Rait Vaheri süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Silva Rood
Süüdistatav
Rait Vaher isikukood: 36301265220; elukoht: XXX; kodakondsus: XXX kodanik; emakeel: XXX; haridus XXX; töökoht: XXX varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata tõkend: ei ole kohaldatud
Kaitsja
vandeadvokaat Kaire Hänilene (määratud kaitsja)
RESOLUTSIOON
KrMS § 306, 309 lg 3, § 311 - § 313 alusel kohus otsustas:
1.Süüdi tunnistada Rait Vaher KarS § 274 lg 2 p 4 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.
2.KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Rait Vaheri kahtlustatavana kinnipidamise aeg 20. – 21. november 2024, s.o 2 (kaks) päeva, ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 11 (üksteist) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
3.KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Rait Vaher ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
KarS § 78 p 1 alusel arvestada Rait Vaheri katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 14. jaanuarist 2026.
5.Jätta Rait Vaheri menetluskuludest 1637 (üks tuhat kuussada kolmkümmend seitse) eurot 76 senti Eesti Vabariigi kanda.
6.Välja mõista Rait Vaherilt riigi tuludesse menetluskuluna pool sundrahast, s.o 664 (kuussada kuuskümmend neli) eurot 50 senti.
Jätta pool sundrahast, s.o 664 eurot 50 senti, Eesti Vabariigi kanda.
8.Määrata KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulu 664 eurot 50 senti tasumisele ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Makseinfo Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS või EE522200221013264447 Swedbank AS või EE401700017002872300 Luminor Bank AS või EE957700771001523585 LHV Pank AS, märkides ära viitenumbri ning selgituse “Rait Vaher otsus nr 1-25-4030, menetluskulud“. Menetluskulude tasumisel tuleb märkida viitenumber, mis on 99926700001258. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Juhul kui keegi kohtumenetluse pooltest esitab teate apellatsiooni esitamise soovi kohta, on kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav kohtu kantseleis hiljemalt 30. jaanuaril 2026. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse tervikuna avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest määruskaebuse esitamise teel otsuse teinud kohtule.
KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
Süüdistus
1.Rait Vaherile esitati süüdistus KarS § 274 lg 2 p 4 järgi selles, et tema 20. novembril 2024 kella 11:05 paiku XXX ähvardas hanguga, s.o relvana kasutatav muu esemega, ametikohustusi täitvat Põllumajandus- ja Toiduameti ametnikku E.N-i, suunates hangu kannatanu suunas, liikus tema poole ja vehkis sellega, mille tagajärjel tundis E.N ohtu oma elule ja tervisele. Pärast seda kui Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna Jõgeva piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik T.E käskis R. Vaheril hang maha panna, suunas R. Vaher hangu, s.o relvana kasutatav muu eseme, piirkonnapolitseinik T.E poole ning liikus tema suunas, eirates piirkonnapolitseiniku suulist korraldust hang maha visata, öeldes et „lase siis, kui tahad“. Sellise tegevuse tagajärjel tundis T.E ohtu oma elule ja tervisele.
Kohtu seisukoht
2.Esmalt hindab kohus R. Vaherile KarS § 274 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuse põhjendatust (I) ning võtab seisukoha mõistetava karistuse osas (II). Viimaks otsustab kohus menetluskulude hüvitamise (III). (I)
3.R. Vaherit süüdistatakse KarS § 274 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o relvana kasutatava muu esemega võimuesindajate suhtes vägivalla (käesolevalt ähvardamise) kasutamises. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas E.N ja T.E tegutsesid võimuesindajatena, kas R. Vaher ähvardas kannatanuid KarS § 120 lg 1 mõttes ning kas R. Vaher tegi seda relvana kasutatava muu esemega.
4.E.N andis ütlusi selle kohta, et tema töötab Põllumajandus- ja Toiduametis ja teostab järelevalvetoiminguid, mis puudutab loomatervise- ja loomakaitsealaseid valdkondi. Ta teostab ametlikke kontrolle, väljastab asjakohaseid dokumente, sertifikaate ja lubasid, koostab otsuseid, teostab haldusjärelevalvet ja saab kasutada ka sunnimeetmeid. Tema tööpiirkonnaks on mh ka XXX. R. Vaheri elukohta läks E.N kontrolli tegema Eesti Loomakaitseliidult saadud vihje tõttu. E.N käis R. Vaheri juures kontrolli tegemas 15. augustil, 11. septembril,
24.oktoobril ja viimast järelkontrolli tegemas sündmuste toimumise päeval, s.o 20. novembril 2024. Kõigil kordadel käis E.N R. Vaheri juures Põllumajandus- ja Toiduameti järelevalveametnikuna oma ametiülesannete teostamise käigus.
5.T.E selgitas, et töötab Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonnas ning tema on Mustvee piirkonnapolitseinik. T.E sõnul helistas temale E.N, kes palus ametiabi, kuivõrd oli alust arvata, et asi võib minna ohtlikuks. E.N oli selgitanud temale, et kui politseiametnik kaasas, siis teine pool taltub ning ei hakka vastu ega sõimama. R. Vaheri juures oli T.E-l politseivorm seljas. Seega on näha, et T.E täitis 20. novembril 2024 XXX ametiülesandeid, s.o oli A. Kile kaasas julgestuseks ja seda politseiametnikuna.
6.Seda, et E.N on Põllumajandus- ja Toiduameti järelevalveametnik ja T.E politseiametnik teadis ka süüdistatav R. Vaher. A. Ki ütlustest on näha, et kui nad R. Vaheri kinnistule XXX , XXX-i saabusid ja R. Vaheriga kohtusid, siis ta tutvustas nii ennast kui politseiametnik T.E-d. T.E ütlustest on näha, et R. Vaher tundis ära A. Ki ning T.E-d natukene teadis, aga viimane tutvustas, et on piirkonnapolitseinik. R. Vaheri sõnul ei olnud mingit tutvustamist, kuid tema sõnul tundis ta A. Ki ära ja vormist nägi, et on politseinik (T.E). Arvestades seda, et T.E kandis politseivormi ning E.N oli käinud juba varasemalt tööülesandeid teostamas süüdistatava juures ja süüdistatav oli juba sellest tulenevalt teadlik A. Ki ametiseisundist, on tõendatud, et R. Vaher sai aru, et tegemist on võimuesindajatega.
7.Vaidlust ei ole selles, et T.E täitis 20. novembril 2024 kogu sündmuste käigus ametiülesandeid ja käitus seega ka võimuesindajana KarS § 274 mõttes. Vähemalt ei ole sellele vastuväiteid esitatud ning vastupidine ei tulene ka ühestki kohtule esitatud tõendist (sh ütlustest). T.E oli A. Kiga kaasas julgestuseks ametiabi korras ning mh andis ta ka R. Vaherile ametiülesannete täitmise käigus korralduse panna hang maha, seda korduvalt, mida R. Vaher ei teinud.
8.Küll leiab kaitsja, et oluline on tuvastada, kas E.N tegutses võimesindaja pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras ehk kas E.N, andes 20. novembril 2024 korraldusi, sh seoses hobustega, oli õigustatud seda tegema ja kas ta tegutses sealjuures ametiülesannete piirides.
9.Loomakaitseseaduse (LoKS) § 3 lg 1 kohaselt on loomapidaja loomakaitseseaduse tähenduses isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendivõi muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga. Vaidlust ei ole selles, et R. Vaherile kuulusid 20. novembril 2024 tema elukohas olev poni Hau kui ka samas kohas olevad lambad. Lisaks oli tal sel ajal hobune Kovitka, kes viibis kliinikus, ja poni Hekla, kes viibis Y.E S juures Pangodis.
10.Nagu kohus otsuse p-s 4 välja tõi, siis A. Ki ülesandeks on mh teostada järelevalvet loomatervise- ja loomakaitsealastes valdkondades. Loomakaitseseaduse 10. peatükk sätestab riikliku järelevalve, sh Põllumajandus- ja Toiduameti pädevuse ja erinevad meetmed, mida on võimalik rakendada loomapidaja suhtes. Seega oli A. Kil õigus teha ettekirjutusi (tuleneb haldusmenetluse seaduse §-st 51, kuivõrd täidab haldusülesandeid), määrata sunniraha (LoKS § 62) ning viimaks on võimalik meetmena kohaldada ka looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustuse ülevõtmist (LoKS § 64).
11.Kriminaalasjas on tuvastatud, et E.N käis kokku neljal korral R. Vaheri juures loomapidamisnõuete täitmist kontrollimas. E.N selgitas, et esimesel korral, s.o 15. augustil 2024, alustati haldusmenetlust, tegemist oli paikkontrolliga, ning haldusmenetluse protokolli sai R. Vaher hiljem. 11. septembril 2024 käis ta kontrollimas ettekirjutuste täitmist – ettekirjutused olid täitmata ning tehti sunniraha määramise otsus. R. Vaher tasus sunniraha ära, seda kinnitavad ka R. Vaheri enda ütlused. Kolmandal korral, s.o 24. oktoobril 2024, käis E.N uuesti kontrollimas loomapidamisnõuete täitmist – nõuded ei olnud täidetud, ei hakatud protokolli koostama, kuna ei olnud näha, et R. Vaher muudaks midagi. Kui esimesel kahel korral keskenduti peaasjalikult lammastele – lammaste karv oli pügamata (paks, narmendav, räämas, pulstunud, tokerjas) vähemalt kaks aastat – kohustus on pügada lambaid kord aastas (vt Nõuded lamba ja kitse pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta–Riigi Teataja, § 8 lg 1), siis 24. oktoobril 2024 juhtis E.N tähelepanu ka sellele, et talv tuleb ja uuris, kuhu R. Vaher oma hobused paneb ning viitas, et tuleb hobustele leida talveks varjualune.
12.Seega ei saanud R. Vaherile tulla üllatusena 20. novembril 2024 see, et juhiti tähelepanu ka hobuste pidamise tingimustele. R. Vaheri ütlused kinnitavad samuti, et eelviimasel korral, s.o 24. oktoobril 2024, oli juttu ponide tekkidest, ning kõigil kolmel korral olid teemaks lammaste pidamistingimused (sh nende pügamine).
13.A. Ki ütlustest on näha, et 20. novembril 2024 mindi tegema järelkontrolli, et kontrollida, kas R. Vaher on täitnud lammastega seotud ettekirjutusi – valdavalt ei olnud –, ning selgitati, et kavatsetakse muuta haldusakti sisu loomapidamise lõpetamiseks, seda seoses lammastega. Lisaks oli plaanis teha lisaettekirjutus, et leida hobustele talveks sobiv tall, koht või paik, kus neil oleks ohutu, saaksid süüa ja juua ning oleks tagatud seadusega sätestatud minimaalsed hooldusvõimalused. R. Vaheri XXX kinnistule jõudes nägid nii E.N kui T.E, et
karjakoplis jookseb edasi-tagasi kriiskav hobune. R. Vaher selgitas, et poni tunneb ennast üksikuna, ta ei kriiska ilmastikuolude pärast ning ei nõustunud A. Ki tehtud korraldustega.
14.Olukorras, kus ilmastikuolud olid tavapärasest keerulisemad – õues oli tuisk (lumetorm), teeolud olid halvad (tuli sõita 70 km tunnis), väljas oli tuntavalt külm –, mida kinnitavad A. Ki ja T.E ütlused, ning hobune (poni) oli karjakoplis ja kriiskas, ei saa välistada, et poni ei olnud rahul ka nende ilmastikutingimustega – tuisk, tuul, lumi. Ka tunnistaja K. S ütlused kinnitavad, et teeolud olid halvad – oli lörtsine, null kraadi ümber – ning Y.E ei riskinud minna ponile järele sellistes tingimustes suverehvidega.
15.Kohus möönab, et nii R. Vaheri kui tunnistaja K. Sa ütluste põhjal on võimalik järeldada, et seda tüüpi ponid võivadki väljas olla ja nende osas on parim viis kohaldada portsjonkarjatamist (seda vältimaks laminiidi tekkimist). R. Vaher selgitas, et õues oli 1-2 kraadi külma ning on arusaamatu, kuidas vanasti hobustega välitööd tehti, kui see on äärmuslik ilmastikuolu. Y.E selgitas, et hobuseid võib pidada välitingimustes – neil on olemas igasugused tekid, peab olema tagatud söök, veele juurdepääs, varjualune või tekid, metsaalused, kuhu minna. Nii R. Vaher kui Y.E on pikaajalised hobusepidajad – R. Vaher aastast 1998 ning Y.E on omanud 25 aastat isiklikku ratsatalu, kuid hobustega kokku puutunud sünnist saati. Seega kohus ei pisenda mitte kuidagi R. Vaheri teadmisi hobusekasvatusest ning ei välista, et R. Vaheri tingimused hobuste pidamiseks on nõuetekohased. Seda, et talle on hobused väga olulised ja ka nende heaolu on oluline, kinnitavad K. S ütlused.
16.Eelnev aga ei tähenda, et A. Ki korraldused seoses karjakoplis olnud poniga ei oleks olnud kooskõlas kehtivate õigusaktidega ega antud tema pädevuse piires. Kuivõrd tegemist oli haldusmenetlusega, on haldusmenetluse seaduse § 51 järgi võimalik haldusaktina anda ka korraldusi ning sama seaduse § 55 lg 1 võimaldab anda edasilükkamatu korralduse ka muus vormis kui kirjalikult. Olukorras, kus A. Ki hinnangul võivad olla looma (poni) pidamistingimused vastuolus vajalike nõuetega – ei olnud varju all, oli halvad ilmastikuolud, poni kriiskas –, oli ta õigustatud võtma kasutusele meetmeid, et tagada looma heaolu. Arvestades väljatoodud tegureid, oli kohtu hinnangul piisavalt viiteid, et poni ei olnud sel hetkel tingimustega rahul (oli selleks siis ilmastikuolud või muud tingimused). Seda, et poni kriiskas, ei vaidlustanud ka R. Vaher.
17.Asjaolu, et hobuste pidamise tingimused ei ole sätestatud üheski õigusaktis, ei tähenda, et hobuste, sh ponide, pidamisel ei peaks arvestama nende jaoks sobivate tingimustega, sh tuleb tagada neile samuti varjualune vastavalt ilmastikutingimustele, sobiv söök-jook, hoolitsus nende tervise jms eest. Vastupidine annaks loomaomanikule võimaluse eirata loomade heaolu või lähtuda sellest, mida loomaomanik parajasti ise vajalikuks või põhjendatuks peab (olenemata sellest, millised tingimused tegelikult hobustele vajalikud oleksid). LoKS § 3 lg 2 sätestab, et loomapidaja peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale kohases koguses sööta ja joogivett (p 1); sobiva hoolduse (p 2); sobiva mikrokliima ja ruumi või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust (p 3) ning muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku. Nimetatud tingimused kehtivad ka hobuste pidamisel.
18.Vaidlusaluseks küsimuseks on seegi, kas E.N andis korralduse panna ponile peale tekk või tuua poni varju alla. Kui A. Ki sõnul käskis ta korduvalt tuua poni varju alla, siis R. Vaheri sõnul kästi tal ponile selga panna tekk, mida viimane aga teha ei soovinud (arvestades poni tüüpi ja sedagi, et pidi koju tooma kliinikust hobuse Kovitka, kellele tekk oli mõeldud). T.E märkis, et E.N selgitas R. Vaherile mh, et saaks hobuse ära sealt, varju panna, ning kuulis ka seda, et oli vaidlus sellest, miks hobune seal väljas on, karjub. Lõpuks tõi R. Vaher hobuse tuulevarju. Juttu oli ka soojendusest hobusele, millegi peale panemine. Seega on näha, et T.E ütlused viitavad mõlemale variandile. Samas on kohus seisukohal, et ei olegi oluline, kas korralduste sisuks oli poni varju alla viimine või temale teki peale panemine, kuivõrd eesmärk oli sel hetkel tagada poni heaolu ning parandada tema tingimusi, s.o ennekõike, et ta enam ei kriiskaks. Korralduste edasilükkamatuse aga tingisid ilmastikuolud, mistõttu oli korralduse kui haldusakti andmine ka suuliselt õiguspärane.
19.Viimaks on tõstatatud ametiülesannete täitmise osas küsimus selleski, kas E.N andis korralduse, et hobused viiakse minema või ei või R. Vaher tuua XXXenam ühtegi hobust. R. Vaheri sõnul ei öelnud E.N seda, et hobune viiakse minema, vaid ütles, et „sina ei too siia enam kedagi“ selle peale, kui R. Vaher oli öelnud, et toob kliinikust Kovitka tagasi. T.E sõnul võib olla eeluurimisel antud ütlus selle kohta, et kui R. Vaher hobust siseruumidesse ei vii, siis toimetatakse hobune sealt üldse minema, olla õige. E.N selgitas, et esialgu oli plaanis muuta ettekirjutust nii, et võetakse lammaste pidamise õigus üle, kuid hiljem räägiti ka hobuste pidamise ülevõtmisest ning ta võis ka öelda, et nad viivad ka hobuse ära. Kui R. Vaher ei oleks hanguga ähvardanud, oleks haldusmenetlus edasi läinud teises formaadis – oleksid teinud uue ettekirjutuse loomapidamise lõpetamise kohta ja inimesele oleks antud mõistlik aeg selle täitmiseks. Sellise ettekirjutuse peale on võimalik esitada ka kaebus, küsitakse ka arvamust haldusmenetluse seaduse § 40 alusel.
20.Kohtu hinnangul ei andnud E.N hobuste pidamise äravõtmise osas korraldust, vaid nentis, et kui ta ei taga neile sobilikke tingimusi (varjualune vms), siis võetakse temalt loomapidamise, sh hobuste pidamise õigus üle. R. Vaher on aastast 1998 tegelenud hobuste pidamisega, seega peab ta olema teadlik ka vastavatest õigusnormidest ning selles sisalduvast, sh sellest, millistel tingimustel loomapidamise õigus üle võetakse. A. Ki selgitused, et tegemist on äärmusliku meetmega, on usutavad, kuivõrd loomadele uue asukoha leidmine on raskendatud ning usutavasti ei ole ka loomade tapmine esimene valik. Usutav on seegi, et loomapidamise õiguse ülevõtmine peab olema äärmiselt põhjendatud meede, seega on vähetõenäoline, et keegi sellises olukorras vastava otsuse suuliselt kohapeal teeb. Arvestades seda, et A. Ki sõnul ei olnud plaanis kohapeal ka lambaid ära võtta (milleks peaasjalikult ju R. Vaheri elukohta mindi), vaid teha pärast järelkontrolli sellekohane ettekirjutus. Isegi kui möönda, et E.N justkui andis sellise korralduse, ei lasknud R. Vaher temal korraldust lõpuni selgitada (sh nt vaidlustamise korda), kuivõrd tõstis hangu ja suunas selle A. Ki poole.
21.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et E.N tegutses oma pädevuse piires ja vastavalt õigusaktidele – täitis seega ametiülesandeid ning on käsitletav võimuesindajana KarS § 274 mõttes.
22.KarS § 120 lg 1 objektiivse koosseisu esinemist on võimalik jaatada, kui on tõendatud tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine ning kui on olnud alust karta ka selle ähvarduse täideviimist. R. Vaherile on
esitatud süüdistus mõlema kannatanu ähvardamises hanguga, mille järel tundsid mõlemad kannatanud ohtu enda elule ja tervisele. Seega on esitatud süüdistus nii tapmise kui ka tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises.
23.Kohus ei nõustu kaitsja väitega selles, et süüdistusest ei ole aru saada, milles seisnes kannatanute ähvardamine. Süüdistuses on märgitud esmalt see, et R. Vaher ähvardas hanguga ametikohustusi täitvat E.N-i, suunates hangu kannatanu suunas, liikus tema poole ja vehkis sellega, mille tagajärjel tundis E.N ohtu oma elule ja tervisele. Süüdistuses on otsesõnu öeldud, kuidas R. Vaher E.N-i ähvardas. Väljend „oht elule ja tervisele“ viitab selgelt tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisele. Lisaks on süüdistuses välja toodud, et kui T.E käskis R. Vaheril hang maha panna, suunas R. Vaher hangu piirkonnapolitseinik T.E poole, liikus tema suunas, eirates suulist korraldust panna hang maha, mille tagajärjel tundis T.E ohtu oma elule ja tervisele (taaskord tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine). Ka T.E puhul on välja toodud, milline tegevus täpselt ähvardav oli – selleks oli hangu suunamine ja liikumine T.E poole. Kohus möönab, et suulise korralduse eiramine ei ole käsitletav vähemalt selles olukorras ähvardamisena, kuid sellekohane viide näitab süüdistuses, et T.E täitis võimuesindaja rolli.
24.Vaidlust ei ole selles, et 20. novembril 2024 oli R. Vaher oma elukohas XXX , kui Põllumajandus- ja Toiduameti järelevalveametnik E.N ja temaga ametiabi korras julgestuseks kaasas olnud piirkonnapolitseinik T.E R. Vaheri elukohta läksid. Kokkusaamise aeg oli 11.00. Lisaks neile pidi kohale tulema Lääne-Viru kolleeg, kes jäi hiljaks. Kinnistule sisenesid T.E ja E.N kella 10:55 ajal. Vaidlust ei ole selleski, et E.N tegi R. Vaheri loomapidamise (lammaste) osas järelkontrolli ning tal oli plaanis muuta ettekirjutust ja teha ka lisaettekirjutus hobuste osas. Esmalt oli juttu karjapõllul oleva poni varju alla toomisest, temale teki peale panemisest. E.N ja R. Vaher vaidlesid. Vahepeal tõi R. Vaher poni karjapõllult ära ja pani ponile heina, tal oli hang käes, ja E.N käis lambaid lugemas laudas ja oli ka lambaaedikus. Vestlused olid pingelised, üksteise seisukohtadega ei nõustutud ning teemaks oli viimaks loomapidamiseõiguse üle võtmine või äravõtmine, mis kulmineerus süüdistuses märgitud sündmusega.
25.Kohtule on esitatud tõendina juhtumi kokkuvõte/SAR päevik (tl 26-33), mis tõendab, et 20. novembril 2024 kell 11:41 on saadud Häirekeskuse 112 numbrile väljakutse aadressile , XXX-i. Isikusamasuse tuvastamise protokoll (tl 42) 20. novembrist 2024 tõendab, et XXX on tuvastatud samal kuupäeval kell 12:03 R. Vaheri isikusamasus. Seega viibis R. Vaher sündmuskohal kuriteo toimepanemise ajal. Seda kinnitab ka R. Vaheri kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (tl 43-45).
26.Sündmuskoha vaatlusprotokoll (tl 34-41) kuupäevaga 20. november 2024 tõendab sündmuse toimumise kohta, s.o XXX kinnistu asukohta, relvana kasutatava muu eseme, s.o hangu (fotod 7-10), väljanägemist, mõõte ja asukohta. Hangu asukoht kattub nii süüdistatava kui kannatanute kirjeldusega, kus ähvardamine aset leidis. Samuti kattub hangu pikkus (1,21,3 m) osapoolte kirjeldusega. Lisaks on näha, et XXX hoovis on maas lumi (vastab kannatanute kirjeldusele ilmastikuoludest) kui ka on näha need aedikud (fotod 7 ja 9), mille vahetus läheduses seisid E.N ja T.E ning kus R. Vaher hangu üles tõstis ja kannatanute poole suunas.
27.Kannatanu E.N kirjeldab kuriteosündmuse toimumise asjaolusid järgnevalt. Kui tema ütles R. Vaherile, et ka hobuste pidamine võetakse üle, oli R. Vaheril käes hang (toetus parema käega hangule), millega ta oli eelnevalt viinud hobusele heina ja kohandanud lammaste sõimes olevat sööta. R. Vaher tõstis selle peale hangu üles ja suunas hangu terad A. Ki suunas – parema käega hoidis kinni hangu käepidemest ja vasakuga hangu varrest –, hoidis hangu nagu lippu. Hang oli Fiskarsi neljaharaline musta varre ja oranži käepidemega ning 1.2 kuni 1,3 meetrit pikk. Tema ja R. Vaheri vahe oli kusagil meeter-poolteist, sama kaugel oli temast ka T.E. Nad paiknesid nii, et tema oli ühel pool aedikut, millest väljus siis, kui T.E oli R. Vaheri maha jooksnud, ning T.E ja R. Vaher teiselpool aedikut. Tema oli näoga R. Vaheri poole, T.E oli temast vasakul ja R. Vaherist paremal, moodustasid kolmnurga. T.E ja R. Vaheri vähemaa oli kusagil poole meetri kanti. Kui R. Vaher hangu tõstis, siis ütles, et „hobuseid te küll ära ei võta“. R. Vaher suunas hangu ettepoole, s.o tema poole, ja liigutas seda, kui kannatanu ei mäletanud, kas R. Vaher hangu liigutades tammus kohapeal või tegi ka samme tema poole. R. Vaher kordas politseiametniku korralduste peale, et „hobuseid te ära ei võta“. Seejärel võttis T.E välja teenistusrelva ja andis kaks korraldust hang maha visata. R. Vaher hangu maha ei visanud, suunas hangu tema ja T.E poole, et kaitsta enda perimeetrit. Kui tema oli aia juures, liikus paremale poole, siis R. Vaher vaatas teda hetkeks ja liigutas hangu tema poole, mille järel politseiametnik jooksis R. Vaheri maha. Nad kukkusid koos pikali. Käeraudade panemisele hakkas R. Vaher vastu, ta ei rahunenud maha ka siis ning politseiametnik kasutas R. Vaheri rahustamiseks pipragaasi.
28.Kannatanu T.E ütluste järgi läks ärevaks sel hetkel, kui E.N tuli aedikust välja (seda pärast lammaste lugemist). Juttu A. Ki ja R. Vaheri vahel oli sellest, et loomad tuleb kas hävitada või ära anda, kusagile tapamajja viia või mingitest loomadest tuleb loobuda. Seda, kas jutt oli hobustest või lammastest, sellest T.E aru ei saanud. R. Vaher läks sel hetkel täiesti närvi ja ütles, et „sina minu loomi ära ei võta“, hangu suunas A. Ki peale. R. Vaher oli vihane, käsi käis ja liigutas. Tegemist oli Fiskarsi hanguga, 11,3 m pikk ja tera pikkus oli 2030 cm. Tema oli R. Vaherist ja A. Kist kolm meetrit, E.N ja R. Vaher üksteisest vähemalt paari meetri kaugusel. T.E mäletamist mööda oli E.N aedikust väljas. Nad paiknesid nii, et E.N oli temast paremal, R. Vaher oli tema suhtes otse. Ta tundis ohtu A. Ki elule ja tervisele – kaks sammu ja hang oleks rinnus sees olnud –, R. Vaher oli väga ärritunud ja vihane. Seetõttu võttis ta välja teenistusrelva, suunas selle R. Vaheri suunas ja käskis korduvalt hang maha visata. R. Vaher hangu maha ei visanud, keeras selle T.E suunas, tegi sammu tema poole ja ütles, et „lase mind siis maha“. R. Vaher liigutas paar korda hangu. Kui R. Vaher keeras uuesti A. Ki suunas, jõudis T.E teenistusrelva ära panna ja gaasi võtta, kuid otsustas tuule tõttu loobuda gaasist. Ta nägi, et R. Vaher seisab hang tema (A. Ki) poole, hang oli nii käes, et pide tuli tagant. T.E astus kaks sammu tema poole, sai R. Vaherist tagant kinni võtta, tõmbas hangu käest ja koos kukkusid maha. R. Vaher käitus edasi agressiivselt, ta sai pärast gaasi vajutamist R. Vaheri käed selja peale ja raudu.
29.Süüdistatava R. Vaheri sõnul oli temal hang käes, kuivõrd oli eelnevalt sellega heina tõstnud. Hangu tõstis ta selle peale, kui E.N ütles temale, et „sina ei too enam siia kedagi (loe: hobust)“. E.N tuli eelnevalt laudast ja jäi aia ette – aeda nende vahel ei olnud. Hangu tõstmise ajal ütles R. Vaher, et „mina toon oma poni, mina toon Kovitka koju“. Kui tema kordas, et toob oma poni tagasi, siis politseinik haaras relva. Politseiniku keha jäi metallvõrestiku taha osaliselt, aga kätt relvaga nägi võrestiku vahelt (vt R. Vaheri selgitused ja sündmuskoha vaatlusprotokolli fotod nr 7 ja 9). R. Vaher jälgis, mida politseinik relvaga
teeb. Politseinik kordas, et „viska hang maha, viska hang maha“. Tema seisis näoga otse politseiniku vastas, E.N jäi aia äärde tema vasakule käele. Kaugused olid 2,5 kuni 3 meetrit. R. Vaheri sõnul ta A. Ki liikumist ei jälginud, vaid jälgis relva. Ballistika tulemused on erinevad kui ta seisab või kui liigutab. Tema politseiniku suunas liigutusi hanguga ei teinud, lähemale ka ei astunud. Keha ja nägu oli suunatud kogu aeg politseiniku poole. Hangu maha ei visanud, sest ei teadnud, kuidas politseinik liigutamisele reageerib. Politseinik pani relva kabuuri, siis pöörast ta ringi ja läks võtma mikrobussist kummikaussi mineraalideega (lammastele ja ponile). Ta sai selja keerata, kui temale tormati selga, sai gaasi ja kukkus. Hang oli temal käes – ta ei tea, kas politseinik tõmbas selle tagant ära või jäi see keha alla.
30.Süüdistatav R. Vaheri ütlused kinnitavad osaliselt kannatanute ütlusi, kuid erinevad A. Ki ütlustest A. Ki paiknemise osas sündmuse toimumise ajal ning mõlema kannatanu ütlustest osas, milles R. Vaher liigutas hangu ähvardavalt edasi-tagasi mõlema kannatanu suunas. Kohus nõustub sellega, et A. Ki ütlused tema paiknemise osas ei ole kooskõlas ei süüdistatava ega ka teise kannatanu T.E ütlustega. Küll ei ole see selline asjaolu, mis annaks aluse tunnistada A. Ki ütlused ebausaldusväärseks. Nimelt kattuvad peaasjalikult A. Ki ütlused T.E ütlustega ning ka osaliselt R. Vaheri ütlustega. Seda, et A. Ki hinnangul olid vahemaad väiksemad osaliste vahel, võib tingida lihtsalt silmaga mõõtmise viga ning ei saa välistada, et pingelise olukorra tõttu ei mäletanud E.N sedagi, kummal pool aedikut ta paiknes (käis ta ju ka lambaid lugemas). Olukorras, kus inimest ähvardatakse hanguga, ta tunneb ohtu oma elule ja tervisele, ning ka teine kannatanu hindab olukorda niivõrd ähvardavaks, et võtab välja oma teenistusrelva, ei pruugi E.N mäletada neid asjaolusid, mis ei olnud tema jaoks sündmuse ajal olulised (nt tema või teiste paiknemine). On usutav, et meeles on õigesti just hangu tõstmine, ähvardavad liigutused tema suunas, mis tekitavad tavapärasest ootamatuma olukorra.
31.R. Vaher on asunud pisendama sündmuse toimumise asjaolusid, tunnistades küll hangu tõstmist kannatanu A. Ki suunas ja mööndes, et eesmärk oli konkreetsemalt enda sõnu „mina toon oma poni, mina toon Kovitka koju“ edasi anda, kuid ei võta omaks hanguga kannatanute suunas liikumist ja nende suunas vehkimist. Kohtu hinnangul on A. Ki ja T.E ütlused kooskõlas, mis puudutab hangu tõstmist ja selle liigutamist, liigutamise järjekorda (esmalt A. Ki suunas, seejärel T.E suunas ja siis keerates uuesti A. Ki suunas) ning T.E antud korraldusi ja T.E poolset R. Vaheri nn mahajooksmist. Kohtu hinnangul ei ole ühtegi põhjust kahelda kannatanute ütlustes, mis kirjeldavad ähvardamise toimumist. Isegi kui möönda, et A. Ki ja R. Vaheri vahel olid konfliktsed suhted (millises olukorras kohus siiski ei näe, et E.N oleks andnud ütlusi moonutatult), siis T.E suhtlus R. Vaheriga oli isegi sõbralik (räägiti lendoravatest jms), ning ei ole ühtegi viidet, miks oleks T.E pidanud tõde moonutama või R. Vaherit ilmaasjata süüstama. Seega loeb kohus tõendatuks kannatanute versiooni, mis kirjeldab hanguga ähvardamist ja sündmuste järjekorda.
32.Mis puudutab asjaolu, et süüdistuse järgi ei järgnenud Rait Vaheri hangu tõstmisele ühtegi sõnalist ähvardust, siis ähvardamine on võimalik ka teoga. Kohtu hinnangul on hangu üles tõstmine ja sellega vehkimine iseenesest ähvardava iseloomuga. Nii on võimalik hanguga tekitada tõsist kehalist kahju, mis võib kaasa tuua isegi inimese surma (vt sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabeli fotod 8-10), arvestades just hangu teravaid otsi. Arvestades sedagi, et Rait Vaher oli sellel hetkel ärritunud (nagu ta ise vastas, tundis viha ja kurbust), siis selline liigutus on selgelt ähvardav. Tegelikult on R. Vaheri ütlustest näha, et ta oli ärritunud ja ta tahtis hanguga tõstmisega näidata, et mõtleb oma sõnu tõsiselt, samuti kaitses oma
perimeetrit, sh relva tõstnud politseiametniku eest. Nn keskmise mõistliku inimese vaatenurgast on R. Vaheri käitumine ähvardav ning tajutav on nii elu kui ka tervise ohustamine.
33.E.N andis ütlusi selle kohta, et selline käitumine oli üllatav, oli hirmutav ja ta oli šokis, sel hetkel kangestus. E.N kartis, kuna tema poole suunas terava hargi inimene, kes on hüsteerias ja hullub. E.N tundis ohtu ning nende praktikas on see haruharva, et võetakse politseinik kaasa. Politsei ametiabi palus ta seetõttu, et eelneval korral oli R. Vaher ähvardanud, et tuleb hanguga vastu. T.E ütlustest on näha, et ta tundis ohtu elule ja tegi sammu tagasi. Millisekund oli see hetk, kui ta oleks vajutanud päästikule, oht oli tema jaoks suur. Kui ta ei oleks ohtu näinud, ei oleks ta relva välja võtnud. Seega kinnitavad ka kannatanud üheselt, et tundsid ohtu, tegemist oli hirmutava olukorraga. Ähvardus oli ka nende jaoks tõsiseltvõetav.
34.Kohtule on esitatud tõendinda ka R. Vaheri kasutatava telefoninumbri väljavõte, millega on soovitud tõendada, et ajal, mil R. Vaher oli kinnipeetud, on tema telefoniga helistatud K. Sle. K. Sa sõnul oli helistajaks (kui ta ei eksi) E.N, kes soovis, et Y.E läheks ponile järele, kuna R. Vaher ei tee koostööd. Kohus leiab, et nimetatu ei tõenda kuriteo toimepanemise asjaolusid. Lisaks ei ole kohtu arvates oluline seegi, et E.N suhtles K. Sga juba enne kuriteosündmuse päeva, seda seoses hobuste pidamisega. E.N seda ei ole eitanud, samuti ei ole ta eitanud, et oli plaanis teha lisaettekirjutus hobuste pidamistingimuste osas.
35.Kohtu hinnangul pani Rait Vaher teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Rait Vaher andis ütlusi selle kohta, et ta soovis oma sõnu A. Kile selle liigutusega konkreetsemalt edasi anda. Seega sai ta aru, et hangu tõstmine tugevdab tema sõnu. Pöörates hangu aga T.E poole ja liigutades, vaatamata korraldustele hang maha panna, seda T.E suunas, pidas ta võimalikuks, et see tekitab hirmu T.E oma elu ja tervise pärast. Sellises olukorras pidas Rait Vaher võimalikuks, et hangu tõstmisega tekitab kannatanutes hirmu, see tegevus on ähvardav, ning ta möönis ka saabuvat tagajärge, s.o kannatanutes hirmutunde tekkimist.
36.Hang on relvana kasutatav muu ese ning seda kasutati ähvardamiseks. Seega tuleb R. Vaherile süüdistuses etteheidetav tegu kvalifitseerida KarS § 274 lg 2 p 4 järgi.
37.Kaitsja tõstatas küsimuse, kas kannatanu A. Ki öeldut, et kliinikus olevat hobust koju ei too (või siis ka seda, et hobuste pidamise õigus võetakse üle/ära) saab pidada provokatiivseks. Kohus leiab, et E.N ei käitunud provotseerivalt. Kannatanute ja süüdistatava ütlustest on näha, et olukord oli sisuliselt juba algusest peale pingeline. Osapooled ei saanud sündmuse toimumise päeval kokkuleppele nii mitmeski asjas, mis puudutas erinevate loomade – lambad ja hobused – pidamist. Kui R. Vaheri sõnul ei soovinud E.N teda kuulata ja aru saada, mida ta selgitab, lähtudes jäigalt enda seisukohtadest, siis nii A. Ki kui T.E ütlustest on näha, et R. Vaher ei olnud valmis koostööd tegema, oli ärritunud, ropendas ja ei kuulanud. A. Ki öeldu, et teist hobust (kes oli kliinikus) R. Vaher koju tuua ei või ja/või temalt võidakse üle võtta loomade pidamine, ei ole käesolevas asjas provokatsioon. Nii võimaldab loomakaitseseadus võtta loomapidamise kohustused üle, kui on rikutud loomapidamise nõudeid oluliselt (vt LoKS § 64). Seega ei saa välistada, et selline tagajärg oleks võinud ka saabuda. Kohus ülal leidis, et tegemist ei olnud kohapeal antud korraldusega
haldusakti mõttes, vaid tegemist oli selgitusega, mis võib tagajärjeks olla ja/või milline ettekirjutus võidakse nõuete täitmata jätmisel teha.
38.Kuivõrd R. Vaher tegutseb juba paarkümmend aastat hobuste kasvatamise valdkonnas, pidi ta ka teadma loomapidamise nõudeid ja nende nõuete rikkumise võimalikke tagajärgi. Lisaks sedagi, et vastavat ettekirjutust on võimalik vaidlustada. Samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat väidet selle kohta, miks oleks pidanud E.N R. Vaherit provotseerima. Seda ei nähtu ka esitatud tõenditest. Kohus leiab, et R. Vaher ei tegutsenud hädakaitseseisundis, s.o tema õigushüvesid ei rünnatud, ning temal ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti puuduvad süüd välistavad asjaolud.
39.Kokkuvõtvalt on R. Vaher 20. novembril 2024 oma elukohas, XXX-i ähvardanud E.N-i ja T.E-d, kes vastavad võimuesindaja määratlusele, tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega, tõstes hangu ja liigutades ähvardavalt nende suunas hangu, s.o relvana kasutatavat muud eset, mille tagajärel tundsid kannatanud ohtu oma elule ja tervisele. R. Vaheri tegevus vastab KarS § 274 lg 2 p-le 4. (II)
40.KarS § 274 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on võimalik mõista karistusena ühe- kuni viieaastane vangistus.
41.Kohus leiab, et R. Vaherile on võimalik mõista karistus miinimummääras. R. Vaheri süü ei ole suur. Tema tegevus ei jõudnud ähvardusest kaugemale, seega ei kasutanud ta füüsilist vägivalda (s.o ei tekitanud ei valu ega tervisekahjustusi). R. Vaheri õigusvastane käitumine ei tekitanud kannatanutele kahju ega muid raskeid tagajärgi. Mõneti suurendab R. Vaheri süüd asjaolu, et teo pani ta toime kahe kannatanu suhtes ning seegi, et üks kannatanutest, s.o politseiametnik T.E, tundis sellist ohtu, et võttis välja ka teenistusrelva. Samas ei esine tema suhtes ühtegi karistust raskendavat ega ka karistust kergendavat asjaolu.
42.R. Vaher on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik (tl 46-48) ning ka varasemad nüüdseks kehtetud väärteokaristused ei seostu tema poolt toimepandud kuriteoga. Seega on ta senise elu suutnud valdavalt käituda õiguskuulekalt – ta ei ole varasemalt kasutanud vägivalda (vaimset ega füüsilist). Kohtule esitatud materjalidest on näha, et R. Vaher võtab väga tõsiselt enda loomadega seonduvat (s.o hoolib neist) ning tekkinud sõnaline konflikt kannatanu A. Kiga viis ta endast välja. Prognoositavalt ei ole alust arvata, et R. Vaher jätkaks tulevikus samalaadsete kuritegude (või ka muude kuritegude) toimepanemist. Seetõttu on võimalik karistada teda vangistusega sanktsiooni miinimummääras.
43.Kohtu hinnangul on võimalik jätta vangistus täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1 alusel, kuivõrd on alus arvata, et tingimisi vangistus on piisav, et mõjutada R. Vaherit mitte toime panema uusi kuritegusid. Sellele viitavad nii R. Vaheri varasem elukäik kui ka kuriteo toimepanemise asjaolud. Kohus usub, et R. Vaher on kriminaalasja läbiviimise käigus teinud oma järeldused ning on võimeline lahendama edaspidi igasugused konfliktsed olukorrad kasutamata selleks vägivalda.
44.Kohus karistab R. Vaherit KarS § 274 lg 2 p 4 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvab kohus karistusaja hulka R. Vaheri kahtlustatavana kinnipidamise aja 20. – 21. november 2024 (tl 43-45), s.o 2 päeva, ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeb kohus 11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrab kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui R. Vaher ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel arvestatakse R. Vaheri katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 14. jaanuarist 2026.
(III)
45.KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalise seisundi ja resotsialiseerumisväljavaadetega. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda.
46.Kriminaalasjas on menetluskuludeks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha (KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära; töötasu alammäär alates 1. jaanuar 2025 886 eurot), mis kohtuotsuse tegemise ajal on 1329 eurot. Lisaks on menetluskuludeks riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud kokku 1637,76 eurot (tl 16-18, 53-56, 57-60, 97-99).
47.Maksukohuslase registri väljavõtte (tl 49) andmetel oli R. Vaheri 2023. aastal tehtud tulumaksuga maksustavate väljamaksete summa pärast tulumaksu mahaarvamist 2014 eurot ning tema keskmise päevasissetuleku suurus pärast mahaarvamisi on 1,84 eurot (tl 50). Seega on näha, et R. Vaheri sissetulekud ei ole suured. Kohtuistungil selgitas R. Vaher, et sissetulekuid temal hetkel (2025. a detsembrikuus) ei ole, elab suvel saadud rahast. Raha on kulunud loomade (ennekõike hobuste) pidamiseks. Igakuiselt kulutab toidu peale 200 eurot ning kui loomadel kõik olemas, siis muid kulutusi ei ole. Poeg maksab elektri eest, laene ei ole. Prognoositavate menetluskulude osas arvas, et ei ole võimeline neid maksma.
48.Kuivõrd Rait Vaheri sissetulekud on väikesed ning tal on mitmeid kohustusi, ei ole põhjendatud temalt välja mõista kõiki menetluskulusid. R. Vaherilt kõigi menetluskulude väljamõistmine paneks tema enda raskesse majanduslikku olukorda, kus ta tõenäoliselt ei ole võimeline tagama endale ka esmavajalikku. Lisaks on temal loomad (ennekõike tema hobused), kelle ülalpidamiseks kulub tõenäoliselt arvestatav rahasumma. Kohus leiab, et olukorras, kus on näha, et süüdimõistetu ei suudaks tagada ei enda ega ka tema loomade heaolu, on põhjendatud jätta suurem osa menetluskuludest riigi kanda.
49.Kohus leiab, arvestades R. Vaheri majanduslikku olukorda, et sundrahast mõistetakse välja pool, s.o 664,50 eurot, ning ülejäänud osa, s.o riigi õigusabi tasu ja pool sundrahast, jääb riigi kanda. Kohus annab R. Vaherile aega 12 kuud menetluskulude tasumiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Sandra Kallas kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.