Kriminaalasi Jüri Aia süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 23.04.2025. a otsus
Süüdistatav
Jüri Aia, isikukood: 38807176517; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; keskharidus; töökoht: Pleki-Jüri OÜ; hetkel viibib vahistatuna Tartu vanglas; 2 kehtivat kriminaalkaristust. Kahtlustatavana kinni peetud 03.–04.10.2024. Uuesti kahtlustatavana kinni peetud 12.11.2024. Tõkend – vahistamine.
Apellandid
süüdistatav Jüri Aia, isikukood: 38807176517; süüdistatava riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets, apellatsioon
Teised apellatsioonimenetluse pooled
prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maarja-Liisa Kõiv; kannatanu K.A.
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 23.04.2025. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
2.Jätta K.G.A. vaatamata.
taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks läbi
3.Rahuldada Jüri Aia taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt Jüri Aia kasuks välja süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot.
4.Mõista Eesti Vabariigilt R.A. kasuks välja süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot. Kahjuhüvitis kanda R.A. arvelduskontole nr EE372200221092479185.
5.Mõista Eesti Vabariigilt A.A. kasuks välja süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot. Kahjuhüvitis kanda A.A. arvelduskontole nr EE442200221092479253.
6.Määrata Advokaadibüroo In Jure OÜ-le vandeadvokaadi Marko Paabumetsa poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 219,60 eurot (sh käibemaks 39,60 eurot).
7.KrMS § 185 lg 2 alusel mõista menetluskulude katteks Jüri Aialt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 219,60 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebekord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
1.Jüri Aiat süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi korduvalt teise inimese tervise kahjustamises ja valu tekitavas väärkohtlemises lähisuhtes. Talle heidetakse ette, et 02.10.2024 kella 23.05 paiku Põlva vallas XXX külas XXX talu köögis haaras ta oma abikaasal K.A. l korduvalt kõrist ning kägistas nii, et kannatanu ei saanud hingata. Lisaks tõukas J. Aia tugitoolis istuva kannatanu koos tugitooliga pikali ning lohistas teda jalast kinni hoides välisukse juurde. Sellega tekitas ta K.A. le füüsilist valu, hingamisraskuse, punetuse kaela piirkonda ning valulikkuse vasaku puusa piirkonda. 05.11.2024 kella 23.30 paiku haaras J. Aia XXX talu teise korruse magamistoas ja alumisel korrusel alaealise lapse juuresolekul korduvalt kätega K.A. kõrist ja pigistas tugevalt. Sellega tekitas ta kannatanule füüsilist valu, hingamisraskuse ja punetuse kaela piirkonda. J. Aiat on Tartu Maakohtu 16.07.2020. a otsusega nr 1-20-4187 karistatud KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi ja Tartu Maakohtu 05.04.2023. a otsusega nr 1-23-1975 samuti KarS § 120 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohtu 23.04.2025. a otsusega tunnistati J. Aia KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Pärast eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamist loeti kandmata karistuseks 2 aastat 1 kuu ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Tartu Maakohtu 05.04.2023. a otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra ning J. Aiale mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 8 kuud ja 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 12.11.2024. Süüdistatavalt mõisteti välja sundraha ja kaitsjatasu kokku summas 3105,32 eurot.
3.Kuigi J. Aia on eitanud kannatanu K.A. kehalist väärkohtlemist 02.10.2024, on süüdistatava selline positsioon maakohtu hinnangul teiste tõenditega ümber lükatud. Nii on kannatanu kirjeldanud, kuidas 02.10.2024 õhtul kella 23.30 paiku lükkas J. Aia kannatanu tugitooli ja kägistas teda. Vahepeal läks J. Aia nutva lapse juurde, kuid tuli tagasi ja lükkas
siis tugitooli koos kannatanuga pikali. Seejärel lohistas süüdistatav kannatanu jalgupidi ukseni. Kui J. Aia ta lahti lasi, jooksis K.A. minema ja sõitis Põlvasse. Ta läks Vabriku tänaval olnud politseipatrulli juurde ning peale seda koos politseiga koju. J. Aia tegevusest oli tal kaela piirkond valus, punetav, nädal aega oli raske neelatada. Kannatanu ütlustega on kooskõlas tunnistajana üle kuulatud patrullpolitseiniku A.A. i ütlused ning ka 31.10.2024. a teabesalvestise vaatlusprotokollist ja selle aluseks olevatelt vormikaamera P25177 salvestistelt nähtuv. Tunnistaja nägi K.A. kaela piirkonnas ka vigastusi, s.o punaseid jälgi. Videofaililt P25177 on näha kannatanut K.A. t selgitamas, kuidas J. Aia teda kägistas ning et kannatanul on rääkides raske neelata. Kannatanu poolt endast sündmuse järgselt tehtud fotodelt on selgelt näha tema kaela piirkonnas punakate laikude olemasolu. Lisaks on perearst A. Mõtsar sedastanud 03.10.2024 K.A. l valu vasakus puusas ning valu tõttu kaela liikuvuse piiratuse.
4.Ka 05.11.2024. a episoodi puhul asus kohus seisukohale, et hoolimata J. Aia eitavatest ütlustest, kinnitavad kohtu käsutuses olevad tõendid kogumis, et J. Aia rakendas nimetatud kuupäeval K.A. suhtes süüdistuses kirjeldatud vägivalda. 05.11.2024 kägistas J. Aia kannatanut nende lapse juuresolekul esialgu XXX talu ülemise korruse magamistoas ning seejärel, pärast kannatanu liikumist koos lapsega alumisele korrusele, kägistas ta tugitoolis istuvat K.A. t uuesti. Pärast seda sündmust oli kannatanul kael valus seal oli punetus. Ta tegi endast samal õhtul pildid. K.A. ei kutsunud politseid, sest J. Aia läks minema. Seejuures kinnitavad kannatanu vigastuste olemasolu kohtu käsutuses olevad fotod – kannatanu tehtud fotodelt on näha punakad jäljed tema kaelal.
5.Kannatanu selgitas kohtuistungil ütlusi andes, et ta on teinud iga kord lindistusi, kui J. Aia on olnud agressiivne – ta tunneb J. Aia agressiooni ära. Ta on salvestanud kellaga, kuna J. Aia kontrollib telefoni puhul salvestamist. Sellised salvestised on maakohtu käsutuses ka 02.10.2024 ja 05.11.2024. a sündmuste kohta. 02.10.2024. a sündmuse helisalvestiselt on kuulda mehe ja naise hääli ning kuidas nende suhtluse käigus palub naishääl korduvalt endale mitte haiget teha. On kuulda rüselemist ja naishääle palumist lõpetada, talle mitte haiget teha ja teda mitte kägistada. Seejärel on kuulda taaskord rüselemist ja naise palumist, et mees ei teeks. Edasi on kuulda mehe karjumist ja käsku istuda tooli tagasi. Seejärel on kuulda korisevat häält ja meesterahvast ütlemas, et naine istuks ja keeldu toolilt tõusta ning lapse ütlust, et emme kukkus. 05.11.2024. a sündmuse salvestiselt on kuulda rüselemist ja naist ütlemas, et teda ei kägistataks. Mees eitab seda ja naine palub tal lahkuda. Mees palub avaldust mitte teha ning naine palub end lahti lasta. Siis on kuulda lapse nutmist. On kuulda korinat ning naise palumist, et mees teda ei kägistaks ning nii ei teeks. Naine hakkab nutma ja paluma, et mees teda ei puutuks.
6.Maakohus leidis, et kummaltki helisalvestiselt kuuldu ei võimalda asuda seisukohale, et sellele oleks salvestatud kannatanupoolne n-ö näitemäng. Kohtu hinnangul on helisalvestisi kuulates selge, et nendele on salvestatud J. Aia poolne kannatanu K.A. kehaline väärkohtlemine. Salvestised kinnitavad seega kannatanu ütluste usaldusväärsust.
7.Arvestades nii 02.10. kui ka 05.11.2024 episoodis käsitletud tõendeid, leidis maakohus, et J. Aia ja kaitsja väidetel kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta ei ole alust. Usaldusväärsuse kontrolliks K.A. varasemate ütluste avaldamist kohtulikul uurimisel vajalikuks ei peetud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kannatanu on 02.10. ja 05.11.2024 toimunut kirjeldanud kohtueelses menetluses samamoodi, nagu kohtulikul uurimisel.
8.Eelnevalt käsitletud tõendite kogumile tuginedes luges kohus tõendatuks, et J. Aia väärkohtles XXX talus 02.10.2024 ja 05.11.2024 süüdistuses toodud kellaajal ja viisil oma
abikaasat K.A. t. Oma tegevusega põhjustas ta mõlemas episoodis K.A. le valu kõrval hingamisraskuse ja punetuse kaela piirkonnas ning 02.10.2024 episoodis ka vasaku puusa piirkonna valulikkuse. Viimased kaks on hinnatavad tervisekahjustustena. Kohus tuvastas, et kannatanu ja süüdistatav olid teo toimepanemise ajal lähisuhtes ning süüdistataval oli sellel ajal ka kehtiv karistus lähedase isiku kehalise väärkohtlemise eest. Seega realiseeris J. Aia oma tegevusega KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse koosseisu. Kohtu hinnangul pani J. Aia süüteod toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. J. Aia pidi saama aru enda toonase abikaasa K.A. korduvalt kägistamisel ning ka jalast vedamisel, et ta tekitab kannatanule nii valu kui ka tervisekahjustusi. Seda enam, et selliste järelmite saabumine on arusaadav ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.
9.Karistuse mõistmisel lähtus kohus karisusseadustiku sanktsiooni keskmisest määrast. Maakohus ei tuvastanud asjas karistust kergendavaid asjaolusid, kuid tuvastas karistust raskendava asjaolu KarS § 58 p 13 mõttes, sest vägivalla tarvitamise juures viibis J. ja K.A. alaealine laps. J. Aia süü oli keskmine. Tal on kehtiv karistus kehalise väärkohtlemise (KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3) ja ähvardamise (KarS § 120 lg 1) eest. Kohus võttis arvesse sedagi, et J. Aia rikkus tegude toimepanemisega teistkordselt katseaja tingimusi ning tegi seda, sarnaselt eelmise korraga, selliselt, et kasutas vägivalda enda abikaasa suhtes. Seega ei ole J. Aia lühiajaline vangistus ega kriminaalhooldusel olemine teda enda käitumist muutma pannud, mistõttu tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Kohtu hinnangul ei oleks sobiv karistuse kandmine kasvõi osaliselt tingimisi vangistusena.
10.Kohus mõistis J. Aiale KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 2 aastat ja 2 kuud vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg 3.–4.10.2024. Kandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 2 aastat 1 kuu ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Tartu Maakohtu 05.04.2023. a otsusega nr 1-23-1975 mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 1 aasta 6 kuu ja 28 päeva vangistuse võrra, mõistes J. Aiale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 3 aastat 8 kuud ja 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust tuleb arvata J. Aia kinnipidamisest 12.11.2024. Tõkend vahistamine määrati tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. Apellatsioonid
11.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii süüdistatav J. Aia kui ka kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets. Mõlemad paluvad maakohtu otsuse tühistada ning mõista J. Aia KarS §121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks.
J. Aia apellatsioonis esitatud argumendid on lühidalt järgnevad.
12.1.Süüdistatav on seisukohal, et täidetud ei ole KarS § 121 objektiivne koosseis, sest koosseisupäraseid tagajärgi ei saabunud. Kannatanu enda sõnul tundis ta üksnes hirmu, mitte aga valu. Kannatanu ütlused vigastuste ja valu osas ei ole tõesed ja eluliselt usutavad. Kannatanu kirjeldatud tegude tagajärjel oleks talle pidanud jääma väliselt vaadeldavad vigastused, aga neid ei tekkinud. 02.10.2024. a sündmuse kohta esitatud politseisalvestiselt P25177 nähtub, et kannatanu ei ole kindel, kas talle vigastused tekkisid, kuni politseinik esitab valu kohta suunava küsimuse. Seega ei kaasnenud süüdistuses etteheidetud teoga valu ega kehavigastusi. Üksnes ebamugavustunnet ja negatiivseid emotsioone tekitavate tegude eest ei saa KarS § 121 järgi karistada.
12.2.Kohus on põhjuseta jätnud käsitlemata süüdistatava ja kannatanu rahalised suhted, kuid need ongi selle kriminaalmenetluste ajendiks. Näiteks on põhjuseta algatatud mitmeid
kriminaalasju, kus K.A. on olnud kannatanu ja J. Aia kahtlustatav, kuid need menetlused on lõpetatud ilma J. Aia karistamiseta. Kannatanu on praeguses asjas ise helisalvestiga tõendeid loonud ehk tegemist on nii-öelda näitemänguga.
12.3.Kohtuotsuse p-des 10 ja 11 toodud järeldused on vastuolus kohtulikul uurimisel esitatud tõenditega, sest kannatanu, tunnistaja A.A. i ütlused ja videofail P25177 ei ühti. Kannatanu ja tunnistaja A.A. väidete kohaselt vehkis süüdistatav jalgade ja kätega, kuid videosalvestiselt nähtub, et sellist käitumist ei ole olnud. Tunnistaja A.A. i ütlused on ebausaldusväärsed ka seoses lähisuhte infolehel manatuga.
12.4.Kohtuotsuse p-s 12 tugines kohus fotodele, mida kohtulikul uurimisel ei uuritud. Kohus on leidnud sündmuse juurde tõendid, mida veel kohtulikul uurimisel esitada polnud.
13.Kaitsja Marko Paabumets palub maakohtu otsuse tühistada ning mõista J. Aia KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks.
13.1.Kokkuvõtvalt olid 02.10.2024. a episoodi kohta kaitsja argumendid järgmised. Tõendatud ei ole J. Aia poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine, sest kannatanu ütluste kohaselt tekitas väidetav kägistamine talle surmahirmu, mitte valu. Kannatanu väiteid ei kinnita ka ükski teine tõend. Perearsti poolt kaelal tuvastatud lihaspinge ja valu võib tekkida ka igapäevaelust. Kehavigastuse puudumist tõendab ka PPA 03.10.2024. a lähisuhtevägivalla infoleht. Vigastusi ei nähtu politsei videosalvestiselt ega 03.10.2024 tehtud arsti läbivaatuselt. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, millistele fotodele kohus otsuses tugineb. Kui kohus tugineb K.A. poolt politseile 12.11.2024 saadetud fotodele, siis tuleb neid tõendeid pidada asjakohatuks ning lubamatuks, sest arst ei tuvastanud K.A. suhtes 03.10.2024 teostatud läbivaatusel kehavigastusi. Samal põhjusel ei tõenda ka K.A. nutikella salvestus kehalist väärkohtlemist. Nutikellast pärit salvestus oli ettekavatsetud näitemäng, et J. Aiat süüdi lavastada.
13.2.05.11.2024. a episoodi kohta märkis kaitsja, et helisalvestis oli n-ö näitemäng ning see ei tõenda kehalist väärkohtlemist. K.A. ei ole väidetava teo tagajärjel tekkinud kehavigastusi meditsiiniasutuses fikseerinud. Politseile 12.11.2024 saadetud fotod ei tõenda kehavigastuste tekitamist J. Aia poolt. Piltidel nähtav punetus võis olla tekitatud pärast 05.11.2024 sündmust, mitte J. Aia tegude tagajärjena. Selline kõrvaldamata kahtlus tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks. Menetlus ringkonnakohtus
14.30.05.2025. a määrusega võttis ringkonnakohus apellatsioonid menetlusse ning määras asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele võimaluse esitada taotlusi, taandusi ja seisukohti kuni 20.06.2025.
15.J. Aia esitas 16.06.2025 ringkonnakohtule avalduse, nõudmaks prokuratuurilt ja uurimisasutuselt välja 12.11.2024 politsei andmebaasi väljavõtte õiendi kl 16.48 toimunud J. Aia kinnipidamise osas. Dokument tõendab kannatanu pahatahtlikkust ja valeväidete esitamist politseile.
12.08.2025 esitas J. Aia ringkonnakohtule avalduse toimikusse täienduste lisamiseks.
17.Prokuratuur esitas apellatsioonivastuse 20.06.2025, milles nõustub täielikult maakohtu otsuses tooduga. Otsus on põhjalik ning selles toodud seisukohad KarS § 121 lg 1 koosseisu, nii objektiivse kui subjektiivse, täidetuse hindamisel on selged, asjakohased ning
nõustumisväärsed. Vaidlustatud otsusest nähtub veenvalt, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes kohus vastava järelduseni jõudis.
18.28.07.2025 registreeriti ringkonnakohtus J. Aia taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt tekitati J. Aia suhtes kriminaalmenetluses õigusvastaselt kohaldatud lisapiirangutega talle ja tema kolmele lapsele kahju, mille suuruseks hindab ta kokku 80 000 eurot (s.o igaühele 20 000 eurot). Riigikohus leidis 19.05.2025. a lahendis nr 1-25-446/39, et süüdistatavale lisapiirangute kohaldamise aluseks olevate kohtumääruste põhjendused ei vasta KrMS § 143 1 lg-te 1 ja 2 ning § 145 lg 1 p 1 nõuetele ning lisapiirangud olid seega õigusvastased.
19.Ringkonnakohus uuendas 13.08.2025 kohtuliku arutamise J. Aia esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Kohus küsis ka prokuratuuri seisukohta J. Aia taotlusele, kuid prokuratuur määratud tähtajaks oma seisukohta ei esitanud.
20.20.08.2025 saabus ringkonnakohtusse K.K. a avaldus. K.K. märgib, et nõustub J. Aia poolt 28.07.2025 Tartu Ringkonnakohtule esitatud nõudega nende ühistele lastele, R.A. le ning A.A. le kriminaalmenetlusega nr 1-25-446 tekitatud kahjude hüvitamise osas. See tähendab, et J. Aia vahistamisel õigusvastaselt kohaldatud suhtluspiirangutega riivati väga oluliselt nende ühiste laste põhi- ja inimõigusi 139 päeval. Lastel puudus igasugune suhtluskontakt oma isaga nendel päevadel ning suhtluspiirangute tõttu ei saanud J. Aia täita ka ülalpidamiskohustust oma laste suhtes. Sellest tulenevalt nõustub K.K. J. Aia poolt esitatud kahjunõude suurusega, milleks on 20 000 eurot kummalegi lapsele. Avalduses on märgitud ka R.A. ja A.A. arveldusarvete numbrid.
21.26.08.2025 registreeriti ringkonnakohtus J. Aia avaldus kohtu poolt osutatud puuduste kõrvaldamiseks. Esmalt märgib J. Aia, et nõustub K.K. a poolt esitatuga. J. Aia sõnul puudub aga info, kas K.A. ühineb kahjunõudega K.G.A. osas. Veel selgitab J. Aia, et oli selleks hetkeks juba apellatsiooni ringkonnakohtule esitanud, kui Riigikohus tegi 19.05.2025 määruse, milles tunnistas J. Aia suhtes kohaldatud lisapiirangute õigusvastasust. Alles siis sai J. Aia teada, et tal tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist. J. Aia palub ringkonnakohtul hinnata prokuröride tegevust seoses käesoleva kriminaalasjaga ning seda, kas nende poolt toime pandud rikkumiste osas tuleks alustada kriminaalmenetlust.
22.Kannatanu K.A. esitas 26.08.2025 kohtule selgituse, mille kohaselt ta ei nõustu kriminaalmenetlusega tekitatud kahjude hüvitamisega. Kannatanu on seisukohal, et J. Aiale suhtluspiiranguid seades ei tegutsetud õigusvastaselt. J. Aia on olnud vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne nii oma laste, laste emade kui oma perekonna vastu. Nende ühine laps K.G.A. kardab siiani, kuidas J. Aia tuleb koju, hakkab karjuma ja laamendama. Ringkonnakohtu seisukohad
23.Kolleegium leiab, et maakohus lahendas kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi. Kuna maakohus on näidanud, milliste tõendite alusel ta mõlema episoodi sündmustiku kindlaks tegi, ei asu ringkonnakohus kõiki neid põhistusi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle kordama. Kolleegium keskendub seega vaid apellatsiooniväidetele vastamisele.
24.Ringkonnakohus vastab esmalt apellatsioonide väidetele (I) ning lahendab seejärel süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused (II). Viimasena võetakse kokku apellatsioonimenetluse tulem ja lahendatakse menetluskuludega seonduvad küsimused (III). (I)
25.Nii süüdistatav kui ka kaitsja on seisukohal, et süüdistuses etteheidetud teod ei ole tõendamist leidnud. Apellandid märgivad, et kannatanul tekkis küll hirm, kuid valu tundmist ta ei kirjeldanud. Lisaks ei ole tuvastatav kannatanul kehavigastuste tekkimine J. Aia tegudest tulenevalt.
26.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtule ei ole tõendite hindamisel midagi ette heita. J. Aia poolt K.A. füüsilist väärkohtlemist ja kehavigastuste tekitamist kinnitavad kannatanu ütlused (maakohtu otsuse p 10), patrullpolitseinikust tunnistaja A.A. i ütlused (p 11), vormikaamera salvestis (p 11), perearsti tõend ning K.A. poolt tehtud fotod (p 12) ja helisalvestis koos 31.10.2024. a teabesalvestise vaatlusprotokoll (p 14). Kannatanu ütlused on eluliselt usutavad ning riimuvad teiste tõenditega. Kokkuvõtvalt on kolleegium sarnaselt maakohtuga seisukohal, et eelviidatud tõendid kinnitavad üheselt seda, et J. Aia kägistas 02.10.2024 K.A. t, kellel olid sellest nähtavad vigastused kaelal. Lisaks tuvastas perearst järgmisel päeval, et kannatanu kaela liikuvus oli valu ja lihaspinge tõttu piiratud. Väited kannatanupoolse teesklemise või näitemängu kohta on alusetud. Kannatanu ütlustega on vastuolus vaid süüdistatava ütlused. Nagu maakohus märkis, on süüdistatava ütlused ümber lükatud ülejäänud tõendikogumiga (p 9).
27.Kaitsja on märkinud, et otsusest jääb arusaamatuks, millistele fotodele otsuses on tuginetud ning kui tegu on K.A. poolt 12.11.2024 politseile saadetud fotodega, siis on kohus tuginenud lubamatule tõendile. Kaitsja hinnangul on fotod tehtud ilmselgelt pärast 03.10.2024 perearsti vastuvõtul käimist, sest perearst vigastusi kaelal ei tuvastanud. J. Aia leiab, et kohus on tuginenud fotodele, mida kohtulikul uurimisel ei uuritud.
28.Ringkonnakohus saab vastupidiselt kaitsjale maakohtu otsusest selgelt aru, et kohus on tuginenud K.A. poolt uurijale 12.11.2024. a saadetud fotodele (tl 25–31). Maakohus võttis K.A. poolt uurijale saadetud e-kirjad koos fotodega tõendina vastu ning need jäeti poolte kokkuleppel avaldamata (tl 121). Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium, et puudub alus kahelda kannatanus, kelle sõnul said edastatud fotod tehtud vahetult pärast väärkohtlemise intsidente. Asjaolu, et fotod on uurijale edastatud alles 12.11.2024 ei tähenda veel, et fotod ei võiks olla tehtud vahetult pärast 02.10.2024. a ja 05.11.2024. a sündmusi. E-kirjas, millega kannatanu esimesed fotod saatis, on ta kirjutanud. Pildid kui tulin ülevalt korruselt alla. Peale esimest juhtumit (tl 25-27). Teises e-kirjas saadetud fotode juurde märgib kannatanu: Pildid peale teist juhtumit (tl 28). Kannatanu sõnul tegi ta teise episoodiga seonduvad pildid 05.11.2024 kella 23.30 kuni 06.11.2024 kella 01.00 paiku (tl 110). Mõlema sündmusega seotud fotodelt on näha kannatanu punetavat kaela. Kuna tegu on vaid kerge punetusega (ei ole marrastus, hematoom vms), siis on ka loogiline, et järgmisel päeval (pärast esimest kuriteosündmust) arsti külastades kael enam ei punetanud ning seetõttu arst ka kaelal nähtavaid vigastusi ei fikseerinud.
29.Kaitsja seisukoht, et pildid punetavast kaelast peavad olema tehtud pärast arstil käiku on ümber lükatav tunnistaja A.A. i ütlustega, kes nägi sündmusele reageerides kannatanu kaelal punaseid jälgi (tl 117 p). 03.10.2024. a lähisuhtevägivalla protokollis on samuti kajastatud, et K.A. kaelal olid punased jutid, mis võivad olla tingitud kägistamisest (tl 43).
30.J. Aia leiab, et tunnistaja A.A. i ütlused on ebausaldusväärsed, kuna vormikaamera salvestis kinnitab, et süüdistatav ei vehi käte ja jalgadega, nagu väidab tunnistaja (tl 117 p). Kolleegium, olles tutvunud kõnesoleva vormikaamera salvestisega, ei näe alust tunnistaja ütlustes kahelda. Videopildis on näha agressiivselt meelestatud ning politseinikele vastu hakkav J. Aia. Süüdistatav ei taha politseinikega kaasa minna ega autosse istuda ning tema suhtes tuleb kasutada jõudu. Juba autosse paigutatuna hakkab ta seal sees laamendama, kuulda on tagumist. Samuti kasutab J. Aia politseinike suunal ebatsensuurseid väljendeid ning ähvardab neid tapmisega. Lisaks kirjeldas tunnistaja, et J. Aia lõi ka terve tee Võrru jalaga patrullsõidukit ja tõmbas sõiduki sisemise polstri lahti. Kuna sündmus leidis aset südaöö paiku, on väljas pime ja seetõttu ka videopilt üsna tume. Ka ei ole kaamera alati suunatud otse süüdistatava peale. Seetõttu ei ole konkreetne käte ja jalgadega vehkimine kõige paremini tuvastatav. Sellest hoolimata ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et J. Aia just selliselt, nagu tunnistaja kirjeldas, käitus.
31.Seda, et kannatanu tundis süüdistatava tegevusest tingituna valu, kinnitavad 02.10.2024 episoodi osas kannatanu ütlused (maakohtu otsuse p 10), vormikaamera salvestis (p 11), perearsti tõend ning K.A. poolt tehtud helisalvestis koos 31.10.2024. a teabesalvestise vaatlusprotokolliga (p 14). Kohtus selgitas kannatanu tõesti seda, et tundis surmahirmu, kuid samuti on ta rääkinud, et süüdistatava kägistamise tõttu oli tal kaelapiirkond valus, tal oli ca nädal aega raske neelatada. Samuti käis ta perearstil, kelle kurtis, et tal on mõlemalt poolt valus (tl 108 p). Valu tundmine on ära märgitud ka mõlema sündmuse kohta koostatud lähisuhtevägivalla protokollides. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et arvestades helisalvestilt kuuldut ning K.A. l nähtuvaid vigastusi, on valu tundmine ka keskmise mõisliku kõrvalseisja seisukohalt oodatav tagajärg J. Aia tegevusele.
32.Kolleegium on seisukohal, et tõendamist on leidnud ka teine, s.o 05.11.2024. a toime pandud kuritegu. Seda kinnitavad kannatanu ütlused, vigastusest tehtud fotod ning kannatanu tehtud helisalvestis. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega nii helisalvestiselt kuuldu (otsuse p-d 19–20) kui ka kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta. Helisalvestiselt ei ole kuulda midagi, mis isegi kaudselt viitaks kannatanu pahatahtlikkusele või näitemängule. Küll aga on ringkonnakohtu hinnangul kuulda kannatanu siirast hirmu, meeleheidet, karjumist, palumist süüdistataval oma tegevus/kägistamine lõpetada ning kannatanu ja lapse nutmist. Ringkonnakohtu hinnangul on salvestiselt kuuldav reaalne koduseinte vahel aset leidev füüsiline vägivald, mitte kannatanupoolne teesklemine ja J. Aia süüdilavastamine. Nagu maakohus märkis, ei ole salvestiselt tuvastatav kannatanu provotseeriv käitumine J. Aia suhtes, mis võiks süüdistatava füüsilise reageeringu esile kutsuda.
33.Kolleegium täheldab sedagi, et tegu ei ole esimeste J. Aiale etteheidetavate kehalise väärkohtlemise episoodidega. Kriminaalasja toimikus on 2 varasemat Tartu Maakohtu otsust kokkuleppemenetlustes, s.o 05.04.2023. a otsus, millega J. Aia tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 120 lg 1 järgi ja 16.07.2020. a otsus, millega J. Aia tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 120 lg 1 järgi. Lisaks sellele, et varasemad karistused annavad juriidilise korduvuse praeguses asjas, nähtub viidatud otsustest teokirjeldusest J. Aia modus operandi. Mõlemas varasemas kohtuasjas seisnes J. Aia tegu mh selles, et ta kasutas füüsilist vägivalda oma elukaaslase (viimati K.A. , enne seda K.K. ) suhtes, mis seisnes nii kannatanu pikali tõukamises, kõrist haaramises kui kägistamises. Selliseid tegusid heidetakse J. Aiale ette praegugi. Modus operandi ehk sarnane tegutsemisviis tõendab maksvusele pääsenud kohtupraktika kohaselt samuti teo toimepanemist. J. Aia varasemad kriminaalkaristuste teokirjeldused koosmõjus teiste kogutud tõenditega annavad kogumis kindla aluse asuda maakohtuga sarnaselt seisukohale, et J. Aia on toime pannud temale etteheidetavad kuriteod.
34.Vaidlus puudub selles, et J. Aia ja K.A. olid kuriteosündmuste toimumise ajal lähisuhtes. Samuti selles, et J. Aia on kehalise väärkohtlemise toime pannud korduvalt. Eeltoodust tulenevalt on J. Aia täitnud KarS § 121 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kuriteokoosseisu.
35.Karistuse liiki, määra ja individualiseerimist apellatsioonides vaidlustatud ei ole, mistõttu märgib ringkonnakohus vaid lühidalt, et karistuseks mõistetud 2 aastat ja 2 kuud vangistust vastab J. Aia süüle. (II)
36.Küll aga on J. Aia 28.07.2025 esitanud taotluse temale ja tema kolmele lapsele (R.A. , A.A, ja K.G.A. ) süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku summas 80 000 eurot, s.o 20 000 eurot igaühele. Taotluse kohaselt on kahju tekitatud J. Aia suhtes õigusvastaselt kohaldatud lisapiirangutega.
37.Tartu Maakohtu 14.11.2024. a määrusega J. Aia vahistati ning prokuratuuri 15.11.2024. a määrusega kohaldati tema suhtes vahistamise tähtaja lõpuni lisapiiranguid, keelates tal lühi- ja pikaajalised kokkusaamised ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise. 10.02.2025. a määrusega anti J. Aia kohtu alla ning tõkend ja lisapiirangud jäeti muutmata. J. Aia vaidlustas maakohtu määruse, taotledes selle tühistamist vahistamise ja lisapiirangute muutmata jätmise osas. Tartu Ringkonnakohtu 12.03.2025. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas J. Aia kaitsja.
38.Maakohus tegi käesolevas asjas kohtuotsuse 23.04.2025. Riigikohtu määrus lisapiirangute õigusvastaseks tunnistamises tehti hiljem, s.o 19.05.2025. Kokkuvõtvalt leidis Riigikohus, et süüdistatavale lisapiirangute kohaldamise aluseks olevate kohtumääruste põhjendused ei vasta KrMS § 1431 lg-te 1 ja 2 ning § 145 lg 1 p 1 nõuetele. Riigikohus märkis, et [e]elistungil viitas prokurör sellele, et J. Aia üritas lisapiirangute kehtivuse ajal kannatanuga suhelda. Prokuratuurini jõudnud teabest järeldati, et tekkinud on kannatanu ütlustega manipuleerimise oht. Prokuröri vastustest maakohtule jäi aga selgusetuks, missugune tõendusteave seda väidet kajastab, millal ja kuidas see saadi, kunas ning kuidas süüdistatav kannatanuga kontakti otsis ja millisel eesmärgil ta seda tegi. Prokuröri väidete üldsõnalisuse tõttu võib need lugeda sisuliselt kuulujutuks. Sedavõrd ebamäärasele teabele süüdistatava õiguste piiramisel toetuda ei saa. /.../ Sootuks arusaamatud on prokuratuuri põhjendused küsimuses, miks on tarvis kohaldada täielikku kokkusaamis- ja suhtlemispiirangut. Kriminaalmenetluse kahjustamist põhjendatakse kannatanu ütluste manipuleerimise ohuga. Viidatud pole sellele, et süüdistatav võiks püüda kannatanut mõjutada teiste inimeste kaudu või kahjustada kriminaalmenetlust muul moel. Kuna süüdistatavale kohaldatud lisapiirangud tühistati prokuratuuri taotlusel Tartu Maakohtu 02.04.2025. a määrusega, sai Riigikohus vaid sedastada, et lisapiiranguid kohaldati õigusvastaselt.
39.Ringkonnakohus uuendas 13.08.2025 kohtuliku arutamise J. Aia poolt esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Nimelt esitas J. Aia kui laste isa taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks üksinda. Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 120 lg-st 1 on vanematel laste suhtes ühine esindusõigus, mistõttu on üksnes J. Aia esitatud taotlus esitatud esindusõiguseta. Lisaks soovis kolleegium täiendavat selgitust, miks taotleb J. Aia kõigi kahjuhüvitiste kandmist Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Ringkonnakohus selgitas J. Aiale, et tulenevalt PKS §
186 lg-st 1 tuleb igale lapsele avada eraldi arveldusarve mõnes Eesti krediidiasutuses, kuhu on võimalik lapsele potentsiaalselt väljamõistetav hüvitis kanda.
40.20.08.2025 saabus ringkonnakohtusse K.K. a avaldus, kes nõustub J. Aia esitatud nõudega nende ühistele lastele, R.A. ja A.A. le kriminaalmenetlusega nr 1-25-446 tekitatud kahjude hüvitamise osas. Avalduses on märgitud ka R.A. ja A.A. arveldusarvete numbrid. K. G. A ema K.A. esitas samuti kohtule avalduse, milles märgib, et tema kahjunõudega ei nõustu.
41.Kuna J. Aia on esitanud kahjunõude enda ja veel kolme isiku nimel, lahendab kolleegium esmalt küsimuse, kellel on käsilolevas asjas üldse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise õigus ning kas ja millises osas kuulub J. Aia taotlus pärast puuduste kõrvaldamist läbivaatamisele.
42.J. Aia kokkupuude kriminaalasjaga on selge. Tema alaealised lapsed aga menetlusosalisteks ei ole. Kohtupraktikas on menetlusosaliseks mitteoleva isiku kahju hüvitamise nõude esitamise õigust siiski jaatatud. Riigikohus on asunud seisukohale, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) §-de 4 ning 7 sõnastusest lähtuvalt on nõudeõigus ka menetlusvälisel isikul (RKHK 3-16-2024/30 p 13).
43.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et J. Aia, A.A. ja R.A. osas kuulub taotlus läbivaatamisele. K. G. A väidetavalt tekitatud kahju osas jääb taotlus PKS § 120 lg-st 1 tulenevalt läbi vaatamata. Seda põhjusel, et alaealise K. G. A ema K.A. ei nõustunud kahjuhüvitise taotlusega. Seega on taotlus K. G. A osas esitatud seaduse silmis esindusõiguseta ning tuleb jätta läbi vaatamata.
44.Järgmiseks lahendab ringkonnakohus küsimuse, kas J. Aia esitatud taotlus on tähtaegne. SKHS § 18 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtumenetluse kestel esitab isik taotluse kahju hüvitamiseks kohtule. Taotlus esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. J. Aia esitas nimetatud taotluse alles apellatsioonimenetluses. Samas sätestab SKHS § 21 lg 1, et kui isik jättis kriminaalmenetluses maakohtule kahju hüvitamise taotluse esitamata mõjuval põhjusel, võib ta selle pärast maakohtu lahendi kuulutamist esitada kriminaalmenetluse seadustiku 11. või 15. peatüki kohaselt ringkonnakohtule. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal.
45.Ringkonnakohus palus J. Aial selgitada, miks ei esitanud taotlust juba maakohtus. J. Aia sõnul sai ta õigusest nõuda kahju hüvitamist teada alles siis, kui Riigikohus oma 19.05.2025. a määruses kinnitas lisapiirangute õigusvastasust.
46.Kolleegium on seisukohal, et esitatud taotlus kuulub läbivaatamisele. Tartu Maakohtu
10.veebruari 2025. a määrusega anti J. Aia süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kohtu alla. Tõkendina kohaldatud vahistamine ja lisapiirangud jäeti muutmata. Selle määruse vaidlustas J. Aia muu hulgas lisapiirangute muutmata jätmise osas. Tartu Ringkonnakohtu 12.03.2025. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Seega oli kohtuliku uurimise lõpetamise ajaks 07.04.2025 teada see, et süüasja menetluse tulemusest mittesõltuva kahjunõude alust eitab nii asja lahendav maakohtu koosseis kui ka ringkonnakohus. Nendel asjaoludel ei ole kohane eeldada kahjunõude esitamist maakohtus.
47.Riigikohtu 19.05.2025. a määrusega tunnistati Tartu Ringkonnakohtu 12. märtsi 2025. a ja Tartu Maakohtu 10. veebruari 2025. a määrus õigusvastaseks osas, millega jäeti
muutmata J. Aia suhtes kohaldatud lisapiirangud. J. Aia esitas kahju hüvitamise taotluse 28.07.2025, s.o SKHS § 21 lg-s 3 nimetatud 6 kuu pikkuse tähtaja jooksul.
48.SKHS § 7 lg 1 sätestab, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. SKHS § 11 lg 2 sätestab, et SKHS § 7 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime.
49.J. Aia sõnul seisneb temale ja tema lastele tekitatud kahju eelkõige selles, et lisapiirangute tõttu ei olnud tal võimalik oma lastega pikka aega suhelda. Lisapiirangud põhjustasid nende perele hingelisi kannatusi, hüljatuse ja alanduse tunnet ning rikkusid inimväärikust ja nende õigust perekonnaelule.
50.Üldreeglina on kahju hüvitamise eelduseks menetleja süüline tegevus. Süü puudumise tõendamise kohustus lasub SKHS § 7 lg 2 kohaselt menetlejal. Riigikohus on lisapiirangute küsimust vaagides märkinud, et J. Aiale kohaldati lisapiiranguid prokuratuuri 15. novembri 2024. a määrusega. Kriminaalasja materjalist ei nähtu, et see määrus oleks esitatud tutvumiseks ka kohtule. Seega ei olnud maakohtul võimalik vahetult kontrollida, kas lisapiirangute kohaldamise aluseks olev määrus vastab KrMS § 143 1 ja § 145 lg 1 p 1 nõuetele, s.t missuguste asjaolude ja tõendite põhjal lisapiiranguid rakendati. Maakohus toetus lisapiiranguid muutmata jättes pelgalt prokuröri selgitustele. Need ei võimalda aga järeldada, et lisapiirangute kohaldamise eeldused olid täidetud (RKKKm 1-25-446/39 p 11). Ringkonnakohus küsis 13.08.2025. a menetluse uuendamise määruses prokuratuuri kirjalikku seisukohta, kuid prokuratuur vastamist vajalikuks ei pidanud. Arvestades Riigikohtu määruses märgitut ning prokuratuuri loobumist süü puudumise tõendamise võimalusest, loeb ringkonnakohus J. Aiale lastega suhtlemise osas lisapiirangute kohaldamise menetleja süüliseks rikkumiseks.
51.Riigikohus märkis, et KrMS § 1431 lg 1 alusel rakendatavad kriminaalmenetluse tagamise meetmed riivavad eeskätt vahistatu põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatust. Kuigi neid põhiõigusi riivatakse ulatuslikult juba kahtlustatava või süüdistatava vahistamisega, loob see säte aluse täiendavaks riiveks. Perekonna- ja eraelu puutumatus on olulised põhiõigused, mille suhtes tuleb rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo (RKKKm 1-25-446/39 p 10 koos edasiste viidetega). Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus lisapiirangute kohaldamiseks puudub alus, on igasuguse suhtlemisvõimaluse puudumine nii isale kui ka väikestele lastele emotsionaalselt keeruline, J. Aia kirjeldatud hüljatuse tunnet põhjustav. Eriti juhul, kui lisapiiranguid kohaldatakse pikka aega – antud juhul 15.11.2024 kuni 02.04.2025 ehk ca 4,5 kuud. J. Aia lapsed on 5-aastased ning on selge, et niivõrd noores eas on pikemaks ajaks isaga katkenud igasugune suhtlus laste jaoks raske ja ilmselt ka mõistetamatu.
52.Eeltoodust hoolimata ei saa põhjendatuks pidada kahju hüvitamist nõutud summas, s.o 20 000 euro ulatuses igale taotlejale.
53.Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb SKHS § 1 lg 2 ja § 11 lg 2 koostoimes lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au
teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma.
54.J. Aia ega ka laste ema K.K. ei ole ringkonnakohtu ette toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et J. Aia ja tema laste hingeline valu ja kannatused oleksid olnud märkimisväärsed. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et rikkumise raskuse ja ulatuse osas on taotlejatel tekkinud mittevaraline kahju skaalal väike – keskmine – suur – väga suur pigem väike. Ka mittevaralise kahju hüvitis peaks seetõttu olema pigem väike.
55.Mittevaralise kahju nõuete puhul võimaldab nõude esitanud isiku enda panust arvestada VÕS § 134 lg 5. Isa ja laste vaheline tavapärane suhtlus katkes valdavas osas seetõttu, et J. Aia asetas oma käitumisega end ise olukorda, kus temalt tuli võtta vabadus. Vangla tingimustes on pereliikmetega suhtlemine tavapärasega võrreldes vältimatult piiratum.
56.Eelnevat silmas pidades loeb kolleegium lisapiirangute õigusvastase kohaldamisega tekitatud kahju õiglaseks hüvitiseks 500 eurot taotleja kohta.
(III)
57.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 23.04.2025. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus jääb K.G.A. nimel esitatud nõude osas läbi vaatamata. SKHS § 11 lg 2 alusel rahuldatakse J. Aia, R.A. ja A.A. osas süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus osaliselt, mõistes Eesti Vabariigilt Jüri Aia kasuks välja 500 eurot, R.A. kasuks 500 eurot ja A.A. kasuks 500 eurot.
58.Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude osas. Apellatsioonimenetluses on J. Aia kaitsja Marko Paabumets 14.05.2025 esitanud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse 219,60 euro (sh käibemaks 39,60 eurot) hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus maakohtu otsusega tutvumisele 60 minutit ning apellatsiooni koostamisele 90 minutit. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tasutaotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
59.KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb apellatsioonimenetluse kulu 219,60 eurot, sh käibemaks 39,60 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel J. Aia kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.