Liiklussüüteod

menetleja koostanud riigi õigusabi andmise määruse juba enne kahtlustatava ülekuulamise alustamist, sh protokollis märgitud õiguste selgitamist. See kinnitab, et Tarmo Hanssoni poolt enda õiguste efektiivne ja teadlik kasutamine jäeti menetluses täielikult tagamata. Kriminaalasjas ei ole koostatud või vähemalt Tarmo Hanssonile ei ole antud kiirmenetluse protokolli ning see ei sisaldu ka kriminaaltoimikus. Tarmo Hanssonile ei ole antud kriminaaltoimiku koopiat. Samas puudusid ka kiirmenetluse kohaldamise alused, sest asjas on tõsikindlalt välja selgitamata Tarmo Hanssoni poolt väljahingatud õhus sisaldunud alkoholi kogus mootorsõiduki juhtimise aja seisuga. Kiirmenetluse vormis kokkuleppemenetluse kohaldamine ei ole kooskõlas ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ka seetõttu, et Tarmo Hanssonile mõisteti sellise menetluse tulemusena ligi kahe aasta pikkune reaalne vangistus. Kokkuleppe sõlmimine toimus prokuröri ähvarduse tulemusena, et kokkuleppega mittenõustumise või sellest loobumise korral kohaldatakse Tarmo Hanssoni suhtes tõkendina vahistamist. Apellatsioonis on väidetud, et Tarmo Hansson tundis, et ta hakkab kambris hulluks minema. Seda, et ta soovib väga koju saada, kuivõrd hakkab „hulluks minema“, teatas Tarmo Hansson nii uurijale, prokurörile kui ka riigi õigusabi korras kaitsjale. Keegi Tarmo Hanssonile vaimse tervise abi ei kutsunud. Prokurör teatas, et kokkuleppe sõlmimine on ainus viis, kuidas vabadusse pääseda. Kokkuleppemenetluses toimunud istungil ei olnud Tarmo Hanssonil kaitsjat. Tarmo Hansson võttis kohtuistungist osa videoühenduse vahendusel, kuid talle ei olnud ka kohtuistungiks antud kriminaaltoimiku koopiat.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Apellatsioonist ei ilmne, kuidas seondub ausa ja õiglase menetluse põhimõttega seisukoht, et tulenevalt T. Hanssonile mõistetud karistuse raskusest ei oleks tema kriminaalasja tohtinud üldse sellises menetluses menetleda. Sellise seose välja toomine oleks aga olnud seda olulisem, et Eesti kriminaalmenetlusõigust ringkonnakohtu hinnangul rikutud pole. Selle, kui rasket karistust kiirmenetluse korras toimunud kokkuleppemenetluses kohaldada võib, määravad ära kiirmenetlusele ja kokkuleppemenetlusele menetlusseadustikus kehtestatud piirangud. KrMS § 240 lg 2 p-st 1 tulenevalt ei ole kokkuleppemenetlus välistatud isegi esimese astme kuritegude puhul, rangema piirangu seab KrMS § 256 1 lg 1, mille kohaselt võib kiirmenetlust kohaldada vaid teise astme kuritegude puhul. KarS § 4 lg 3 kohaselt on teise astme kuritegu kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus. Seega võib kohaldada kiirmenetlust, sh kokkuleppemenetluse vormis kuni 5-aastase vangistuse mõistmiseks.

seisukohaks, et kiirmenetluses poleks tohtinud kokkuleppemenetlust läbi viia, alust juhul, kui kiirmenetlust kohaldati olukorras, kus juriidilise haridusega kõrvalseisja jaoks on ilmne, et tõendamiseseme asjaolud ei ole kriminaalasja lahendamiseks piisavalt selged. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole. Õige on kaitsja seisukoht, et isiku võib KarS § 424 lg 2 järgi süüdi tunnistada ainult siis, kui on tuvastatud, et ta oli joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise ajal. See ei tähenda aga, et kui juhi väljahingatava õhu alkoholisisaldust ei mõõdeta vahetult pärast auto peatamist, tuleks alati arvutada välja, kui palju oli isiku organismis alkoholi juhtimise ajal. Kohtupraktikas on võetud omaks tõlgendus, et kui alkoholijoove tuvastatakse mõistliku aja jooksul pärast mootorsõiduki peatamist, on saadud tulemus omistatav ka juhtimise ajale. Tõsi küll, Riigikohus üheski lahendis selles küsimuses otsesõnu seisukohta võtnud ei ole. Küll on selle kohta olemas kohtupraktika ringkonnakohtute tasandil. Nt Tallinna Ringkonnakohus on asunud sellele seisukohale kriminaalasjades 1-12-9390 ja 1-13-1955, milles oli vaidluse all just küsimus, kas mõõteseadme näit kehtib ka juhtimise ajale, kui mõõtmine ei ole toiminud kohe pärast mootorsõiduki juhtimise lõppu. Neist esimesel juhul toimus mõõtmine umbkaudu pool tundi pärast mootorsõiduki juhtimise lõppu, teisel juhul ligi tund pärast juhtimise lõppemist. Märkida tuleb, et kummaski viidatud kriminaalasjas ei võtnud Riigikohus kassatsiooni menetlusse. Kirjeldatud praktikat ei muuda asjaolu, et kriminaalasjas nr 1-17-5879 ei pidanud Tallinna Ringkonnakohus juhtimise lõpu ja mõõtmise vahele jäänud ajavahemiku tõttu alkoholijoovet tuvastatuks – selles kohtuasjas jäi juhtimise lõpu ja mõõtmise vahele ligi poolteist tundi. Ringkonnakohus jäi ka tolles kohtuasjas seisukohale, et põhimõtteliselt on mõistliku aja jooksul pärast juhtimise lõppu toimunud mõõtmise tulemus ülekantav juhtimise ajale, kuid leidis, et ligi pooleteisttunnist ajavahemikku ei saa enam pidada mõistlikuks ajavahemikuks, sest sellise ajavahemiku puhul võib eeldada, et vere alkoholisisaldus on oluliselt muutunud. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kuna joobe tuvastamise asjades ei ole juhtimise ajal organismis olnud alkoholikoguse välja selgitamine nn tagasiarvutuse teel tavapärane, ei saa heita menetlejale ette, et nad pidasid tõendamiseseme asjaolusid selgeteks ilma selleta, et T. Hanssoni joove juhtimise ajal oleks arvutuslikult (ekspertiisiga) välja selgitatud. 7.2 Eeltoodud põhjusel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ka kaitsja etteheidet, nagu poleks T. Hanssonile tutvustatud üldmenetluse eeliseid, mis apellandi väitel seisnes just võimaluses taotleda ekspertiisi selle välja selgitamiseks, milline oli T. Hanssoni alkoholikontsentratsioon auto juhtimise ajal. Ringkonnakohus on põhimõtteliselt nõus kaitsja väitega, et kahtlustatavale tuli selgitada, millised võimalused tema kriminaalasja menetlemiseks on. KrMS § 240 lg 1 p 1 räägib küll vaid kahtlustatavale kokkuleppemenetluse kohaldamise võimaluse selgitamisest ning tal kokkuleppemenetluses olevate õiguste ja kokkuleppemenetluse kohaldamise tagajärgede tutvustamisest, kuid nende mõistmiseks peab kahtlustatav teadma sedagi, mis on muud võimalused. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda see aga menetleja kohustust selgitada kahtlustatavale, milliste tõendite kogumist ta ühes või teises menetluses nõuda saaks ja võiks. See, kas nõuda ekspertiisi tegemist või mingi muu tõendi kogumist, on kaitsetaktika küsimus.

Kaitsetaktika on kahtlustatava või süüdistatava ja tema kaitsja määrata ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa menetlejalt üldse nõuda kaitsetaktikat puudutavate võimaluste tutvustamist. Seda, et põhimõtteliselt on võimalik asja arutamine üldmenetluses, T. Hanssonile selgitati – seda näitab kasvõi asjaolu, et ühtlasi on apellatsioonis esitatud väide, et T. Hanssonile anti teada, et üldmenetluse korral taotleks prokurör tema vahistamist. Samas pole ka määratud kaitsjale etteheidetav see, et ta ei selgitanud T. Hanssonile võimalust nõuda ekspertiisi. Osutatud õigusabi oleks põhjust pidada ebapiisavaks juhul, kui kaitsja oleks jätnud tähelepanuta, et kogumata on tõend, mille vajalikkus on selliste kriminaalasjade puhul üldtunnustatud. Nagu öeldud, apellatsioonis nimetatud tõendi kogumise vajadus üldtunnustatud ei ole. Kõigi kaitsjate arusaam sellest, mida on kahtlustatava või süüdistatava kaitsmiseks võimalik teha, ei pea täielikult kattuma, mistõttu see, et T. Hanssoni praeguse kaitsja hinnangul oleks olnud võimalik ekspertiisi abil joove kahtluse alla seada, ei tähenda, et T. Hanssonit kokkuleppe sõlmimisel kaitsnud advokaat oleks pidanud samuti selle võimaluse välja pakkuma. 7.3 Kaitsja väitel mõjutas prokurör T. Hanssonit kokkuleppemenetlusega nõustuma, ähvardades teda vastasel korral vahistamisega. Seejuures kasutas prokurör ära T. Hanssoni halba enesetunnet. Apellatsiooni kohaselt tundis T. Hansson, et ta hakkab kambris hulluks minema. Seda, et ta soovib väga koju saada, sest hakkab hulluks minema, teatas ta nii uurijale, prokurörile kui ka määratud kaitsjale. Selle asemel, et T. Hanssonile oleks antud meditsiinilist abi, öeldi talle, et kokkuleppe sõlmimine on ainus viis, kuidas vabadusse pääseda. Väide, et kokkuleppemenetluse kohaldamiseks kasutati ära T. Hanssoni halba enesetunnet, ei leidnud tõendamist. T. Hanssoni enda ütlused küsimuses, kas ta rääkis prokurörile ja kaitsjale, et ta tunneb, nagu hakkaks hulluks minema, on ebamäärased. Kaitsjale vastates ütles ta: „Vaimselt oli nii keeruline olla, ma kordasin mitu korda.“ Kaitsja täpsustavale küsimusele „Mida te kordasite?“ vastas ta: „Et ma lähen hulluks, kui ma siia veel peaks jääma“. Ringkonnakohtu hinnangul võib sellisest väljendusest saada aru, et T. Hanssonil oli suur soov vältida edasist kinnipidamisasutusse jäämist, kuid öeldu põhjal on raske aru saada, et see pidi tähendama, et T. Hanssonil oli sel ajal vaimse tervisega probleeme. Nii prokurör kui ka määratud kaitsja tunnistasid, et T. Hanssoni jaoks oli oluline koju saada. Samas ei kinnitanud nad, et T. Hansson oleks rääkinud, et ta tunneb end halvasti. Ka ei olnud nende kinnitusel märgata, et T. Hansson tunneks end halvasti. Seda, kas kokkuleppemenetlus toimus nõuetekohaselt, peab kokkuleppemenetluse istungil kontrollima maakohus. On põhjust eeldada, et kui T. Hansson oleks eelnevalt nii menetlejatele kui kaitsjale rääkinud, et tunneb end kehvasti, oleks ta andnud sellest teada ka maakohtule. Maakohtu istungi salvestise kohaselt kinnitas T. Hansson maakohtule, et sõlmis kokkuleppe vabatahtlikult, ega maininud seda, et ta tunneks end halvasti. Mis puutub väitesse, et T. Hanssonile öeldi, et ainus võimalus vabadusse saada on kokkuleppemenetlus, siis tunnistas prokurör E.G ringkonnakohtus antud ütlustes, et ta selgitas T. Hanssonile, et kaalub tema vahistamist. Sellest teavitamist on ringkonnakohtu hinnangul

põhjust pidada lubamatuks juhul, kui prokuröri jaoks oli ettenähtav, et tõenäoliselt vahistamistaotlust ei rahuldataks. Praegusel juhul ringkonnakohtu hinnangul see tingimus täidetud ei ole. Prokurör selgitas antud ütlustes, et pidas vahistamise taotlemist põhjendatuks, sest T. Hanssonit oli alust kahtlustada katseajal toime pandud uues samalaadses kuriteos, mis näitas, et eelnev karistus ei olnud mõju avaldanud. Ringkonnakohus nendib, et tegemist on argumendiga, mis näitab vahistamisaluseks olevat uue kuriteo toimepanemise ohtu, mistõttu ei ole alust pidada vahistamistaotluse esitamist selgelt alusetuks. 7.4 Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et T. Hanssoni lubamatu mõjutamine kokkulepet sõlmima pole leidnud tuvastamist.

tähenda, et kahtlustataval peaks olema võimalik võtta kaitsjaga ühendust just oma telefoni kasutades. Seetõttu ei ole menetlejal kohustust tuua kinnipeetud kahtlustatavale tema mujale jäänud telefoni. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et ülal toodud tingimus pole täidetud, kui kahtlustatava soovitud advokaadiga võtab ühendust menetleja ilma kahtlustatava enda juuresolekuta – kahtlustataval endal peab olema võimalik läbi rääkida võimaliku õigusabilepingu tingimuste üle. Kui kaitsjaga suhtleb menetleja, lähtub ta olukorra kirjeldamisel paratamatult oma arusaamast asjaolude ja menetluse edasise käigu kohta. See on näha ka praegusel juhul. L.K ütluste kohaselt ei ütles K. Nersesjan T. Hanssoni kaitsmisest ära, sest talle ei sobinud eeldatavad istungiajad. Kaitsja roll ei ole ainult istungil või muul menetlustoimingul osaleda (maakohtu istungil kaitsja ei osalenudki, sest süüdistatav ei pidanud seda vajalikuks). Samas on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kahtlustataval õigus konsulteerida kaitsjaga sõltumata eelseisvast menetlustoimingust (Beuze v. Belgium, p 133), mistõttu see, et K. Nersesjanile ei sobinud võimalikud istungiajad, ei tähenda, et T. Hansson poleks võinud talt saada esialgset konsultatsiooni. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kahtlustatava õigust valida kaitsja on alusetult piiratud sellega, et T. Hanssoni soovitud advokaadiga suhtles T. Hanssoni kaitsmise küsimuses ainult menetleja ja seda ilma T. Hanssoni juuresolekuta. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda see aga, et rikutud oleks õigust kaitsja abile oleks rikutud nii tõsiselt, et tegemist oleks olulise menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei tähenda see, et kahtlustatava õigust kaitsja abile on piiratud, tingimata, et tegemist oleks ausa ja õiglase menetluse põhimõtte rikkumisega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb hinnata riive põhjust ning teiseks seda, milline on riive mõju menetluse aususele tervikuna (Ibrahim jt v. Suurbritannia, p 257). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole kaitsja valimise õiguse riive nii tõsine, et seda oleks põhjust pidada ausa ja õiglase menetluse põhimõtte rikkumiseks. Tõendamist on leidnud, et kahtlustatava soov, et vandeadvokaat K. Nersesjan teda kaitseks, K. Nersesjanile edastati. Õigus valida kaitsja ei tähenda õigust kindlasti soovitud kaitsjalt õigusabi saada. Andmeid ei ole, et pärast seda, kui K. Nersesjan ei olnud valmis T. Hanssoni kaitsjaks asuma, poleks menetleja lubanud T. Hanssonil valida endale teine kaitsja. T. Hansson on ütlustes tunnistanud, et kui talle teatati, et K. Nersesjan ei saa teda kaitsta, oli juttu sellest, kas ta soovib mõnda teist kaitsjat. Ka toimikus olevas avalduses on T. Hansson kinnitanud, et ülekuulamise juurde ta kaitsjat ei soovi, kuid edasiseks menetluseks valib endale kaitsja. Tõsi küll, samale lehele on ta seejärel märkinud, et soovib siiski kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Seda, et T. Hanssonit oleks kuidagi sunnitud nõustuma määratud kaitsjaga, siiski asjaosaliste ütlustest ei nähtu. Kuna kõnealuse avalduse tegemise täpne aeg ei ole teada, ei nõustu ringkonnakohus apellatsiooni seisukohaga, et prokurör määras T. Hanssonile kaitsja omal algatusel ja põhjuseta, võttes nii T. Hanssonilt õiguse valitud kaitsja abile. Kuna T. Hanssonile määrati kaitsja, oli tal kokkuvõttes kaitsja abi tagatud.

9.1 Apellatsiooni kohaselt rikuti T. Hanssoni kaitseõigust veel sellega, et tal ei võimaldatud pidada kaitsjaga nõu ilma teiste isikute juuresolekuta. Ringkonnakohus nendib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on kahtlustatava või süüdistatava võimalus pidada oma advokaadiga nõu ilma teiste isikute juuresolekuta hoolimata sellest, et seda konventsioonis nimetatud pole, ausa ja õiglase kriminaalmenetluse elementaarne nõue (Lanz v. Austria, p 50; Öcalan v. Türgi, p 135; Rybacki v. Poland, p 56; Sakhnovskiy v. Venemaa, p 97; M v. Madalmaad, p 85). Väide, et seda T. Hansson oma kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta nõu ei pidanud, leidis kinnitust – seda tunnistasid oma ütlustes nii kaitsja kui ka prokurör. Samas väitsid nii T. Hanssoni toonane kaitsja kui ka prokurör, et prokurör küsis T. Hanssonilt, kas ta soovib pidada oma kaitsjaga nõu teiste isikute juuresolekuta, kuid T. Hansson ei avaldanud selleks soovi. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. Hanssoni õigust pidada oma kaitsjaga nõu teiste isikute juuresolekuta ei ole rikutud. Kuigi kohtukolleegium nõustub T. Hanssoni praeguse kaitsjaga, et oleks loomulik, kui kaitsja peab kahtlustatava positsioonist ülevaate saamiseks viimasega omal algatusel privaatselt nõu, ei tähenda asjaolu, et riigi määratud kaitsja seab selle, kas privaatselt nõu pidada, sõltuvusse kahtlustatava soovist, tingimata isiku kaitseõiguse rikkumist. See, kui suur on vajadus privaatseks nõupidamiseks, sõltub etteheidetava kuriteo olemusest, kogutud tõenditest ja ka kahtlustatava valitud positsioonist. Kuna tegemist on kahtlustatava õigusega, on menetleja kohustus tagada vastav võimalus, kuid on kahtlustatava ja tema kaitsja otsustada, kas nad seda õigust kasutavad. 9.2 Apellatsioonis heidetakse ette sedagi, et T. Hanssonile ei tutvustatud kriminaalasja materjale ega antud toimiku koopiat. Kaitsja osutab, et KrMS § 256 2 lg 5 kohaselt kiirmenetluses antakse kahtlustatavale kas kiirmenetluse protokoll või kriminaaltoimiku ja süüdistusakti koopia. Ringkonnakohus tõdeb, et ses osas on menetlusõiguse rikkumine leidnud tõendamist. KrMS § 2562 lg-st 5 tulenevalt tuleb kiirmenetluses anda süüdistatavale kas kiirmenetluse protokoll või – kui kiirmenetluse protokolli asemel koostatakse eraldi menetlusdokumendid, nagu praegusel juhul – kriminaalasja materjalide koopia ehk sisuliselt kriminaaltoimik. See, et T. Hanssonile kriminaalasjas kogutud materjalide koopiat ei antud, leidis tõendamist – lisaks T. Hanssonile kinnitasid seda ka kohtueelses menetluses osalenud kaitsja ja prokurör. Apellatsioonimenetluses osalenud prokurör leidis, et kuna KrMS § 256 2 lg 5 näeb ette, et kriminaalasja materjalide koopia antakse koos süüdistusaktiga, siis see kohustus kokkuleppemenetlusele ei laiene. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Lähtuda tuleb kõnealuse sätte eesmärgist, milleks on süüdistatava kaitseõiguse tagamine. Enesestmõistetavalt tuleb isikule anda reaalne võimalus end kaitsta ka kokkuleppemenetluses. Seejuures peab kokkuleppemenetluses olema võimalik kriminaalasja materjalidega tutvuda enne kokkuleppe sõlmimist, st juba kahtlustatavana. Selleks, et oleks võimalik pidada sisulisi kokkuleppe läbirääkimisi, peab ka kahtlustataval olema ülevaade tema vastu kogutud tõenditest. Seega tuleb tõdeda, et kõnealuses osas on kriminaalmenetlusõigust rikutud. Praeguse kriminaalasja asjaolusid arvestades ei pea ringkonnakohus rikkumist aga oluliseks. Nimelt nähtub toimikust, et hoolimata sellest, et ta materjalide koopiat ei saanud, oli T. Hansson tutvunud tema süü tuvastamise seisukohalt oluliste tõenditega ning muude toimikus olevate

menetlusdokumentidega (sh järelevalvemenetluses koostatud dokumentidega). Tõenditest, mis näitavad, et T. Hansson on pannud toime KarS § 424 lg-le 2 vastava kuriteo, on T. Hansson andnud allkirja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile ja T. Hanssoni enda ülekuulamise protokollile (millel ei ole küll tõenduslikku sisu, sest T. Hansson ei ole sisulisi ütlusi andnud; deklaratsioon, et ta tunnistab süüd, ei ütle midagi tõendamiseseme asjaolude kohta). Lisaks eelnevale oli T. Hanssonil hoolimata sellest, et talle ei antud kriminaalasja materjalide koopiat, kokkuleppemenetluse ajal põhimõtteliselt võimalik kriminaalasja materjalidega tutvuda, sest teda kokkuleppemenetluse ajal kaitsnud advokaat V.G ütluste kohaselt olid kokkuleppemenetluse läbirääkimiste ajal kriminaalasja materjalid tema käes. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et toimiku koopia T. Hanssonile andmata jätmisega rikuti kriminaalmenetlusõigust, kuid kuna see ei tähenda, et T. Hanssonil oleks üldse puudunud ülevaade tema vastu kogutud tõenditest, ei ole see rikkumine oluline. Tegemist ei ole ausa ja õiglase kohtumenetluse nõude rikkumisega, sest ausa ja õiglase menetluse nõudest tulenevalt peab kahtlustataval olema võimalik end efektiivselt kaitsta, kuid selle printsiibi seisukohalt ei ole oluline, kuidas täpselt süüdistatava võimalus tema vastu kogutud tõenditega tutvuda korraldatakse.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.