Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

puudub igasugune alus mitte uskuda kohtuarst – eksperdi järeldusi. Samuti leidis maakohus, et sellise arvamusega on ekspert täpsustanud konkreetse vigastuse asukohta, s.t nimetanud ära koljuvõlviluu, millel lahtine murd tuvastati. Eeltoodu alusel luges maakohus tuvastatuks, et kannatanule tekitati tervisekahjustused ja nendega põhjustati oht tema elule. Tuvastanud raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati oht D.K. i elule, asus maakohus seisukohale, et kannatanule tekitas kehavigastuse A. Špalov. Kaitseversiooni kohaselt põhineb süüdistus vaid kannatanu ütlustel, kuid maakohus sellise seisukohaga ei nõustunud.

Kaitsja leiab, et kannatanu ja A.P. i ütlused on omavahel vastuolus selles, millal ja mitu korda A. Špalovi juures käidi. Maakohus leidis, et isegi kui kannatanu ja tunnistaja käisid süüdistatava juures ka eelmisel päeval, ei oma see kriminaalasja seisukohalt tähtsust, sest süüdistus puudutab vaid 6. novembril 2020 toimunut. Tunnistaja, politseiametnik K.K. , sai 6. novembril 2020 väljakutse Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiiniosakonda. Väljakutse põhjuseks oli see, et keegi oli saanud kauplus Bauhofi juures löögi ja toimetati haiglasse. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta kannatanut pärast esmaabi andmist, mil isiku pea oli juba sidemetes. Tunnistajale tundus kannatanu käitumine uimane, ta rääkis aeglaselt nagu oleks alkoholijoobes. D.K. selgitas, et istus Narva maanteel pingil ja keegi lõi teda ootamatult kuvaldaga pähe. Avaldust kannatanu teha ei soovinud, sest ei tea, kes teda lõi ja lööjat kirjeldada ei osanud. Maakohtu hinnangul ei lükka tunnistaja säärased ütlused ümber süüdistuse versiooni, sest on kooskõlas teiste kogutud tõenditega. D.K. kinnitas ka ise, et ei soovinud koheselt pärast juhtunut avaldust esitada, kuna arvas, et „kedagi nagunii ei leita“. K.K. i väited tunnistaja uimasuse kohta on kooskõlas kannatanu tervisliku seisundiga – patsiendikaardi kohaselt oli kannatanul olnud teadvusekaotus ning tema plasmast leiti etanooli. Kuna tunnistaja nägi kannatanut pärast viimasele esmaabi andmist, on igati mõistetav ja põhjendatud, et kannatanu võis teadvusekaotuse, alkoholi tarvitamise ja ravimite koosmõju järgselt olla uimane ning rääkida aeglaselt ja arusaamatult. Maakohus ei pidanud A. Špalovi ütlusi usaldusväärseteks. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu ja süüdistatav ei olnud eelnevalt tuttavad ega varasemalt kohtunud. Seega puudus kannatanul igasugune alus süüdistada A. Špalovit kuriteo toimepanemises. Tegemist oli olukorraga, kus kaks isikut (kannatanu ja tunnistaja A.P. ) tulid süüdistatava elukohta ja vestlesid üle värava vanametalli teemal. Kui süüdistatav müügist keeldus ja kannatanu küsis rahulikult, miks sa vastu punnid või miks sa pidurdad, kutsus süüdistatav väravast sisse enda territooriumile ainult kannatanu. Kuna süüdistatav on kinnitanud, et kannatanut ta enne kohtuistungit näinud ei olnud, ei saa ka rääkida mingist kannatanupoolsest teoprovokatsioonist kohapeal. Kohtu arvates puuduvad kriminaalasjas ka mistahes tõendid selle kohta, et süüdistatava ja kannatanu vahel oleks eelnevalt toimunud konflikt, mille käigus oleks süüdistatav tõrjunud vahetut või vahetult eesseisvat rünnet kannatanu poolt. Maakohus tuvastas, et süüdistatav alustas rünnet olukorras, kus kannatanu ei olnud teda rünnanud ega käitunud mingilgi viisil selliselt, mis oleks andnud süüdistatavale tõsikindla veendumuse selle kohta, et kannatanu oleks kavatsenud teda rünnata. Maakohus asus seiskohale, et A. Špalov pani kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et A. Špalov on toime pannud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o A. Špalovi poolt tehtud kaks lööki kannatanu pea piirkonda põhjustasid viimasele eluohtliku tervisekahjustuse.

Karistus KarS § 118 lg 1 p 1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Kohtu arvates on A. Špalovi süü suur, kuna viimane lõi kannatanule kahel korral kuvaldaga peapiirkonda ehk elutähtsasse piirkonda. Seda, et teosüü on keskmisest suurem, kinnitavad ka

kannatanule tekitatud vigastused (oht elule) ning see, et mõlemad löögid toimusid kannatanu jaoks täiesti ootamatult. Kannatanu ei kujutanud seejuures süüdistatavale mingisugust ohtu. Sellele vaatamata pidas maakohus võimalikuks karistada A. Špalovit alla sanktsiooni keskmist määra jääva vangistusega. Pärast vigastuste tekitamist D.K. ile asus A. Špalov siiski tegutsema ja ei jätnud kannatanut täiesti abita. Ta küll ei kutsunud kiirabi, kuid kutsus koheselt A.P. i, kes kannatanu haiglasse toimetas. Samuti arvestas maakohus kuriteo toimepanemisest möödunud aega ja Riigikohtu seisukohta, et süüdistuse kaal on ajas vähenev ning seda on võimalik arvestada karistuse määra valikul. Eeltoodut arvestades mõistis maakohus A. Špalovile kuue aasta pikkuse vangistuse. Kohus leidis, et A. Špalovit ei ole võimalik vangistusest tingimisi vabastada, kuivõrd kuriteo raskus ja selle toime panemise asjaolud ei võimalda seda. Viimaks mõistis maakohus A. Špalovilt kannatanu kasuks välja varalise kahju summas 1485 eurot, mis sisaldab peaasjalikult kulu ravimitele ja arstivisiitidele. Samuti mõistis maakohus A. Špalovilt välja mittevaralise kahju summas 10 000 eurot. A. Špalovi elukvaliteet on süüdistatava tegevuse tagajärjel oluliselt halvenenud. Ta ei saanud esimesel aastal pärast tervisekahjustuse tekitamist iseseisvalt oma elukorraldusega hakkama. Sealjuures on oluline, et kannatanu varasem harjumuspärane elurütm ei pruugigi enam taastuda.

APELLATSIOONID

A. Špalovi kaitsja advokaat K. Kooga apellatsioon Apellatsioonis taotletakse Viru Maakohtu otsuse tühistamist ning A. Špalovi õigeks mõistmist talle esitatud süüdistuses. Kaitsja leiab, et A. Špalovile esitatud süüdistus ja kohtuotsus põhineb suures osas ühel otsesel tõendil, s.o kannatanu D.K. i ütlustel. Maakohtu hinnangul puudub alus kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustes kahelda ja maakohus pidas neid usaldusväärseteks. Samas möönab maakohus ise vastuolusid, millal ja mitu korda süüdistatava juures käidi ehk tunnistaja A.P. i ja kannatanu D.K. i ütlused on vastuolus, kuid sellest hoolimata jõudis maakohus järelduseni, et see ei oma süüdistust silmas pidades tähtsust. Kannatanu avaldas kohtueelse menetluse käigus, et süüdistatav lõi teda kolmel korral. Seda, miks ta nii ütles, ta selgitada ei osanud. Maakohus selgitas, et kõikidel järgmistel kordadel avaldas D.K. , et lööke oli kaks. Kaitsja hinnangul ei ole arusaadav, milles seisnevad need „järgmised korrad“ ja mis tõenditega on tegemist. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta ei tea juhtunu üksikasju. Ühtlasi võimendab kannatanu enda tervisliku seisundiga seotud asjaolusid, sest ta sõidab autoga, kuid jättis istungil mulje, et on täielikult töövõimetu. Vastuolulised on maakohtu seisukohad süüdistuses märgitud kuvalda osas. Selgus, et seda kuvaldat ei olegi leitud. A.P. aga oskas maakohtu hinnangul selgelt A. Špalovil käes olnud kuvaldat kirjeldada. Maakohtu hinnangul suurendab tema ütluste usaldusväärsust see, et asitõendina äravõetud erinevaid haamreid ta kuriteo toime panemise vahendina ei tuvastanud. Kaitsjale jääb kohtu seisukoht arusaamatuks. Juhul kui see kuvalda oleks leitud, kas see oleks vähendanud siis A.P. i ütluste usaldusväärsust. Maakohus on tähelepanuta jätnud K.K. i ütlused, mille kohaselt oli kannatanu haiglas alkoholijoobes ja selgitas, et teda löödi Jõhvis Bauhofi lähedal ühel korral kuvaldaga vastu pead

ning et ta ei soovi avaldust esitada. Maakohus ei süvenenud sellesse, miks kannatanu poolt politseile antud esmane selgitus oli selline ja miks ta kuu aega hiljem suutis fotode järgi süüdistatava tuvastada. Samuti viitas kohus kannatanu 10. detsembri ja 15. detsembri 2020 ülekuulamistele, mille käigus viitas D.K. A. Špalovile, kui kuriteo toime panijale, aga neid ülekuulamisi kohtuliku uurimise käigus ei uuritud. Kaitsja arvates jättis kohus õigustamatult kõrvale süüdistatava ütlused. Samas ei suutnud kohus viidata muudele tõenditele peale kannatanu ja tunnistaja A.P. i ütlustele, mis oleksid vastuolus süüdistatava ütlustega. Kui aga nemad valeütluseid annavad, võib eeldada, et kõik ülejäänud tõendid on kooskõlas süüdistatava ütlustega. Kaitsja hinnangul otsustasid kannatanu ja A.P. lihtsalt A. Špalovit süüdistada. Nad ei suutnud arusaadavalt põhjendada, miks ei kutsutud koheselt kiirabi ja politseid. D.K. soovib saada lihtsalt varalist kasu, sest ta esitas nii varalise kui ka mitte varalise kahju nõude. Kaitsjat ei veena kohtu väited tervisekahjustuse eluohtlikkusest. Süüdistuse kohaselt põhjustas parema kiiruluu lahtine murd kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Ekspertiisiakti kohaselt on parema kiiruluu lahtine murd eluohtlik tervisekahjustus. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 2 kohaselt on eluohtlikeks tervisekahjustusteks koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu lahtised murrud. Kuid kas kiiruluu murd on koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu või ei ole neist kumbagi, ekspertiisiaktist ei selgu. Seega ei ole kindlust, et kiiruluu murd on ikkagi eluohtlik tervisekahjustus. A. Špalovi apellatsioon Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeks mõistmist. Maakohtu otsus tugineb kannatanu ütlustele, kuid need ei ole usaldusväärsed. Miks väitis kannatanu algselt, et teda löödi kauplus Bauhofi juures ja pärast seda muutis ta oma ütlusi. Sündmuskohale politseid ja kiirabi ei kutsutud. Kannatanu süüdistab teda varalise kasu saamise eesmärgil. Kannatanu ei ole töövõimetu, sest tuli kohtuistungile autoga. Kannatanu ja tunnistaja A.P. leppisid ütlustes kokku.

RINGKONNKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et Viru Maakohtu otsus A. Špalovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tuleb jätta muutmata. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohtuotsuses veenvalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et A. Špalov on toime pannud talle süüks arvatud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud sellekohaste põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Edasiselt vastab ringkonnakohus apellatsiooni põhiväidetele. Kaitsja ja süüdistatava põhiargument apellatsioonides on, et D.K. i ütlused ei ole usaldusväärsed ning maakohus on otsustust tehes tuginenud peaasjalikult vaid kannatanu (ja ka tunnistaja A.P. i) ütlustele, mis aga on vastuolulised. Ringkonnakohus leiab, et asjas kogutud isikulised ja dokumentaalsed tõendid on omavahel kooskõlas ning neist nähtub üheselt, et 6. novembril 2020 lõi A. Špalov kahel korral

D.K. ile kuvaldaga peapiirkonda, mille tagajärjel sai viimane raskeid tervisekahjustusi. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus D.K. i ja A.P. i ütlustes kahelda ja neid ebausaldusväärseteks lugeda. Apellatsioonis leiab kaitsja esmalt, et kannatanu ütlused on vastuolulised selles, millal ja mitu korda süüdistatava juures käidi. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigustatult leidnud, et tegelikkuses ei oma nimetatud asjaolu süüdistust silmas pidades olulist tähtsust, sest A. Špalovi süüküsimuse üle otsustamisel tuleb eelkõige lähtuda sellest, mis juhtus süüdistatava ja kannatanu vahel 6. novembril 2020. Samas ei ole ringkonnakohtu jaoks arusaadav, mida sellekohase väitega püütakse saavutada või kuidas sellest tulenevalt peaksid olema kannatanu ja tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed. D.K. i sõnul tema enne 6. novembrit 2020 A. Špalovi juures ei käinud (I kd, tl 35). Tunnistaja A.P. i sõnul on võimalik, et nad sõitsid eelmisel päeval autoga süüdistatava majast mööda, nägid aias metalli ja andsid signaali, kuid keegi välja ei tulnud (I kd, tl 41 p). Siinkohal on D.K. i ütlustele hinnangut andes oluline seegi, et D.K. ei pruugi seda asjaolu (mitu korda käidi) täpselt mäletada ka seetõttu, et ta andis maakohtus ütlusi mitu aastat pärast sündmuse toimumist. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu arvates mõistetav, et kõik sündmusega seonduvad detailid ei pruugigi enam meenuda. Samas rõhutab ringkonnakohus, et tegemist on marginaalse vastuoluga D.K. i ja A.P. i ütlustes, mis ei oma süüdistust tervikuna silmas pidades olulist tähtsust. Kaitsja leiab, et D.K. on andnud vastuolulisi ütlusi löökide arvu puudutavas osas. Kohtueelse uurimise ajal ütlusi andes väitis D.K. , et lööke oli kolm, kuid tema hilisemate väidete kohaselt oli lööke kaks. Nimetatud vastuolu aga vähendab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et D.K. on kohtuliku uurimise käigus arusaadavalt põhjendanud, miks taoline vastuolu tema ütlustes esineb. D.K. selgitas kaitsja küsimusele vastates, et ta mäletab ainult kahte lööki, aga lööke võis olla ka kolm, kuid seda ta täpselt öelda ei oska (I kd tl 38 p). Teisisõnu kinnitab kannatanu, et teda löödi vähemalt kahel korral peapiirkonda. Samas tuleb arvestada sellega, et D.K. sai tugevaid lööke peapiirkonda, mille tagajärjel kaotas ta isegi teadvuse. Seetõttu on arusaadav, et ta ei suutnud vahetult pärast juhtunut meenutada täpset löökide arvu. Hilisemalt ütlusi andes on ta järjepidevalt vastanud, et lööke oli vähemalt kaks (I kd, tl 35 pöördel). Kriminaalkolleegium leiab, et ülaltoodud põhjustel puudub alus lugeda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks, sest sisuliselt on ta juhtunut kirjeldanud olulistes detailides sarnaselt. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatud apellatsioonis toodud väited kuriteo vahendit ehk kuvaldat puudutavas osas. Kolleegiumi arvates on kaitsja meelevaldselt tõlgendanud maakohtu sellekohaseid seisukohti. Maakohus leidis, et A.P. i ütluste usaldusväärsust suurendab tõsiasi, et viimane ei tuvastanud süüteo vahendina asjas asitõenditena äravõetud erinevaid haamreid. Teisisõnu näitab see maakohtu hinnangul seda, et A.P. mäletab täpselt, missugune kuvalda oli A. Špalovil 6. novembril 2020 käes (ja mis oli mh otsast verine). Seega nähtub A.P. i ütlustest, et ta mäletab kuvaldat detailselt ning on jäänud oma ütlustes kindlaks, et talle äratundmiseks esitatud haamrite hulgas kuriteovahendit ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et taoline A.P. käitumine (ei paku kuriteo vahendiks eset, mida ta ära ei tundnud) suurendabki tema ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud etteheitele, miks D.K. ja A.P. sündmuskohale politseid ja kiirabi ei kutsunud, on maakohus ammendavalt vastanud.

Kolleegiumile jääb siinjuure mõistetamatuks, mida apellandid taolise etteheitega öelda soovivad. Ilmselt püütakse väita, et kui D.K. i suhtes oleks tõepoolest toime pandud kuritegu, siis oleks koheselt välja kutsutud ka kiirabi ja politsei. Kuna seda ei tehtud, siis ei ole A. Špalov seda kuritegu ka toime pannud. Kolleegiumi arvates on A.P. igati arusaadavalt selgitanud, miks taoliselt käituti. Nii on A.P. selgitanud, et näinud vigastatud D.K. i, muretses ta viimase tervise pärast ning leidis, et ta jõuab ise kiiremini haiglasse (I kd, tl 42). Taoline mõttekäik on ringkonnakohtu arvates igati loogiline ja eluliselt usutav. On ilmne, et kiirabile väljakutset tehes oleks D.K. ajaliselt hiljem haiglasse jõudnud. Selliselt toimides said A.P. ja D.K. koheselt sündmuskohalt lahkuda ja haiglasse sõita ning vähendasid riski D.K. i elule ja tervisele. Tegemist ei ole ka millegi harukordsega, sest on piisavalt juhtumeid, kus kannatanu läheb iseseisvalt abi saamiseks haiglasse. Taoline käitumine aga ei saa kuidagi mõjutada A.P. i ja D.K. i ütluste usaldusväärsust. Seda enam nende ütluste usaldusväärsust, kus nad osutavad A. Špalovile kui kuriteo toime panijale. Apellatsioonis leitakse sedagi, et maakohus on kõrvale jätnud K.K. i ütlused, mille kohaselt oli kannatanu haiglas alkoholijoobes ja selgitas, et teda löödi Jõhvis asuva kaupluse Bauhof lähedal ühel korral kuvaldaga vastu pead ning et ta ei soovi politseile avaldust teha. On kinnitust leidnud, et D.K. i veres oli tõepoolest alkoholi (II kd, tl 6), kuid see ei muuda tema ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Seda, miks D.K. algselt keeldus avaldust tegemast, on ta samuti arusaadavalt põhjendanud. Ta lihtsalt ei tahtnud avaldust teha ja hiljem mõtles ümber. Seetõttu väitiski ta esialgu, et teda löödi kauplus Bauhofi juures ja ta ei tea, kes seda tegi (I kd, tl-d 38 ja 42 pöördel). Kannatanule ei saa ette heita, et ta oli esialgu arvamusel, et avalduse tegemisest ei ole kasu ja kuriteo toimepanijat ei leita. Hiljem ta siiski tegi avalduse ja tuvastas fotode järgi teo toimepanijana ära A. Špalovi. Kaitsja märgib, et maakohus on viidanud 10. ja 15. detsembri 2020 ülekuulamisprotokollidele, milles D.K. viitab A. Špalovile kui kuriteo toimepanijale, aga neid protokolle asjas tõendina ei ole. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus ei olegi otsust tehes tuginenud D.K. i ülekuulamisprotokollidele, vaid on neile üksnes ringkonnaprokuröri süüdistuskõnest tulenevalt viidanud (vt maakohtu otsus lk 7). Küll aga on asjas tõendina olemas 10. detsembri 2020 ära tundmiseks esitamise protokoll (II kd, tl 31-36), milles D.K. viitab üheselt A. Špalovile, kui isikule, kes teda kuvaldaga vähemalt kahel korral peapiirkonda lõi. Viimaks leiab kaitsja, et D.K. il tuvastatud kiiruluu murd ei ole eluohtlik tervisekahjustus, sest ekspertiisiaktist ei selgu, kas kiiruluumurd on koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu lahtine murd. Ka sellele etteheitele on maakohus ammendavalt vastanud. Ekspertiisiaktist nähtub üheselt, et D.K. il tuvastati lahtine koljuvõlvimurd ja ekspertiisi tulemusena leiti, et kannatanul oli Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 vastu võetud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 7 lg 2 p 2 kohaselt eluohtlik tervisekahjustus. Teisisõnu on kiiruluu koljuvõlviluu üheks osaks ja selle murd on eluohtlik. Ülaltoodust arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on A. Špalovi õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja teda karistanud. Menetluskulu

Riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramise taotluses märgib kaitsja, et tal kulus maakohtu otsuse ja apellatsiooni koostamiseks kokku 180 minutit. Kokku soovib ta riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamist 259,20 euro ulatuses (sealhulgas käibemaks 43,20 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja toiminguid A. Špalovile õigusteenuse osutamisel saab pidada vajalikeks ning ajakulu on põhjendatud. Seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada ning lugeda taotletud riigi õigusabi tasu menetluskulu hulka. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 järgse lahendi, tuleb see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt A. Špalovilt riigi kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.