Välja mõista P.K. alates 01.09.2015 asenduskohustusena elatis F.K. kasuks igakuiselt 20 eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni.
4.Välja mõista ühekordselt perioodi 13.02.2014 kuni 31.08.2015 eest H.K. elatise võlgnevus F.K. kasuks 464.24 eurot. Võlgnevus tuleb tasuda hiljemalt 01. septembriks 2016.
5.Välja mõista ühekordselt perioodi 14.01.2015 kuni 31.08.2015 eest P.K. elatise võlgnevus F.K. kasuks 151.52 eurot. Võlgnevus tuleb tasuda hiljemalt 31. detsembriks 2015.
6.H.K. ja P.K., tasuda väljamõistetud elatis K.R. kontole nr XXX, märkides selgituseks „kalendrikuu, elatisraha F.K.“. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4).
7.Jätta rahuldamata hageja F.K. hagi välja mõista elatis alates tema täisealiseks saamisest kuni 21-aastaseks saamiseni, juhul kui ta täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes.
8.Jätta menetluskulud poolte endi kanda, v.a riigi õigusabi korras menetluses osalenud hageja esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.
9.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD
Menetluse käik
1.Hageja esitas 13.02.2014 miinimumsummas elatise väljanõudmise hagi oma vanaema ja vanaisa vastu asenduskohustusena alates 13.02.2014. Õiguslikuks aluseks märgiti 13.05.2013 Tartu Maakohtu otsus tsiviilasjas nr XXX, millega mõisteti lapse isalt S.P. välja miinimumsummast vähendatult elatis F.K. ülalpidamiseks alates 27.02.2013 summas 100 eurot kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. 18.02.2014 määrusega jättis kohus hagi käiguta hagi aluseks olevate asjaolude märkimiseks ning tõendite esitamiseks. 26.02.2014 esitas hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks, mille kohus rahuldas 10.03.2014 määrusega, pikendades ühtlasi 18.02.2014 määruse toimeaega. 25.03.2014 esitas hageja hagi ning kohus võttis selle menetlusse 26.03.2014. 14.01.2014 esitas hageja taotluse kaasata menetlusse kaaskostjana P.K. Hageja nõue
2.25.03.2014 esitatud hagi kohaselt on K.R. ja S.K. (hilisema perekonnanimega P.) kooselust on 07.09.2006 sündinud poeg F.K. kes on käesolevas tsiviilvaidluses hagejaks. Laps elab oma ema K.R. juures ja on tema ülalpidamisel. Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 13.05.2013 otsusega tsiviilasjas nr XXX on kohus kostjalt S.P. (varasema perekonnanimega K.) elatise hageja F.K. ülalpidamiseks välja mõistnud alates 27.02.2012 100 eurot kuus kuni hageja F.K. täisealiseks saamiseni 07.09.2024. Lapse isa S.P. ei ole oma kohustusi hageja vastu täitnud ja ei ole lapsele ülalpidamisraha tasunud. Hageja seaduslik esindaja K.R. on pöördunud kohtuotsuse täitmiseks kohtutäituri poole. Tartu tööpiirkonna kohtutäitur S.T. menetluses on täiteasi nr XXX. Tartu kohtutäitur S.T. abi M.S. õiendist nähtuvalt on 21.03.2014 seisuga S.P. võlgnevuse suuruseks hageja ees 2473.33 eurot. Seisuga 02.09.2014 on võlgnevus juba 3100 eurot (tl 98),
3.Kuigi hageja isalt S.P. on elatis Tartu Maakohtu otsusega välja mõistetud, ei täida ta ülalpidamiskohustust oma lapse, hageja F.K. ees. Sellest tulenevalt leiab hageja, et on õigustatud ülalpidamiskohustuse täitmist taotlema teise astme ülenejalt sugulaselt, s.o S.P. emalt H.K.
4.Hageja palub välja mõista kostja H.K. elatis F.K. ülalpidamiseks 177.50 (ükssada seitsekümmend seitse eurot ja 50 senti) alates hagiavalduse esitamisest kuni F.K. täisealiseks saamiseni 07.septembril 2024.a. või põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni; elatis kanda K.R. kontole XXX Swedbank, märkides selgituseks „elatisraha“; Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära muutumisel muuta vastavalt väljamõistetava elatise suurust. Kostja I seisukoht
5.20.05.2014 kostja I poolt esitatud kirjaliku vastuse kohaselt kostja tunnistab hagiavalduses esitatud nõuet osaliselt. Kostjal on kuus last ja kokku 9 lapselast, mis tähendab, et kostjal peab olema nö ülalpidamisvalmidus 9 lapselapse suhtes. Praegusel ajal on kostja ülalpidamisel hoolduslepingu alusel tütrepoeg K.K.(18), kes õpib XXX Teeninduskoolis ning kellel on endal ca 1aastane laps. Kostja ülalpidamisel
on ka koolis käivad tütrepojad H. (15) ja H. (18) K., kelle ema on väikese lapsega kodus, isa on töövõimetu, kuna nende kodu põles 2013. ära ja peamine osa sissetulekust läheb elamistingimuste taastamiseks. Kostja toetab rahaliselt ka oma teist tütart, kes ei saa üksinda puudega lapse kasvatamise tõttu käia tööl (autistlikul lapsel on sagedased epileptilised krambihood, ravile allumatu vesikasvaja ajus) ja kelle ülalpidamisel on veel teinegi laps.
6.Kostja abikaasa P.K. saab töövõimetuspensioni ca 215 eurot kuus. Temal on töövõimetus 80% ulatuses – infarktide ja insuldi tagajärjel ning ilmselt vajab ta eestkoste seadmist. Kostjal ja tema abikaasal on sõlmitud varalahususe leping, kuna P.K. endale aru andmata on võtnud rahalisi kohustusi, et osta asju, mida ta tegelikult ei vaja. P.K. kasutab oma sissetulekut oma rahaliste kohustuste katmiseks ning toetab veidi ka hageja isa S.K.
7.Kostja töötasuks on ca 470 eurot (neto) ja alates aprillikuust 2014 hakkas kostja saama ka pensioni 350 eurot. Kostja ise on 70% osas töövõimetu – südameklapirike, jalg proteesiga. Kostja sissetulek kokku on 820 eurot, mis teeb tema enda ja tema ülalpidamisel olevate laste ja lastelaste (8 inimest) keskmiseks kuu sissetulekuks ca 100 eurot.
8.Hageja isa S.P. käesoleval ajal töökohta ei oma (on arvele võetud töötuna), kuna töötamine on takistatud seljavigastusest, mille ta on saanud ca 15-aastasena ratastoolis oleva sõbra aitamisest treppidest liikumisel. S.P. on vormistamisel töövõimetusdokumendid.
9.Kostja on teadlik asjaolust, et kui lapse vanem ei anna oma lapsele ülalpidamist, on õigus ülalpidamist nõuda lapse vanavanemalt. Kostja sellele vastu ei vaidle ja on nõus rahaliselt toetama ka hagejat, keda ta viimati nägi, kui hageja oli 4-kuune (praegu on hageja 8-aastane). Nimetatud asjaolu on tingitud sellest, et hageja ema ei ole kinni pidanud hageja isaga määratud lapsega suhtlemise korrast, mistõttu on ka kostja jäänud hageja jaoks sisuliselt võõraks inimeseks.
10.Kostja ei nõustu hageja elatisnõudega summas 177.50 eurot kuus. Hagimaterjalide juures on hageja enda poolt esitatud 13.05.2013 kohtuotsus tsiviilasjas XXX, millega on S.P. hageja kasuks välja mõistetud elatis summas 100 eurot kuus. Kostjalt soovib hageja elatist 177.50 eurot kuus, mis teeks hagejale elatist kokku 277,50 eurot kuus – so 100 eurot rohkem, kui Perekonnaseaduse § 101 lg 1 nimetatud elatise minimaalmäär. Hageja ei ole selgitanud, milliste kulutuste või erivajaduste katteks on kogu elatis 277,50 eurot mõeldud. Kui S.P. täidab temalt väljamõistetud elatisenõuet ja kui ka kostjalt peaks välja mõistetama hagiavalduses esitatud nõue, saaks hageja kokku elatist miinimummäära olulisel määral ületavas summas. Hagejal oleks õigus sellist elatist nõuda, kui ta tõendab vastavate igakuiste vajaduste olemasolu. Lisaks põhjusele, et hageja poolt nõutav elatis on põhjendamatult suur, on kostja seisukohal, et tal ei ole võimalik oma ülalpidamiskohustust täita hagis nõutud ulatuses, kuna tema varaline seisund seda ei võimalda. Perekonnaseaduse § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja hinnangul saaks ta hagejat toetada igakuise elatisega summas kuni 5 eurot. Nimetatud summa tasumine ei saaks enam halvendada kostja enda ega ka teiste tema ülalpidamisel olevate isikute majanduslikku ega tervislikku seisukorda. Eeltoodu alusel ja tuginedes Perekonnaseaduse § 103 lg 1 palub kostja kohtul vähendada kostjalt nõutava elatise suurust kuni 5 euroni kuus. Hageja 20.06.2014 seisukoht
11.Hageja peab kostja I pakkumist 5 euro ulatuses solvavaks. Elatise mittemaksmise vastuargumendiks ei saa olla asjaolu, et lapse isa ei saa lapsega piisavalt kohtuda.
Kostja I-l on sissetulek kokku 820 eurot, millest on võimalik asenduskohustust täita. Kostja I viited teistele lastelastele ei saa samuti olla vastuargumendiks, kuna neil on olemas oma vanemad, kes on kohustatud laste eest hoolitsema. Kohtuistung
12.25.08.2014 kohtuistungil oli kostja I nõus tasuma 38.75 eurot, hageja sellega ei nõustunud. Kostja I täiendav seisukoht 15.09.2014
13.Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue tema vastu ei saa olla suurem kui 38.75 eurot, kuna hagejal on õigus saada elatist poole miinimumpalga ulatuses – so 177.50 eurot. Kostja isa S.K. on asunud oma kohustust elatise maksmisel täitma, olles teinud K.R. pangakontole ülekanded 06.09.2014, 21.08.2014 ja 16.07.2014. Seega jääb 177.50-st puudu veel 77.50 eurot. Kostja teise astme üleneja sugulasena on ülalpidamiskohuslane osavõlgnikuna koos abikaasa P.K. Seega tuleb veel puuduv elatise osa jagada nende vahel kaheks – kummalegi jääks tasuda 38.75 eurot.
14.Kuigi kostja kohustuseks oleks tasuda hagejale elatist summas 38.75 eurot igakuiselt, palub kostja kohtul teda ülalpidamiskohustusest vabastada või vähemalt tema ülalpidamiskohustust vähendada, kuna tal ei ole võimalik täies mahus ülalpidamiskohustust täita ilma enda ja tema seniste ülalpeetavate olukorda halvendamata. Kostja töötasuks on ca 470 eurot (neto) ja alates aprillikuust 2014 hakkas kostja saama ka pensioni 350 eurot. Kostja ise on 70% osas töövõimetu – südameklapirike, jalg proteesiga (lisa 2). Kostja sissetulek kokku on 820 eurot. Kostja abikaasa P.K. saab töövõimetuspensioni ca 215 eurot kuus. Temal on töövõimetus 80% ulatuses (lisa 3) – infarktide ja insuldi tagajärjel ning ilmselt vajab ta eestkoste seadmist. Kostjal ja tema abikaasal on sõlmitud varalahususe leping, mistõttu kostja ei vastuta oma abikaasa kohustuste täitmise eest. P.K. teostati 10.09.2014 põlveliigese operatsioon, mille järgselt asub P.K. mõneks ajaks hooldusteenusele Elva Haiglasse. Juhul, kui tal ei piisa oma sissetulekust enda hoolduskulude tasumiseks on kostja hoolimata varalahususe lepingust kohustatud hoolitsema oma abivajava abikaasa eest, mis paratamatult toob kaasa ka mõningast rahalist kulu – muuhulgas on vaja rentida kargud.
15.Kostjal ja P.K. on kuus last. Tütar G. (sünd 1975) on kolm last, keda ta kasvatab üksinda. G. on pikemat aega ilma tööta (lisa 4), kuna ta ei leia tööd, mis võimaldaks kasvatada erivajadustega poega K. (anamnees). Sissetuleku puudumise tõttu on G. raskendatud ka vanemate laste ülalpidamine. Poeg K.K. õpib viimasel kursusel VanaVigala Tehnika- ja Teeninduskoolis automaalriks ja tütar E.S. samas koolis esimesel kursusel sekretäritööd. Kuna pensioniametist oli öeldud, et sugulaste vahelist hoolduslepingut ei ole vaja, tasub Sotsiaalkindlustusamet peretoetuse K. eest H.K., millest H.K.kannab Kevini kodust kooli sõidukulud pooles ulatuses. Teise poole sõidukuludest kannab K. teine vanaema. Lisaks sõidukulule toetab kostja K. toidurahaga ca 50 eurot kuus ja E. tasub tema ühiselamukoha maksumuse 40 eurot kuus ning toetab toidurahaga ca 50 eurot kuus. Vähemalt kord kuus tuleb toidurahaga toetada ka tütart ennast, kuna tal puudub sissetulek. Rohkem, kui 20 eurot tavaliselt anda ei ole võimalik. Tütar B. (sünd 1977) on kolm last ning peagi on sündimas neljas laps. B. abikaasa J. on töövõimatuspensionär (29-aastasena põdes infarkti, mis tingis ka töövõimetuse) ning saab ca 100 eurot pensioni. B. töötab müüjana ning 25.09.2014 jääb sünnituspuhkusele. Perekonna elamu põles 2013. ning eluaseme taastamine toimub B. töötasu arvel. Abikaasa J. tegeleb kodus ehitamisega, leides ehitusmaterjali ka lammutamisele minevatest ehitistest. Poeg H. Õpib XXX ja poeg H. õpib XXX. H. ja H.K. elavad kostjale kuuluvas 1-toalises ahiküttega korteris Tartus Roosi tänaval. Kostja tasub korterikulud, küttepuud, elektri, kommunaalmaksed. Muud kulud on poiste vanemate kanda. Korteri ostis kostjale tema poeg M., kes võõrandas Aardla tänavas asunud korteri, milles kostja elas varem. Aardla tänava korteri müügist osteti ka Nõos asuv korter kostjale ja tema abikaasale elukohaks, kuid see ei ole kostja nimel.
Kommunaalmaksete suurus suvel on ca 28 eurot, talvel ca 80 eurot. Puid läheb ca 10rm – 1rm maksab ca 35 eurot, ostetakse paari ruumimeetri kaupa. Ostetud Roosi tänava ja Voika korterite remondiks ja neisse pesemisvõimaluste ehitamiseks on kostja võtnud pangalaenu kogusummas 3000 eurot tagastamise tähtajaga 11.09.2017. Laenumakse suurus 111.90 kuus. Kostja poeg M. (sünd 1979) – üks laps, tütar L. (sünd 1986) –üks laps ja tütar T. (sünd 1992) saavad oma elu korraldamisega ise hakkama. Poeg S. (sünd 1985) on hageja isa. S. on ennast töötuna arvele võtnud ja tegeleb ka oma töövõimetuse dokumentide pikendamisega.
16.Kostjal on lisaks oma abivajavate laste ja nende laste toetamise ka isiklikud kulud eluasemele, toidule, ravimitele jmt. Kostja elab 2-toalises korteris, mille kulud talvisel ajal (märtsikuu) on ca 125 eurot ja suvisel ajal (juulikuu) on ca 57 eurot. Kommunaalkulusid tasub vaid kostja, kuna abikaasa pension kulub peamiselt tema ravimitele ja laenukohustustele. Kostja tasub veel igakuiselt elektri eest ca 32 eurot, telefoni eest ca 27 eurot, telekanalite eest ca 26 eurot. Kostja enda ravimitele kulub igakuiselt ca 17 eurot. Bussiraha töölkäimiseks on 60 eurot kuus. Ülalnimetatud kulud kokku on ca 674 eurot kuus. Ülejäänud raha – ca 146 eurot kulub kostja enda ja abikaasa toiduks ja ettenägemata kuludeks. Kostja hinnangul ei ole tal võimalik mujalt hagejale elatiseks raha leida, kui oma toiduraha arvelt. Kui sellest arvata hagejale maha ca 39 eurot, jääks kostja enda ja tema abikaasa toidurahaks vaid 107 eurot kuus (kummagi kohta 13,38 eurot nädalas). Kostja ei suuda ka enam oma sissetulekut suurendada, sest juba praegu töötab ta ülepäeviti 24-tunnistes valvetes, mis avaldavad tema tervisele olulist mõju. Perearst on valmis kohtu nõudmisel sellekohase tõendi esitama.
17.Perekonnaseaduse § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
18.Kostja mõistab hageja õigust saada temalt elatist, kuid kostja jääb esmases vastuses esitatud seisukoha juurde, et ta tõesti ei suuda elatist maksta rohkem kui 5-10 eurot kuus ja selline pakkumine ei ole mõeldud hageja solvamiseks. Kostja hinnangul on tema teised lapselapsed, keda ta juba toetab, objektiivselt halvemas olukorras, kui seda on hageja. Toetatavate lastelaste vanemad on kas ise töötud, töövõimetud või siis tulekahju tõttu eluasemest ilma jäänud. Need asjaolud ei ole alati kõrvaldatavad sellega kui nad ennast nö kokku võtaksid. Nende toimetulematuse probleem on pigem objektiivne kui subjektiivne. Samas – sõltumata põhjustest tuleb kostjal aidata peamiselt just lapselapsi otse. Hageja 14.01.2015 vastus
19.Uusi asjaolusid pole kostja poolt esitatud ning et kuigi kostja lastelaste toetamine võib olla humaanne tegevus, siis eelkõige vastutab nende laste heaolu eest lapsevanem. Maja põleng on kahetsusväärne, kuid saadud on ka abi. Kostja II seisukoht
20.Hageja on esitanud nõude kostjalt elatisena igakuiselt 177.50 euro saamiseks. Kostja tunnistab hagiavalduses esitatud nõuet osaliselt. Kostja saab töövõimetuspensioni ca 282.76 eurot kuus. Hetkel veel käib kostja osakoormusega tööl – AS Kaupmees, kojamees, kuid tööandja on teatanud oma soovist töösuhe lõpetada. Kostjal on töövõimetus 80% ulatuses – infarktide ja insuldi tagajärjel ei oska kostja enam lugeda ja kirjutada, vähenenud on suutlikkus mõista ka etteloetud teksti. Samuti on ilmnenud ajukahjustuse tagajärjel mälu käepärasuse halvenemine ja afaasia – kostja väljendab end sageli vastupidiselt (nt näeb musta, kuid nimetab seda valgeks), mis samuti tingib raskusi töösuhte jätkamisel. Sügisel tehti kostjale liigeseoperatsioon, mis põhiliselt küll õnnestus, kuid kostja peab ikkagi pidevalt tarvitama valuvaigisteid. Täiendavalt tingib suutmatus endaga toime tulla ka depressiooni, mida kostja ravib medikamentoosselt.
21.Kostja sissetulekust kulub ca 100 eurot igakuiselt ravimitele – sh ca 30 eurot valuvaigistitele ja 50 eurot retseptiravimitele. Kostja kannab ka oma osa eluasemega seotud kuludest – kommunaalmaksed ca 60 eurot ja elekter ca 20 eurot. Ülejääv raha kulub toidule ja transpordikuluks.
22.Kostja on pärast haigestumist võtnud (ilmselt piiratud teovõime seisundis) ka laene ja järelemakse, mille osas on käimas ka täitemenetlus, mistõttu kostja saab oma sissetulekut kasutada vaid piiratud ulatuses. Nüüd, kus kostja töötasu saamine on lõppemas, tuleb kostjal hakkama saada on 282 eurose pensioniga ja ilmselt jääb tema võlakohustus täitmata.
23.Kostja on põhimõtteliselt nõus, et tal on oma poja lapse suhtes ülalpidamiskohustus. Kostja ei nõustu hageja elatisnõudega summas 177.50 eurot kuus või siis alates 1. jaanuarist 2015 195 eurot kuus. Hageja saab S.P. igakuiselt elatist summas 100 eurot kuus. Kostjatelt soovib hageja elatist 177.50 eurot kuus ja alates 01.01.2015 195 eurot kuus, mis teeks hagejale elatist kokku 277,50 eurot kuus ja alates 01.01.2015 295 eurot kuus – so rohkem, kui Perekonnaseaduse § 101 lg 1 nimetatud elatise minimaalmäär. Hageja ei ole selgitanud, milliste kulutuste või erivajaduste katteks on kogu elatis 277.50 eurot ja alates 01.01.2015 295 eurot mõeldud. Kui S.P. täidab temalt väljamõistetud elatisenõuet ja kui ka kostjatelt peaks välja mõistetama hagiavalduses esitatud nõue, saaks hageja kokku elatist miinimummäära oluliselt ületavas summas. Hagejal oleks õigus sellist elatist nõuda, kui ta tõendab vastavate igakuiste vajaduste olemasolu. Kostja on seisukohal, et hageja nõue tema vastu ei saa olla suurem kui 38.75 eurot ja 47.50 eurot alates 01.01.2015. Hagejal on õigus saada elatist poole miinimumpalga ulatuses – so 177.50/195 eurot. Kostja isa S.K. on asunud oma kohustust elatise maksmisel täitma, tasudes igakuiselt vastavalt kohtumäärusele 100€ kuus. Seega jääb 177.50-st puudu veel 77.50 eurot ja 195-st 95 eurot.
24.Kostja teise astme üleneja sugulasena on ülalpidamiskohuslane osavõlgnikuna koos abikaasa H.K.. Seega tuleb veel puuduv elatise osa jagada nende vahel kaheks – kummalegi jääks tasuda 38.75/47.50 eurot. Kuigi kostja kohustuseks oleks tasuda hagejale elatist summas 38.75/47.50 eurot igakuiselt, palub kostja kohtul teda ülalpidamiskohustusest vabastada või vähemalt tema ülalpidamiskohustust vähendada, kuna tal ei ole võimalik täies mahus ülalpidamiskohustust täita ilma enda olukorda olulisel määral halvendamata. Makstes oma pensionist 282 eurot elatist 47 eurot, ravimiteks 100 eurot, eluasemekuludeks 80 eurot, jääks tal toidurahaks 55 eurot kuus (13-14 eurot nädalas), mis oleks ebamõistlikult väike summa.
25.Lisaks põhjusele, et hageja poolt nõutav elatis on põhjendamatult suur, on kostja seisukohal, et tal ei ole võimalik oma ülalpidamiskohustust täita hagis nõutud ulatuses, kuna tema varaline seisund seda ei võimalda. Perekonnaseaduse § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Eeltoodu alusel ja tuginedes Perekonnaseaduse § 103 lg 1 palub kostja kohtul vabastada ta elatise maksmise kohustusest või vähendada kostjalt nõutava elatise suurust kuni 5 (viie) euroni kuus. Hageja 02.04.2015 seisukoht kostja II vastusele
26.Hageja saab aru tervisega seotud probleemidest, kuid samuti peaksid olema mõistetavad ka lapselapse vajadused. Kostja suudab käia tööl ja saada täiendavat sissetulekut. Kooselavatel vanavanematel peaks olema piisav võimalus oma lapselast toetada miinimummääras. Kostja I täiendav seisukoht 31.05.2015
27.22.05.2015 hospitaliseeriti kostja I TÜK kardioosakonda intensiivravile ning prognoositavalt ei saa ta jätkata enam tööd samas mahus, kui varem. Seega tuleb
kaotus sissetulekutes ning kostja ei saa enam aidata lapselapsi. Samuti ta pole võimeline tasuma ka 5-10 eurot hagejale. Hageja lõplik seisukoht 15.06.2015
28.Hageja esindaja jääb kõikide varasemalt väljendatud seisukohtade juurde ja on jätkuvalt arvamusel, et kostjate poolt esitatud seisukohtades esitatud väited ja tõendid ei välista hageja esindaja arvates alaealisele hagejale elatise väljamõistmist. Kostjate poolt senises menetluses esitatud tõendid puudutavad valdavalt kostjate täisealiste laste ja nende laste olukorda ja seega on käesoleva tsiviilasja arutamise seisukohalt asjakohatud.
29.Kostjate esindaja on avaldanud seisukoha, et lapse isa S.P. on asunud elatise tasumise kohustust täitma. Hageja esindaja on seisukohal, et S.P. on küll tasunud hageja seadusliku esindaja K.R.arvele üksikute ülekannetena 100 eurot selgitusega: „alimendid Fr.K.“, kuid need ülekanded on käsitatavad lapse isa poolt elatise tasumisena varem tekkinud võlgnevuse katteks ja seega need maksed ei puuduta käesolevat hagi, mis on esitatud vanavaemate vastu elatise väljamõistmise nõudega alates hagi esitamisest s.o 13.02.2015. Tartu kohtutäitur S.T. abi poolt väljastatud ekirjavahetusest hageja seadusliku esindajaga nähtub, et S.P. poolt tasutud summad ongi arvestatud tema enda võlgnevuse katteks. Seega, kui S.P. (lapse isa) võlgnevus lapsele elatise tasumiseks oli viimase kohtuistungi toimumise seisuga (27.04.2015) 3800 eurot, siis käesolevaks ajaks on S.P. võlgnevus lapsele elatise tasumise osas ikkagi veel 3100 eurot, mille tasumise kohustus lasub ainult S.P. endal.
30.Kuna S.P. ei olnud oma kohustust lapse ees täitnud ega ole seda täies mahus teinud kuni käesoleva ajani, siis see oligi põhjuseks, mis sundis hagi esitamise vanavanemate vastu. Hageja esialgne nõue oli suunatud kostja H.K. vastu, seejärel kaasas kohus kostjana ka P.K. Hagi on kohtu menetluses olnud alates 13.02.2014. Seega on hagi esitamisest möödunud üle aasta. Seadus võimaldab elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kohtuvaidlus käesolevas menetluses on kestnud pikka aega, kostjad on menetlusse kaasatud erinevatel aegadel, mistõttu hageja seaduslik esindaja möönab, et alates 2014. veebruarikuust elatise väljamõistmise korral võib see asetada kostjad raskesse olukorda ning olla nendele liialt koormav. Eelnevast lähtuvalt loobub hageja elatise 177.50 väljamõistmisest alates hagi esitamisest kuni 31.detsembrini 2014, kuid ainult tingimusel, kui kohus rahuldab kostjatelt elatise väljamõistmise Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud minimaalmääras (195 eurot igas kuus) alates 01.jaanuarist 2015 ning edaspidi Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära muutumisel muutub ka tasutava elatise suurus. Kas kostjate vastu esitatud nõudele kohaldada solidaar- või osavastutust, jäetakse kohtu otsustada. Kostjate lõplik seisukoht 15.06.2015
31.Kostja I majanduslik seisukord on oluliselt muutunud, mistõttu ei ole ta võimeline üldse elatist tasuma, kostja II aga ei käi enam alates aprillist 2015 tööl ning tema sissetulekuks on vaid pension 282.79 eurot kuus, mida kostja vajab oma igapäevakulutuste tarbeks. Mõlema kostja puhul peaks kehtima PKS § 102 lg 1 sätestatu, mille kohaselt ei saa nendelt ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda, kuna nad ei ole selleks suutelised ilma endi tavalist ülalpidamist kahjustamata.
KOHTU SEISUKOHT
32.TsMS 129 lg 2 järgi on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem, kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Seega, kuna hagi esitamise ajal oli elatise miinimummääraks 177.50 eurot, siis kujuneb hagihinnaks, sõltumata asjaolust, et 2015.-st aasast on miinimum suurem, 9 x 177.50 = 1597.50 eurot.
34.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
35.Kehtiva PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane PKS § 105 lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada.
36.PKS § 106 lg 1 järgi tekib asenduskohustus eelkõige siis, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastatud. Isik vabaneb PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Viidatud sätte mõjualast jääb aga PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi välja vanema kohustus pidada ülal oma alaealist last. Seega ei vabane vanem ka kehva varalise seisundi korral oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane, ei saa ka vanavanematel tekkida PKS § 106 lg 1 järgset kohustust pidada vanema asemel ise last ülal, kui vanemal ei ole lapse ülalpidamiseks piisavalt vahendeid.
37.Kohtupraktika arvates võib vanavanematel oma lapselapse ülalpidamise kohustus tekkida siiski PKS § 106 lg 2 alusel. PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada. Kui isik on ülalpidamiskohustusest PKS § 102 lg 1 järgi varalise seisundi tõttu vabanenud, ei ole ta üldse või osaliselt kohustatud ülalpidamist andma. Seega puudub sellisel juhul vajadus kontrollida lisaks, kas kohustatud sugulase vastu on võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kas ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada (PKS § 106 lg 2 esimene lause). Seetõttu leiab kolleegium, et kui esimeses järjekorras ülalpidamist andma kohustatud sugulane on ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu PKS § 102 lg 1 järgi vabanenud, tekib järgmisena kohustatud sugulasel PKS § 106 lg 1 järgi asenduskohustus, v.a juhul, kui ka see sugulane on oma varalise seisundi tõttu ülalpidamiskohustusest vabanenud. PKS § 106 lg 2 esimeses lauses on aga sätestatud ka lisaalused, millal tekib sugulastel asenduskohustus. Seega tuleb nimetatud sätet tõlgendada selliselt, et sugulasel tekib PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi asenduskohustus ka juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest PKS § 102 lg 1 järgi küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada. Selline tõlgendus on kohtupraktika arvates kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamisõiguse üldise mõttega, sest alaealise lapse huvi on ülimuslik ning see peab tagama alaealisele lapsele piisavat kaitset. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. PKS § 106 lg 2 alusel täidab järgmise järjekorra sugulane eelmise järjekorra sugulase kohustuse ning ühes sellega läheb ülalpidamist andnud sugulasele ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue PKS § 106 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi kohustatud sugulase vastu üle, kui see ei ole vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Seega tekib ülalpidamist andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra ülalpidamiskohustuslase vastu. Sellest tulenevalt on ka vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel PKS § 106 lg 2 alusel lapselapse ülalpidamise kohustust, õigus
nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale.
38.Praeguses asjas on tuvastatud, et kostjad on lapse vanavanemad. Laps elab emaga ning lapse isalt S.P. ult (varasema perekonnanimega K.) on Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 13.05.2013 otsusega tsiviilasjas nr XXX elatise hageja F.K. ülalpidamiseks välja mõistetud alates 27.02.2012 100 eurot kuus kuni hageja F.K.t äisealiseks saamiseni 07.09.2024. Kohtutäituri teatise kohaselt oli S.P. u (lapse isa) võlgnevus lapsele elatise tasumiseks viimase kohtuistungi toimumise seisuga (27.04.2015) 3800 eurot ning kohtule teadaolevalt on S.P. u võlgnevus lapsele elatise tasumise osas ikkagi veel 3100 eurot. Seega ei ole lapse isalt õnnestunud ka täitemenetluse abil lapsele ülalpidamist vajalikus ulatuses saada, sest lapse isal ei ole vara, mille arvel saaks kohtuotsust täita. Arvestades nimetatud asjaolusid ja ülalmärgitud põhjendusi, on kostjatel tekkinud PKS § 106 lg 2 järgne kohustus anda lapselapsele lapse isa asemel ülalpidamist, arvestades mh kostjate varalist seisundit (PKS § 102 lg 1).
39.Vastuseks hageja esindaja märkusele, et ta jätab kostjate vastu esitatud nõude kohaldamiseks kas solidaar- või osavastutust kohtu otsustada, märgib kohus järgmist. Vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel solidaarkohustust. Mitu sama astme sugulast täidavad PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sätte järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Kui ühe vanema asemel täidavad lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra kohustatud sugulased, s.o vanavanemad, siis peavad ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile ning nad vabanevad ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd nende varaline seisund ei võimalda neil PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda. Osavõlgnikeks PKS § 105 lg 3 mõttes on praeguses asjas lapse kõik vanavanemad. Kuna lapse üks vanem peab praeguses asjas last vastavalt oma võimalustele ülal, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib PKS § 106 lg 2 järgi sugulussuhteid arvestades vanavanemate asenduskohustus üksnes kostjatel, mitte teistel vanavanematel.
40.Kohus nendib, et põhimõtteliselt ei vaidle kostjad vastu nende asenduskohustusele lapse ülalpidamiseks, kuid nad vaidlevad vastu sellele, et neil pole võimalik ülalpidamist anda esialgselt sellises ulatuses, mida hageja nõudis ning viimaste teadete järgi ka, et neil pole üldse võimalik lapsele ülalpidamist anda, kuna näiteks kostja I majanduslik seisukord on oluliselt muutunud, mistõttu ei ole ta võimeline üldse elatist tasuma ning kostja II ei käi enam alates aprillist 2015 tööl ning tema sissetulekuks on vaid pension 282.79 eurot kuus, mida kostja vajab oma igapäevakulutuste tarbeks. Kostjad nendivad, et nende puhul peaks kehtima PKS § 102 lg 1 sätestatu, mille kohaselt ei saa nendelt ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda, kuna nad ei ole selleks suutelised ilma endi tavalist ülalpidamist kahjustamata.
41.PKS § 100 esimese lõike kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldatakse anda ülalpidamist muul viisil. PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuni jaanuarini
oli ülalpidamiskohustuse miinimummääraks 177.50 eurot kuus. Alates jaanuarist 2015 on kuupalga alammäär 390 eurot ning seega pool sellest moodustab 195 eurot.
42.PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike.
43.Kohus tuvastas kohtule esitatud materjalidest, et kostjad on suutelised tasuma elatist seaduses sätestatud miinimummäärast vähendatud ulatuses, vastavalt nende varalistele seisunditele, kahjustamata seejuures nende eneste tavalist ülalpidamist. Kostja I sissetulek hagi esitamise ajal oli ca 470 eurot (neto) ja alates aprillikuust 2014 hakkas kostja saama ka pensioni 350 eurot. Kostja on 70% osas töövõimetu – südameklapirike, jalg proteesiga. Kostja sissetulek kokku on 820 eurot. Viimaste teatise järgi (29.05.2015; 15.06.2015) ei saa kostja I enam töötasu, seega on tema sissetulekud langenud. Ta leiab, et sel aastal seoses operatsiooniga ta enam tööle asuda ei saa. Sissetulekuks on jätkuvalt 350 eurot, millest peab jätkuma igapäevaste vajaduste tarbeks. Tõendina on esitatud perearsti arstitõend 209.05.2015 nr 282, mille kohaselt H.K. ei sobi oma tervisliku seisundi tõttu töö füüsiline koormus, raskuste tõstmine, käte tõstmine õlgadest kõrgemale ning töö öövahetustes. Kohus leiab, et kostja I oli 2014. ja on 2015. võimeline tasuma ülalpidamist lapselapsele vähendatud ulatuses, s.o summas 25 eurot kuus, mis kohtu arvates on mõistlik summa asenduskohustusena. Kohus ei anna hinnangut asjaolule, et näiteks kostja I peab oma sõnul ülal ka teisi lapselapsi, kuna momendil pole teiste lastelaste poolt tema vastu nõudeid esitatud. Kohus arvestab küll mõistlikkuse piires kostja I vastuväidetega, kuid need ei anna alust üldse ülalpidamiskohustusest vabastamiseks. Kostja II sissetulek on töövõimetuspension 282.76 eurot, ta käis osakoormusega tööl AS-s kaupmees. Kostja lõpliku seisukoha järgi 15.06.2015 on kostja II majanduslik seisund olulisel määral muutunud, kuna ta ei käi enam tööl ning tema ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension. Kostja on töövõimetu 80% ulatuses. Kohus arvestab eelmainitud asjaoludega ning leiab, et kostja II oli hagi esitamise ajal ja on ka edaspidi võimeline tasuma ülalpidamist lapselapsele vähendatud ulatuses, s.o summas 20 eurot kuus, mis kohtu arvates on mõistlik summa asenduskohustusena. Asjaolu, et kostja II suhtes on alustatud eestkostemenetlus ei saa iseenesest olla aluseks ülalpidamise mittemaksmisele asenduskohustusena. Kohtu infosüsteemist ei nähtu, et kostja II suhtes on algatatud eestkostemenetlus. Kohus arvestab küll mõistlikkuse piires kostja I vastuväidetega, kuid need ei anna alust üldse ülalpidamiskohustusest vabastamiseks.
44.Kohus leiab, et selguse mõttes on õigem perioodiline elatis välja mõista kostjatelt alates septembrist 2015 ning vastavalt sellest ajast, mil elatis kummagi kostja vastu esitati. Kostjalt I tuleb välja mõista elatis eelneva perioodi - 13.02.2014 (hagiavalduse esitamine) kuni 31. august 2015 – eest ühekordse summana. Arvestused on kostja I kohta on järgmised: 2014. märts kuni detsember – 10 kuud x 25 = 250 eurot, millele lisanduvad 16 päeva veebruarist 2014 arvestusega 0.89 senti päev – 16 päeva x 0.89
= 14.24 eurot, s.o 250 + 14.24 = 264.24 eurot. 2015. jaanuar kuni august – 8 kuud x 25 = 200 eurot. Kokku 264.24 + 200 = 464.24 eurot. Kostjalt II tuleb välja mõista elatis eelneva perioodi - 14.01.2014 (hagiavalduse esitamine) kuni 31. august 2015 – eest ühekordse summana. Arvestused on kostja II kohta on järgmised: 2015. veebruar kuni august – 7 kuud x 20 = 140 eurot, millele lisanduvad 18 päeva jaanuarist 2015 arvestusega 0.64 senti päev – 18 päeva x 0.64 = 11.52 eurot, s.o 140 + 11.52 = 151.52 eurot.
45.Hageja esitas ka taotluse PKS § 97 p 2 järgi elatise väljamõistmises, kuid kohus leiab, et kohtupraktikast ja õiguse loogikast lähtuvalt ei saa kohus nimetatud taotlust rahuldada, kuna sellist otsustust, kas nõuda elatist või mitte, kui laps on saanud täieealiseks, saab teha ikka täiskasvanuks saanud laps ise.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
46.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või määruses, millega hagita menetluse avaldus lahendatakse. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määratakse menetluskulude rahaline suurus kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et kuna käesoleval juhul ei ole kehtivat (alates 01.01.2015) menetluskulude kindlaksmääramise regulatsiooni võimalik mõistlikult kohaldada, siis määrab kohus kindlaks vaid menetluskulude jaotuse.
47.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kostjad. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda, lähtudes sellest, et võimalike menetluskulude väljamõistmine oleks kummagi poole suhtes äärmiselt ebamõistlik. Riigi õigusabi korras menetluses osalenud hageja esindaja kulud jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.