Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Asjaolud 1(6)
Tsiviilasi nr 2-15-8286
1.01.06.2015.a esitas hageja hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja elab koos seadusliku esindajaga. Kostja hagejale elatist ei tasu. Hageja palus kostjalt mõista välja elatis 450 eurot kuus. 03.06.2015.a kohtumäärusega võttis kohus hagiavalduse menetlusse ja andis kostjale aega 14 päeva esitada kohtule kirjalik vastus tema vastu esitatud hagile. Kohtute infosüsteemi (KIS) kohaselt sai kostja kohtumääruse isiklikult kätte 04.06.2015.a, kuid kohtu määratud tähtajaks hagiavaldusele vastust ei esitanud. 25.06.2015.a edastas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille sai kostja KIS-i kohaselt isiklikult kätte 22.07.2015.a. 17.08.2015.a tagaseljaotsusega kohus rahuldas esitatud hagi. Kostja sai otsuse KIS-i kohaselt isiklikult kätte 19.08.2015.a.
2.15.09.2015.a esitas kostja kohtule kaja. Hagile tähtaegselt vastamata jätmine oli ebaõnnestunud asjaolude kokkusattumus. Kostja palus lugeda seda mõjuva põhjusena hagile vastamata jätmiseks. Tagaseljaotsust ei võinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) kohaselt teha (TsMS § 415 lg 1 p 3). Kohus muutis hagi resolutsiooni, ilma ei ta oleks jätnud nõude rahuldamata või oleks lasknud hagejal seda täpsustada. Kostja leidis, et hagi oli vastuoluline. Hagiavalduse lisadest on selge, et tema faktiline alaline elukoht on Venemaal ning mingeid tagasipöördumise kavatsusele viitavaid fakte (nt eesti keele õpe) ei ole. Samuti on ilmne, et kui hageja täidab koolikohustust välisriigis, on tema püsiv elukoht selles riigis, st Venemaal. Kostja leidis, et mõiste „elukoht“ sisustamisel tuleb lähtuda ülalpidamiskohustustele kohaldatava õiguse 02.10.1973.a Haagi konventsioonist, mitte siseriiklikust õigusest. Haagi konventsiooni art 4 järgi pidi kohus rakendama Vene Föderatsiooni õigust, kuid hageja viitas Eesti siseriiklikule õigusele. Kuivõrd elatise suurusele rakendub Vene Föderatsiooni õigus, siis tuleb juhinduda Vene Föderatsiooni perekonnakoodeksi §-st 81. Kuivõrd hageja ei ole toonud välja mõlema vanema sissetulekut, ei saanud kohus hagi lahendada. Lisaks märkis kostja, et TsMS § 407 lg-st 1 ja 3 tulenevalt ei saanud kohus tagaseljaotsust teha (RKTKm 3-2-1-162-14, p 24).
Hageja palus jätta kostja poolt esitatud kaja rahuldamata.
4.Harju Maakohus jättis 20.11.2015.a määrusega kaja rahuldamata ja menetluse taastamata. Kohtu hinnangul on tagaseljaotsus põhjendatud. Materiaalõiguslik alus hagi rahuldamisel oli perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1, § 99 lg 1, § 99 lg 2, § 100 lg 2 ja § 101 lg
2.Kaja on esitatud tähtaegselt, kautsjon on tasutud. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostjale kätte toimetatud tsiviilasja menetlusse võtmise määrus 04.06.2015.a ning 22.07.2015.a hageja menetluskulude nimekiri. Isegi kui kostja arvas, et tema esindaja poolt on kohtule vastus hagile tähtaegselt esitatud, oleks kostja hiljemalt menetluskulude nimekirja saamisel pidanud aru saama, et tema vastus ei pruugi olla kohtuni jõudnud. Juhul kui kostja ei ole õigusteadmistega isik, oleks kohtu hinnangul heauskselt käituv menetlusosaline vähemalt kohtult uurinud, mis dokumendiga on tegu ning sellest tulenevalt ka teada saanud, et tema vastus kohtuni ei olegi jõudnud. Sellesisulist järelepärimist kohtule kostja ei esitanud. Seega ei põhistanud kostja kohtu hinnangul piisavalt ega tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu hagile vastamata jätmisel. Kohtu hinnangul ei olnud hagiavalduse resolutsioonis sisalduva fraasi: „Anda JP-ile ainuõigus lapsele väljamõistetud elatise kasutamiseks ja käsutamiseks alaealiste lapse ülalpidamiseks“ puhul tegemist ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudega, vaid otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramisega. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Kuna kohus leidis, et elatise tasumise kohustamisel hageja seadusliku esindaja pangakontole on otsuse täitmise viis ja kord juba piisavalt kindlaksmääratud, ei pidanud kohus vajalikuks lisada otsuse resolutsiooni, et hageja seaduslikul esindajal on ainuõigus väljamõistetud elatist kasutada ja käsutada. Elatise kandmisest hageja seadusliku esindaja JP pangakontole saab seda juba järeldada. Venemaa Föderatsioon ei ole
2(6)
Tsiviilasi nr 2-15-8286 Haagi konventsiooniga ühinenud, mistõttu ei kuulu nimetatud konventsioon antud tsiviilasjas kohaldamisele. Isegi kui lähtuda asjaolust, et hageja elab Venemaa Föderatsioonis, kuulub sellisel juhul kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (õigusabileping). Kuna kostja elab Eesti Vabariigi territooriumil ning hageja on Eesti Vabariigi kodanik, on õigusabilepingu artikli 21 lg 1 ning artikli 30 lg 2 koostoimes pädev kohus Eesti Vabariigi kohus ning kohaldatav õigus Eesti Vabariigi seadusandlus. Hageja nõue kostja vastu elatise väljamõistmiseks on ülalpidamisasi, mitte abieluasi ning ülalpidamisasjas ei keela TsMS § 407 lg 1 tagaseljaotsuse tegemist. TsMS 417 lg 2 alusel jättis kohus esitatud kaja rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata, kuna puudus mõjuv põhjus, miks kostja ei saanud hagile tähtaegselt vastata ning kostja ei tõendanud, et ta ei ole hagimaterjale isiklikult kätte saanud. Samuti ei põhistanud kostja, et tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha.
5.Kostja esitas Harju Maakohtu 20.11.2015.a määruse peale määruskaebuse, paludes see tühistada ning taastada menetlus. Maakohus ei ole tagaseljaotsuses hagi õiguslikke põhjendusi kontrollinud. Riigikohus on sedastanud, et kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (RKTKo 3-2-1-165-13, p 11). Kohtul on kohustus omal algatusel koguda tõendeid ja kohus võib neid ise pooltelt nõuda. Kohus aga rahuldas hagi tagaseljaotsusega, ilma et kohus oleks kontrollinud hageja esitatud nõudeid ega palunud hagejal oma väiteid tõendada. Hageja on välja toonud, et tema kulutab ühes kuus lapse peale 2000 kuni 3000 eurot. Selline väljaminek ületab mitmekordset keskmist palka ja vajab kontrollimist. Selle asemel, et rahuldada paljasõnaline hageja nõue oleks kohus pidanud nõudma tõendeid, mida kohus ei teinud. Määruskaebuse esitaja leidis, et hagiavalduses väljatoodud kulud on ülepaisutatud. Kostjale jäid arusaamatuks lapse kulud riietele ja jalatsitele 3000 eurot aastas. Sellises ulatuses lapse riiete ja jalatsite kulutuste põhjendatust oleks kohus pidanud kontrollima. Eesti Vabariigi kuupalga alammäär 2015.a on 390 eurot (bruto), seega on lapse riietele kuuluv raha (kuni 3000 eurot aastas) ja arvestades Eesti Vabariigi palga alammäära suurust aastas (aastas 3331 eurot) täiesti ebamõistlik. Juba ainuüksi selles osas on esitatud nõue alusetu. Käesoleval juhul on kohus rahuldanud hageja nõude lapse ülalpidamiskohustuse suuruses 450 eurot. Kohus on rahuldanud hageja nõude kaks ja pool korda suuremas ulatuses, kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär on ette näinud. Kohus oleks hagi rahuldamise korral pidanud tegema kindlaks lapse esmavajadused ja seejärel otsustama kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Kohus seda teinud ei ole, millega on rikkunud põhjendamise kohustust. Kohus pole ka kaja lahendamisel põhjendamiskohustust täitnud. Seega peab kohus määruskaebuse lahendamisel need asjaolud välja tooma ja põhjendama. Kohus ei ole oma otsuses ka analüüsinud, kuivõrd põhjendatud on lapse erakoolis käimine ja sellele kulutamine igakuiselt 1300 eurot. Ka aastas hambaravile kuluv raha 300 eurot tuleb jätta välja mõistmata, kuna Eestis on kuni 18-aastastele lastel hambaravi tasuta. Määruskaebuse esitaja pöördus kostja vastuse koostamiseks advokaadi poole, kes koostas vastuse ja saatis määruskaebuse esitajale ülevaatamiseks. Määruskaebuse esitajal jäi märkimata, et määruskaebuse esitaja vastuse allkirjastajaks oli märgitud tema isiklikult, ning ta järeldas, et advokaat saadab selle välja. Sellepärast oli määruskaebuse esitaja vastus tähtaegselt valmis, kuid jäi välja saatmata kommunikatsioonihäire tõttu. Hagile tähtaegselt vastamata oli ebaõnnestunud asjaolude kokkusattumus. Kostja leidis, et kirjeldatud olukorras on tema karistamine kaja rahuldamata jätmisega liigselt ülekohtune. Määruskaebuse esitaja tugines ka sellele, et tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha (TsMS § 415 lg 1 p 3). Praeguses asjas esitas hageja kaks haginõuet: elatise nõude ja
3(6)
Tsiviilasi nr 2-15-8286 ühishooldusõiguse osaline lõpetamise nõude. Laps ei saa enda nimel esitada ühise hooldusõiguse lõpetamise nõuet ehk hagi on õiguslikult põhjendamatu. Kohus tegi otsuse, millega rahuldas hagi teistsuguses sõnastuses, kui see oli esitatud. Maakohtu määruses märgitud põhjendus on otsitud, kuna hooldusõiguse lõpetamine on täiesti iseseisev nõue, mida hageja esitada ei saanud. Kohus oleks hageja nõude pidanud jätma läbi vaatamata, rahuldamata või tegema muu menetlusliku sammu, mitte seda tagantjärgi sisustama. Kohus ei ole puuduste kõrvaldamise määrust teinud. Tagaseljaotsuse tegemiseks peab hagi olema veenev. Hagi veenvus hõlmab mh seda, et hagist nähtuks selgelt, millised on hageja nõuded, sh nõuete suurus ning nõude aluseks olevad asjaolud. Hagis esitatud väited ei tohi olla vastuolulised (Riigikohtu kohtumäärus nr 3-2-1-5313, p 16). Kostja leidis, et hagi on vastuoluline. Ühelt poolt väidab hageja, et tema elukoht on Eestis ja ta viibib Venemaal ajutiselt, teiselt poolt on hagiavalduse lisadest selge, et tema faktiline alaline elukoht on Venemaal ning mingeid tagasipöördumise kavatsusele viitavaid fakte (nt eesti keele õpe) ei ole. Samuti on ilmne, et kui hageja täidab koolikohustust välisriigis, on tema püsiv elukoht selles riigis, st Venemaal. Seega rakendub Eesti seadus, mis sätestab, et elatise suurus on Vabariigi Valitsuse määratud pool alammäära summast, ehk 2015.a oli selleks 195 eurot. Arusaamatutel põhjustel on kohus rahuldanud aga elatise nõude suuruses 450 eurot. Põhjendusi, miks kohus kaks ja pool korda suurema elatisenõude välja mõistis, tagaseljaotsusest ega 20.11.15.a kohtumäärusest ei selgu. Vaidlustatavas määruses loetles maakohus õigusnormid, kuid põhjendust nende lahendis rakendamise kohta ei ole. Kuivõrd hageja ei ole toonud välja mõlema vanema sissetulekut, ei saanud kohus hagi rahuldada. Kohus peab hagi õiguslikku põhjendatust kontrollima kaja menetlemisel ka siis, kui kajas ei ole hagi põhjendamatusele osutatud. Kui kohus leiab, et hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud, tuleb menetlus kaja alusel taastada (RKTKm 3-2-1-181-13, p 16). TsMS § 407 lg 1 tulenevalt ei saanud kohus tagaseljaotsust teha (RKTKm 3-2-1-162-14, p 24). TsMS § 402 lg 1 p-st 5 ja lg-st 3 tulenevalt on alaealist last puudutav vaidlus abieluasi. TsMS § 407 lg 3 sätestab, et kohus ei tee TsMS § 407 lõikes 1 sätestatud alusel tagaseljaotsust abieluasjas ja põlvnemisasjas.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Vastustaja palus jätta määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Määruse põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 20.11.2015.a kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning hageja määruskaebuse väited ei anna alust eelnimetatud määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on maakohus teinud TsMS § 407 lg 1 kohaselt õigesti tagaseljaotsuse. Käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest ning ka kostja ei ole tuginenud TsMS § 407 lg-s 5 väljatoodud tagaseljaotsust välistatavatele asjaoludele. Määruskaebuses on kostja ette heitnud, et maakohus ei kontrollinud hagi õiguslikku põhjendatust. Määruses on maakohus leidnud, et hagi oli hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ning materiaalõiguslik alus hagi rahuldamisel oli PKS § 97 p 1, § 99 lg 1, § 99 lg 2, § 100 lg 2 ja § 101 lg 2. Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla, kuid saab lähtuda üksnes
4(6)
Tsiviilasi nr 2-15-8286 kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 413 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. TsMS § 231 lg 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega nõustumine, mis ei vaja seega tõendamist. Seega on maakohus kontrollinud hagi õiguslikku põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Seega peab ka ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel kontrollima hagi veenvust (vt RKTKm 3-2-1-53-13, p 13).
9.PKS § 96 ja 97 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese astme ülenejad sugulased ning ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. PKS § 99 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. PKS § 101 lg 2 järgi võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena. Käesoleval juhul on hagiavalduses toodud välja, et hageja on kostja alaealine laps (22.07.20015.a sündinud Aaron), kelle ülalpidamiseks kulutab lapse ema keskmiselt 2000-2300 eurot kuus sõltuvalt lapse vajadustest ja ema võimalustest. Hagiavalduses on välja toodud, et poolte kooselu on lõppenud ning lahutamise tagajärjel jäi laps elama ema juurde. Hagiavalduses on palutud elatis välja mõista kindla summana 450 eurot kuus, mis on vähem kui pool lapse igakuistest vajadustest. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hagi on õiguslikult põhjendatud, arvestades, et tagaseljaotsuse puhul loetakse hagiavalduses toodud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ning neid pole vaja tõendada. Maakohus on õigesti hagi rahuldanud hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses.
10.Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele, et kohus ei saa tagaseljaotsusega asja lahendades ega ka kaja lahendamisel arvesse võtta kostja vastuväiteid (sh lapse põhjendatud vajaduste suuruse, elatise suuruse ega ka vanemate sissetulekute osas). Hageja ei pidanud enda väiteid tõendama, kuna TsMS § 407 lg 1 viimase lause kohaselt loetakse, et kostja on need omaks võtnud. Seega on kostja vastuväited seoses hageja poolt tõendite mitteesitamisega asjakohatud.
11.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole toonud ei kajas ega ka määruskaebuses ühtegi mõjuvat põhjust TsMS § 415 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Käesoleval juhul tuleb arvestada ka teise poole huvidega ning kommunikatsioonihäire riski kannab menetlusosaline ise.
12.Määruskaebuse esitaja tugines ka sellele, et tagaseljaotsust ei võinud teha (TsMS § 415 lg 1 p 3), mille puhul pole mõjuva põhjuse olemasolu tuvastamine kaja rahuldamise eeldus. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse esitaja väited seoses ühise hooldusõiguse lõpetamise nõudega ning kohtu poolt hageja nõude eiramise osas asjakohatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning neid ei korda. Seoses hageja elukohaga märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja ei vaidlusta seda, et käesoleval juhul kohaldub Eesti õigus, seega on vastuväited hageja elukoha ja hagi vastuolulisuse osas asjakohatud. Samas märgib ringkonnakohus, et nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul on õigusabilepingu järgi kohaldatav õigus Eesti õigus ning seda olenemata hageja elukohast. Seoses kuupalga
5(6)
Tsiviilasi nr 2-15-8286 alammääraga märgib ringkonnakohus, et PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuid see ei tähenda seda, et see peab olema sellega võrdne ning ei võiks olla suurem. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole hagi lahendamiseks oluline tuvastada vanemate sissetulekut, vaid üksnes lapse vajadused. Kohustatud isiku varalist seisundit saaks arvestada vastuväite puhul (PKS § 102), kuid käesoleval juhul peab kohus tagaseljaotsusega asja lahendades lähtuma hagiavalduses toodud asjaoludest ning ei saa arvestada vastuväiteid. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei kohaldu TsMS § 407 lg 3, kuna ülalpidamisasi ei ole abieluasi.
13.TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Tähtaegselt esitas menetluskulude nimekirja kostja. Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.