eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas
Kohtuasi ja menetlusliik
kriminaalasi üldmenetluses Tatyana Stepanovichi ja Tatjana Frei süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 9. jaanuari 2023 otsus
Apellandid
Tatyana Stepanovichi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov ja Tatjana Frei kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev
Teised apellatsioonimenetluse pooled
süüdistatav Tatyana Stepanovich. Isikukood 47906252224; elukoht XX; töötab lasteaias kokana; kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole süüdistatav Tatjana Frei (endine Višnjova). Isikukood 48711222211; elukoht XXX; lapsehoolduspuhkusel; kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Anu Toluk
Ringkonnaprokuratuuri
kannatanu lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Menetluse vorm
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 9. jaanuari 2023 otsus osas, millega maakohus: 1.1 tuvastas, et Tatyana Stepanovich võttis joogitellimustega seoses endale 757,07 eurot ja Tatjana Frei võttis joogitellimustega seoses endale 679,30 eurot; 1.2 tunnistas Tatyana Stepanovichi ja Tatjana Frei omastamises süüdi ka seoses 50% allahindluse kasutamisega; 1.3 tunnistas Tatyana Stepanovichi ja Tatjana Frei KarS § 201 lg 2 p 4 järgi süüdi omastamises grupis; 1.4 mõistis Tatyana Stepanovichilt riigi kasuks välja kaitsjatasu 276 eurot;
1.5 jättis Tatyana Stepanovichi lepingulise kaitsjaga seonduvad õigusabikulud täies ulatuses Tatyana Stepanovichi kanda; 1.6 mõistis Tatjana Freilt riigi kasuks välja kaitsjatasu 3531,80 eurot; 1.7 mõistis nii Tatyana Stepanovichilt kui ka Tatjana Freilt kannatanu OÜ Cafe de Flore kasuks välja õigusabikulude hüvitise 4130 eurot (kokku 8260 eurot).
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.1 tuvastada, et Tatyana Stepanovich võttis joogitellimustega seoses endale 690 eurot ja Tatjana Frei võttis joogitellimustega seoses endale 625 eurot; 2.2 lugeda Tatyana Stepanovich ja Tatjana Frei süüdi tunnistatuks KarS § 201 lg 1 järgi omastamises; 2.3 mõista Tatyana Stepanovichilt riigi kasuks välja riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 108 eurot ja jätta 54 eurot Tatyana Stepanovichi määratud kaitsja tasust riigi kanda; 2.4 mõista riigilt Tatyana Stepanovichi kasuks välja lepingulise kaitsjaga seonduvate õigusabikulude hüvituseks 1573,34 eurot ning jätta ülejäänud Tatyana Stepanovichi lepingulise kaitsjaga seonduvad õigusabikulud summas 3146,66 eurot Tatyana Stepanovichi enda kanda; 2.5 tasaarvestada Tatyana Stepanovichilt riigi kasuks välja mõistetud kaitsjatasu 108 eurot ja riigilt Tatyana Stepanovichi kasuks välja mõistetud õigusabikulude hüvitis 1573,34 eurot, mis tähendab, et Tatyana Stepanovich ei pea tasuma riigile 108 euro suurust kaitsjatasu ja riik peab Tatyana Stepanovichile maksma 1573,34 euro asemel 1465,34 eurot õigusabikulude hüvituseks; 2.6 mõista Tatjana Freilt riigi kasuks välja riigi õigusabi korras määratud kaitsjate tasu ja kulu hüvituseks 2519,60 eurot ning jätta 1012,20 eurot Tatjana Frei määratud kaitsjate tasust riigi kanda; 2.7 mõista nii Tatyana Stepanovichilt kui ka Tatjana Freilt kannatanu OÜ Cafe de Flore kasuks välja õigusabikulude hüvitis 2753,33 eurot (kokku 5506,66 eurot); 2.8 mõista riigilt kannatanu OÜ Cafe de Flore kasuks välja õigusabikulude hüvitis summas 1376,67 eurot.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt.
5.Arvata Grandman Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le vandeadvokaat Ilya Zuevi poolt apellatsioonimenetluses Tatjana Freile osutatud riigi õigusabi eest Tartu Ringkonnakohtu
24.märtsi 2023 määruse alusel makstud tasu 324 eurot menetluskulude hulka ning jätta see kulu riigi kanda.
2(30)
6.Arvata Tatyana Stepanovichile apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Vladimir Sadekovi poolt osutatud õigusabiteenuse tasu 2400 eurot menetluskulude hulka ning mõista see summa riigilt Tatyana Stepanovichi kasuks õigusabikulude hüvitisena välja.
7.Arvata kannatanule OÜ Cafe de Flore apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Küllike Nammi poolt osutatud õigusabiteenuse tasu 1540 eurot menetluskulude hulka ning mõista see summa riigilt OÜ Cafe de Flore kasuks õigusabikulude hüvitisena välja. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
Süüdistus
1.Tatyana Stepanovichi ja Tatjana Freid süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p 4 järgi omastamises grupis. Nad töötasid Jõhvis Keskväljak 6 asuvas OÜ Cafe de Flore kohvikus „Bon Appetit“ kelnerettekandjatena. Nende ülesandeks oli muu hulgas kliendi korrektne teenindamine kassas ning lauas. Nad omastasid kooskõlastatult ja tahtlikult 12. juulist 2017 kuni 4. septembrini 2018 tööandja rahalisi vahendeid. Täpsemalt tegid nad seda nii.
2.Kui klient asus kohvi või tee eest tasuma sularahas, eemaldas T. Stepanovich / T. Frei enne arve sulgemist kassasüsteemist joogi makserea. Kliendilt joogi eest saadud – ent arvel märkimata jäänud – raha võttis T. Stepanovich / T. Frei endale, põhjustades sellega OÜ-le Cafe de Flore kahju. T. Stepanovich tekitas niiviisi 757,07 eurose ja T. Frei 679,30 eurose kahju.
3.Ka rikkusid T. Stepanovich ja T. Frei kondiitritoodete ning pagaritoodete „50% pagar ja kondiiter“ allahindluse kasutamise reegleid. Nimelt saab OÜ Cafe de Flore reeglite kohaselt sellist allahindlust kasutada tööpäevadel alates kella 17.15st, kuid T. Stepanovich ja T. Frei kasutasid seda allahindlust kogu päeva jooksul. Allahindluse kasutamisega lubamatul ajal omastasid nad kondiitritoodete müügist tekkinud hinnavahe ja põhjustasid OÜ-le Cafe de Flore kahju. T. Stepanovich tekitas selliselt osaühingule 376,73 eurose ja T. Frei 362,19 eurose kahju.
4.Viimaks rikkusid T. Stepanovich ja T. Frei „-10% Kaupluse ostjad“ allahindluse kasutamise reegleid. Nende reeglite kohaselt saab tellimuselt 10% allahindlust, kui on olemas ostukviitung kaupluses ASK Fashion sooritatud ostu kohta. Arve tasumisel sularahas, vahetult enne arve sulgemist, kasutasid T. Stepanovich ja T. Frei seda allahindlust, kuigi klient ei esitanud kaupluses ASK Fashion sooritatud ostu kohta kviitungit. Klient maksis täishinna ning allahindlust kasutasid T. Stepanovich ja T. Frei pärast sularaha saamist kliendilt, võttes 10% tasutud arvest endale. T. Stepanovich põhjustas nõnda OÜ-le Cafe de Flore 593,72 eurose ja T. Frei 329,27 eurose kahju.
5.Kokku omastas T. Stepanovich niisiis 1727,52 eurot ja T. Frei 1370,76 eurot. Maakohtu otsus
6.Viru Maakohtu 9. jaanuari 2023 otsusega tunnistati T. Stepanovich ja T. Frei KarS § 201 lg 2 p 4 järgi süüdi. T. Stepanovichi karistati 170 päevamäära ehk 1700 euro suuruse rahalise karistusega ja T. Freid 130 päevamäära ehk 1300 euro suuruse rahalise karistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 3(30)
alusel jäeti need karistused tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata, kui T. Stepanovich ega T. Frei ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskuludena mõisteti T. Stepanovichilt ja T. Freilt mõlemalt riigi kasuks välja sundraha 981 eurot ning riigi õigusabi korras määratud kaitsjate tasud T. Stepanovichilt 276 eurot ja T. Freilt 3531,80 eurot. Lisaks mõisteti nii T. Stepanovichilt kui ka T. Freilt OÜ Cafe de Flore kasuks välja õigusabikulude hüvitis 4130 eurot (kokku 8260 eurot). T. Stepanovichi õigusabikulud seoses lepingulise kaitsjaga jäeti tema enda kanda. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
7.Süüdistuses märgitud ajal töötasid T. Stepanovich ja T. Frei Jõhvis Keskväljak 6 asuvas kannatanule OÜ Cafe de Flore kuulunud kohvikus „Bon Appetit“ kelner-ettekandjatena. Nende ametijuhendist nähtub muu hulgas kohustus kontrollida klientidega tehtavate arvelduste õigsust vahetuse alguses ja lõpus ning teatada takistustest juhatusele.
8.Kannatanu seadusliku esindaja A.S. i sõnul tekkisid tal 2018. aastal kohvikus teenitava rahaga seonduvad kahtlused ja ta otsustas kontrollida, mis toimub kassasüsteemis. Ta avastas väga palju tšekke, millelt oli kliendi tellitud kohv enne arve sulgemist eemaldatud. See oli arusaamatu, sest tavaliselt esitatakse tellimus (viimasena kohv) ja kui klient tahab maksta sularahas, peab ta võtma raha ning teenindaja peab veenduma, et raha on piisav. Siis peab teenindaja panema raha kassasse, andma tagastusraha ja alles siis märkima arvutisüsteemis, et tasumine sularahas oli edukas – siis arve sulgub. Pangakaardiga tasutud tellimuste puhul selliseid toiminguid ei olnud. Ka ilmnes väljavõtetest, et sularahaga tasumisel oli aeg erinevate toimingute vahel tavapärasest tunduvalt lühem. A.S. vaatles ka valvekaamera salvestisi ning tuvastas, et kui klient tellis kohvi, tasus ja istus, kustutasid süüdistatavad vahetult enne arve sulgemist arvelt kohvi rea, aga viisid kohvi siiski kliendile ja võtsid kliendilt kohvi eest saadud raha endale. Ka tuvastas A.S. kassasüsteemi andmete ja valvekaamerate salvestiste abil, et süüdistatavad rakendasid korduvalt soodustusi pagari- ja kondiitritoodetele terve päeva kestel, kuigi seda võis teha ainult peale kella 17.15. A.S. i arvutuste järgi tekitas T. Stepanovich kannatanule alusetu soodustuse kasutamisega kahju 376,73 eurot ja T. Frei 362,19 eurot ning kohvi ja muude jookide müümisel joogirea kustutamisega vastavalt 757,07 eurot ja 679,30 eurot. Lisaks tegi A.S. kindlaks, et T. Stepanovich ja T. Frei rikkusid soodustuse „-10% Kaupluste ostjad“ kasutamise reegleid, tekitades sellega kahju vastavalt 593,72 eurot ja 329,27 eurot. Kaamerasalvestised säilisid umbes kaks nädalat, mistõttu ei ole videoid iga päeva kohta.
9.Kassasüsteemi andmed T. Stepanovichi ja T. Frei poolt koostatud arvete kohta sisalduvad
17.jaanuari 2019 asitõendi vaatlusprotokolliga vaadeldud tabelites. Tabelites saab filtreerida tehingud (ehk süüdistatavate poolt koostatud arved) vastavalt sellele, kus on rakendatud soodustust või kustutatud mõni tellimuse rida. Tabelitest on näha aeg, kassaaparaadis tehtud tegevus, arve number, toote nimi, summad ning juurde pandud read „müüja“, „kohvid joogid“ ja „-50% pagari ja kondiiter“. T. Stepanovichi kaitsja arvates ei ole see tõend usaldusväärne, sest selle on esitanud kannatanu ja selles sisalduvad andmed ei ole kantud protokolli. Kohus siiski selle tõendi usaldusvääruses kahtlemiseks põhjust ei näe. Puudub mõistlik selgitus, miks pidanuks kannatanu tegelema tõendi võltsimisega ja milline oleks tema motiiv süüdistatavate laimamiseks. Seda enam, et dokumentaalse tõendina esitatud EKTACO AS 18. novembri 2019 päringuvastusest nähtub, et kassasüsteemis tagantjärgi kannete muutmine (nt „häkkimisteenust“ kasutades) ei ole äriliselt mõttekas. Tabelites sisalduvad kassasüsteemi andmed ei asu tõesti paberkandjal. Kohtu meelest aga ei annaks nende andmete paberile printimine asjale midagi juurde – andmeid on digitaalsel kujul märgatavalt lihtsam töödelda kui paberkandjal.
4(30)
10.T. Stepanovich ja T. Frei ei eita, et jookide (reeglina kohvi) read tellimusest aeg-ajalt tõesti kustutati. Vaidlus on aga selles, kas joogirea kustutamise järel jäeti jook kliendile viimata või viisid T. Stepanovich ja T. Frei selle siiski kundele ning jätsid viimaselt saadud raha endale.
11.Kassasüsteemi andmetest nähtub, et nii T. Stepanovichi kui T. Frei koostatud sularahamaksega tehingute arvetes on palju joogirea kustutamisi enne sularahas makse tegemist ja arve sulgemist. Samuti on kassasüsteemi andmetest ja valvekaamera salvestistest näha, et selliste tehingute tegemise ajal võtsid süüdistatavad kliendilt raha suuremas summas, kui kajastus suletud arvel.
12.Kõigepealt olgu viidatud T. Stepanovichile.
13.Nii on nt 14. augusti 2018 arve nr 4117382 puhul näha, et enne rea kustutamist oli arve summa 5 eurot (1,65+1,65+0,85+0,85=5), T. Stepanovich võttis kliendilt punakat värvi 10-eurose kupüüri ning andis tagasi täpselt 5 eurot ühe kupüürina. Seega sai T. Stepanovich kliendilt raha, mis vastas tellitud kauba kogusele (2 kohvi ja 2 pirukat) ning see kaup viidi reaalselt ka kliendile lauda, kuid kassasüsteemis kajastus tehing väiksemas summas (3,35 eurot) – ühe kohvi maksumuse (1,65 eurot) võrra vähem.
14.Samuti on sama päeva arve nr 4117381 puhul kassasüsteemist näha, et enne joogirea (Capuccino) kustutamist oli arve summa 4,15 eurot (1,85+2,30=4,15). Selle kauba eest andis klient 5 eurot ühe kupüürina ja peenraha (neli münti) ning tagasi sai ühe mündi. On loogiline järeldada, et klient andis sellise koguse raha, et saada tagasi täpne kogus raha (kliendile on lihtsam ja mugavam saada tagasi 1 euro ühe mündina, mitte 85 senti mitme mündina). Tellitud kohv ja torditükk viidigi kliendile lauda, kuid kassasüsteemi jäi tehingu summaks 2,30 eurot, mitte 4,15 eurot, mille T. Stepanovich reaalselt kliendilt sai.
15.Ka 15. augusti 2018 arve nr 4117476 puhul on näha, et enne kahe kohvirea kustutamist oli arve summa 17,50 eurot (7,10+7,10+1,65+1,65=17,50), tellimuse eest andis klient 20 eurot ühe kupüürina ning T. Stepanovich andis kliendile tagasi kaks münti (2-eurone ja 50-sendine münt). Pärast rea kustutamist oli kassasüsteemis lõplik summa 14,20 eurot. Kui T. Stepanovich oleks lähtunud sellest summast, pidanuks ta tagasi andma 5 eurot ja 80 senti. Sellist summat ei ole võimalik kahe mündina tagasi. Seega sai klient tagasi just 2,50, mitte 5,80 eurot. Kliendile viidi lauda nii põhiroog maksumusega 7,10 eurot tükk kui ka kaks tassi kohvi.
16.Analoogselt tegi T. Stepanovich ka arve nr 4112069 puhul: kui enne kohvirea kustutamist oli tellimuse summa 6,05 eurot (4,10+1,95=6,05) ning klient tasus ühe 20-eurose kupüüriga, sai ta tagasi 10 eurot ühe kupüürina ja münte. Kassasüsteemis oli see tellimus summas 4,10 eurot ning on igati loogiline eeldada, et kui teenindaja pidanuks tagasi andma 15 eurot ja 90 senti, andnuks ta 15 eurot paberrahas ja ülejäänu müntidena. Siin aga sai klient tagasi paberrahas vaid 10 eurot, sest tagastatav raha oli alla 15 euro (13,95 senti) ning selle eest sai teenindaja paberrahas tagasi anda vaid 10 eurot ja ülejäänu müntidena. See tõendab, et T. Stepanovich võttis kliendilt raha tellimuse kogusummas (nii pasta kui kohvi eest) ning kogu tellimus viidi kliendile ka lauda, kuid kassasüsteemi jäi tehing väiksemas – ei olnud arvestatud kohvi maksumust.
17.Samamoodi on tegutsenud ka T. Frei.
18.Näiteks on 8. juuni 2018 arve nr 4112165 puhul näha, et tellimuse summa oli enne kohvirea kustutamist 7 eurot, klient tasus selle eest 20-eurose kupüüriga ning sai tagasi 10 eurot paberrahas ja mündid. Kui T. Frei oleks võtnud raha vaid ülejäänud kauba eest summas 3,70 eurot (pannkoogitorn), siis tagasi pidanuks ta andma kaks kupüüri (10 ja 5 eurot) ning peale selle veel 5(30)
mitmeid münte. Videosalvestiselt on aga näha, et tagasi antava raha leidmine võtab T. Freil vaid paar sekundit – see ei oleks võimalik, kui ta oleks pidanud leidma 20 eurost 3,70-eurose tellimuse eest tagasi andmiseks raha 16 eurot ja 30 senti. 7-euroselt tellimuselt aga pidi ta andma tagasi raha ilma peenrahata (täpselt 13 eurot). Samuti on teiselt videosalvestiselt näha, et kaks kohvi, mis olid arvelt kustutatud, viidi kliendile lauda. Sellelt salvestiselt on näha seegi, et kliendid jäid oma lauda kuni kohvikust lahkumiseni ning ei ole näha, et nad oleksid tasunud pärast tellimuse esitamist veel midagi (nt oleksid kohvist loobunud, aga pärast ikkagi tellinud). Tellimuse hilisemat täiendamist või täiendava raha tasumist salvestiselt ei nähtu.
19.Sama päeva arve nr 4112170 puhul oli tellimuse summa enne kohvi (Caffe Latte, 2 tk) rea kustutamist 9 eurot (2,55+2,55+1,95+1,95=9), klient tasus selle eest kahe 5-eurose kupüüriga ehk tasus arve täissummas, mitte ainult kookide eest, mis teinuks kokku 5,10 eurot ja kliendil olnuks lihtsam tasuda ühe 5-eurose kupüüriga ning leida veel juurde 10 senti, et teenindaja ei peaks üldse mingit raha tagasi andma. Suurem raha ja kaks kupüüri osutavad sellele, et klient tasus kogu tellimuse (nii kookide kui kohvi) eest. Seda enam, et tagasi andmiseks leidis teenindaja T. Frei raha peaaegu silmapilkselt, ühe liigutusega, mis ei oleks võimalik, kui tagasiandmiseks peaks otsima välja 4 eurot ja 90 senti (siis pidanuks olema vähemalt viis münti), aga on väga lihtne, kui 10 eurost peab 9-eurose tellimuse eest tagasi andma vaid ühe 1-eurose mündi. Videosalvestiselt on näha, et nii koogid kui kohvid ka reaalselt viidi kliendile lauda.
20.Sama päeva arve nr 4112155 puhul on samuti näha, et T. Frei võttis kliendilt raha kolmerealise tellimuse eest ja pärast viidigi kliendile lauda supp, kohv ning kook. Päeva lõpus ei olnud kassas puudujääki, kuid kassasüsteemis kajastub see tehing ilma kohvita summas 3,89 eurot ning kohvi maksumust (1,65 eurot) sellest ei nähtu. Videosalvestiselt on näha, et klient esitas mõne sekundiga tellimuse ning pärast seda enam ei rääkinud midagi, vaid otsis taskust raha, maksis tellimuse eest ja suundus lauda. Niisiis ei nähtu videosalvestiselt, et klient oleks muutnud oma tellimust või loobunud tellitud kohvist. Teiselt videosalvestiselt on näha, kuidas T. Frei viis kliendile selle kohvi, millest klient kassasüsteemi andmete kohaselt oli justkui loobunud.
21.Need juhtumid kinnitavad süüdistuse versiooni, et T. Stepanovich ja T. Frei võtsid klientidelt raha ka kohvi eest, mis klientidele lauda viidi, kuid millest kassasüsteemis oleva info kohaselt klient loobus.
22.T. Stepanovichi väitel võis olla nii, et inimene ütles, et jõi oma kohvi ära, kuid ootab veel külalisi ja maksab hiljem, aga arve oli juba kinni pandud ning kui inimene tuli maksma, siis ta avas arve uuesti, tõi algse kohvitellimuse tühistanud inimesele kohvi, aga võttis temalt raha hiljem. Need selgitused ei ole kohtu arvates loogilised ega usutavad. Jääb arusaamatuks, miks pidi T. Stepanovich viima kohvi kliendile, kes oli sellest loobunud, ja miks pidi klient maksma kohvi eest, mille tellimusest oli ta loobunud. Kui klient soovis tellida jooke juurde (nt tema seltskonda pidi tulema veel teisi inimesi juurde), oleks loogiline eeldada, et ta pidanuks selle eest kohe maksma: kõikidel käsitletud juhtumitel on näha, et klienditeenindajad ehk süüdistatavad võtavad raha tellimuse eest ette. Paljasõnaline on T. Stepanovichi väide, et mõnedel juhtudel said kliendid tasuda tellimuse eest juba pärast tellimuse täitmist, mitte tellimust esitades.
23.Samas kohvikus töötanud L.L. i ütluste kohaselt ei olnud temal selliseid juhtumeid, kus klient oleks kohvi tellinud ja siis sellest loobunud. Samuti seal kohvikus töötanud E.G. kinnitusel küll klient puhuti tellitud kohvist loobus, kuid seda tuli ette harva ja siis võttis klient kohvi asemel kas teed või esialgselt tellitust erinevat liiki kohvi. Ka A.S. i väitel ütles E.G. talle, et jookidest keeldumisi ei olnud, esines vaid jookide vahetamisi. Seega on kummutatud süüdistatavate versioon, et juba tellitud kohvist loobumine oli nende igapäevatöös tavaline ja seda tuli tihti ette. 6(30)
Vastupidine oleks ka ebausutav ja ebaloogiline, kuna tellitud joogist loobumiseks peab inimesel olema mingi põhjus ning pigem võiks nii olla üksikjuhtumitel, mitte massiliselt. Seda enam, et videosalvestiste kohaselt võtsid süüdistatavad klientidelt raha täissummas, st ka joogi eest. Seega nähtub nii T. Stepanovichi kui T. Frei puhul kindel tegutsemisviis ehk nn modus operandi: nad võtsid kohviku klientidelt raha tellimuste eest suuremas summas kui läks kassasüsteemi ja see võimaldas neil jätta kliendilt saadud ning tööandjale (kannatanule) läbi kassasüsteemi deklareeritud tellimuse summa vahest tuleneva raha endale. Kannatanu esindaja A.S. tõi välja ka selle, et joogiridade kustutamise ajad ei lange kokku valvekaamera salvestiselt nähtuva ajaga – süüdistatavad kustutuasid read alles siis, kui kliendile oli öeldud lõplik tellimuse summa, kliendilt oli saadud vastavas koguses sularaha, talle oli raha tagasi antud ning klient oli suundunud lauda. Seega kliendid rea kustutamist ega arve sulgemist ei näinud.
24.Süüdistatavad väitsid sedagi, et mõnikord loobusid kliendid jookidest ka pangakaardiga tasumisel, sest nad soovisid esialgselt tellitu asemel mõnda muud jooki. Kassasüsteemi andmed lükkavad niisugused väited ümber.
25.Tabelist nimega „Kassa süsteemi valjaprint T.S filtritega“ kajastab T. Stepanovichiga seotud tehingud ajavahemikus 31. juulist 2017 kuni 31. augustini 2018. Neid tehinguid on üle 600. Kasutades otsingusõna „sularaha makse“ ja „kaardimakse“ on näha, et sama hästi kui kõigi tellimuste eest, kus rakendati soodustust või kustutati kohvi rida, tasus klient sularahas. Üksikud kaardiga tasutud tellimused seondusid pigem kondiitritoodetele soodustuse rakendamisega (tellimused nr 4117404, 4117394, 4113350, 4113337, 4113294, 4111403, 4111161, 4111020, 4110717, 4110704, 4110650, 4110235, 4106138, 4105808, 4104133, 4102642, 4097628, 4096823, 4096187, 4096098). Vaid mõnel üksikul juhul, kui oli kustutatud kohvi rida, oli asemele tellitud teine jook või oli muudetud jookide kogust, st vähemalt mõned joogid jäid tellimusse ka pärast mõne joogirea kustutamist (vt arved nr 4117048, 4105073), või siis kustutati mitte kohvi rida, vaid nt tellitud pirukas seentega ja selle asemele telliti pirukas kapsaga (arve nr 4117300, tabelis rida 12928).
26.Analoogset pilti on näha ka T. Frei koostatud arvete puhul (vt fail nimega „Kassa süsteemi valjaprint T.V. filtreeritud“). Tabelist on näha T. Frei väljastatud arved ajavahemikus 12. juulist 2017 kuni 1. septembrini 2018. Kokku on tabelis ligi 600 arvet. Ka siin on näha, et kliendid on makstud enamasti sularahas. Kaardimaksega arveid on alla 50 ja neis tellimustes peaaegu ei olnud rea kustutamisi. Kaardiga tasutud tellimustes on kasutatud soodustust pagaritoodetele (arve nr 4118694, 4118764, 4116886, 4116361, 4116074, 4116015, 4115629, 4114472, 4114314, 4114110 jne) ning on vaid üks tellimus, kus kustutati jookide rida (arve nr 4109989); arvete nr 4102254 ja 4092362 puhul võeti kohvi asemele teed või teist liiki kohvi. Niisiis arveldasid kliendid sularahas valdavas enamuses neist tellimustest, kus kasutati soodustust või kustutati joogirida. Vaid süüdistuses esitatud versioon annab sellisele käitumisele loogilise selgituse: üksnes sularahas tasumisel võisid klienditeenindajad manipuleerida kliendilt saadud rahaga – tööandja pangakontole süüdistatavad ligi ei pääsenud ning raha liikumine kontol oleks selgelt jälgitav.
27.T. Stepanovichilt küsiti, miks mõtlesid nt 14. augustil 2018 suisa seitse klienti ümber ja tühistasid joogi tellimuse. T. Stepanovich ei osanud seda loogiliselt põhjendada, viidates mittemäletamisele ja küsides vastu „miks ka mitte“. Ka ei osanud T. Stepanovich selgitada seda, miks oli temal nii palju jookide rea kustutamisi, samas kui E.G. l ei olnud neid üldse.
28.Seega puuduvad põhjused, miks pidanuks kliendid juba tellitud joogist loobuma, eriti veel tellimuse lõpus. Ka on oluline, et sellised juhtumid oli massilised just siis, kui kliente teenindasid T. Stepanovich või T. Frei ja klient tasus sularahaga. Tegemist on suhteliselt väikeste summadega 7(30)
(kohvi maksumus jääb alla 2 euro) ning selliste summadega manipuleerimine on lihtsam kui oleks suurte summadega: need ei torka silma. Selline toimimisviis oli võimalik ka tänu sellele, et kliendid ei jäänud ootama kassa juures kuni arve suletakse, vaid suundusid pärast tellimuse esitamist lauda; joogirea said süüdistatavad kustutada juba siis, kui kliendid ei saanud nende tegevust kassas enam kontrollida.
29.Eeltoodud järeldused on asjakohased ka puutuvalt süüdistustesse, et T. Stepanovich ja T. Frei kasutasid pagari- ja kondiitritoodete tellimuste puhul soodustust enne lubatud aega ehk kella 17.15. Süüdistatavad küll väitsid, et tööandja oli seda neil suuliselt teha lubatud. See aga ei ole usutav. Kui tööandaja sellega nõus olnud oleks, oleks see praktika ka ametlikult kinnitatud – nii poleks teenindajad pidid iga kord küsima selleks luba, kulutama sellele oma aega ja tülitama ülemust. Ka selle soodustusega seoses on tegemist sularaha-arveldustega.
30.Süüdistatavad väitsid, et kaupluse ASK Fashion ostukviitungi alusel tehtavat soodustust võisid nad rakendada ka siis, kui klient lubas ostutšeki esitada kunagi hiljem. Seda ei saa uskuda. Niisugune praktika oleks selges vastuolus kohvikupidaja huvidega kasvõi seetõttu, et seda võidakse kuritarvitada. Pealegi ei kinnitanud kannatanu seaduslik esindaja süüdistatavatele selliste lubaduste andmist.
31.Näiteks on 30. augusti 2018 arve nr 4118809 puhul kassasüsteemi andmetest näha, et kell 15:04:13 rakendas teenindaja T. Stepanovich seda soodustust, samas kui valvekaamera salvestiselt kaupluse tšeki esitamist ei nähtu: tellijad maksid sularahas ja suundusid lauda.
32.Sama päeva arvest nr 4118815 ilmnevalt rakendas T. Stepanovich kell 16:14:15 kõnealust soodustust, kuid valvekaamera salvestiselt nähtuvalt klient kaupluse tšekki ei esitanud. Kuigi tellimuse summa koos soodustusega oli kassasüsteemi info kohaselt 9,41 eurot, maksis klient sularahas 10-eurose kupüüriga ning andis veel juurde münte. Kui T. Stepanovich oleks küsinud kliendilt 9,41 eurot, siis pidanuks ta 10 eurost andma kliendile veel raha tagasi, aga seda videosalvestiselt ei nähtu. Seega võttis T. Stepanovich kliendilt raha ilma 10% soodustuseta ehk täishinna 10,45 eurot.
33.Ka sama päeva arve nr 4118831 puhul on näha, et kell 17:03:37 rakendas T. Stepanovich soodustust, kuigi valvekaamera salvestis kaupluse tšeki esitamist ei kinnita. Klient maksis tellimuse eest sularahas ja suundus lauda.
34.Sarnaselt T. Stepanovichiga on tegutsenud ka T. Frei. Nii on 29. augusti 2018 arve nr 4118698 puhul näha, et kell 13:48:12 rakendas klienditeenindaja T. Frei soodustust „-10 Kaupluste ostjad“. Valvekaamera salvestis ostutšeki esitamist ei näita. Siingi arveldas klient sularahas. Arve kogusumma oli 19,99 eurot, kuid kassasüsteemi läks see arve koos soodustusega summas 17,99 eurot. Videosalvestiselt on näha, et klient tasus tellimuse eest kolme kupüüriga (10-eurone ja kaks 5-eurost) ning sai tagasi ühe mündi (1 sent), kuigi soodushinnaga tellimuse maksumusest (17,99 eurot) pidanuks ta saama veel 2 eurot.
35.Samuti nähtub 3. septembri 2018 arvest nr 4119093, et T. Frei rakendas kell 12:54:49 soodustust, klient tasus sularahas, kuid kaupluse tšekki ei esitanud. Tellimuse maksumus oli täpselt 13 eurot, aga kassasüsteemi läks see arve soodushinnaga 11,70 eurot. Videosalvestiselt on näha, et teenindaja T. Frei sai kliendilt tellimuse eest ühe kupüüri (10-eurose) ja kaks suuremat münti, st 1- ja 2-eurose ning tagasi kliendile raha ei andnud. See tõendab, et T. Frei võttis kliendilt raha tellimuse kogusummas (13 eurot), mitte soodushinnaga summas (11,70 eurot).
8(30)
36.Samuti nähtub sama päeva arve nr 4119111 puhul, et kassasüsteemi andmete järgi rakendas T. Frei kell 14:18:43 soodustust, klient maksis sularahas, aga ostutšekki soodustuse saamiseks ei esitanud. Tellimuse kogumaksumus oli 15,68 eurot, kuid kassasüsteemi läks arve koos 10% soodustusega summas 14,11 eurot. Videosalvestiselt on näha, et klient maksis tellimuse eest kahe kupüüriga ja lisas veel peenraha juurde. Kui T. Frei oleks võtnud kliendilt soodushinna (14,11 eurot), siis ei oleks klient pidanud kasutama kahte kupüüri ja lisama veel peenraha juurde, sest kahest kupüürist oleks piisanud tellimuse eest tasumiseks ja klient pidanuks veel raha tagasigi saama. Et klient andis just 10- ja 5-eurosed kupüürid, on näha videosalvestiselt, aga ka loogiliselt võttes ei saanud need olla kaks 5-eurost kupüüri, sest siis pidanuks klient andma veel mõned suuremad, 1 või 2-eurosed mündid, mida ta aga ei teinud – ta andis vaid sendid.
37.Kohus nõustub süüdistaja ja kannatanu seisukohaga, et kuigi kõikide tellimuste kohta ei ole valvekaamera salvestist, saab kasutada nn modus operandi’t. Kassasüsteemi andmetest (tellimuste tabelitest) ilmneb palju tellimusi, kus enne arve sulgemist kustutati joogirida ning tellimuse eest maksti sularahas. Samuti rakendasid süüdistatavad alusetult soodustust, võtsid kliendilt sularaha kogusummas tellimuse eest ja tellimuse kogumaksumuse ning soodushinnaga maksumuse vaheks oleva summa võtsid endale.
38.Niisiis on tõendatud, et ajavahemikus 12. juulist 2017 kuni 4. septembrini 2018 tegutsesid süüdistatavad järgmiselt. Kui klient tasus joogi (tavaliselt kohvi) eest sularahas, siis eemaldas klienti teenindanud süüdistatav tasu maksmise ajal, enne arve sulgemist, kassasüsteemist joogi makserea, tellitud joogi viis kliendile ning võttis endale joogi eest makstud selle raha, mis oli arvel märkimata ja kassasüsteemi kandmata. Samuti rakendasid süüdistatavad alusetult kondiitri- ja pagaritoodete allahindlust, mida OÜ Cafe de Flore reeglite kohaselt sai kasutada tööpäevadel alates 17.15, kuid mida nemad kasutasid väljaspool seda aega, võttes klientidelt raha kogusummas ning kandes kassasüsteemi tellimuse väiksemas summas ehk juba rakendatud soodustusega. Kliendilt võetud tasu ja soodushinna vaheks oleva raha võtsid nad endale. Ka rakendasid süüdistatavad alusetult soodustust kaupluse klientidele, mille rakendamiseks pidi kohviku kliendil olema ostukviitung kaupluses ASK Fashion sooritatud ostu kohta, kuid mida klientidel tegelikult ei olnud. Klient ei olnud rakendatud soodustusest teadlik ja maksis tellimuse eest täishinna ning täishinna ja kassasüsteemis kajastatud soodushinna vahe võtsid süüdistatavad endale.
39.Kuidas süüdistatavad täpselt raha kassast välja võtsid, ei ole võimalik tuvastada: raha kassast välja võtmise moment ei jäänud videole ja selle kohta puuduvad muud otsesed tõendid. See aga ei tähenda, et süüdistatavad seda ei teinud. Kui kogu klientidelt saadav raha oleks jäänud kassasse, siis pidanuks kassas olema pidev ülejääk, aga seda ei olnud. Ülejäägi puudumine kinnitabki, et kassasüsteemi andmete ja kassas oleva sularaha vaheks oleva rahasumma võtsid süüdistatavad endale.
40.Kohviku klientidelt saadav sularaha on tasu tellitud toodete eest ja seda ei maksta eesmärgiga, et teenindaja jätaks selle endale või käsutaks seda enda äranägemise järgi, vaid selleks, et ta paneks raha kohviku kassasse ning klient oleks selliselt täitnud oma kohustuse kohvikupidaja ehk kannatanu ees. Klientidelt saadud raha oli süüdistatavatele usaldatud seoses nende tööülesannete täitmisega ehk nende jaoks võõras vara. Seega pöörasid süüdistatavad rakendatud soodustusega või kustutatud joogireaga seonduva osa kohviku klientidelt saadud rahast enda kasuks ehk panid toime omastamise. Kokku omastas T. Stepanovich raha summas 1727,52 eurot ning T. Frei summas 1370,76 eurot.
41.T. Stepanovich ja T. Frei tegutsesid ühiselt ning kooskõlastatult ehk isikute grupis. Ei ole usutav, et nad toimisid üksteisest sõltumatult. Kuna T. Stepanovich ja T. Frei töötasid mõlemad 9(30)
samas kohvikus ning kasutasid sama kassaaparaati, siis paratamatult üks neist märkas, mida teine teeb. Paratamatult pidid tekkima ka olukorrad, kus ühe teenindaja poolt alustatud tellimust pidi täitma teine (nt kui tellimust vastu võtnud teenindaja pidi asuma tegelema järgmise tellimusega, köögile tellimuse täitmiseks edastamisega, saalis tekkinud küsimuse lahendamisega vms). Niisiis ei saanud süüdistatavad kuidagi arvestada sellega, et nad saavad tegutseda teise eest varjatuna. See tähendab, et nad mõlemad teadsid teineteise ebaseaduslikku tegevust ja toetasid seda. Et nende vahel ei tekkinud mingeid küsimusi seoses rohkete jookide ridade kustutamisega tellimustes, samuti soodustuste alusetu rakendamisega, kumbki neist ei teatanud teise kahtlastest toimingutest tööandjale ega takistanud teise pikaajalist tegevust, kinnitab, et nad olid üksteise tegevusest mitte pelgalt teadlikud, vaid ka toetasid seda. See võimaldas neil pärast jagada omavahel omastatud raha. Oluline ei ole see, milline oli nendevaheline kokkulepe omastatud raha jaotamise osas (kas kõik võrdselt või igaüks sai oma osa jne).
42.Süüdistatavate tegevus oli järjepidev ja kestis pikalt ehk nad panid kuriteo toime otsese tahtlusega. Nad täitsid oma tegudega KarS § 201 lg 2 p 4 järgse kuriteo tunnused. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
43.Tõendina esitatud 16. jaanuari 2019 töövaidluskomisjoni otsuse ja kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-19-2497 jätab kohus tõendikogumist välja. Menetlusseadustik näeb ette, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib tõendina esitada sama isiku ütlused kohtueelses menetluses (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 289), kuid ei näe ette võimalust, et samal eesmärgil võib kasutada sama isiku ütlusi/selgitusi, mis ta on andnud teises kohtuasjas (seda enam tsiviilasjas) või kohtuvälises vaidlusi lahendavas organis (sh töövaidluskomisjonis). Seetõttu ei saa nimetatud tõendeid eeltoodud eesmärgil kasutada ehk tegemist on asjasse mittepuutuvate tõenditega.
44.Süüdistatavate süü on keskmine. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei esine. Kumbagi süüdistatavat ei ole varem karistatud. Karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka rahalise karistusega. Seetõttu karistab kohus T. Stepanovichi 170 päevamäära (1700 eurose) ning T. Freid 130 päevamäära (1300 eurose) suuruse rahalise karistusega. See on ka proportsionaalne nende poolt tekitatud ja kannatanule seni hüvitamata kahjuga. Süüdistatavad on varem karistamata, mistõttu tuleb nende karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata jätta – eeldusel, et nad ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
45.Kannatanu võttis oma tsiviilhagi tagasi ja 5. novembri 2020 määrusega jättis kohus selle läbi vaatamata. Samas taotles kannatanu oma lepingulise esindaja õigusabikulude hüvitamist summas 8260 eurot. Taotluste põhjendustest nähtub, et kannatanu vajas lepingulise esindaja abi ja kandis õigusabikulusid seoses järgnevate menetlustoimingutega: 13. märtsil 2020 kohtumine kliendiga ja toimikuga tutvumine 2,5 tundi ning sõidule kulunud aeg 2 tundi, s.o kokku 4,5 tundi, tasu 630 eurot; kannatanu seisukoha koostamine oportuniteedi osas 1 tund, tasu 140 eurot; 10. detsembril 2020 istungil osalemine 1 tund, tasu 140 eurot; kannatanu esindamine kohtus, sh 4. jaanuari 2021 videoistung 1 tund, tasu 140 eurot; ettevalmistus kohtuistungiks ja osalemine 10. juuni 2022 istungil kokku 8,5 tundi, tasu 1190 eurot; ettevalmistus ja osalemine 28., 29., 30. juuni 2022 istungitel 21,5 tundi, tasu 3010 eurot; kohtuistungi protokollidega tutvumine, kannatanu seadusliku esindajaga kohtumine, kannatanu positsiooni kujundamine kohtuvaidluses, kohtukõne ettevalmistamine ja osalemine 19. septembri 2022 kohtuistungil kokku 17,5 tundi, tasu 2450 eurot; ettevalmistus ja osalemine 14. novembri 2022 kohtuistungil 4 tundi, tasu 560 eurot. Kohtu arvates on need valitud esindaja toimingud vajalikud ja nende eest küsitud tasu mõistliku suurusega. Kannatanu on kulu kandnud ja süüdistatavad peavad selle kannatanule hüvitama. Kuigi kannatanu palus mõista õigusabikulud süüdistatavatelt välja solidaarselt, ei ole kohtu hinnangul tegu jagamatu kohustusega. Kannatanu lepingulise esindaja kaasamine oli tingitud mõlema 10(30)
süüdistatava vastu esitatud süüdistusest. Niisiis peavad süüdistatavad selle kulu hüvitama võrdsetes osades ehk kumbki 4130 eurot. Lisaks tuleb mõlemalt süüdistatavalt välja mõista sundraha 981 eurot ning määratud kaitsjate tasu T. Stepanovichilt 276 eurot ja T. Freilt 3531,80 eurot. Ära tuleb menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. T. Stepanovichi lepingulise kaitsjaga seonduvad õigusabikulud jäävad T. Stepanovichi enda kanda. Apellatsioonid ja vastus neile
46.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid T. Stepanovichi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov ja T. Frei kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, taotledes mõlemad maakohtu otsuse tühistamist, oma kaitsealuse õigeksmõistmist ning menetluskulude riigi kanda jätmist. T. Frei kaitsja taotleb ka kannatanu õigusabikulude hüvitamise taotluse rahuldamata jätmist või kuluhüvitise vähendamist mõistliku ulatuseni.
47.T. Stepanovichi kaitsja leiab, et kohus omistas tõenditele ette kindlaksmääratud jõu, tugines ebausaldusväärsetele või lubamatutele tõenditele ja oletustele, rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet, pööras tõendamiskoormise ümber süüdistatava kahjuks ning rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust määral, mis ei ole küll käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud põhjenduse puudumisena, kuid millega siiski kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Samuti kohaldas kohus vääralt materiaalõigust. Kaebuse täpsemad põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
48.Kaitsja ei nõustu kohtu mõttekäiguga, justkui ei võiks tänapäeval kasutada sularaha. Sularaha kasutamine ei ole midagi keelatut ega ebatavalist. Samuti on selge, et inimeste soovid muutuvad kiirelt ning kõrvaltvaataja ei oska hinnata või vaadata, kas joogirida kustutati teadlikult kogemata, n-ö näpuveana. Kuna kassaaparaatide klahvid on üpriski lähestikku, võidi kohvirida lisada kogemata ja selle rea pidigi ära kustutama. Süüdistust puudutavaid tehinguid oli väidetavalt üle
600.Tekib küsimus, kas tõesti ei soovinud ükski klient saada ostu kohta tšekki ega märganud seal ridade kustutamist. Menetluse käigus ei ole kordagi välja toodud, et kliendid sõnaselgelt tšekist loobusid. T. Stepanovich ei saanud eeldada, et klient tšekki ei soovi.
49.Kaitsja ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et T. Stepanovichi ütlused ei ole loogilised ega eluliselt usutavad. Näiteks märkis kohus, et kui klient soovis tellida veel mõne joogi juurde, oleks loogiline eeldada, et ta pidi selle eest ka kohe maksma. Sageli aga juurde tellimise korral kohe maksta vaja pole – seda tehakse alles hiljem.
50.Et tellimuste tühistamisi ei tulnud ette E.G. l ega L.L. il ei tähenda seda, et nii ei võinud olla T. Stepanovichil. E.G. vallandati seoses kahju tekitamisega, mis seondus ridade kustutamisega. Ilmselt vallandati kõik varem kohvikus töötanud inimesed samalaadsete süüdistustega.
51.Kohus tugines digitaalsel kujul tõendina esitatud kassasüsteemi andmeid kajastavatele tabelitele. Ei ole aga kindel, kas need tabelid on algdokumendid või on neid muudetud. Kohus viitas EKTACO AS-i päringuvastusele, mille kohaselt ei tundu kannete muutmine kassasüsteemis tagantjärgi äriliselt mõttekas. See seisukoht on küsitav. Kannatanul oli ligipääs süsteemile ja tal oli ka võimalik süsteemis olevaid andmeid muuta.
52.600 tellimuse puhul tekib küsimus, kuidas aasta jooksul osa raha puudumist ei märgatud – seda enam, et kassat kontrolliti kord kuus. Ka jääb ebaselgeks, miks ei ilmnenud inventuuri ajal kohvikapslite puudumine.
11(30)
53.Põhiliseks küsimuseks on see, mida täpselt T. Stepanovich oma teoga omastas – kas raha või kohvi. Süüdistuse kohaselt võttis T. Stepanovich joogi eest makstud arvel märkimata jäänud raha kassast endale. See viitab justkui raha omastamisele. Omastamise objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Enda kasuks pööramist tuleb vaadelda kahe teona: a) asja või vara endale pidamine, millega kaasneb omaniku kestev ilmajätmine ning b) omastamistahte manifesteerimine. Omastamistahte manifesteerimine eeldab sellist tegu, mille põhjal saab objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib kas ise võõra vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Ei ole tõendeid selle kohta, et T. Stepanovich võttis raha endale. Jääb arusaamatuks, miks ei toodud välja seda momenti, mil T. Stepanovich võttis väidetavalt raha kassast välja. See paneb kahtlema, kas saab üldse rääkida mingisugusest T. Stepanovichi tegevuse tõttu tekkinud kahjust. Tähtsust ei oma see, kas T. Stepanovich kustutas rea ja viis kohvi kliendile, sest see ei kinnita veel omastamist ning kannatanule kahju tekitamist – vastuvõetud sularaha lisas ta kassasse. Väidetavalt kasutas T. Stepanovich ühte kohvikapslit kaks korda – näiteks kui ühest kohvikapslist valmistati kaks tassi kohvi ja teine kohvitass arvestati küll tellimusse, aga seejärel tühistati. Pole võimalik mõista, kuidas saab selline fiktiivne müük tööandjat kahjustada. Omastamisest saab rääkida ainult siis, kui tööandjalt võetakse ära miski, millele tal on õigus, kuid tööandjal ei ole õigust teisele kohvitassile, mis tehti ühest kohvikapslist selle korduvkasutamisel.
54.Seoses väidetava allahindluse kasutamisega ja sellest tuleneva raha omastamisega ei ole samuti ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et T. Stepanovich võttis allahindlusega seotud raha endale. Ainuüksi allahindluse kasutamine seda ei tõenda. Kohus kahtles süüdistatavate väidetes, et neile oli lubatud 50% allahindluse nuppu kasutada ja viitas sellelegi, et kannatanu sellist lubadust ei kinnitanud. Sellisel juhul tekib küsimus, miks oli allahindluse nupp üldse vajalik ning miks peakski kannatanu kinnitama selle nupu kasutamise lubamist, kui selline kinnitus ei oleks tema huvides.
55.Juhtumite osas, mille kohta ei ole videosalvestist, kohus lihtsalt oletas ning nõustus kannatanu ja süüdistajaga, tuginedes muu hulgas kannatanu poolt esitatud ning kontrollimata ebausaldusväärsele dokumendile. Kui osade juhtumite kohta olid videosalvestised, siis miks ei olnud neid teiste juhtumite kohta? Juhataja jälgis pidevalt kaameraid ning seega pidi ta nägema, mis saalis toimus.
56.Oletuslik on kohtu seisukoht, et süüdistatavad tegutsesid grupis. Kuigi süüdistatavad töötasid samas kohvikus ja kasutasid sama kassaaparaati, ei saa kindel olla, et nad oleks teadnud teineteise väidetavatest tegudest: tegemist võib olla juhusliku kokkusattumusega. On arusaamatu, milles seisneb ühine ja kooskõlastatud tegevus.
57.Kohus jättis tõendikogumist välja 16. jaanuari 2019 töövaidluskomisjoni otsuse ja kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-19-2497, kuna ei pidanud neid asjassepuutuvateks. Kaitsjale jääb see põhjendus arusaamatuks. Kaitsja tulnuks neid dokumente tõendina arvestada. Tsiviilasja istungiprotokollist nähtub, et OÜ Cafe de Flore vähendas esialgset kahjunõuet 7,60 euro võrra, paludes mõista T. Stepanovichilt välja 1719,92 eurot. Praeguses menetluses aga nõuab kannatanu 1727,52 euro tasumist. Seega tekib küsimus, milline on kannatanu täpne kahjunõue.
58.Kaitsja soovis, et oleks tehtud ekspertiis saamaks teada, kas kohtule esitatud tabel OÜ Cafe de Flore kassasüsteemist oli esitatud muutmata kujul ning kas OÜ-l Cafe de Flore oli võimalik süsteemis muudatusi teha. Kohus seda taotlust eiras. Et paralleelselt oli käimas tsiviilasi nr 2-192497, oleks kohus pidanud käesolevas asjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 371 lg 1 p 5 alusel hagi menetlusse võtmisest keelduma.
12(30)
59.T. Frei kaitsja leiab, et süüdistus ei ole tõendatud. Raha võtmise fakt kuritegu veel ei näita, vaid oluline on raha enda kasuks pööramine. See ei ole tõsikindlalt tuvastatud ja kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks.
60.T. Stepanovich selgitas ütlusi andes, mil moel toimus teenindamine saalis ja kuidas tellimused täideti, tühistati ning vahetati. Jääb arusaamatuks, miks pidas kohus neid selgitusi ebausaldusväärseteks. On tavaline, et klient loobub tellitud kohvist või soovib jooki vahetada. Isegi E.G. l oli juhuseid, kus klient tellis kohvijoogi, aga hiljem loobus sellest – näiteks vahetas joogi teise vastu välja. E.G. väitis kohtueelselt tõesti, et kohvi andmetega manipuleeriti. Samas aga ei saa tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi arvestada – kohtuistungil ütles E.G. , et ta ei tea, kas Tatjanad nii manipuleerisid. Kohviku klient N.G. ei tajunud kohviku tegevuses midagi ebaharilikku. Kohvikus andmesisestaja-assistendina töötanud N.S. väitis, et ta ei ole T. Stepanovichilt ja T. Freilt kunagi kuulnud, et kohvi tellimusi kustutakse väga palju. T. Stepanovichi väitel pani ta makstud raha alati kassasse. Klient võib soovida jooki vahetada. Ühel teenindajal võib alata lõunaaeg ja kliendi tellimuse täitmist jätkab teine teenindaja, kes võtab vastu raha. Kliendil näeb ekraanilt, mis on kassaaparaadis fikseeritud. Seega oli manipulatsioon kohvi või soodustusega välistatud. Kliendil oli võimalik küsida ka tšekk. Inventuuriga kassa puudujääki ei avastatud.
61.Kohus lähtus modus operandi-põhimõttest, kuid see ei ole praegu kohalduv. Kohus ei selgitanud, milles seisnes ühe või teise süüdistatava käitumise tsüklilisus või eripära ja kuidas see käitumine praktiliselt individualiseerub.
62.Kannatanu esitatud tõendite kohta ei ole koostatud nõuetekohast vaatlusprotokolli ning kannatanu kassasüsteemi andmete päritolu kohta ei ole objektiivseid andmeid.
63.Kohtuotsusest ei selgu, milles seisneb süüdistatavate väidetav grupiviisiline tegevus. Kohus märkis vaid seda, et süüdistatavad olid teadlikud üksteise ebaseaduslikust tegevusest. Tõendeid selle kohta aga ei ole. Ka süüdistusest ei selgu, milles seisnes ühine koostegutsemine.
64.Nõustuda ei saa kannatanu õigusabikuludega summas 8620 eurot, mis jagati kaheks võrdseks osaks ja jäeti neis osades süüdistatavate kanda. Kannatanu ei esitanud tõendeid õigusabikulude reaalse kandmise kohta, vaid üksnes arved õigusteenuse osutamise kohta. Seda puudust ei saanud kõrvaldada kannatanu seadusliku esindaja selgitusega, et kulud on tasutud. Seetõttu tuleb kannatanu taotlus nende kulude hüvitamiseks jätta rahuldamata. Kannatanu kulud ei olnud ka vajalikud, kuna materjalidest nähtub, et kohus jättis esitatud tsiviilhagi menetluse kestel läbi vaatamata ja seega on kannatanu esindaja roll protsessis ebaselge. Kui kohus siiski leiab, et kannatanu kulud tuleks süüdistatavatelt välja mõista, tuleks kuluhüvitist vähendada.
65.Kannatanu OÜ Cafe de Flore lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike Namm palub jätta apellatsioonid rahuldamata ning kannatanu õigusabikulud apellatsioonimenetluses süüdistatavate kanda. Vastuseks kaebajate etteheidetele märgib kannatanu lepinguline esindaja järgmist.
66.On eksitav väita, et kohus eiras kaitseväiteid selle kohta, et kohviku inventuuris ei selgunud raha või kohvikapslite puudujääki. Süüdistatavate toimimisviis oli suunatud sellele, et vältida inventuuriga puudujääkide tuvastamist ja seeläbi ka süüteo toimepanemisega vahelejäämist. Nimelt ei võtnud nad lihtsalt kohviku kassast osa sularahast endale, mida inventuuriga oleks saanud tuvastada, vaid nad kustutasid kassasüsteemist osa tellimusest ning kassasüsteem näitaski kustutatud osa võrra väiksemat numbrit kui kliendid tegelikult maksid. Süüdistatavate tegevus tuli välja alles siis, kui A.S. märkas tavapärasest väiksemat kohvi tellimist klientide poolt. 13(30)
67.Kaitse ei ole andnud mingitki selgitust sellele, miks tellisid kliendid kohvi, tasusid selle eest, said selle kohvi, kuid süüdistatav kustutas kohvi read kassasüsteemist. Sellise käitumise ainuke mõistlik põhjus on jookide raha endale võtmine ja oma niisuguse tegevuse tööandja eest varjamine.
68.Keegi ei ole väitnud, et sularaha ei või kasutada, seda ei kasutata või et kliendil ei ole võimalik joogitellimuse osas ümber mõelda. Oluline on hoopis see, et üksnes sularahas tasumise korral oli süüdistatavatel võimalik raha endale võtta. Ka A.S. selgitas, et pangakaardiga tasumiste korral sellist tegevust ei olnud. Veelgi enam – asjas esitatud videod näitavad, et kliendid ei mõelnud joogitellimise osas mitte ümber, vaid tellitud joogid viidi neile ja kliendid nende eest ka tasusid.
69.Joogirea kustutamine toimus vahetult enne arve sulgemist ja sularahamakseks kulus väidetavalt vaid mõni sekund – nt 14. augusti 2018 arve nr 4117382 puhul 3 sekundit. Sularahas ei ole võimalik maksta vaid paari sekundi jooksul: klient peab otsima raha, selle teenindajale andma, teenindaja raha kassasse panema ja kliendile vahetusraha otsima. Viidatud arvega seonduva olukorra kohta on olemas ka video, mis kinnitab, et süüdistatava poolt kassasüsteemi märgitud sularahamakse tegelikult sel ajahetkel ei toimunud. Kliendid ei näinud kohvitellimuse kustutamist, kuna seda tehti alles siis, kui kliendid olid kassale selja pööranud. See lükkab ümber väited selle kohta, et kliendid oleksid avastanud arvetes vea.
70.T. Stepanovichi väitel võis klient mõnikord öelda, et ta ootab veel külalisi ja ta maksab hiljem. Need põhjendused on selgelt välja mõeldud ja ebausutavad. Kui klient ootas veel külalisi, siis miks pidi ta kohvi üldse tellima, et see tellimus siis kohe tühistada? Ka on olulised videotelt nähtavad maksmised, kus kliendilt saadud ja tagasi antud raha ning kassasüsteemi andmed ei klapi. On tuvastatav, et kliendid maksid joogi eest, mis kustutati kassasüsteemist. Samuti kohvikus ettekandja olnud L.L. ütles, et ükski tema klient tellitud kohvist ei loobunud.
71.E.G. ga töölepingu lõpetamine põhjusel, et viimane omastas kohviku raha, ei muuda süüdistatavate positsiooni kuidagi paremaks. Vastupidi, E.G. ütlused kinnitavad, et kohvikust omastatigi süüdistuses kirjeldatud viisil raha. Samuti avaldati E.G. ülekuulamisel tema kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt märkas ta, et süüdistatavad kustutavad mõnikord viimasel hetkel tellimuslehelt kohvi rea, ent viivad klientidele ikkagi kohvi lauda.
72.A.S. kinnitas tabelites olevate andmete pärinemist otse kassasüsteemist ning selgitas, et kassaaparaat registreerib kõik tegevused ja jätab need meelde. Kaitsjad ei ole menetluses esile toonud konkreetseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kassasüsteemi andmed on väärad. Tegelikult on kaitsjad isegi möönnud, et süüdistatavad kustutasid tellimustest ridu. Rõhk on olnud hoopis sellel, kuidas kassasüsteemi andmeid tõlgendada.
73.T. Stepanovichi kaitsja sõnul on põhiliseks küsimuseks see, mida täpselt T. Stepanovich omastas. Kogu müük toimus kohviku eest ja nimel. Kliendid tasusid saadu eest kohvikule ning kogu raha, mille kliendid tasusid, kuulus kohvikule. Seda sõltumata sellest, kas ühest kapslist tehti üks või mitu kohvi. Seega omastasid süüdistatavad kohvikule kuulunud raha. Kui süüdistatav võtab kohviku kassast raha endale ega anna seda kohvikule tagasi, ongi tegemist omastamistahte manifesteerimisega. Süüdistatavate poolt raha endale võtmine on tõendatud: kohus tõi selles osas välja konkreetsed tõendid.
74.Kannatanu eeltoodud seisukohad kohalduvad ka soodustustega seonduvatele juhtumitele. A.S. i ütluste järgi tuli pagaritoodete soodustuse silt välja panna kell 17.15. Seega on asjas tuvastatud – muu hulgas süüdistatava enda ütlustega –, et pagaritoodete soodustus kehtis alates kella 17.15st. 14(30)
Kassasüsteemi andmetega on tõendatud, et süüdistatavad kasutasid pagaritoodete soodustust ka enne kella 17.15. Süüdistatavad sisestasid kassasüsteemi tooted, mille klient tellis, klient tasus nimetatud toodete eest sularahas täismaksumuse, napilt enne sularaha makse ja arve lõpetamise teostamist kasutas süüdistatav allahindlust „-10% kaupluste ostjad“. Kassasüsteemi andmete kohaselt toimus sularaha makse jällegi vaid paar sekundit pärast soodustuse kasutamist. Ka konkreetsete videotega on tõendatud soodustuse rakendamine hetkel, kui klient on juba kassast lahkumas. Näiteks 30. augusti 2018 arve nr 4118831 puhul on näha, et soodustuse rakendamine toimus kell 17:03.37, kuid klient ei olnud sellel ajahetkel enam kassas. Seega pidi klient olema tasunud toodete eest täishinnas, mitte 10% väiksemas maksumuses.
75.Süüdistatavad tegutsesid grupis. Mõlema süüdistatava puhul esines täpselt samasugune tegutsemisviis täpselt samal perioodil. Ei ole usutav, et koos töötavad süüdistatavad tulid eraldiseisvalt selle peale, kuidas tööandjalt kõige paremini raha omastada. Mingil tuvastamata ajahetkel pidid süüdistatavad olema omavahel rääkinud, mil viisil tegutseda. Isegi kui eitada teo toimepanemist grupis, vastutavad süüdistatavad siiski üksiktäideviijatena.
76.Arusaamatuks jääb, mida aga tahab kaitsja öelda sellega, et juhataja (keda ei ole üle kuulatud ning kes ei ole seega vahetult kinnitanud, kas ja mida ta kaameratest nägi) pidevalt jälgis kaameraid ning nägi saalis toimuvat. Süüdistatavate teod ei tule ilmsiks pelgalt videosalvestiste vaatamisest, vaid nende kõrvutamisest kassasüsteemi andmetega.
77.Riigikohus on sõnaselgelt viidanud, et modus operandi on usaldusväärne tõendamise moodus, kusjuures selle meetodi usaldusväärsust kinnitab ka sarnaste juhtumite arv (kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 12). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et süüdistatavate toimimisviis on olnud kõikide tellimuste puhul samasugune.
78.T. Stepanovichi kaitsja vaidlustab töövaidluskomisjoni otsuse ja tsiviilasja nr 2-19-2497 kohtuistungi protokolli tõendikogumist väljajätmist. Samas ei ole apellatsioonis esile toodud, miks on kõnealused tõendid antud asjas olulised ning kuidas oleks nendega arvestamine muutnud asja lõpplahendust. Kaitsja viitab pelgalt sellele, et tsiviilasjas nr 2-19-2497 on kannatanu kahjunõue 7,60 eurot väiksem. Käesolevas asjas ei ole aga kannatanu kahjunõude täpne suurus oluline, eriti kuna vahe on väike. Hagi T. Stepanovichi vastu praeguses asjas ei lahendata.
79.Kohus leidis, et ekspertiisi määramine ei ole põhjendatud, kuna puuduvad andmed selle kohta, et kassasüsteemi andmeid oleks muudetud või et need andmed oleksid ebaõiged. Kohus juhtis lisaks tähelepanu sellele, et kaitse ei ole tuginenud mitte kassasüsteemi andmete ebaõigsusele/muutmisele, vaid nende andmete väärale tõlgendamisele prokuröri poolt – kaitse leiab, et nendest andmetest ei saa järeldada kuriteo toimepanemist. Kaitsja ei ole taotlenud ekspertiisi läbiviimist apellatsioonimenetluses.
80.Mis puudutab T. Frei kaitsja etteheideteid seoses kannatanu õigusabikulude hüvitamisega, tuleb esmalt märkida, et seadusest ei tulene kohustust esitada lisaks õigusabiarvetele ka veel näiteks õigusabiarvete tasumist tõendavad dokumendid. Ka kohtupraktika kohaselt tuleb esitada kas õigusabikulu tekkimist või kandmist kajastavad dokumendid, s.o kulu ei pea veel olema kantud, vaid piisab sellest, et isikul on tekkinud kohustus vastav kulu kanda (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-3371/311, p 108). Seejuures on Riigikohus pidanud lubatavaks isegi õigusteenuse osutamise lepingu kuluarvestust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 119-31/63, p 27). Riigikohus on otsuses nr 1-18-5732/226 selgitanud, et see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, tuleb hüvitada KrMS § 180 lg 1 alusel, mitte KrMS § 182 alusel (viidatud otsuse p 105). Kannatanu menetluskulud ongi 15(30)
käesoleval juhul tekkinud seoses süüküsimuse lahendamisega ja seega tuleb rakendada KrMS § 180 lg 1, mis näeb ette, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.
81.2. mail 2023 palus kannatanu lepinguline esindaja võtta täiendavate tõenditena asja juurde veel tsiviilasjas nr 2-19-2497 tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsus 30. septembrist 2022, millega tuvastati T. Stepanovichi poolt OÜ-le Cafe de Flore kahju tekitamine ja Riigikohtu 11. aprilli 2023 määrus, millega jäeti T. Stepanovichi kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu seisukoht (a) Kannatanu lepingulise esindaja taotlus
82.Esmalt selgitab ringkonnakohus, et ei võta vastu kannatanu lepingulise esindaja poolt 2. mail 2023 esitatud dokumente. Esiteks ei ole kohus praeguse asja lahendamisel seotud teistes kohtuasjades tuvastatud faktiliste asjaolude ega neile antud hinnangutega – seetõttu on need dokumendid asjassepuutumatud. Teiseks esitas kannatanu lepinguline esindaja kõnesolevad tsiviilasjas tehtud kohtulahendid pärast praeguses menetluses seisukohtade ja taotluste esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Niisiis tagastab ringkonnakohus need dokumendid kannatanu lepingulisele esindajale. (b) Menetluslikud küsimused
83.T. Stepanovichi kaitsja viitab sellele, et maakohtu põhjendustest jääb arusaamatuks, miks jättis kohus asjassepuutumatuna tõendikogumist välja 16. jaanuari 2019 töövaidluskomisjoni otsuse ja kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-19-2497. Nähtuvalt T. Stepanovichi esialgse kaitsja esitatud kaitseaktist sooviti töövaidluskomisjoni otsusega tõendada T. Stepanovichi ja OÜ Cafe de Flore vahelise tsiviilvaidluse sisu ja olekut ning tsiviilasja istungiprotokolliga asjaolu, et T. Stepanovichil ei olnud tööülesannete täitmisel lõplikke ja selgeid käitumisjuhiseid.
84.Ringkonnakohus ei näe, et tsiviilvaidluse olek ja sisu saaks omada praeguse kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude seisukohast mingisugust tähtsust. Seega ei saa seda dokumenti pidada praeguses kriminaalasjas asjassepuutuvaks tõendiks.
85.Tsiviilasja istungiprotokolli vastuvõtmise taotlust selgitas T. Stepanovichi uus kaitsja kohtuistungil täpsemalt. Need selgitused on võrdlemisi raskesti mõistetavad. Siiski võib neist aru saada, et kaitsja arvates saaks tsiviilasja istungiprotokolli abil kontrollida, kas seal andsid isikud samasuguseid ütlusi nagu praeguses kohtuasjas ehk sisuliselt hinnata ütluste usaldusväärsust. Sellised ütlused oleks vastuolude esinemisel KrMS § 289 lg 3 kohaselt võimalik avaldada ristküsitluse käigus ning just isiku praeguses kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ehk isiku varasemad ütlused ise kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel lubatavaks tõendiks ei ole. Maakohtus taotles kaitsja tsiviilasja istungiprotokolli vastuvõtmist aga väljaspool ristküsitlust. Sellisel moel ütluste usaldusväärsust selle protokolli vahendusel kontrollida ei saa ning varasemad ütlused ei saa olla ka iseseisvaks tõendiks. Järelikult toimis maakohus õigesti, kui jättis selle istungiprotokolli tõendikogumist välja. 7,60 eurone erinevus tsiviilhagisse puutuvalt oluline ei ole. Esiteks on kannatanu võtnud kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi tagasi ja seetõttu praeguses asjas tema võimaliku kahjunõude üle ei otsustata. Teiseks ei olegi süüdistatavate karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline, kas ja kui suur kahju kannatanule omastamisega tekitati, vaid oluline on see, milline oli omastamise objektiks olnud vallasasja või muu vara väärtus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-4608, p 47). Seda tuvastatakse kriminaalmenetluses kogutud ja kohtule esitatud tõendite pinnalt. 16(30)
86.T. Stepanovichi kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et kohus eiras ekspertiisitaotlust ja tsiviilhagi menetlusse võtmata jätmise taotlust ning rahuldas selle hagi. Need etteheited on alusetud. Ekspertiisitaotluse osas võttis kohus seisukoha 30. juuni 2022 kohtuistungil (I kd lk 158). Seoses ekspertiisitaotlusega on märkimisväärne seegi, et kaitsja ei taotle ekspertiisi läbiviimist apellatsioonimenetluses. Niisiis jääb arusaamatuks, mida soovib kaitsja selle etteheitega saavutada. Tsiviilhagi aga jättis maakohus eelmenetluses läbi vaatamata (I kd lk 58–60).
87.Apellatsioonides leiavad kaitsjad, et kannatanu esitatud tõendid ei ole lubatavad, kuna nende kohta ei ole vormistatud nõuetekohast vaatlusprotokolli, kassasüsteemi andmete päritolu kohta ei ole objektiivseid andmeid, nende ehtsus on kontrollimata ja välistada ei saa, et andmeid on muudetud. Tõenäoliselt peavad kaitsjad silmas kannatanu esitatud kassasüsteemi andmeid ning videosalvestisi koos nende juurde lisatud selgitustega. Kassasüsteemi andmete vaatluse kohta on aga asitõendi vaatlusprotokoll koostatud (II kd lk 30) ja ringkonnakohtu hinnangul on see protokoll ka nõuetekohane. Muu hulgas nähtub vaatlusprotokollist, kuidas on vaadeldavad kassasüsteemi andmed kriminaalasja juurde jõudnud: need on esitanud e-kirjale lisatud failidena OÜ Cafe de Flore esindaja. Mingisugust põhjust selles väites kahelda ei ole ja ka kaitsja ei ole otseselt seda väidet kahtluse alla seadnud. Niisiis jääb arusaamatuks etteheide, et kassasüsteemi andmete päritolu kohta ei ole objektiivseid andmeid. Probleemi pole selleski, et vaatlusel tuvastatud tõendusteavet kajastavaid faile või nende fragmente ei ole vaatlusprotokolli ümber kirjutatud ega vaatlusprotokolli juurde paberkandjal välja trükitud, vaid vaadeldud andmed on vaatlusprotokolli juurde lisatud CD-plaadil. Nagu maakohus õigesti viitas, on vaadeldud andmete maht suur, nende protokolli ümber kirjutamine või paberkandjal välja trükkimine ei annaks tõendile midagi juurde ega oleks otstarbekas ning digitaalselt on neid andmeid ka parem kasutada. Lisaks ei ole alust arvata, et CD-plaadile salvestatuna oleks tagamata nende andmete puutumatus. Mis puudutab aga kaitsjate väiteid, et kannatanu esitatud kassasüsteemi andmete ehtsus on kontrollimata ning välistada ei saa nende muutmist kannatanu poolt, siis need väited on paljasõnalised ja mingisugust põhjust nende andmete muutmiseks ringkonnakohus kannatanul ei näe. Tõsi, nähtuvalt EKTACO AS-i päringuvastusest on kassasüsteemi andmete tagantjärele muutmine teoreetiliselt nn häkkimise teel küll võimalik, kuid sellise tegevuse äriline mõttekus on kaheldav (II kd lk 112). Niisiis ei näe ringkonnakohus põhjust, miks peaks kannatanu esitatud kassasüsteemi andmeid pidama lubamatuks tõendiks. Samal seisukohal on ringkonnakohus ka kannatanu esitatud videosalvestiste osas. Kuigi nende kohta ei ole tõesti koostatud vaatlusprotokolli, näeb KrMS § 63 lg 1 ette, et foto või film või muu teabetalletus on ka iseseisvalt tõendiks, mistõttu ei ole üldjuhul tarvis koostada sellise tõendi abil tõendamiseseme asjaolu olemasolu või puudumise tõendamiseks eraldi veel vaatlusprotokolli (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-437/725, p 44). Ka praegu ei pea ringkonnakohus vaatlusprotokolli puudumist selliseks asjaoluks, mis annaks alust pidada kannatanu esitatud videosalvestisi lubamatuks tõendiks. Niisiis oli maakohus õigustatud neile tõenditele kohtuotsuse tegemisel tuginema. (c) Kohvi- ja teetellimused
88.Ei ole vaidlust, et nii T. Stepanovich kui T. Frei töötasid süüdistuses toodud ajal OÜ-le Cafe de Flore kuulunud kohvikus kelner-ettekandjatena. Vaidlust ei ole selleski, et sel perioodil tuli neil korduvalt ette nii kohvi- kui teetellimuse kustutamisi kassasüsteemist. Ka ringkonnakohus soostub, et asjad nii olidki. Vaieldakse aga selle üle, kas tellimuste kustutamised olid seotud nt kliendi ümbermõtlemisega tellimuse osas või teenindaja näpuveaga, mil kliendilt ei võetudki algselt kassasüsteemi kantud kohvi või tee eest raha ning talle ei viidud seda jooki – või võtsid süüdistatavad kliendilt joogi eest raha ja viisid joogi ka kliendile, kuid kustutasid joogitellimuse kassasüsteemist ning võtsid kliendilt joogi eest saadud raha endale. Ringkonnakohtu hinnangul on 17(30)
alust järeldada, et valdavalt toimisid süüdistatavad just viimati nimetatud viisil. Seda järgmistel põhjustel.
89.Nähtuvalt kassasüsteemi andmetest (II kd lk 31) tuli mõlemal süüdistataval süüdistuses nimetatud perioodil kohvi- või teetellimuse kustutamisi ette mitmesajal korral: peamiselt kustutati kohvitellimusi, kuid mõningal määral ka teetellimusi. Mitmel korral tuli selliseid kustutamisi ette ka korduvalt ühe päeva jooksul.
90.T. Stepanovich joogitellimuse kustutamisi ei eitanudki – tema väitel võis see aga tuleneda nt ekslikust joogitellimuse sisestamisest või kliendi ümbermõtlemisest tellimuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul on siiski igati loogiline, et ekslik joogitellimuse sisestamine ja seetõttu selle hilisem kustutamine saab olla pigem erand, mitte esineda massiliselt. Joogitellimusest loobumiseks peab kliendil olema mingisugune mõistlik põhjus ning selliseid põhjuseid saab eeldada vaid üksikutel juhtudel.
91.Seda kinnitavad ka süüdistatavatega samas kohvikus töötanud L.L. i ja E.G. ütlused. Nimelt selgitas L.L. , et tema nähes kohvitellimuse tühistamisi ei olnud (I kd lk 136 pöördel) ning ka E.G. ütluste kohaselt ei tulnud seda sageli ette ning kui tuligi, siis pigem vahetas klient tellitud joogi teise joogi vastu (I kd lk 115). Nende ütlustes ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust kahelda. E.G. ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks ka asjaolu, et temagi vallandati kohvikust sarnaselt süüdistatavatega etteheitel, et ta manipuleeris kohvimüügi andmetega ning tekitas sellega kohvikule kahju. Tõsi, E.G. andis kohtuistungil ja kohtueelses menetluses erinevaid ütlusi selle kohta, kas tema teada süüdistatavad kustutasid kohvitellimusi siis, kui klient tegelikult tellitud kohvist ei loobunud: kohtuistungil väitis ta, et tema seda ei tea ning kohtueelses menetluses, et nii süüdistatavad tõesti tegid. See ei muuda tema ütlusi aga tervikuna ebausaldusväärseks. Nimelt ei ole põhjust kahelda E.G. ütlustes, et joogitellimuse tühistamine ei olnud sage. Niisiis ei ole usutav, et kõiki kassasüsteemist nähtuvaid joogitellimuse kustutamisi saab seletada sellega, et klient mõtles kas ümber või joogitellimus sisestati kassasüsteemi ekslikult ning tellimus tuligi kustutada.
92.Kõrvutades kassasüsteemi andmeid ja videosalvestisi (II kd lk 73), kust on näha süüdistatavate tegevus mõningates konkreetsetes olukordades, kus nad on kohvitellimuse kassasüsteemist kustutanud, jõudis maakohus igati põhjendatult järeldusele, et neis olukordades süüdistatavad tõesti võtsid kliendilt raha sellise kohvitellimuse eest, mille nad kassasüsteemist kustutasid, ning viisid tellitud kohvi kliendile. Maakohus on videosalvestistelt nähtuvate konkreetsete olukordade puhul igati piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks saab neil juhtudel selliseid järeldusi teha. Kohtukolleegium neid põhjendusi üle ei korda.
93.T. Frei kohtuistungil ütlusi ei andnud ning T. Stepanovichi selgitustest videosalvestistelt nähtuvate olukordade kohta võib aru saada nii: kõigepealt tellis klient kohvi, siis tühistas klient selle tellimuse ja hiljem tellis kohvi uuesti, makstes uue kohvitellimuse eest eraldi (I kd lk 141). Esiteks ei saa kliendi poolt kohvi tellimine, selle kohene tühistamine ja hiljem siiski kohvitellimuse kordamine olla ringkonnakohtu hinnangul tavapärane: pigem on usutav, et seda võib ette tulla vaid harvadel juhtudel ehk kõiki videosalvestistelt nähtuvaid olukordi ei saa niiviisi põhjendada. Teiseks ei nähtu videosalvestistelt, et T. Stepanovich (või mõni teine teenindaja) oleks suhelnud kliendiga uuesti enne kohvi lauda viimist ning klient oleks saanud niiviisi korrata oma kohvitellimust. Kolmandaks ei saa tähelepanuta jätta juba varem märgitut, et videosalvestiste ja kassasüsteemi andmete kõrvutamisest on näha, et tegelikult maksid kliendid ka selle kohvitellimuse eest, mille nad väidetavalt tühistasid. Niisiis ei ole T. Stepanovichi selgitused usutavad – küll on aga alust uskuda süüdistuse versiooni, et joogitellimus kustutati kassasüsteemist alusetult, kuna kliendile siiski viidi tellitud jook. 18(30)
94.Apellatsioonides viitavad kaitsjad sellele, et alusetut joogitellimuse kustutamist oleks kliendid kassa ekraanilt või tšekilt märganud ning ei ole usutav, et neil ei oleks tekkinud sellega seoses küsimusi. T. Stepanovichi kaitsja tõstatab ka küsimuse, kuidas sai süüdistatav eeldada, et klient tšekki ei soovi. Selle kohta, kas ja mida kohviku kliendid kassasüsteemi ekraanilt või tšekilt näha said, rääkisid erinevad isikud kohtuistungil erinevalt. Näiteks väitis E.G. prokuröri küsimustele vastates, et tšekilt oleks näha olnud, kui kassasüsteemis oleks tehtud parandusi (I kd lk 114), samas kui N.S. (I kd lk 135) ja A.S. i (I kd lk 121 pöördel) ütluste kohaselt ei oleks kviitung seda kajastanud. Tema edasisel küsitlemisel kannatanu lepingulise esindaja küsimustele vastates aga ei olnud isegi E.G. enam kindel, kas tšekilt oleks tõesti parandused näha – ta vastas, et pigem jah (I kd lk 119). Niisiis on ringkonnakohtu hinnangul alust uskuda N.S. ja A.S. i üheseid väiteid, et ostukviitungilt ei oleks parandusi näha olnud. Niisiis jäävad kaitsjate tšekke puudutavad argumendid tagajärjetuks. Küll ei saa välistada seda, et kliendid võinuks märgata alusetut joogitellimuse kustutamist kassasüsteemi ekraanilt ja see võinuks tekitada neis küsimusi. Samas on kannatanu esitatud videosalvestistelt koos kassasüsteemi andmetega tuvastatav, et konkreetsetel videosalvestistelt nähtuvatel juhtudel kustutati joogitellimus kassasüsteemist alles pärast seda, kui klient oli selle tellimuse eest juba maksnud või asunud maksma. See põhjendab, miks ei tekkinud klientidel kassasüsteemist joogitellimuse kustutamise kohta küsimusi: nad lihtsalt ei näinud seda.
95.Kõigi kassasüsteemist nähtuvate kohvi- või teetellimuse kustutamiste kohta videosalvestisi ei ole. A.S. andis sellele igati loogilise selgituse: kõik videosalvestised ei ole lihtsalt säilinud (I kd lk 122 pöördel). Samas on ringkonnakohtu hinnangul igati alust järeldada, et vähemalt valdavas osas tegutsesid süüdistatavad kassasüsteemi andmetest nähtuvate kohvi- või teetellimuse kustutamise juhtudel samamoodi, nagu nad tegid seda olukordades, mille kohta on videosalvestised säilinud. Ei ole usutav, et juhuslikult toimisid süüdistatavad niiviisi vaid neil juhtudel, mille kohta on olemas videosalvestis ja teistel juhtudel nad nõnda ei käitunud.
96.Nähtuvalt kassasüsteemi andmetest kustutasid süüdistatavad kohvi- ja teetellimusi kassasüsteemist valdavalt neil kordadel, mil kliendid maksid tellimuse eest sularahas. Sularahas tasumine ei ole iseenesest tõesti midagi tavapäratut. Ometigi on kahtlusäratav see, miks toimusid joogitellimuse kustutamised valdavalt just sularahas tasumise korral ning kaardimaksega tasumisel kustutati tellimusi vaid üksikutel puhkudel. Sularahas tasumisel said süüdistatavad aga võtta kliendilt kustutatud joogitellimuse eest saadud raha endale – joogirea kustutamise tõttu kajastus kassasüsteemis väiksem müügisumma ja tööandja ei saanud kassasüsteemi andmete ning kassas oleva raha kõrvutamisel näha, et tegelikult maksid kliendid rohkem. Kaardimaksega tehingute puhul aga ei oleks süüdistatavad makstud rahale ligi pääsenud. See selgitabki süüdistatavate motivatsiooni kustutada joogitellimusi valdavalt just sularahamaksega tehingutes. Neis üksikutes tellimustes, mille eest klient maksis kaardiga, võidi aga kohvi või tee tellimus tõesti kustutada kassasüsteemist nt seetõttu, et klient mõtles joogitellimuse osas ümber või siis võis joogirea sisestamine olla ekslik. Niisiis on igati põhjust järeldada, et sularahas tasumise kordadel, mil kohvi või tee tellimusest kustutati, aga jook siiski viidi kliendile, võtsid süüdistatavad kassasüsteemis mittekajastuva, kuid kliendilt joogitellimuse eest saadud raha endale. Seda kinnitavad ka A.S. i ütlused selle kohta, et kui kuu lõpus võrreldi kassasüsteemi andmeid ja kassaraha andmeid, siis tavaliselt oli seal väga väike miinus või pluss (I kd lk 127): kui süüdistatavad oleks pannud tühistatud joogitellimuste eest saadud sularaha kassasse, pidanuks kassa andmed kuu lõpus näitama juba olulist plussi ehk raha ülejääki võrreldes kassasüsteemi andmetega.
97.Nähtuvalt A.S. i ja tunnistaja N.S. ütlustest tehti kohvikus igakuiselt inventuuri, kuid kohvikapslite olulist puudujääki selle käigus ei avastatud (I kd lk 123 pöördel ning lk 134 ja 19(30)
pöördel). Küll tekkis A.S. il 2018. aastal küsimus, miks oli kohvi müüdud varasemast vähem ning seetõttu otsustas ta kassasüsteemi andmeid kontrollida ja märkas seal palju kohvitellimuse kustutamisi. Alles kassasüsteemi andmete ja videosalvestiste kõrvutamisel sai ta aru, et süüdistatavad kustutasid kassasüsteemist kohvitellimuse, kuid võtsid kliendilt selle eest siiski raha ja ka viisid kliendile kohvi. (I kd lk 122 ja pöördel) Et selline anomaalia ilmnes just kassasüsteemi andmete ja videosalvestiste kõrvutamisest, on loogiline, miks said süüdistatavad kuni kahtluste tekkimiseni sedavõrd kaua tegutseda ja miks ei saadud nende tegevusele jälile vaid kaameraid jälgides. Ka kassakontrollide käigus ei tulnud nende tegevus ilmsiks, kuna kassaraha vastas ju üldjoontes kassasüsteemi andmetele, sest kassasüsteemi andmetes kliendilt kustutatud joogitellimuse eest saadud raha ei kajastunud ja seega ei saanud kassas olla ka kustutatud tellimustega seonduva raha puudujääki. Miks ei avastatud aga inventuuride käigus kohvikapslite olulist puudujääki, ilmneb E.G. ütlustest. Nimelt selgitas E.G. , et tema tegi ühest kohvikapslist kaks kohvi, kuigi tegelikult võis teha vaid ühe (I kd lk 116, lk 117 pöördel ja lk 118 pöördel). On kõigiti usutav, et nii tegid ka süüdistatavad ja seetõttu ei ilmnenudki inventuuride käigus olulist kohvikapslite puudujääki. Kuigi süüdistuse kohaselt manipuleerisid süüdistatavad ka teetellimustega ning seega võib küsida, miks ei märgatud teepuru või -kottide puudujääki, siis on siingi võimalik, et teed tehti koduvalt ühest kotist või kasutati nt vähem teepuru, kui tööandja oli ette näinud. Kui aga öeldagi, et teed tehti iga kord uuest kotist või puru kasutati selleks ettenähtud koguses, ei saa tähelepanuta jätta, et teetellimusi kustutasid süüdistatavad kassasüsteemist võrdlemisi harva ning seetõttu ei pruukinud sellega seonduv puudujääk olla ka piisavalt suur, et tekitada kohvikupidajal mingisuguseid kahtlusi.
98.Eeltooduga on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et süüdistatavad tõesti võtsid väga paljudel kordadel kohviku klientidelt tellitud kohvi või tee eest raha ja viisid tellitud joogi klientidele, kuid kustutasid seejärel joogitellimuse kassasüsteemist ning võtsid klientidelt joogi eest saadud raha endale.
99.Siiski tuleb tõendatuks lugeda mõnevõrra väiksema hulga raha endale võtmine kui on välja toodud süüdistuses ja kui palju tuvastas maakohus. Selliseks summaks oli T. Stepanovichi puhul 757,07 eurot ja T. Frei puhul 679,30 eurot. Need summad lähtuvad kannatanu kahjuarvestusest, mis on tehtud kassasüsteemi andmete põhjal. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et mõned kassasüsteemi andmetest nähtuvad tellimusrea kustutamised, millega seonduvaid tootemaksumusi on kannatanu kahjusumma kokku liitmisel arvestanud, ei seisne mitte kohvi- või teetellimuse kustutamises, vaid mõne muu toote tellimuse kustutamises. Samuti on mõne arve puhul, kus kohv või tee on tellimusest kustutatud ja selle joogi maksumust on arvestatud kahjusumma kokku liitmisel, maksnud klient tellimuse eest kaardiga, mil süüdistatavad ei saanud kustutatud tellimuse eest saadud raha endale võtta. Lisaks on T. Stepanovichi puhul arvestatud ka ühte soodustuse kasutamisega seonduvat summat, mis kohvi- või teetellimuse kustutamisse kuidagi ei puutu. Neid asjaolusid arvestades sai T. Stepanovich maksimaalselt omastada klientidelt kustutatud kohvi- või teetellimuste eest saadud raha 725,34 euro ulatuses ja T. Frei 658,26 euro ulatuses. Arvestada tuleb ka sellega, et mõnel juhul võisid süüdistatavad tõesti kustutada kohvi- või teetellimuse kassasüsteemist nt kliendi ümbermõtlemise tõttu tellimuse osas või eksliku joogitellimuse sisestamise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul aga on see usutav maksimaalselt 5% kustutatud kohvi- või teetellimuse juhtudel. Niisiis tuleb tuvastada, et T. Stepanovich omastas jookidega seoses alusetult 690 eurot ja T. Frei 625 eurot. See tähendab, et maakohtu otsus tuleb selles osas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel tühistada: tõenditest nähtuvalt ei omastanud T. Stepanovich kohvikupidaja raha mitte 757,07, vaid 690 euro ulatuses ja T. Frei mitte 679,30, vaid 625 euro ulatuses.
20(30)
100.Kuigi eeskätt on vaieldud faktiliste asjaolude üle, on mõnevõrra peatutud ka õiguslikel küsimustel. Nt T. Stepanovichi kaitsja hinnangul on suisa põhiliseks küsimuseks see, mida täpselt T. Stepanovich omastas – kas raha või kohvi. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus järgnevalt üksikasjalikult, kas eelnevalt kirjeldatud käitumist saab pidada omastamiseks KarS § 201 mõttes.
101.Senises menetluses on leitud, et omastamise objekt polnud mitte kohv – süüdistatavatel oli õigus seda müüa –, vaid (klientidelt saadud) sularaha. Sularaha kujutab endast kehalist eset ehk vallasasja ning võõras on vallasasi isikule KarS § 201 mõttes siis, kui see ei ole tema omandis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2005 otsus asjas nr 3-1-1-52-05, p 10.1 ja 12. detsembri 2008 otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19). Vallasomand tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega peab viidatud sätte järgi olema vallasomandi tekkeks täidetud kaks eeldust: sõlmitakse nn asjaõiguskokkulepe ja antakse üle valdus.
102.Praegu saab öelda, et kuni sularaha emmale-kummale süüdistatavale üleandmiseni ehk tellimuse eest maksmiseni oli raha kliendi omandis ning pärast seda läks see raha kohvikupidaja omandisse. Nimelt ostsid kliendid joogi just kohvikupidajalt ning ka maksid selle eest kohvikupidajale ehk avaldasid raha üle andes soovi anda selle omand üle kohvikupidajale. Kohvikupidaja omakorda aga avaldas soovi võtta raha vastu. Nimelt saab lugeda süüdistatavaid kohvikupidaja esindajateks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 121 lg 2 järgi, mille kohaselt loetakse teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Kohviku töötajatena müüsid süüdistatavad kohviku majandustegevuse raames klientidele kaupu ja seega tulenes neile TsÜS § 121 lg-st 2 ka volitus sõlmida kohvikupidaja nimel neile kaupade müümise eest tasu saamiseks asjaõiguslepinguid. TsÜS § 116 lg-st 2 tuleneb, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seega tuleb eeldada, et süüdistatavad sõlmisid asjaõiguslepingud just kohvikupidaja esindajana, mitte enda nimel. Eeltoodu tähendab, et kliendid ja kohvikupidaja sõlmisid AÕS § 92 lg 1 järgse asjaõiguskokkuleppe: klient avaldas raha süüdistatavatele andmisega soovi anda selle omand üle kohvikupidajale ning kohvikupidaja avaldas süüdistatavate kaudu soovi võtta see omand vastu.
103.Ka toimus raha valduse üleandmine AÕS § 92 lg 1 tähenduses. Raha süüdistatavatele andes lõppes kliendi valdus raha üle, sest ta ei saanud enam edaspidi teostada selle raha üle tegelikku võimu AÕS § 32 mõttes. Tsiviilõiguslikus mõttes ei saanud raha uueks valdajaks aga mitte süüdistatavad, vaid kohvikupidaja. Nimelt kohaldub sellises olukorras AÕS § 33 lg-s 3 reguleeritav nn valduse teenijaga seotud õiguslik fiktsioon: valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Õiguskirjanduses on leitud, et läbi AÕS § 33 lg 3 luuakse valdajaks olemise võimalus neile isikutele, kes viivad oma tegevust ellu teiste kaudu; eelkõige on see oluline juriidiliste isikute jaoks (Paal – AÕS. Kommentaar. I köide, § 33, komm 3.3). Niisiis tekkis n-ö puhtfaktiliselt küll raha üle võimu teostamise võimekus süüdistatavatel, aga AÕS § 33 lg-s 3 sätestatud erinorm ei võimalda pidada neid tsiviilõiguslikus mõttes (AÕS § 32 alusel) raha valdajaks: nad said pelgalt valduse teenijaks, samas kui valdajaks sai kohvikupidaja. Siiski ei tähenda see seda, et süüdistatavad ei saanud raha valdajaks karistusõiguslikus mõttes, KarS § 201 järgi. Õiguskirjanduses on viidatud sellele, et mõnikord valduse mõiste tsiviil- ja karistusõiguses erineb (Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 199, komm 29.1). Seda seepärast, et ehkki AÕS § 32 21(30)
kohase üldreegli järgi tähendab valdus tegelikku võimu asja üle, on tsiviilõiguses siiski mitmeid erandeid, mis seda faktilist valdusemõistet n-ö relativeerivad ja annavad valdusele normatiivse sisu – peale just viidatud valduse teenija (AÕS § 33 lg 3) on asjasse puutuv ka nn kaudse valdaja mõiste (AÕS § 33 lg 2). Karistusõigus aga peaks jääma võimalikult suurel määral faktilise valdusemõiste juurde, mille järgi tähendab valdus tegelikku võimu asja üle. Nii on see kasvõi juba põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõttest lähtuvalt. Mida abstraktsem (normatiivsem) mingi mõiste on, seda keerulisem on selle sisustamine (täpne määratlemine). Eriti problemaatiline on mõiste abstraktne sisustamine olukorras, kus see mõiste on üldkeeles või isegi õiguskeeles (vt AÕS § 32) üsna selge ja konkreetse tähendusega. Ehkki praegusega sarnastes olukordades langeks vastutus ära (valdust tuleks eitada), tähendaks faktilisest valdusemõistest eemaldumine pigem siiski valduse mõiste laiendamist ja seega ka karistusõiguse senisest (suuremat) kohaldatavust – ja see võiks endaga tuua kaasa nn ülekriminaliseerimise. Seetõttu tuleb leida, et ehkki tsiviilõiguslikus mõttes ei saanud süüdistatavad sularaha valdust, said nad sellise valduse karistusõiguslikus tähenduses – sest nad said faktilise võimu raha üle, st nad võisid hakata sellega oma äranägemise järgi talitama.
104.Järgnevalt tuleb otsustada, kas süüdistatavad pöörasid sularaha (st nende valduses oleva võõra vallasasja KarS § 201 lg 1 alt 1 mõttes) ebaseaduslikult enda kasuks. Enda kasuks pööramise koosseisutegu tuleb mõista läbi nn manifesteerimisteooria: isik peab mingil väliselt tajutaval moel näitama (manifesteerima), et ta soovib hakata edaspidi käituma asja suhtes kui selle omanik (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 201, komm 6.1). Ringkonnakohtu hinnangul näitasidki süüdistatavad, et nad soovivad hakata edaspidi käituma klientidelt saadud sularaha suhtes kui selle omanik.
105.Tõsi on see, et pole teada, mismoodi süüdistatavad täpselt toimisid – kas nad ei viinud klientidelt saadud joogiraha üldse kassasse või küll tegid seda, ent korjasid selle kunagi hiljem sealt välja – või tegid mõnikord üht- ja teinekord teistmoodi. Sõltuvalt sellest, kumb käitumine aset leidis, saab ka omastamistahte manifesteerimist näha erinevalt. Kui süüdistatavad jätsid raha kassasse viimata, manifesteerisid nad oma omastamistahte seeläbi, et asetasid kassasse vaid selle osa kliendilt saadud rahast, mis ei seondunud joogiga (jättes samal ajal joogist saadud raha endale). Nimelt saaks niisugusel viisil tegutsemist järgiv objektiivne kõrvaltvaataja hõlpsasti öelda, et klienditeenindaja soovib kassasse panemata jäänud rahaga hiljem oma äranägemise järgi talitama hakata. Kui aga süüdistatavad korjasid raha hiljem kassast välja, saaks just seda tegu pidada objektiivse kõrvaltvaataja silmis omastamiseks. Niisugune ebaselgus ei too endaga kaasa süüdistatava õigeks mõistmist. Nimelt on Riigikohus leidnud suisa seda, et mõnikord on võimalik omistada isikule teise inimese surma põhjustamine isegi siis, kui jääb ebaselgeks, mil viisil (täpselt) süüdistatav ohvri surma põhjustas – eeldusel, et on välistatud see, et surma põhjustas keegi teine (kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 37). Kui süüditunnistamist ei väära juba see, kui pole üldse teada, mil viisil süüdistatav tagajärje põhjustas, ei tingi seda enam õigeksmõistmist ebaselgus selle osas, millisel viisil kahest võimalikust süüdistatav tegutses.
106.Küsida tuleb sedagi, kas viidatud asjaolud ilmnevad süüdistusaktist, sest KrMS § 268 lg 5 ls 1 kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kriminaalkolleegium ei näe probleemi puutuvalt teoobjekti – see on süüdistusakti kohaselt sularaha. Koosseisuteoga on olukord keerulisem. Süüdistusaktis viidatakse sellele, et T. Stepanovich ja T. Frei võtsid raha kassast endale. Niisiis tekib küsimus, kas selline süüdistusakt on kõlblik – pidades silmas seda, et võimalik on ka see, et kumbki süüdistatav (alati) raha kassasse ei viinudki. Ringkonnakohus leiab, et ehkki süüdistusakt on ses plaanis problemaatiline, ei osutu ta siiski n-ö fataalseks. Lõppastmes ei ole tähtis, kas sularaha mõnda aega kassas oli või mitte – primaarne on see, et süüdistatavad 22(30)
võtsid selle ühel või teisel moel endale. Seetõttu tuleb leida, et isegi kui kogu raha või isegi mitte ühtegi senti vaidlusalusest rahast kassast läbi ei käinudki ja sellega seoses jääb olukord ebaselgeks, ei saa öelda, et niisugune stsenaarium erineks süüdistuses kirjeldatust KrMS § 268 lg 5 ls 1 mõttes oluliselt.
107.Süüdistatavatel ei olnud näidatud moel toimimiseks mingisugust seaduslikku alust. Muu hulgas ei saa õiguspäraseks pidada selle raha endale võtmist, mis saadi sellise kohvi eest, mis valmistati juba varem kasutatud kohvikapsli abil. Nimelt ei ole tähtsust, kas ühest kohvikapslist tehakse üks, kaks või veel enam kohve, sest kohvikapsel on siiski kohvikupidaja omand ning ka kõik kohvikapslist kohvikus tehtud kohvid on kuni kohvi omandi kliendile üleminekuni just kohvikupidaja omad. Klient eeldab kohvi ostes, et tema makstav raha läheb just kohvikupidajale, mitte klienditeenindajale, ning kohvikupidajal on õigus saada iga tema kohvikapslist kohvikus valmistatud kohvi eest makstud raha endale. Seetõttu on väär kaitseväide, et sellisel juhul kohvikupidaja kahju ei kandnud. Eelnevast nähtuvalt on omastamise objekt mitte kohv (kohvikapsel), vaid (kohvi eest makstud) sularaha – ja sellest rahast jäi kohvikupidaja ilma. Niisiis tuleb jaatada ka ebaseaduslikkust KarS § 201 mõttes.
108.Seega pöörasid süüdistatavad nende valduses oleva võõra vallasasja ehk klientidelt saadud ja kohvikupidajale kuuluva sularaha ebaseaduslikult enda kasuks – T. Stepanovich 690 ja T. Frei 625 euro ulatuses. Nad tegid seda tahtlikult, olles muu hulgas teadlikud neist faktilistest asjaoludest, mis lubavad õiguslikus mõttes rääkida sellest, et klientidelt saadud sularaha kuulus kohvikupidajale ja neil ei olnud õigust seda endale võtta. Nad teadsid, et kustutasid joogitellimuse kassasüsteemist alusetult ning et kliendid andsid raha kustutatud jookide eest just kohvikupidajale, mitte neile isiklikult. Viimati nimetatule viitab muu hulgas asjaolu, et kannatanu esitatud videosalvestistelt nähtuvates olukordades kustutasid süüdistatavad kohvitellimuse kassasüsteemist alles siis, kui klient seda kustutamist enam ei märganud: kui süüdistatavad oleks arvanud, et klient soovib joogi eest maksta neile isiklikult, oleks olnud loogiline kustutada joogitellimus kassasüsteemist kohe või seda mitte üldse sinna kanda.
109.Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne.
110.Viimaks on tarvis analüüsida, kas T. Stepanovichi ja T. Frei käitumise kuriteoks pidamist ei takista väide, et karistusõiguslikus mõttes oli süüdistatavate iga raha ära võtmine (iga üksikakt) eraldi tegu ja iga selline tegu kujutab endast pelka väärtegu, sest omastamine on KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 ls 4 kohaselt kuritegu alles siis, kui omastatu väärtus ületab 200 eurot. Kui tegemist oleks eraldi tegudega, ei saaks neid ka n-ö kokku liita – tuleks hoopis rääkida korduvatest väärtegudest. Maakohus sel teemal peatunud pole. Ringkonnakohus ise leiab siiski, et kõik joogitellimustega seonduvad erinevad raha endale võtmised on võimalik siduda üheks teoks nn jätkuva süüteo mõiste instituudi abil: süüdistatavad võtsid joogitellimustega seoses raha pidevalt endale, üksikuid raha äravõtmisi eraldasid teineteisest lühikesed ajavahemikud, kannatanu oli kogu aeg üks ja sama ning süüdistatavad arvestasid iga kord, et nad talitavad selliselt võimaluse avanedes edaspidigi. Niisiis on võimalik üksikaktid kokku liita ehk T. Stepanovich pani toime ühe omastamise 690 euro ulatuses ja T. Frei samuti ühe omastamise 625 euro ulatuses. (d) 10% allahindluse kasutamine
111.Süüdistatavatele heidetakse ette sedagi, et nad rakendasid 10% allahindlust, mis oli mõeldud kasutamiseks kaupluses ASK Fashion sooritatud ostu kohta tšeki ettenäitamisel, tehes seda olukorras, kus kliendid tegelikult kõnesolevat tšekki ei esitanud ning võttes kliendilt saadud täishinna ja allahindluse kasutamise järel saadud soodushinna vaheks oleva raha endale. 23(30)
112.Et süüdistatavad tõesti seda allahindlust süüdistuses toodud perioodil korduvalt kasutasid, nähtub kannatanu esitatud kassasüsteemi andmetest (II kd lk 40). Lisaks nähtub sealt seegi, et seda allahindlust kasutasid süüdistatavad just sularahamaksega tehingute puhul, mis tekitab sarnaselt kohvi- ja teetellimuste kustutamise juhtudega kahtlusi, et süüdistatavad võisid kasutada allahindlust selleks, et võtta kliendilt küsitud täishinna ja allahindluse kasutamise tulemusena saadud soodushinna vaheks olev sularaha endale. Toimikumaterjalides on ka videosalvestised (II kd lk 40), kust on kassasüsteemi andmetega kõrvutamisel näha konkreetsed olukorrad, mil süüdistatavad kasutasid seda allahindlust ilma selleta, et klient oleks esitanud neile ühtegi ostutšekki ning võtsid kliendilt vaatamata allahindluse kasutamisele rohkem raha, kui tulnuks võtta allahindluse kasutamisest saadud soodushinna puhul. Maakohus on igati piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks saab videosalvestistelt nähtuvates olukordades selliseid järeldusi teha ja kohtukolleegium neid põhjendusi üle ei korda. Allahindlust on süüdistatavad vähemalt videosalvestistelt nähtuvatel kordadel kasutanud ilma kliendi poolt kaupluse ostutšeki esitamiseta, võttes kliendilt rohkem raha, kui tulnuks võtta allahindluse kasutamisest saadud soodushinna puhul ning niiviisi toimisid süüdistatavad just sularahamaksega tehingute puhul. See annab piisavalt alust järeldada, et kliendilt võetud täishinna ja kassasüsteemi andmetesse jäänud soodushinna vaheks oleva sularaha võtsid süüdistatavad endale.
113.Kuigi kõigi praeguse süüdistusega seonduvate kassasüsteemi andmetest nähtuvate kõnesoleva allahindluse kasutamise juhtude kohta videosalvestist ei ole, on ringkonnakohtu hinnangul siiski igati alust järeldada, et samamoodi, nagu olemasolevatelt videosalvestistelt nähtuvatel juhtudel, toimisid süüdistatavad ka neil juhtudel, mille kohta videosalvestist ei ole. Seda kinnitab kaude ka asjaolu, et nähtuvalt kassasüsteemi andmetest olid süüdistust puudutavatel allahindluse kasutamise juhtudel kassasüsteemi soodustuse ja sularahamakse sisestamise ning arve lõpetamise vahel vaid mõned sekundid, samas kui A.S. i ütlustest lähtuvalt pidanuks selle aja sisse jääma lisaks konkreetsete toimingute kassasüsteemi sisestamisele ka kliendilt makseviisi kohta küsimine, sularaha vastuvõtmine ja vajadusel raha tagasiandmine (I kd lk 122). Ei ole usutav, et kõike seda jõudnuks teha vaid mõne sekundi jooksul, seda enam, et enne soodustuse sisestamist ei saanud kliendid näha ka tasumisele kuuluvat soodushinda ega otsida välja täpset raha selle maksmiseks. Kuna tellimusse viimase kaubarea lisamise ja soodustuse sisestamise vahele jäi aga kassasüsteemi andmete kohaselt rohkem aega, on igati alust arvata, et just sel ajal tasusid kliendid tellimuse eest, tehes seda täishinna järgi, ning alles seejärel sisestasid süüdistatavad kassasüsteemi soodustuse ja sularahamakse. Nii ei teadnud kliendid allahindluse rakendamisest ning süüdistatavad said võtta klientide poolt makstud täishinna ja kassasüsteemi andmetesse jäänud soodushinna vaheks oleva raha endale.
114.T. Stepanovichi sõnul oli neil lubatud kasutada 10% kaupluse klientide allahindlust ka siis, kui kliendid neile kaupluse ostutšekki ei esitanud, näiteks kui klient ütles, et esitab tšeki hiljem või kaotas selle ära. Nõustuvalt maakohtuga ei pea ringkonnakohus seda selgitust usutavaks. Nagu maakohus asjakohaselt märkis, ei kinnitanud sellise lubaduse andmist kannatanu esindaja A.S. ning selline praktika oleks ka selges vastuolus kohvikupidaja huvidega kasvõi seetõttu, et seda lubadust oleks lihtne kuritarvitada.
115.Niisiis tuleb tõendatuks lugeda, et süüdistatavad tõesti rikkusid selle allahindluse kasutamise reegleid, rakendades seda allahindlust alusetult ka neil juhtudel, mil kliendid ei esitanud neile kaupluses ASK Fashion sooritatud ostu kohta tšekki. Vaatamata allahindluse kasutamisele võtsid süüdistatavad klientidelt raha siiski tellimuse täishinna, mitte soodushinna järgi.
24(30)
116.Siingi ei ole teada, kas süüdistatavad jätsid vaidlusaluse raha üldse kassasse panemata või võtsid nad selle sealt hiljem välja. Samas ei saa see teadmislünk nüüdki tuua endaga kaasa süüdistatavate õigeks mõistmist – käesoleva otsuse p-s 105 toodud põhjustel. Siingi ei väära T. Stepanovichi ega T. Frei süüditunnistamist süüdistusakt. Tegelikult on süüdistusakt 10% allahindluse puhul vähemproblemaatiline kui ta on joogitellimuste puhul – siinkohal ei viidata süüdistusaktis mitte raha kassast endale võtmisele, vaid 10% tasutud arvest endale võtmisele (ehk raha paiknemisele kassas ei osutata).
117.Õiguslik hinnang sellisele käitumisele on sama, nagu kohvi- ja teetellimuste kustutamisel: T. Stepanovich ja T. Frei pöörasid enda kasuks klientidelt saadud ja kohvikupidaja omandisse läinud sularaha – T. Stepanovich 593,72 euro ja T. Frei 329,27 euro ulatuses. Üksikaktid saab liita jätkuva süüteo instituudi abil üheks ehk mõlema naise puhul oli tegemist mitte paljude väärtegude, vaid ühe kuriteoga. T. Stepanovich ja T. Frei tegutsesid tahtlikult, õigusvastaselt ja süüliselt. Seega on nende süüdi tunnistamine omastamises õige – ka ulatuse osas. (e) 50% allahindluse kasutamine
118.Viimaks pannakse T. Stepanovichile ja T. Freile süüks seda, et nad kasutasid 50% pagari- ja kondiitritoodete allahindlust enne kella 17.15, kuigi kohviku reeglite kohaselt tohtis seda teha alles alates sellest kellaajast, ning võtsid klientidelt saadud täishinna ja allahindluse kasutamisel arvestatud soodushinna vahe endale. Maakohus luges süüdistatavate sellise tegevuse tõendatuks, tuginedes eelkõige kassasüsteemi andmetele, kust tõesti nähtub soodustuse valel ajal kasutamine ja fakt, et valdavalt tegid süüdistatavad seda nende tellimuste puhul, kus kliendid tasusid sularahas.
119.Ringkonnakohus möönab, et alusetu soodustuse kasutamine valdavalt just sularahatehingute puhul tekitab sarnaselt joogitellimuste ja 10% allahindluse kasutamise juhtudega kahtlusi selle kohta, et süüdistatavad rakendasid allahindlust selleks, et võtta kliendilt küsitud täishinna ja allahindluse kasutamise tulemusena saadud soodushinna vaheks olev sularaha endale. Sellest kahtlusest üksi aga ei piisa. Erinevalt teistest süüdistuspunktidest ei ole selle allahindluse kasutamise olukordadest videosalvestisi. Seetõttu saab siin lisaks kassasüsteemi andmetele tugineda eelkõige isikulistele tõendiallikatele. Ühegi kohtus üle kuulatud isiku ütlustest aga ei tulene, et süüdistatavad oleks lubamatul ajal pagari- ja kondiitritoodete 50% allahindlust kasutades võtnud kliendilt rohkem raha kui soodushinna järgi. Isegi A.S. i ütluste kohaselt võtsid süüdistatavad selle allahindluse kasutamisel kliendilt raha 50% allahindluse järgi, mitte rohkem (I kd lk 126). A.S. i hinnangul tekitasid süüdistatavad valel ajal allahindluse kasutamisega kohvikule kahju, sest kohvik oleks pidanud saama klientidelt täishinna. Niisiis ei saa lugeda tõendatuks, et tegelikult võtsid süüdistatavad selle allahindluse kasutamisel klientidelt täishinna ning jätsid täishinna ja soodushinna vaheks oleva raha endale.
120.Iseenesest oleks võimalik püstitada hüpotees, et omastamiseks tuleb lugeda ka seda, kui võõra vara käsutamiseks õigustatud isik müüb selle vara maha liiga odavalt – sellisel juhul tuleks rääkida maha müüdud objekti omastamisest ostja kasuks sellises ulatuses, mis jääb asja tegeliku hinna (turuhinna) ja asja eest saadud hinna vahele (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2023 otsus nr 1-21-5728/78; ka asi nr 1-12-8546, kus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi tegi otsuse nr 3-1-1-2314, päädis võõra talle usaldatud vara ebamõistlikel tingimustel ära müünud isiku süüditunnistamises omastamises). Küll aga takistab praegu selliselt toimimast (ja seda hüpoteesi üldse analüüsimast) KrMS § 268 lg 5 ls 1. Esiteks on süüdistusakt rajatud sellele, et T. Stepanovich ja T. Frei müüsid kaupa täishinnaga ja võtsid poole klientidelt saadud rahast endale („omastas[id] kondiitritoodete müügist tekkinud hinnavahe“) – niisiis ei ole süüdistuses peetud omastatavaks objektiks mitte kaupa, mis anti (liiga odavalt) kliendile, vaid kliendilt saadud raha. Teiseks ei ole 25(30)
omastamisest kasu saajaks peetud mitte kauba ostjat, vaid T. Stepanovichi ja T. Freid. Niisuguses olukorras väljuks T. Stepanovichi ja T. Frei süüdi tunnistamine süüdistuses kirjeldatust oluliselt ega oleks seetõttu lubatav. Niisiis tuleb maakohtu otsus T. Stepanovichi ja T. Frei 50% allahindluse kasutamisega seonduvalt omastamises süüdi tunnistamises KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada: süüdistatavate käitumist ei saa pidada omastamiseks. Niisugune otsustus ei tingi T. Stepanovichi ja T. Frei osalist õigeks mõistmist. Nimelt pidas maakohus kõiki T. Stepanovichi ja T. Frei käitumisakte üheks kuriteoks (üheks omastamiseks) ja ühe teo mingi osa n-ö ära langemine kellegi õigeks mõistmist ei tingi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-470/34, p 25). (f) Lõplik kvalifikatsioon
121.Eelnevast nähtuvalt omastas - T. Stepanovich o joogitellimustega seoses 690 eurot ja o 10% allahindluse kasutamisega seoses 593,72 eurot ning - T. Frei o joogitellimustega seoses 625 eurot ja o ja 10% allahindluse kasutamisega seoses 329,27 eurot.
122.Ringkonnakohus ei näe vajadust analüüsida, kas õige on maakohtu otsusest kaude ilmnev arusaam, et joogitellimuste ja 10% allahindluse kasutamisega seonduva saab liita üheks teoks. Isegi kui tegemist oleks kahe erineva teoga, st kahe erineva omastamisega, ei saaks ringkonnakohus T. Stepanovichile ega T. Freile KarS § 201 lg 2 p 1 järgi korduvat omastamist ette heita – sest ringkonnakohus ei või isikut tulenevalt reformatio in peius-printsiibist omal algatusel uue kvalifikatsiooni järgi süüdi tunnistada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-208694/55, p 38). Seega tuleb lähtuda maakohtu leitust koos ringkonnakohtu poolt eelnevalt tehtud korrektiividega: T. Stepanovich omastas ühe teoga 1283,72 eurot (690+593,72) ja T. Frei samuti ühe teoga 954,27 eurot (625+329,27).
123.Maakohus liitis aga needki omastamised kokku, st leidis, et T. Stepanovich ja T. Frei panid ühiselt ja kooskõlastatult, st grupis toime ühe, KarS § 201 lg 2 p 4 järgse omastamise. Kohus viitas sellele, et mõlemad süüdistatavad tegutsesid samamoodi ja ilmselgelt teadsid nad teineteise ebaseaduslikust tegevusest, kuid ei andnud sellest kannatanule teada ega takistanud teineteist – niisiis võib järeldada, et nad toetasid üksteise tegevust ehk panid teo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Ringkonnakohtu hinnangul pelgalt nende asjaolude pinnalt teo toimepanemist grupis järeldada ei saa.
124.Õige on iseenesest see, et grupis tegutsemisest KarS § 21 lg 1 ls 1 mõttes saab rääkida siis, kui vähemalt kaks isikut panevad teo toime ühiselt ja kooskõlastatult (nad on kaastäideviijad). Kooskõlastatult tegutsevad isikud siis, kui neil on ühine teoplaan ning igaüks soovib enda teopanust näha osana selle teoplaani täitmisest. Ühiselt tegutsevad isikud siis, kui igast isikust sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-9591/107, p 19)
125.Kuigi praegusel juhul saab öelda, et süüdistatavad tegutsesid samal ajaperioodil samasuguselt, ei kinnita see siiski veel seda, et neil oli ka ühine teoplaan ja -otsus. Näiteks on kõigiti võimalik, et üks süüdistatavatest hakkas süüdistuses kirjeldatud viisil tegutsema, teine nägi seda ja otsustas ka ise samamoodi teha. See ei tähenda aga tingimata seda, et ta soovis teisega koos tegutseda. Ka teineteise ebaseaduslikust tegevusest vaikimine või selle muul moel takistamata 26(30)
jätmine ei tähenda tingimata seda, et süüdistatavad olid teinud ühise teoplaani ja langetanud ühise teootsuse, nähes mõlemal olulist rolli selle teoplaani elluviimisel ning toetades teineteist. Kuna iga koosseisuteo said mõlemad süüdistatavad panna toime iseseisvalt ning seega ei saa öelda, et mõlemast neist oleks olulisel määral sõltunud, kas, kuidas ja millal tegu toime panna, siis ei saa rääkida ühisest tegutsemisest. Kuivõrd ringkonnakohus ei näe ühtegi sellist asjaolu, mille pinnalt saaks piisava kindlusega väita, et süüdistatavad panid omastamisteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, siis järelikult ei saa nende tegu KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kvalifitseerida – nad olid pelgalt kõrvaltäideviijad, mitte kaastäideviijad.
126.Seega tuleb maakohtu otsus KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu süüdistatavate süüdi tunnistamises KarS § 201 lg 2 p 4 järgi tühistada. Neid ei ole siiski tarvis mõista süüdi KarS § 201 lg 1 järgi. Nimelt hõlmas maakohtu süüditunnistav otsus ka KarS § 201 lg 1 – vastasel korral ei oleks tulnud kõne alla ka kvalifikatsioon KarS § 201 lg 2 mõttes. Selguse huvides märgib ringkonnakohus käesoleva otsuse resolutsioonis siiski ära, et T. Stepanovichi ja T. Freid tuleb lugeda süüdi tunnistatuks KarS § 201 lg 1 järgi. (g) Karistus
127.Järgnevalt tuleb otsustada, kas omastamise mahu mõningane vähenemine ja grupi n-ö ära langemine tingib süüdistatavatele mõistetud karistuse muutmise. Maakohus valis kergema karistusalternatiivi: rahalise karistuse. Ta rakendas seda T. Stepanovichi puhul 170 päevamäära ja T. Freid puhul 130 päevamäära suuruses osas. Kuna rahalist karistust võib KarS § 44 lg 1 kohaselt mõista 30–500 päevamäära, karistas maakohus mõlemat süüdistatavat sanktsioonivahemiku esimesse kolmandikku jääva karistusmääraga. See karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist leebet karistust lugeda T. Stpanovichi ja T. Frei süüd ületavaks – ka ringkonnakohtu otsuse kohaselt panid süüdistatavad omastamise toime küllaltki pika ajavahemiku (ligikaudu aasta) jooksul ja nad võtsid võõrast raha endale väga palju kordi. Niisiis ei pea ringkonnakohus vajalikuks süüdistatavatele mõistetud karistusi leevendada. (h) Menetluskulud ja muu
128.Järgnevalt tuleb hinnata, kas maakohtu otsustuse osaline tühistamine – eeskätt kuriteo mahu vähenemine – tingima ka menetluskulusid puudutavate otsustuste muutmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-470/34, p 29 ja otsus nr 1-21-1421/182, p 147).
129.Maakohus mõistis mõlemalt süüdistatavalt riigi kasuks välja sundraha 981 eurot ning riigi õigusabi korras määratud kaitsjate tasud T. Stepanovichilt 276 eurot ja T. Freilt 3531,80 eurot. T. Stepanovichi lepingulise kaitsjaga seonduvad õigusabikulud jättis maakohus T. Stepanovichi enda kanda. Lisaks mõistis maakohus mõlemalt süüdistatavalt kannatanu kasuks välja õigusabikulude hüvitise 4130 eurot (kokku 8260 eurot).
130.Sundraha väljamõistmise osas jääb maakohtu otsus muutmata.
131.T. Stepanovichilt on maakohus mõistnud riigi õigusabiga seonduva kaitsjatasu igal juhul välja põhjendamatus summas (276 eurot). Toimikumaterjalidest aga nähtub, et riigi õigusabi korras määratud kaitsja osutas T. Stepanovichile õigusabi kohtueelses menetluses, esitades sellega seonduvalt tasutaotluse summas 162 eurot, mis on täielikult ka rahuldatud (II kd lk 74–75). Ühtegi muud T. Stepanovichile riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasutaotlust toimikus ei ole. Järelikult saanuks maakohus mõista T. Stepanovichilt riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu hüvituseks menetluskuluna välja vaid selle summa, mitte veel täiendavalt 114 eurot, nagu 27(30)
maakohus tegi. Seetõttu on maakohtu otsus vaja selles osas KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada.
132.Seoses T. Stepanovichilt välja mõistetud 162 euro suuruse kaitsjatasuga nähtub kaitsja tasutaotlusest, et seda tasu soovis kaitsja saada kohtueelses menetluses toimikuga tutvumise ja prokuratuurile taotluse esitamise eest. On alust on arvata, et see tasutaotlus seondub kõigi T. Stepanovichi süüdistuses kajastatud etteheidetega, aga kõik need etteheited ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ei ole. Seetõttu tuleb osa selle taotluse alusel menetluskulude hulka arvatud tasust jätta riigi kanda. Arvestades proportsioone, millises ulatuses saab etteheiteid pidada põhjendatuks ja millises mitte, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta sellest tasust riigi kanda 1/3 ehk 54 eurot ning mõista T. Stepanovichilt riigi kasuks välja 108 eurot.
133.T. Stepanovichil oli kohtumenetluses lepinguline kaitsja, kes taotles T. Stepanovichile õigusabikulude hüvitamist. Maakohus ei analüüsinud, kas need kulud saab lugeda menetluskulude hulka, vaid ütles lihtsalt, et need kulud jäävad T. Stepanovichi kanda. Et aga ringkonnakohus vähendab süüdistuse mahtu, tuleb kulude kandmise adressaadi üle uuesti otsustada – ent enne seda on vaja paika panna, kas ja millises ulatuses on põhjendatud arvata kõnealused õigusabikulud menetluskulude hulka.
134.Õigusabikulude tõendamiseks esitas kaitsja maakohtule 30. juunil ja 14. novembril 2022 kaks menetluskulude nimekirja (II kd lk 114 ja I kd lk 197), millest nähtuvad kaitsja poolt õigusteenuse osutamisel tehtud toimingud, neile kulunud aeg ja õigusteenuse osutamise tasu. 30. juuni 2022 menetluskulude nimekirjast ilmneb, et kokku lepiti õigusteenuse osutamise koondtasu summas 4000 eurot, millises ulatuses palub kaitsja jätta õigusabikulud riigi kanda. 14. novembri 2022 menetluskulude nimekirjast nähtub, et pärast 30. juuni 2022 menetluskulude nimekirja esitamist osutas kaitsja T. Stepanovichile veel õigusteenust, osaledes 14. novembril 2022 nelja tunni vältel Jõhvis kohtuistungil, kuhu ta pidi sõitma Tallinnast ja pärast Tallinnasse tagasi minema. Ka peab T. Stepanovich maksma kaitsjale istungil osalemise ja istungile sõidu eest. Kokku on selle menetluskulude nimekirjaga seonduvate õigusabikulude suurus 720 eurot. Ringkonnakohus peab mõlemas menetluskulude nimekirjas kajastatud kaitsja toiminguid vajalikeks ja nende eest küsitud tasu mõistlikuks. Niisiis tuleb T. Stepanovichi lepingulise kaitsjaga seonduvad õigusabikulud arvata KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel 4720 euro suuruses summas menetluskulude hulka.
135.Süüdistuse mahu muutumise tõttu osutub vääraks maakohtu otsustus jätta kogu kaitsjatasu – ringkonnakohtu meelest 4720 eurot – T. Stepanovichi kanda. Seetõttu on vaja maakohtu otsus ses osas KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus jätab viidatud kuludest siingi 1/3 riigi kanda, mõistes riigilt T. Stepanovichi kasuks välja lepingulise kaitsjaga seonduvate õigusabikulude hüvitiseks 1573,34 eurot. Ülejäänud õigusabikulud summas 3146,66 eurot jäävad T. Stepanovichi enda kanda. Et ühelt poolt peab riik hüvitama T. Stepanovichile õigusabikulud ning teiselt poolt tuleb temal maksta riigile menetluskulu hüvituseks raha (määratud kaitsja tasu 108 eurot), siis tuleb need summad tasaarveldada ning mõista riigilt T. Stepanovichi kasuks välja 1465,34 eurot.
136.T. Freile on praeguse kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses osutanud õigusabi kaks riigi õigusabi korras määratud kaitsjat, kes on esitanud ka taotlused riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks (I kd lk 31–33, 45–47, 75–77, 93–95, 106–108, 164–167, 209–211 ja II kd lk 76–77). Nähtuvalt neist taotlustest on kaitsjad taotlenud tasu toimikumaterjalidega tutvumise, kokkuleppemenetluse läbirääkimistel osalemise, kohtuistungitel osalemise ja nendeks ettevalmistamise ning sõidule kulutatud aja eest. Üks kaitsja on taotlenud ka sõidukulude hüvitamist. Kuigi on alust arvata, et kõik kaitsjate taotlustega seonduvad tasud ja kulud 28(30)
puudutavad kõiki T. Freile süüdistuses tehtud etteheiteid ning seega võiks olla alust jätta nendegi tasude ja kulude kogusummast (3531,80 eurot) 1/3 riigi kanda, nagu tuleb teha T. Stepanovichi puhul. Ometi ei pea ringkonnakohus põhjendatuks toimida niiviisi kaitsjate küsitud tasuga sõidule kulutatud aja eest ja sõidukuluga. Seda põhjusel, et sõidukulu ja sõiduga seonduv ajakulu kaasnes kõigi etteheidete menetlemisega kogumis ning oleks tekkinud samamoodi siis, kui põhjendamatuid etteheiteid ei oleks T. Freile tehtud. Niisiis on vaja maakohtu otsus selles osas KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Jätkuvalt on põhjendatud T. Frei kaitsjatele määratud sõidukulu hüvitise ja sõidule kulutatud aja eest makstud tasu (kokku 495,20 eurot) väljamõistmine T. Freilt riigi kasuks – muude toimingutega seonduvast 3036,60 euro suurusest tasust tuleb aga jätta 1012,20 eurot riigi kanda. Kokku tuleb T. Freilt riigi kasuks välja mõista kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja maakohtus 2519,60 eurot.
137.Puutuvalt süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja mõistetud õigusabikuludesse märgib ringkonnkohus esmalt, et ekslik on T. Frei kaitsja seisukoht, et kuivõrd kannatanu ei esitanud tõendeid õigusabikulude reaalse kandmise kohta, siis ei oleks tohtinud süüdistatavatelt nende kulude hüvitist välja mõista. Nagu kannatanu lepinguline esindaja ringkonnakohtule esitatud seisukohas asjakohaselt välja toob, ei ole kuluhüvitise väljamõistmiseks vajalik, et kannatanu oleks kulu juba kandnud, vaid piisab sellest, kui tõendatakse ära, et kannatanule on kulu kandmise kohustus tekkinud. Praeguses asjas esitas kannatanu lepinguline esindaja maakohtule kannatanu õigusabikulude tõendamiseks menetluskulude nimekirja koos õigusteenuse osutamise arvetega, millest järeldub, et kannatanul on tekkinud õigusabikulude kandmise kohustus 8260 euro ulatuses (I kd lk 188–196). Neist dokumentidest nähtuvad ka kannatanule õigusteenuse osutamisel lepingulise esindaja poolt tehtud toimingud ja neile kulunud aeg. Kokku on õigusteenust osutatud 59 tunni ulatuses tunnihinnaga 140 eurot. Õigusteenuse osutamisel on kannatanu lepingulisel esindajal kulunud aega: toimikuga tutvumisele ning 13. märtsil 2020 kannatanu ja prokuröriga kohtumisele, sh Tallinnast Jõhvi sellele kohtumisele sõitmisele; oportuniteedi osas kannatanu seisukoha koostamisele; 10. detsembril 2020 kohtuistungil osalemisele ja sellele eelnevalt kliendiga kohtumisele; 4. jaanuari 2021 veebiistungiks ettevalmistumisele ja sellel istungil osalemisele; 10. juunil 2022 kohtuistungil osalemisele, selleks ettevalmistumisele ning materjalidega tutvumisele; 28., 29. ja 30. juunil 2022 kohtuistungitel osalemisele ning nendeks istungiteks ettevalmistumisele;
19.septembril
kohtuistungil osalemisele, istungiprotokollidega tutvumisele, kannatanu seadusliku esindajaga kohtumisele, kannatanu positsiooni väljakujundamisele kohtuvaidluses ning kohtukõne ettevalmistamisele; 14. novembril 2022 kohtuistungil osalemisele ja selleks ettevalmistumisele. Arvestades nende toimingute sisu ja tegemise aega, on alust arvata, et kõik need toimingud on seotud just süüdistatavate süüküsimusega, mitte niivõrd kannatanu tsiviilhagiga (16. oktoobril 2020 esitas kannatanu lepinguline esindaja avalduse tsiviilhagist loobumiseks ja 5. novembril 2020 jättis maakohus tsiviilhagi läbi vaatamata). Kuna kannatanul on õigus menetluses lepingulisele esindajale, tema esindaja tunnihinda saab pidada mõistlikuks, tehtud toiminguid ei saa pidada ebavajalikeks ning toimikumaterjalide pinnalt on tuvastatav, et kannatanu lepinguline esindaja on osalenud kohtumenetluses aktiivselt, kasutades nii kohtuistungitel ristküsitlemise võimalust kui ka avaldades oma seisukohti menetluse käigus, mistõttu ei ole põhjendatud kahelda lepingulise esindaja poolt õigusteenuse osutamisele kulutatud ajas, siis leiab ringkonnakohus, et maakohus arvas kannatanu 8260 euro suurused õigusabikulud põhjendatult menetluskulude hulka ning leidis, et need kulud tuleb kannatanule hüvitada. Nagu kannatanu lepinguline esindaja ringkonnakohtule esitatud seisukohas asjakohaselt koos viitega kohtupraktikale märgib, tuleb nende kulude hüvitamisel lähtuda just KrMS §-dest 180–181, kuivõrd tegemist on süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskuludega. See tähendab, et tunnistades süüdistatavad neile esitatud süüdistuses tervikuna süüdi, oli maakohus õigustatud mõistma süüdistatavatelt KrMS § 180 alusel välja ka 29(30)
õigusabikulude hüvitise kannatanu kasuks. Et ringkonnakohus aga süüdistusi tervikuna põhjendatuks ei pea, tuleb maakohtu otsus selleski osas KrMS § 338 p-le 3 ja § 339 lg-le 2 tuginevalt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja jätta osa süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja mõistetud õigusabikuludest jätta riigi kanda. Ka siin peab ringkonnakohus õigeks toimida nii, et kummaltki süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud 4130 eurost jääb riigi kanda kolmandik, st 1376,67 eurot (see summa tuleb riigilt kannatanu kasuks välja mõista) ning mõlemad süüdistatavad peavad kannatanule hüvitama õigusabikulud kahe kolmandiku ulatuses, st 2753,33 eurot (kokku seega 5506,66 eurot).
138.Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 9. jaanuari 2023 otsuse osaliselt ja teeb ses osas uue otsuse – nagu näidatud käesoleva otsuse p-des 99, 120, 126, 131, 135, 136 ja 137. Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Kaitsjate apellatsioonid rahuldatakse osaliselt.
139.T. Stepanovichi lepinguline kaitsja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtub, et seoses apellatsioonimenetlusega on kaitsja osutanud T. Stepanovichile õigusabi 2400 euro suuruse tasuga. Selle tasu aluseks on järgmised kaitsja toimingud: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs; kliendiga vestlemine ja konsulteerimine; apellatsiooni koostamine. Kuna ringkonnakohus peab kaitsja toiminguid vajalikeks ja nende eest küsitud tasu mõistlikuks, siis tuleb 2400 euro suurune kaitsjatasu arvata KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulude hulka. Et ringkonnakohus rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni ja tühistab maakohtu otsuse, jääb see tasu apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. See tähendab, et riigilt tuleb 2400 eurot T. Stepanovichi kasuks õigusabikulude hüvitisena välja mõista.
140.T. Freile määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetlusega seonduva riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. 24. märtsi 2023 määrusega ringkonnakohus rahuldas selle taotluse, lugedes kaitsja põhjendatud tasuks 324 eurot. See tasu tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni ja tühistab maakohtu otsuse, jääb see tasu apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda.
141.Kannatanu OÜ Cafe de Flore lepinguline esindaja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtub, et seoses apellatsioonimenetlusega on lepinguline esindaja osutanud kannatanule õigusabi 1540 euro suuruse tasuga. Selle tasu aluseks on järgmised lepingulise esindaja toimingud: maakohtu otsuse ja apellatsioonide analüüs ning seisukoha kujundamine ringkonnakohtule. Kuna ringkonnakohus peab kannatanu lepingulise esindaja toiminguid vajalikeks ja nende eest küsitud tasu mõistlikuks, tuleb kannatanu 1540 euro suurused õigusabikulud arvata KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulude hulka. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse lahendi, siis tuleb need kulud jätta apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. See tähendab, et riigilt tuleb 1540 eurot kannatanu OÜ Cafe de Flore kasuks õigusabikulude hüvitisena välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
30(30)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.