Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv, Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.05.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-51191
Tsiviilasi
KA (A) hagi Hüpoteeklaen OÜ vastu alusetult saadu tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KA apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1128.93 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja KA (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja v/adv Liane Raave Vastustaja/kostja Hüpoteeklaen 10711943), esindaja Kadri Uus
Kohtuistung
OÜ
(reg/kood
06.05.2015
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.03.2014 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 1033.30 euro ulatuses ja menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus (TsMS § 654 lõige 22): 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista Hüpoteeklaen OÜ-lt välja KA kasuks alusetult saadud 1033.30 eurot; 3) Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata; 4) Maakohtus kantud menetluskulud jätta 12% ulatuses hageja ja 88% ulatuses kostja kanda.
4.Apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta 12% ulatuses hageja ja 88% ulatuses kostja kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagiavaldus
1.KA (edaspidi hageja) esitas hagi Hüpoteeklaen OÜ (edaspidi kostja) vastu 1 175.98 euro nõudes. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja MT (edaspidi laenusaaja) 26.09.2011 tarbijakrediidilepingu nr 448.0911.A ja 27.04.2012 lepingu muudatuse nr 1 (edaspidi leping). Laenusaaja suri 11.12.2012. 24.09.2013 teostati pärandvara inventuur ja 03.10.2013 pärimistunnistuse kohaselt võttis hageja koos teiste pärijatega pärandi vastu. Hageja päris kogu pärandist 4/6 osa.
3.08.10.2013 pöördus hageja kostja poole sooviga sõlmitava kompromissi raames seaduse alusel hagejale üle läinud laenusaaja kohustused täita korteriomandi müügist saadu arvel. Kuivõrd kostja lepingust tulenev nõue oli ebaselge, esitas hageja 22.11.2013 teabenõude. 05.12.2013 esitas kostja nõude arvestuse, millest nähtus, et pärandi vastuvõtjad (sh ka hageja) võlgnevad kostjale 4012.39 eurot. Edasise kirjavahetuse tulemusena vähendas kostja viivise nõuet 346.06 euro võrra (157.27 euroni) ja esitas lõpliku nõude summas 3679.21 eurot. 12.12.2013 võõrandasid pärijad lepingu tagatiseks oleva korteriomandi.
4.Hageja on seisukohal, et kostja viivisenõue summas 123.10 eurot on alusetu. Lepingu rikkumine perioodil 11.12.2012 kuni 03.10.2013 on võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lõike 1 alusel vabandatav laenusaaja surma tõttu, mistõttu on ka kostja lepingust tulenev viivisenõue vastava perioodi kohta alusetu. Juhul, kui kohus ei pea laenusaaja surma VÕS § 103 mõttes asjaoluks, mis vabandaks laenusaaja lepingu rikkumist perioodil 11.12.2012 kuni 03.10.2013, on hageja hinnangul laenusaaja poolt lepingu rikkumise tinginud asjaolu ilmselgelt vastuolus ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditega. Hageja palub kohtul tuvastada kostja viivisenõue perioodi osas, milles laenusaaja ei oleks saanud oma surma tõttu lepingut täita, hea usu põhimõtte vastaseks.
5.Samuti leiab hageja, et kostja nõudekirja saatmise kulu 40 eurot on alusetu. Meeldetuletuskirjad saadeti väidetavalt 01.11.2012 ja 22.11.2012. Kostja ei ole käesoleva ajani esitanud hagejale pädevaid tõendeid, millest nähtuks, et kostja on nimetatud kirju
edastanud ja kandnud seeläbi väitetud kulutusi. Lepingu punkti 12.8, mille kohaselt kohustus tarbija tasuma krediidiandja nõudmisel iga tarbija aadressil saadetud kirjaliku võlgnevuse teatise või meeldetuletuse eest 20 eurot, puhul on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lõike 1 mõttes. Käesoleval juhul maksab meeldetuletuskirja edastamine laenusaajale 20 eurot kirja kohta ehk ca 44 korda rohkem kui AS Eesti Post hinnakirjast tulenevalt kirja edastamise teenus, mis on 0.45 eurot.
6.Hageja hinnangul on kostja nõue alusetu ka õigusabikulude eest nõutava summa 1000 eurot osas. Võlgnevuse menetlemisega tegeles OÜ Uus Õigusbüroo kostja juriidilise nõustajana. Väidetavalt koosnes õigusabi andminev büroo poolt esitatud arvetest. Kostja ei ole käesoleva ajani esitanud pädevaid tõendeid, millest nähtuks, et nõudeavalduse punktis 5 nimetatud toiminguid oleks teostatud ja et kostja oleks vastavaid kulutusi ka kandnud. Isegi, kui vastuses nimetatud toiminguid on teostatud seoses laenusaaja lepingu rikkumisega, on iseenesest viivist ületava kahju nõudmine lubatud, kuid selleks peavad olema täidetud kahju hüvitamise eeldused. Käesoleval juhul seda aga ei ole. Laenusaaja poolt lepingu rikkumise tingis tema surm ning seega on lepingu rikkumine vabandatav tulenevalt VÕS § 103 lõikest 1. Samuti ei kuulu kahjunõue hüvitamisele ka seadusest tuleneval muul põhjusel. Hageja hinnangul on kostja kahjunõue hea usu põhimõtte vastane. Võlausaldaja ei pea võlgnevuse sissenõudmiseks inkassoteenust kasutama, vaid võib ka ise võlgniku poole võlgnevuse tasumise nõudes pöörduda ning vastavaid toiminguid teha. Kostjal ei olnud reaalset vajadust palgata inkassoteenusena saadud toimingute tegemiseks kolmandat isikut. Tegemist ei olnud toimingutega, millega kostja oma majandus- ja kutsetegevuses tegutseva krediidiandjast professionaalina iseseisvalt hakkama ei oleks saanud.
7.Hageja on seisukohal, et kostja nõue summas 3679.21 eurot on osaliselt alusetu. Kuivõrd pärijad, sh hageja, on kostjale tasunud rahalisi vahendeid rohkem, kui kostja lepingust tulenev nõue oli, siis on kostja pärijate arvelt alusetult rikastunud. Hageja nõuab alusetult tasutud summa tagastamist.
8.Hageja omandas pärandvara suhtes õigused ja kohustused 03.10.2013, kui notari poolt väljastati pärimistunnistus. Seega tekkis hagejal alates sellest kuupäevast üldse õigus pidada võlausaldajatega läbirääkimisi ning sõlmida kokkuleppeid pärandvaras olevate kohustuste suhtes. Ülekohtune ja ebamoraalne on viivise nõue olukorras, kus kostja arvestab viivist aja eest, kui pärijad ei teadnud ega saanudki teada laenulepingust tulenevatest nõuetest ja neil puudus võimalus laenulepingust tulenevaid nõudeid tasuda.
9.Kostja ei esitanud varasemalt hagi vastuse lisaks olevaid nõudekirju, samuti ei leidnud hageja neid laenaja endisest elukohast. Eeltoodu annab põhjust kahelda tõendite usaldusväärsuses ning alust eeldada, et kostja vormistas nõudekirjad tagantjärele. Kostja seisukoht
10.Kostja vaidleb hagiavaldusele vastu. Laenusaaja surm sai talle teatavaks notar Sirje Orman poolt saadetud e-kirja kaudu, millest tulenevalt oli viimane määratud pärimisasja lahendajaks. 22.08.2013 teatas notar, et leidis arhiividest võimalikud pärijad, kes on avaldanud soovi pärandi inventuuriks. Kostja esitas pärandi inventuuri läbiviijale 22.08.2013 nõude suuruse isiku surmapäeva seisuga. 03.10.2013 võttis hageja koos teiste pärijatega pärandi vastu. 08.10.2013 pöördusid pärijad kostja poole, et teatada pärandvara müügisoovist. Müük ei saanud aset leida koheselt, kuna hageja soovis korteriomandi müügist saada suuremat tulu korteriomandi korrastamise/remondi tulemina ning kostja
andis hagejale täiendava tähtaja nõude tasumiseks. Hageja oli teadlik igakuise viivisnõude suurenemisest, kuni nõude täieliku tasumiseni.
11.Kostja kinnitab, et tema ei ole hagejat vara müüma sundinud, vaid pakkus ka võimalust tarbijakrediidilepingut edasi teenindada. Pärandit vastu võttes oli hageja teadlik nõudesummast ja sellest, et pärimisseaduse (PärS) § 135 lõike 2 alusel ei ole ta pärandi vastuvõtmise ajale järgnevalt õigustatud keelduma pärandaja kohustuse täitmisest. Kostja vähendas hageja palvel vara müügitehingu päevaks viivisnõuet 346.06 euro võrra, millest tulenevalt nõue vähenes 4025.27 eurolt 3679.21 euroni.
12.Kõik sissenõutud summad on lepingujärgsed, laenusaaja on kohustatud tasuma kõik laenuandja laenu teenindamisega seotud kulutused. Nimetatud sisu oli selgitatud pärandajale. Kui pärandaja ei oleks sellise tingimusega nõustunud, ei oleks ta tarbijakrediidilepingut sõlminud. Kostja ei ole hagejalt saanud mitte midagi õigusliku aluseta ning hageja ei saa asuda seisukohale, et kohustust, mille täitmist kostja hagejalt nõudis, ei ole olemas. Pärand avaneb isiku surma korral ja läheb pärijale üle. Seega on pärand läinud üle ja pärija on kohustatud tasuma sissenõutavaks muutunud nõuded. Ebaõige on tugineda oletusele, et viivisenõue on alusetu.
13.Ühtlasi ei nõustu kostja hageja poolt esitatud seisukohaga, milles hageja süüdistab kostjat ebamoraalsuses ja käitumisest, mis on vastuolus hea usu põhimõtetega, kuna pärandaja suri ning viivise arvestus kestis sellest olenemata edasi. Heausksust tehingupoolte vahel eeldatakse. Kostja mainib ühtlasi, et hageja oleks võinud ka pärandist loobuda.
14.Nõudekirjade saatmise kulu 40 eurot on õigustatud, kostja esitas saadetud kirjad. Nõudekirja saatmise kulu sätestav lepingutingimus ei ole tühine tüüptingimus ning hageja selgitused ei ole piisavad tüüptingimuse tühisuse tuvastamiseks. Hageja väide, nagu oleks kirjade saatmise kulutuste hüvitamise nõue alusetu, on ebaõige. Võlgnevuse menetlemise kulu on kostja poolt hagejale 15.01.2014 saadetud e-kirja teel tõendatud. Seega on alusetu hageja seisukoht, et ta ei ole nimetatud nõude kohta tõendeid saanud. Maakohtu otsus
15.Kohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leidis, et hagiavaldus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
16.Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) kostja ja laenusaaja MT sõlmisid 26.09.2011 tarbijakrediidilepingu nr 448.0911.A ja 27.04.2012 lepingu muudatuse nr 1; 2) 26.09.2011 sõlmisid laenusaaja, kostja ja LBJ Invests OÜ hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud; 3) laenusaaja suri 11.12.2012; 4) 24.09.2013 teostati pärandvara inventuur; 5) 03.10.2013 väljastati pärijatele pärimistunnistus, mille kohaselt võttis hageja koos teiste pärijatega laenusaaja pärandi vastu; 6) pärijad tasusid kostjale 3679.21 eurot.
17.Maakohus luges loetletud faktilised asjaolud TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 ning esitatud tõendite alusel tõendatuks. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetleb kohus hagi poolte esitatud
asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
18.Hageja on nõude esitanud alusetu rikastumise sätte võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 alusel. Nimetatud sätte kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega peab olema võlgnik rikastunud võlausaldaja arvel; rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu (mingi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena); võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus, mis avaldub selles, et a) kohustust ei ole olemas; b) kohustust ei teki või c) kohustus langeb hiljem ära.
19.Seega on viidatud normi kohaldamise esimeseks eelduseks kostja rikastumine, so kostjale peab olema midagi üle antud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus kostjale 3679.21 eurot. Seega on täidetud VÕS § 1028 lõikes 1 sätestatud esimene eeldus, et teatava kohustuse täimiseks on kostjale midagi üle antud. Hageja leiab, et pärijad tasusid kostjale 1175 eurot rohkem, kui oli solidaarvõlgnevus.
20.Järgmisena tuleb vaadata, kas kostja on hagejalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja täitis kostja ees pärimise teel tarbijakrediidilepingust omandatud kohustuse. Seega täitis hageja lepingust tulenevat kohustust.
21.Järgmisena tuleb analüüsida, kas hageja kohustus toimus ilma õigusliku aluseta. Kohus on seisukohal, et õiguslik alus kohustuse täitmiseks tulenes tarbijakrediidilepingust. Tulenevalt PärS § 130 lõikest 1 läksid lepingust ja tagatislepingust tulenevad õigused ja kohustused seaduse alusel üle pärijatele, sh hagejale. Pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, so alates pärandaja surmapäevast. PärS § 3 lõike 2 kohaselt pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, et pärandavara kohta on antud välja pärimistunnistus.
22.Kohus on seisukohal, et kostja viivisenõue summas 123.10 eurot ei ole alusetu ning pärandaja surm ei ole vääramatu jõud ning kohustuse rikkumist ei saa lugeda VÕS § 103 lõike 1 alusel vabandatavaks laenusaaja surma tõttu. Samuti ei ole viivisenõue perioodi osas, milles laenusaaja ei oleks saanud oma surma tõttu lepingut täita, hea usu põhimõtte vastane. PärS § 130 lõike 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on pärija kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Pärandvara ebapiisavuse korral peab pärija need kohustused täitma oma vara arvel. Kohus nõustub kostjaga, et hageja oleks võinud ka pärandist loobuda, kui ta ei soovinud pärandaja kohustusi täita.
23.Samuti leiab kohus, et meeldetuletuskirjade ning võla sissenõudmiskulude nõue on esitatud õiguslikul alusel ning lepingu punktid 12.8 ja 9.2 ei ole tühised tüüptingimused. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.
Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
24.Kohtu hinnangul ei ole lepingu punktis 12.8 sätestatud teatise või meeldetuletuse tasu 20 eurot ebamõistlikult kahjustav. Samuti ei ole lepingu punkt 9.2 tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna tüüptingimusega ei ole lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu hageja kahjuks oluliselt rikutud. Kohus rõhutab, et laenusaaja sõlmis nimetatud tingimustel laenulepingu ning hageja omandas pärandi vastuvõtmisega kõik pärandaja kohustused. Seega on hageja kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Hageja apellatsioonkaebus
25.Hageja palub ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsuse ja teha ise uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi lahendamsieks maakohtule.
26.Maakohus jättis tähelepanuta, et tegemist ei olnud üksnes tüüptingimustega sõlmitud lepingut, vaid tüüptingimustega sõlmitud tarbijakrediidilepingut puudutava vaidlusega. Tsiviilasjades nr 3-2-1-190-13 ja nr 3-2-1-170-13 asus Riigikohus seisukohale, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud. Lisaks on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (tsiviilasjad nr 3-2-1-122-08, nr 3-2-1-32-06 ja nr 3-2-1-106-13).
27.Maakohus ei kontrollinud seadusest tulenevate nõuete täitmist ega arvestanud tehingu (lepingu või selle üksikute tingimuste) tühisuse alustega. Kohus hindas meeldetuletuskirjade ja võla sissenõudmiskulude osas nõude õiguslikku alust (sisuliselt üksnes nõude õigusliku aluse kehtivust) üksnes tüüptingimuste regulatsiooni alusel ja sedagi vaid VÕS § 42 lõike 1 alusel, kuigi esmajärjekorras pidi kohus hindama tüüptingimuste kehtivust VÕS § 42 lõike 3 alusel. Erinevalt VÕS § 42 lõigetest 1 ja 2 ei võimalda lõige 3 hinnangu andmist sellele, kas vastav tingimus on tarbija suhtes ka tegelikult ebamõistlikult kahjustav. Lõikes 3 loetletud tingimused on igal juhul tarbijat ebamõistlikult kahjustavad. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaldamata jätmiseks pidi kohus tuvastama, et lepingu punktides 12.8 ja 9.2 sätestatud hüvitised ei ole ebamõistlikult suured. Kohus seda ei teinud. Lepingu punkti 9.2 kehtivuse korral pidi kohus võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks õigusliku aluse jaatamiseks tuvastama, et VÕS §-des 115 ja 127 sätestatud eeldused on täidetud ja tegemist on mõistlike kuludega.
28.VÕS § 415 lõike 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Enne VÕS § 415 lõike 1 kolmanda lause jõustumist 01.07.2011 oli ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 asunud seisukohale, et VÕS § 415 lõige 1 reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi ja seetõttu on leppetrahvi kokkulepped tühised.
29.VÕS § 113 lõike 5 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.
30.Seega tuleneb VÕS § 415 lõikest 1 ja § 113 lõikest 5 üheselt, et leppetrahvi ei või nõuda ja võla sissenõudmiskulude (kahju) hüvitamist võib nõuda, kui kulude (kahju) hüvitamise nõue on olemas (st VÕS §-des 115 ja 127 sätestatud eeldused on täidetud) ja tegemist on mõistlike kuludega. Kuna lepingu punktides 12.8 ja 9.2 (teises lauses) on kokku lepitud võla sissenõudmiskulude määr (vastavalt 20 eurot kirja kohta ja 1000 eurot), on olemuslikult tegemist leppetrahvi kokkulepetega, mis on keelatud nii kehtiva seaduse kui kohtupraktika kohaselt ja seetõttu ei saanud õiguslik alus kohustuse täitmiseks tuleneda lepingu punktidest 12.8 ja 9.2. Õiguslik alus võla sissenõudmiskulude (sh meeldetuletuskirjad) hüvitamiseks sai tuleneda üksnes VÕS § 113 lõikest 5, kuid selleks pidi vastustaja tõendama, et VÕS §-des 115 ja 127 sätestatud eeldused on täidetud ja tegemist on mõistlike kuludega. Vastustaja ei ole seda teinud ja seetõttu ei saanud õiguslik alus kohustuse täitmiseks tuleneda ka VÕS § 113 lõikest 5.
31.Apellant on endiselt seisukohal, et meeldetuletuskirjade ja võla sissenõudmiskulude osas puudub nõudel õiguslik alus, sest lepingu punktid 12.8 ja 9.2 on tühised (VÕS § 415 lõike 1 kolmas lause ja § 42 lõike 3 punkt 5) ja VÕS § 113 lõike 5 kohaldamise eeldused on täitmata. Meeldetuletuskirjade osas ei ole vastustaja tõendanud kulu (kahju) tekkimist 40 euro ulatuses ja võla sissenõudmiskulude osas ei ole tõendanud kulu (kahju) tekkimist 1000 euro ulatuses. Vastustaja 20.05.2014 menetlusdokumendi lisadest 4-1 kuni 4-10 ei nähtu, et kulu on seotud käesoleva tsiviilasja aluseks olevast lepingust tuleneva võla sissenõudmisega (vt ka apellandi 19.06.2014 menetlusdokumendi punkt 3.5). Seega ei ole vastustaja tõendanud põhjuslikku seost (VÕS § 127 lõige 4). Maakohus ei ole nimetatud tõendeid hinnanud ega analüüsinud (TsMS § 232 lõige 1 ja § 442 lõige 8). Samuti ei ole vastustaja tõendanud ja kohus tuvastanud, et nõue vastab normieesmärgi ja ettenähtavuse põhimõtetele (vt hagiavalduse punktid 2.5.15-2.5.24 ja apellandi 19.06.2014 menetlusdokumendi punktid 3.9-3.10).
32.Viivisnõude osas on kohus asunud seisukohale, et pärandaja surm ei ole vääramatu jõud ja kohustuse rikkumist ei saa lugeda VÕS § 103 lõike 1 alusel vabandatavaks laenusaaja surma tõttu. Samuti leidis kohus, et viivisnõue ei ole perioodi osas, milles laenusaaja ei saanud surma tõttu lepingut täita, hea usu põhimõtte vastane. Apellant on seisukohal, et võttes arvesse, et lepingu rikkumise laenusaaja poolt tingis laenusaaja surm ja lepingu rikkumise apellandi (laenusaaja õigusjärglase) poolt tingis mitteteadlik olemine laenusaaja surmast, tema kohustustest ja enda pärijaks olemisest, on viivisnõue 34.17 eurot ületavas osas asjaolusid arvestades ebaõiglane ja ebaproportsionaalne ning seetõttu on kohus ka viivisnõude osas materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja teinud ebaõige otsuse. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks osas, milles hageja nõuab 26.09.2011 tarbijakrediidilepingu nr 448.0911.A punktide 9.2 ja 12.8 alusel enamtasutud summa tagastamist. Selles ulatuses kuulub apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamisele, kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti asjakohaseid materiaalõiguse norme. Tasutud viivise tagasinõude osas kolleegium kaebuse rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei näe. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lõike 6 alusel otsuse põhjendusi ei korda. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus asja maakohtusse tagasi saatmata uue otsuse ja rahuldab hagi osaliselt. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu jaotab ringkonnakohus uuesti ka menetluskulud (TsMS § 173 lõige 3).
34.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsust meeldetuletuskirjade saatmisega seotud kulu 40 euro, võla sissenõudmiskulu 1000 euro ja viivise 34.17 eurot ületavas suuruses, seega (123.1034.17) 88.93 euro ulatuses, hagi rahuldamata jätmise osas. Seega on maakohtu otsus 34.17+12.88= 47.05 euro kostjalt väljamõistmata jätmise osas TsMS § 456 lõike 1 ja § lõike 2 punkti 1 alusel jõustunud.
35.Kolleegium ei nõustu kaebuse väidetega osas, milles käsitletakse perioodi eest 26.01.2013 (lepingu ülesütlemisest) kuni 03.10.2013 (pärimistunnistuse väljastamiseni) esitatud viivisenõude hea usu vastasust ega näe alust selles osas maakohtu otsust tühistada või muuta. Apellant on seisukohal, et kostja viivisenõue on ebaõiglane ja ebaproportsionaalne põhjusel, et lepingu rikkumise, mille alusel laenuandja lepingu üles ütles, tingis laenusaaja surm, millest hageja pärijana ei teadnud, samuti ei teadnud ta pärandaja kohustustest ega enda pärijaks olemisest enne pärimistunnistuse saamist.
36.VÕS § 6 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt (lõige 1) ja võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu (lõige 2). Riigikohus on selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine, st, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (lahend nr 3-2-1-137-10). Riigikohus on ka sedastanud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks üksnes erandlikel asjaoludel ning et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või lepingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohalt (lahendid nr 3-2-1-132-09, nr 3-2-1-70-09).
37.Kolleegium on seisukohal, et maakohus tuvastas asjakohaselt, et hageja ei toonud välja selliseid elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse tuvastada kostja halvas usus käitumine viivisenõuet maksma pannes. Laenusaaja surmaga tekkinud olukord on küll kahetsusväärne, kuid sellest tulenevalt tekkinud lepingurikkumise riski ei kanna laenuandja. Kui pärija otsustas võtta pärandi inventuuriga vastu, vastutab ta pärandaja kohustuste eest pärandvara väärtuse ulatuses (PärS § 130 lõige 3).
38.Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja laenuandjana oli õigustatud nõudma laenusaajalt laenu tagastamise kohustuse rikkumise alusel iga väljastatud meeldetuletuskirja saatmise eest lepingus kindlaksmääratud tasu ja võlgnevuse menetlemise kulusid. Nõuete esitamise alusena tõi kostja esile pooltevahelise lepingu punktid 12.8 ja 9.2.
39.Kolleegium nõustub apellandiga, et vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu punkti 12.8 kehtivust analüüsides jättis maakohus tähelepanuta Riigikohtu juhised selliseid tehinguid puudutavate vaidluste lahendamiseks – kohtutel tuleb eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud, samuti peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (lahendid nr 3-2-1190, nr 3-2-1-170-13, nr 3-2-1-106-13). Maakohus piirdus hageja väidete kontrollimisel VÕS § 42 lõikega 1 ja asus seisukohale, et 20 euro suurune teatise või meeldetuletuse tasu ei ole teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Samas ei ole maakohus pööranud
tähelepanu VÕS-is tarbijakrediidilepingut reguleerivatele sätetele, eelkõige §-le 421 ja § 415 lõikele 1.
40.Vaidlusalune tingimus nr 12.8 on 26.09.2011 lepingus sõnastatud järgmiselt: “Tarbija kohustub tasuma Krediidiandja nõudmisel iga Tarbija aadressil saadetud kirjaliku võlgnevuse teatise või meeldetuletuse eest 20 eurot.“ (t lk 16). Seega oli kokku lepitud laenusaajale meeldetuletuskirjade saatmisega laenuandjale tekkiva kahju hüvitamiseks tasumisele kuuluva kahjuhüvitise kindel suurus ühe kirja kohta sõltumata vastava toiminguga tegelikult saatjale tekkivast kulust. Seega sisuliselt oli tegemist leppetrahvi kokkuleppega, sest vastavalt VÕS § 158 lõikele 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja vastavalt VÕS § 161 lõikele 1 võib kahjustatud lepingupool lepingu rikkumise korral nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Tulenevalt aga VÕS § 415 lõikest 1 ei või tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise korral nõuda tarbijalt muud kui viivist ja kahju hüvitamist. Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus lahendi nr 3-2-1-120-08 punktis 15. VÕS § 421 kohaselt on VÕS-i 22. peatüki 2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega on vaidlusaluse lepingu punkt 12.8 tühine ja tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lõikele 1 ei olnud sel tingimusel õiguslikke tagajärgi algusest peale.
41.Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega, mis käsitlevad tarbijakrediidilepingu alapunkti 9.2 tühisust. Vaidlusalune tingimus on punktis 9 „Viivise arvestamine ja tasumine“ sõnastatud järgmiselt: „Kui lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib Krediidiandja nõuda Tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib Krediidiandja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist, kuid mitte rohkem kui 1000 (üks tuhat) euro ulatuses. Juhul, kui Lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmise kulud ületavad käesolevas punktis nimetatud summat ning Krediidiandja esitab Tarbijale tõendid sissenõudmiskulude suuruse kohta, kohustub Tarbija tasuma Krediidiandjale ka võlgnevuse sissenõudmise kulud, mis ületavad 1000 eurot.“ Seega olid pooled leppinud kokku krediidiandja õiguse nõuda võlgnikult, sõltumata viivise maksmisest, viivitamisega põhjustatud sissenõudmiskulude hüvitamist mõistlikus ulatuses. Seega sõltumata sellest, et tegemist oli tüüptingimusega ja et tingimuse kolmas lause muudab sisuliselt mõtetuks tingimuse teises lauses nimetatud kulutuste ülemmäära, ei ole tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava tingimusega, sest see ei anna laenuandjale õigust kulude mõistlikku suurust tõendamata nõuda tarbijalt kulusid 1000 euro suuruses summas. Juhul, kui vaidlusalust lepingupunkti peaks VÕS §-s 39 sätestatud reeglite alusel tõlgendama selliselt, et tingimuse teine lause annab laenuandjale õiguse nõuda 1000 eurot kulude mõistlikku suurust tõendamata, oleks tegemist sisuliselt leppetrahvi kokkuleppega ja tingimus oleks (vähemalt selle lause osas) tühine samadel põhjendustel, nagu eelpool käsitletud lepingupunkt 12.8. VÕS § 39 lõike 1 tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 415 lõige 1 ei välista mõistlike võla sissenõudmiskulude nõude esitamist lepingut rikkunud tarbija vastu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-120-08, punkt 13).
42.Eeltoodust tulenevalt võis kostja VÕS § 415 lõike 1 alusel nõuda tarbijakrediidilepingut rikkunud laenusaajalt mõistlikus ulatuses võla sissenõudmise kulusid. Hageja tõi esile, et tasus laenusaaja kohustuse katteks kostjale võla sissenõudmise kulude hüvitamiseks 40+1000 eurot. Kostja vastupidist ei väitnud. Seega tuleb järgnevalt tuvastada, kas kostja suutis tõendada nõutud kulude mõistlikkust saadu ulatuses. TsMS § 230 lõike 1 alusel
peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja väitis, et kostja nõutud võla sissenõudmiskulud ei olnud põhjendatud ega mõistlikus määras. Kuna hagejal on negatiivse asjaolu tõendamise võimalused piiratud, piisas hagejal omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, kui ta tegi oma väited usutavaks TsMS § 235 mõttes. Seejärel tekkis kostjal kohustus tõendada, et hagejalt nõutud ja viimase poolt tasutud kulude suurus oli seaduslik.
43.Kostja esitas kulude tõendamiseks järgmised tõendid: 1) kviitungid 02.11.2012, 24.11.2012 ja 11.01.2013 standardtähtkirjade saatmise kohta (t lk 99, 100, 127-128); 2) Uus Õigusbüroo OÜ arved 26.11.2012, 02.01.2013 ja 01.02.2013 käsundi täitmise kohta (t lk 89-91); 3) DuoEkspert OÜ arve 02.01.2013 finantskonsultatsioonide jmt kohta (t lk 94); 4) De Vara OÜ arved 10.11.2012 ja 01.12.2012 finantsaruannete kohta (t lk 92, 93); 5) De Kodu OÜ arve 10.01.2013 vara hindamise kohta (t lk 95). Kostja esindaja selgitas maakohtus ja ringkonnakohtus (istungite protokollid t lk 130-132, 170-171) järgmist: tema osutas Uus Õigusbüroo OÜ töötajana laenuandjaga sõlmitud käsunduslepingu alusel võla sissenõudmisega seotud teenust, kuna laenuandjal puudus tol ajal jurist ja teenust osteti sisse; kirjade saatmine eeldab pikemaajalist eeltööd; käsunduslepingu järgseks töötunnihinnaks oli 50 eurot + käibemaks; laenusaaja kinnisvara oli vaja hinnata, sest sundmüügi puhul tahab kohtutäitur saada infot hinna kohta; arvetelt nr 17, nr 18 ja nr 20 nähtub igalt ühelt 4 tundi tööd konkreetse võlgnikuga, sh võlgnikule helistamine ja tema tagaotsimine elukohast, andmete kogumine tema kohta Krediidiinfost, Ametlikest Teadaannetest jm kättesaadavatest allikatest; samu toiminguid tegi enne 01.11.2012 ja 24.11.2012 kirjade saatmist; De Vara OÜ koostas laenuandjale finantsaruandeid, mis sisaldasid raportit kogu laenuportfelli ja maksete kohta, samuti võlglaste kohta ning seda teenust oleks osutatud ka juhul, kui hageja õiguseellane ei oleks võlgu jäänud, kuid raportid sisaldasid andmeid ka tema kui võlgniku kohta; sama teenust osutas DuoEkspert OÜ; õigusbüroo sai andmed võlglaste kohta nendest raportitest; nüüdseks tegeleb kostja kõigi nimetatud toimingutega ise, kuid tol ajal peeti väikse laenuportfelli tõttu mõistlikuks teenuseid sisse osta.
44.Kolleegium on tõendite kogumis hindamise tulemusena seisukohal, et kostja suutis tõendada kohtu ette toodud kulutuste seotust ja mõistlikku suurust hageja õiguseellase poolt 26.09.2011 sõlmitud laenulepingu rikkumisega vaid võlateatiste ja lepingu ülesütlemisteate saatmiskulude osas kokku 6.70 eurot. Muude kostja poolt esile toodud kulude puhul ei leidnud tõendamist põhjuslik seos konkreetse laenusaaja poolt lepingu rikkumisega, samuti nende kulutuste sisuline vajalikkus ega mõistlikkus konkreetse lepingurikkumise kontekstis VÕS § 128 lõike 3 mõttes. Laenusaaja pidi VÕS § 127 lõikest 3 tulenevalt lepingu sõlmimise ajal ette nägema, et lepingu täitmisega viivitamise korral laenuandja poolt temale laenulepingu punkti 13.1.2 alusel kirjalike teatiste saatmine tekitab laenuandjale täiendava kulu, mida ta saab sisse nõuda punkti 9.2 alusel. Küll aga ei saanud ega pidanud laenusaaja ette nägema, et tema võla menetlemisega seotud võimalikke kulusid (sh juristi ja raamatupidaja töö) ei ole arvestatud katta laenusumma kasutamise eest makstava tasuga (intressiga), vaid laenuandja sõlmib arvukaid käsunduslepinguid erinevate äriühingutega, mis toob ilmselt kaasa menetluskulude olulise suurenemise (nt äriühingute tööjõukulud, kasum jmt).
45.Eelpool leidis tuvastamist, et vaidlustatud osas oli hageja laenusaaja üldõigusjärglasena kohustatud tasuma kostjale sissenõudmiskulusid 6.70 eurot. Seega 1040-6.70=1033.30 euro ulatuses sai kostja raha alusetult VÕS § 1028 lõike 1 mõttes, kuna hagejal puudus
kostja poolt nõutud ulatuses maksekohustus. Kuna puuduvad sama sätte lõikes 2 reguleeritud välistused, tuleb kostjal nimetatud summa hagejale tagastada.
46.Ringkonnakohus täpsustab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märgitud kaebuse hinda. Nimelt nähtub 07.01.2015 ja 13.01.2015 määrustest, nagu oleks kaebuse hinnaks 1175.98 eurot, st, nagu oleks hageja vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses. Tegelikkuses nähtub kaebusest, et hagi rahuldamata jätmist ei vaidlustatud 47.05 euro ulatuses (vt otsuse punkt 34). Seega on 29.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuse hinnaks TsMS § 137 lõike 1 alusel 1175.98-47.05=1128.93 eurot. Riigilõivu suurus oli ringkonnakohtu 07.01.2015 määruses (t lk 146) määratud korrektselt.
47.Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja uue otsuse tegemise tõttu on vajalik uuesti jaotada poolte menetluskulud. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt ja tegemist on rahalise nõudega, lähtub kolleegium TsMS § 163 lõikest 1 ning jaotab maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud kulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 88% (1033.30 1175.98-st) ulatuses, jäävad kuludest 12% hageja ja 88% kostja kanda.
48.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikele 2, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.