Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

esitamisest. Hageja seadusliku esindaja teada ei ole kostja töövõimetu ning puuduvad muud põhjused, miks ei peaks kostja hagejat vähemalt seaduses sätestatud minimaalses määras ülal pidama. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostjal on lisaks hagejale veel üks ülalpeetav Xxxx , kellega ta elab koos ja keda peab vahetult ülal ning peatselt on sündimas veel üks laps (21.01.2017). Kostja sissetuleku moodustavad toetused riigilt ja kohalikult omavalitsuselt umbes 388 eurot kuus, millest kostja peab üleval oma alaealist last. Kostja pere väljaminekuteks on kulud eluasemele, mida kannab kostja elukaaslane, lasteaiakulud 75 eurot, sidekulud 30 eurot, toidukulud 150 eurot, ravimid ja hädavajalikud riided-jalanõud ning hügieen vastavalt võimalustele. Kostja majanduslik seisund on oluliselt halvem, kui hageja esindaja oma. Perekonnaseaduse § 102 lg 2 mõtte kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg 1 määra ning vanem peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kostja ei ole majanduslikult suuteline hagejat üleval pidama, vastasel juhul jääksid kostja teised lapsed majanduslikult oluliselt vähem kindlustatuks ja halvemasse olukorda, kui hageja. Kostja sünnitab peatselt ning jääb hooldama oma vastsündinud imikut, mistõttu ei ole võimalik asuda tööle lähema kahe aasta jooksul. Kostja taotleb kohtult vähendada hageja poolt nõutavat elatise summat alla PKS § 101 lg 1 määra, kuna vastasel korral jääks kostja teised lapsed majanduslikult halvemasse olukorda, kui hageja. Kostja sissetulek ei võimalda elatise tasumist, mistõttu tekiks kostjal võlgnevus ja kannataksid teised ülalpeetavad. Kostja palub jätta hageja nõude rahuldamata. Kohtuistung Kostja kohtuistungile ei ilmunud. Kohtuistungil viibis hageja esindaja, kes palus teha sisulise lahendi. Hageja esindaja teatas, et menetluskulusid neil ei ole. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 139 järgi on 1. jaanuarist 2017 töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest 1/2 on 235 eurot. Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et Xxxxon Xxxxema. Harju Maakohtu 21.06.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-10232 võeti Xxxx täielikult ära tema alaealise lapse Xxxxisiku- ja varahooldusõigus ning alaealise eestkostjaks määrati kuni tema täisealiseks saamiseni Tallinna linn Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu. Hageja nõuab kostjalt igakuist elatist summas 215 eurot, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära suuruses summas kuus, alates hagi esitamisest. Kostja tugineb vastuväidete esitamisel sellele, et tal on lisaks hagejale veel üks ülalpeetav Xxxx , kellega ta elab koos ja keda peab vahetult ülal ning peatselt on sündimas veel üks laps. Kostja märgib, et tema sissetuleku moodustavad toetused riigilt ja kohalikult omavalitsuselt umbes 388 eurot kuus. Kostja taotleb kohtult vähendada hageja poolt nõutavat elatise summat 2(5)

alla PKS § 101 lg 1 määra, kuna vastasel korral jääks kostja teised lapsed majanduslikult halvemasse olukorda, kui hageja. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Käesolevas tsiviilasjas on kostja tuginenud sellele, et tal on veel kaks last. Kohus on teinud päringu Sotsiaalkindlustusametile, mille vastuse kohaselt saab kostja alates 02.01.2017 peretoetust kahe lapse eest summas 100 eurot, jaanuaris maksti kostjale ühekordset riiklikku sünnitoetust summas 320 eurot ning alates 02.01.2017 on kostjale määratud vanemahüvitis summas 470 eurot, millest arvestatakse maha tulumaks 20%, seega saab kostja vanemahüvitist summas 290 eurot. Vanemahüvitise esimene väljamakse on veebruaris 2017. Seega kostja sissetulek ühes kuus on 390 eurot (290 eurot vanemahüvitis ja 100 eurot peretoetus kahe lapse eest). Kohus leiab, et kostja esitatud tõenditega ja kohtu poolt tehtud päringuga on tõendatud, et kostjal on veel kaks last ning tema sissetulekust ei piisa miinimummääras elatise maksmiseks kolmele lapsele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kostja vastusest nähtub, et kostja pere väljaminekuteks on kulud eluasemele, mida kannab kostja elukaaslane, lasteaiakulud 75 eurot, sidekulud 30 eurot, toidukulud 150 eurot, ravimid ja hädavajalikud riided-jalanõud ning hügieen vastavalt võimalustele. Seega ainuüksi lasteaiakulud, sidekulud ning toidukulud on kokku 255 eurot. Lisaks ravimid ja muu hädavajalik kulu, mida pole sisse arvestatud. Samuti pole igakuisesse kulusse sisse arvestatud jaanuarikuus sündinud lapse igakuiseid kulusid. Kohus võtab arvesse, et kuivõrd kostjal tuleb täita oma kohustusi võrdselt oma kolme lapse ees ning ka temal tuleb tagada enda ülalpidamine, ei piisa tema sissetulekust igale lapsele 3(5)

vähemalt miinimumelatise tasumiseks. Kostja sissetulek on 390 eurot, millest tuleb tal ülal pidada nii ennast kui oma kolme last, seega jääb igale ülalpeetavale (sh kostja ise) igas kuus 97 eurot 50 senti. PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Arvestades asjaolu, et kostjal sündis 2. jaanuaril 2017 teine laps, kes vajab hooldamist ja järelevalvet, mille tõttu ei saa kostja tööle asuda ega teenida sissetulekut, mille arvel maksta miinimummääras elatist, seab miinimummääras elatise väljamõistmine ohtu kostja enda ja ka tema teiste laste ülalpidamise. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13. aprilli 2016. a otsuses nr 3-2-1-17-16 (p 11) rõhutanud, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega annab teiste laste olemasolu alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega, hinnates kostja varalist seisu, ei ole ta võimeline täitma oma ülalpidamiskohustust miinimummääras, kahjustamata enese ja teiste alaealiste laste tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb mõjuv põhjus vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Kostja suudab maksta hagejale elatist 97,50 eurot kuus alates elatisehagi esitamisest. Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise 97,50 eurot kuus. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei nõuta elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest riigilõivu. Hageja on hagiavalduses palunud jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esindaja on kohtuistungil kohtule teatanud, et hagejal menetluskulusid ei ole, seega kohus ei määra kindlaks menetluskulude suurust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 4(5)

Lukiina Vismann kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.