2-15-1118/13 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Asjaolud ja hageja nõue LK esitas 23.01.2015 Harju Maakohtule hagi AO vastu elatise väljamõistmiseks. Hagiavalduses ja selle täpsustustes palus hageja välja mõista kostjalt tagasiulatuv elatis 2220, 66 eurot ja igakuine elatis miinimummääras alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni või kui hageja täisealiseks saanuna jätkab põhi-, kesk- või kutsehariduse omandamist, siis kuni õppeasutuse lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. HK ja kostja kooselust sündis XX.XX.XXXX LK (sünnijärgne nimi LO, nimi muudetud 2014.a). Hageja ja tema ema ei ela kostjaga koos aastast 2008. Kostja hageja kasvatamisest ja ülalpidamisest osa ei võta, nad ei kohtu üldse, kuna kostja viibib vanglas. Täiendavalt leidis hageja, et kuna kostja on kinnipidamisasutuses riigi ülalpidamisel, siis hagi rahuldamine tema tavalist ülalpidamist kuidagi ei mõjuta. Nii nagu kostja ei ole hageja suhtes ülalpidamise kohustust täitnud, ei ole kostja täinud ülalpidamise kohustust ka oma teiste laste suhtes. Tänane tööpuudus ei ole põhjus, miks ei saaks elatise suurust kindlaks määrata ja kohtuotsuses ära fikseerida. Sel juhul jääb kostja võlgu ja maksab hiljem. Viivise vähendamise taotlemisel on kostja tõendamiskohustus, et lepingupoolte majandusliku seisundi võrdlus on tõesti selline, et arvestades hageja majanduslikku jõukust, on ebamõistlik kostjalt viivist nõuda. Kostja ei ole esitanud poolte majandusliku seisundi võrdluse kohta ühtegi faktiväidet ega tõendit. Kompromissi võimalikkust hageja ei näe. Kostjalt on kohtuväliselt hageja ülalpidamiseks abi palutud ning otsitud kompromisse, mis aga ei ole tulemust andnud. Kostja vastuväited Kostja selgitas, et viibib XXXXX vanglas alates veebruarist 2013. Seega pole kostjal olnud võimalust saada sissetulekut kogu hagi aluseks oleva perioodi jooksul; vanglas töötamise võimalus on väga vähestel kinnipeetavatel (ca 1/10) ning töökoha saamine on raske. Kostja taotles perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 alusel vähendada elatist nullini (kostjal ei ole võimalik ka parima tahtmise juures hetkel elatist maksta). Et reaalselt pole kostjal isegi elatise väljamõistmisele vaatamata võimalust elatisemakseid tasuda, palus kostja jätta rahuldamata ka viivisenõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 alusel. Kostjal on veel kaks alaealist last.

Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AO-lt välja elatise LK ülalpidamiseks igakuiselt summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale (hetkel 195 eurot kuus) kuus alates 23.01.2015 kuni LK täisealiseks saamiseni 17.02.2024. Kohtuotsuse jõustumisest kuni kohtuotsuse täitmiseni tuleb kostjal hagejale tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Poolte menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Rahuldamata jäi LK nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Kohus tugines PKS §-le 108 ja Riigikohus lahendile 3-2-1-136-13 ning leidis, et õigustatud isik oleks pidanud kohe vajaduse ilmnedes esitama nõude kostja vastu. Arvestades kostja ülalpidamisvõimet, s.o kostja viibimist kinnipidamisasutuses alates veebruarist 2013 ja sissetuleku puudumist, ei ole põhjendatud hageja tagasiulatuva elatise nõude rahuldamine. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse punktid 5 ja 8 ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista LK kasuks välja elatis tagasiulatuvalt alates 01.01.2014 kuni hagi esitamise kuuni jaanuaris 2015 summas 2220, 66 eurot ning jätta menetluskulud täies ulatuses AO kanda. LK menetluskulude suuruseks määrata 1584 eurot ja mõista see täies ulatuses AO-lt välja. Märkida kohtuotsuses, et väljamõistetud elatis ja menetluskulud tuleb maksta LK seadusliku esindaja, tema ema HK arveldusarvele. PKS § 108 tuleb mõista nii, et üldise hagi 3-aastase aegumise tähtajaga võrreldes on selles paragrahvis Riigikohtu otsuses kirjeldatud kaitstava eesmärgi huvides juba lühendatud hagi esitamise aega. See tähendab seda, et maakohus ei peaks niigi muude võlanõuetega võrreldes kolm korda juba lühendatud nõude esitamise aega arvesse võttes üksikema olukorda veelkord halvendama ja leidma seadusandjast erinevalt, et tagasiulatuvalt ei saa üldse elatise võlga nõuda. Lisaks sellele sisaldub vaidlustatavas maakohtu otsuses huvitav sõnum – isikud, kes on ennast elatanud kuritegevusega, ei pea oma lastele elatist maksma. Ehk siis kuritegevus vabastab seadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, mille alusel maakohus leidis, et kostja toonane ja kohtuotsuse tegemise ajal olemasolev ülalpidamise võime on puudulik ning miks peab maakohus kostjal sissetuleku puudumist hagi osalist rahuldamist soodustavaks asjaoluks. Maakohtus ei arutatud kordagi kostja majanduslikku ega ka varalist seisu ja kohtuotsus rajaneb seega asjaolule, millele pooled ei ole tuginenud ning otsus on selles osas ka üllatuslik. Kostja ei sooritanud narkokuritegusid ju mittetulunduslikel eesmärkidel, vaid kergema ja suurema tulu teenimise eesmärgil. Riigikohus väljendas lahendis nr 3-2-1-65-07 selget seisukohta, et üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Ka kinnipidamisasutuses on võimalik elatise maksmiseks töötasu teenida tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 1, § 38 lg-st 1 ja § 43 lg-st 1 ning vanglasiseste süüliste distsiplinaarkaristuste väljateenimine ei peaks vabastama kostjat seadusest tuleneva elatise maksmise kohustuse täitmisest. Kui kinnipeetav ei tööta, siis tähendab, et ta kannab VangS § 63 lg 1 p 3 alusel distsiplinaarkaristust vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude nõuete süülise rikkumise eest. Maakohus määras ebaõigesti kindlaks menetluskulude jaotuse. Hageja nõue oli mõista välja elatis kuni tema täisealiseks saamiseni ning tagasiulatuvalt ühe aasta eest. LK on hagi esitamise ajal 9aastane. Seega hõlmas nõue vähemalt kümmet aastat, kuid maakohus jättis nõude rahuldamata vaid ühe aasta ulatuses. Seega rahuldati hagi 90% ulatuses ning samale proportsioonile vastavalt tulnuks maakohtul ka menetluskulude jaotus määrata. Kui isikul tekib vajadus oma õiguste kaitseks

pöörduda kohtu poole ning kohus õiguste rikkumise ka tuvastab, siis tuleb õiguste rikkujalt tekitatud menetluskulud ka välja mõista, kuna see on üks õiguskaitse tagatisi. Vaidlustatud maakohtu lahendi kohaselt on aga AO jaoks LK õiguste rikkumine tasuta – ei pea elatise võlgnevust tasuma, ega ka jooksva elatise väljamõistmiseks tehtavaid õigusabikulusid. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumine ei tohi olla soodsam ja kasulikum kui seaduse täitmine. Advokaadibüroo osutas hagejale õigusabi hinnaga 120 eur/h + KM kokku 11 tunni ulatuses: nõupidamine kliendiga 1 tund; hagiavalduse koostamine ja esitamine kohtusse 3,5 tundi; 27.01.2015 kohtumäärusega tutvumine ja kohtumääruse täitmine 0,5 tundi; hagi vastusega tutvumine 0,2 tundi; hagi vastusele seisukoha koostamine 2 tundi; maakohtu otsusega tutvumine 0,3 tundi; apellatsioonkaebuse koostamine ja esitamine 3,5 tundi. Loetletud kulud on tehtud seoses tsiviilasjaga nr 2-15-1118. LK ja tema seaduslik esindaja HK ei ole käibemaksukohustuslased. Seetõttu tuleb hagejale menetluskulude eest hüvitada käibemaksuga summa. Hageja menetluskulud koos käibemaksuga on kokku 1584 eurot. Hageja palub asja juurde võtta Harju Maakohtu 17.06.2013 otsuse kriminaalasjas X-XX-XXXX, millest nähtub, et kostja ei viibi kinnipidamisasutuses elu ja tervisevastaste kuritegude pärast, millised süüdimõistetule rahalist tulu üldjuhul ei teeni, vaid just kuritegude eest, mis on toime pandud raha teenimise eesmärgil. Samast kohtulahendist nähtub, et kostjal oli enne kinnipidamist kasutada vähemalt kolm sõiduautot. Äriregistrist nähtuvalt on kostjal kolm äriühingut. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas kostjalt tuleb lapse ülalpidamiseks välja mõista elatis hagi esitamisele eelnenud aasta eest, samuti vaidlevad pooled maakohtu määratud menetluskulude jaotuse üle. Tsiviilkolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt välja mõistmata lapse ülalpidamiseks elatise tagasiulatuvalt aasta enne hagi esitamist, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb kolleegium tühistatud osas uue otsuse ning rahuldab hagi ka selles osas ja jätab menetluskulud tervikuna kostja kanda. Ringkonnakohus nõustub hageja kaebuse etteheidetega PKS § 108 kohaldamata jätmise kohta. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks ühe aasta jooksul enne hagiavalduse esitamist täitnud seadusest tulenevat alaealise lapse ülalpidamiskohustust. Vaidlus selles osas puudus. Seega eelduslikult võib hageja nõuda tema ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist. Erinevalt maakohtust on kolleegium seisukohal, et kostja kinnipidamisasutuses viibimine iseenesest ei takista tagasiulatuva nõude rahuldamist. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamisest. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest, seega saab ka ajavahemikul alates 23.01.2014 kuni hagi esitamiseni 22.01.2015 määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 mõttes.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ajutine viibimine kinnipidamisasutuses ei ole mõjuvaks põhjuseks elatise välja mõistmata jätmiseks või väljamõistetava elatise vähendamiseks alla miinimummäära. PKS § 102 lg-s 1 sätestatud võimalus vabaneda ülalpidamiskohustusest ei kehti vanema kohta, kes on kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime, ei vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kohus võib PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära ning mõjuvaks põhjuseks võib olla näiteks vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole väitnud, et tal oleks piiratud töövõime, vaid põhjendas sissetuleku puudumist vanglas viibimisega. Samuti ei ole tõendamist leidnud ülalpidamiskohustuse täitmine kostja poolt oma laste GO ja LO suhtes. Kolleegium leiab, et vanglas viibimine ei ole elatise vähendamise aluseks. Ka kinnipidamisasutuses on võimalik elatise maksmiseks töötasu teenida. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 38 lg 1 kohaselt vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. VangS § 43 lg 1 kohaselt kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu. Töötasu makstakse ka kinnipeetavale, keda rakendatakse vangla majandustöödel. Pealegi ei ole töötasu teenimine ainsaks asjaoluks, millest saaks järeldada isiku varalist võimekust. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda apellandi väidetes kostja eelneva tegevuse ja varalise seisundi kohta. Ka kostja ise ei ole esile toonud neid asjaolusid, mis võimaldaksid väita tema võimetust tasuda nõutavat elatist. Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud kostja väited selle kohta, et ajavahemiku 23.01.2014 – 22.01.2015 eest ei tuleks temalt elatist lapsele välja mõista. Kohus nõustub hagejaga, et üldjuhul ei sõltu vanema kohustus ülal pidada oma alaealist last vanema võimalusest töötasu teenida. Ühekordse summana on tagasiulatuvalt väljamõistetav elatis leitav järgmiselt. 2014.a oli pool Vabariigi Valituse määratud kuupalga alammäärast 177, 5 eurot ja 2015.a 195 eurot. Jaanuaris on 31 päeva, ühe päeva elatise suurus 2014.a oli seega 177, 5 : 31 = 5, 73 eurot ja 2015. a 195 : 31 = 6, 29 eurot. 2014. a jaanuarikuu päevade eest (23. kuni 31. jaanuar), s.o 9 päeva eest on elatis 51, 57 eurot. Veebruarist kuni detsembrini 2014 on elatis 11 x 177, 5 = 1952, 50 eurot. 2015.a jaanuarikuu päevade eest (1. kuni 22. jaanuar), s.o 22 päeva eest on elatis 138, 38 eurot. Seega tagasiulatuva elatise suuruseks kokku on 2142, 45 eurot (51, 57 + 1952, 50 + 138, 38). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Seoses kaebuse rahuldamisega jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Hageja maakohtus kantud menetluskuludeks oli lepingulise esindaja kulu 1036, 80 eurot (käibemaksuga). Hagejale osutati õigusabi 7,2 tunni eest (nõupidamine kliendiga 1 tund; hagiavalduse koostamine ja esitamine kohtusse 3,5 tundi; 27.01.2015 kohtumäärusega tutvumine ja kohtumääruse täitmine 0,5 tundi; hagi vastusega tutvumine 0,2 tundi; hagi vastusele seisukoha koostamine 2 tundi). Ringkonnakohus peab nii eeltoodud kulutusi kui tunnitasu hinda 120 eurot põhjendatuks. Nähtuvalt toimiku materjalidest esindas hagejat kohtumenetluses adv Daniil Savitski, kes koostas vastavad menetlusdokumendid. Seega on tõendatud, et kõnealuse kulu puhul, mille hüvitamist hageja nõuab, on tegemist hageja vajaliku ja põhjendatud kulutusega lepingulisele esindajale, mistõttu tuleb hageja taotlus kulude hüvitamiseks rahuldada. Menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosaline oleks need kulud juba kandnud.