Italpak OÜ hagi AS Barrus vastu 24 370,65 euro ja viiviste nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
24 370,65 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. aprill 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Barrus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12. mai 2015.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): AS Barrus (registrikood: 10270580), esindaja advokaat Lennart Oja Vastustaja (hageja): Italpak OÜ (registrikood: 1003755), seaduslik esindaja Kalle Kahu, lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko Parts
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 14. aprilli 2014.a otsus muutmata ja AS-i Barrus apellatsioonkaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus menetluskulud AS-i Barrus kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole
kantud
sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja esitas 14. detsembril 2011. a Tartu Maakohtule hagi töövõtulepingust tuleneva tasu 24 370,65 euro ja viivise nõudes. Hageja tarnis ja paigaldas 2008. aastal erinevate kirjalike lepingute alusel kostja saeveskisse kõrvalproduktide käitlemisseadme ja palgi etteandeliini. Kostja suulistel tellimustel teostas hageja samas saeveskis tasu eest ka muid töid, mida kirjalikud lepingud ei hõlmanud. Suulise lepingu kohaselt kohustus hageja tasu eest suurendama kostja saeveski hakkurvibrokonveierit, valmistama, transportima ja paigaldama kostja saeveskisse hakke-purukolud, valmistama/müüma kostjale lintkonveieri mootori, trumlid, laagrid ja lõikedetailid. Hageja väljastas teostatud tööde kohta arve nr 80023 summas 222 312 krooni ja arve nr 80025 summas 259 005,75 krooni. Kostja tasus 13. jaanuaril 2009. a hagejale arve nr 80023 katteks 100 000 krooni, ülejäänud osa on kostja jätnud tasumata. Täielikult on tasumata arve nr 80025. Kostja põhivõlg hageja ees on 381 317,75 krooni (24 370,65 eurot). Hageja kinnitab, et hakke-purukolude valmistamine ja paigaldamine oli eraldi lisatöö ehk see ei olnud hõlmatud lepinguga nr 1030/07. Poolte vahel on sõlmitud lepingud nr 1027/07 ja nr 1030/07, kuid hageja hinnangul ei ole need praegusel juhtumil asjakohased. Hageja arvates ei ole võimalik nõudeid tasaarvestada, kuna leping nr 1030/07, millest tuleneb leppetrahvi nõue, lõppes enne kui kostja väidetav tasaarvestusõigus tekkis. Kostja tasaarvestuse avaldus ei ole lubatav ega kehtiv. Alternatiivselt leiab hageja, et kui kohus tuvastab, et lepingut ei ole sõlmitud, on kostja saanud paigaldatud asjad ja teenused alusetult. Saadu väljanõudmine ei ole asjade olemuse tõttu võimalik ning seega on hagejal õigus nõuda saadu hariliku väärtusena 24 370,65 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu leides, et hagi on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele. Kostja nõustub, et hageja pidi tegema kostja saeveskis tasu eest teatud töid, sh suurendama hakkur-vibrokonveierit ning tegema töid seoses hakke- ja saepuruliinidega. Ebaõige on hageja väide, et tal on õigus nõuda kostjalt tasu esitatud arvete (nr 80023 ja nr 80025) alusel. Kostja oli valmis tegema viimase osamakse arvest nr 80023 pärast seda, kui hageja teeb lõplikud parandused ja muudatused palgi etteandeliinil ja ümberehitustööd kraaptranspordiliinil. Hageja jättis nimetatud tööd tegemata, seega ei pidanud kostja tasuma osa tasumata arvest nr 80023. Kostja on seisukohal, et arvel nr 80025 märgitud tööd teostati lepingute nr 1030/07 ja L08102757 raames ning viidatud lepingute alusel maksmisele kuuluva tasu (mitte täiendava tasu) eest. Leping nr 1030/07 on käesolevas vaidluses asjakohane ning AS SEB Liising toodi sisse vaid finantseerimise eesmärgil. Hageja ega kostja ei ole enne 17. augustit 2012. a väitnud, et nendevahelised lepingud lõppesid AS SEB Liising kaasamisel. Kostja on 14. jaanuari 2009. a e-kirjas keeldunud selgelt ja üheselt maksmast hagejale hakke-purukolude materjali, transpordi
ja paigalduse ning lintkonveieri, mootori, trumli, laagrite ja lõikedetailide eest. 10. veebruari 2009. a kirjas on kostja hagejale teatanud, et arve nr 80025 ei ole põhjendatud ning hakke ja purukolud kuuluvad lepingu maksumuse sisse. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud ega tasu nõudnud mitme aasta jooksul. Ka lintkonveieri ehitamine kuulus nimetatud lepingute alla. Seega on arvel nr 80025 kajastatud tööd tehtud lepingu raames ja nende eest hageja täiendavat tasu nõuda ei saanud. Kostjal oli hageja vastu leppetrahvi nõue summas vähemalt 22 500 eurot. 09. detsembri 2008. a kirjas teatas kostja hagejale, et hageja on kohustuse täitmisega seadme tarnimisel viivituses ja kostja nõuab selle eest leppetrahvi vastavalt lepingule nr 1030/07. Seadme tarnimise all on lepingus mõeldud seadmete kohale toimetamist, paigaldamist, installeerimist, lõpetamist ja testimist. Poolte kirjavahetusest nähtub, et puruärastussüsteem ei olnud tähtaegselt tarnitud ka veel 2009. a alguseks. Rikkumine on kajastatud protokollis ning see on allkirjastatud hageja esindaja poolt. Seega on hageja lepingut rikkunud ning kostjal on leppetrahvinõue. Samuti on kostja esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. Kostja on seisukohal, et arves nr 80023 näidatud tööd olid lisatööd, mis ei olnud hõlmatud ühegi varasema poolte vahelise lepinguga. Kostja hinnangul nähtub e-kirjavahetusest ajavahemikus 08.-14. jaanuar 2009. a, et kostja oli valmis arves nr 80023 näidatud tööde eest maksma 122 312 krooni 2009. a jaanuari lõpus tingimusel, et hageja teeb eelnevalt ümberehitustööd kraaptranspordiliinil. Hageja ei teostanud kraaptranspordiliini ümberehitustöid.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 14. aprilli 2014. a otsusega hagi ning mõistis AS-lt Barrus Italpak OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse summas 24 370,65 eurot, 14. detsembri 2011.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 5632,06 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15. detsembrist 2011. a kuni 14. aprillini 2013. a viivise 7% ja alates 15. aprillist 2013.a 8 % kuni põhinõudelt, aga mitte rohkem kui põhinõude summa. Maakohus leidis, et hageja nõue põhineb 15. detsembri 2008. a arvetel nr 80023 ja nr 80025. Kostja on nõustunud hagiavalduses märgituga, mille kohaselt väljastas hageja 15. detsembril 2008. a arve nr 80023 kogusummas 481 317,75 eurot, kuid kostja soovil vormistas hageja arve ümber kaheks erinevaks arveks, üks arve kajastab hakkuri-vibrokonteineri suurendamist ja teine arve ülejäänud lisatööde osa. Maakohus on tuvastanud, et poolte vahel on VÕS § 635 sätestatud töövõtulepingust tulenevad õigussuhted. Pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu, hageja teostas arvel nr 80023 näidatud töö hakkuri-vibrokonveieri suurendamiseks. Kostja asus hakkurit-vibrokonveierit kasutama ning seega on kostja kohustatud hageja tehtud tööde eest tasuma. Arve nr 80023, 15. detsember 2008.a on esitatud summas 22 312 krooni, sellest on kostja tasunud 100 000 krooni. Kostjalt tuleb arve nr 80023 tasumata osa välja mõista 122 312 krooni, so 7817,16 eurot. Maakohus nõustus hagejaga, et kostjapoolsed viited sellele, justkui hageja jättis lõplikud parandused ja muudatused palgi etteandeliinil ja ümberehitustööd kraaptranspordiliinil tegemata on üldsõnalised. Kostja ei ole menetluse jooksul tõendanud asjaolu, et hageja jättis mingid kokkulepitud tööd tegemata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks pöördunud hageja poole konkreetsete tööde teostamiseks ja andnud hagejale selleks tähtaja. Maakohus tuvastas, et leping nr 1030/07 on sõlmitud AS Barrus kui ostja ja Italpak OÜ kui müüja vahel kõrvalproduktide käitlemise liini kohta. Müügileping nr L08102757 on sõlmitud müüja Italpak OÜ ja ostja AS SEB Liising vahel. Kohus märkis, et kuna lepingupooleks on AS SEB Liising ja pooled ei ole taotlenud tema menetlusse kaasamist, ei saa kohus otsuse tegemisel
nimetatud lepingule tugineda, sest kohus ei saa otsustada selle isiku õiguste või kohustuste üle, keda ei ole menetlusse kaasatud. Maakohus leidis, et arve nr 80025 ei ole seotud lepinguga nr 1030/07, vaid on esitatud lisatööde eest. 12. jaanuari 2009. a e-kirjas on AS Barrus selgelt väljendanud, et soovib Italpak OÜ-lt saada parandusi ja ümberehitustöid, samas ei ole viidatud, et Italpak OÜ ei oleks nõuetekohaselt täitnud mistahes muud poolte vahel sõlmitud lepingut ja kostja oleks nõudnud või andnud hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kostja ei ole maakohtu hinnangul käitunud hea usu põhimõtte kohaselt edastades 10. veebruaril 2009.a e-kirja Italpak OÜ-le, milles märgitakse, et arve 80025 ei ole esitatud põhjendatult, kuna lepingust 1030/07 tuleneb üheselt, et hakke ja saepuruliinid on kinnised, st kõik hakke ja purukolud kuuluvad antud lepingu maksumuse sisse. Kostja palus 12. jaanuari 2009. a e-kirjas 15. detsembril 2008. a hageja poolt esitatud koondarve vormistada kaheks eraldi arveks, mida hageja on ka teinud. Hageja poolt tehtud tööde tulemusena on hakke –purukolud ja lintkonveier võetud kostja poolt kasutusele. Alles veebruaris 2009. a on kostja asunud väitma, et arve nr 80025 ei ole põhjendatud. Seega on kostja käitunud vastuoluliselt ja hea usu põhimõtte vastaselt, viies hageja eksitusse eraldi arvete esitamises. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et esitatud vastuväited on otsitud ja kantud soovist oma lepingulisi kohustusi mitte täita. Asjaolu, et pooled pärast e-kirjade vahetamist ei vormistanud saavutatud kokkulepet kirjalikult, ei välista poolte vahel kehtiva suulise töövõtulepingu olemasolu. Maakohus luges tuvastatuks, et Italpak OÜ ja AS Barrus vahel on töövõtulepingust tulenevad õigussuhted, Italpak OÜ esitas arve nr 80025 AS-le Barrus hakke-purukolude materjali, transpordi, paigalduse ja lintkonveieri mootori, trumlid, laagrid, lõikedetailid eest ja kostja ei ole arvet tasunud. Eeltoodu alusel on AS Barrus kohustatud Italpak OÜ-le tasuma koos käibemaksuga 259 005,75 krooni so 16 553,48 eurot.
31.augustil 2012. a esitatud tasaarvelduse avalduses leiab kostja, et tal on hageja vastu leppetrahvi nõue vähemalt 22 500 eurot (352 048,50 EEK). Kostja on leppetrahvi nõudes viidanud lepingule nr 1030/07 ja leidnud, et koos viivistega on leppetrahvi nõue summas 27 927,34 eurot. Maakohus märgib, et kohtule esitatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga 22. juuli 2008 nr L08102757 on üleandja Italpak OÜ ja vastuvõtja AS Barrus kinnitanud, et aktile alla kirjutades tunnistavad üleandja ja vastuvõtja, et üle on antud ja vastu võetud saeveski puruärastussüsteemid, mis täielikult komplektsed kasutuskõlbulikud ja vastavad lepingu tingimustele. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest kohus saaks järeldada, et Italpak OÜ on kohustatud maksma AS-ile Barrus rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse. Maakohus märgib, et ei ole leidnud tuvastamist hageja poolt esitatud nõude seotus lepinguga nr 1030/07. Seega ei saa sellel lepingul põhineda ka kostja leppetrahvi ja tasaarvestuse nõue. Maakohus luges hageja viivisenõude põhjendatuks. Maakohus on tuvastanud, et kostjal tuleb hagejale tasuda 15. detsembril 2008. a esitatud arvete nr 80023 ja 80025 alusel tekkinud võlgnevus kokku summas 24 370,65 eurot. Tegemist on rahalise kohustusega ning hagejal on õigus nõuda viivist. Hageja nõuab seadusejärgset viivist VÕS § 113 ja § 94 järgi seitse protsenti aastas, alates 15. aprillist 2013. a kaheksa protsenti aastas. Maakohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 5 632,06 eurot ja alates hagi esitamisest veel mitte sissenõustavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses kuni 14. aprillini 2013. a VÕS §-s 94 sätestatud intressimääras, millele lisandub seitse protsenti aastas, alates 15. aprillist 2013. a kaheksa protsenti aastas. Maakohus märgib, et hageja poolt sissenõutavaks muutunud viivis summas 5 632,06 eurot koos tulevikus sissenõutava viivisega ei tohi ületada põhinõuet so 24 370,65 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.AS Barrus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 14. aprilli 2014.a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei hinnanud maakohus 10. veebruaril 2009. a vastustajale esitatud e-kirjas väljatoodud tööde puuduste olemasolu. Apellandi hinnangul rikkus vastustaja lepingust tulenevaid kohustusi, kui jättis nõuetekohaselt teostamata lepingus kokkulepitud tööd (reduktormootori lisamine konveieritele, kokkulepitust lühema kraapkonveieri paigaldamine), muutis ühepoolselt projekti; 2) ei võtnud maakohus arvesse, et vastustaja rikkus tarnetähtaega. Kohus jättis tähelepanuta apellandi selgitused, et tööde üleandmine ei tähenda ainult seadmete valduse üleandmist. Lepingu § 4 sätestab „tarnimisele“ konkreetsed tingimused, mille kohaselt pidid seadmed olema installeeritud, lõpetatud ja testitud vastavalt lepingule hiljemalt 33. nädalaks 2008. a. Lepingus on paigaldamise kontroll, testimine ja kasutusele võtmine eraldi reguleeritud §-des 12 ja 13. Lepingus kirjeldatud „tarne“ eesmärk oli vältida olukorda, kus seadmed loetakse paigaldamise ja installeerimisega (ning komplekteerimisega) apellandile üleantuks ehk nn valduse üleandmine; 3) rikkus vastustaja lepingut nr 1030/07. Poolte koosoleku protokollis nr 0912/08 on vastustaja sõnaselgelt tunnistanud, et koosoleku toimumise ajaks (s.o 09. detsember 2012.a) ei tööta OÜ Italpak poolt tarnitud seadmed, masinad, liinid, vastavalt lepingus loetletud tehnilistele näitajatele. Vastustaja oli seadmete tarnimise kohustuse täitmisega mitu kuud viivituses, seadmed pidid olema tarnitud, sh installeeritud, lõpetatuna ja seadistatud hiljemalt 17. augustiks 2008. a. Abstraktselt võisid vastustaja tarnitud seadmed olla töökorras ja kasutatavad, kuid mitte apellandi ruumides. Kohus ei võtnud arvesse lepingu regulatsiooni ning jättis kohaldamata VÕS § 8; 4) ei vasta maakohtu põhjendus tasaarvestuse kohaldamata jätmisest asjas esitatud tõenditele. Asjas on selgelt tõendatud, et vastustaja viivitas lepingu täitmisega mitmeid kuid. Apellant on vastustaja poolset lepingu rikkumist ja sellest tulenevat nõuet käsitlenud mitmetes oma menetlusdokumentides äärmiselt põhjalikult ning esitanud ka vastavad tõendid (vt näiteks apellandi 27. jaanuari 2014. a menetlusdokumendi „Kostja lõppseisukohad“ p 3). Kohtu põhjendustes ei ole mingil viisil selgitatud apellandi seisukohtade käsitlemata jätmist. Kohus on rikkunud põhjendamiskohustust ja rikkunud menetlusnorme ( TsMS § 232, § 436 lg 1 ja 2); 5) on apellant on 10. veebruari 2009. a e-kirjas vastustajale sõnaselgelt nõudnud leppetrahvi tasumist; 6) oli leping nr 1030/07 10. veebruari 2009. a e-kirja saatmise ajal kehtiv ja pooltele siduv, kuna pooled ei lõpetanud lepingut ei otsese ega kaudse tahteavaldusega, AS-i SEB Liising finantseerijana kaasamine ja liisingulepingute sõlmimine ei toonud kaasa viidatud tarnelepingu lõppemist; 7) ei ole vastustaja väited, et AS SEB Liising ei esitanud teadet seadmete puuduste või tarnega hilinemise kohta, asjakohased, kuna liisinguandja on liisingu suhtes vaid finantseerija rollis, ning sisulisi õiguslikke toiminguid teeb isik, kelle huvides finantseerija seadmed soetab.
5.Italpak OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant vastustajale esitanud leppetrahvi nõuet ei 10. veebruari 2009. a e-kirjana ega ka muul viisil. Väidetaval leppetrahvi nõudel puudub õiguslik ja faktiline alus; 2) lõppes leping nr 1030/07 veel enne kui apellant edastas vastustajale oma 10.02.2009 e-kirja, milles väidetav leppetrahvi nõue pidi sisalduma. Apellandi väidetaval leppetrahvi nõudel puudub
õiguslik alus ehk puudub leping, milles oleks ettenähtud leppetrahvi maksmise kohustus (VÕS § 158 lg 1); 3) tugineb apellant leppetrahvi nõudes sellele, et vastustaja viivitas kraaptransportööri tehnilise teostuse lubaduse täitmisega 22. detsembriks 2008. a ja saeveski puruärastussüsteemi tarnega. Kokkulepitud tähtpäevaks leidis hageja lahenduse, millega oli apellant oli nõus ja soovis tellida vastustajalt uue kraaptransportööri tarnimise n-ö eraldi uue lepingu alusel. Kokkuleppele apellant ja vastustaja ei jõudnud, mistõttu vastustaja uut kraaptransportööri apellandile ka ei tarninud; 4) on alusetu apellandi väide, et vastustaja rikkus lepingu nr 1030/07 §-i 4, kuivõrd viivitas saeveski puruärastussüsteemi tarnega. Vastavalt vastustaja ja AS SEB Liising vahel sõlmitud 06. juuni 2008. a müügilepingule nr L08102757 andis vastustaja AS-le SEB Liising üle saeveski puruärastussüsteemi, mida kinnitab 22. juuli 2008.a üleandmise-vastuvõtmise akt nr L08102757, mille allkirjastasid vastustaja müüjana ja apellant AS-i SEB Liising volitatud esindajana. Aktis apellant kinnitas, et saeveski puruärastussüsteemid on täielikult komplekssed, kasutuskõlblikud ja vastavad müügilepingu nr L08102757 tingimustele. AS SEB Liising tasus vastustajale saeveski puruärastussüsteemi eest müügilepingu nr L08102757 järgse ostuhinna täielikult. Apellandi saeveski valmis aastal 2008 ja alates sellest ajast käib selles tootmine võimsusega 65 000 m3 saematerjali aastas, mida kinnitab apellandi veebilehe väljavõte; 5) möönab vastustaja, et maakohus, lisaks üleandmise-vastuvõtmise akti nr L08102757 käsitlemisele oleks täiendavalt võinud vaidlustatud otsuse põhjendavas osas analüüsida ka
09.detsembri 2008. a koosoleku protokolli, 10. veebruari 2009. a apellandi e-kirja ja 06. juuni 2008.a müügilepingut nr L08102757, kuid lõppjäreldustes on maakohtu seisukoht õige.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse kogu ulatuses, paludes otsuse täielikult tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Samas ei ole apellant apellatsioonkaebuses esile toonud sisulisi vastuväiteid maakohtu seisukohale, mille kohaselt oli hageja nõue kostjalt 24 370,65 euro ja viiviste väljamõistmiseks põhjendatud ning kuulus rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses (p 2.2) märgib apellant vaidluse põhiesemena asjaolu, kas apellandi (kostja) esitatud vastunõue ning sellest tulenev tasaarvestusavaldus on õiguspärased ja kehtivad, s.o OÜ Italpak hagi tulnuks jätta rahuldamata AS-i Barrus poolt teostatud vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena. Ka ringkonnakohtu istungil jäi apellant seisukohale, et apellant ei vaidlusta sisuliselt hageja nõude rahuldamist, vaid üksnes kostja (apellandi) tasaarvestusavalduse tunnustamata jätmise. Hageja nõude rahuldamist puudutavas osas ei ole apellant seega viidanud alustele, mis TsMS § 631 lg 1 ja 2 järgi võimaldaksid teha maakohtu otsusest erineva otsuse. Ringkonnakohus märgib siiski, et nõustub maakohtu kõigi põhjendustega OÜ Italpak nõude põhjendatust puudutavas osas (maakohtu otsuse p-d 16 – 22) ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
8.Apellatsioonimenetluses kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus asus õigesti seisukohale, et kostjal (AS-l Barrus) puudub tasaarvestamist võimaldav nõudeõigus Italpak OÜ vastu (kohtuotsuse p 23). Kostja esitatud tasaarvestusnõue põhineb poolte vahel sõlmitud lepingul nr 1030/07, tegemist on leppetrahvi nõudega. Lepingu nr 1030/07 §-s 5 sätestati, et kui müüja ei tarni seadmeid §-s 4
sätestatud tarneaegadeks, siis kohustus müüja (OÜ Italpak) tasuma AS-le Barrus (ostjale) leppetrahvi 0,5 % kogu ostu hinnast päevas (s.o 1500 eurot päevas), kuid kokku mitte enam kui 10 % hinnast (30 000 eurot). Kostja on nõudnud leppetrahvi 22 500, jäädes seega maksimaalse leppetrahvisumma piiridesse. Sellele lisaks on kostja arvestanud viiviseid summas 5427,34 eurot ning kokku moodustab kostja väidetav tasaarvestusnõue hageja vastu nõue 27 927,34 eurot.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt kostja tasaarvestusnõude olemasolu ei ole käesolevas menetluses esitatud tõendite ja asjaolude alusel kinnitust leidnud. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingut nr 1030/07 (I kd tlk 158-169, tõlge I kd tl 170-177) ei täidetud täies ulatuses esialgselt kokkulepitud kujul. Lepingu § 2 kohaselt oli tarnitavate seadmete kogu ostuhind 300 000 eurot. Lepingu § 3 kohaselt kuulus ostusummast 20 % tasumisele tellimuse esitamisel, 50 % nädalal 13, 20 % vastuvõtmise päeval Barrus AS-is ja ülejäänud 10 % pärast seda, kui masin on olnud töös 4 nädalat, kuid mitte hiljem kui 6 nädalat peale vastuvõtmise päeva Barrus AS-is.
10.Lepingu §-s 4 sätestati tarnetähtajad, mille kohaselt müüja (OÜ Italpak) pidi tarnima saeveski alla kuuluvad liinid paigalduseks 20.-24. nädalal 2008. Müüja kohustus tarnima seadmed installeerituna ja lõpetatuna ning testituna nädalaks 33, 2008.a Lepingu §-s 5 sätestati ostjale müüja vastu hilinenud tarne puhuks hüvitise ehk leppetrahvi nõue, mille kohaselt juhul, kui müüja ei tarni seadmeid §-s 4 sätestatud tarneajale, siis tuleb müüjal (OÜ Italpak) tasuda leppetrahvi 0,5 % kogu ostu hinnast iga viivitatud päeva eest (s.o 1500 eurot päevas), kokku mitte üle 10 % (30 000) kogu ostu hinnast. Lisaks sätestati lepingu §-s 8, et garantiiperioodil ilmnenud puudused tuleb lahendada 5 tööpäeva jooksul alates sellekohasest kirjalikust teatest müüjale, vastasel korral on ostjal õigus nõuda trahvi 0,25 % lepingu summast iga viivitatud päeva eest. Seega pidid müüja (Italpak OÜ) lepingu nr 1030/07 järgsed kohustused olema täidetud hiljemalt
17.augustiks 2008.a. Ostja (AS Barrus) pidi tasuma lepingu alusel kokku 300 000 eurot, millest 20 % tuli tasuda seadmete üleandmisel ja viimased 10 % pärast masinate 4 nädala pikkust töös olekut.
11.Seonduvalt lepingu nr 1030/07 täitmisega ostja (AS Barrus) poolt sõlmiti 14.03.2008.a liisinguleping (müügileping) nr L08102757 (I kd tl 144-145), mille kohaselt tarnitavate seadmete, s.o saeveski puruärastussüsteemide, ostjaks sai AS SEB Liising, müüjaks oli endiselt OÜ Italpak ning AS Barrus osales lepingus liisinguvõtjana. Lepingu järgi pidi lepingu eseme omandiõigus minema üle ostjale, s.o AS-le SEB Liising (lepingu p 4.2). AS SEB Liising kohustus tasuma Italpak OÜ-le seadmete hinna 300 000 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu punktis 4.1 reguleeriti seadmete hinna tasumist müüjale AS-i SEB Liising poolt. Seadmete hinna viimane osamakse summas 553 889,64 krooni (35 400 eurot) kuulus AS-i SEB Liising poolt OÜ-le Italpak tasumisele 3 pangapäeva jooksul alates lepingu eseme ostja poolt volitatud esindajale üleandmisest ja kirjaliku üleandmise-vastuvõtmise akti ostjale esitamisest, kuid mitte enne 09.06.2008.a. Vaidlust ei ole selles, et AS SEB Liising on hagejale saeveski puruärastussüsteemi lepingujärgse maksumuse täies ulatuses tasunud ega ole esitanud mistahes pretensioone lepingu eseme lepingutingimustele vastavuse ja tarne tähtaegsuse osas. Seega muutusid 14.03.2008.a liisingulepingu sõlmimisel oluliselt müügilepingu nr 1030/07 tingimused, s.o lepingu poolte (ostja ja müüja) põhilised kohustused (VÕS § 208 lg 1 kohaselt: müüja kohustus anda asi üle ostjale ja teha võimalikuks omandi üleminek; teisalt ostja kohustus tasuda müüjale ostuhind rahas).
12.Pooled ei vaidle selle üle, et muutmata jäi lepingu nr 1030/07 ese, sh kokkulepitud omadused, millele pidi vastama lepingu alusel tarnitav saeveski puruärastussüsteem. Seega tuli OÜ-l Italpak ka liisingulepingu järgi anda AS-le SEB Liising kui uuele ostjale üle samadele
näitajatele vastav puruärastussüsteem, milles lepiti kokku lepingus nr 1030/07. Pooled on aga eri seisukohtadel selles, kas seejuures tuli ka edaspidi järgida esialgselt kokkulepitud tarnetähtaegu (lepingu § 4) ning kas kehtima jäid sellega seotud õiguskaitsevahendid, s.o eeskätt lepingu §-s 5 sätestatud leppetrahvi nõude õigus. Ringkonnakohus nõustub hageja (vastustaja) seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostjal (apellandil) alust tugineda leppetrahvi nõudes lepingule nr 1030/70. Maakohus on küll ebaõigesti märkinud, et kuna hageja poolt esitatud nõue ei ole menetluses tuvastatud asjaolude kohaselt seotud lepinguga nr 1030/07, siis ei saa sellel lepingul põhineda ka kostja leppetrahvi ja tasaarvestuse nõue. Tasaarvestuse teostamine ei eelda VÕS § 197 kohaselt, et poolte vastastikused nõuded tuleneksid ühest ja samast õigussuhtest ning et tegemist oleks vastastikuste lepinguliste kohustustega VÕS § 111 lg 1 tähenduses. Käesoleval juhul on tegemist samaliigiliste nõuetega, kuna mõlemad nõuded on suunatud raha maksmisele. Juhul, kui AS-l Barrus oleks tekkinud lepingus nr 1030/07 alusel OÜ Italpak vastu leppetrahvi nõue, millele tuginemine on jätkuvalt võimalik, siis oleks põhimõtteliselt võimalik seda kui rahalist nõuet tasaarvestada hageja poolt käesolevas menetluses esitatud nõudega. Selline maakohtu ekslik käsitlus ei ole aga kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemist, kuna tuvastatud ei ole kostjal tasaarvestatava leppetrahvinõude tekkimine.
13.Kolleegium nõustub esiteks, et 14.03.2008.a liisingulepingu sõlmimisega muutus algselt sõlmitud lepingu nr 1030/70 kohustuste tasakaal ning tõlgendades poolte osalusel sõlmitud lepinguid VÕS § 29 järgi ei jäänud AS-le Barrus pärast liisingulepingu sõlmimist õigust tugineda lepingus nr 1030/70 sätestatud õiguskaitsevahendile, s.o leppetrahvi nõudele. Müügi-/liisingulepingu nr L08102757 punktis 4.1 on kokku lepitud uus maksegraafik lepingu eseme (saeveski puruärastussüsteemid) eest tasumiseks. Lepingu p-des 6 ja 7 lepiti kokku ka täiendavates õiguskaitsevahendites, sh leppetrahvi tasumine juhuks, kui müüja (OÜ Italpak) ei anna eset tähtaegselt ostja volitatud esindajale üle. Lepingu p 7 kohaselt garanteeris müüja (OÜ Italpak) lepingu eseme laitmatu funktsioneerimise 24 kuu jooksul alates selle üleandmisest. Seejuures tõi OÜ Italpak menetluses esile, et ostja volitatud esindajana tegutses liisingusuhte puhul AS Barrus juhatuse liige. Sellest tuleneb, et ehkki müügi-/liisingulepingu nr L08102757 järgi olid müügisuhte poolteks OÜ Italpak ja AS SEB Liising, siis sõltus lepingu täitmine ja õiguskaitsevahendite kohaldamine otseselt ka OÜ Italpak ja liisinguvõtja AS Barrus vahelistest suhetest, sh eelkõige lepingu eseme AS-le Barrus üleandmisest. Sellest lähtudes nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et müügi-/liisingulepingu sõlmimisega lõppes varasemast lepingust nr 1030/70 tulenenud ostja (AS Barrus) õigus nõuda selle lepingu alusel OÜ-lt Italpak leppetrahvi lepingueseme üleandmisega viivitamise korral. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuna 14.03.2008.a liisingulepingu järgi ei olnud apellant (AS Barrus) müügisuhte pooleks, siis ei saanud tal olla ka vahetut õigust nõuda müügilepingu täitmist, mh tuginedes ka müügilepingu täitmisega seotud õiguskaitsevahenditele. OÜ-l Italpak ei saanud pärast liisingulepingu sõlmimist olla ka kohustust tarnida lepingu esemeks olnud saeveski puruärastussüsteemid üheaegselt nii AS-le SEB Liising kui ka AS-le Barrus.
14.Teiseks nõustub ringkonnakohus ka vastustaja seisukohaga, mille kohaselt ei ole tõendatud leppetrahvi nõudmise aluseks olevad asjaolud, s.o Italpak OÜ poolt lepingu (tarnetähtaegade) rikkumine. Maakohus on õigesti tuvastanud ja vaidlus puudub selles, et lepingu esemeks oleva saeveski puruärastussüsteemi üleandmise kohta on 22.07.2008.a koostatud üleandmise-vastuvõtmise akt nr L08102757 (I kd tl 147), millele on hageja (vastustaja) esindajana alla kirjutanud Kalle Kahu ning vastuvõtja Barrus AS esindajana Janar Tammjärv. Akti kohaselt kinnitavad aktile alla kirjutades nii üleandja kui vastuvõtja, et üle on antud AS-i SEB Liising omandisse kuuluvad saeveski puruärastussüsteemid (2008), mis on täielikult komplekssed, kasutuskõlblikud ja
vastavad AS-i SEB Liising ja üleandja (OÜ Italpak) vahel sõlmitud müügilepingu tingimustele ja omavad selles ettenähtud lisaseadmeid.
15.Apellant ei ole menetluses tõendanud oma väiteid, et kuigi seadmed anti iseenesest AS-le Barrus üle 22.07.2008.a, siis rikkus OÜ Italpak oma kohustust seadmete lõplikku töökorda seadmisel (lepingu nr 1030/07 § 4). Nimetatud lepingusätte kohaselt pidid seadmed olema installeeritud, lõpetatud ja testitud hiljemalt 33. nädalaks 2008.a (s.o hiljemalt 17. augustiks 2008.a). Hageja väidet, mille kohaselt lepingu järgsed tööd olid teostatud 22. juuliks 2008.a, kinnitab vastavat kuupäeva kandev üleandmise-vastuvõtmise akt ning tõendamata on kostja väited, mille kohaselt pärast 22. juulit 2008.a alles alustati seadmete installeerimist ja lõplikku väljaehitamist. Tõenditena hagejapoolse lepingurikkumise kohta on apellant (kostja) viidanud a) AS-s Barrus 09.12.2008.a toimunud koosoleku protokollile (I kd tl 178) ja b) Arno Tammjärve poolt 10.02.2009.a Kalle Kahu’le adresseeritud e-kirjale (I kd tl 63).
16.09.12.2008.a koosoleku protokolli nr 0912/08 kohaselt arutati koosolekul nii lepingu nr 1029/07 kui nr 1030/07 täitmisega seonduvat. Seejuures on protokolli sissejuhatavas osas üldsõnaliselt märgitud, et 09.12.2008.a seisuga ei tööta OÜ Italpak poolt tarnitud seadmed, masinad ja liinid vastavalt lepingus loetletud tehnilistele näitajatele ning käesoleva protokolliga võtab Italpak OÜ endale kohustuseks kõrvaldada päevakorra punktides ülesloetletud vead ja kõrvaldab need etteantud tähtaegadeks.
16.1.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et koosoleku päevakorra punktide nr 1-8 puhul on nende sisust nähtuvalt tegemist lepingu nr 1029/07 esemeks olnud palgi etteandeliini tarnimise ja käitamisega. Seega ei saanuks need puudused olla aluseks nõuda hagejalt leppetrahvi lepingu nr 1030/07 rikkumise eest. Osaliselt on lepinguga nr 1030/07 seotud päevakorra p 1, milles viidatakse positsioonile 95 (metallihäire vibrolaual), mis jätab kogu palgi etteandeliini seisma. Seega avaldus nimetatud viga palgi etteandeliini toimimises. Lepingu nr 1030/07 alusel tarnitud saeveski puruärastussüsteemi toimimises esinenud puudustele viitab päevakorra p 9, milles märgitakse, et saepuru hakkesõel (pos 92) ei sõelu fraktsioone kvaliteetselt. Ringkonnakohus nõustub vastustaja selgitusega, mille kohaselt p 9 ülejäänud sisu („Mitmekettalise - pos nr 240, Söderhamn Eriksson jooniselt nr 81153033 – peab tooma uue kraaptransportööri saepurukonveierile – pos 104“) ei ole käsitatav viitena saepuru ärastussüsteemi tarnimisele ja paigaldamisele suunatud lepingu nr 1030/07 rikkumisele, vaid tegemist on sisuliselt täiendustega, mis eeldasid uute kokkulepete sõlmimist.
16.2.Kolleegium on seisukohal, et 09.12.2008.a koosoleku protokolli nr 0912/08 põhjal puudub alus lugeda tuvastatuks, et OÜ Italpak rikkus oma kohustusi lepingu nr 1030/07 täitmisel, mh kohustust tarnida seadmed õigeaegselt, samuti installeerida need, lõpetada ja testida süsteemi toimimist. Apellant (kostja) ei ole esile toonud ega põhistanud, et OÜ Italpak poolsed väidetavad puudused saepuruärastussüsteemi paigaldamisel ja töökorda seadmisel oleksid takistanud apellandil seadmete kasutuselevõttu ja tootmistegevust. Asjaolu, et töö käigus ilmnes teatavaid tõrkeid või kõrvalekaldeid, mis olid vastustaja seletuste kohaselt kõrvaldatavad seadmete jooksva häälestamisega, ei anna iseenesest alust tuvastamaks, et vastustaja rikkus oma kohustusi seadmete paigaldamisel, installeerimisel, lõpetamisel ja testimisel. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja sellekohased seisukohad on põhjendatud.
17.Samuti ei tõenda OÜ Italpak poolset lepinguliste kohustuste rikkumist A. Tammjärve 10.02.2009.a e-kiri OÜ Italpak juhatuse liikmele Kalle Kahu’le. E-kirjas esitatud väited ei ole kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega ning selles ei viidata rikkumistele, mis lepingu nr 1030/07 § 4 kohaselt andnuksid alust leppetrahvi nõudeks. Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi positsioon vastustaja poolse väidetava lepingurikkumise olemuse osas vastuoluline, kuivõrd 09.12.2008.a koosoleku protokollis viidatakse saepuru ärastussüssteemi puudusena
sisuliselt üksnes sellele, et saepuru hakkesõel ei ole häälestatud vastavalt tellija vajadustele, kuid protokollis puuduvad mistahes viited sellele, nagu oleks saepuruliin ehitatud valesti, sellel puuduksid teatud kokkulepitud osad ning liin vajaks põhjalikumat ümberehitamist. Tõendatud ei ole, et hageja rikkus kohustust paigaldada kokkulepitud tarnetähtajaks konveieritele reduktormootor ning muuta kraapkonveieri pikkust.
18.Tõendatud ei ole kostja väited, mille kohaselt muutis hageja ühepoolselt ja kostjaga kooskõlastamata liinide paiknemist võrreldes dokumentatsiooniga ning et see kvalifitseerus lepingu rikkumisena. Maakohus on nii 04.09.2012.a istungil (I kd tl 207) kui ka 20.11.2013.a selgituskirjas muuhulgas kostjale selgitanud, et kui tuleb asuda hindama võimalikku lepingurikkumist tehniliste jooniste ja dokumentatsiooni alusel, siis tuleks teostada sellealane ekspertiis. Pooled, sh kostja (apellant), ei ole tehnilise ekspertiisi läbiviimist taotlenud (kostja taotles 29.11.2013.a üksnes keelelise ekspertiisi korraldamist, millise taotluse maakohus jättis rahuldamata). Seega on kostja väited tõendamata, mistõttu loeb ringkonnakohus hageja väidetega põhistatuks, et esialgselt kokkulepitud projekti muudeti jooksvalt vastavalt vajadusele ja muutunud asjaoludele (sh saeveski seadmete tarnija poolsed spetsifikatsiooni muutused) ning seejuures kostjaga kooskõlastatult. Kostja poolsed hilisemad etteheited seadmete asetuse muutmise kohta on otsitud.
19.Kuna apellant ei ole tõendanud asjaolusid, mis andnuksid aluse esitada vastustaja vastu leppetrahvi nõue (s.o eeskätt vastustaja poolne lepingu rikkumine), siis puudub ringkonnakohtu arvates vajadus hinnata asjaolu, kas apellant esitas oma leppetrahvi nõude vastustajale mõistliku aja vältel rikkumisest teadasaamisest ja piisavalt selges sõnastuses. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole tõendanud endal sellise rahalise nõudeõiguse olemasolu hageja vastu, mida oleks võimalik tasaarvestada hageja poolt menetluses esitatud nõudega. Seega jättis kohus õigesti kostja poolt esitatud tasaarvestuse vastuväite arvestamata ning rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja nii põhivõlgnevuse kui ka sellele lisanduvad viivised.
20.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda. Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.