Romans Melnicuksi süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 7 järgi lühimenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2025 otsus
Apellatsiooni esitaja
Romans Melnicuksi kaitsja vandeadvokaat Rein Napa
Süüdistatav
Romans Melnicuks. Isikukood: 38612175711; Läti Vabariigi kodanik; viibib vahi all Tartu Vanglas; elukoht XXX; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistamata
Prokurör
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik
Menetluse vorm
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata.
2.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Rein Napa vandeadvokaat Rein Napa poolt Romans Melnicuksile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 131,76 eurot, sealhulgas käibemaks 23,76 eurot.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Romans Melnicuksilt Eesti Vabariigi kasuks välja 131,76 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Romans Melnicuks anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 7 järgi. Süüdistuse kohaselt lõi R. Melnicuks 2. augusti 2024 hilisõhtul XXX asuvas korteris alkoholitarvitamisel tekkinud tüli käigus 1966. aastal sündinud S.T. it vähemalt kolm korda rusikaga näkku, põhjustades viimasele nii valu kui tervisekahjustusi – parema silma silmakoopa, ülalõualuu ja ninaluu murrud silmakoopa murdude ulatumisega koljupõhimikule. Löögid tekitasid kannatanule ka ajukelmetealused verevalumid ning kolju- ja peavigastused. Kuna S.T. kukkus löökide tagajärjel korteris pea ja seljaga vastu kõva tömpi pinda, põhjustas R. Melnicuks S.T. ile ka selja ülaosas ülemiste roiete murrud koos verevalumitega seljalihastes ja kopsude põrutusega ning verevalumid kere pehmetes kudedes, samuti verevalumid kõõlustanul, vasakus oimulihases ja nahaaluse verevalumi vasakul oimu-sarna piirkonnas. R. Melnicuks ei taganud nähtavate ulatuslike peavigastustega S.T. ile arstiabi ega teinud hädaabikõnet. Pärast kirjeldatud tervisekahjustuste tekitamist püüdis raskes alkoholijoobes S.T. korterist välja pääseda – esmalt korteri välisukse kaudu, kuid selle ebaõnnestumisel liikus S.T. esimesel korrusel asuva korter 33 magamistoa akna kaudu alla maja ette, kuhu ta jõudis hiljemalt 3. augustil 2024 kella 00.30 paiku, maandudes põlvedele. Kukkumisest saadud tervisekahjustused polnud eluohtlikud. Samast kohast leidis juhuslik möödakäija teadvusetu S.T. i juba korisevana ja teatas sellest kohe Häirekeskusele. R. Melnicuksi tekitatud tervisekahjustuste tagajärjel suri teadvuseta olnud S.T. ööl vastu 3. augustit 2024 kella 01.20 paiku – seda vaatamata sündmuskohale saabunud kiirabitöötajate elustamiskatsetele. S.T. i surma põhjuseks oli pea kinnine tömp trauma koljuluude murdude ja ajukelmetealuste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis traumaatiline peaajuturse ja ajutüve pitsumine. Nõnda käitudes tekitas R. Melnicuks kannatanule tahtlikult raske tervisekahjustuse, millega põhjustas ettevaatamatusest S.T. i surma. Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2025 otsusega tunnistati R. Melnicuks süüdi ja teda karistati KarS § 118 lg 1 p 7 järgi 6-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati seda vangistust ühe kolmandiku võrra – kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 4 aastat vangistust. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised.
3.Tõendatud on see, et R. Melnicuks tarbis 2. augusti 2024 hilisõhtul koos N.C. ja S.T. iga alkoholi. Ühel hetkel tekkis neil tüli: R. Melnicuks arvas, et S.T. on ära kaotanud toidukoti. R. Melnicuks lõi S.T. it tugevalt kolm korda rusikaga näkku, põhjustades kannatanule parema silmakoopa, ülalõualuu, ninaluu murrud silmakoopa murdude ulatumisega koljupõhimikule, samuti verevalumi paremas silmakoopas, ajukelmetealused verevalumid ning kolju- ja peaajuvigastused. Nende löökide tagajärjel kukkus kannatanu pea ja seljaga vastu kõva tömpi pinda – kukkumine põhjustas kannatanule selja ülaosas ülemiste roiete murrud koos verevalumitega seljalihastes ja kopsude põrutuse, verevalumid kõõlustanul, vasakus oimulihases ja nahaaluse verevalumi vasakul oimu-sarna piirkonnas. S.T. püüdis korterist ukse kaudu lahkuda, kuid kuna see oli lukus, väljus ta korterist hiljemalt 3. augustil 2024 kell 00.30 magamistoa akna kaudu: ta maandus põlvedele ja sai tervisekahjustused, mis ei olnud eluohtlikud. Juhuslikud möödujad leidsid teadvusetu kannatanu ning teavitasid kell 00.40 Häirekeskust. S.T. suri 3. augustil 2024 kell 1.20 R. Melnicuksi korteri akende all. S.T. i surma põhjus oli süüdistatava poolt tugevate rusikalöökidega tekitatud pea kinnine tömp
trauma koljuluude murdude ja ajukelmetealuste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis traumaatiline peaajuturse ja ajutüve pitsumine.
4.R. Melnicuksi tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses. Süüdistatav tekitas kannatanule pea kinnise tömbi trauma koljuluude murdude ja ajukelmetealuste verevalumitega – selle tüsistusena tekkis traumaatiline peaajuturse ja ajutüve pitsumine, mille tagajärjel kannatanu suri. Kannatanu surm on R. Melnicuksile normatiivselt omistatav. Süüdistatav lõi kannatanut kolmel korral tugevalt rusikaga näkku. Lähtudes sellest, et tegemist oli mitme tugeva löögiga pea piirkonda, on mõistlikkuse piires ettenähtav, et kannatanu koljuluud purunevad ja tekivad ajukelmetealused verevalumid. Surma saabumine nende tüsistumise tõttu ei ole ebatüüpiline tagajärg. R. Melnicuks lõi kannatanut kavatsetult – löömine oli sel hetkel tema eesmärk. Lüües kannatanut jõuliselt mitu korda näkku, pidas R. Melnicuks võimalikuks ja möönis, et põhjustab viimasele koljuluude murrud ja ajukelmetealused verevalumid – seetõttu on need vigastused tekitatud kaudse tahtlusega. Sellele viitab löökide jõulisus. Kannatanul tekkisid löömise järel muu hulgas väliselt nähtavad vigastused näol ning tuli verd. Tegemist ei olnud üksiku löögi, vaid peksmisega. Süüdistatav lõi kannatanut pähe, mis on elutähtis kehapiirkond. Neil asjaoludel on selge, et koljuluude murrud ja ajukelmetealused verevalumid on põhjustatud kaudse tahtlusega. Samas on kannatanu surm põhjustatud ettevaatamatusest: süüdistatav lõi kannatanut korduvalt elutähtsasse piirkonda ja oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud kannatanu surma ette nägema (KarS § 18 lg 3). Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seetõttu tuleb R. Melnicuksi tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi.
5.KarS § 118 lg 1 p 7 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse, keskmiseks sanktsioonimääraks on ca 8 aastat vangistust. R. Melnicuksi süü suuruse hindamisel tuleb arvestada kannatanu suhtes kasutatud vägivalla intensiivsust: süüdistatav lõi kannatanut jõuliselt kolm korda rusikaga näkku, kuid ei kasutanud selleks relva ega muud erivahendit. Tõik, et süüdistatav kasutas vägivalda tühise olmetüli pärast endast umbes 20 aastat vanema kannatanu suhtes, osutab sellele, et tema süü ei ole väike. Surm on KarS § 118 lg-s 1 sätestatud tagajärgedest raskeim. Arvestades aga seda, et KarS § 118 lg 1 p-de 1–6 järgi on karistatav ka raske tagajärje tahtlik tekitamine, viitab R. Melnicuksil esinenud ettevaatamatus pigem keskmisele või väiksemale süüle. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Järelikult vastab R. Melnicuksi teosüüle sanktsiooni keskmisesse määra jääv karistus. Kuna R. Melnicuksi pole varem kriminaalkorras karistatud, võib talle mõista karistuse sanktsiooni keskmisest mõnevõrra madalamas määras – selleks on 6 aastat vangistust. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, tuleb karistust KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendada. Apellatsioonimenetlus
6.R. Melnicuksi kaitsja vandeadvokaat Rein Napa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palub süüdistatavale mõistetud karistust kergendada: mõista süüdistatavale lühem vangistus ning jätta see KarS § 74 lg-te 1–3 alusel täitmisele pööramata. Kaitsja leiab, et esimese astme kohus on jätnud tähelepanuta süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse ega ole arvestanud teo toimepanemise asjaolusid. Suuremat tähtsust tuleks omistada sellelegi, et R. Melnicuksi pole varem karistatud.
8.R. Melnicuksi süüditunnistamist puudutavas osas maakohtu otsust apelleeritud pole. Ka ringkonnakohus ise leiab, et see on seaduslik. Muu hulgas on korrektne säte, mille alusel R. Melnicuks süüdi tunnistati – KarS § 118 lg 1 p 7. Riigikohus on tõlgendanud KarS § 118 kitsendavalt ja asunud seisukohale, et mitmel puhul ei ole normis nimetatud raske tagajärg teo toimepanijale normatiivselt omistatav (vt nt kriminaalkolleegiumi otsused nr 1-17-105/35, 117-5883/77 ja 1-19-4422/107). See kohtupraktika S.T. i surma omistamist R. Melnicuksile ei väära. Tõepoolest toimus R. Melnicuksi löökide ja S.T. i surma vahel selliseid sündmusi, mis olid R. Melnicuksi teoga küll loodusteaduslikus mõttes põhjuslikus seoses, ent ei olnud kuigivõrd n-ö tüüpilised või ettenähtavad. Nimelt kukkus S.T. kukla ja seljaga vastu põrandat või mööblit ning mõni aeg hiljem ka aknast välja. Samas on tehtud kindlaks, et nende kukkumiste tagajärjel tekkinud tervisekahjustused S.T. i surma ei põhjustanud – seda tegid tugevad rusikalöögid näkku. Nii ei pööranudki maakohus R. Melnicuksi tegu subsumeerides kukkumistele – muu hulgas puutuvalt normatiivsesse omistamisse – õigesti tähelepanu ja asus arusaadavalt seisukohale, et S.T. it jõuliselt näkku pekstes oli R. Melnicuksil S.T. i aju vigastamise tahtlus.
9.Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmist puudutavas osas, leides, et kohus on R. Melnicuksi karistamisel teinud kaalutlusvea.
10.Ringkonnakohus meenutab, et maakohtul on karistust mõistes küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11). Seetõttu ei saa ringkonnakohus muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Niisugust kaalutlusviga maakohus teinud ei ole.
11.Esmalt leidis maakohus õigesti, et karistust kergendavaid asjaolusid – sealhulgas puhtsüdamlikku kahetsust – süüdistatava käitumises ei esine. Otsesõnu ei ole R. Melnicuks ei kahtlustatavana ülekuulamisel ega viimases sõnas enda kahetsust väljendanud. Kuigi puhtsüdamlik kahetsus võib seisneda ka teo siiras ülestunnistamises ning avalduda süüdlase ütlustes (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 57, komm 4.2.1), ei sisalda R. Melnicuksi ütlused ka selliseid n-ö kaudselt kahetsusele viitavaid asjaolusid. Prokuratuur juhtis apellatsioonile esitatud vastuses asjakohaselt tähelepanu sellele, et R. Melnicuks on kriminaalmenetluse kestel tunnistanud enda süüd üksnes osaliselt. Nii ei salga süüdistatav küll kannatanu löömist, kuid on sellegipoolest püüdnud enda süüd igal võimalusel pisendada. Kohtueelses menetluses väitis ta, et lõi kannatanut vaid kahel korral lahtise käega näkku (kd 2, tl 83). Ka oma viimases sõnas (kd 3, tl 21) ei öelnud R. Melnicuks midagi sellist, mis võimaldaks kasvõi kaude mõista, et tal oli teise inimese surma põhjustamisest siiralt kahju. Ringkonnakohtu meelest ei esine ka teisi asjaolusid, mis tingiksid karistuse kergendamise KarS § 57 alusel.
12.Argument, justkui polevat kohus teo toimepanemise asjaolusid piisavalt arvestanud, jääb karistuse mõistmise aluseks olevate põhjenduste ümberlükkamise aspektist sisutühjaks. Kohtuotsuse põhistavas osas on kuriteo toimepanemise asjaolud – nii süüdistatava käitumine kui saabunud tagajärg – leidnud üksikasjalikku kajastamist. Sealjuures on maakohus andnud ammendava hinnangu süüdistava teosüüle. Kohtukolleegium soostub prokuratuuriga, et tühisel ajendil endast mitukümmend aastat vanema inimese jõuline peksmine, mille tagajärjel on saabunud ohvri surm, pole vaadeldav vähest ebaõigussisu sisaldava teona. Seega ei esine asjaolusid, mis iseloomustaksid R. Melnicuksi süüd väiksena.
13.Ekslik on ka väide, nagu poleks süüdistatava varasemate karistuste puudumist eripreventiivse kaalutlusena (piisaval määral) arvesse võetud. Esimese astme kohus on otsesõnu välja toonud, et varasemate karistuste puudumise tõttu saab R. Melnicuksi karistada sanktsioonimäära keskmisest (mõnevõrra) väiksema karistusega – ning selle tulemusena mõistnud R. Melnicuksile teosüüle vastavast karistusest märkimisväärselt lühema karistuse.
14.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et varem kriminaalkorras karistamata R. Melnicuksile maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludel mõistetud 6-aastane vangistus ei ületa selgelt kõige raskema teoalternatiivi (S.T. suri) realiseerinud süüdistatava süü suurust ning see karistus on kooskõlas eripreventiivsete kaalutluste ja kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-1629/44, p 28). Kuna ringkonnakohus R. Melnicuksile mõistetud vangistuse pikkust ei vähenda, jääb tagajärjetuks ka kaitsja taotlus jätta süüdistatavale mõistetud karistus täitmisele pööramata. Kuivõrd tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06, p 20), ei saa R. Melnicuksi mõistetud 6-aastast vangistust jätta – isegi mitte osaliselt – täitmisele pööramata. KarS § 74 lg 3 võimaldab katseaja kohaldada maksimaalselt 5 aastaks. Öeldut ei väära seegi, et R. Melnicuksile mõistetud karistust on lühimenetluse kohaldamise tõttu ühe kolmandiku võrra vähendatud. Karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimisel tuleb lähtuda isikule mõistetud karistusajast, mitte lühimenetluse reeglite järgi KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-19-7945/137, p 31)
15.Toodud põhjustel jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2025 otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.
16.Vandeadvokaat R. Napa esitas tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ning apellatsiooni koostamiseks ja esitamiseks 90 minutit. Toimingute eest soovib ta saada tasu 108 eurot, millele lisandub käibemaks 23,76 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 131,76 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel R. Melnicuksilt riigi kasuks välja mõista. R. Melnicuks peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.