Hageja: L M (isikukood XXXXXXX), seaduslik esindaja I S , lepinguline esindaja advokaat Peep Rajavere Kostja: R M (isikukood XXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 12.09.2014 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta R M i kanda.
4.Jätta rahuldamata L M i vastuväide apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta. Samuti jätta rahuldamata L M i taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
5.Jätta rahuldamata R M i vastuväide hagihinna suuruse kohta.
6.Keelduda R M i poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.L M (hageja) esitas 03.02.2014 Pärnu Maakohtule hagi oma isa R M i (kostja) vastu, paludes välja mõista elatise ajavahemiku 01.09.2013-31.12.2013 eest summas 160 eurot kuus ning alates 01.01.2014 elatise 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni hageja täisealiseks saamiseni või juhul, kui hageja jätkab täisealiseks saanuna õpinguid põhi- või keskhariduse omandamisel põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis tema 21-aastaseks saamiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt lõppes hageja vanemate kooselu 2010. aastal. Alates sellest ajast on hageja elanud oma ema I S i juures. Kooselu lõpul leppisid vanemad kokku, et kostja osaleb lapse ülalpidamises ja maksab lapsele elatist vastavalt miinimumile, kuid nüüdseks on igasugused maksed katkenud. Kostja tasus 2013. aastal lapse ülalpidamiseks kokkuleppel elatist 5-1 korral: jaanuaris, aprillis, mais, juunis ja augustis iga kord 128 eurot. Pärast augustikuud 2013 pole kostja lapsele ülalpidamist andnud. See tähendab, et kostja rikub lapse ülalpidamise kohustust.
3.25.04.2014 esitatud hagiavalduse täpsustuses märkis hageja, et pärast hagiavalduse esitamist tasus kostja 25.02.2014 hagejale elatist summas 768 eurot selgitusega, et tegu on elatisega ajavahemiku september - veebruar eest (6x128 eurot). Märtsis ja aprillis tasus kostja elatist vastavalt haginõudele 177,50 eurot kuus. Tagasiulatuva elatise nõue ajavahemiku 01.09.2013 - 28.02.2014 eest moodustas kokku 995 eurot (4x160+2x177,50). Lahutades sellest 25.02.2014 kostja poolt elatise võla tasumiseks makstud 768 eurot, jääb elatise võla summaks 227 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista elatise ajavahemiku 01.09.2013-30.04.2014 eest summas 227 eurot ning alates 01.05.2014 elatise 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära.
4.13.07.2014 selgitas hageja, et hagi täpsustamist tuleb lugeda tagasiulatuva elatise osas hagist osaliseks loobumiseks.
5.Pärnu Maakohus lõpetas 24.07.2014 määrusega menetluse tagasiulatuva elatise summas 768 eurot väljamõistmiseks seoses selles osas hagist loobumisega.
Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata, sest ta on lapse ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja nõustus elatise maksmisega PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras alates 01.03.2014 ehk edasiulatuvas osas ning leidis, et tema edasisi makseid ei ole vajalik tagada kohtuvõimu sunniga, sest ta kavatseb maksta elatist tingimusteta, ettenähtud suuruses ja iga kuu alguses selle kuu eest ette.
7.Tagasiulatuva elatisnõude osas asus kostja seisukohale, et hagis väidetud vanemate kokkuleppe rikkumise tõttu võis lapse emal lapse ülalpidamiseks jääda saamata 6x128 eurot ning selles osas on kostja nõude praeguseks hüvitanud. Asjaolu, et 128 eurot kuu kohta on poolest kuupalga alammäärast väiksem, ei ole piisavaks põhjuseks, et nõuda kahju hüvitamist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt on lapse ema teinud lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi ca 238 eurot kuus (mitte 320, 355 või 366 eurot kuus (128+238)). Lapse isa osa 128 eurot on olnud mõistlikus vastavuses lapse ema poolt lapse ülalpidamiseks tehtud kulutustega. Hageja nõue tagasiulatuva perioodi osas saab põhineda hageja tegelike ja vajalike kulude arvestusele, mitte Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärale. Kuna hageja ema peab elatist kasutama lapse huvides, peab ta olema võimeline ka tõendama, et ta seda kohustust täidab. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
8.Pärnu Maakohus tegi 12.09.2014 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 01.09.2014 kuni hageja täisealiseks saamiseni 29.06.2026 ja täisealiseks saamisel kuni hageja jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja elatise 227 eurot ajavahemiku 01.09.2013 – 28.02.2014 eest. Elatis tuleb kostjal tasuda hageja ema arveldusarvele. Menetluskulud jäeti kostja kanda.
9.Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 sätestab, et alaealine laps on õigustatud saama ülalpidamist. Elatise väljamõistmiseks saab alaealise lapse vanem tema seadusliku esindajana esitada kohustatud isiku vastu kohtule hagi ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse nimel. PKS § 100 lg 1 järgi ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamisel. Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg 1). Hageja on taotlenud elatise nõude rahuldamist miinimummääras alates 01.09.2013.a., so viis kuud enne hagiavalduse esitamist. Arvestades Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud palgaalammäära on miinimum elatise nõude suurus alates 2013.a. 160 eurot ja alates 2014.a. 177,50 eurot kuus.
10.PKS § 108 alusel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (RKTKo nr 3-2-1-136-13, p 13). Hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet, vaid elatisenõude, mis on arvestatud perioodi kohta enne hagi esitamist kohtule, seetõttu on ainetud kostja vastuväited, et hageja esindaja ei ole tõendanud kahju olemasolu hagejale elatise maksmata jätmisel.
11.Vaidlus puudub selles, et pooled on sõlminud elatise maksmise kokkuleppe, mille järgi tasus kostja hageja seadusliku esindaja arvele kuni 2013.a. augustikuuni 128 eurot. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja on lõpetanud elatise maksmise alates septembrist 2013.a. ja on pärast hagiavalduse esitamisest teada saamist tasunud 6 kuu eest kokku hageja esindaja kontole 768 eurot. Tulenevalt PKS § 100 lg 3 võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira
seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, vaid tuleb lähtuda seaduses sätestatud miinimummäärast (RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 15).
12.Kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikud omavahelisi suhteid. Samas vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Kohtu hinnangul tuleb kokkulepet arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud (RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13). Käeoleval juhul on kostja jätnud kokkuleppe täitmata kuueks kuuks, tasudes 25.02.2014.a. elatist 768 eurot, so pärast seda, kui kostja oli 17.02.2014.a. hagiavalduse kätte saanud. Kohus leiab, et ülalpidamiskohustuse rikkumisena on käsitatav ka ülalpidamise ebaregulaarne andmine sellekohase kokkuleppe puudumisel (RKTKo nr 3-21-121-04, p 17). Kostja on põhjendanud elatise maksmata jätmist sellega, et lapse ema ei ole võimaldanud kostjal lapsega kokku saada. Nimetatud asjaolu ei ole kohtu hinnangul seaduslikuks põhjuseks, et jätta alaealine ülalpidamiseta tervelt pooleks aastaks. Kostja on kokkuleppega ette nähtud elatise tasunud olulise hilinemisega, mis ei olnud vanemate vahel sõlmitud kokkuleppe sisuks, seetõttu kohus leiab, et kostja on jätnud alaealise lapse ülalpidamise kohustuse täitmata. Kohus leidis, et hageja nõue tuleb rahuldada PKS § 101 lg 1 nimetatud miinimummääras. Tagasiulatuv elatise nõue ajavahemiku 01.09.201328.02.2014. eest kokku oli 995 eurot. Nimetatud summast tuleb maha arvata 25.02.2014.a. kostja poolt ära makstud elatis 768 eurot, seega on kostja poolt veel tasumata 227 eurot.
13.TsMS § 369 järgi võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (vt RKTKo nr 3-2-1-33-11 p 18). Elatise maksmine loetakse kohaselt täidetuks, kui elatist antakse piisavalt ja regulaarselt. Kohus on leidnud, et kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud, seetõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja elatise miinimummääras ka edasiulatuvas osas alates 01.09.2014.a. kuni lapse 21-aastaseks saamiseni, kui ta jätkab täisealiseks saanuna õpinguid põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Ajavahemikul 2014 märtsist kuni 2014 augustini on kostja elatist 177,50 eurot kuus tasunud.
14.Maakohus leidis, et kuna hagi tuleb suures osas rahuldada, aga samuti, et tegemist on alaealiste lapse elatisenõudega, siis peab kohus TsMS § 162 lõigete 1 ja 4 koosmõjust tulenevalt võimalikuks jätta poolte menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.Kostja esitas Pärnu Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega menetlus lõpetada või jätta hagi tervikuna rahuldamata. Samuti palub kostja muuta menetluskulude jaotust, jättes poolte menetluskulud nende endi kanda.
16.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus täitnud kõiki TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Maakohus on oma otsuses kirjeldanud põhjendamatult valikuliselt hagiavalduses ja kostja vastuses toodud elulisi asjaolusid, mistõttu saab eeldada, et kohus võis jätta tähelepanuta ka olulisi asjaolusid. Muuhulgas ei ole otsuses märgitud hagiavalduses toodud
lapse seniseid ühe kuu keskmiseid kulusid või eesmärki, et elatise kohtupoolt väljamõistmine võimaldaks lapse ema senist töökoormust vähendada. Kohus ei ole otsuses märkinud, et kostja esitas dokumendid vanemate kirjavahetusest, millega soovis tõendada kokkuleppe olemasolu ega ole võtnud arvesse asjaolu, et vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus. Lisaks leiab kostja, et maakohus on rikkunud TsMS § 4 lg-s 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. 25.04.2014 esitatud hagiavalduse täpsustus muutis esialgselt esitatud hagiavaldust sedavõrd suures ulatuses, et seda ei ole põhjendatud käsitleda sama hagiavaldusena, mis esitati lapse nimel kohtule veebruaris 2014. Kostja leiab, et maakohus on lapse nimel esitatud hagiavalduse ja selle täpsustuse alusel peetud kohtumenetluses teinud otsuse, millega sisuliselt lahendatakse lapse ema võimalikku vaidlust vanemate kokkuleppe täitmise kohta ilma, et selleks oleks kohtule hagi esitatud.
17.Maakohus on asja menetlemisel rikkunud TsMS § 392 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt peab kohus eelmenetluses kontrollima hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse eeldusi. Kostja leiab, et hagis esitatud asjaoludel oleks hageja saanud kostja vastu esitada hagi juhul, kui vanemate vahel ei oleks olnud kokkulepet elatise maksmise kohta või kui oleks tuvastatud lapse õiguste rikkumine. Hagiavalduses ei ole väiteid ega tõendeid selle kohta, et vanemate kokkuleppega võidi rikkuda lapse õigust tema vajadustele vastavale ülalpidamisele. Kostja hinnangul ei saanud hagi olla lubatav ka TsMS § 369 alusel.
18.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti PKS § 100 lg-s 3 sätestatut, mis kostja hinnangul välistab alaealise lapse õiguse esitada kohtule hagi sellise nõudega, mis on vanemate kokkuleppega sama või samaväärne. Kohus jättis arvestamata asjaolu, et 25.02.2014 muutunud vanemate kokkuleppe kohane elatis ning hagiavalduses nõutav summa olid samaväärsed ning seega oli hageja nõue vanemate kokkuleppega juba kaetud. Kostja leiab, et kohus on vanemate kokkuleppe asendanud oma otsusega, mis on vastuolus TsMS § 4 lgs 4 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt peab kohus eelistama kokkuleppeid kohtuotsusele. Asjaolu, et käesoleval juhul ei ole kokkuleppe pooled kohtumenetluse pooled, ei muuda kokkulepete eelistamise mõtet.
19.Kuigi maakohus oli oma 24.07.2014 määruses märkinud, et menetlusosalistel on õigus esitada vaid õiguslikke seisukohti, kujundas maakohus oma järeldused ülalpidamiskohustuse rikkumisest ja lapse ülalpidamiseta jäämisest hageja 25.augustil 2014 esitatud viimastes seisukohtades esitatud faktiväidetele, mille kohaselt vanemad ei ole elatise andmises poole aasta kaupa kokku leppinud ja et vanemate vahel varem kokkulepitud 128 eurot oli 2013.a sügisest ebapiisavaks muutunud. Kuigi maakohus märkis oma otsuses, et kostja põhjendus elatise maksmisega viivitamise kohta ei olnud seaduslik, ei ole kohus märkinud õigusnormi, mida kostja oli rikkunud. Asjaoluga, et kostja ei maksnud raha lapse ema kontole igakuiselt, ei saa tõendada lapse ülalpidamiseta jäämist. Asjas puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et hageja oleks jäänud kostja süül ilma talle vajalikust ülalpidamisest. Kostja märgib, et ta ei ole hageja 25.08.2014 esitatud viimaseid seisukohti saanud, sest nende asemel saadeti kostjale 26. augustil kohtust e-postiga hageja esindaja poolt 19.augustil allkirjastatud ümbrik, milles oli 12. juuni vastus kohtunõudele, kostja poolt kohtule 1. märtsil esitatud e-kiri 25. veebruaril kostja ja hageja ema vahelisest kirjavahetusest ja samal päeval hageja ema esindaja koostatud ja saadetud kompromissiettepaneku tekst.
20.Kohus ei ole kogu menetluse jooksul uurinud hageja tegelikke vajadusi ega nende katmiseks vajamineva raha hulka. Isegi kui eeldada, et hageja vajadused olid kostja poolt
maksmata osa võrra suuremad, kujuneks olukord, et ülalpidamise kogusumma ületaks igal juhul seda piiri, kust alates ei saanud ka kohtupraktika kohaselt enam tugineda lapse eeldatavatele vajadustele ja eeldatavatele kuludele, vaid need tulnuks kohtumenetluses tõendada. Kuna hageja pidanuks tõendama oma vajalike ja põhjendatud kulude suurust, pidanuks kohus ka hagiavalduse alusel hindama, milline oli hageja kogukulude suurus kui liita kostjalt lapse kasuks väljamõistetav raha hagiavalduses märgitud varasema perioodi ühe kuu keskmise kuluga 248 euroga. Liites hageja ema tehtud kulutuste summa 248 eurot ja kostja poolt hagejale samal perioodil kuu kohta makstud 128 eurot või hageja nõutud summa, saaks mõlemal juhul summa, mis ületab ilmselgelt 320 eurot kui ka 355 eurot ja seega Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära nii perioodil 01.09.201331.12.2013 kui ka alates 2014 algusest kuni otsuse tegemiseni. Seega ka elatise väljamõistmise üldsätete ja senise kohtupraktika kohaselt saanuks kohus kostjalt elatise välja mõista üksnes sel juhul, kui hageja oleks oma tegelikke vajadusi ja selleks vajalike rahaliste vahendite suurust kohtule õigeaegselt tõendanud. Praegusel juhul on kohus hageja nõude rahuldanud ühegi tõendita sellest, et hageja põhjendatud vajadused oleks olnud suuremad tema huvides tegelikult tehtud kulutustest.
21.Kostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti määranud hagi hinna. Samuti leiab kostja, et maakohus on ebaõigesti jätnud poolte menetluskulud kostja kanda ning on seisukohal, et menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta poolte endi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ühtlasi esitas hageja vastuväite apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta ja taotluse selle läbivaatamata jätmiseks, kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga ning alused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks puuduvad. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
24.Alates hagiavalduse esitamisest on kostja olnud nõus maksma elatist vastavalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärale. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjalt tuleb hagi esitamisele eelnenud perioodi eest välja mõista elatis, mis vastab PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärale või elatis, mis vastab vanemate vahelisele kokkuleppele. Samuti on poolte vahel vaidlus selle üle, kas elatis tuleks kohtu kaudu välja mõista olenemata sellest, et kostja on alates 2014.a märtsist ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud.
25.Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei saanud hageja esitada kostja vastu elatise maksmise nõuet, sest vanemate vahel oli kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest
tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Riigikohus on selgitanud, et vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest (RKTKo nr 3-2-1-78-13, p 13). PKS § 97 p 1 järgi on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist. Käesoleval juhul on maakohus tuvastanud, et kostja on jätnud vanemate vahelise kokkuleppe ja lapse ülalpidamiskohustuse täitmata viieks kuuks, tasudes pärast hagiavalduse kättesaamist 25.02.2014.a. elatist 768 eurot. Seega oli hagejal alus elatisenõude esitamiseks.
26.PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Käesoleval juhul nõuab hageja miinimummääras ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt perioodi 01.09.2013-28.02.2014 eest. Kuna kostja kokkulepet ei täitnud ning kokkulepitud elatise suurus oli seaduses sätestatud miinimummäärast väiksem, siis ei pidanud maakohus tagasiulatuva elatise väljamõistmisel lähtuma vanemate vahel kokkulepitust. PKS § 100 lg 3 kohaselt ei välista ega piira kokkulepe seadusest tuleneva nõude esitamist. Ebaõige on kostja seisukoht ka selle kohta, et elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras väljamõistmiseks oleks hageja pidanud tõendama, et tema kulutused ja vajadused olid sellel perioodil suuremad, kui vanemate vahelisest kokkuleppest tulenev 128 eurot. PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäär on mõeldud lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks ja seega ei olnud vajalik lapsele tehtavaid kulutusi eraldi välja tuua ja nende suurust hinnata. PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus üksnes mõjuval põhjusel välja mõista elatise alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Selliseks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Käesoleval juhul ei ole kostja kohtu ette toonud selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis annaks aluse elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on elatise väljamõistmisel lähtunud õigesti PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast ning mõistnud kostjalt tagasiulatuvalt välja elatise võlgnevuse perioodi 01.09.2013-28.02.2014 eest summas 227 eurot.
27.Maakohus on elatise väljamõistmisel võtnud õigesti arvesse, et kostja on tasunud elatist kohtumenetluse vältel alates 2014.a märtsist kuni 2014.a augustini ning mõistnud elatise välja alates 01.09.2014. TsMS § 369 järgi võib juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine, aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt (RKTKo nr 3-2-1-37-11, p 14). Käesoleval juhul on enne hagiavalduse kohtule esitamist kostja ülalpidamiskohustust rikkunud ning ei ole ilma mõjuva põhjuseta täitnud alaealise lapse ülalpidamiskohustust hagi esitamisele eelnenud viiel järjestikusel kalendrikuul. Võttes arvesse, et hagi on esitatud alaealise lapse huvides, annab kostja selline käitumine piisava aluse TsMS § 369 järgi tulevase elatise väljamõistmiseks.
28.24.07.2014 tegi maakohus määruse, millega määras kirjaliku menetluse ning andis menetlusosalistele tähtaja seisukohtade esitamiseks kuni 25.08.2015. 26.08.2014 e-kirja kohaselt edastas kohus kostjale teadmiseks hageja poolt 25.08.2014 edastatud seisukohad. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud asjaolule, et kohtu poolt 26.08.2014 saadetud ekirja manuses ei olnud hageja poolt 25.08.2014 esitatud seisukohti. Ringkonnakohus märgib, et kui maakohus kostjale hageja viimast seisukohta ei edastatud, siis on tegemist küll menetlusnormi rikkumisega, kuid see ei toonud kaasa ebaõiget lahendit. Nimetatud dokumendis ei esitanud hageja uusi faktilisi asjaolusid.
29.Ebaõige on kostja seisukoht, et 25.04.2014 esitatud hagi täpsustus muutis esialgselt esitatud hagiavaldust sedavõrd suures ulatuses, et seda ei ole põhjendatud käsitleda sama hagiavaldusena. Selles menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet sellest tulenevalt, et kostja oli menetluse jooksul osaliselt oma kohustusi täitnud. Tegemist ei ole hagi muutmisega (TsMS § 376 lg 4), rääkimata sellest, et seda saaks pidada uue hagi esitamiseks.
30.Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on maakohus asja menetlemisel rikkunud TsMS § 392 lg-s 4 sätestatud ülesandeid ning väljunud asja lahendamisel hagiavaldusega esitatud nõude piiridest. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus nõuetekohaselt selgitanud välja asja lahendamiseks olulised asjaolud. Maakohus on otsusest nähtuvalt poolte esitatud asjakohaseid tõendeid hinnanud ning neist tehtud järeldusi piisaval määral põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Kostja on ette heitnud ka seda, et maakohus on oma otsuses valikuliselt kirjeldanud hagivalduses ja kostja vastuses toodud asjaolusid. TsMS § 442 lg 7 kohaselt märgitakse otsuse kirjeldavas osas lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohtuotsuse kirjeldavas osas kajastanud poolte väiteid piisavas ulatuses.
31.Hageja on esitanud vastuväite apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta ja taotluse selle läbivaatamata jätmiseks, kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga ning alused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks puuduvad. Ringkonnakohus jätab vastuväite ja taotluse apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata. TsMS § 637 lg-st 21 ei tulene keeldu apellatsioonkaebust sisuliselt läbi vaadata. Seega ei ole apellatsioonkaebus menetlusse võetud ebaõigesti, mistõttu puudub ka alus selle läbivaatamata jätmiseks.
32.Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2014 määruses, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta, oli märgitud apellatsioonkaebuse hinnaks 1597,50 eurot. Kostja on esitanud hagi hinna kohta vastuväite ja leidnud, et apellatsioonkaebuse hinnaks saaks maksimaalselt olla 759,50 eurot. Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud. TsMS § 129 lg 2 kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Kuna maakohtu otsusega mõisteti kostjalt välja edasiulatuva elatisena 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ja kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult, siis on apellatsioonkaebuse hinnaks 1597,50 eurot (9*177,50 eurot). Ka maakohtus oli hagi hinnaks 1597,50 eurot.
33.19.03.2015 andis kohus pooltele võimaluse esitada seni esitamata seisukohad hiljemalt 06.04.2015. Kostja esitas täiendavad seisukohad 19.04 2015 elektrooniliselt ja 21.04.2015 postiga. Kostja selgitas, et ta sai kohtu teate kätte alles 16.04.2015. Kuna kostja sai kohtu teate kätte pärast tähtaja möödumist, siis võtab kohus kostja seisukohad asja juurde. Nimetatud seisukohtades on kostja leidnud, et kui tegemist on lihtmenetluse asjaga, siis ei saanuks maakohtu otsusega väljamõistetud edasiulatuva elatise summa kokku olla suurem, kui lihtmenetluses lubatud rahaline piir. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. TsMS § 405 lg 1 kohaselt on lihtmenetlus defineeritud hagi hinna suuruse, mitte nõutava rahasumma suuruse kaudu. Samuti ei pea elatisenõuete puhul, mida menetletakse lihtmenetluse korras, otsusega väljamõistetud edasiulatuvate maksete kogusumma mahtuma 2000 euro piiresse. Sellist piirangut seadusest ei tulene.
34.Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja Tallinna Ringkonnakohtule tõenditena maksekorraldused elatise maksmise kohta 2014 septembri ja oktoobri kuu eest ning maakohtuga 26.08-27.08.2014 peetud e-kirjavahetuse. Tõendid on edastatud nii elektrooniliselt kui posti teel, s.t kahes eksemplaris. Lisaks esitas kostja elektrooniliselt 17.04.2015 kohtule maksekorraldused elatise maksmise kohta 2014 novembri – 2015 aprilli eest. Kohus leiab, et apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda TsMS § 238 lg 1 alusel. E-kirjavahetus on juba kohtutoimikus olemas, mistõttu selle täiendavaks esitamiseks ringkonnakohtule puudub vajadus. Maksekorraldused puudutavad maakohtu otsuse tegemise järgset perioodi ning see periood ei ole käesolevas asjas tõendamise esemeks. Apellatsioonimenetluses kontrollib ringkonnakohus maakohtu lahendi õigsust. Ringkonnakohus tagastab kostjale tõendid, mis edastati kohtule posti teel. Elektrooniliselt esitatud tõendeid ei ole vaja esitajale tagastada (RKTKo nr 3-2-1-101-12 p 29). Menetluskulude jaotus
35.Maakohus on TsMS § 162 lg-te 1 ja 4 koosmõjust tulenevalt pidanud võimalikuks jätta poolte menetluskulud kostja kanda. Kostja on apellatsioonkaebuses palunud muuta menetluskulude jaotust ning TsMS § 163 alusel jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, kuna hagi rahuldati osaliselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust muuta maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldati osaliselt ainult seetõttu, et kostja hakkas menetluse kestel elatist tasuma. Hageja saavutas kohtumenetlusega selle, mida ta taotles. Kostja on samuti leidnud, et ebaõiglane on jätta hageja esindaja kulud kostja kanda, kuna hagejal ei olnud objektiivset vajadust esindajat palgata. Kohus sellega ei nõustu. Käesolevas asjas on olnud sisuline vaidlus elatise väljamõistmise üle, mida on menetletud kahes kohtuastmes. Sellise vaidluse puhul ei saa esindaja kasutamist pidada ebavajalikuks. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
36.Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab
maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.