud TsÜS § 147 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne kolme aasta pikkune nõude aegumise tähtaeg. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-45-15 p 16 märkinud, et haginõude aegumist ei katkesta ka 10.01.2012 kohtutäiturile esitatud täitmisavaldus. Täitmisavalduse sai hageja sissenõudjana eelduslikult esitada hüpoteegi seadmise lepingu alusel TMS § 2 lg 2 p 19 kohaselt. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Nimetatud säte aga reguleerib vaid TsÜS §-s 157 sätestatud aegumistähtaja katkemist. Praegusel juhul katkestas 10.01.2012 esitatud täitmisavaldus seega vaid TMS § 2 lg 2 p 19 alusel esitatud täitedokumendist tulenevate nõuete aegumistähtaja. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Toodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata aegumise tõttu. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Kostja kinnitas 11.05.2015 kohtuistungil, et tal menetluskulud puuduvad (11.05.2015 protokoll, t.lk 162). Seega kostjal menetluskulude puudumise tõttu, jäävad menetluskulud maakohtus rahaliselt kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.