A, B, C ja D hagi A.K. vastu elatise väljamõistmiseks K.L. avaldus laste ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks
Tsiviilasja hind
2520 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. juuni 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja, puudutatud isik): A.K. (isikukood XXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde
esindajad
Vastustajad (hagejad, puudutatud isikud): A (isikukood XXX), B (isikukood XXXX), C (isikukood XXXX), D (isikukood XXXX) ja nende seaduslik esindaja K.L. ning esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Rein Napa Vastustaja (avaldaja): K.L. (isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Kaja Kiilo
Eestkosteasutused (puudutatud isikud): YYY Vallavalitsus, esindaja Katre Pinnär, ja XXX Vallavalitsus, esindaja Mariliis Raidma
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. juuni 2016 otsus muutmata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.K. kanda, v.a menetlusosalistele riigi õigusabi korras osutatud õigusabikulud, mis jätta riigi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.L. (avaldaja, laste ema) esitas 28. septembril 2015 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus lõpetada osaliselt tema ja A.K. (puudutatud isik, kostja, laste isa) ühine hooldusõigus alaealiste laste A, B, C ja D (hagejad, puudutatud isikud, lapsed) suhtes ning anda laste elukoha ja viibimiskoha määramise õigus ning hariduse ja tervishoiu küsimuste ainuotsustuse õigus laste emale. Hagiavalduses on esitatud ka laste nõue mõista laste isalt laste kasuks välja igakuine elatis pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni. Hagiavalduses märgitu kohaselt on K.L.l ja A.K.l viis last. Nende kooselu purunes aastal 2012 ning selle üheks põhjuseks oli laste isa alkoholi kuritarvitamine. Lisaks on laste isa korduvalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud ning see kajastub ka tema käitumises. Lapsed on vanemate kooselu purunemise järgselt elanud koos oma emaga. Emaga koos elavad A (sündinud XXX), B (sündinud XXX) ja kuni 9. augustini 2015 C (sündinud XXX) ja D (sündinud XXX). G elab vanemate kokkuleppe alusel alates 2015 maist isa juures. 16. aprillil 2015 kolis ema koos lastega XXX. 9. augustil 2015 lepiti kokku, et isa võtab pojad C ja D üheks nädalaks enda juurde (laste isa elab XXX talus). Nädala möödudes ta lapsi koju tagasi ei toonud. Septembris 2015 selgus, et laste isa on paigutanud lapsed XXX lasteaeda. Isa käitumine ei ole laste huvides, sest XXXs on laste sõbrad, õde ja vend ning harjumuspärane keskkond (lapsed käisid XXX lasteaias). Lapsed on harjunud elama emaga ja nende koduks on olnud mugavustega korter. Seetõttu on selline ootamatu ja harjumatu elukorralduse muutus lastele traumeeriv. Lastel ei ole isa juures turvaline. Laste isal on endiselt alkoholiprobleemid. Laste isa on oma käitumises üleolev ja kontrollib ning korraldab laste ema elu. Laste isa ei osale laste kasvatamises ega ülalpidamises.
2.A.K. leidis, K.L. avaldus laste ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks tuleb jätta osaliselt rahuldamata, kuna selles esitatud faktilised asjaolud on ebaõiged ja tõendamata. Laste ema nõuete ajendiks on asjaolu, et laste isa hakkab lisaks G lastetoetusele saama ka C ja D lastetoetust. Nooremad lapsed C ja D on jäänud tema juurde omal tahtel, kuna ema juures ei ole neil turvaline ning nende elu ja tervis on ohus (laste ema tarvitab alkoholi). Nimetatud lapsed ja G elavad isa juures kuni praeguse ajani. Vanemad lapsed A ja B võivad jääda ema juurde, sest nad saavad oma vanuse tõttu paremini hakkama (sõltumata sellest, et ema on jätnud nad hooletusse). Mõistlik oleks laste ühises hooldusõiguses kokku leppida selliselt, et vanemate laste A ja B isikuhooldusõigust teostab laste ema ning nooremate laste, C ja D, isikuhooldust teostab laste isa. Elatusraha nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna viiest alaealisest lapsest kolm on laste isa kasvatada ja ülalpidamisel. Laste isa on viimasel ajal olnud sunnitud elatist saama juhutöödest, kuid tal on kokkulepe võimaliku tööandjaga saada tähtajatu tööleping ja alustada selle alusel tööd alates 2016. a algusest.
3.Laste esindaja leidis, et laste huvidele vastab kõige paremini, kui nad elavad koos ühega vanematest. Õigem oleks taastada laste stabiilne varasem elukorraldus. Laste ema taotlus tuleks rahuldada ja anda talle otsustusõigus puudutatud alaealiste laste elukoha, kooli ja lasteaiavaliku osas, samuti tervishoidu puudutavates küsimustes.
4.YYY Vallavalitsus ei nõustunud oma arvamuses laste isaga, justkui oleks laste ema nõude esitamise ajendiks olnud lastetoetuse saamise küsimus, ning justkui ei oleks lastel ema juures turvaline. Lastel ei ole turvaline isa juures. Laste ema alkoholiprobleemid ei ole etteteatamata kodukülastustel kinnitust leidnud, küll aga on teada laste isa alkoholilembus (seda ka laste juuresolekul). Laste isa on korduvalt juhtinud autot alkoholijoobes ja autos on olnud lapsed. Vanemad halvustavad üksteist ja laste huvid on jäänud tahaplaanile. Laste huvides on kasvada koos vanema õe ja vennaga, ema juures on ka paremad elamistingimused. Materiaalsed võimalused on mõlemal vanemal piiratud, kuid laste ema on näidanud, et tuleb suure pere emana toime ka vähesega. Kui vanemad ei suuda laste hooldusõiguses kokkuleppele jõuda, tuleks võimalusel arvestada laste valikut, millise vanemaga nad koos elada sooviksid.
5.XXX Vallavalitsuse arvamuse kohaselt ei ole isa jätnud lapsi hooletusse ning on taganud neile vajaliku järelevalve ja piisava majandusliku kindluse. Laste isa peab laste heaolu väga oluliseks ning teeb koostööd sotsiaaltöö spetsialisti ja lasteaia õpetajatega. Laste isa on kinnitanud teadlikkust sellest, et lapsi kasvatades ei saa ta alkoholi tarvitada. Hetkel ei ole laste isa alkoholi kuritarvitanud. Isa ei ole laste suhtes kunagi vägivalda kasutanud. Lastele on vajalik tagada stabiilne elukeskkond, säilitades samas suhted mõlema vanemaga. Mõistlik on määrata otsustusõigus laste elukoha, lasteaia ja kooli määramisel ühele vanemale ning kindlaks määrata suhtluskord teise vanemaga. Kuna laste ema on viimased aastad elanud püsivalt YYY vallas, siis ei oska XXX vald hinnata tema vanemlikke oskusi ning ei avalda selles osas arvamust.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 21. jaanuari 2016 otsusega laste hagi isa vastu elatise väljamõistmiseks osaliselt ja mõistis isalt laste kasuks välja elatise 70 eurot kuus alates kohtuotsuse jõustumisest kuni laste täisealiseks saamiseni (vastavalt A kasuks kuni 3.septembrini 2019, B kasuks kuni 5. septembrini 2021, C kasuks kuni 8. aprillini 2027 ja D kasuks kuni 1. aprillini 2029). Maakohus rahuldas laste ema avalduse laste ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse laste suhtes nende elukoha ja viibimiskoha määramise, haridus- ja tervishoiuküsimustes ning andis ainuhooldusõiguse laste elukoha ja viibimiskoha
määramise, haridus- ja tervishoiuküsimustes laste emale. Maakohus määras, et isa suhtlemine lastega toimub vanemate kokkuleppel. Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ja määras menetlusosalisi riigi õigusabi korras esindanud advokaatidele tasu osutatud õigusabi eest. Maakohus kohaldas vanema õiguste määramiseks esitatud avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg-t 2, § 118 lg-t 1, § 119, § 123 lg-t 1 ja § 137 lg-t 1. Lapse ema nõuab PKS § 137 lg 1 alusel nelja lapse elukoha ja viibimiskoha määramise ning hariduse- ja tervishoiuküsimuste otsustamise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas endale ainuhooldusõiguse andmist. Maakohus kuulas tsiviilkohtumenetlus seadustiku (TsMS) § 558 lg 1 järgi kohtuistungil ära laste ema ja isa, samuti TsMS § 5521 lg 1 järgi 14-aastase A ja 12-aastase B. Teiste laste (7-aastane C ja 5-aastane D), keda ära ei kuulatud, tahte väljaselgitamisel tugines kohus eestkosteasutuste ja laste esindaja seisukohtadele. Kohtule on esitatud väljavõte 10. veebruari 2014 kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-13-20124. Maakohus andis vanematele võimaluse perenõustaja poole pöördumiseks ja lükkas asja arutamise edasi, kuid poole aasta möödudes ei ole vanemad kompromissi saavutanud. Asja materjalidest nähtuvalt on mõlemad vanemad võimelised lapsi kasvatama ja tahavad lastega olla ning neil on loodud laste kasvatamiseks vajalikud tingimused (emal on mõnevõrra paremad elamistingimused). Samas on laste isa ilma laste emaga kooskõlastamata jätnud nooremad lapsed enda juurde elama. Nii väikesed lapsed vajavad kindlasti ka ema hoolt ja tuge. Väikeste laste elukoha muutmine, millega kaasnes nooremate vendade eraldamine õest-vennast, ei ole laste huvides ja võib laste suhtes kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Laste elukorralduse stabiilsuse tagamiseks on põhjendatud ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses. Lähtudes laste huvidest ning arvestades vanemate senist pühendumist laste eest hoolitsemisele ning hingelist seotust lastega, on põhjendatud, et vanemate ühist hooldusõigust laste suhtes ei lõpetata täielikult, vaid osaliselt nende elukoha ja viibimiskoha määramise ning haridus- ja tervishoiuküsimustes. Nendes küsimustes tuleb anda ainuhooldusõigus laste emale. See tähendab, et teisi lastega seotud olulisi asju otsustatakse endiselt ühiselt ja vanem, kelle juures laps viibib, otsustab lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Olukorras, kui C ja D asuvad taas tagasi elama ema juurde, on vanemate kokkuleppel võimalik määrata ka isa suhtlemise kord nendega (PKS § 143 lg 21). Maakohus kohaldas elatise saamiseks esitatud hagi lahendamisel PKS § 97, § 99, § 100 lg-t 2, § 101 ja § 102. Laste ülalpidamiskulutuste kandmisel peavad osalema mõlemad vanemad. Lapse isa seletusest nähtuvalt on tema töötasu 420 eurot, peale selle teeb ta nädalavahetustel juhutöid ja saab lasteraha. Kinnisvara ja sõidukeid tal pole. Lapse ema seletuste kohaselt on tema sissetulekuteks pension 191 eurot, lasteraha, vajaduspõhine peretoetus ja toimetulekutoetus. Laste emal on XXXs 4-toaline korter, sõidukeid tal ei ole. Laste isa on töövõimeline, laste ema on 60% töövõimekaotusega. Lapse ülalpidamiseks väljamõistetav elatusraha peab katma eelkõige lapse esmased vajadused. Laste isa ülalpidamisel on poolte viies laps 10-aastane G. Hagejad möönavad kohtuistungil, et olukorras, kus G elab isa juures, oleks hagejad nõus elatisega nelja lapse osas 75 eurot lapse kohta kuus. Arvestades PKS § 102 lg-t 2 ning asjaolu, et laste viibimiskoha määramise otsustuse tegemisel elavad veel kolm last isa juures ja kaks last ema juures, on põhjendatud laste isalt välja mõista 70 eurot kuus iga lapse kasuks kuni nende täisealiseks saamiseni.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Arkadi Kütt esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega avaldus vanemate hooldusõiguse lõpetamiseks ja sellega seotud hagi elatise väljamõistmiseks rahuldamata.
Maakohus on laste hooldusõiguse küsimust lahendades rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ja ületanud diskretsiooni piire, sest kohtuotsusest ei nähtu, kuidas kohtu järeldused kujunesid. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks kaalunud, kumb vanematest sobiks vaimselt ja majanduslikult paremini laste eest hoolitsema. Kohus ei ole lähtunud laste huvidest, sest asjas tähtsust omavate asjaoludega ei ole arvestatud. Nii on jäänud tähelepanuta, et isa on suutnud luua perekonna, kus hetkel kasvab kolm last, ning ei ole andmeid selle kohta, et lapsed oleks jäetud hooletusse. Laste isa töötab ja suudab ise teha suurema osa kodus vajaminevatest töödest. Maakohus ei ole lähtunud laste huvidest ka seetõttu, et vaatamata sellele, et lastel oli esindaja, jäid C ja D arvamused välja selgitamata. Maakohtu otsusest ei ole aru saada, mis osas on vanematele jäetud PKS § 116 lg 2 järgi ühine hooldusõigus. Kohus viitab, et isalt võetakse täielikult hooldusõigus ära, samas on märgitud, et teisi lastega seotud olulisi asju otsustatakse ühiselt.
8.Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. juuni 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse muutmisele või tühistamisele.
10.Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on A.K. vaidlustanud muuhulgas maakohtu otsuse osas, milles maakohus lõpetas A.K. ja K.L. ühise hooldusõiguse laste A, B, C ja D suhtes nende elukoha ja viibimiskoha määramises, haridus- ja tervishoiuküsimustes ning andis ainuhooldusõiguse A, B, C ja D elukoha ja viibimiskoha määramiseks, haridus- ja tervishoiuküsimuste otsustamiseks K.L.le. Samas on apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited seotud laste C ja D ainuhooldusõiguse K.L.le üleandmisega seoses nende elukoha ja viibimiskoha määramisega, haridus- ja tervishoiuküsimustega, kuid apellatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid A ja B suhtes ainuhooldusõiguse osaliseks üleandmiseks K.L.le. Apellatsioonkaebuses märgitust võib aru saada, et A ja B elukoha ja viibimiskoha määramine ning haridus- ja tervishoiuküsimused on lahendatud vanemate kokkuleppel. Kuna vanemate vahel on vaidlus nooremate laste Ci ja D elukoha ja viibimiskoha määramise, samuti haridus- ja tervishoiuküsimuste, üle, siis lahendades nimetatud vaidlust on maakohus õigustatult selguse huvides lahendanud hooldusõiguse osalise üleandmise emale ka vanemate laste A ja B suhtes.
11.Alusetu on kostja (laste isa) väide, et maakohus on laste hooldusõiguse küsimuse lahendamisel rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ja ületanud diskretsiooni piire, sest kohtuotsusest ei nähtu, kuidas kohtu järeldused kujunesid. Maakohtu vaidlustatud otsus vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning seetõttu puudub ringkonnakohtul alus otsust muuta või tühistada. PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Käesolevas asjas on K.L. (laste ema) esitanud kohtule taotluse nelja lapse elukoha ja viibimiskoha määramise ning hariduse- ja tervishoiuküsimuste otsustamise osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmiseks PKS § 137 lg 1 alusel.
PKS § 137 lg 2 p 2 alusel avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Antud juhul ei ole asjas esitatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust eeldada, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja avaldajale (emale) selles osas ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas laste huvidega.
12.PKS § 137 lg 3 järgi ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eestkätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Alusetu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kohus ei ole kaalunud, kumb vanematest sobiks vaimselt ja majanduslikult paremini laste eest hoolitsema. Samuti on põhjendamatu seisukoht, et maakohus ei ole lähtunud otsuse tegemisel laste huvidest. Maakohus on, hinnates asjas olevaid tõendeid, asunud seisukohale, et mõlemad vanemad on võimelised lapsi kasvatama ja tahavad lastega olla, neil on loodud laste kasvatamiseks vajalikud tingimused (kuid emal on mõnevõrra paremad elamistingimused). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, et lähtuvalt laste huvidest, arvestades vanemate senist pühendumist laste eest hoolitsemisele ja hingelist seotust lastega, on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine laste A, B, C ja D suhtes ning ainuhooldusõiguse andmine K.L.le laste elukoha ja viibimiskoha määramiseks, haridus- ja tervishoiuküsimuste lahendamiseks. Siinkohal on maakohus õigesti otsustuse tegemisel lähtunud vajadusest tagada lastele stabiilne elukorraldus. Samuti on maakohus põhjendatult arvestanud laste hooldusõiguse osalisel üleandmisel C ja D vanust ning seda, et nad elasid enne, kui A.K. (isa) jättis kokkuleppe vastaselt nad tagasi viimata K.L. (ema) elukohta, koos vanema õevennaga.
13.Apellandi väitel ei ole maakohus arvestanud sellega, et lapsed C ja D on juba aasta aega elanud isa A.K. juures. Laste isa A.K. jättis lapsed B ja D ilma nende ema nõusolekuta omavoliliselt enda juurde elama ning selline isa käitumine (laste mittetagastamine nende elukohta) iseloomustab teda pigem negatiivselt, kuid ei anna alust väita, et isa ja laste vahel on selle aasta jooksul tekkinud selline hingeline seotus ja vastastikune kiindumus, mis kaalub üle laste hingelise seotuse ja vastastikuse kiindumuse emaga.
14.Alusetu on apellatsioonkaebuses esitatud etteheide maakohtule, et on jäetud välja selgitamata laste C (sünd XXX) ja D (sünd XXX) arvamused. XXX Vallavalitsuse seisukoha kohaselt (II kd tl 36-37) on vallavalitsuse sotsiaaltöötaja vestelnud lastega lasteaias, kuid laste arengutase ei võimalda neil aru saada tekkinud olukorrast ja väljendada oma tahet. Põhjendamatu on kaebuses esitatud seisukoht, et maakohtu otsusest ei ole aru saada, mis osas on vanematele jäetud PKS § 116 lg 2 järgi ühine hooldusõigus. PKS § 116 lg 2 kohaselt vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest ja õigust hoolitseda lapse vara eest ning otsustada lapsega seotud asju. Isikuhooldusõiguse sisu on sätestatud PKS §-s 124 ja varahoolduse sisu PKS §-s 127. Maakohus lõpetas vaidlustatud otsusega ühise hooldusõiguse osaliselt ja andis üle K.L.le ainuhooldusõiguse laste elukoha ja viibimiskoha määramises ning haridus- ja tervishoiuküsimustes. Muus osas jäi vanematele ühine hooldusõigus.
15.Maakohtu vaidlustatud otsuse õigsust kinnitab A.K. käitumine pärast maakohtu otsuse teatavaks tegemist. Tartu Ringkonnakohus 5. septembri 2016 määrusega reguleeris hagi tagamise abinõuna menetluse ajaks A.K. hooldusõigust alaealiste laste C ja D suhtes ning andis K.L.le laste C ja D suhtes otsustusõiguse elukoha ja viibimiskoha määramises ning haridus- ja tervishoiuküsimustes. Vastava määruse tegemise tingis asjaolu, et A.K. oli 30. augustil 2016 oma elukohas tugevas alkoholijoobes ning tema juures olid lapsed C, D ja G (II kd tl 52,55). XXX Vallavalitsuse 02.09.2016 täiendavast infost (samuti 22.08.2016 esitatud seisukohast) nähtub, et A.K. on tarvitanud alkoholi ka juulikuus 2016 ja juhtinud alkoholijoobes sõidukit.
16.Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud elatise suurust. Vastuväited elatisele on piirdunud sellega, et laste ühine hooldusõigus on ebaõigesti osaliselt lõpetatud. Kuna maakohtu otsus jääb laste ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise osas muutmata, siis jääb muutmata ka elatise väljamõistmise otsus.
17.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel A.K. kanda, v.a menetlusosalistele riigi õigusabi korras osutatud õigusabikulud, mis jäävad riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.