eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus
Kohtusekretär
Liina Tulit-Kuum
Kohtuasi ja menetlusliik
kriminaalasi üldmenetluses Marko Aljaste süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1, § 121 lg 1, § 136 lg 1 ja § 188 lg 1 järgi ning A.S. i süüdistuses KarS § 136 lg 1 ja § 307 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu 10. detsembri 2024 otsus
Apellandid
süüdistatav Marko Aljaste. Isikukood 50206180222; viibib alates 25. juulist 2023 vahistatuna Viru Vanglas; elukoht vabaduses XXX, Püssi linn, Lüganuse vald, Ida-Virumaa; kriminaalkorras karistamata; Marko Aljaste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil; süüdistatav A.S. . Isikukood 38302102234; viibib alates 19. juunist 2024 vahistatuna Viru Vanglas; elukoht vabaduses XXX; viimati kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 4. oktoobri 2021 otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi 7kuulise tingimisi vangistusega
Teised apellatsioonimenetluse pooled
süüdistatav A.S. i kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe;
Menetluse vorm
suuline, kohtuistung 5. veebruaril 2025
prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Liina Pikma;
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 10. detsembri 2024 otsus osas, millega karistati Marko Aljastet KarS § 113 lg 1 järgi 11-aastase vangistusega ja sama pika liitvangistusega. Mõista Marko Aljastele KarS § 113 lg 1 järgi 9 aasta 6 kuu pikkune vangistus ja sama pikk liitvangistus.
4.Määrata Vanalinna Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Leelo Viili poolt Marko Aljastele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 824,23 eurot, sh käibemaks 148,63 eurot. Jätta see tasu Eesti Vabariigi kanda.
5.Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Argo Küünemäe poolt A.S. ile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 392,35 eurot, sh käibemaks 70,75 eurot. Mõista see raha A.S. ilt Eesti Vabariigi kasuks välja. See summa tuleb A.S. il tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui raha jääb tähtajaks maksmata, saadetakse kohtulahendi ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
(I) Süüdistus
1.Marko Aljastet süüdistatakse nelja kuriteo toimepanemises.
2.Esiteks lõi ta 19. juulil 2023 kella 20:30 paiku Ida-Virumaal Lüganuse vallas XXX A.S. rusikaga vähemalt kaks korda vasakusse näopiirkonda ja kaks korda paremasse näopiirkonda. Nii tekitas ta A.S. ele tervisekahjustusi näos. Peksmise tagajärjel tekkis kannatanul verejooks ning mõne aja pärast tekkis ühe silma piirkonnas tugev turse. Seega pani Marko Aljaste toime KarS § 121 lg 1 järgse teise inimese tervise kahjustamise.
3.Ca 10 minutit hiljem, st umbes kella 20:40 paiku lohistas Marko Aljaste koos E.V. a ja A.S. iga A.S. e viidatud korterist välja õue. Seejärel tõstis Marko Aljaste A.S. iga teadvuseta olekus A.S. e keha tema tahte vastaselt ja seadusliku aluseta viimasele kuuluva sõiduauto Volkswagen Passat pagasiruumi ning sõitis koos A.S. iga Aidu karjääri suunas. Niisiis pani Marko Aljaste toime KarS § 136 lg 1 pärase teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmise.
4.Olles jõudnud umbes kell 21:15 Aidu karjääri tuuliku nr 17 juurde, avas Marko Aljaste sõiduki pagasiruumi ja tõmbas istukile tõusma hakanud A.S. e välja ja lõi viimast kolm korda palja jalaga näkku. Marko Aljaste kuulis, kuidas A.S. e nohiseb. Peale seda võttis Marko Aljaste A.S. e riietest kinni, lohistas kannatanu karjääris asuva veekogu kallaku äärde ja tõukas ta kallakust alla. A.S. e rullus vette ja jäi näoga veekogu põhja poolsesse asendisse. A.S. e suri. Tema surnukeha leiti sündmuskohalt 27. juulil 2023. Selliselt käitudes pani Marko Aljaste toime KarS § 113 lg 1 järgse teise inimese tapmise.
5.Viimaks kasvatas Marko Aljaste täpselt tuvastamata ajavahemikul oma elukohas Ida-Virumaal Lüganuse vallas XXX elutoa aknalaual lillepoti sees kanepitaime. See taim avastati 22. juulil 2023 Marko Aljaste elukoha läbiotsimise käigus. Ekspertiisiks antud kanepitaim kaalus 1,37 grammi ja selle tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 5,9%. Sellest tulenevalt pani Marko Aljaste toime KarS § 188 lg 1 pärase kanepi ebaseadusliku kasvatamise.
6.A.S. sooritas süüdistuse kohaselt kaks kuritegu.
7.Esiteks võttis ta koos Marko Aljastega ülal kirjeldatud moel A.S. e vabaduse ehk pani toime KarS § 136 lg 1 järgse kuriteo.
8.Peale selle jättis A.S. teavitamata teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost, st sooritas KarS § 307 lg 1 järgse kuriteo. A.S. oli Marko Aljaste juures, kui viimane A.S. e ära tappis. Mõni aeg pärast seda (20. juulil 2023 umbes kell 3:10) sõitis A.S. koos Marko Aljastega eelviidatud Volkswagen Passatiga Sonda metskonnas olevale metsavahelisele lagedale alale. Seal pani Marko Aljaste põlema pagasiruumis olnud vaibataolise eseme. Seetõttu auto süttis ja põles täielikult maha. Lisaks sellele, et A.S. viibis mõlema äsja kirjeldatud sündmuse juures, otsis ta vahepeal Margo Saialt soovitusi enda peitmiseks konflikti eest ja tahtis teada kellegi või millegi põletamiseks sobivat asukohta. Seega sai ta aru või vähemalt möönis, et Marko Aljaste pani A.S. e suhtes toime raske isikuvastase kuriteo. A.S. aga jättis politseile või mõnele muule õiguskaitseorganile sellest kuriteost teatamata. (II) Maakohtu otsus
9.Maakohus tunnistas mõlemad süüdistatavad vastavalt süüdistusele süüdi. Marko Aljastet karistas kohus KarS § 113 lg 1 järgi 11-aastase vangistusega, § 121 lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega, § 136 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega ja § 188 lg 1 järgi 1-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõistis Marko Aljastele liitkaristuseks 11-aastase vangistuse. A.S. ile mõistis maakohus KarS § 136 lg 1 järgi 1aastase ja § 307 lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse. A.S. igi puhul luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga, st liitkaristuseks jäi 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Sellest arvati KarS § 68 alusel maha 2 eelvangistuses viibitud kuud ehk A.S. peab ära kandma 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuse. Ka tegi kohus otsustused tsiviilhagi, menetluskulude ja asitõendite kohta.
10.Kehalise väärkohtlemise osas ilmneb otsusest kokkuvõtvalt niisugune info. 19. juuli 2023 hommikul tuli A.S. gi oma Volkswagen Passatiga Püssisse, et kohtuda seal sõpradega ja tarvitada nende seltskonnas alkoholi. Seda ta tegigi: ta pruukis terve päeva erinevates kohtades Püssis ja selle ümbruses erinevate inimestega alkoholi. Muu hulgas käis ta juba hommikul XXX korteris, kus elas Marko Aljaste ema M.A. . Mõnda aega seal korteris olnuna solvas ja ähvardas A.S. e M.A. t ja viimane saatis sellest lähtuvalt oma pojale ja E.V. ale sõnumid. Varsti pärast seda läks A.S. gi korterist minema. Sama päeva õhtuks jõudis ta aga sellesse korterisse tagasi. Siis olid seal korteri elanikud M.A. ja Marko Aljaste, aga ka A.S. ja E.V. . Tarvitati alkoholi. Umbes kell 20:30 tekkis A.S. e ja Marko Aljaste vahel tüli ja seetõttu lõi Marko Aljaste rusikaga vähemalt kaks korda A.S. ele ühele poole ja samuti vähemalt kaks korda teisele poole näkku. A.S. el tekkis näopiirkonnast tugev verejooks ja üks tema silm läks tursesse. Selline tegevus kujutab endast kehalist väärkohtlemist. Marko Aljaste tegevust ei õigusta hädakaitse, sest A.S. e poolne M.A. solvamine toimus juba sama päeva hommikul.
11.Vabaduse võtmisse puutuvalt leidis kohus lühidalt järgmist.
12.Kohus tuvastas, et pärast A.S. e läbipeksmist tassisid Marko Aljaste, A.S. ja E.V. A.S. e trepikojast alla. Esialgu üritas kannatanut ära viia M. Aljaste üksi, ent kui ta sellega hakkama ei saanud, tulid M. Aljastele appi A.S. ja E.V. . Marko Aljaste hoidis A.S. ge kätest ja A.S. ning E.V. jalgadest. A.S. e Volkswagen Passati juurde jõudnuna panid A.S. ja Marko Aljaste A.S. e auto pagasiruumi. Siis istus Marko Aljaste sõiduki rooli, A.S. kõrvalistmele ning Volkswagen Passat sõitis minema.
13.Kõigepealt saab tugineda Marko Aljaste ütlustele. Tõsi, esialgu Marko Aljaste A.S. e kuhugi vedamist eitas. Hiljem ta siiski sellest versioonist loobus ja rääkis nii, nagu asjad olid. Ka
selgitas Marko Aljaste juhtunut ütluste ja olustiku seostamise käigus. Õige ei ole siiski Marko Aljaste väide, et ta pani A.S. e pagasiruumi üksinda. Esiteks oli A.S. e selleks liiga raske ja teiseks tunnistas A.S. ise, et ta pani A.S. e koos Marko Aljastega auto pakiruumi.
14.A.S. selgitas sedagi, et E.V. aitas A.S. e autoni toimetada. Ka väitis A.S. , et esialgu üritasid tema ja Marko Aljaste panna A.S. ge auto salongi, ent see ei õnnestunud: A.S. gi oli justkui sültjas olekus – ta oli kas väga purjus või meelemärkuseta. Kohus niisugust väidet ei uskunud ja leidis, et süüdistatavatel oli A.S. e pagasiruumi panemise plaan algusest peale. Esiteks ei ole inimese auto salongi panemine keerulisem kui tema pakiruumi panemine. Teiseks ei kõnelnud Marko Aljaste midagi A.S. e salongi panemise üritusest.
15.R.P. nägi, kuidas üks inimene viidi teiste vahel auto juurde ja sõideti siis autoga minema.
16.XXX elanik A.A. nägi, et kaks meest panid kolmanda autosse ja sõitsid siis ära.
17.A.A. tegi sündmusest kaks fotot. Ühelt neist on näha, kuidas Marko Aljaste hoiab A.S. ed kätest ja A.S. jalgadest. Teiselt fotolt nähtub, kuidas Marko Aljaste ja A.S. gi midagi auto pagasiruumi panevad.
18.Nii toimides panid Marko Aljaste ja A.S. toime KarS § 136 lg 1 pärase seadusliku aluseta vabaduse võtmise. Asetades A.S. e sõiduki kinnisesse pagasiruumi, lõid süüdistatavad kannatanule ületamatu liikumistakistuse. Kuivõrd kannatanu oli eelnevalt tugevalt läbi pekstud ega olnud liikumisvõimeline, on ilmselge, et A.S. e pagasiruumi asetamine toimus tema tahte vastaselt. A.S. e jäi pagasiruumi selle ajani, mil süüdistatavad ta Aidu karjääris autost välja lasid. Marko Aljaste ja A.S. panid selle kuriteo toime ühiselt: kannatanut pagasiruumi asetades hoidis Marko Aljaste teda kätest ja A.S. jalgadest. Marko Aljaste tahtluse intensiivsus kannatanult vabaduse võtmise osas oli mõnevõrra intensiivsem kui A.S. il – just tema hakkas A.S. ed korterist alla tassima. Samas sai ka A.S. hästi aru, et kinnises pagasiruumis olevalt kannatanult on võetud vabadus. Tõsiselt võetav ei ole süüdistatavate väide, et nad tegelikult ei tahtnud kannatanult vabadust võtta. Kui süüdistatavad tõepoolest poleks tahtnud kannatanult vabadust võtta, oleksid nad vaid pidanud laskma tal koju minna või laskma tal oma autos ennast kaineks magada. Süüdistatavad ei soovinud, et läbipekstud ja verise näoga kannatanu kellegi juurde ilmumine toob endaga kaasa politsei väljakutsumise vms. Välistada ei saa sedagi, et A.S. e tapmise tahtlus võis Marko Aljastel olemas olla juba kannatanut sõiduki pagasiruumi asetamise ajal. Samas ei olegi kannatanult vabaduse võtmise motiiv koosseisu mõttes oluline.
19.Järgnevalt peatus kohus tapmise ja tapmisest mitteteatamise süüdistusel.
20.Marko Aljaste väitel A.S. e pärast jalahoope nohises. Kui ta (Marko Aljaste) A.S. e kallakust alla tõukas, veeres too vette ja jäi umbes meetri kaugusele kaldast vette näoga allapoole.
21.Ütluste ja olustiku seostamisel näitas Marko Aljaste seda, kuidas ta avas karjääri jõudnuna auto pagasiruumi ja et A.S. e tõusis pakiruumist selle ääre peale istuma. Seejärel tõmbas Marko Aljaste A.S. e pikali maha ja lõi viimast kolm korda jalaga näkku.
22.Marko Aljaste väitel ei mõelnud ta A.S. e vette lükkamise hetkel sellele, et ta võib põhjustada kannatanu surma.
23.Seega tunnistas Marko Aljaste sisuliselt oma teo üles. Sellele viitab ka Marko Aljaste vabanduskiri A.S. e tütrele T.S. ele.
24.A.S. e surnukeha avastati sealtsamast (st sündmuskohalt) nädal aega hiljem – 26. juulil 2023.
25.Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti järgi ei ole A.S. e surma põhjus surnukeha vees viibimise ja selle ajal ning järgselt tekkinud roisuliste muutuste tõttu määratav. Ei sedastatud elupuhuseid vigastusi või siseelundite patoloogilisi muutusi, mis võiksid olla kannatanu surma põhjuseks. Kohtus märkis ekspert Tanel Vaas, et surma põhjusena ei saa välistada uppumist. Tegu võis olla n-ö kuiva uppumisega – vesi ei sattunud hingamisteedesse. Oma pikaajalisele kogemusele ja tööpraktikale tuginedes leidiski ekspert, et kõige tõenäolisemalt oli A.S. e surma põhjuseks kuivuppumine.
26.Kohus tuvastas uuritud tõendite alusel kokkuvõtvalt sellise sündmuse. Marko Aljaste ja A.S. sõitsid A.S. e sõidukiga Aidu karjääri tuuliku nr 17 juurde. Kohale jõudnuna avas Marko Aljaste sõiduki pagasiruumi ja tõmbas A.S. e sealt pagasiruumist välja. Viimane kukkus maapinnale ja Marko Aljaste lõi teda kolm korda jalaga näkku. Sel ajal oli A.S. gi elus: löökide järel kuulis Marko Aljaste, kuidas A.S. e nohiseb. Peale seda võttis Marko Aljaste A.S. e riietest kinni, lohistas kannatanu karjääris asuva veekogu kallaku äärde ja tõukas ta vette. A.S. gi rullus kallakust alla vette ja jäi näoga vette – M. Aljaste nägi seda. Seejärel sõitsid Marko Aljaste ja A.S. sündmuskohalt minema.
27.Marko Aljaste pani toime KarS § 113 lg 1 pärase kuriteo. Lükates tugevas joobes ja läbipekstud A.S. e järsult kallakult vette ning nähes, et kannatanu kukkus näoli vette ja jäigi sellisesse asendisse, pidi Marko Aljaste aru saama, et A.S. e ei saa hingata ning üsna kiiresti lämbub ehk upub. Üldise elukogemuse põhjal (vee all inimene hingata ei saa) pidi Marko Aljaste sellise tagajärje saabumise ette nägema, kuid ta suhtus sellese ükskõikselt ehk möönis kannatanu surma saabumist, s.t tegutses tagajärje suhtes otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes – ta teadis, et ta teostab kuriteokoosseisule vastava asjaolu ja möönis seda.
28.Marko Aljaste teo (kannatanu keha vette lükkamine) ja saabunud tagajärje (kannatanu surm) vahel oli olemas otsene põhjuslik seos. Kuigi ekspert ei osanud A.S. e surma põhjust üheselt määratleda, oli eksperdi meelest kannatanu surma tõenäoliseks põhjuseks uppumine vees. Karjääri saabudes A.S. gi veel elus. Ka pärast tema lööke kuulis Marko Aljaste kannatanu nohisemist ehk A.S. e oli veel elus. Vette kukkudes ja vette jäädes ei saanud A.S. e enam hingata. Ei nähtu mingeid viiteid sellele, et pärast A.S. e vette kukkumist oleks temaga juhtunud veel midagi, mis oleks võinud kaasa tuua tema surma. Järelikult ongi loogiline ja ainuvõimalik kannatanu surma saabumise põhjus uppumine.
29.Eeltooduga selle õhtu/öö sündmused siiski ei lõppenud: Marko Aljaste ja A.S. otsustasid põletada ära A.S. e auto.
30.Marko Aljaste väitis järgmist. Ta sõitis A.S. iga karjäärist nende tuttava M.S. a juurde Küttejõusse. Seal tarvitati jälle alkoholi. Marko Aljaste otsustas Volkswageni põlema panna. Ta sõitis koos A.S. iga ühe vennashaua juures oleva lagendiku juurde. Seal väljusid mehed autost ja Marko Aljaste süütas välgumihkliga autos olnud vaiba – mõni aeg hiljem võttis tuld ka auto ja see põles maha.
31.Marko Aljaste ütlustega samasuguseid ütlusi andis ka A.S. .
32.M.S. aga väitis seda. Kõnealusel ööl helistas talle A.S. ja ütles, et ta soovib M.S. a juures midagi põlema panna. M.S. ütles, et tema juures ei peaks midagi põletama – seda peaks tegema selles kohas, kus on tupiktee. Mõni aeg hiljem saabusid M.S. a juurde A.S. ja Marko Aljaste. Mõni aeg hiljem nad lahkusid.
33.Läheduses elav O.I. nägi mõnda aega pärast kella kolme öösel, et suvilate taga metsas midagi põleb. Ta filmis paksu suitsu.
34.21. juulil 2023 leidis metsas seenel käinud M.T. Küttejõu metsast põlenud auto.
35.Marko Aljaste otsustas auto põletada kuriteojälgede varjamiseks.
36.Marko Aljaste ei tapnud A.S. ed kavatsetult, vaid kaudse tahtlusega: ta teadis, et teostab tapmise kuriteokoosseisule vastava asjaolu (näoga vette järsult kallakult tugevas alkoholijoobes ja eelnevalt tugevasti läbipekstud kannatanu võib näoga vette jäädagi ning läbi selle lämbuda ja surra) ning möönis seda.
37.Marko Aljaste auto põletamise soov kinnitab seda, et Marko Aljaste sai aru, millised tagajärjed tema teol on.
38.Marko Aljaste tegu oli õigusvastane ja süüline.
39.Marko Aljaste tegu ei muuda õiguspäraseks M.A. väidetest nähtuv, justkui oleks A.S. e M.A. t ähvardanud. M.A. kõneles sellest, mis toimus 19. juuli 2023 hommikul ehk tunde enne karjääris aset leidnut.
40.Ehkki mõningate inimeste sõnul võis A.S. e käituda joobnuna agressiivselt, pole mingeid viiteid sellele, et selliselt käitus A.S. e ka 19. juuli 2023 õhtul.
41.Niisiis lükkas Marko Aljaste tugevas alkoholijoobes ja eelnevalt läbipekstud liikumisvõimetu kannatanu karjääri järsult kallakult vette. Sealjuures nägi Marko Aljaste, et kukkudes jäi A.S. gi näoga vette. Sellest lähtuvalt vastab Marko Aljaste tegu tapmise koosseisu tunnustele. Selle kuriteo pani Marko Aljaste toime kaudse tahtlusega – ta teadis, et ta teostab kuriteokoosseisule vastava asjaolu ja mööndes oma teo ka kõige raskemaid tagajärgi (liikumisvõimetu, läbipekstud ja alkoholijoobes kannatanu võib vees lämbuda ja seeläbi surra).
42.A.S. i sõnul oli Marko Aljaste mõte see, et A.S. e pidi karistuseks ise karjäärist tagasi Püssisse minema. See ei ole eluliselt usutav. Karjääris Püssisse oli ca 4 kilomeetrit. Ei saa uskuda seda, et A.S. pidas võimalikuks, et kõvasti läbipekstud ja joobes kannatanu, kes oli visatud veekogu järsu kalda juures maha, läheb öisel ajal ise ohutult koju. See väide on veel seda ebaustavam, et A.S. ei näinud tema enda sõnul A.S. e pagasiruumist väljatõstmise järgselt seda, millises seisus kannatanu on. Seetõttu ei saanud ta eeldada, et A.S. ega on kõik korras. A.S. oli näinud, kuidas Marko Aljaste korteris A.S. e jõhkralt läbi peksis. Seega pidi A.S. vähemalt möönma, et Marko Aljaste võib karjääris jätkata kannatanu peksmist või „karistada“ teda veel raskemal moel. Loogilised ega eluliselt usutavad ei ole A.S. i väited, et ta ei näinud karjääris, mis tema selja taga toimus ja see teda ei huvitanud. A.S. il oli piisav huvi minna Marko Aljaste ja pakiruumi pandud A.S. ega karjääri – seega pidi tal olema huvi ka selles osas, mida Marko Aljaste A.S. ega karjääris teeb. A.S. i sõnul ta ei näinud, mida Marko Aljaste A.S. ega tegi. Siis ei oleks ta saanud näha ka seda, et Marko Aljaste jättis A.S. e lihtsalt karjääri maha – nagu A.S. siiski väitis. Mitte midagi nägemise korral oleks olnud võimalik ka see, et Marko Aljaste tegi A.S. ega midagi hullemat (kui jättis lihtsalt maha). Seega pidi A.S. pidi kas nägema Marko Aljaste poolt kannatanu keha vette lükkamist või vähemalt möönma, et Marko Aljaste tegi A.S. ega midagi sellist, millest kannatanu elusana ei pääse. Ka oli Marko Aljaste eelnevalt A.S. ile öelnud, et ta soovib A.S. ed karistada. Niisiis pidi A.S. karjäärist lahkudes vähemalt möönma, et Marko Aljaste võiski A.S. ed „karistada“ sellisel viisil, mis kujutab endast ohtu kannatanu elule ehk pani tema suhtes toime mõne raske isikuvastase kuriteo, sh tapmise.
43.M.S. a sõnul uuris temalt millegi põletamise kohta A.S. – ja seda tunnistas A.S. ka oma viimases sõnas. Niisiis ei ole õiged A.S. i väited, et mõte auto ära põletada tuli Marko Aljastel. Ka juhatas A.S. Marko Aljastele hilisemasse põletuskohta teed. Seega oli A.S. il teadmine Marko Aljaste tapmisteost – seda kasvõi oletuste (möönmise) vormis. A.S. vähemalt möönis seda, et kui Marko Aljaste kuritegu avastatakse, võetakse vastutusele ka tema.
44.A.S. i sõnul ütles Marko Aljaste talle, et A.S. gi saab oma auto hiljem Püssist kätte. Seda arvestades pidi A.S. il tekkima põletusplaani kuuldes küsimus, kuidas siis ikkagi karjäärist tagasi tulev A.S. gi sõiduki kätte saab – kui see maha põletatakse. Et A.S. il sellist küsimust ei tekkinud, tõendab omakorda, et ta vähemalt möönis, et A.S. gi enam elus ei ole, tagasi ei tule ja autot ta enam ei vaja.
45.Otsustus põletada A.S. e auto maha näitab selgelt Marko Aljaste ja A.S. i arusaama, et kannatanu ei ole enam elus ja nüüd peab tegelema kuriteojälgede kustutamisega.
46.A.S. i tegu vastab KarS § 307 lg 1 kuriteokoosseisu tunnustele: ta vähemalt möönis A.S. e tapmist Marko Aljaste poolt ja jättis sellest õiguskaitseorganitele teatamata ehk pani kuriteo toime kaudse tahtlusega.
47.Kanepi kasvatamisse puutuvalt nähtub otsusest lühidalt järgmist.
48.Marko Aljaste elukoha (XXX) läbiotsimisel 22. juulil 2023 avastati elutoa aknalaual 1,37 grammine kanepitaim, mille tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 5,9%. Sellist taime tuleb pidada narkootiliseks aineks.
49.Marko Aljaste selgitas, et ta sai E.V. alt seemne, pani selle mulda ja kastis seda. Küll aga väitis ta, et ei teadnud, kas tegemist on narkootilise taimega või mitte – ta oletas, et narkootilise taimega tegu ei ole. Niisugused ütlused võimaldavad öelda, et Marko Aljaste pani teo toime kaudse tahtlusega: Marko Aljaste küll ei olnud taime narkootilisuse osas kindel, ent ta möönis seda. Ei ole usutav, et Marko Aljaste kasvatas kanepit puhtalt teaduslikust huvist või armastusest looduse vastu. Marko Aljaste on varem kanepit suitsetanud ja saanud ka narkootikumi tarbimise eest väärteokorras karistada. Seega saab järeldada, et Marko Aljaste soovis kasvatada tarvitamiseks piisava koguse THC-ga kanepit. On ebaoluline, kas ta soovis seda kanepit pruukida ise või tahtis seda nt maha müüa. Niisiis täitis Marko Aljaste KarS § 188 lg 1 koosseisu. Tegu oli õigusvastane ja süüline.
50.Karistuste osas ilmneb otsusest seesugune teave.
51.Kehalise väärkohtlemise eest (KarS § 121 lg 1) tuleb Marko Aljastele mõista keskmise raskusega, st 6 kuu pikkune vangistus: Marko Aljaste peksis A.S. e tugevasti läbi.
52.Vabaduse võtmise puhul (KarS § 136 lg 1) pidas kohus Marko Aljaste puhul õigeks sanktsioonimäära (kuni 5-aastane vangistus) alumisse ossa jäävat 1-aastast vangistust. Raskendav asjaolu on teo toimepanemine koos A.S. iga, st grupis (KarS § 58 p 10). Samas piirdus vabaduse võtmine vaid mõne(kümne) minutiga.
53.Kuni 5-aastast vangistust võimaldava KarS § 188 lg 1 (kanepi kasvatamine) järgi mõistis kohus Marko Aljastele 1-kuulise vangistuse. Teosüüd tuleb pidada keskmiseks. Samas oli tegemist vaid ühe taimega.
54.Tapmise eest pidas kohus Marko Aljaste jaoks sobivaks mõneti üle keskmise määra jäävat 11-aastast vangistust. Marko Aljaste pani teo toime otsese tahtlusega: lükates liikumisvõimetu ja
läbi pekstud A.S. e järsult kallakult vette ja nähes, et kannatanu jäi kukkudes näoga vette (isegi kui vesi ei olnud väga sügav), pidi Marko Aljaste aru saama, et sellises seisundis kannatanu ei saa sealt iseseisvalt välja ning näoga vette jäädes ta paratamatult lämbub. Kuivõrd A.S. e oli liikumis- ja vastupanuvõimetu, ületab Marko Aljaste süü mõneti keskmist.
55.KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõistis Marko Aljastele 11-aastase liitvangistuse.
56.Vabaduse võtmise puhul kehtib A.S. i osas sama, mis Marko Aljaste puhul, mistõttu tuleb A.S. it karistada KarS § 136 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega.
57.Kuriteost mitteteatamise (KarS § 307 lg 1) eest pidas kohus paslikuks mõista A.S. ile vangistus keskmises määras – 1 aasta ja 6 kuud. A. Soodm oli auto põletamise osas aktiivne ja sellest otseselt huvitatud. A.S. jättis teavitamata mitte suvalisest esimese astme kuriteost, vaid raskest isikuvastasest kuriteost, läbi mille katkes kannatanu elu.
58.Ka A.S. i puhul luges kohus KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis 1 aasta ja 6 kuu pikkuse liitvangistuse. Kuivõrd A.S. oli eeluurimisel kaks kuud vahi all, vähendas kohus vangistuse KarS § 68 alusel 1 aasta ja 4 kuuni.
59.Kohus rahuldas A.S. e ema E.S. e tsiviilhagi ja mõistis Marko Aljastelt E.S. e kasuks välja 470,15 eurot matusekulude hüvituseks.
60.Viimaks võttis kohus seisukohad menetluskulude ja asitõenditega seonduva kohta. (III) Apellatsioonid
61.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mõlemad süüdistatavad ja Marko Aljaste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil. a) Marko Aljaste apellatsioon
62.Marko Aljaste palub end õigeks mõista vabaduse võtmises ja tapmises – või alternatiivselt kvalifitseerida tapmine ümber abita jätmiseks. Ka pole lõpuni õigesti talitatud menetluskuludega.
63.Marko Aljaste ei soovinud kellegi vabadust võtta. Autosse toimetatud isik oli selle auto omanik. Esialgu proovisid nad seda isikut panna auto tagaistmele, aga see oli raskendatud ja nii panid nad ta pagasiruumi. Isik küll ei väljendanud oma soovi autosse paigutamiseks, aga samas ta ei võtnud ka jalgu alla ning seetõttu ei saa kõneleda tahtevastasest tegevusest. Nad ei olnud vabaduse võtmist kooskõlastanud – see oli loomulik asjade käik. Pagasiruum ei olnud auto teistest osadest eraldatud. Kannatanu oleks võinud ronida üle tagumise istme või selle istme alla lasta. Ülerahvastatud autodes on kombeks paigutada inimesi ka pagasiruumi. Eesmärk oli pigem kõrvaldada inimene tänavalt vedelemast ja panna ta oma autosse.
64.Ka tapmise eest teda süüdi mõista ei saa. Löök ei olnud kuigivõrd intensiivne ja isikut ei saanud tappa ka tema laugelt kallakult alla lükkamine. Tegelik surma põhjus pole teada – ekspert esitas üksnes oma arvamuse kuiva uppumise kohta. Tema (Marko Aljaste) ei suutnud sedavõrd raske tagajärje saabumist isegi möönda. Surnukehal ei olnud jalatsit. Seega võis vesi inimest turgutada. Ta ei suutnud vaid sekundi-paari pikkuse aja jooksul aru saada, kas inimene vees liigutab. Kuivõrd ta oli väga raskes joobes, oli tal raske mõista, mida ta üldse teeb. Ta ütles A.S. ile, et inimene saab oma auto tagasi – see näitab, et ta vähemalt möönis kannatanu elama jäämist. Tagantjärgi on ta mõistnud, et ta oleks inimest tõesti pidanud aitama, aga sel hetkel oli tal
kannatanust ükskõik ja ta pigem ei uskunud, et asi nõnda lõppeb. Niisiis saab talle ette heita vaid tegevusetust ja ükskõiksust. Sellest lähtuvalt tuleks tema tegu ümber kvalifitseerida löömisena või abi mitteosutamisena (KarS § 124).
65.DNA- ega kiuekspertiis midagi ei tõenda ja neid kulusid temalt välja mõista ei tohiks. Täielikult ei tohiks temalt välja mõista ka tulekahjuekspertiisi kulu. b) Marko Aljaste kaitsja apellatsioon
66.Marko Aljaste tuleb KarS § 113 lg 1 ja § 188 lg 1 järgsetes süüdistustes õigeks mõista või tuleb talle vähemasti mõista kergem karistus – seda järgnevatel põhjustel.
67.Marko Aljaste ei täitnud juba tapmise objektiivset koosseisu.
68.Sündmuskohalt leitu ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi sündmuse asjaolude kohta. Karjääris oleval veekogul oli lauge kallak. Ekspertiisiga ei tuvastatud kannatanu surma põhjust. Ekspert ei pidanud usutavaks, et A.S. gi oli näoga vette sattudes teadvusetus seisundis.
69.Isegi kui Marko Aljaste kannatanut karjääris lõi, ei tähenda see veel seda, et süüdistatavale saab raske tagajärge karistusõiguslikult süüks arvata. Tagajärge ei saa isikul normatiivselt omistada näiteks juhul, kui tegemist oli ebatüüpilise põhjusliku ahelaga. Tuleks sisuliselt hinnata, et kas süüdistatava tegevuse tagajärjeks võis n-ö tavapärasel juhul olla kannatanu eluohtlik seisund ning kas samaaegselt loodi ka sellele iseloomuliku ohuna kannatanu surma saabumise võimalus. Marko Aljaste löögid polnud jõulised. Surma ei tinginud verejooks ega elutähtsate organite vigastamine. Vesi oli madal ja seetõttu ei saanud tõenäoliseks pidada kannatanu uppumist.
70.Ka ei esine subjektiivset koosseisu. Süüdistatava teo tulemusena saabunud oht ei pruukinud olla objektiivselt ettenähtav. See välistab Marko Aljaste vastutuse mitte ainult KarS § 113 lg 1 järgi, vaid ka võimaliku alternatiivina KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Marko Aljaste sõnul ei osanud tol hetkel arvata, et inimene sureb. Marko Aljastele ei saa isegi hooletuse tasandil ette heita seda, et ta oleks pidanud kohusetundlikkuse ülesnäitamise korral ette nägema, et kannatanu võib sattuda eluohtlikkusse seisundisse ja/või kuiva uppumise tõttu surra.
71.Marko Aljaste uskus, et tema kasvatav kanepitaim sisaldab CBD-d ja sedavõrd väikeses koguses THC-d, et saadav taimne materjal ei põhjusta narkootilist joovet. Süüdistatav selgitas, et ta ei teadnud, kas tegemist on narkootilise taimega või mitte. Ta oli teadlik sellest, et kanepilehtedest tehakse teed ja oletas, et tegemist ei ole narkootilise kanepiga. Marko Aljaste pole narkosõltlane ja tal ei ole teadmisi kanepi kasvatamisest.
72.Marko Aljaste karistus on liialt range. Marko Aljaste ei põhjustanud A.S. ele raskeid vigastusi. A.S. e käitus provotseerivalt: ta solvas M.A. t ja Marko Aljaste tahtis kaitsta oma ema au ja solvajat selle eest „karistada“. A.S. e oli agressiivne inimene. Põhjendamatult jäeti arvestamata Marko Aljaste puhtsüdamlik kahetsus. Marko Aljaste pole varem kuritegusid toime pannud. Kohtuistungil käitus süüdistatav viisakalt. c) A.S. i apellatsioon
73.Maakohus talitas vääralt nii teda süüdi mõistes kui ka menetluskulude osas.
74.Esialgu üritasid nad A.S. ed tõsta tagaistmele, ent see ei õnnestunud. Nende viinavõtmiste käigus on tavapärane, et ülerahvastatud autos sõidab keegi pagasiruumis. Tegemist oli
universaalkerega autoga ehk pagasiruum ei olnud auto salongist eraldatud. A.S. gi ei öelnud autos olles midagi – isegi siis, kui ta oli end sõidu ajal istukile ajanud. Tema (A.S. ) ei piiranud kannatanu vabadust ei füüsiliselt ega keeldude-käskude-ähvardustega ning seetõttu ta KarS § 136 lg 1 järgi ei vastuta.
75.A.S. ei saa vastutada ka KarS § 307 lg 1 järgi. Ta ei näinud esimese astme kuriteo toimepanemist pealt. Kannatanu surmast sai ta teada alles 10 päeva pärast juhtunut. Ta küsis M.S. alt vaid seda, kus on mõni kõrvaline koht, kus Marko Aljaste saaks auto ära põletada – mingist enese peitmisest juttu ei olnud. Ta ei peitnudki ennast – ta peeti kinni siis, kui ta end kodus kaineks magas.
76.Ekspertiisikulusid ta maksma ei peaks, kuivõrd ekspertiisid ei olnud seotud temale süüks pandavate paragrahvidega. Ka ei ole õige nõuda talt kaitsjatasu, sest ta on kogu aeg öelnud, et ta kaitsjat ei soovi. (IV) Ringkonnakohtu istung
77.Apellandid jäid oma seisukohtade juurde. A.S. i kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe toetas oma kaitsealuse kaebust. Prokuratuur palus jätta kaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. (V) Ringkonnakohtu seisukoht
78.Kolleegium analüüsib kõigepealt kuriteokoosseisude täitmisega seonduvat, peatub seejärel karistustesse puutuval ja teeb viimaks otsustused menetluskulude kohta. a) Kehaline väärkohtlemine
79.Marko Aljaste süüditunnistamist korteris aset leidnud väärkohtlemises keegi vaidlustanud ei ole. Ka ringkonnakohus ise peab selle teo käsitlust õiguslikult korrektseks, mistõttu pole tarvis sel teemal sisuliselt peatuda. Olgu siiski märgitud, et maakohus on viidatud teoga seoses kulutanud oma ressursse ebamõistlikult. Kohtuotsuses pühendatakse sellele küsimusele üle 9 lehekülje. Suur osa sellest mahust kujutab endast erinevate tõendite refereerimist ega ole puutumuses 19. juuli 2023 õhtul XXX aset leidnud peksmisega. Nimelt jääb ringkonnakohtule ebaselgeks, miks oli tarvis üksikasjalikult välja tuua, kuidas keegi 19. juulil 2023 Püssis ja selle lähedal ringi liikus, millist sõiduvahendit ta selleks kasutas, kus ta alkoholi tarbis jne. Seesugune info polnud tarvilik ka selleks, et kummutada võimalik versioon hädakaitsest – Marko Aljaste kaitses A.S. e eest oma ema. Liiatigi ei tegelenud kohus hädakaitse-argumendiga mitte kehalist väärkohtlemist lahates (otsuse lk 8–17), vaid millegipärast lahendi selles osas, mis on pealkirjastatud „Tapmine ja tapmisest mitteteatamine“: kohus asus seisukohale, et A.S. gi õhtul korteris M.A. t ei ähvardanud (otsuse lk 31–32). b) Vabaduse võtmine
80.Nende süüditunnistamise vabaduse võtmises on vaidlustanud mõlemad süüdistatavad. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsustus siiski õige.
81.Tähtsust pole sellel, et A.S. gi pandi tema enda auto pagasiruumi – KarS § 136 ei erista kuidagi seda, kas vahend, millega kellelegi liikumistakistus luuakse, kuulub sellele inimesele, kelle liikumisvabadust piirati või mitte.
82.Nii Marko Aljaste kui A.S. toovad välja, et esialgu üritasid nad A.S. ed panna auto tagaistmele ja et pagasiruum ning salong olid omavahel ühendatud. Needki asjaolud kriminaalkolleegiumi hinnangul olulised ei ole. Nimelt on Tartu Ringkonnakohus selgitanud, et vabaduse võtmisest rääkimiseks piisab sellest, kui kellegi liikumisele luuakse selline tõke, mille ületamise üritamine ei saa olla kannatanult nõutav (eeldatav) – eelkõige selle tõkke ületamise katse ohtlikkuse tõttu (otsus nr 1-22-3351/75, p 89). Liikuvast autost väljahüppamine on isegi võrdlemisi aeglase sõidukiiruse puhul riskantne tegevus, mille tagajärjel on suur oht saada kehavigastusi või isegi surma (samas). Niisiis saab vähemalt üldjuhul rääkida inimese vabaduse võtmisest ka siis, kui ta viibib oma tahte vastaselt liikuva auto salongis. Eriti selgelt tuleb niisuguses olukorras jaatada vabaduse võtmist juhul, kui ohvriks on läbi pekstud ja tugevasti purjus inimene: seesuguse isiku jaoks on sõitvast autost ilma vigastusteta välja pääsemine veel eriti keeruline.
83.Süüdistatavad märgivad, et A.S. gi ei avaldanud tema autosse panemisele vastuseisu. See ei olnudki A.S. e jaoks võimalik – ta oli teadvusetu. Et ei esinenud ka A.S. e (hüpoteetilist) nõusolekut tema autosse paigutamiseks, saab öelda juhtunu asjaolude pinnalt. Esiteks oli üheks tema autosse paigutajaks see inimene, kes oli ta just läbi peksnud. Teiseks oli sel isikul plaan toimetada A.S. gi üksikusse karjääri. Tõsiselt võetav ei ole väide, justkui oleks soovitud A.S. gi n-ö kindlasse kohta viia. Selleks oleks võinud jätta kannatanu üldse korterist välja viimata, panna ta lihtsalt oma autosse (tagumisele istmele) lamama, viia ta oma koju või haiglasse vms. Kolmandaks ei soovi sama hästi kui keegi, et teda sõidutataks auto pagasiruumis – pole põhjust eeldada, et A.S. gi seda tahtis. Kõik need asjaolud olid teada ka süüdistatavatele. Asjasse ei puutu see, et A.S. gi sõidu ajal teadvusele tulemisele järgselt enda autos hoidmisele vastuseisu ei avaldanud: ta oli sedavõrd raskes seisus (läbi pekstud, purjus ja väikses ruumis), et ta ei pruukinud toimuvat täielikult mõista või ei pruukinud ta suuta/julgeda oma tegelikke soove väljendada.
84.Süüdistatavate õigeks mõistmist ei tingi ka Marko Aljaste ringkonnakohtu istungil väljendatud kahtlus selle suhtes, kas teadvusetult inimeselt üldse saab vabadust võtta. Esiteks ei ole see kahtlus praegu asjasse puutuv tulenevalt sellest, et A.S. gi tuli tema karjääri sõidutamise ajal teadvusele – ja sellest hoolimata ei teinud kumbki süüdistatav midagi selleks, et ohver saaks hakata oma asukohta ise määrama (nt ei peatanud Marko Aljaste autot kinni, A.S. ei andnud Marko Aljastele auto peatamise korraldust, kumbki süüdistatav ei pärinud A.S. elt, kas viimane soovib autosse jääda või kuhu ta soovib, et ta toimetataks vms). Lisaks sellele on ringkonnakohus seisukohal, et vabaduse võtmist saab jaatada vähemalt sellise teadvusetu süüdistatava puhul, kelle osas pole adekvaatset alust eeldada, et ta jääbki teadvusetuks (st teo toimepanija peab võimalikuks ja möönab seda, et isik tuleb teadvusele). A.S. e puhul nii oligi: ta polnud medikamentidega pikaks ajaks tuimastatud või n-ö raskes koomas ehk oli võimalik eeldada, et ta võib peagi teadvusele tulla (mida ta tegigi).
85.Kokkuvõtvalt täitsid Marko Aljaste ja A.S. grupis KarS § 136 lg 1 koosseisu, andes kumbki sellesse oma kaaluka panuse – eeskätt seeläbi, et nad tõstsid A.S. e koos autosse. Seda tegid nad kooskõlastatult ja kumbki sai ka aru, et peale tema tõstab ohvrit autosse ka tema kaaslane. Mõlema süüdistatava menetluse kestel rohkem või vähem selgelt avaldatud seisukoht, et nad ei soovinud kannatanu vabadust võtta, nende vastutust ei väära. Nad mõistsid kõiki objektiivset koosseisu täitvaid asjaolusid – seda vähemalt kaudse tahtluse tasandil. Niisiis tegutsesid tahtlikult. Ka toimisid nad õigusvastaselt. Kui süüdistatavad pidasid „vabaduse võtmise soovi puudumise“ all silmas seda, et nende meelest ei olnud kellegi paigutamine auto pagasiruumi ja tema seal vedamine karistatav, oleks tegemist pelga KarS § 39 järgse keelueksimusega. Selline eksimus üldjuhul vastutust ei välista: suuresti kehtib põhimõte, et seaduse mittetundmine vastutusest ei vabasta (iseseisvuse taastamise järel on Riigikohus enam kui 30 aasta jooksul leidnud vastupidist vaid kaks korda: vt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-33-16 ja otsus
nr 1-21-7336/33). Samas leiab ringkonnakohus, et Marko Aljaste ja A.S. ei olnud isegi mitte keelueksimuses – saati siis vältimatus, st nende süüd välistavas keelueksimuses. Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde, et keelueksimust tuleb eitada mitte üksnes siis, kui isik on oma teo ebaõiguses (keelatuses) täiesti kindel, vaid ka juhul, kui ta üksnes peab seesugust ebaõigust (keelatust) võimalikuks (n-ö kaudne keelueksimus): vt otsus nr 1-223897/37, p 110. Süüdistatavad mõistsid, et nad paigutavad äsja neist ühe käest peksa saanud teadvusetu inimese auto pagasiruumi ja hakkavad siis selle autoga karjääri poole sõitma. Isegi kui neil oli oma varasema elukäigu põhjal – pidutsemiste käigus inimeste sõidutamine autode pagasiruumis – mõningane lootus, et tegemist ei pruugi olla kuriteoga, oli see lootus täiesti ebaadekvaatne. Millelegi ebaadekvaatsele lootmine aga kaudset tahtlust ei välista: vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 10. Niisiis ei välista see ka n-ö kaudset keelueksimust. See tähendab, et nende tegu oli ka süüline ja nad tunnistati selles õigesti süüdi. c) Tapmine
86.Maakohus võttis kiiduväärsel moel ilma sealjuures tõenditele viitamata kokku, milline sündmus tema arvates aset leidis, st n-ö jutustas loo (maakohtu otsuse lk 28 – vt kokkuvõtvalt käesoleva otsuse p 26). Selliselt talitamine võimaldab üheselt arusaadavalt mõista, millisele juhtumile (kaasusele) maakohus õiguslikku hinnangut andis. Tõendite analüüs toimus selle loo jutustamisest eraldi.
87.Eeskätt Marko Aljaste kaitsja – aga mingil määral ka süüdistatav ise – on seisukohal, et Marko Aljaste ei täitnud juba tapmise objektiivset koosseisu.
88.Mõneti vaidlustatakse juba seda, kas Marko Aljaste üldse põhjustas A.S. e surma: viitega sellele, et surma täpne põhjus pole teada ja läbi argumendi, et vesi võis A.S. ge turgutada. Ringkonnakohtu meelest tuvastas maakohus õigesti, et Marko Aljaste tõuke tagajärjel veeres A.S. gi vette ja uppus seal (otsuse lk 28). Ehkki 25-aastase töökogemusega ekspert ei tuvastanud surma põhjust tõsikindlalt (vt ekspertiisiakt (kd 2, tl 245–254) ja eksperdi ütlused (kd 1, tl 98 pöördel – 99)), leidis ta, et tõenäoliselt tingis A.S. e surma tema uppumine. Maakohus viitas arusaadavalt äsja öeldule ja lisas, et enne tema kaldast alla tõukamist oli A.S. e veel elus ning ta jäi näoli vette lebama. Niisuguses olukorras on uppumise kui surma põhjuse tuvastamine kõigiti põhjendatud. Väide selle kohta, et vesi võis A.S. ge turgutada, on paljasõnaline ja niisugust stsenaariumit tõendid ei toeta – muu hulgas tulenevalt sellest, et A.S. e surnukeha leiti sealtsamast, kuhu ta kaldast alla tõukamise järgselt lebama jäi.
89.Kaitsja meelest ei saa A.S. e surma Marko Aljastele objektiivselt omistada, sest ohvri surm saabus väga ebatüüpilisel moel. Tuleb möönda, et tavaliselt surma seesugusel viisil ei põhjustata: pigem sureb inimene vägivallateo tõttu n-ö vahetult – nt püstolikuuli, noahoobi või peksmise tagajärjel saabunud vigastustesse. Siiski ei saa öelda, et A.S. e surma tingis sedavõrd eriskummaline sündmuste käik, et seda polnud võimalik mõistlikul viisil ette näha. A.S. gi oli väga kehvas seisundis: ta oli saanud peksa, ta oli tugevas joobes ja ta oli äsja olnud teadvusetu. Ringkonnakohus ei näe kuigivõrd mõtet selle üle arutlemisel, kas A.S. e peksa saamist on võimalik pidada „raskeks“ või mitte. Fakt on see, et Marko Aljaste oli teda korduvalt löönud ja mõni aeg pärast seda oli A.S. e kaotanud teadvuse. Ka ei ole tarvis hakata analüüsima, kas kraavikallas oli „järsk“ või mitte. Kõnealune kalle oli piisav, et inimene, kes lükatakse kaldast alla, veereb kuni vastu tuleva takistuseni – st veeni. Viimaks ei pea kriminaalkolleegium tarvilikuks vaagida sedagi, kas karjääris olnud vesi oli „sügav“ või ei. Esiteks on teada, et karjäärides olev vesi ei ole n-ö laugel pinnal: veepiirist kaugemale liikudes n-ö kaugeneb põhi veepinnast järjepidevalt ja kiiresti. Teiseks aga pole inimese uppumiseks vaja kuigivõrd sügavat vett: kõhuli lamav inimene võib uppuda ka vaid mõne sentimeetri sügavuses vees. Eeltoodust
lähtudes ei saa kuidagi pidada sama hästi kui ettenägematuks (äärmiselt ebatüüpiliseks või ebatõenäoliseks) seda, et A.S. e uppumise tõttu sureb.
90.Vaidlustatud on ka tapmistahtluse olemasolu Marko Aljastel.
91.Maakohtu otsus on ses osas kohati problemaatiline – ja seda suisa kahest aspektist.
92.Esiteks viitas esimese astme kohus tahtlusega seoses korduvalt sellele, et Marko Aljaste nägi pärast A.S. e kaldast alla tõukamist, et kannatanu jäi näoli vette lamama (vt otsuse lk-d 28, 31, 32 ja 37). Niisugust vaatepilti nägi Marko Aljaste alles pärast oma tegu, st peale A.S. e järsakust alla lükkamist. Tahtlus aga tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise aja seisuga; muu hulgas ei saa tahtluse kindlaks tegemisel võtta arvesse teo toimepanijal teo järgselt kujunenud teadmisi (Pikamäe – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 16, komm 12). Niisiis saaks lükkamise järgselt tekkinud Marko Aljaste teadmised sisustada nt tegevusetusega tapmise (Marko Aljaste oleks pidanud A.S. e veest välja tõmbama) subjektiivset koosseisu – mitte aga tema tahtlust puutuvalt tegevusse.
93.Teiseks viitas maakohus mitmes kohas sellele, et Marko Aljaste „pidi“ millestki aru saama või „pidi“ midagi ette nägema (vt nt otsuse lk 28 ja 37). Riigikohus on korduvalt selgitanud, et konstruktsioon „pidi võimalikuks pidama“ ei ole kaudsest tahtlusest rääkides korrektne: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-20-3306/139, p 15 ja nr 1-20-6745/88, p 30. Niisugune sõnakasutus viitaks justkui sellele, et tegelikult inimene kõnealust asjaolu võimalikuks ei pidanud ehk tahtluse kognitiivset külge ei esine, st tahtlust polnud. Sama saab öelda puutuvalt „aru saama pidamisse“ või „ette nägema pidamisse“: tegelikult kõnealune asjaolu inimesele arusaadav ei olnud või tegelikul ta seda ette ei näinud. On võimalik, et selline – juristkonnas kahjuks vägagi levinud – terminoloogia tuleneb tsiviilõigusest: nt võlaõigusseadus räägib korduvalt sellest, et keegi midagi „teadis või pidi teadma“ (vt nt § 15 lg-d 2 ja 3, § 29 lg 3, § 32 lg 2 jne). Karistusõiguses aga tulenevalt KarS §-dest 16 ja 18 tegelikku teadmist ja teadma pidamist samastada ei saa.
94.Seesuguse väära sõnakasutusega on kaasnenud ka vastuolu selle osas, millise tahtluse vormiga Marko Aljaste A.S. e surma põhjustas. Nii viitab kohus oma otsuse lk-del 31 ja 32, et vastav tahtlus oli kaudne. Samas aga märgitakse otsuse lk-del 22 ja 28, et Marko Aljastel oli oma ohvri surma osas otsene tahtlus. Seesugune vastuolu on taunitav ja pole võimalik aru saada, mis selle tingis. Küll aga tõi puhutise otsese tahtluse jaatamise ringkonnakohtu hinnangul endaga kaasa suuresti see, et esimese astme kohus võttis arvesse ka tõsiasja, et Marko Aljaste nägi alla lükatud A.S. ge näoli vette lamama jäämas. Nagu öeldud, niisugusele asjaolule tugineda ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul oli Marko Aljastel oma teo hetkel – ohvri kallakust alla lükkamise momendil – A.S. e tapmise osas kaudne tahtlus. Eeskätt tuleb sellist tahtlust jaatada nende asjaolude põhjal, mida käsitleti käesoleva otsuse p-s 89 ja millest Marko Aljaste oli teadlik: ta lükkas väga halvas füüsilises konditsioonis äsja teadvusetu olnud inimese küllaltki suure kaldega järsakult alla niisugusesse kohta, kus paiknes võrdlemisi suure veehulgaga üsna järsult sügavamaks minev veekogu. Seesuguses olukorras ei ole adekvaatset alust eeldada, et ohver jääb ellu. Teisisõnu: Marko Aljaste mitte üksnes ei pidanud A.S. e surma saabumist võimalikuks pidama ja möönma, vaid ta ka tegelikult pidas seda võimalikuks ja möönis. Kaudselt kinnitab Marko Aljaste tapmistahtlust juba lükkamise hetkel ka see, et ta hiljem A.S. ed veest välja ei tõmmanud. Seda seetõttu, et A.S. ed näoli vees lamamas nähes mõistis Marko Aljaste igal juhul, et A.S. e peagi sureb. Et ta sellest hoolimata ohvrit päästma ei asunud, viitab sellele, et ta arvestas A.S. e surmaga juba mõni sekund varem, kannatanut vee suunas tõugates. Samas ei saa öelda, et Marko Aljastel oli juba A.S. e nõlvalt alla tõukamise hetkel kindel teadmine (st otsene tahtlus) A.S. e surma saabumise osas. Ehkki seesuguse lükkamise tagajärjel on lähtuvalt ülal öeldust kannatanu surma saabumine tõenäoline, ei pea olukord siiski tingimata nõnda arenema:
nt ei pruugi ohver näoli vette jääda või ei pruugi ta tõuke järgselt lamama jääda. Seesuguse positiivse stsenaariumi põhimõtteline võimalikkus aga ei välista kaudsest tapmistahtlusest rääkimist – nagu nt ei väära kedagi piisavalt suure noaga rindkerre pussitava inimese kaudset tahtlust ohvri surma osas tõsiasi, et mõnikord pussitamine endaga pussitatu surma kaasa ei too.
95.Õigusvastasusega seonduvat vaidlustatud pole ja ka ringkonnakohus ise sellega seoses probleeme ei näe. Ka oli Marko Aljaste tegu süüline. Muu hulgas ei välista tema süüd tõsiasi, et ta oli (raskes) joobes. Niisugune joove võib tõepoolest inimese ebaõigusarusaama või selle arusaama kohase käitumise juhtimise võime välistada, ent KarS § 36 kohaselt ei ole see oluline: tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd ei välista.
96.Eeltoodust tulenevalt tunnistas maakohus Marko Aljaste korrektselt A.S. e tapmises süüdi. d) Kuriteost mitteteatamine
97.Ka selle teo osas on maakohus korduvalt põhjendanud A.S. i kaudset tahtlust läbi väidete, et A.S. „pidi“ midagi möönma, (ette) nägema, aru saama jne (vt eeskätt otsuse lk 33). Nagu käesoleva otsuse p-s 93 öeldud, pole kaudset tahtlust võimalik selliselt sisustada. Sellegipoolest leiab ka ringkonnakohus, et A.S. il KarS § 307 pärane tahtlus esines – ja sisuliselt viitas maakohus sellega seoses õigetele asjadele.
98.Esimese astme kohus tõi asjakohaselt välja, et Marko Aljastega vabatahtlikult kaasa läinud A.S. oli teadlik sellest, et läbi pekstud ja purjus kannatanu oli viidud öösel inimasustusest eemal paiknevasse karjääri, seal oli teda äsja peksnud inimene jäänud temaga kraavikaldale kahekesi ning peagi oli see inimene koos temaga (A.S. iga) sealt autoga ära sõitnud – ehk ohver oli maha jäänud. Juba ainuüksi need asjaolud ei võimaldanud A.S. il adekvaatsel moel eeldada seda, et Marko Aljaste ei pannud A.S. e suhtes toime mõnda rasket vägivallategu (sh tapmist). Teisisõnu pidas A.S. niisuguse teo aset leidmist võimalikuks ja möönis seda. Lisaks sellele osutas maakohus igati kohaselt tõigale, et auto põletamist puudutavat infot asus mõni aeg hiljem hankima just A.S. . Kui A.S. tõesti oleks olnud sedavõrd heauskne, nagu ta väidab end olevat, poleks ta midagi sellist teinud. A.S. i õigeks mõistmist ei too endaga kaasa ka kaitseväide, et ta ei peitnud end ära. Esiteks võib kuriteo toime pannud lihtsalt loota, et tema kuritegu ei avastata ning varjamist pole juba seetõttu tarvis. Teiseks on enese varjamine väga keeruline ja raske ning tihtipeale ei asu seda tegema isegi A.S. ist paremate kognitiivsete võimetega ja varakamad inimesed. Teiseks aga pole kuriteost mitteteatamine sedavõrd raske kuritegu, et vajaduse end varjama asuda tingiks hirm pika vanglakaristuse ees.
e) Kanepi kasvatamine
99.Ringkonnakohus soostub täielikult maakohtu põhjendustega (otsuse lk 34–35) ega korda neid üle. Marko Aljaste kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid neid põhjendusi ümber ei lükka. Pole mingit alust eeldada, et Marko Aljaste kasvatas kanepit botaanilisest huvist vms – seda ei väida ta ka ise. Muu hulgas seda silmas pidades ei olnud Marko Aljastel mingit adekvaatset alust arvata, et tuttava (E.V. a) käest saadud – ehk mitte mingist spetsiaalsest mitte-narkootilist kanepit müüvast poest ostetud – taim pole narkootilise toimega. Niisiis oli tal seesuguse asjaolu osas kaudne tahtlus. Niisugust tõdemust ei väära kuidagi see, et Marko Aljaste teada tehakse kanepilehtedest teed, et Marko Aljaste pole uimastisõltlane ja et Marko Aljastel puuduvad spetsiifilised teadmised kanepi kasvatamise kohta. f) Karistus
100.Karistuse mõistmisel on kohtu motiivid küllaltki olulises ulatuses ebakohased: tuuakse (veel kord) välja põhjendused selle kohta, mis süüdistatavate tegusid tõendab ja miks need teod karistusnormi (objektiivsele või subjektiivsele) koosseisule vastavad (vt karistuse mõistmist vabaduse võtmise eest (otsuse lk 36 ja 37–38), tapmise eest (otsuse lk 37) ja kuriteost mitteteatamise eest (otsuse lk 38)). Siiski ei pea ringkonnakohus M. Alajstele kehalise väärkohtlemise, vabaduse võtmise ega kanepi kasvatamise eest mõistetud karistusi lõppastmes ebaseaduslikuks – nagu saab seadusele vastavaks pidada ka A.S. ile mõistetud karistusi. Küll aga tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 4 alusel maakohtu poolt Marko Aljastele tapmise eest mõistetud 11-aastase vangistuse, sest niisugune karistus on kriminaalkolleegiumi meelest liiga range.
101.Esiteks tuleb võtta arvesse seda, et Marko Aljastel polnud A.S. e tapmise osas otsest tahtlust – nagu maakohus osaliselt leidis (vt käesoleva otsuse p 94) –, vaid ta tegutses ses osas „pelgalt“ kaudse tahtlusega. Ka kõneleb Marko Aljaste kasuks see, et ta saatis T.S. ele vabanduskirja, kus ta väljendab mitu korda oma teo üle kahetsust ja vabandab selle eest. Kriminaalkolleegium arvestab sedagi, et tegemist ei olnud pikalt ette planeeritud ründega, vaid purjus inimeste olmekonflikti eskaleerumisega. Viimaks on oluline seegi, et Marko Aljaste pole varem kuritegusid toime pannud ja ta on (suhteliselt) noor (teo ajal oli ta 21-aastane) – muu hulgas annavad need asjaolud põhjuse eeldada, et ta enam kuritegusid ei soorita. Äsja öeldust tulenevalt karistab ringkonnakohus Marko Aljastet 9 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.
102.Ka on KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel karistuse mõistmist puudutava materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tarvis tühistada Marko Aljastele mõistetud liitkaristus: üks n-ö liidetav langeb ära (Marko Aljastele mõistetud karistus tapmise eest) ja liitmistehte tulemus ei saa nii paika jääda. Pidades silmas seda, et tapmine oli Marko Aljaste kuritegudest ülekaalukalt kõige raskem ja et maakohus luges KarS § 64 lg 1 alusel kergemad karistused kaetuks raskeimaga, lähtub ka ringkonnakohus n-ö absorbtsioonipõhimõttest ning mõistab Marko Aljastele 9 aasta 6 kuu pikkuse liitvangistuse. g) Menetluskulud
103.Marko Aljaste meelest ei peaks ta osasid temalt välja mõistetud ekspertiisitasusid maksma, sest need ekspertiisid tema süüd ei tõenda. Kas ekspertiis süüdistatava süüd tõendab või mitte, ei ole ekspertiisitasu välja mõistmisse puutuvalt oluline. KrMS § 105 lg-st 1 lähtuvalt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes. Sellest lähtuvalt ei ole ekspertiisi tegemise kulude väljamõistmine süüdistatavalt põhjendatud üksnes juhul, kui ekspertiisi ei teostatud tõendamisvajadusest lähtudes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-120-12, p 6.1). Marko Aljaste ei väida, et mõni ekspertiis tehti ilmselgelt tõendamisvajadusest mittelähtuvalt. Seda ei leia ka ringkonnakohus. Niisiis on ekspertiisitasud Marko Aljastelt kui süüdi tunnistatavalt isikult õigesti välja mõistetud. Ekspertiisikulude tasumisest oleks Marko Aljaste saanud hoiduda seeläbi, et ta ei oleks kuritegusid toime pannud.
104.A.S. leiab, et tema ei peaks talt välja mõistetud ekspertiisitasusid maksma seetõttu, et ekspertiisid ei olnud seotud temale süüks pandavate normidega. Maakohus on sellel küsimusel peatunud ja leidnud, et osade ekspertiiside kulud tõesti A.S. i kanda jääda ei saa – tulekahju- ja DNA-ekspertiisi kulud aga küll. A.S. ei too välja, miks on maakohtu niisugune mõttekäik väär (liiga kitsas). Ka ei näe kriminaalkolleegium ise sellise seisukoha ekslikkusele viitavaid asjaolusid. Niisiis jääb maakohtu otsus ka ses aspektis muutmata.
105.A.S. i meelest ei peaks ta maksma ka kaitsjatasu, sest tema kaitsjat ei soovinud. Kuivõrd KrMS § 45 lg 4 kohaselt oli kaitsja osavõtt kohustuslik, pole süüdimõistetu enda sellekohasel
soovil tähtsust. Ühtlasi peab ta kui süüdi mõistetav isik nõnda tekkinud kaitsjatasu KrMS § 180 lg 1 alusel tasuma.
106.Marko Aljastele määratud kaitsja vandeadvokaat L. Viil esitas ringkonnakohtule riigi õigusabi kulude kindlaksmääramise taotlused. Nende taotluste kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse analüüsiks 90 minutit (netotasu 108 eurot), apellatsiooni koostamiseks 270 minutit (netotasu 324 eurot), teiste apellatsioonidega tutvumisele 30 minutit (netotasu 36 eurot), ringkonnakohtu istungil osalemisele 85 minutit (netotasu 102 eurot); lisaks sellele soovib kaitsja ka tasu seoses Tallinna-Tartu vahelt sõitmisega: sõidule kulutatud aja eest 30 eurot (netotasu) ja sõidukulude kompenseerimiseks 111,60 eurot (netotasu). Ringkonnakohus rahuldab need taotlused osaliselt. „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, ühes kohtuastmes maksimaalselt 432 eurot. Seega ei saa kaitsjale määrata selliste toimingute eest, mis ei kujuta endast istungil osalemist ega seondu sõidukuludega, rohkem kui 432 eurost netotasu. Praegu taotleb kaitsja seda summat 36 euro võrra ületavat, st 468 euro suurust tasu (108+324+36). Sellest johtuvalt on tarvis kaitsjale neid tasukomponente arvesse võttes maksta 432 eurot. Sellele lisandub 102 eurot istungil osalemise eest ja 141,60 eurot seoses sõiduga (30+111,60). Niisiis määrab kriminaalkolleegium riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ alusel vandeadvokaat L. Viilile kokku 675,60 eurose netotasu (432+102+141,60). Sellele lisandub 22% käibemaks (148,63 eurot) ehk brutotasuks on 824,23 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus Marko Aljaste osas maakohtu otsuse osaliselt tühistab, jääb see kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
107.Riigi õigusabi kulude kindlaksmääramise taotluse esitas ka A.S. i kaitsja vandeadvokaat A. Küünemäe. Advokaat palub määrata tasu selle eest, et ta tutvus 90 minuti kestel maakohtu otsuse ja A.S. i apellatsiooniga ning analüüsis neid dokumente (netotasu 108 eurot), et ta osales 60 minuti kestel ringkonnakohtu istungil (netotasu 72 eurot) ja et ta sõitis Tallinna-Tartu vahelt, soovides selle eest 30 eurot (netosumma) sõidule kulutatud aja eest ning kandis 111,60 eurot (netotasu) sõidukuludena. Niisiis soovib kaitsja netotasuna kokku 321,60 eurot (108+72+30+111,60). 22% käibemaksu (70,75 eurot) lisamise korral tuleb brutotasuks 392,35 eurot. RÕS § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ alusel rahuldabki kriminaalkolleegium kaitsja taotluse ja määrab kaitsjatasuks viimati viidatud summa. Et A.S. i osas jääb maakohtu otsus muutmata, jääb see kulu KrMS § 185 lg 2 alusel A.S. i kanda, st A.S. peab riigile tasuma 392,35 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.