Keelduda KH apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Kaebuse elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja seda esitajale tagastada. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisest pooltele käesoleva määruse kättetoimetamisega. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja KH kanda. Määrata kindlaks, et hagejale hüvitatavad kulud apellatsioonimenetluses puuduvad.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada vandeadvokaadi vahendusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.JEH (hageja) esitas 30. mail 2016 Harju Maakohtule hagi KH (kostja, isa) vastu elatise nõudes.
Hagiavalduse kohaselt elab täisealine hageja koos emaga ning on ema ja kostja tütar. Hageja õppis 2015/2016. õppeaastal XXX 12. klassis ja lõpetas gümnaasiumi 30. augustil 2016. Hageja palus mõista kostjalt välja elatise perioodi 30. mai 2015 kuni 31. märts 2016 eest määraga 200 eurot kuus ja alates 1. aprillist kuni 30. augustini 2016 määras 230 eurot kuus.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja hinnangul on elatise suurus ülepaisutatud, hageja peale ei ole nii palju kunagi kulutatud. Kostja väitel pidas ta hagejat üleval kuni 2015. aasta augustini. Pärast seda puudus kostjal sissetulek ja seetõttu ei andnud ta alates 2015. aasta septembrist hagejale ülalpidamist. Vanemate kooselu ajal võimaldas kostja hagejale kõike, mida hageja soovis.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks tagasiulatuva elatise perioodi 1. september 2015 kuni 30. august 2016 ees kogusummas 2 500 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on tõendatud, et pärast ema ja kostja ühisest kodust lahkumist kolisid hageja ja ema esindaja 2016. aasta aprillis üürikorterisse. Üüri suuruseks oli 340 eurot kuus ja eluruumi kasutamisega seotud majandamiskulude suuruseks oli keskmiselt 60 eurot kuus inimese kohta. Lisaks eluasemekuludele kulub lapse ülalpidamiseks üldteadaolevalt raha ka toidule, riietele, jalanõudele, koolitarvetele, hügieenitarvetele ja vaba aja sisustamisele. Seda tõendavad hageja seadusliku esindaja konto väljavõtted. Asja arutamise käigus leidis tõendamist, et kostja lõpetas hageja ülalpidamise alates 2015. aasta septembrikuust. Nendel kaalutlustel ja juhindudes perekonnaseaduse (PKS) §-st 96, § 97 p-st 2, §-st 99 ja §-st 101 rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks elatise perioodi 1. september kuni 31. detsember 2015 eest summas 195 eurot kuus ja perioodi 1. jaanuar 2016 kuni 30. august 2016 eest 215 eurot kuus. Maakohus ei pidanud põhjendatuks elatise nõuet seaduses ettenähtust alammäärast suuremas summas.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Kostja esitas vaidlustatud otsuse peale 2. märtsil 2017 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Kostja hinnangul on vaidlustatud otsus teda sooliselt ja varalise seisundi tõttu diskrimineeriv. Maakohus ei olnud otsuse tegemisel erapooletu, vaid asus algusest peale seisukohale, et hageja on õigustatud elatist saama. Hageja elas kuni aprillini 2016 kostja ja ema ühises kodus ning vanemad pidasid teda koos üleval. Hagejal puudus vajadus kodust lahkumiseks. Ta ei teavitanud sellest kostjat ega arutanud kostjaga võimalusi enda ülalpidamiseks. PKS § 17 kohaselt ei või üks abikaasa nõuda teise käest rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Sisuliselt on hagi esemeks ema nõue kostja vastu. Maakohus pole arvestanud kostja ütlusi ja on lisanud protokolli kostjat pilkavad kommentaarid. Maakohus pole arvestanud ka PKS § 15 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 113 sätestatuga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata ka sel juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks 2 (4)
(Riigikohtu 24. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12 esimene lõik). Kaebuse menetlusse võtmisel peab kohus selles esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades niisiis analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (Riigikohtu 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 12 teine lõik; 9. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-13, p 7 teine lõik, ja neis viidatud 5. juuni 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelmises lõigus viidatud väidetena siiski käsitleda üksnes neid, millega saab apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 652 lg 1 p 2 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kosja kaebuses sisaldub selliseid väiteid, mida saab apellatsioonimenetluses arvestada ja mille õigsust eeldades saaks kaebuse rahuldada.
6.Kostja ei ole oma väidet, et maakohtu otsus on sooliselt ja varalise seisundi tõttu diskrimineeriv, sidunud ühegi vaidluses esile toodud asjaoluga. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda sedavõrd üldine etteheide kaebuse rahuldamist. PKS sätetest ei tulene, et kindlast soost vanem või varalise seisundi poolest erinevas olukorras olev vanem ei peaks elatist maksma. Seega puudub õigusnorm, mis võimaldaks kostja nimetatud väidetava diskrimineerimise olukorras kaebust rahuldada.
7.Sarnaselt on asjaoludega sidumata apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt polnud maakohus otsuse tegemisel erapooletu. Asjaolu, et maakohus tegi otsuse kostja kahjuks, iseenesest veel kohtuniku erapoolikusele ei viita. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud 15. detsembri 2016 kohtuistungi protokollile või kohtu tegevusele vastuväite TsMS § 333 lg 1 mõttes. Sellest tulenevalt ei saa kostja apellatsioonkaebuses tugineda protokolli ebaõigsusele ega väidetavalt pilkavate kommentaaride olemasolule protokollis (TsMS § 333 lg 3). Seetõttu jätaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel kostja sellised väited tähelepanuta ega arvestaks nendega.
8.Lisaks heidab kostja maakohtule ette, et maakohus on rahuldanud hagi olukorras, kus hageja nõue pole õiguslikult põhjendatud. Tsiviilasja materjalid kostja sellist etteheidet ei toeta. Hagejal on PKS § 97 p 2 alusel elatise nõue kui lapsel, kes täisealisena omandab põhi-, keskvõi kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, aga mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kostja ei vaidlustanud maakohtus ega apellatsioonkaebuses selle nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, et hageja on kostja laps, õppis nõudeperioodil ja oli sel ajal alla 21-aastane. Kostja on ülalpidamise andmiseks kohustatud isik PSK § 96 järgi, ka seda ei ole kahtluse alla seatud. Kostja avaldas 15. detsembri 2016 istungil maakohtule, et alates 2015. aasta septembrist ja ka 2016. aastal ei andnud kostja hagejale ülalpidamist (tl 83). Seega võttis kostja omaks hageja faktiväite, et alates 2015. aasta septembrist ei andnud ta hagejale ülalpidamist. Kui faktiline väide on omaksvõetud, siis peab maakohus lähtuma sellest asjaolust ega pea kontrollima, kas väide on tõendatud. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses. Seega on ringkonnakohus apellatsioonimenetluses seotud kostja omaksvõtuga, et ta ei ole maksnud alates 2015. aasta septembrist hagejale elatist. Omaksvõtu tagasivõtmine on apellatsioonimenetluses TsMS §-s 652 sätestatu kohaselt piiratud uute asjaolude ja tõendite esitamise piirangute tõttu. Seetõttu saaks ringkonnakohus 3 (4)
apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel lähtuda üksnes maakohtus omaksvõetud asjaoludest ja kostja väited, et hageja nõue pole põhjendatud, ei annaks alust maakohtu otsuse muutmiseks.
9.Kaebuse rahuldamist ei võimalda ka selles sisalduvad õiguslikud väited. PKS § 113 ei piira lapsevanema PKS §-st 96 tulenevat kohustust oma alaneja sugulase ülalpidamiseks. PKS § 103, eelkõige selle lg 1 p 1 eesmärk ei ole takistada täisealiseks saanud lapsel õpingute jätkamist vähemalt Eesti piires. Kostja viide PKS §-dele 17 ja 15 pole asjakohane, sest praeguses asjas on hagejaks kostja tütar ja mitte kostja endine abikaasa (hageja ema). Kostja väide, et sisuliselt on tegemist ema nõudega kostja vastu, on apellatsioonimenetluses esitatud esmakordselt. Seetõttu ja arvestades, et kostja pole apellatsioonkaebuses põhistanud, miks oli tal sellise väite esitamine maakohtus takistatud, saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel lähtuda üksnes maakohtus esitatud faktilistest väidetest ja jätaks kostja sellise vastuväite TsMS § 652 lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu tähelepanuta.
10.Ringkonnakohus hindas kaebuse menetlusse võtmisel kõiki selles esitatud väiteid ja vastas neile. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud ka menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimeta kohus kaebust teisele poolele kätte ega küsi tema seisukohta, mistõttu jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses. Praegusel juhul pole kostja õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust kaebusega vaidlustatud küsimustes ja vastas kostja väidetele. Kostjale on tagatud ka kaebeõigus (vt järgnevas p 13).
11.Eeltoodud põhjendustel ei ole apellatsioonkaebuses toodud kohtu ette selliseid faktiväiteid, mille õigsust eeldades saaks kaebust rahuldada. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et kaebust ei ole esitatud. Kaebuse elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja seda apellandile tagastada.
12.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuna ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast, siis ei edastata seda hagejale vastamiseks. Hagejal ei saanud seega apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Kostjal ei olnud kohustust tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu ja kohtule ei ole ka esitatud andmeid lõivu tasumise kohta. Järelikult ei tõusetu lõivu tagastamise küsimust.
13.Käesoleva määruse peale võib TsMS § 638 lg 9 alusel esitada määruskaebuse Riigikohtule. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.