Juri Nesterenko hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. oktoobri 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Juri Nesterenko apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. oktoober 2016. a Apellant (hageja): Juri Nesterenko (isikukood XXXX), esindaja Marko Tiirik Vastustaja (kostja): Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja Külli Reinfeld
Menetlusosalised ja nende esindajad
1.Tühistada Viru Maakohtu 27. oktoobri 2015 otsus hagi rahuldamise ulatuse osas ning menetluskulude jaotuse osas. Teha selles osas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata.
2.2.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 066/2012/102 lubamatuks summas 13 950,79 eurot. Lugeda sundtäitmine lubatavaks 81 917,37 euro ulatuses.
2.3.Jaotada menetluskulud ja jätta maakohtus kantud menetluskuludest Juri Nesterenko kanda 85,46 % ja Swedbank AS kanda 14,54 %. 2.4.Ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta Juri Nesterenko kanda Swedbank AS-i kantud menetluskuludest 7 eurot. 2.5.Ülejäänud osas jätta maaja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Juri Nesterenko esitas 5. juunil 2014 Viru Maakohtule hagi AS Swedbank vastu ja palus tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 066/2012/102 lubamatuks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti AS Swedbank ja Niina Limareva vahel 17. aprillil 2006 laenuleping nr 06-053507-EV, mille alusel anti Niina Limarevale laenu 94 010 eurot, tagastamise tähtajaga 15. märts 2026. AS Swedbank, Niina Limareva, Juri Nesterenko ja Olga Nesterenko vahel sõlmiti 19. mail 2006 hoonestusõiguse müügi- ja hüpoteegi seadmise leping, millega lepiti kokku hoonestusõigusele registriosaga nr XXX asukohaga XXX hüpoteegi seadmises AS Swedbank kasuks summas 122 135,16 eurot. Hageja omandas hoonestusõiguse registriosaga nr XXX asukohaga XXX Niina Limarevalt ning on selle omanik. AS Swedbank ütles Niina Limarevaga sõlmitud laenulepingu nr 06-053507-EV üles alates
26.aprillist 2011. AS Swedbank esitas 12. jaanuaril 2012 täitedokumendina 19. mail 2006 sõlmitud hoonestusõiguse müügi- ja hüpoteegi seadmise lepingu täitemenetluse alustamiseks Juri Nesterenko suhtes. Täiteasjas hagejalt nõutav summa ületab laenulepingujärgset põhinõuet. Hageja tugines AÕS § 279 lg 1, mille järgi võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga
tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Hageja leidis, et tema vara müük täitemenetluses on lubamatu, kuna laenulepingust tulenevad nõuded on aegunud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Sundtäitmine on lubatud ja põhjendatud, sest lepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 26. aprillil 2011 ja ei ole aegunud. Kostja tugines alternatiivselt TsÜS § 1451 lg-le 1, mis sätestab, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Viidatud sättest tulenevalt on pandipidajast võlausaldajal õigus realiseerida oma nõue panditud vara arvel ka siis, kui tagatud nõue on aegunud. Seega isegi juhul kui kostja lepingust tulenev nõue oleks aegunud, ei saa hageja põhinõude osas aegumise vastuväitele tugineda. Eeltoodu alusel oli kostja seisukohal, et juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et laenulepingust tulenevad nõuded on aegunud, siis on kostjal õigus sundtäitmist hageja vara osas läbi viia alates nõuete sissenõutavaks muutumise aja laenu põhiosa summa ulatuses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus tegi 27. oktoobril 2015 lahendi, millega rahuldas hagi osaliselt, tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 066/2012/102 lubamatuks põhivõlga 81927,37 eurot ületavas osas ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
4.Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole selle üle, et 12. jaanuaril 2012 algatas kohtutäitur hageja suhtes täitemenetlust vastavalt AS Swedbank, Niina Limareva, Juri Nesterenko ja Olga Nesterenko vahel sõlmitud hoonestusõiguse müügi- ja hüpoteegi seadmise lepingule (leping). Vaidlust ei ole ka selle üle, et hoonestusõiguse registriosaga nr XXX asukohaga XXX omanik on hageja. Harju Maakohtu 4. juuni 2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-53853 jäeti rahuldamata AS Swedbank hagi Niina Limareva vastu võla, viivise, intressi ja kindlustusmaksete võla nõudes. Maakohtu otsusega leidis tuvastamist, et poolte vahel sõlmitud laenuleping nr 06053507 lõppes 26. aprillil 2011 ning laenulepingust tulenevad nõuded aegusid 28. aprillil 2014. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegus ka kõrvalkohustustest tulenev nõue.
5.Aegumise tagajärjeks tagatisele TsÜS § 1451 lg 1 alusel on see, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Käesolevas asjas ei ole aegunud täitedokumendist tulenev nõue, mis TsÜS § 157 lg 1 ja 2 järgi on 10 aastat täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Tsiviilasjas nr 2-14-53853 tuvastas maakohus hüpoteegiga tagatud nõude muutumise sissenõutavaks alates 27. aprillist 2011. Kostja esitas täitedokumendi sundtäitmise alustamiseks
10.jaanuaril 2012, s.o aegumistähtaja jooksul (tl 57). Kuna hageja pole võla arvestamise aluseid ja põhivõla suurust vaidlustanud, luges maakohus põhinõude rahuldamata osa suuruseks 81 927,37 eurot. Kuna Harju Maakohtu otsuse kohaselt on kostja hüpoteegiga tagatud nõue aegunud, siis on kostjal sellele vaatamata ja tulenevalt TsÜS § 145 1 lõikest 1 hüpoteegipidajana õigus nõuda põhivõla nõude rahuldamist panditud eseme arvel sõltumata nõude aegumisest. Põhivõlga ületavas osas on sundtäitmine seega lubamatutu.
6.Maakohus jättis menetluskulud (hageja menetluskulud 1183 eurot ja kostja menetluskulud 43,39 eurot) TsMS § 163 lg 1 järgi poolte enda kanda
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Juri Nesterenko esitas Viru Maakohtu 26. oktoobri 2015. a otsuse peale apellatsioonikaebuse. Apellant palub ringkonnakohtul: 1) maakohtu otsuse tühistada; 2) teha asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega tunnistatakse sundtäitmine täiteasjas nr 066/2012/102 lubamatuks kogu täitemenetluses nõutava summa ulatuses; 3) jätta kõik apellandi maakohtu menetluses kantud menetluskulud vastustaja kanda, määrates kindlaks menetluskulude rahalise suuruse; 4) alternatiivselt, jaotatakse menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, määrates kindlaks menetluskulude rahalise suuruse; 5) jätta kõik apellatsioonimenetluse menetluskulud vastustaja kanda ja määrata kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) rikkus maakohus otsuse tegemisel menetlusõigust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kohtuotsus on olulises osas põhjendamata; 2) kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus kohaldas vääralt TMS § 221 lg 1ja TsÜS § 1451 lg 1 toodut ning otsuse tegemisel ei juhindunud TMS § 2 lg 1 p 19 ja § 23 lg 41 toodust; 3) jaotas maakohus ebaõigesti menetluskulusid ja seega rikkus TsMS § 162 lg 2 ning § 163 lg 1 sätestatut. Maakohus tuvastas, et lubamatu on täitemenetlus 13 940,79 euro ulatuses. Seega esitatud nõudest maakohus rahuldas sisuliselt 14,54% ulatuses ja 85,46% ulatuses jättis rahuldamata. Maakohus oleks pidanud hageja menetluskulud 14,54% ulatuses jätma kostja kanda ja ülejäänud 85,46% ulatuses hageja enda kanda ning kostja menetluskulud 85,46% ulatuses hageja kanda ja 14,54% ulatuses kostja enda kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramisel oleks tulnud hageja menetluskuludest (1183 eurot) kostjalt hageja kasuks välja mõista 172,01 eurot (arvestus: 1183*14,54%) ja kostja menetluskuludest (43,39 eurot) hagejalt kostja kasuks välja mõista 37,08 eurot (arvestus: 43,39*85,46%) ning ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
8.Apellant esitas ringkonnakohtule uue tõendi (25. novembri 2015 maksekorraldus), mille palub ringkonnakohtul TsMS § 652 lg 4 alusel vastu võtta. Uueks asjaoluks on, et peale sundtäitmise lubamatuse hagi esitamist ja maakohtu otsuse tegemist on vastustajale põhivõla nõue summas 10 eurot täidetud. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 kohaselt on § 221 lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Juhul, kui apellatsioonikohus jätaks tähelepanuta apellandi esitatu, siis antud juhul ei saaks võlgnik täitemenetluses tugineda asjaolule, et nõue on 25. novembril 2015 rahuldatud 10 euro ulatuses, kuna see alus tekkis enne käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumist.
9.Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud ega ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Vastustaja palub kõik menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastustaja seisukoha järgi: 1) on ebaõige ja vastuolus Riigikohtu praktikaga (lahend nr 3-2-1-190-13 p 16) apellandi seisukoht, et sundtäitmise osalisel lubamatuks tunnistamisel tuleb algatatud täitemenetlus lõpetada ja põhjendatud nõudesumma ulatuses uuesti algatada.
Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka osaliselt, mh piirates võlga, mille katteks saab tulemit arvestada, ja/või keelates üksikute täitetoimingute tegemise (nt raha väljamaksmise sissenõudjale). Lisaks märgitule on korrektne maakohtu seisukoht, et põhivõlgnevuse suuruse üle poolte vahel vaidlus puudus, sest apellant sellele ühtegi vastuväidet ei esitanud. Täiendavalt peab vastustaja vajalikuks juhtida tähelepanu ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-le 19, kuna käesoleva vaidluse puhul on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt kohustub apellant alluma kohesele sundtäitmisele; 2) tsiviilasjas nr 2-14-53853 4. juunil 2015 tehtud otsusega tuvastas kohus, et hüpoteegiga tagatud laenulepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks 26. aprillil 2011; 3) menetluskulude jaotuse otsuse näol on tegemist diskretsiooniotsusega ning vastustaja hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ületanud diskretsiooni piire.
10.Apellandi esitatud uue asjaolu ja tõendi osas märgib vastustaja, et iga summa, mis vastustajale tasutakse, arvestatakse põhiosa võlgnevuse katteks seni kuni kogu põhivõlgnevus saab tasutud ning vastustajal puudub mistahes kavatsus nõuda täitemenetluses lubatust rohkem.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab maakohtus kantud poolte menetluskuludest 85,46 % hageja kanda ja 14,54 % kostja kanda, samuti vähendab maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud põhivõla suurust 10 euro võrra. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
12.Apellandi väited maakohtu otsuse seadusele mittevastavuse kohta ei ole õiged. Maakohtu otsus vastab nõuetele ja maakohus on põhjendanud hagi osalist rahuldamata jätmist kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega materiaalõiguse kohaldamisel, sh TsÜS § 1451 kohaldamisel, ning ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.
13.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et sundtäitmise alus on ära langenud seetõttu, et sundtäitmisele kuuluv rahasumma on vähenenud. Apellandi viide formaliseerituse printsiibile ei ole käesolevas asjas kohane. Sundtäitmise objektiks on tagatis ning täitur algatas tagatise osas sundtäitmise. Täitemenetluse alus ei ole ära langenud ega muutunud, maakohtu lahendiga vähenes üksnes nõudesumma. Maakohtu lahendi resolutsioon on arusaadav ja täitemenetluses saab sellest lähtuda.
14.Apellant esitas ringkonnakohtule maksekorralduse, millelt nähtub, et keegi on sundtäitmise nõude aluseks oleva laenulepingu alusel tasunud pärast maakohtu lahendit 10 eurot. Vastustaja ei vaielnud tõendi juurdevõtmisele vastu, samuti ei vaidlustatud asjaolu, et 10 euro võrra on alus põhinõuet vähendada. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg alusel maksekorralduse asja juurde ning vähendab 10 euro võrra nõuet. Ringkonnakohus täpsustab ka maakohtu lahendi resolutsiooni, lisades, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt, summas 13 950,79 eurot (95 868,16 – 13 940,79 -10). Sundtäitmine on lubatav 81 917,37 euro ulatuses.
15.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osas, milles vaidlustatakse menetluskulude jaotust. Vastustaja seisukoht, et tegemist on kohtu diskretsiooniga on õige, kuid kohtu poolt
tehtud diskretsiooniotsustus peab olema kontrollitav. Käesolevas asjas puuduvad maakohtu lahendis põhjendused, miks kohus ei jaotanud menetluskulusid võrdeliselt rahuldatud osaga vaid jättis poolte kanda. Ringkonnakohus teeb menetluskulude jaotuse osas uue otsuse ja jätab maakohtus kantud menetluskuludest hageja kanda 85,46 % ja kostja kanda 14,54 %. Ringkonnakohtus esitatud uue asjaoluga maakohtu menetluskulude jaotamisel ringkonnakohus ei arvesta. Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi nõude määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks. Ringkonnakohus saab seda teha üksnes eeldusel, et maakohus on menetluskulud eelnevalt kindlaks määranud. Käesolevas asjas kuulub kohaldamisele TsMS § 174 lg 4, mille kohaselt määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist menetlusseadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
16.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud vastustaja esindaja sõidukulu hüvitis summas 7 eurot. Kuna apellant soovis istungit, kuid teatas päev enne istungi toimumist, et ta istungil ei osale, siis loobus vastustaja esindaja istungil osalemisest apellandi käitumise tõttu, mistõttu tuleb TsMS § 169 lg 1 alusel jätta sõidupileti kulu apellandi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse, mis arvestab ka ringkonnakohtu menetluskulude jaotust, määrab maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva lahendi jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.