Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Kohus määras menetluskulude rahalise suuruse määrata kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul lahendi jõustumisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus ei võta TsMS § 429 lg 4 kohaselt hagist loobumist vastu, kui see on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega või kahjustab avalikku huvi. Käesolevas tsiviilasjas ei kahjusta avaldusest loobumine avalikku huvi ega puuduta tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvisid. Kohus leidis, et avaldusest loobumine tuleb vastu võtta ning tsiviilasja menetlus lõpetada. Kuna hageja loobub hagist, ei ole hagi, mida menetleda. Kohus juhtis tähelepanu TsMS §-le 432, mille kohaselt ei saa hageja menetluse lõpetamise korral uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 168 lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kuna hageja loobus hagist mitte seetõttu, et kostja on tema nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 4 kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Juhindudes TsMS § 177 lg 2 ning kooskõlas poolte seisukohtadega 29.03.2016 kohtuistungil, määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumisest. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). Määruskaebus 14.04.2016 esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada maakohtu määruse ja saata asi Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Hageja leiab, et kohus rikkus määruse tegemisel TsMS § 174 lg-t 2, millest tuleneb, et menetluskulude rahalise suuruse võib kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses jätta kindlaks määramata vaid siis, kui see takistab kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kaevatavast määrusest ei nähtu, millega oleks menetluskulude kindlaksmääramine takistanud menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja märgib, et hagi on olnud hagejast mittetulenevatel põhjustel erinevate kohtuastmete menetluses peaaegu 6 aastat ning kui kohus oleks andnud kostjale enne menetluse lõpetamist võimaluse oma

menetluskulude esitamiseks ning seejärel menetlust lõpetavas määruses määranud kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, ei saaks selleks kuluvat maksimaalselt paarinädalast aega lugeda takistuseks TsMS § 174 lg 2 mõttes. Hageja leiab, et kostja menetluskulude tema kanda jätmine on tema suhtes ebaõiglane. Praeguses asjas esitas õigustatud abikaasa elatisehagi kohustatud abikaasa vastu abielu kestel haigestumisega seonduvalt. Toimiku materjalidest ei nähtu, et ilma kohtuvaidluseta oleks kostja rahuldanud hageja nõude mingilgi määral. Samuti ei ole kostja soovinud sõlmida kompromissi. Seetõttu ei saa kostja väita, et hageja pöördus kohtusse alusetult. Hagist loobumine ei osuta, et hagi esitamine ise oleks tema poolt olnud läbimõtlematu või põhjendamatu. Hagist loobumise tingis kostja kassatsioonkaebuse põhjal tehtud Riigikohtu 13.03.2013 otsuse p 18 lg-s 4 väljendatud seisukoht, mille kohaselt tuleb abikaasa elatise nõude puhul tema varalise seisundi tuvastamisel arvestada ka neile ühisvarana kuuluvat vara. Hagejale ja kostjale kuuluv ühisvara, muu hulgas kinnistu maksumusega ca 333 000 eurot, on senini jagamata, kusjuures kinnistu koos elamuga on kostja ainukasutuses ja valduses. Kohus peatas elatise nõude menetluse kuni ühisvara jagamise asjas tehtava lahendi jõustumiseni, kuid hagejale mõistetamatul põhjusel uuendas elatise asja menetluse enne peatamise aluse ära langemist. Ühisvara jagamise asi nr 2-10-31473 on endiselt kohtu menetluses. Hageja, kelle sissetulekuks on senini töövõime 60% kaotuse eest saadav invaliidsuspension ja kellel oma puuduliku töövõime, 55 eluaasta ja ebapiisava riigikeele oskusega on igasugused katsed nii töötukassa kaudu kui enda initsiatiivil tööd leida ebaõnnestunud, on senini pidanud elama lähedastelt inimestelt saadud laenudest ja abist. Hageja viitab kaebuses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-28-12, milles Riigikohus on leidnud, et kuigi TsMS § 168 sätestab menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus lõpetab menetluse hagist loobumise tõttu, saab praegusel juhul kohaldada ka TsMS § 162 lg-t 4. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Nimetatud säte kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu. Hageja leiab, et eeltoodut arvestades oleks temalt menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Hageja, loobudes hagist, näitas üles head tahet mitmeid aastaid veninud menetluse lõpetamiseks ja on ebaõiglane, kui talle selle eest pannakse kostja menetluskulude kandmise kohustus. Hagejale tundub absurdsena, et ükskõik kumma poole kasuks otsus oleks tehtud, oleks kohaldunud TsMS § 164 lg 1 ja kumbki pool oleks pidanud oma menetluskulud ise kandma. Vastus määruskaebusele Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja määruskaebemenetluse menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 30.03.2016 määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 osaliselt tühistada, s.o menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata. Hageja määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Maakohus jättis vaidlustatud määruses menetluskulud TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda, kuna hageja loobus hagist mitte seetõttu, et kostja on tema nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Määruskaebuses leiab hageja, et menetluskulude temalt väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik ning praegusel juhul saab kohaldada ka TsMS § 162 lg-t 4, mille kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja on määruskaebuses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-28-12 tuginedes õigesti osundanud sellele, et poolte vahel menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks TsMS §-s 168 sätestatud eriregulatsioonile arvestada TsMS § 162 lg-s 4 sätestatut. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-142-10 (p 10) leidnud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus leiab, et selleks, et kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, mis lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, piisab hageja märgitust, mille kohaselt on hageja 60% ulatuses töövõimetu ja tema ainsaks sissetulekuks on indvaliidsuspension ning kelle katsed tööd leida on nurjunud. Sellegipoolest peab ringkonnakohus võimalikuks maakohtu määratud menetluskulude jaotust käesoleval juhul muuta mitte TsMS § 162 lg 4, vaid TsMS § 164 lg 1 alusel. Praeguse vaidluse puhul on tegemist hagilise abieluasjaga TsMS § 164 lg 1 järgi. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaatamata asjaolule, et hageja on hagist loobunud ja TsMS § 168 sätestab menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus lõpetab menetluse hagist loobumise tõttu, saab praegusel juhul kohaldada ka TsMS § 164 lg-t 1 ja jagada seega kulud erinevalt TsMS § 168 lg-s 4 sätestatust. Asjas ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul mõistlikke põhjusi, miks ei saaks TsMS § 164 lg-t 1 kohaldada ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu. Poolte vahel menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka kohtukulude jagamise üldisi põhimõtteid, sh TsMS § 164 lg-t 1. Ringkonnakohus jagab hageja kaebuses väljendatud seisukohta, et ebamõistlik oleks, kui hagilises abieluasjas otsuse tegemisel kannaks menetlusosalised TsMS § 164 lg 1 järgi oma menetluskulud ise, samas kui sellises asjas hagist loobumisel kohustub menetluskulud kandma hageja. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et kuna praegusel juhul on tegemist hagilise abieluasjaga, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt TsMS § 164 lg-st 1 ja jätta seega menetluskulud poolte endi kanda. Hageja leiab, et kohus rikkus määruse tegemisel TsMS § 174 lg-t 2, millest tuleneb, et menetluskulude rahalise suuruse võib kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses jätta kindlaks määramata vaid siis, kui see takistab kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kaevatavast määrusest ei nähtu, millega oleks menetluskulude kindlaksmääramine takistanud menetlust lõpetava määruse tegemist. Vastuseks kaebuse eeltoodud väidetele märgib ringkonnakohus, et asjas 29.03.2016 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus poolte nõusolekul otsustanud lahendada menetluskulud vastavalt TsMS § 177 lg-le 2, s.o määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Lisaks leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus hageja esitas hagist loobumise avalduse, jättis maakohus põhjendatult menetlust lõpetavas määruse menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks määramata, kuna menetluskulude nimekirjade ja vastaspoole kuludele seisukohtade esitamiseks tähtaja andmine takistanuks menetlust lõpetava määruse tegemist. Eeltoodud põhjendustel tuleb vaidlustatud maakohtu määrus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja määruskaebus osaliselt rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.