Kaspar Punningu süüdistuses KarS § 4231 ja § 121 lg 2 p 3 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsus
Apellatsioonide esitajad
Kaspar Punning ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene
Apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Kaspar Punning. Isikukood: 50007026818, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud kolmel korral, viimati Tartu Maakohtu 28. veebruari 2023. a otsusega KarS § 4231 järgi Kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maarja-Liisa Kõiv Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsus osaliselt, s.o 1.1 Kaspar Punningu süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja talle selle teo eest mõistetud karistuses; 1.2 Kaspar Punningule KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuses ja KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud kandmisele jäävas karistuses.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega 2.1 tunnistada Kaspar Punning süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 5 kuud vangistust; 2.2 KarS § 64 lg 1 alusel mõista Kaspar Punningule liitkaristuseks KarS § 121 lg 1 ja § 4231 järgi üksikkaristustest raskeima suurendamise 7 kuud vangistust. 2.3 KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Kaspar Punningule mõistetavat 7 kuu pikkust vangistust 1/3 võrra ning mõista temale karistuseks 4 kuud ja 20 päeva vangistust.
2.4 KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 01.08.2023-02.08.2023, s.o 2 päeva, saades Kaspar Punningu poolt ärakandmisele jäävaks karistuseks 4 kuud ja 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvestada alates Kaspar Punningu vahistamisest 12. detsembrist 2024 ja lugeda tema karistus kantuks.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Rahuldada Kaspar Punningu ja tema kaitsja apellatsioonid osaliselt.
5.Määrata OÜ-le Tarmo Pilv ja Partnerid Kaspar Punningule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 175 eurot 68 senti (sealhulgas käibemaks 31 eurot 68 senti) ning jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebekord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
I.
Süüdistus
1.Kaspar Punningut süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et ta kasutas 4. juunil 2024 kella 19.50 paiku Tartu vangla eeluuritavate eluhoone E9 osakonna kambris nr 3005 füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava A.S. suhtes. K. Punning lükkas A.S. kahe käega rindkere piirkonda sellise jõuga, et A.S. kukkus kambris nr 3005 asuva voodi alumisele narile selili. Seejärel lõi K. Punning voodis selili lamavat A.S. vähemalt kahel korral parema käe rusikaga vasakule poole roietesse, ühel korral parema käe rusikaga rindkeresse ja vähemalt kaks korda parema käe rusikaga näkku vastu paremat silma. Löökide tagajärjel tundis A.S. valu ja tal tekkis tervisekahjustus – hematoom parema silma piirkonnas ja valulikkus rindkere piirkonnas. K. Punning on karistatud Tartu Maakohtu 21. detsembri 2017. a otsusega nr 1-17-11485 KarS § 274 lg 1 järgi.
2.K. Punningut süüdistatakse veel KarS § 4231 järgi, ent selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu. II. Maakohtu otsus
3.Tartu Maakohus tunnistas 27. veebruari 2025. a otsusega K. Punningu süüdi ja karistas KarS § 4231 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 121 lg 2 p 3 järgi 6 kuu vangistusega. Kohus mõistis talle liitkaristuseks 8 kuud vangistust, mida vähendas lühimenetluses 1/3 võrra. K. Punningu karistuseks jäi 5 kuud 10 päeva vangistust. Kinnipidamise aeg 1.–2. august 2023 loeti karistusaja hulka, mistõttu jäi K. Punningu lõplikuks karistuseks 5 kuud ja 8 päeva vangistust alates vahistamisest, s.o 12. detsembrist 2024. K. Punningult mõisteti menetluskuludest välja 1664,36 eurot ja riigi kanda jäi 823,18 eurot.
4.Kohus luges K. Punningu süü KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tõendatuks järgmiste tõenditega. Kannatanu, tunnistajate O.A. e, E.S. ja Tartu vangla meditsiinitöötaja J.K. e ütluste ning haigusloo väljavõttega on tõendatud, et 4. juunil 2024 kella 20 paiku esines kannatanul turse ja punetus parema silma ja põsesarna piirkonnas. A.S. ütluste järgi sisenes K. Punning tema kambrisse, lükkas pikali ning lõi korduvalt rusikaga vasakule poole ribidesse, ühel korral
rusikaga rindkeresse ja vähemalt 2 korda näkku parema silma piirkonda. Süüdistatav ei eita kannatanu kambrisse sisenemist ja tema lükkamist, ent eitab löömist.
5.Vaidlust pole selles, et konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel aset leidis, seda kinnitavad oma ütlustes mõlemad osapooled ning ka kaaskinnipeetav R.M. . Viimane kirjeldas oma ütlustes, et K. Punning ning A.S. karjusid teineteise peale. Kuna tema eesti keelest aru ei saa siis ta lahkus kambrist, mingit füüsilist konflikti ei näinud.
6.Sündmus toimus kella 19.50 paiku. Peale seda jõudis süüdistatav enda sõnul käia veel päevaruumis kannatanuga rääkimas ning palus lükkamise pärast vabandust. Valvuritele süüdistatav lükkamisest midagi ei rääkinud, kuna see oli täiesti tühine asi. Õhtune loendus algas kell 20.00 ning 10 minutit hiljem avaldas A.S. tema kambrisse tulnud rinnakaamerat kandnud valvurile, et K. Punning lõi teda. Mõlemad valvurid kinnitasid, et nägid õhtuse loenduse ajal punetust A.S. näol ja selle fikseeris ka meditsiinitöötaja. Kannatanu on andnud ühesuguseid ütlusi nii valvuritele, meditsiiniosakonnas kui ka ülekuulamisel. Neis puuduvad vastuolud ja ütlused on kooskõlas teiste uuritud tõenditega. Asjaolu, et kannatanu vahetult sündmuse järel kehapiirkonna lööke eraldi ja detailselt välja ei toonud, märkides vaid kallaletungi ja silmapiirkonnaga seonduva ründe ja vigastuse, ei välista löökide tegemist süüdistatava poolt. Detailsemate ütluste andmine ülekuulamisel ei muuda ütlusi täpsustunud osas ebausaldusväärseteks. Tegemist ei ole vastuoluga ütlustes. Kannatanut on valeütluste andmise eest hoiatatud.
7.Süüdistatav tunnistas tõukamist, ent eitas mistahes löömist. Ometi on kannatanul fikseeritud sellised vigastused, mis tema ütluste usaldusväärsust silmapiirkonna löökide osas kinnitavad ja K. Punningu ütlused selles osas ümber lükkavad. Süüdistataval on põhjust eitada füüsilise vägivalla tarvitamist, lootes seeläbi vastutusest pääseda. Kohus pidas K. Punningu ütlusi ennastõigustavateks ja luges need löömist puudutavas osas ebausaldusväärseteks.
8.Kohus luges tõendatuks, et K. Punning pani toime talle süüks arvatud kehalise väärkohtlemise, täites KarS § 121 lg 1 koosseisu mõlemad teoalternatiivid: põhjustas kannatanule valu ja tervisekahjustuse. Viimast kinnitavad haigusloo väljavõte, meditsiiniosakonna töötaja, valvurite ja kannatanu ütlused ning visuaalselt tema parema silma all ja põsesarna piirkonnas näha olev turse ja punetus. Kannatanu sõnul tekkis tal hiljem hematoom. Lisaks rääkis kannatanu, et tal tekkis valulikkus rindkere piirkonnas. Löömine tegevusena kujutab endast kehalist väärkohtlemist ega ole normaalses inimestevahelises suhtluses aktsepteeritav. Kannatanu selgitusel olid löögid tugevad ja tekitasid talle valu. Silma alla tuli hematoom, mis on kadunud, ent rindkerevalu tundis ta endiselt, samuti raskust ja valu hingamisel. Antud vigastus ei pea olema ilmtingimata visuaalselt tuvastatav. Piirkonna valulikkus, kui mingi perioodi kestev seisund, on tingitud kudede anatoomilise terviklikkuse häirest, olles ka ilma välise ilminguta teatud aja kestev tervisekahjustus, so patoloogiline seisund. Süüdistatava tegevuse tulemusena kannatanule valu tekitamine on talle ka objektiivselt omistatav, kuivõrd objektiivse kõrvalseisja seisukohast oleks sellistel juhtudel valuaistingu tajumine süüdistatava tegude tüüpiline tagajärg.
9.K. Punningu käitumine vastab KarS § 121 lg 2 p 3 kvalifitseerivale tunnusele – see on toime pandud korduvalt. Ta on 2017. a kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud KarS § 274 lg 1 järgi. Korduvuse annavad kõik kuriteokoosseisud, mis sisaldavad ühe tunnusena vägivalda (vt nt RKKKo nr 1-19-5146, p 10). K. Punning on süüdi mõistetud vägivalla kasutamises võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega ning see karistus kehtib. Süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi seisnes vägivallas nii KarS § 120 kui ka § 121 mõistes. K. Punning ei allunud tööülesandeid täitvate patrullpolitseinike korraldustele koer kinni panna, vaid lähenes
koos koeraga politseiametnikule, keda koer hammustas paremast õlast, põhjustades talle füüsilist valu. Hiljem keeldus ta politseinikega kaasa tulemast ja ähvardades politseiametnikule koera kallale lasta.
10.K. Punning pani süüksarvatud teod toime otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3). Ta teadis, et paneb toime teo, mis põhjustab kannatanule vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. Lüües A.S. rusikaga vasakule poole roietesse, seejärel ühel korral parema käe rusikaga rindkeresse ja vähemalt kaks korda parema käe rusikaga näkku vastu paremat silma, pidas süüdistatav välise teopildi põhjal vähemalt võimalikuks ja möönis, et tekitab kannatanule füüsilist valu ja võib tekitada talle tervisekahjustused. Nende järelmite saabumine on igale keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale ettenähtav.
11.Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
12.K. Punningut on kohane karistada KarS § 4231 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega. Tema süü on keskmisest väiksem. Samas aga on K. Punningul kolm kehtivat kriminaalkaristust, sh karistati teda Tartu Maakohtu 28. veebruari 2023 otsusega nr 1-22-7920 KarS § 423 1 järgi 8 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2 aasta pikkuse katseajaga. Uue samalaadse teo pani K. Punning toime 1. augustil 2023, s.o katseajal. Tegemist on K. Punningu neljanda juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisega. Kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus. Arvestades teo korduvust ja toimepanija isikut pole põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine.
13.K. Punningu teosüüd KarS § 121 lg 2 p 3 järgi hinnates arvestas kohus, et tegemist on ühe episoodi ja ühe kannatanuga kuriteoga, kannatanule tekitatud tervisekahjustused ei olnud rasked. Samas pani K. Punning teo toime kinnipidamisasutuses ja realiseeris mõlemad koosseisualternatiivid. Kohus hindas K. Punningu süü suuruse keskmisest väiksemaks. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Rahalise karistuse mõistmine kõne alla ei tule. Teo toimepanemine kinnipidamisasutuses näitab, et K. Punning ei suuda ka kontrollitud keskkonnas kuritegude toimepanemisest hoiduda. Varasemad karistused ei ole tema käitumist paremuse suunas muutnud. Õiguskorras taunitakse korduvat süütegude toimepanekut, mis väljendub rangemaliigilise karistuse kohaldamises. Seetõttu tuleb K. Punningut karistada 6 kuu pikkuse vangistusega.
14.KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendas kohus raskeimat karistust ning mõistis K. Punningule liitkaristuseks 8 kuud vangistust, mida vähendas lühimenetluses 1/3 võrra, s.o 5 kuu ja 10 päeva pikkuse vangistuseni. Selle hulka arvati K. Punningu kahtlustatavana kinnipidamise aeg, 2 päeva. Seega kujunes K. Punningu lõplikuks karistuseks 5 kuud 10 päeva vangistust.
15.K. Punningu varasemat käitumist arvestades pole võimalik jätta vangistust täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata. K. Punningule mõisteti kriminaalasjas nr 1-22-7920 KarS § 4231 kvalifitseeritava kuriteo eest tingimuslik karistus. Tema karistus pöörati käitumiskontrolli nõuete rikkumise tõttu 20. novembri 2023. a määrusega täitmisele. Uutest kuritegudest ühe pani ta toime katseajal ja teise vanglas. III. Apellatsioonid a) kaitsja apellatsioon
16.Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o K. Punningu süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja temale mõistetud karistuses. Mõista K. Punning KarS § 121 lg 2 p 3 järgi
17.Kohus luges kannatanu, tunnistajate O.A. e, E.S. ja Tartu vangla meditsiinitöötaja J.K. e ütluste ning haigusloo väljavõtetega tõendatuks, et 4. juunil 2024 kella 20 paiku esines kannatanul turse ja punetus parema silma ja põsesarna piirkonnas. K. Punningule pole süüdistuses selliste vigastuste tekitamist ette heidetud. Süüdistuse kohaselt tekkisid A.S. le hematoom parema silma piirkonnas ja valulikkus rindkere piirkonnas.
18.Ainsaks löömist ja valu tundmist ning hematoomi ja rindkere piirkonna valulikkust kinnitavaks tõendiks on kannatanu ütlused, mis ei ole usaldusväärseks tõendiks. Vahetult pärast konflikti 4. juuni 2024 õhtul ütles A.S. valvurile, et K. Punning tuli talle tema kongis kallale ja lõi vastu silma. Meditsiiniosakonnas ütles A.S. , et sai rusikalöögi parema silma ja põsesarna piirkonda. Hematoomi ei täheldatud, visuaalselt oli näha minimaalne turse ja kerge punetus. A.S. tervislikku seisundit kontrollinud J.K. ele rääkis A.S. , et sai rusikalöögi parema silma ja parema põsesarna piirkonda, ent ta ei kaevanud mujale löökide andmist ega valu. Seega vahetult pärast sündmust rääkis A.S. ühest löögist vastu silma.
19.A.S. kuulati üle 13. juunil 2024. Siis rääkis ta esmakordselt korduvast löömisest roietesse, rindkeresse ja näkku vähemalt kaks korda, et silma alla tuli hematoom ja rindkeres on valu. Eeltoodu näitab A.S. selgituste erinevust intsidendi kohta valvuritele, meditsiiniosakonna töötajatele ning ca 10 päeva hiljem toimunud ülekuulamisel. Selliseid suuri erinevusi ei ole võimalik käsitleda ühesuguste ütlustena, mis on vastuoludeta ja järjepidevad. Lubamatu on põhjendada kannatanu ütluste usaldusväärsust sellega, et teda on hoiatatud valeütluste andmise eest. See ei ole kooskõlas poolte võrdsuse ega Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 6 sätestatud õiglase õigusemõistmise põhimõttega. Sellega eelistas kohus kannatanu ütlusi süüdistatava omadele tulenevalt erinevusest menetlusseaduse regulatsioonis.
20.Kuivõrd A.S. le valu, hematoomi ning rindkerepiirkonnas valulikkuse tekitamist tõendavad üksnes tema enda ebausaldusväärsed ütlused, ei ole süüdistuses kirjeldatud löökide tagajärjed usaldusväärsete tõenditega kinnitust leidnud ning otsus K. Punningu süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tuleb tühistada.
21.Kohus on lugenud otsuse p-s 35 valulikkuse rindkere piirkonnas tervisekahjustuseks, millega ei saa nõustuda, sest valulikkus rindkere piirkonnas võib olla valuaisting (vt RKKKo asjas nr 1-187833).
22.Nõustuda ei saa K. Punningu tegevuse kvalifitseerimisega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. K. Punningut on kokkuleppemenetluses 2017. a karistatud KarS § 274 lg 1 järgi. Otsuses kajastatud süüdistusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas K. Punning tunnistati süüdi vägivallakuriteos KarS § 121 mõttes, so kas koera poolt kannatanu hammustamist heidetakse vägivallateona ette K. Punningule. Ebamääraseks jäänud asjaoluga ei saa sisustada korduvuse koosseisutunnust.
23.Juhul kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu süüdimõistvat otsust, tuleks K. Punning vabastada karistuse kandmisest tingimisi KarS § 74 alusel. Varasem katseajal käitumiskontrolli tingimuste mittejärgimine ei välista KarS § 74 sätete kohaldamist. K. Punning kinnitas kohtule korduvalt oma ellusuhtumise muutumist ning lubas uusi kuritegusid mitte toime panna. Käitumiskontrollile allutamine annaks talle võimaluse resotsialiseerumiseks. b) süüdistatava apellatsioon
24.K. Punning esitas 27. veebruaril 2025 apellatsiooni ning 3. märtsil ja 31. märtsil 2025 sellele täiendused, mis on tähtaegsed. Ta palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, s.o enda süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistamises 6 kuu pikkuse vangistusega. Alternatiivselt taotleb ta mõistetud karistuse vähendamist või karistusest tingimisi vabastamist. Apellandi seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
25.Kannatanu ütlused valu tundmisest ei ole piisavad, et lugeda kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis täidetuks. Kannatanule valu tekitamine ei olnud tema teo tüüpiline tagajärg, kuivõrd kannatanul tekkinud vigastusi ei ole usaldusväärselt fikseeritud. Valu tuvastamise aluseks saab olla vaid reaalne kudede kahjustus.
26.Õiged ei ole kannatanu ütlused süüdistatava kohese ründe kohta kambrisse jõudmisel, sest tunnistaja R.M. i sõnul osapooled seisid ning füüsilist konflikti nende vahel polnud. Kannatanu on andnud korduvalt erinevaid ütlusi – nii rääkis ta alguses vanglaametnikule ja meditsiiniosakonnas enda löömisest näkku, hiljem uurijale aga üle keha peksmisest. Kohus ei oleks tohtinud neid erinevaid ütlusi usaldusväärseteks lugeda. Kui K. Punning oleks löönud kannatanut viimase väidetud viisil, olnuks tal sõrmenukid punetavad või marraskil, kannatanu kehal aga pidanuks olema punetavad alad. Selliseid vigastusi kummalgi osapoolel ei tuvastatud. Kannatanul oli punetus paremal põsel, mille ta võis endale ise tekitada. K. Punning on paremakäeline, s.t et ründe korral kannatanu kirjeldatud viisil pidanuks tal olema vigastus vasakul näopoolel. Kannatanu kinnitusel oli tal hematoom, ent ükski teine tõend selle teket ei kinnita. Vanglas meditsiiniosakonnas teostatakse kontroll, mille käigus palutakse võtta ülakeha paljaks – ilmselt oli nii see ka kannatanuga. Kõik kõrvaldamata kahtlused tuleks lugeda K. Punningu kasuks. Tema on andnud ühetaolisi. KarS § 121 järgi tunnistab ta end süüdi osaliselt, s.o A.S. lükkamises.
27.Karistuse mõistmisel KarS § 121 järgi ei arvestanud kohus kergendava asjaoluna kannatanu ees vabandamist, pöörates liigsuurt tähelepanu apellandi varasemale käitumisele. Karistuse edasikandmine vangistuses ei oleks otstarbekas, sest programme ja vestlusi ei ole K. Punningule karistusajast tulenevalt ette nähtud. Kriminaalhooldusel aga saaks ta osaleda vestlustel või vabatahtlikult mõnes programmis. Ta asub elama uude keskkonda ja soovib pühendada end perele, kahetseb seniseid valikuid ning on oma mõtteviisi muutnud. Ta hakkab tegelema alkoholiprobleemiga, võtab end töötuna arvele, plaanib minna võlanõustaja juurde ning läbida ettevõtluskoolituse. Seejärel tahab ta minna ametlikult tööle, tasuda graafiku alusel võlgasid ning peret ülal pidada. Aasta pärast peaks olema tal oma ettevõte ning kolme aasta pärast võlavabadus. Lisaks lubab K. Punning kriminaalhoolduse nõudeid kohusetundlikult täita ning kinnitab, et käesolev kolmas vangistus jääb tema viimaseks. Kuivõrd K. Punningu karistusaeg lõpeb 20. mail 2025, võimaldaks kriminaalhooldus tema käitumist kontrollida ning oleks riigile kasulikum. Ta kahetseb rooli istumist ning lubab, et nii ta enam ei tee.
IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Apellandid vaidlustavad K. Punningu süüdimõistmise osaliselt, s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, taotledes süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt tema karistuse kergendamist. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha tõendite usaldusväärsuse küsimuses (I), annab hinnangu teo kvalifikatsioonile (II), seejärel otsustab karistuse (III), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (IV). I
29.Ringkonnakohus ei jaga apellantide seisukohta A.S. ütluste ebausaldusväärsuses. Tunnistaja E.S. (Tartu vangla valvuri) ütlustest nähtub, et koos vanemvalvur O.A. ega A.S. kambrisse sisse astudes andis viimane neile märku, et tal on probleem – teda ründas ja lõi K. Punning (I kd, lk 19). Sama kinnitab rinnakaamera salvestise vaatlusprotokoll, kus fikseeritust nähtuvalt rääkis kannatanu sisenenud valvuritele koheselt kallale tulemisest ja K. Punningu poolt vastu silma löömisest. Näinud A.S. põsel punetust, ei esitanud valvurid rohkem küsimusi kallaletungi kohta, vaid lubasid peale loendust naasta ning A.S. ga meditsiinis ehk meditsiiniosakonnas ära käia. Valvurid viibisid kambris vaid napi minuti (I kd, lk 12).
30.Meditsiiniosakonnas ei rääkinud A.S. roietesse ja rindkeresse löömisest. K. Punningu väitel palutakse vangla meditsiiniosakonnas teostatava kontrolli käigus võtta ülakeha paljaks, ta eeldab, et nii oli ka A.S. ga. Tunnistaja J.K. vaatas Tartu vangla meditsiiniosakonnas A.S. vigastused üle. Tema ütluste kohaselt kurtis A.S. vaid rusikalööki parema silma ja parema põsesarna piirkonda. J.K. tuvastas visuaalselt selles piirkonnas turse ja kerge punetuse. Tunnistaja on öelnud ka, et muid väliseid vigastusi ta ei näinud (I kd, tl 25). Haigusjuhu väljavõttest nähtub samuti, et A.S. l oli turse ja kerge punetus, muid väliseid vigastusi ei tuvastatud (I kd, tl 32). Tunnistaja ütluste alusel ei saa teha järeldust, et ta oleks lasknud A.S. l lahti riietuda ja kontrollinud ka tema keha. Kuna kannatanul sellekohaseid kaebusi ei olnud, puudus tervishoiutöötajal selleks vajadus. A.S. l omakorda ei olnud põhjust rääkida õele sellest, et ta tundis löömise ajal valu, sest ta viidi meditsiiniosakonda vigastuste fikseerimiseks. Tervishoiuteenust osutatakse patsiendi huvides. Kriminaalmenetluses rakendub aga uurimisprintsiip ja menetlejal on kohustus kõik kriminaalasjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitada. Arvestada tuleb ka ajafaktoriga. Ründe ja läbivaatuse vahele (kannatanu vaadati läbi kell 20.36) jäänud poole tunni jooksul ei pruukinud valulikkus roiete piirkonnas endast veel märku anda, see võis tekkida hiljem. A.S. kuulati üle 13. juunil 2024, s.o 9 päeva hiljem. Selleks ajaks oli selge, millised olid löömise tagajärjed – punetusest oli välja kujunenud verevalum, mis oli 9 päeva hiljem kadunud, aga rindkeres oli raskus ja valu, mis andis hingamisel tunda. Seega ei saa asjaolust, et A.S. ei rääkinud meditsiiniosakonnas tehtud ülevaatuse käigus õele sellest, et K. Punning lõi teda ka rindkeresse, järeldada tema ütluste ebausaldusväärsust või rääkida olulisest erinevusest ütluste vahel.
31.K. Punningu arvates pidanuks süüdistuses kirjeldatud viisil kannatanu löömisest rindkeresse olema tema sõrmenukkidel punetus või marrastused ja A.S. kehal punetavad alad. Sellegi väitega ei saa nõustuda. K. Punning lõi A.S. läbi riiete, mis kaitsevad nahka, pehmendades mõnevõrra löögi jõudu. Löömine ei pruugigi alati lööjale vigastusi tekitada. K. Punning ei löönud vastu karedat ega kõva pinda, vaid vastu inimese keha. Vigastuste saamine oleneb samuti löögi jõust. Ilmselgelt ei olnud see väga suur, sest kannatanu tundis küll valu, kuid vigastusi (nt roide murdu) talle nende löökide tagajärjel ei tekkinud. Rindkeresse löömisega tervisekahjustuse tekitamist ei heideta ette ka süüdistuses. Praegusel juhul on süüdistatav aga eitanud igasugust löömist, kuigi meditsiiniosakonnas fikseeriti kannatanu näol punetus ja turse ja seda nägid vahetult peale rünnet A.S. kambrisse sisenenud valvurid E.S. ja O.A. . Need tõendid kattuvad A.S. ütlustega ja kinnitavad tema ütluste usaldusväärsust. Olukorras, kus vigastused on fikseeritud, ei ole A.S. l mingit tarvidust hakata K. Punningule omistama lööke, mida ta ei teinud.
32.Kaitsja märgib, et maakohus on lugenud tuvastatuks turse ja punetuse tekke, ent süüdistusaktis heidetakse K. Punningule ette hematoomi tekitamist. K. Punningu arvates aga ei kinnita ükski tõend A.S. l hematoomi olemasolu. Ringkonnakohus ei näe maakohtu poolt tuvastatus vastuolu süüdistusega. Otsuse punktis 36 on maakohus leidnud, et visuaalselt oli kannatanu parema silma all ja põsesarna piirkonnas näha turse ja punetus, hiljem tekkis ka hematoom. Õige on see, et hematoomi A.S. l vahetult intsidendi toimumise järel ja meditsiinilise läbivaatuse ajal ei olnud
ega saanudki olla, küll aga löögist tekkinud punetus näol. Tunnistaja J.K. selgitas, et hematoom tekib tavaliselt 5-6 tunni jooksul (I kd, tl 25). Meditsiiniosakonda läks A.S. pool tundi pärast löömist. A.S. ülekuulamise ajal 9 päeva hiljem ei saanud enam ka hematoom nähtav olla. Nimelt kaob tervisenõustamise keskkonna kliinik.ee andmetel verevalumist tingitud turse tavaliselt umbes 10 päevaga. Sama aja kestel muutub ka naha värvus verevalumi piirkonnas: tumesinisest lillakaks, siis roheliseks ja lõpuks kollakaks1. Arvestades, et A.S. vigastus oli kergemat laadi, võiski hematoom olla ülekuulamise ajaks kadunud. Seega on kannatanu ütlused hematoomi tekke osas K. Punningule inkrimineerituga kooskõlas – löögi tagajärjel tekkinud tursest ja punetusest kujunes hematoom.
33.K. Punning leiab veel, et paremakäelisena ei saanud ta tekitada A.S. le vigastust paremale näopoolele. Kohus võib tõepoolest ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Elulise usutavuse kriteeriumi juurde tasub pöörduda olukorras, kui näiteks ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne (RKKKo 3-1-1-109-15, p 111). Praegusel juhul see nii ei ole – A.S. ütluste kohaselt lükkas K. Punning ta pikali ning hakkas siis kohe rusikatega lööma (I kd, tl 5). Voodis selili lamava inimese nägu on ründaja jaoks igalt poolt ligipääsetav, mistõttu sai K. Punning lüüa ka paremale näopoolele. Seda eriti siis, kui kannatanu pead pööras, et vältida lööki otse näkku. Mingit mõistusepärast põhjendust, miks pidanuks A.S. endale ise näovigastuse tekitama ning K. Punningut alusetult süüdistama, ei ole süüdistatav enda väite põhistamiseks esitanud. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta pidi peagi karistuse kandmiselt vabanema (umbes kuu aja pärast) ja ta tahtis oma karistuse rahulikult ära kanda (I kd, tl 5). Sellises olukorras ei olnud A.S. l põhjust endale lisaprobleeme tekitada.
34.Tunnistaja R.M. nägi vaid seda, kuidas K. Punning ja A.S. püsti seistes teineteise peale karjusid. Seejärel ta lahkus A.S. kambrist, kuna ei saanud eesti keelest aru (I kd, tl 21). Seega ei anna nimetatud tunnistaja ütlused mingit tõendusteavet selle kohta, mis juhtus K. Punningu ja A.S. vahel pärast tema lahkumist.
35.Kaitsja on esitanud veel poolte ebavõrdse kohtlemise argumendi. Nimelt on maakohus otsuse ps 33 märkinud, et erinevalt süüdistatavast hoiatatakse kannatanut kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest eesmärgiga tagada tema ütluste usaldusväärsus. Sellest ei järeldu, et kohus luges kannatanu ütlused usaldusväärseks tema menetlusseisundi tõttu. Maakohus on neid hinnanud ja kõrvutanud teiste tõenditega ning lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseks põhjusel, et need on vastuoludeta ja kooskõlas teiste tõenditega.
36.Apellatsioonide peamised argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, et K. Punning ei ole A.S. kehalist väärkohtlemist toime pannud. Riigikohtu praktikas on leitud, et juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, peaks see edasiselt viima in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni. Kolleegiumi hinnangul on apellantide viited kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, alusetud. In dubio pro reo printsiibi poole on alust pöörduda tõendamisprotsessi lõppetapil, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2007. a otsus nr 3-1-1-12-07, p 8). Kohtupraktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel: kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari
2021. a otsus nr 1-20-1301,/35, p 11). Sellekohast kahtlust kolleegiumil käesolevas kriminaalasjas ei tekkinud. Tõendikogum kaitseversiooni ei kinnita. II
37.Maakohus on õigesti tuvastanud, et K. Punning tekitas rusikaga näkku löömisega kannatanule tervisekahjustuse. Nõustuda saab aga kaitsjaga selles, et valulikkust rindkere piirkonnas ei saa pidada tervisekahjustuseks. Riigikohus leidis 12. novembri 2019. a otsuse nr 1-18-7833 p-s 22, et karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu all peetakse kohtupraktikas silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2015. a otsuses nr 3-1-1-2915, p 11.1). Järelikult vastab K. Punningu tegevus A.S. le rindkeresse löömisel kehalise väärkohtlemise teisele teoalternatiivile – valu tekitamisele.
38.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et K. Punningu tegu vastab KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava põhikoosseisu tunnustele, mistõttu jääb taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks kannatanu A.S. kehalises väärkohtlemises rahuldamata.
39.Prokuratuur heidab K. Punningule ette kehalise väärkohtlemise enamohtliku koosseisu täitmist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, millega maakohus nõustus. Riigikohus on leidnud, et kuna tahtliku kuriteoga kehalise väärkohtlemise toimepanemine on toimepanija isikut iseloomustav tunnus, pole oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (KarS § 121) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu tunnust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. mai 2020. a otsus nr 1-19-5146, p 9). Kolleegium leiab, et maakohus on valesti arvestanud erilise isikutunnusena KarS § 24 lg 1 mõttes seda, et K. Punning on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isik.
40.Eriline isikutunnus tuleneb Tartu Maakohtu 21. detsembri 2017. a otsusest, millega K. Punning tunnistati kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 274 lg 1 järgi. Teokirjelduse järgi K. Punning ei allunud tööülesandeid täitvate Kagu politseijaoskonna patrullpolitseinike korraldustele koer kinni panna, vaid lähenes koos koeraga politseiametnik J.P. le, keda koer hammustas paremast õlast, põhjustades talle füüsilist valu ning hiljem keeldus politseinikega kaasa tulemast, ähvardades J.P. le koera kallale lasta kui politseinik talle läheneb. Sellest süüdistusest ei nähtu üheselt, et K. Punning oleks kasutanud koera vahendina politseinikule tahtlikult kehavigastuse tekitamiseks, mis täidaks KarS § 121 lg 1 koosseisu. Pigem nähtub teokirjeldusest, et K. Punning oli koeraga politseiniku poole liikudes hooletu, mis tegi võimalikuks koera ründe. Seda kahtlust ei ole kohtuotsuse pinnalt võimalik ümber lükata, mistõttu tuleb see tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks. Lisaks ähvardas K. Punning politseinikku. Maakohus on ekslikult järeldanud, et ka vägivald KarS § 120 mõttes võimaldab öelda, et isik on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise (otsuse p 39). KarS § 121 lg 2 p 3 järgi annab korduvuse vaid sama tegu, mis on nimetatud KarS § 121 lg-s 1 – teise inimese tervise kahjustamine või valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Ähvardamine nendele tunnustele ei vasta. Seetõttu ei ole võimalik öelda, et K. Punning on varem toime pannud KarS § 121 lg 1 tunnustele vastava
kehalise väärkohtlemise ja maakohtu otsus tema süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. III
41.Kuna ringkonnakohus tunnistab K. Punningu süüdi KarS § 121 lg 1 järgi, tuleb mõista talle ka karistus selle sätte sanktsiooni raames. KarS § 121 lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni 1aastase vangistuse. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, miks ei ole võimalik K. Punningut karistada rahalise karistusega (otsuse p 53). Vangistuse mõistmisel võtab ringkonnakohus arvesse, et K. Punningu teosüü ei ole suur – ta tekitas kannatanule vaid kerge tervisekahjustuse (hematoomi) ja valulikkuse roiete piirkonnas. Sellise teo eest on kohane karistus lühiajaline vangistus. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. K. Punning kahetses apellatsioonis üksnes kannatanu lükkamist, mida ei saa käsitleda puhtsüdamliku kahetsusena. Kannatanu ei ole kinnitanud, et K. Punning oleks temalt vabandust palunud, mistõttu ei saa rääkida ka kannatanuga leppimisest (KarS § 57 lg 1 p 9). Karistuse eripreventiivseid kaalutlusi arvestades tuleb karistust korrigeerida raskema suunas. K. Punning pani kuriteo toime vanglas karistuse kandmise ajal, millest järeldub, et ta ei ole varasematest korduvatest karistusest järeldusi teinud. Sestap leiab ringkonnakohus, et K. Punningut tuleb karistada KarS § 121 lg 1 sanktsiooni keskmisele lähedase 5 kuu pikkuse vangistusega.
42.KarS § 63 lg 2 kohaselt kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 järgi. Maakohtu otsusega mõisteti K. Punningule KarS § 4231 järgi karistuseks 3 kuud vangistust. Selles osas ei ole otsust vaidlustatud ning ka ringkonnakohus ei näe alust selle kergendamiseks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistab ringkonnakohus K. Punningule liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 7 kuud vangistust. Seda karistust tuleb lühimenetluse tõttu vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, saades nii K. Punningu karistuseks 4 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistuse hulka tuleb arvestada K. Punningu kahtlustatavana kinnipidamise aeg (1.-2. august 2023), mistõttu jääb süüdistatava lõplikuks karistuseks 4 kuud ja 18 päeva vangistust alates tema vahistamisest, s.o
12.detsembrist 2024. Ringkonnakohtu lahendi tegemise ajaks on K. Punning talle maakohtu otsusega mõistetud vangistuse täielikult ära kandnud ja kinnipidamiskohast vabanenud, mistõttu tuleb käesoleva otsusega mõistetav karistus lugeda kantuks.
43.Ehkki seoses karistuse ärakandmisega on taotlus karistusest tingimisi vabastamiseks aktuaalsuse kaotanud, märgib ringkonnakohus järgmist. Mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine on kehtiva seaduse ja pikaajalise ning seni muutumatu kohtupraktika kohaselt reegel, millest saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel. Kui kohus peab võimalikuks jätta mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tingimisi kohaldamata, siis peab ta jälgitavalt põhjendama, millised kuriteo toimepanemist ja/või süüdlase isikut iseloomustavad eripärad tingivad konkreetsel juhul karistuse individualiseerimise sellisel viisil. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2025. a otsus nr 1-23-52, p-d 22 ja 24). Tingimisi vabastamata jätmist ei pea kohus põhjendama. Siiski on maakohus esitanud jälgitavad ja nõustumisväärsed argumendid, miks ei saa K. Punningut karistuse kandmiselt tingimisi vabastada (otsuse p 60). Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamine on kaalutlusotsus, siis oleks ringkonnakohus saanud sellesse sekkuda üksnes juhul, kui kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine. Selliseid rikkumisi ei ole maakohtule alust ette heita. IV
44.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 4 ning § 340 lg-st 1, tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsuse osaliselt, s.o K. Punningu süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, talle selle eest mõistetud karistuses, KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuses ja lühimenetluse tõttu vähendatud karistuses. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab K. Punningu süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja karistab teda 5 kuu pikkuse vangistusega, mõistab liitkaristuseks kuritegude kogumis 7 kuud vangistust, mida vähendab 1/3 võrra. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. K. Punningu ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldab ringkonnakohus osaliselt.
45.Koos apellatsiooniga esitas kaitsja ringkonnakohtule taotluse, milles palub kindlaks määrata osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 155 minutit. Seega kujuneb riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 175,68 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja ajakulu põhjendatud, mistõttu tuleb tasutaotlus rahuldada.
46.Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, millega rahuldab kaks apellatsiooni osaliselt. KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud sellisel juhul riik. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.