1-24-941 Eesistuja Orvi Koik, liikmed Janika Kallin ja Markus Kärner
Kohtuistungi sekretär Tõlk
Elina Huobolainen Jelena Kremez
Kohtuasi
Pavel Karsakovi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja
Harju Maakohtu 30. augusti 2024. a otsus üldmenetluses Kaitsja Vladimir Sadekov
Prokurör
Eve Soostar
Süüdistatav
Pavel Karsakov, isikukood: 38102070211; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariik, emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht või õppeasutus: XXX. Kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud.
Kaitsja
Vladimir Sadekov
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 30. augusti 2024. a kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
Harju Maakohtu kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Pavel Karsakov süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära (21,40 eurot) ulatuses, s.o summas 4280 eurot. KarS § 66 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud rahaline karistus 4280 eurot kuulub kandmisele ositi 12 kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igal kuul vähemalt 356,67 eurot, viimasel kuul tuleb sel juhul tasuda 356,63 eurot. 1.2 Otsusega lahendati ka menetluskuludega ja tsiviilhagiga seonduv.
2.Pavel Karsakovi süüdistatakse selles, et tema 1. veebruaril 2022 kella 10:30 paiku, aadressil Tallinn, XXX parkivas veoauto Scania registreerimismärgiga XXX kabiinis kägistas kannatanut T.U-d kaelast ja lõi vähemalt ühe korra rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra põlvega näkku lõua piirkonda. Pavel Karsakovi tegevuse tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja talle tekitati tervisekahjustused, millest paranemine kestab rohkem kui neli nädalat: mõlema silmakoopa murrud, ninaluude murd ninaverejooksuga, mõlemapoolne ülalõualuu murd, nahamarrastused, hematoomid näol ning rindkerel. Seega pani Pavel Karsakov toime teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja tervise kahjustamise, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat, see on KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Vladimir Sadekov. Apellant taotleb tühistada Harju Maakohtu 30. augusti 2024 kohtuotsus ning mõista Pavel Karsakov KarS § 121 lg 2 p 1 järgi õigeks. Alternatiivselt saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta T.U poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata või osaliselt rahuldamata. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4.Apellant asub seisukohale, et kannatanu T.U ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks kannatanu viitas erakorralise meditsiini osakonnas küll vigastusele, kuid jättis mainimata, kuidas vigastused on tekkinud. Maakohus ei ole võtnud arvesse, et kannatanu ütlused erinevad osas, mis puudutab kannatanu kehaasendit, kui süüdistatav kabiini sisenes. Vasturääkivused on ka sündmuse kestvuse osas. Maakohus jättes need vasturääkivused kannatanu ütlustes tähelepanuta, jättis tuvastamata juhtunu asjaolud, mille tulemusena ei tuvastanud maakohus hädakaitseseisundit. Maakohus tuginedes kannatanu ebausaldusväärsetele ütlustele rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
5.Maakohus ei hinnanud tunnistaja RI ütlusi kogumis ja jättis osad ütlused tähelepanuta, mis iseloomustavad kannatanut konfliktse inimesena.
6.Maakohus leidis ekslikult, et süüdistatava ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed. Maakohus on andnud hinnangu veokabiinis toimunule tuginedes ainult kannatanu ütlusele, mis ei ole aga usaldusväärsed. Seega jättis maakohus arvestamata kaitsja versiooniga toimunust. Süüdistatava ütlused on olnud nii kohtumenetluses kui ka kohtueelses menetluses järjepidevad. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks leidis maakohus, et süüdistatava ütlustes esinevad sisemised vastuolud. Süüdistatav selgitas üheselt, et füüsilise väärkohtlemise alustamise hetkeks oli aeg, mil kannatanu hakkas tema poole liikuma ja kätega vehkima. Asjaolu, kes kasutas jõudu esimesena on muu faktiline asjaolu, mistõttu süüdistatava ütlustes vastuolu ei esine ja süüdistatava ütlused on usaldusväärsed.
2(11)
7.Maakohus eksis selles, et tegemist ei olnud hädakaitseseisundiga. Iga mõistlik inimene loeb prillide eest äravõtmise ja tõusmise agressiivseks. Arvesse tuleb võtta ka seda, et suhtlemine kannatanu ja süüdistatava vahel oli ka enne süüdistatava veokabiini jõudmist agressiivne. Ka ei saa nõustuda maakohtuga, et süüdistatava positsioon väidetava noa olemasolust oli oletuslik. Praktikas on levinud, et autojuhid hoiavad nuga või teisi kaitsevahendeid veokabiinis. Süüdistatav, olles ise autojuht, ei saanud kuidagi antud fakti ignoreerida. Seega ei saa lähtuda selle fakti hindamisel tavainimese arusaamast vaid kohalduma peavad teised hindamisstandardid ning prillide eest võtmist ja süüdistatavale lähenemist saab käsitleda võimaliku rünnakuna. 7.1 Kaitsja hinnangul oli olemas oht õigushüvele ning süüdistatav tajus kannatanu käitumises ohtu enda tervisele ja elule. Kannatanu käitumist tuleb käsitada õigusvastase ründena. End kaitsev isik ei pea ootama, kuni ta satub aktuaalsesse võitlusolukorda, vaid ta võib hakata tegutsema sellest hetkest, kui teda ähvardab viimase kaitsevõimaluse äralangemine (RKKK 31-1-124-01 p 7.1). Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et kannatu käitumine- prillide peast ära võtmine ja süüdistatavale lähenemine ning haaramisliigutus on vahetult eesseisev õigusvastane rünne. 7.2 Süüdistatav ei teostanud kaitset vahenditega, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele. Ka ei ole süüdistatav ründajale ilmselt liigset kahju põhjustanud. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole alust arvata, et Pavel Karsakov seadis eesmärgiks sedavõrd raskete vigastuste tekitamise, sest süüdistatav oli üllatunud, kui kuulis kannatanu seisundist. Süüdistatava tegu oli kantud kaitsetahtest, mitte eesmärgist sedavõrd raskete vigastuste tekitamises.
8.Maakohus jättis analüüsimata ka teoprovokatsiooni. Kannatanu lõi oma käitumisega kuriteosituatsiooni. Sellises olukorras ei ole isik mitte kannatanu, vaid kahjulike tagajärgede põhjustaja, sest just tema provokatsioon käivitas sündmuste ahela, millega kaasnesid talle kahjulikud tagajärjed. Kaitsja hinnangul annavad tuvastatud asjaolud ainest põhjalikumalt kontrollida ka seisukohta, et vaadeldava konfliktiolukorra tekkel ja kujunemisel lasus kaalukas roll kannatanul. Provokatsiooni mõiste sisustamisel on Riigikohus korduvalt märkinud, et teatud elulistes olukordades on ründe kutsunud esile hoopis kannatanu ise enda eelneva õigusvastase käitumisega (vt provokatsiooni kohta nt RKKKo nr 3-1-1-10-13, 1-198038/67, 1-20-3535, p 16-17, 1-20-3046 p 38). 8.1 Kannatanu on mitmel korral solvanud Pavel Karsakovi ja tema ema, eiranud tööreegleid ja töötaja lojaalsuskohustust. Läbi sellise käitumise meelitas kannatanu ise välja ründe olukorra. Süüdistatava ja süüdistatava ema solvamine oli küll vahetu ründe tähenduses möödas, kuid oli nii ajaliselt kui ka ruumiliselt süüdistatavale etteheidetava käitumisega siiski tihedalt seotud. Vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-11, p 16). Näiteks hädakaitsesituatsiooni puhul võib asjasse puutuv eelnenud sündmuste käik ulatuda isegi eelmisesse päeva (RKKKo nr 3-1-1-124-01, p 7.2). Kaitsja leiab, et käesolevas asjas on tegemist hädakaitseseisundiga kannatanu provokatsiooni tõttu. Sellises olukorras ei saa olla ka tegemist Pavel Karsakovi poolt hädakaitse piiride ületamisega. Juhul, kui Pavel Karsakov ületas hädakaitse piire seetõttu, et kaitsetegevus ei vastanud provokatsiooni ohtlikkusele, siis siinkohal tuleb kohaldada KarS § 57 lg 1 p-s 8 sätestatud kergendavat asjaolu, mis maakohtul jäi tuvastamata.
9.Maakohus jättis hindamata, kas tegemist võib olla eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31 lg 1) ning isik võib vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.
3(11)
Kuna seadus ettevaatamatusest valu või tervisekahjustuse tekitamise eest vastutust ette ei näe, tuleb antud juhul Pavel Karsakov selle alusel õigeks mõista. Pavel Karsakov lähtus ekslikult, et viibib hädakaitse olukorras.
10.Tsiviilhagi rahuldamise otsuse tegemisel ei võtnud maakohus arvesse kannatanu T.U käitumist ehk seda, et kannatanu provotseeris Pavel Karsakovi. Maakohus leidis, et kannatanu T.U nõue tuleb rahuldada osaliselt ning mõistis Pavel Karsakovilt välja T.U kasuks 1790,88 eurot. Kannatanu on samasisulise nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25000 eurot esitanud ka tsiviilkohtumenetluses Pavel Karsakovi tööandja vastu. Seega tuleks tööandjalt ja Pavel Karsakovilt tsiviilhagi mõista välja solidaarselt. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta, et töölepingu ülesütlemise hüvitise nõudmisel summas 25000 eurot, tugineti just tervisekahjustuste tekitamisele, mitte seoses töölepingu teistele rikkumistele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
11.Ringkonnakohtu istungil kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde ning süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. 11.1 Prokurör taotles jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
12.Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 12.1 Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305 1 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 12.2 Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele
4(11)
järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 12.3 Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka kohtupraktikas väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. (vt RKKKo nr 3-1-1-17-03). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-177-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 12.4 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.
13.Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava Pavel Karsakovi süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 1 järgi on põhjendamatu. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlus. Käsilolevas kriminaalasjas ei ole kohtueelses menetluses kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta muid otseseid tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste, kuid kogutud on muud kaudsed tõendid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi toimunu osas. 13.1 Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-109-10) ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas on Riigikohus leidnud, et sellisel juhul tuleb kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Maakohus ongi tulenevalt kohtupraktikast igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki kaitsja poolt tõstatatud kahtlusi selle ühe süüstava tõendi hindamisel. Maakohus on kaitsja tõstatatud kahtlused tõendi ebausaldusväärsusest veenvalt kummutanud ja asunud seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed.
14.Maakohus on tuginenud süüdistatava süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu ütlustele ja teistele tõenditele, mis toetavad kannatanu antud ütlusi. Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada kannatanu T.U ütlused ebausaldusväärseks. Maakohtu järeldused kannatanu T.U ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud kannatanu
5(11)
ütluste usaldusväärsust (kohtumenetluse kd I, tl 119-119 pöördel) ning kohtukolleegium nõustub ühtlasi kannatanu ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas. 14.1 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kannatanu T.U ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust. Ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Maakohus on lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseks põhjusel, et kannatanu ütlused on olnud üldjoontes järjepidevad kogu menetluse vältel ning nõustuda tuleb maakohtuga ka selles, et mõningad ebatäpsused peksmist puudutavates detailides ei tee kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks (vt kohtumenetluse kd I, tl 119). 14.2 Kohtukolleegium leiab, et kannatanu kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, sest tegelikkuses ei ole kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi kohtumenetluses avaldatud usaldusväärsuse kontrollimiseks. Pelgalt apellatsioonis viidatu, et kannatanu ütlustes sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on mingitel aegadel erinev, ei sea aga kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsust kui on täitmata KrMS §-s 289 eeldused. Kohtukolleegium asub seisukohale, et kannatanu põhjendus, miks ta mingeid asjaolusid uurimistoimingu käigus ei maininud, vaid rääkis sellest alles ristküsitlusel ei ole ebaloogiline ja on usutav. Kohtukolleegium asub seisukohale, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 14.3 Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaitsja oleks taotlenud mingite tõendite (ütluste olustikuga seostamise protokoll, teabesalvestise vaatlusprotokoll, meditsiinidokumentide vms) avaldamist kannatanu ristküsitluse käigus, et kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kui kaitsja jättis kohtuistungil taotlemata KrMS § 289 korras avaldada kannatanu ristküsitluse käigus uurimistoimingu protokollis või muus dokumendis talletatu, siis ei saa kaitsja asuda seisukohale, et kannatanu ristküsitlusel antud ütlused on vastuolus mingite muude tõenditega. Seega ei ole kaitsja soovinud tegelikkuses sisuliselt kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust teiste tõendite pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolud, miks jättis kannatanu mainimata EMOS, kuidas vigastus on tekkinud, miks väitis kannatanu, et istus autos, kuid hiljem väitis, et lamas ning ristküsitlusel andis ütlusi, et magas, ei osuta tegelikkuses kannatanu ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Selliseid apellandi väiteid peab kohtukolleegium otsituks. 14.4 Väärib märkimist ka see, et uurimistoimingu protokollis või kriminaaltoimiku muus dokumendis kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (vt RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). Seega on kohtupraktikas peetud silmas seda, et kui isiku ristküsitlusel antud ütlused haakuvad menetlustoimingu protokollides kajastatud asjaoludega, võib kohus nentida, et ristküsitlusel ütlusi andnud isik on sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi andnud. Kuivõrd riimuvate tõendite kogum suurendas kajastatava asjaolu tõenäosust, tuleb kohtukolleegiumil nõustuda maakohtuga, et kannatanu ütlustes vastuolusid, et teda kägistati, ei ole.
6(11)
14.5 Ühtlasi ei nõustu kohtukolleegium kaitsjaga selles, et eluliselt ei ole usutav, et kannatanu ei mäleta, millest räägiti enne füüsilist konflikti, sest kannatanu ütluste kohaselt toimus sõnavahetus eelnevalt 30 minutit. Kannatanu ei ole andnud ütlusi, et sõnavahetus kestis täpselt 30 minutit vaid on öelnud, et ta ei mäleta ja see võis olla umbkaudu 15 või 30 minutit. Selle ajavahemiku sisse jäi suhtlus ja ka vägivalla tarvitamine (kohtumenetluse kd I, tl 48 pöördel). See, et kannatanu ei mäleta täpselt kogu vestluse sisu, ei ole asjaolu, mis viitaks sellele, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et kannatanu on tegelikkuses selgitanud lühidalt, milles sõnavahetus seisnes (vt kohtumenetluse kd I, tl 39, 47). Seega ka sel põhjustel ei ole alust nõustuda kaitsjaga, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed.
15.Kaitsja seisukoht, et maakohus ei ole arvestanud kaitsja poolt toodud versiooniga juhtunust on ainetu. Maakohus on kaitsja versioonile andnud põhjaliku ja ammendava vastuse (kohtutoimik kd I, tl 119-121). Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava ütlustega osaliselt, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava ütlusi osaliselt usaldusväärseks ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta kannatanu ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Pavel Karsakovi poolt antud erinevatest ütlustest (kohtutoimik kd I, tl 119 pöördel-120). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h kannatanu ütlustega ning teinud seda veatult. Seega ei ole asjakohased apellandi etteheited maakohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 15.1 Maakohtuga tuleb nõustuda, et süüdistatava ütlused, kuidas konflikt füüsiliseks muutus ja mis täpselt veokikabiinis toimus on ebausaldusväärsed ning süüdistatav on andnud ütlusi, mis välistavad teineteist. Süüdistatav on algselt kaitsjale kinnitanud, et sisenes kabiini sisse ning kannatanu istus magamisvoodil (kohtutoimik kd I, tl 66), kuid hiljem selgitas, et seisis trepil teisel või kolmandal astmel ning ajal, mil tunnetas kannatanu käitumisest ohtu, tahtis siseneda, et ei kukuks (kohtutoimik kd I, tl 66 pöördel). Seega sisenedes juba kabiini ei olnud süüdistataval kuidagi võimalik karta trepilt kukkumist või vastupidi, kui süüdistatav seisis trepil ei olnud kuidagi võimalik kannatanul süüdistatavat tõugata olles ise alles magamisvoodilt tõusnud. Kaitsja versioon, et kannatanu võttis prillid peast ja hakkas süüdistatavale lähenema, tehes haaramisliigutuse on ainetu. Asjaolu, et kannatanul on peale tema suhtes süüdistatava poolt kasutatud füüsilist vägivalda prillid ees, ei tõenda versiooni, et kannatanu võttis prillid enne eest, kui lähenes süüdistatavale. Seejuures haaramisliigutuse tegemist süüdistatav ei kinnita. Nii on süüdistatav kaitsjale vaid märkinud, et teab, kus autos võivad olla mingid esemed (lusikas, kastrul või nuga) (kohtutoimik kd I, tl 66 pöördel), kuid nendest ütlustest ei tulene, et kannatanu tegi haaramisliigutuse mingi eseme järgi. Hiljem küll süüdistatav märgib prokurörile, et kannatanu tegi haaramisliigutuse (kohtutoimik kd I, tl 70), kuid ei oska öelda, mis käega, milles liigutus seisnes ja mis eseme järgi kannatanu väidetavalt haaras. Seega jäävad süüdistatava sellised väited tagajärjetuks. 15.2 Ühtlasi on ainetu ka kaitsja poolt toodu, et kannatanu rõivaste kahjustamine kinnitab süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Süüdistatav selgitas, et võib olla ta tõukas kannatanut, lükkas tagasi (kohtutoimik kd I, tl 70), kuid ei ole andnud ütlusi, et ta oleks haaranud kannatanu kampsunist ja teda lükanud. Seejuures ei nähtu mingit rebendit kampsunil, millele
7(11)
viitas kaitsja (vt tõendite kd I, tl 31), sest tegemist on kandiga õmblusega, mis on eri värvi (vt nt tõendite kd I, tl 4). Ka ei oleks selline versioon eluliselt võimalik, et mingi väidetav rebend saab tekkida lükkamise käigus, sest siis pidanuks süüdistatav küll kannatanut lükkama, kuid hoidma samaaegselt kramplikult kampsunist kinni. See aga omakorda näitab seda, et süüdistatav ei soovinud tegelikkuses kannatanust lahti lasta või teda endast eemale tõugata.
16.Kohtupraktika kohaselt, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri. Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 12). Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid versiooni, et süüdistatav Pavel Karsakov oli hädakaitseseisundis. Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud (kohtutoimik kd I, tl 120 pöördel) ning kohtukolleegium nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Kohtukolleegiumil tuleb vaid märkida, et igat ärritunud seisundit või liigutust või verbaalset tööalast vaidlust ei saa võtta kui rünnakut ning see ei too kohe kaasa hädakaitseseisundit. 16.1 Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et isegi kui lugeda süüdistatava ütlused usaldusväärseks osas, mis puudutab prillide ära panekut ja tõusmist, ei ole see nn „objektiivsete kõrvalseisjate“ arusaamast tulenevalt vaadeldav ründena. Ka ei ole kannatanu T.U poolt süüdistatava Pavel Karsakovi suhtes öeldud väljendid käsitatavad ründena süüdistatava aule kui õigushüvele, mille kaitseks võis olla Pavel Karsakovil õigus kasutada hädakaitset. Süüdistatav on kinnitanud kaitsjale, et omavahelises sõneluses öeldud sõnad ei olnud solvavad (kohtutoimik kd I, tl 66 pöördel). Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et isegi kui kannatanu öeldud sõnad oleksid olnud solvavad, ei saa sellise olukorra hindamisel jätta tähelepanuta seda, et süüdistatavale suunatud rünne ei vastanud ühelegi süüteokoosseisule, mistõttu oleks sellises olukorras olnud süüdistatava hädakaitseõigus ründe väheolulisuse tõttu piiratud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 19). Kolleegium nõustub maakohtu argumentidega, et ei ole tuvastatav hädakaitseseisund ning apellatsioonis puuduvad argumendid, mis maakohtu sellist järeldust kummutaks. Kuna kaitseseisundit ei tuvastanud ka kohtukolleegium, siis ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks hakata analüüsima kaitsetegevust.
17.Kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis hindamata, kas tegemist võib olla eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 31 lg 1). Kriminaalasja kohtulikul arutamisel maakohtus süüdistatav ega tema kaitsja ei osutanud KarS § 31 lg 1 sättele. Kuivõrd kaitsja viitas KarS § 31 lg 1 sättele esmakordselt alles apellatsioonis, siis hindab kolleegium, kas süüdistatav Pavel Karsakov kujutas endale ekslikult ette, et kannatanu T.U asub teda ründama. 17.1 KarS § 31 lg 1 reguleerib olukorda, kus isik arvab ekslikult, et viibib hädakaitse seisundis (näilik hädakaitse) ning peab oma tegu selles olukorras lubatavaks. Seega teo õigusvastasuse võib välistada KarS § 31 lg 1 järgi ka eksimus teo õigusvastasust välistavas asjaolus. KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.
8(11)
KarS § 31 lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. 17.2 Kaitsja esitab omapoolse versiooni toimunust, jõudes järeldusele, et süüdistatava käitumises võib esineda õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 31 lg 1 mõttes. Selline apellandi järeldus ei vasta aga maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Maakohus on põhjalikult analüüsinud objektiivset olukorda, kannatanu käitumist, millega kohtukolleegium nõustub. Kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada Pavel Karsakovi puhul eksimust KarS § 31 lg 1 esimese lause tähenduses ning kohtukolleegium saab kahtlusteta asuda seisukohale, et süüdistatav ei tegutsenud näiliku hädakaitse seisundis. Puuduvad igasugused tõendid, et T.U mingistki käitumisest oleks süüdistatav Pavel Karsakov võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on ründega tema kehalisele puutumatusele. Sellist käitumisakti, mis viitaks ründele kannatanu poolt süüdistatava suhtes ei kinnita ükski tõend. Seega ei saa rääkida eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 tähenduses. Kohtukolleegium leiab üheselt, et mingite esemete, sh väidetava noa olemasolu veoautos, ei andnud süüdistatavale põhjust tõlgendada kannatanu mingit liigutust (püsti tõusmist ja liikumist) ähvardusena ning see ei anna mingilgi moel alust järelduseks, et järgneb relvastatud rünnak süüdistatava kehalisel puutumatusele või elule, millele süüdistatav võis reageerida sellise vägivallaga. Sellist käitumisakti, mis viitaks relvaga või muu esemega ründele kannatanu poolt süüdistatava suhtes ei kinnita ükski tõend peale süüdistatava enda ütluste, mille maakohus ebausaldusväärseks tunnistas.
18.Kaitsja on leidnud sedagi, et tegemist oli kannatanu poolse provokatsiooniga. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kannatanu on oma varasema käitumisega ründe provotseerinud ning käivitanud sündmuste ahela, millega kaasnesid talle endale kahjulikud tagajärjed. Käsiloleval juhul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et peksmisele eelnes kannatanu vägivaldne või solvav tegu. Sellistele tõendite olemasolule ei ole ka kaitsja apellatsioonikaebuses viidanud, seega on tegemist pelgalt kaitsja arvamusega. Sellele ei viita ka kannatanu tööst keeldumine, sest kannatanu ei nõustunud tööle asumisega puhkeaja nõudeid rikkuvalt. Asjaolu, et kannatanul olid tööandjaga olnud eelnevad erimeelsused tööülesannete täitmisel, ei saa pidada provokatsiooniks. See tuleneb üheselt tunnistaja RI ütlustes, kes selgitas, et tegemist oli argipäevaste probleemidega ja neid probleeme tuleb ette kõigi autojuhtidega. Pelgalt see, et kannatanul on olnud eelnevalt tööalaseid konflikte logistikutega, sh süüdistatava Pavel Karsakoviga, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist oli kannatanu poolse provokatsiooniga. Pigem tuleb nõustuda maakohtuga (kohtutoimik kd I, tl 120 pöördel), et kannatanu keeldumine tööd teha ärritas süüdistatavat sedavõrd, et süüdistatav asus kannatanut kägistama ning seejärel lõi rusikaga ja põlvega kannatanut näkku. See aga näitab tegelikkuses süüdistatava kesist probleemilahendamise oskust. Kokkuvõtvalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et käsiloleva konfliktolukorra tekkel ja kujunemisel oleks kaalukas roll kannatanul. 18.1 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et maakohus ei hinnanud tunnistaja RI ütlusi kogumis ja jättis osad ütlused tähelepanuta, mis iseloomustavad kannatanut konfliktse inimesena. Millised konkreetsed tunnistaja ütlused maakohus hindamata jättis, seda kaitsja apellatsioonis ei märgi. Apellatsioonis esitatud sellesisulist väidet ei ole seostatud tunnistaja ütlustega, sh ei ole viidatud kohtuistungi protokolli konkreetsele leheküljele, mistõttu ei ole apellatsioon selles osas jälgitav ja jääb ebamääraseks. Kolleegiumil ei ole võimalik pimesi arvata, milliseid konkreetseid tunnistaja RI ütlusi kaitsja silmas peab, mistõttu jääb kaitsja väide tagajärjetuks.
9(11)
19.Kokkuvõtvalt tuleb kohtukolleegiumil märkida, et apellatsioonis esitatud kaitseversioonid ei ole tõendamist leidnud ning käsilolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka KarS § 121 subjektiivset ja objektiivset koosseisu ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Pavel Karsakovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 1 järgi.
20.Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat rahalist karistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. 20.1 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud. Kuna kohtukolleegium ei tuvastanud süüdistatava suhtes õigusvastast rünnet kannatanu poolt, pole võimalik sedastada hädakaitse piiride ületamist süüdistatava poolt. Seetõttu pole põhjust arvestada ka karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 sätet.
21.Õiguslikult asjakohatu on kaitsja väide, et mittevaralise kahju peaks välja mõistma tööandjalt ja Pavel Karsakovilt solidaarselt, sest selleks puudub seaduslik alus. Esiteks ei ole Pavel Karsakovi tööandja AS C kaasatud kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. Teiseks, kuivõrd tsiviilhagis on nõude adressaadina märgitud süüdistatav Pavel Karsakov ehk tsiviilhagi on konkreetselt esitatud süüdistatava Pavel Karsakovi vastu, siis ei saanud maakohus ega saa ka ringkonnakohus teha otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda. Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-106-12, p 27). 21.1 Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et kannatanu ei ole taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 25000 eurot vaid on palunud kohtul mõista välja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel (kohtutoimik kd I, tl 83). Seejuures oli töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja poolt TLS § 91 lg 2 p 1, 3 alusel põhjusel, et tööandja esindaja vägivallatses töötajaga ning see andis aluse nõuda TLS § 100 lg 4 alusel ülesütlemise hüvitist. TLS § 100 lg 4 teine lause sätestab üheselt, et hüvitisele ei kohaldata võlaõigusseaduse 7. peatükis sätestatut. Seega ei ole töövaidluskomisjon lahendanud mittevaralise kahju nõuet võlaõigusseaduse 7. peatüki sätete alusel. Seevastu maakohus on tuginenud mittevaralise kahju hüvitise suuruse nõude kaalumisel võlaõigusseaduse 7. peatüki sätetele. 21.2 Mingeid muid argumente kaitsja apellatsioonis esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud. Maakohus on arvestanud varalise ning mittevaralise kahju hüvitamise määramisel asjakohaseid kriteeriume ning kolleegium nõustub maakohtu kaalutlustega hüvitiste suuruse kindlaks määramisel.
22.Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Pavel Karaskovi kaitsja Vladimir Sadekov esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale 2379 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
10(11)
23.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 30. augusti 2024. a otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.