Isikuvastased süüteod › Vabadusevastased süüteod

Teha uus otsus, millega:

(üks tuhat kolmsada seitsekümmend viis) eurot.

lugeda

käesoleva

otsuse

aastane vangistus üksikkaristuse suurendamise teel ja mõista Valentin Uzlovile liitkaristuseks hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest 4 (neli) aastat ja 11 kuud vangistust.

tingimisi kohaldamata ja määrata katseajaks 5 aastat.

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadist esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 15. detsembri 2022 otsusega mõisteti Lembitu Kitt KarS § 214 lg 2 p 4 ja KarS § 137 lg 1 järgi õigeks. Sama otsusega tunnistati L. Kitt süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat ja 8 kuud vangistust, samuti tunnistati ta süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 2 järgi, karistuseks mõisteti 4 aastat ja 11 kuud vangistust, KarS § 157 3 järgi ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega L. Kitile mõisteti liitkaristuseks 4 aastat ja 11 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1 2 alusel määrati, et L. Kitil tuleb koheselt ära kanda 3 aastat, 3 kuud ja 20 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati L. Kiti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg (19.02.201909.06.2022) ning loeti tema poolt koheselt ärakandmisele kuuluv karistus kantuks. Allesjäänud karistuse osa, s.o 1 aasta 7 kuud ja 10 päeva vangistust, jäeti KarS § 74 lg-te 1-3 alusel täitmisele pööramata, katseajaga 5 aastat, mille kestel kohustub L. Kitt järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Katseaja alguseks oli 15. detsember 2022. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti L. Kitilt menetluskuluna välja käekirjaekspertiisi tasu 282 eurot ja sundraha 1635 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldas kohus L. Kitil tasuda menetluskulu 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest alates. KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitati L. Kiti valitud kaitsja kulu 1500 euro ulatuses. Valitud kaitsja makstud tasu summas 18 637,50 eurot jäi L. Kiti enda kanda. Sama otsusega mõisteti Nikolai Bleskov süüdistustes KarS § 214 lg 2 p 1, 2, 4 ja KarS § 137 lg 1 järgi õigeks. KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitati N. Bleskovi valitud kaitsja kulu summas 3600 eurot. Määratud kaitsja tasu summas 10 327,20 eurot jäeti riigi kanda. Lisaks tunnistati sama otsusega Margo Jüris süüdi KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta ja 1 kuu vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti MJle liitkaristus, suurendades Tartu Maakohtu 2. novembri 2017.a otsusega kriminaalasjas nr 1-179520 mõistetud karistust ning loeti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et M. Jüris ei pane temale määratud 1 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Karistuse täitmisele pööramisel kuulub kandmisele see osa, mis ületab Tartu Maakohtu 2. novembri 2017.a otsusega mõistetud karistust ehk 3 kuud ja 11 päeva vangistust. Katseaja alguseks oli 15. detsember 2022. MJlt mõisteti menetluskuluna KrMS § 180 lg 1 alusel välja tunnistaja kulu 114,85 eurot ja sundraha 981 eurot, mida tal on võimalik tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. Valitud kaitsjale makstud tasu jäeti M.Jürise enda kanda. Lisaks mõisteti sama otsusega Valentin Uzlov õigeks KarS § 255 lg 1 järgi ja tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti V. Uzlovile liitkaristus suurendades Harju Maakohtu 1. veebruari 2018.a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-10163 mõistetud karistust ning loeti liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et V. Uzlov ei pane temale määratud 1 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Karistuse täitmisele pööramisel kuulub kandmisele see osa, mis ületab Harju Maakohtu 01.02.2018.a otsusega mõistetud karistust ehk 6 (kuus) kuud vangistust. Katseaja alguseks oli 15. detsember 2022. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti V. Uzlovilt menetluskuluna välja määratud kaitsja tasu 1048 eurot ja sundraha 981 eurot, mida on tal võimalik tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. Määratud kaitsja tasu summas 2096 eurot jäeti riigi kanda. Valitud kaitsja tasu hüvitati V. Uzlovile osaliselt, summas 8000 eurot.

Sama otsusega mõisteti VÕS § 1050, ja VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 137 lg 1 alusel MJlt ja V. Uzlovilt solidaarselt välja 14 210,97 eurot B OÜ kasuks. L. Kitt mõisteti süüdi KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus alates 2013 aastast Gennadi Okunevi juhitud Okunevi nimelisse kuritegelikku ühendusse. Tema hüüdnimi oli „Afghanets“ ehk Afgaan ning ta allus kuritegelikus ühenduses vahetult G. Okunevile. L. Kitt on kuritegeliku ühenduse hierarhias kõrgel positsioonil, olles üks „vanematest“ ehk „starši“. L. Kiti ülesandeks kuritegelikus ühenduses on tegeleda kuritegeliku ühenduse huvides rahade väljanõudmisega võlgnikelt, tehes seda osadel juhtudel vastavalt G. Okunevilt saadud juhtnööridele ning hoida G. Okunevi kursis, kuidas võlgnikelt või kuritegeliku ühenduse „kaitse“ all olevate isikute/äriühingute huvides väljanõutavate summadega läheb. Kuivõrd L. Kitt tegutses omanimelise inkassofirma I OÜ kaudu, oli kuritegelikul ühendusel võimalik enda „kaitse“ all olevate isikute võlanõudeid esitada L. Kiti kaudu näiliselt legaalsel moel. Võlgade väljanõudmisel viitas L. Kitt korduvalt oma seotusele „Okunevi“ kuritegeliku ühendusega, nimetas teisi kuritegeliku ühenduse liikmeid nn „meie omadeks“, kinnitas, et tegutseb „po ponjatijam“ ehk kuritegelikus maailmas ja „Okunevi“ ühenduses kehtivate kirJ.mata reeglite alusel, et on „pättidega üks meeskond“ ning et osa nõutavast summast läheb „ühiskassasse“. Lisaks väljapressimistele pakkus L. Kitt ka võimalust hakata tegelema nö „tünga tegemise/üle laskmisega“ tingimustel, et väljapetetud summast 50% tuleb maksta L. Kitile, millest tema omakorda maksab osa „ühiskassasse“. Kuivõrd L. Kiti poolt varaliste nõuete esitamine toimus vägivalla toel, teostas L. Kitt varalise kasu nõude mõjusama esitamise eesmärgil eraviisilist jälitust kannatanute kohta andmete kogumise eesmärgil ning kannatanute survestamise eesmärgil ka ahistava jälitamise. Samuti oli L. Kiti ülesandeks kuritegelikus ühenduses erinevate probleemide lahendamine ning osalemine selleks toimunud kohtumistel nii G. Okunevi kui ka teiste ühenduse liikmetega ning kuritegelikku ühendusse mittekuuluvate isikutega. Vajadusel vahendas L. Kitt ka G. Okunevi ja kriminaalkorras karistatud kuritegeliku ühenduse liikmete AR ning ST vahelist suhtlust, kuivõrd G. Okunev soovis konspiratsiooni eesmärgil oma kontakte nimetatud isikutega varjata. L. Kitt pani kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel kuritegeliku ühenduse huvides ajavahemikus 2017-2019 nii üksinda kui ka koos ühendusse mittekuuluva N. Bleskoviga Tallinnas ja Harjumaal toime kuritegusid – 4 väljapressimist ja ahistava jälitamise. KarS § 214 lg 2 p 1,2 järgi mõisteti L. Kitt süüdi neljas väljapressimise episoodis. L. Kitt nõudis ajavahemikul jaanuar/veebruar 2017 kuni jaanuar 2019 Tallinnas MNlt alusetult suures ulatuses varalise kasu üleandmist. 2017 jaanuari lõpus-veebruari alguses võttis ta MNga telefoni teel ühendust ja andis teada, et on VR esindaja ja soovib MNlt kätte saada võlga summas 75 000 eurot. L. Kitt hakkas intensiivselt MNle helistama ja telefoni teel sõnumeid saatma, nõudes MNlt alusetult nimetatud summa tasumist. MN andis L. Kitile teada, et antud asjas on pooleli kohtuvaidlus, mille peale L.Kitt teatas, et teda ei huvita Eesti Vabariigi kohus, ta on ise kohus. Samal ajal hakkas L. Kitt, MK esindajana, nõudma MNlt ka 60 000 euro tasumist. Raha mittemaksmisel lubas L. Kitt tulla Afganistaani poistega MN koju, kus lööb MNt makku ja näkku ning vajadusel juhtub hullematki. L. Kitt viitas, et on teeninud Afganistaanis erivägedes ja inimesi tapnud, millega suurendas ähvarduse tõsiseltvõetavust. Samuti lubas L. Kitt teavitada MN naabreid, et MN on varas ja petis, lubades panna kogu MN kodutänava täis pilte MNst ja tema naisest kommentaaridega, millised vargad nad on ja milline „kitserajakas“ MN on. Seoses L. Kiti pool varalise kasu üleandmise nõudmisega kohtusid L. Kitt ja MN 2017. aasta talvel-kevadel korduvalt Tallinnas Kristiine Keskuses asuvates söögikohtades BabyBack ja DaVinci. Ühel kohtumisel nõudis L. Kitt, et MN allkirjastaks lepingu, millega MN võtaks kohustuse tasuda VRle 75 000 eurot. Teisel kohtumisel andis L. Kitt MNle tutvumiseks lepingu, mille kohaselt pidi MN maksma L. Kitile või VRle 75 000 eurot. Kohtumistel andis L. Kitt MNle korduvalt mõista, et ta ei tegutse üksi ning vajadusel sekkuvad teised isikud. Nii mainis L, Kitt

kohtumisel söögikohas Babyback MNle, et kõrval asuv söögikoht DaVinci on tema poiste kogunemiskoht ja nad on seal valves. 12. juunil 2017 kohtumisel mainis L. Kitt, et läheb samal päeval kohtuma G. Okuneviga, andes MNle teada, et temal, VRl ja G. Okunevil on ühised huvid. MN sai aru, et L. Kitt annab aru G. Okunevile ja kui L. Kitt MNlt raha kätte ei saa, siis tulevad uued G. Okunevi mehed, kes hakkavad temalt veel karmimatel meetoditel raha nõudma. Samuti andis L. Kitt MNle teada, et osa nõutavast summast läheb „ühiskassasse“. L. Kiti poolt MNlt alusetult varalise kasu üleandmise nõudmisel nõutavad summad ajas muutusid, jäädes vahemikku 5000 kuni 80 000 eurot. Samuti muutus ajas ka n-ö nõude alus. Nimelt 2018. aasta maikuus andis L. Kitt MNle teada, et ei nõua enam VR ja MK võlgade tasumist. Samas hakkas L. Kitt nõudma MNlt 15 000 euro tasumist seoses sellega, et tema oli oma poistega teinud kulutusi. 01.06.2018 teatas L. Kitt telefoni teel MNle, et kui viimasel oli varem võimalus ennast 15 000 euro eest vabaks osta, siis nüüd „po ponjatiem“ peab MN end vabaks ostma juba 30 000 euro eest. Lisaks L. Kiti poolt MNlt raha nõudmisel vägivallaga ähvardamisele, kasutas L. Kitt MN suhtes ühel korral ka füüsilist vägivalda. Nimelt 12.06.2018 Tallinnas Vabaduse väljak 8 asuvas kohvikus Tuum toimunud kohtumisel, kus osales ka N. Bleskov, nõudis L. Kitt MNlt raha maksmist ning lükkas MNt, mille tagajärjel MN kukkus. Kukkudes lõi MN ära pea ja selja, mille tagajärjel tundis füüsilist valu. Samuti pigistas ja küünistas L. Kitt MN käsi, millega tekitas MN mõlemale käelabale nahamarrastused ning füüsilist valu. 27.08.2018 kohtumisel Kristiine Keskuses nõudis L. Kitt MNlt 30 000 euro tasumist kinnitades, et selle summa tasumisel MN rohkem enam midagi tasuma ei pea. Kuivõrd MN nõutud summat ei tasunud, siis nõudis L. Kitt jätkuvalt antud summa tasumist MN poolt. 03.10.2018 kohtumisel Kristiine Keskuses ütles väga agressiivne L. Kitt MNle, et panevad tema pea vardasse. Selles väljapressimise episoodis oli kohtu alla antud ka N. Bleskov, keda süüdistati ühiselt L. Kittiga MNlt raha väljapressimises. Alates 2018 maikuust kaasas L. Kitt MNlt alusetult varalise kasu üleandmise nõudmisse ka N. Bleskovi. Viimase roll oli oma kohalolekuga suurendada kannatanus hirmutunnet ja näidata L. Kiti ähvarduste tõsiseltvõetavust, et tal on tõepoolest nn omad poisid. Korduvalt käis N. Bleskov koos L. Kitiga MN elukoha XXX, Tallinn juures, kus L. Kitt nõudis MNlt vara üleandmist.

Kuna AÄ poolt väljastatud kviitungid on RK poolt allkirjastatud, siis tuleb RKl ONle 60 000 eurot ära maksta. RK ütles L. Kitile, et ta ei ole antud raha saanud. 2017. aasta sügisel võttis L. Kitt RKga uuesti ühendust ja tahtis kohtuda. Kohtumine toimus 25.08.2017 XXX, Tallinn asuvas ON kontoris. Antud kohtumisel osales ON, L. Kitt, N. Bleskov ja RK. Kohtumisel sundis L. Kitt RK alla kirJ.ma kokkuleppele, millega RK võtaks omaks võla summas 69 000 eurot ning teostaks ONle esimese makse 10.09.2017. L. Kitt ähvardas RK ja tema lähedaste elu „ära rikkuda“, kui viimane kokkulepet ei allkirjasta. RK, kartes ähvarduste täideviimist ja tundes hirmu oma lähedaste pärast, allkirjastas kokkuleppe. Seejärel jätkas L. Kitt antud kokkuleppe alusel RK käest alusetult varalise kasu üleandmise nõudmist. L. Kitt ähvardas nii telefoni teel kui ka kohtumistel RK korduvalt vägivallaga, lubades RK lõualuud puruks peksta, samuti lubas L. Kitt saata RK juurde noored poisid, kes annavad RKle õppetunni, annavad talle peksa. Ähvarduste käigus viitas L. Kitt endale kui isikule, kes on Afganistani sõjas inimestel kõrisid läbi lõiganud ja tapnud ning N. Bleskovile kui endisele Permi grupeeringu ühele liidritest. Samuti andis L. Kitt jutuajamise käigus mõista, et kui RK ei maksa võlga ära, siis tulevad nn „kolmandad isikud“, kes võivad tema auto ära lõhkuda. Samas episoodis oli väljapressimise süüdistusega koos L. Kittiga kohtu alla antud ka N. Bleskov, kes samuti nõudis RKlt alusetult varalise kasu nõudmist. Ta helistas RKle korduvalt ning andis talle teada, et raha mittetasumisel hakatakse asju teistmoodi ajama, samuti seda, et võib talle haiget teha, aga ta ei soovi seda, mistõttu oleks RKl mõistlik raha ära maksta. Samuti viibis RK ja L. Kiti kohtumiste juures alati ka N. Bleskov, kes nõudis koos L. Kitiga RK poolt raha tasumist. Varalise kasu üleandmise nõudmisel lähtus N. Bleskov L. Kitilt saadud juhistest ja korraldustest. N. Bleskovi roll oli oma kohalolekuga suurendada kannatanus hirmutunnet ja näidata L. Kiti poolsete väljaütlemiste tõsiseltvõetavust. Kõiki L. Kiti ja N. Bleskovi poolseid väljaütlemisi ja tegevust varalise kasu üleandmise nõudmise käigus tajus RK ähvardusena kasutada raha tasumata jätmisel tema või tema pereliikmete suhtes vägivalda, ehk ähvardusena tekitada tervisekahjustus. L. Kitt nõudis alates aprillist 2018 Tallinnas HHlt alusetult suures ulatuses varalise kasu üleandmist vägivallaga järgmiselt. Politsei- ja Piirivalveameti 1. märtsi 2018 määrusega lõpetati HH suhtes kuriteokoosseisu puudumisel menetlus kriminaalasjas nr 14221000147. Antud kriminaalasjas kahtlustati HH kelmuse toimepanemises, kus HHga seotud äriühing L jättis JTga seotud äriühingule P OÜ-le (endine nimi J OÜ) kauba tarnimata, millega põhjustati JTga seotud äriühingule varaline kahju summas 274 672,54 eurot. Aprillis 2018 hakkas L. Kitt järjepidevalt HHle helistama ja nõudma 300 000 euro suuruse võlgnevuse tasumist JTle. HHlt ütles L. Kitile, et kui tal on pretensioone, siis pöördugu nõudega kohtusse, mille peale L. Kitt vastas, et tema kohtuga asju ei aja, tal on omad meetodid raha nõudmiseks. Varalise kasu üleandmise nõudmise käigus ähvardas L. Kitt HH vägivallaga, ähvardades noaga HH sõrmed maha lõigata, samuti kätte saamisel „lõuga anda“, „ära taguda“. L. Kitt rääkis, et on endine Afganistani sõja dessantväelane ja on selle käigus omandanud erinevaid oskusi, jättes sellega kannatanule mulje, et L. Kitt on omandanud erinevaid oskusi, mis on seotud piinamise ja vägivallaga. L. Kitt püüdis HHga korduvalt kokku saada, käies korduvalt tema töökohas ja kodu juures, kuid HH vältis kohtumist. Telefoni vestluse ajal HHga on L. Kitt andnud vahepeal telefoni üle N. Bleskovile, kes on end tutvustanud ja siis andnud telefoni tagasi L. Kitile. Sellega andis L. Kitt HHle mõista, et ta ei tegutse üksi. Seejuures suheldes HHga nimetas L. Kitt N. Bleskovi kunagiseks Permi kuritegeliku grupeeringu liidriks. N. Bleskovi süüdistati samuti HHlt raha väljapressimises ühiselt L. Kittiga. N. Bleskovi roll oli oma kohalolekuga suurendada kannatanus hirmutunnet ja näidata L. Kiti poolsete väljaütlemiste tõsiseltvõetavust.

Kõiki L. Kiti ja N. Bleskovi poolseid väljaütlemisi ja tegevust varalise kasu üleandmise nõudmise käigus tajus HHlt ähvardusena kasutada raha tasumata jätmisel tema või tema pereliikmete suhtes vägivalda, ehk ähvardusena tekitada tervisekahjustus. L. Kitt nõudis alates augusti lõpust/septembri algusest 2017 kuni märtsini 2018 AVlt alusetult suures ulatuses varalise kasu üleandmist vägivallaga. järgmiselt. Detsembris 2016 ST, V. Uzlovi ja M.Jürise poolt toime pandud kelmusega põhjustati AVga seotud äriühingule B OÜ varaline kahju summas 95 000 eurot. Seoses antud varalise kahju tekitamisega võttis L. Kitt AVga juuli lõpus/augusti alguses 2017 telefoni teel ühendust ning soovis temaga kohtuda. Kohtuti Kristiine Keskuses, kuhu L. Kitt tuli koos STga. Sellel kohtumisel näitas ST valmisolekut hüvitada B OÜ-le tekitatud varaline kahju. Mõned nädalad hiljem helistas L. Kitt taas AVle ja soovis uuesti kohtuda. Kohtuti jälle Kristiine Keskuses, kuhu L. Kitt tuli koos STga. Sellel korral anti AVle teada, et mingit kahju hüvitama ei hakata. L. Kitt ütles AVle, et selline otsus on vastu võetud ülevalt poolt, millest AV sai aru, et tegemist on kellegi kollektiivse otsusega. 2017. aasta augusti lõpus/septembri alguses helistas L. Kitt jälle AVle ja soovis uuesti kohtuda. Kohtuti Kristiine Keskuses asuvas kohvikus DaVinci. L. Kitt teatas AVle, et sai Sankt-Peterburist infot selle kohta, et AVl on eraisikuna suur võlg. Väidetavalt võlgnes AV ASle 320 000 eurot. AV selgitas L. Kitile, et temal eraisikuna ei ole mingeid võlgasid, soovides näha dokumente võla kohta ja kohtuda väidetava laenuandjaga. Samuti pakkus AV pöörduda kohtusse, kui on olemas reaalsed faktid, mis kinnitavad tema võlga, mille peale L. Kitt andis ärritunult teada, et AV on petnud lugupeetud inimesi ja see raha saadakse tema käest niikuinii kätte. Seejuures ütles L. Kitt, et AV võib 320 000 eurost maha arvestada 95 000 eurot. AV selgitas, et 95 000 eurot kuulub äriühingule B OÜ ja see ei ole puutumus sellega, et tema olevat kellelegi eraisiku võlgu. Selle peale teatas L. Kitiga kaasas olnud meesterahvas, et sa keeldud ilmaaegu, sulle pakutakse head varianti. Mingid päevad hiljem kohtuti Kristiine Keskuses uuesti ja AV rääkis L. Kitile taaskord, et ta ei ole kellelegi võlgu. L. Kitt vastas selle peale, et kui vaja, siis nad võivad sügavamalt kaevata. AV soovitas uuesti, et pöördugu kohtusse. Seejärel võttis L. Kitt AVga uuesti ühendust ligi pool aastat hiljem. Nimelt 20.03.2018 kella 15.00 paiku läks L. Kitt AV ja tema pere kasutuses olnud kinnistu territooriumile aadressil XXX ning nõudis AVlt enda majja sisse laskmist. L. Kitt püüdis majja siseneda ning nõudis AVlt raha üleandmist teatades, et AV tagastab niikuinii neile 300 000 eurot, nad ei jäta teda rahule. L. Kitt rääkis kannatanuga suheldes kogu aeg „meie“ vormis ning kuna kannatanu oli saanud aru, et L. Kitt on seotud „Okunevi“ kuritegeliku ühendusega, kuhu kuulub n-ö „brigadirina“ ka ST, siis suheldes kannatanuga „meie“ vormis, esindab L. Kitt „Okunevi“ kuritegelikku ühendust. Samuti ütles L. Kitt AVle, et „sul on nii ilus maja“, mida kannatanu tajus kui ähvardust, et raha mittetasumisel võib tema majaga midagi juhtuda ning ta võib majast ilma jääda. Lisaks viitas L. Kitt ähvarduste käigus endale kui isikule, kes on endine dessantväelane ja osalenud Afganistani sõjas. L. Kiti tegevuse ja väljaütlemiste tagajärjel, samuti saades aru, et L. Kitt esineb oma nõudmistes „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse nimelt, tundis kannatanu AV tõsiseltvõetavat hirmu oma elu ja tervise, oma vara ning oma perekonnaliikmete julgeoleku pärast. Maakohus mõistis vaidlustatud kohtuotsusega N. Bleskovi õigeks kõigis kolmes väljapressimise episoodis, milles oli talle esitatud süüdistus koos L. Kittiga. RK episoodis leidis kohus, et esitatud tõendite pinnalt ei saa teha järeldust, et N. Bleskov ja L. Kitt tegutsesid RKlt oletatava võlgnevuse nõudmisel kooskõlastatult ja ühtse teoplaani alusel ning et ka N. Bleskov valitses tegu ja eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub ka temast. Kannatanu RK on öelnud, et igal tema kohtumisel N. Bleskov üldse ei viibinudki. N. Bleskov ei ole RK ähvardanud ja puuduvad tõendid ka selle kohta, et ta olnuks teadlik L. Kitti poolt RK suhtes tehtud ähvarduste sisust. N. Bleskov ise ei otsustanud midagi, käis L. Kittiga kaasas tema kutsel. L. Kitt kasutas ära N. Bleskovi tausta (varasem vangistus) ja rääkis omal initsiatiivil, et N. Bleskovi näol pole tegemist poisikesega, kasutas oma nõudmistel „meie“-vormi. Tõsi, kannatanus võis hirmu tekitada see, et võlanõudmisel ei viibinud L. Kitt alati üksi ja on ilmne, et L. Kitt lootis

sellega, et temal oli kaasas N. Bleskov, oma tõsiseltvõetavust suurendada. Kuid kohtu hinnangul ei saa väita, et ka N. Bleskov valitses tegu. Pole ka tõendeid selle kohta, et N. Bleskov vähemalt möönis, et nõudel pole seaduslikku alust. N. Bleskov ei ole eitanud, et ta mõnikord võlgnikele ka selgitas, et oma võlad tuleb ära tasuda, võis isegi kõvemat häält teha, kuid see asjaolu üksi ei tee temast väljapressijat. Igal juhul jääb kohtule kahtlus, et N. Bleskov ei teadnud võlgnevuse nõudmise alusetusest ja L. Kiti ähvarduste sisust kannatanule või et need heaks kiitis. Seda veendumust kinnitavad ka teistes väljapressimise episoodides esitatud tõendid, millistest nähtub, et N. Bleskov käis sageli L.Kitiga erinevatel kohtumistel kaasas, kuid tema roll oli pigem sündmuste käiku rahustada, mitte eskaleerida ega kannatanuid hirmutada. Mitmetel kohtumistel ta üldse ei viibinudki, seega ei pruukinud ta viimaste sündmuste arenguga üldse kursiski olla. Asjaolu, et kannatanu tajus teda tegutsevana koos L.Kitiga, ei oma tähtsust. Ilmselt oligi see L. Kiti eesmärk, kuid pole tuvastatav, et see olnuks ka N. Bleskovi eesmärk, et tema juuresolek oleks suurendanud L. Kiti tõsiseltvõetavust. Igal juhul kinnitab seda, et N. Bleskovil ei olnud L. Kitiga ühtset teoplaani ka see, et kuritegeliku ühenduse juht G. Okunev oli üsna häiritud sellest, et L. Kitt on oma tegevusse kaasanud N. Bleskovi, kes ilmselt G. Okunevi arvates pigem takistas L. Kitil tõhusalt võlgu välja nõuda. Isikut ei saa süüdi tunnistada kaastäideviimises pelgalt selle asjaolu tõttu, et ta on viibinud teo toimepanijaga koos sündmuskohal samas ruumis. Pole alust ka väita, et N. Bleskov oleks aru saanud, et nõue ei tugine seaduslikule alusele. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb kuriteo grupilist toimepanemist puudutavad kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 26). MN väljapressimises õigeksmõistmist põhjendab maakohus järgnevalt. N. Bleskov mingit füüsilise ohu tunnet MNs ei tekitanud nagu kannatanu kohtuistungil selgitas, vastupidi, ta nimetas, et N.Bleskov oli see, kes ta vähemalt ära kuulas ja arutles asjade üle ning kokkusaamistel pigem rahustas L.Kitti. Kohus leiab, et N.Bleskovi osas ei ole esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et ta oleks kannatanuid ähvardanud, olnud teadlik L.Kiti ähvardustest või nendega nõustunud ehk neid heaks kiitnud. Samuti ei ole tõendatud, et L.Kitil ja N.Bleskovil olnuks ühine teoplaan võlgnevuse kättesaamiseks MNlt, N. Bleskov viibis sageli MNga kohtumiste juures ja pelgalt seepärast ei saa teda süüdi mõista väljapressimises. Malemäng MN maja läheduses ei ole ka iseenesest karistatav.Saate Võlakütid tegijad, kes kriminaalasjas tunnistusi andsid, kasutasid sedasorti malemängu oma saate elavdamiseks, selle kohta on nad kohtus ütlusi ka andnud. Mitmel korral oli N. Bleskovi ja L. Kiti viibimine erinevates kohtades seoses MNga tingitud just saate salvestamisest. Prokuratuuri hinnangul oli N. Bleskovi ülesanne oma kohalolekuga suurendada nõudmisega kaasnenud ähvarduste tõsiseltvõetavust. Kohus nõustub sellega, et see võis olla L. Kiti soov ja nägemus, kuid see ei olnud N. Bleskovi enda soov ega nägemus. N. Bleskov on kohtule selgitanud, et tema käis L.Kitiga kaasas viimase kutsel, et vältida sündmuste eskaleerumist (rünnet L.Kiti vastu näiteks vms), ta võis võlgnikule kohtumisel ka öelda, et võlad tuleb varem või hiljem ikka ära maksta, kui võlgu ollakse. Kohtu hinnangul selline käitumine automaatselt väljapressimise koosseisu ei täida. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et N. Bleskovi teopanus ei ole ka selle episoodi juures sedavõrd oluline, et täidaks süüteokoosseisu. Kuriteo toimepanemisest isikute grupis jäi kohus juba eelmise episoodi juures esitatud seisukoha juurde ja see käib ka antud episoodi kohta, kohus seda korrata ei pidanud vajalikuks. H episoodi osas leidis kohus, et N.Bleskovi süü ei ole tõendamist leidnud. L.Kitt on rääkinud, et N.Bleskov on tema vana sõber, kelle ta kutsus kaasa endaga võlgu nõudma erinevatelt isikutelt kui turvameest. N. Bleskov oli sellega nõus ja käiski temaga sageli koos võlgnikke otsimas. N. Bleskov on seda kinnitanud. Kuid mitte ühegi tõendiga ei ole kinnitust leidnud, et N. Bleskov oleks kedagi võlgnikest ähvardanud, seda ei ole muuhulgas kinnitanud ka HH. Tõendamist ei ole leidnud ka see, et N. Bleskov oleks teadnud, et L. Kitt peale võla nõudmise

võlgnikke ka ähvardab. Oletustele ei saa süüdimõistvat kohtuotsust rajada. Kas N. Bleskov oli teadlik sellest, et tegelikult ei ole L.Kitil alust võlgnevust nõuda HHlt, sellele küsimusele saab vastata eitavalt pelgalt objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast. Mida püüdis L. Kitt tegelikult saavutada sellega, et ta kõikjale võlgnikega kohtumistele N. Bleskovi kaasa kutsus, seda võib vaid oletada. Võibki olla, et kannatanud tajusid, et võlgu nõutakse grupi poolt ja mitme isiku kohaolu võis neid hirmutadagi, kuid kohtul ei ole tõendeid selle kohta, et võlgniku hirmutamine olnuks N. Bleskovi enda soov ja tahe. Asjaolu, et L. Kitt üritas kannatanutele üldiselt sageli selgitada, et N. Bleskovi tausta kohta võiksid nad huvi tunda, ei tee N. Bleskovist veel süüdlast. N. Bleskov ise ei ole oma taustinformatsiooniga kellegi ees esinenud. Tähelepanu väärib, et isegi G. Okunev on ühes oma telefonikõnes sisuliselt öelnud, et pole hea, et L. Kitt N. Bleskoviga suhtleb, et N. Bleskov „paitab L-l pead“ ja see L-ile meeldib ehk sellest võib välja lugeda, et N. Bleskov tegelikult segab nii-öelda „korralikku“ võlanõudmist. Mitmed kannatanud on öelnud, et N. Bleskov oli pigem see, kes olukorda sageli rahustas. L. Kitt mõisteti süüdi KarS § 1573 järgi järgnevas. Ajavahemikul 15.04.2017 kuni 22.12.2017 otsis L. Kitt järjepidevalt erinevaid kanaleid pidi TNga kontakti selleks, et mõJ.da läbi tema MNt L. Kitile raha andma. 15.04.2017 helistas L. Kitt TN kasutuses olnud abonentnumbrile XXXXXXXX ning andis teada, et kui MN MKle ja VRle võlga ära ei maksa, siis hakkab ta võlga nõudma TNlt, kuivõrd viimane on käendaja. TN selgitas L. Kitile, et ta tühistas käenduse, kuivõrd VR ei täitnud enda kohustust kanda üle 10 000 eurot. Pärast seda kõnet TN enam L. Kiti kõnedele ei vastanud, mistõttu hakkas L. Kitt saatma TNle telefoni teel sõnumeid. Alates 16. aprillist 2017 kuni juuni alguseni 2017 saatis L. Kitt TNle paarkümmend sõnumit. L. Kitt ähvardas teatada ajakirjandusele ja naabritele, et TN on pettur ja kaabakas. Seejuures saatis L. Kitt sõnumeid hilistel õhtutundidel, millega oluliselt häiris kannatanu öörahu. Kuivõrd TNl on südamerütmihäired ja kõrgenenud vererõhk, siis L. Kiti poolt saadetud sõnumite tagajärjel halvenes kannatanu enesetunne sedavõrd, et ta oli sunnitud võtma ravimeid ning ei saanud öösel magada. 2017 juunis vahetas TN ära oma abonentnumbri. Pärast seda hakkas L. Kitt käima XXX, Tallinn kortermajas elava TN trepikoja ukse taga. Kuivõrd kortermaja trepikoja uks oli lukus, siis helistas L. Kitt TNle läbi fonoluku ja soovis enda majja sisse laskmist. TN L. Kitti majja ei lasknud. Kui TN enam läbi fonoluku kontakteerumisele ei vastanud, hakkas L. Kitt helistama läbi fonoluku TN naabritele ja teda laimama. Vältimaks L. Kiti poolt naabrite selliselt tüütamist, suhtles TN edaspidi L. Kitiga ukse fonoluku kaudu. Kuigi TN L. Kitile maja ust ei avanud, pääses L. Kitt ometigi majja ja käis korduvalt TN korteri ukse taga. Jätkuvalt soovis L. Kitt läbi TN mõJ.da MNt varalist nõuet üle andma. Samuti ähvardas L. Kitt pöörduda ajakirjanduse ja maja elanike poole ning anda teada TN ja MN nn pahategudest. Ajavahemikul juuni 2017 kuni 22. detsember 2017 käis L. Kitt TN elukoha kortermaja ja korteri ukse taga keskmiselt korra nädalas. Samuti kleepis L. Kitt oktoobris 2017 XXX, Tallinn asuva maja trepikotta A4 formaadis paberilehti, millele oli trükitud tekst “SAAGE TUTTAVAKS! SIIN KELMID JA VARGAD NNN! PEAVARAS, MN, TEMALE ALLUVAD NAINE - MN JA M.I EMA - TN. KELM TN ELAB XXXXX. EESTI RAHVAS HOIDKE EEMALE NENDEST PETTURITEST!!!!!“ ning pildid MNst ja MNst. Oma sellise tegevusega otsis L. Kitt järjepidevalt TN tahte vastaselt temaga kontakti ning tema tegevus hirmutas ja häiris oluliselt TNt. L. Kitile ja N. Bleskovile oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla ka KarS § 137 lg 1 järgi vastavalt kolmes ja ühes episoodis. L. Kitti süüdistati kahel korral üksi ja ühel korral koos N. Bleskoviga eraviisilise jälitustegevuse toimepanemises järgnevalt. L. Kitt, omamata jälitustegevuseks seaduslikku õigust vastavalt KrMS § 1261 lg-s 5 sätestatule, teostas HH suhtes eraviisilist jälitustegevust järgnevalt. 30.06.2018 õhtul Harjumaal XXX teostas L. Kitt HH ja tema lähedaste elukohtade juures KrMS § 1265 esimeses

lõikes nimetatud jälitustoimingut (varjatud jälgimist) HH suhtes eesmärgiga koguda andmeid HH elukoha, liikumisteekonna ja sõidukite kohta. Samuti L. Kitt ja N. Bleskov, omamata jälitustegevuseks seaduslikku õigust vastavalt KrMS § 1261 lg-s 5 sätestatule, teostasid HH suhtes eraviisilist jälitustegevust ühiselt ja kooskõlastatult järgnevalt. 01.07.2018 päevasel ajal Harjumaal XXX teostasid L. Kitt ja N. Bleskov HH ja tema lähedaste elukohtade juures KrMS § 1265 esimeses lõikes nimetatud jälitustoimingut (varjatud jälgimist) HH suhtes eesmärgiga koguda andmeid HH elukoha, liikumisteekonna ja sõidukite kohta. Varjatud jälgimise teostamise ajal kasutasid L. Kitt ja N. Bleskov HH tegevuse jälgimiseks binoklit. Samuti L. Kitt, omamata jälitustegevuseks seaduslikku õigust vastavalt KrMS § 1261 lg-s 5 sätestatule, teostas MN suhtes eraviisilist jälitustegevust järgnevalt. L. Kitt teostas 21.08.2018 kella 12.00 ajal Tallinnas XXX tänaval KrMS § 1265 esimeses lõikes nimetatud jälitustoimingut (varjatud jälgimist) MN suhtes eesmärgiga koguda andmeid MN elukoha, liikumisteekonna, sõidukite kohta. Varjatud jälgimise teostamise ajal viibis L. Kitt tema kasutuses olevas sõidukis ja kasutas andmete kogumisel MN tegevuse jälgimiseks binoklit. Maakohus mõistis L. Kiti ja N. Bleskovi KarS § 137 lg 1 järgi õigeks. 30.06.2018 episood (süüdistus ainult L.Kitil). Kohus leidis, et kõne JRle, mida prokurör peab oluliseks tõendiks, on tehtud enne süüdistuses näidatud kuupäeva (kõne oli 24.06.2018 ja süüdistus on esitatud 30.06.2018 episoodi kohta). Teiseks, L. Kitt ei varjagi oma kõnes, et keegi on maja juures ja jälgib. Kas see ka tegelikult nii oli, selle kohta tõendid puuduvad. Ei saa välistada, et selline jutt oli üks L.Kiti survestamismeetodeid. JR igatahes tema juttu ei uskunud, sest tegelikkus sellega kokku ei läinud, mida L. Kitt ütles poisse nägevat. Seda on kinnitanud ka tunnistaja LN. Jälitusprotokollist nähtub ka see, et L. Kitt ja tema poisid käisid JR kodu juures jälgimas ja kaardistamas HH tegevust (kõned 25.06.2018.a ja 30.06.2018.a – IM ja L. Kiti vahel). Kas ja millal selline jälgimine tegelikult aset leidis, selle kohta tõendid puuduvad. Arvestades L.Kiti puhul temale iseloomulikku harjumust suurustada ja kelkida oma sidemete ja töövõtetega, ei ole midagi imekspandavat, kui tema jutt oli täielik bluff. Binokkel küll leiti L.Kiti autost, kuid selle olemasolu sõidukis ei tähenda veel varjatud jälgimist. LN on kinnitanud, et N. Bleskov ei ole temaga, HHga ega tema lähedastega kontaktis olnud. Kohus leidis, et kui L. Kitt viibis MN elukohas, siis järelikult elukoha kohta ta andmeid ei kogunud. L. Kitt viibis oma sõidukis, mille kohta MNl oli piisavalt teadmist, et selline sõiduk on L. Kiti kasutuses. Seega ei ole alust väita, et ta jälgis MNt varjatult. Seda, et L. Kitt käis korduvalt kannatanu kodu juures teda jälgimas ja andis sellest kannatanule ka teada, et on tema tegemistega kursis, saab tõesti möönda, kuid süüdistus on esitatud konkreetselt 21.08.2018 kohta ja seda varjatud jälgimises. Kohus leidis, et N. Bleskovi ja L. Kiti tegevuses ei esinenud piisavat ulatust ja vaatluse intensiivsust, et nende tegevus kvalifitseeruks KarS § 137 järgi. Riigikohtu seisukohast (RKKK 3-1-1-93-15 p-d 90 ja 97) võib tuletada üldisema reegli, et mistahes eraviisiline jälitustoimingu tunnustele vastav tegevus on vaadeldav eraviisilise jälitustegevusena KarS § 137 mõttes ainult siis, kui see tegevus on piisavalt ulatuslik ja süsteemne ehk võrreldav professionaalse jälitustööga. Antud juhul see kindlasti professionaalse jälitustööga võrreldav ei olnud. L. Kitt ja N. Bleskov ei ole sisuliselt varjanud, kus nad on ja mida vaatavad (L. Kitt teavitas sellest ka IMt, kellega oli plaan koos telesaadet teha võlgnikest). Pelgalt kellegi maja binokliga vaatamise pinnalt ei saa teha järeldust, et tegemist võiks olla KarS § 137 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Kohtu hinnangul võiks siin üldiselt kõne alla tulla nii HH kui MN kui kannatanute ahistav jälitamine koostoimes kriminaalasjas teistes kuriteoepisoodides kogutud tõenditega, kuid selles ei ole süüdistust esitatud ei L. Kitile ega N. Bleskovile.

V. Uzlov ja M. Jüris mõisteti KarS § 209 lg 2 p 3,4 järgi süüdi selles, et nemad ühiselt ja kooskülastatult STga panid B OÜ suhtes kelmuse toimepanemises järgnevalt. 2016 oktoobris mainis B OÜ juhatuse liige AV oma tuttavale V. Uzlovile, et otsib portatiivseid röntgenaparaate. V. Uzlov ütles, et tal on tuttav, kes tegeleb seadmete tarnimisega ja edastas AVle VN nimelise isiku telefoninumbri. V. Uzlov iseloomustas VNt kui usaldusväärset ja mitmekülgset äripartnerit. AV võttis telefoni teel VN nimelise isikuga ühendust ning lepiti kokku kohtumine Liivalaia 33, Tallinn asuvas hotellis Radisson Blue. Tegelikkuses esines VN nime all ST. 24.10.2016 toimunud kohtumisel tutvustas AV VN nime all esinenud STle oma äriühingut ja selgitas, milliseid seadmeid soovitakse soetada. ST ütles, et tema äriühing võib mitmeid soovitud seadmed tarnida. Seadmed pidi tarnima äriühing J OÜ, mille tegevdirektorina ST end esitles. Detsembris 2016 tekkis AVl vajadus soetada kaks tööstusseadet Eresco 52 MF4-CL ning AV võttis 19.12.2016 uuesti VN nime all esinenud STga ühendust. AV ja ST leppisid kokku, et äriühing J OÜ tarnib B OÜ-le kaks tööstusseadet Eresco 52 MF4-CL kogumaksumusega 100 000 eurot. ST ja V. Uzlov leppisid MJga kokku, et äriühingu B OÜ poolt kantakse seadmete eest raha M.Jürise kontrolli all oleva äriühingu M OÜ (endine nimi H OÜ, registrikood XXXXXXXX) pangakontole. Seejärel teatas ST AVle, et B OÜ-le esitab seadmete eest arve mitte J OÜ, vaid M OÜ (endine nimi H OÜ). Seejärel koostas V. Uzlov 29.12.2016 M OÜ (endine nimi H OÜ) nimelt arve nr 1-291216 viitega lepingule nr RL2812161 summas 100 000 eurot ning edastas selle enda poolt varem loodud e-posti aadressilt VVV VN nimelt AV e-posti aadressile AAA. 29.12.2016 teostas AV esitatud arve alusel B OÜ pangakontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank M OÜ (endine nimi H OÜ) pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank ülekande summas 95 000 eurot. Seejärel, V. Uzlovi ja ST korraldusel, organiseeris M. Jüris M OÜ (endine nimi H OÜ) pangakontole laekunud rahaliste vahendite sularahas väljavõtmise, kasutades selleks enda kontrolli all olevaid enda ja teiste isikute pangakontosid. Vastavalt eelnevale kokkuleppele pidi seadmete müügiga seotud leping nr RL281216-1 allkirjastatama samal päeval pärast B OÜ poolt seadmete eest arve tasumist. 29.12.2016 leppiski AV telefoni teel STga kokku, et samal päeval kohtutakse ja allkirjastatakse antud leping, kuid ST kokkulepitud kohtumisele ei ilmunud, samuti ei olnud AVl enam võimalik temaga telefoni teel ühendust saada. Oma tegevusega lõid V. Uzlov, ST ja M. Jüris AVle ebaõige ettekujutuse, justkui B OÜ sõlmis M OÜ-ga (endine nimi H OÜ) lepingu, mille alusel tarnitakse B OÜ-le kaks tööstusseadet Eresco 52 MF4-CL. Tegelikkuses puudus STl, V. Uzlovil ja MJl tahe ja võimalus B OÜ-le antud seadmeid tarnida. Isikute eesmärgiks oli saada B OÜ-lt pettuse teel 95 000 eurot, ilma vastu sooritust tegemata. Oma tegevusega põhjustasid ST, V. Uzlov ja M. Jüris äriühingule B OÜ varalise kahju summas 95 000 eurot, so suure varalise kahju. V. Uzlovile oli esitatud süüdistus ka KarS § 255 lg 1 järgi ja nimelt selles, et ta kuulus G. Okunevi poolt juhitud „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt 2016. aastast. Kuritegeliku ühenduse hierarhias allus ta STle. V. Uzlovi ülesandeks oli kuritegelikus ühenduses narkootiliste ainete käitlemisega seotud ning varavastaste kuritegude toimepanemine ning vajadusel osalemine erinevate probleemide lahendamiseks toimunud kokkusaamistel, millest võtsid osa „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liikmed. V. Uzlov allus ST korraldustele ning osaleb ühenduse liikmena konflikte lahendamisel, võimendades oma füüsilise kohalolekuga kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu ning selle autoriteeti konfliktis ühenduse poolt karistatava või survestatava isiku suhtes. V. Uzlov osales koos teiste ühenduse liikmetega ka äriühingu juhtimisega seonduvate vaidluste lahendamisel, kasutades oma füüsilise kohalolekuga teise vaidluses osaleva poole esindajate äriühingu ruumidesse juurdepääsu piiramist ja ettevõtte igapäevatöö häirimist. Nimelt piirasid Tallinnas XXX asuva toitlustusasutuse „Talleke ja Pullike“ tegutsemisega seonduvate probleemide lahendamisel 2016. aasta alguses ST, VS, V. Uzlov, EL, RD, KH oma füüsilise kohalolekuga nimetatud toitlustusasutuste omanike ja rentnike tegevust, lubamata neid äriühingu ruumidesse siseneda

ja takistades restorani igapäevast tegutsemist restorani sulgemisega 1-2 nädalaks. Kirjeldatud survemeetodite kasutamisega saavutasid kuritegeliku ühenduse liikmed kontrolli restorani opereerimisega tegeleva äriühingu K OÜ üle, mille tulemusena tõrjuti äriühingust eelnevad juhatuse liikmed, töötajate töölepingud vormistati ümber ja toitlustusasutust hakkas opereerima KT OÜ, mille üheks juhatuse liikmeks sai toitlustusasutuse hõivamise järgselt ka ST ning omanikeks läbi J OÜ alates 18.05.2016 ST ja VS. V. Uzlov pani kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel kuritegeliku ühenduse huvides koos kuritegeliku ühenduse liikmete VSi ja STga 15.03.2017 Tallinnas toime KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, võttes kannatanult GKlt seadusliku aluseta ja vägivalda kasutades vabaduse. 01.02.2018 Harju Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-17-10163 mõisteti V. Uzlov eelnimetatud kuritegude ning lisaks ka KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi ning teda karistati vangistusega 4 aastat tingimisi 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga, kohesele ärakandmisele kuulus karistusest 8 kuud ja 10 päeva. Samuti pani V. Uzlov kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel 2016. aastal kuritegeliku ühenduse huvides koos ST ja kuritegelikku ühendusse mittekuuluva MJga toime kelmuse suures ulatuses B OÜ suhtes (kahjusumma 95000 eurot), milline tegevus on kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi Maakohus mõistis V. Uzlovi kuritegelikku ühendusse kuulumises õigeks ja põhjendas oma seisukohta järgmiselt. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et V.Uzlov oleks saanud korraldusi STlt, et ta oleks osalenud niinimetatud „strelkadel“ ehk ühenduse kokkusaamistel, et ta oleks olnud aruandekohustuslik ST ees. Pole esitatud tõendeid ka selle kohta, et V.Uzlov oleks toetanud vanglas olevaid ühenduse liikmeid või et teda ennast oleksid vangistuse ajal toetanud kuritegeliku ühenduse liikmed. Tallinna Vangla vastuskirjast 23.04.2019 nähtuvalt toetas teda vanglas oleku ajal tema isa. Viimane asjaolu küll kuidagi kuritegelikku ühendusse kuulumist ei kinnita, pigem vastupidi. Mis puutub restorani Talleke ja Pullike niinimetatud ülevõtmisse, siis ka selle kohta esitatud tõendid ei kinnita väljaspool mõistlikku kahtlust seda, et V.Uzlov oli kuritegeliku ühenduse liige. Mitte ükski neist ei puuduta V. Uzlovi. V. Uzlovi seotust XXX äripindadega näitavad küll Äriregistri väljavõtted (16.kd, tl 92 -106) – nähtub, et OÜ B tegutses alates 06.12.2016 (aadressiks märgitud mh ka XXX alates 06.12.2016), juhatuse liige V. Uzlov. Kuid sellest ei saa kohtu hinnagul järeldada kuritegelikku ühendusse kuulumist või mittekuulumist. Antud asjaolu võib pigem kinnitada seda, et V.Uzlov oli ilmselt STle üsna hea tuttav. Lisaks on kohtule esitatud kaitsja poolt tõendid selle kohta, et V.Uzlov osutas nimetatud aadressiloma firmaga turvateenust. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist L. Kiti õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 4 KarS § 137 lg 1 järgi, temale mõistetud üksikkaristuste ja liitkaristuse osas ja liitkaristuse täitmisele pööramise korra osas e KarS § 74 kohaldamise osas, karistuse täitmisele pööramata jätmise osas, lisaks osas, millega mõisteti riigilt välja valitud kaitsja tasu 1500 eurot L. Kitti kasuks, ning osas, millega kohus määras tagastada L. Kitile läbiotsimisel ära võetud binokkel „Pentax“ vutlaris. Samuti taotleb prokurör tühistada otsus N. Bleskovi õigeksmõistmise osas KarS § 214 lg 2 p 1, 2, 4 ja KarS § 137 lg 1 järgi, osas, millega määrati riigil hüvitada N. Bleskovi kaitsetasud, osas, millega kohus määras M.Jürise katseaja pikkuseks 1 aasta, V. Uzlovi õigeksmõistmises KarS § 255 lg 1 järgi, V. Uzlovile mõistetud karistuse ja menetluskulu osas. Uue otsusega taotleb prokurör tunnistada L. Kitt süüdi mh KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi karistuseks 10 aastat vangistust, tunnistada L. Kitt süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 aastat vangistust, karistada L. Kitti KarS § 255 lg 1 alusel 9aastase vangistusega, KarS § 63 lg 2 ning 64 lg 1 alusel suurendada L. Kitile KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel mõistetavat karistust, st 10 aastat, eraviisilise jälitustegevuse, ahistava jälitamise ning kuritegelikku ühendusse

kuulumise eest mõistetavate karistuste tõttu ning mõista süüdistatavale liitkaristuseks 11 aastat vangistust, KarS § 68 lg 1 arvata L. Kitile mõistetavast karistusest maha tema eelvangistuses viibitud aeg ning määrata järele jäänud vangistus ärakandmisele, jätta valitud kaitsja tasu 1500 eurot L. Kiti kanda, konfiskeerida KarS § 83 lg 1 alusel binokkel „Pentax“ vutlaris kui vahend ja määrata see kohtuotsuse jõustumise järel hävitamisele KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel, tunnistada KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi süüdi N. Bleskov ja karistada teda vangistusega 5 aastat. Alternatiivselt palub prokuratuur tunnistada N. Bleskovi süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 2 ja 22 lg 3 alusel, st L. Kiti väljapressimisele füüsilises, ainelises ning 3 vaimses kaasaaitamises ning mõista talle karistuse vastavalt tema süü suurusele või kontrollida N. Bleskovi teo vastavust KarS § 120 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisule, ta selles süüdi tunnistada ning teda karistada vastavalt tema süü suurusele. Samuti palub prokuratuur tunnistada N. Bleskov süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja karistada teda 9 kuu vangistusega, mõista talle liitkaristus KarS § 63 lg 2 ja 64 lg 1 alusel, lugedes eraviisilise jälitustegevuse eest mõistetava karistuse kaetuks väljapressimise eest mõistetava karistusega, jättes karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel palub prokuratuur jätta nimetatud vangistuse täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja -kohustusi. Prokuratuur taotleb jätta N. Bleskovi kanda valitud kaitsjale makstud õigusabikulud summas 3600 eurot ning määratud kaitsjale makstud tasu summas 10 327,20 eurot. Samuti palub prokuratuur määrata M.Jürise katseaja pikkuseks KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 4 aastat, tunnistada V. Uzlov süüdi KarS § 255 lg 1 ja karistada teda vangistusega 7 aastat ja 6 kuud, mõista talle KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi 3 aastat vangistust, moodustada V. Uzlovile liitkaristuse KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel, arvestades Harju Maakohtu 01.02.2018.a alusel mõistetud katseaja lõppemist (algus 01.02.2018.a ja lõpp 01.08.2021.a), suurendades kuritegelikku ühendusse kuulumise eest mõistetavat karistust 8aastase vangistuseni, mõista V. Uzlovilt välja sundraha esimese astme kuriteo eest (2022.a – 1635 eurot ja 2023 – 1812,5 eurot). Muus osas palub prokuratuur jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri põhistab oma taotlusi apellatsioonis, kuid kohtukolleegium ei pea vajalikuks kohtuotsuses tsiteerida apellatsioonis esitatud jälitusprotokollides ja kohtuistungi protokollides tsiteeritud kahekõnesid ning muude tõendite sisu ja esitab prokuröri argumendid mõistlikus vormis ja ulatuses. N. Bleskovi õigeksmõistmine väljapressimises ja L. Kiti õigeksmõistmine grupilises väljapressimises. Prokurör leiab, et maakohus on käsitlenud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, mistõttu on ekslikult leidnud, et L. Kitt ja N. Bleskov pole väljapressimises kaastäideviijad. Maakohus pole jälgitavalt ja ammendavalt kummutanud prokuratuuri süüdistuskõnes esitatud seisukohti ega võtnud arvesse tõendikogumit. Kannatanu RK episood. Prokurör ei nõustu maakohtu põhjendustega N. Bleskovi õigeksmõistmise osas. Tuginedes karistusseadustiku kommentaaridele, väidab ta järgmist. Väljapressimise puhul on ähvardus kannatanu varakäsutust motiveeriv faktor. Asjaolu, et suulised ähvardused esitab üks süüdistatav ja teine enamjaolt vaikib, ei välista ähvarduse kaastäideviimist. Teovalitsemise teooria eeldab kõikide täideviijate ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisust hõlmatud sündmuste kulgemise kontrollimist. Täideviijate teopanus peab olema oluline. Teopanus on kohtupraktikas leitu kohaselt ähvarduse koosseisu raames oluline siis, kui üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu. Nõnda on isiku teopanust peetud ähvarduse kaastäideviimise kontekstis piisavaks olukorras, milles nn passiivsem toimepanija viibib ähvarduste ja nõudmiste esitamise

ajal nn aktiivsema toimepanijaga koos, olles seetõttu teadlik ähvarduste ja nõudmiste sisust, kiidab need selliselt vaikides heaks ja võimendab neid oma kohaolekuga. Teopanuse hindamisel tuleb arvesse võtta teisigi toimepanijaid karakteriseerivaid (näiteks passiivsem toimepanija kannab aktiivsema toimepanija suuliste ähvarduste esitamise ajal tulirelva jne). Kanntanu peab tajuma, et tema elu, tervist või vara oleks ohustatud. Ähvardus peab olema reaalne ka keskmise kõrvalseisja aspektist. Selle tõsiseltvõetavuse aluseks olevad faktilised asjaolud peab tuvastama välismaailmas objektiivselt avaldanud sündmused. Järgneb ca 6 leheküljel jälitusprotokollidega tuvastatud vestluste ülekirJ.mine ja kannatanu kohtuistungil antud ütluste refereering. Seejuures peab apellant oluliseks seda, et maakohus on lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseteks. Esmalt kinnitavad kannatanu ütlused eelnevaga kogumis seda, et ta esitas nii L. Kitile kui ka N. Bleskovile vastuväiteid, ent teda ei kuulatud. Seetõttu saab öelda, et ka N. Bleskov suhtus nõude õigusliku aluse olemasolusse vähemalt ükskõikselt. Samuti järeldub ka ühine ja kooskõlastatud ähvardamine alusetu võlanõude esitamisel. Kannatanu koguni avas seda, mis toimus ON kontoris siis, kui L. Kitt ja N. Bleskov sundisid teda allkirjastama. Selles ei ole alust kahelda, sest seda rõhutas L. Kitt ka APle. Koostoimes jälitustoimingu protokollidest ilmnevaga, on ka veenvalt usutav kannatanu vägivallaga ähvardamine füüsilistel kohtumistel. Refereeritud kannatanu ütlustest tulenevalt on väär maakohtu järeldus nagu kannatanu oleks öelnud, et igal temaga seotud kohtumisel N.Bleskov üldse ei viibinud. Vastupidiselt oli N.Bleskov üldjuhul L.Kitiga kaasas, puudus vaid kuni paaril korral. Tulenevalt kannatanu ütlustest ja eelnevalt viidatud jälitustoimingu protokollidest on ebaõige ka järeldus nagu poleks N. Bleskov üldse kannatanut ähvardanud. N. Bleskov lubas kannatanule mitte tasumise korral teha koguni kingitusi ja halbade asjade juhtumist. Samuti on eelnevaga lükatud ümber maakohtu järeldus nagu poleks N. Bleskov midagi otsustanud. Viimane tegi L.Kitile ettepanekuid kohtumise osas ning manitses L.Kitti ka vältima sõnapidamatust nende töömeetodite osas. N.Bleskov suhtles ka kannatanuga iseseisvalt. Erinevalt maakohtust on prokuratuur eeltoodu põhjal seisukohal, et N.Bleskov pidi vähemalt möönma nõude õigusliku aluse puudumist. Seda veenvust võimendab seegi, kui tihti ja sisukalt vahetasid L.Kitt ja N.Bleskov jälitustoimingu protokollidest nähtuvalt infot. Pole eluliselt usutav, et kaks ühes inkassofirmas töötavad isikut omavahel sellist infot ei vaheta. Ümber on lükatud ka esimese kohtuastme järeldus nagu see poleks olnud N.Bleskovi soov ega tahe, et L.Kitt kasutab tema kuvandit kannatanu hirmutamiseks. Sellel peatus prokuratuur eespool. Mõistetamatu on seisukoht nagu poleks tähtsust asjaolul, et kannatanu tajus neid tegutsemas koos. Seda tajusid juba süüdistatavad ise ning seda kirjeldas ilmekalt ja emotsiooniga ka G.Okunev. Nagu eelnevalt prokuratuur rõhutas, jättis maakohus G.Okunevi telefonikõnede hindamisel tagaplaanile selle, mida süüdimõistetud kuritegeliku ühenduse juht teab nende töödünaamika kohta. Maakohus ei ole veenvalt kummutanud prokuratuuri sellekohast süüdistuskõnest tulenevat analüüsi. N. Bleskovi antud ütlused on maakohus vastavas episoodis lugenud põhjendamatult usaldusväärseks.9 Prokuratuuri hinnangul on N. Bleskov ilmselgelt pisendanud oma ütlusi võrreldes sellega, mida näitavad eelnevalt refereeritud jälitustoimingute protokollid kogumis kannatanu RK ütlustega. Maakohus ei ole antud prokuratuuri argumenti, mille viimane esitas repliikide ajal maakohtus, jälgitavalt ega veenvalt kummutanud. Kannatanu MN episood Kannatanu MNt ristküsitleti 15.12.2020 toimunud kohtuistungil. Prokurör refereerib kannatanu poolt maakohtus antud ütlusi ja rõhutab, et maakohus on lugenud kannatanu ütlused enamjaolt usaldusväärseteks, kuivõrd need on kooskõlas teiste tõenditega. Prokuratuur ei soostu kannatanu ütlustest kui tervikust tulenevalt maakohtu seisukohaga nagu poleks kannatanu N. Bleskovi üldse kartnud. Kannatanu on tema ütlustest kui tervikust nähtuvalt seisukohal, et N.Bleskov oli üksnes antud grupist vestluseks mõistlikum osapool ja seetõttu oli tal N.Bleskovi

ees hirmutunne väiksem võrreldes L.Kitiga. Selle järelduseni aga kannatanu aja möödudes kaassüüdistatavate käitumise võrdluse tulemusena. Ta kartis alguses rohkem ka N. Bleskovi, kuna ei teadnud temast siis veel suurt midagi. Ta kordagi ei öelnud, et ta lõpuks ei kartnud enam N. Bleskovi. Hirmutunne L. Kiti ja N. Bleskovi kui grupi ees püsis järjepideva füüsilise vägivallaga ähvardamisega suvestamise tõttu, kannatanu ja tema perekonnaliikmetega kontakti otsimise (käisid kannatanu ja perekonnaliikmete kodude juures). Asjaolu, et kannatanu oli nõus L.Kiti ja N.Bleskoviga kohtuma ja kontakteerus nendega ise, ei tähenda automaatselt hirmutunde puudumist. Ka näiteks selgitas RK tema ütlustest tulenevalt, et ta astus L.Kiti ja N.Bleskoviga kontakti leevenduse saamiseks psüühilisest survest. Sarnasele seisukohale on asunud ka MN, kelle jaoks oli lisamotiiv perekonnaliikmetel lasuva surve vähendamine. Prokuratuur on viidanud süüdistuskõnes ka VO ütlustele, mille kohaselt on meesterahvale paras väljakutse, kui tema perekonnaliikmeid ähvardatakse. Asjaolu, et N.Bleskov tõepoolest suhtles kannatanutega mõistlikumalt kui L.Kitt, on tõendatud ka RK episoodist tulenevaga. See aga ei anna alust eitada vahetult kannatanul lasuvat hirmutunnet. Ka nn RK episoodis käsitletud tõenditest nähtuvalt viitab taoline asjaajamine pigem tegeliku töömeetodi varjamisele, sest antud episoodist tulenevalt oli füüsiline ähvardamine ka N.Bleskovi tahe ja soov. Järgnevalt refereerib prokurör jälitusprotokollide sisu ja väidab, et maakohus, kes asus seisukohale nagu poleks N.Bleskov kannatanuid ähvardanud ega olnud teadlik L.Kiti ähvardustest või nendega nõustunud ehk heaks kiitnud, ei arvesta süüdistuskõnes ega ka apellatsioonis refereeritud tõendikogumit, millest joonistub välja kaassüüdistatavate modus operandi. Väljaspool mõistlikku kahtlust teadis N.Bleskov L.Kiti esitatud ähvarduste sisust ja kiitis need heaks. See joonistub välja RK episoodi all refereeritud tõenditest aga ka MN ütlustest. Nende põhjal käitus N.Bleskov ka vahetult ise ähvardavalt, kuivõrd esitas kontekstuaalselt füüsilisele vägivallale viitavaid ähvardusi ning käis kannatanu ning tema perekonnaliikmete kodude juures L. Kitiga. Kõike seda näitlikustab ka jälitustoimingu protokoll, millest ilmnevalt räägib L. Kitt võlausaldajale, kelle kasuks ta tegutseb, enda töömeetoditest, mis hõlmab taaskord tema poiste kasutamist, kui kannatanu ei maksa. Üks nendest poistest on N. Bleskov, kellega käis L. Kitt koguni tsiviilasja kohtuistungil, mille käigus jõuti järeldusele, et sh MN ei võlgne VRle midagi. Selle on maakohus tuvastanud. Prokuratuur ei nõustu maakohtu hinnanguga selle kohta nagu oleks olnud N.Bleskovi kaaskäikude eesmärgiks olukordade rahustamine. Mh RK episoodi all käsitletud jälitustoimingu protokollidega on tõendatud, et tulenevalt N. Bleskovi vanglakoolist ja kavalusest, oli rahustamise mõtteks kahandada õiguskaitseorganitele vahele jäämise riski. VR ja L.Kitti vestlust hõlmav jälitustoimingu protokoll koos maakohtus uuritud ja esitatud tsiviilasja nr 2-1618294 kohtuistungi protokolli aga ka antud asja kohtulahendiga kinnitavad, et N.Bleskov oli L.Kittiga võrdväärselt teadlik nõude õigusliku aluse puudumisest või minimaalselt puudus tal igasugune alus uskuda selle seaduslikkust. Nimelt, nagu nähtub ka kannatanu MN ütlustest, käisid N.Bleskov ja L.Kitt koguni kohtuistungil kohal. Antud istungist nad pidid saama tõsiseltvõetava aimduse, et nõude lubatavus on kahtluse all. Et nõude lubatavus neid mõlemaid ühiselt ei huvitanud, näitab VRle lubatu panna asi tõsisemalt töösse. Maakohus on refereerinud ka kannatanu TN ütlusi selle kohta, kuidas 18.08.2018.a ilmus L.Kitt mingi vene mehega XXX tänavale (MN kodu juurde). Maakohtus esitatud 27.09.2017.a asitõendi vaatlusprotokollilt nähtuvalt tuvasta MN mobiiltelefonist kokku tema ja L.Kitti vahel 272 sõnumit ajavahemikul 14.04.2017.a kuni 20.07.2017.a. Nendest sõnumitest nähtuvalt on L.Kitt oma poistega käinud korduvalt MN kodu juures alusetu võlanõudmise eesmärgil malet mängimas. Näiteks andis L. Kitt 19.04.2017.a kannatanule teada, et eile nad mängisidki kannatanu kodu juures malet ning 20.04.2017.a ütles süüdistatav kannatanule, et oleme Sinu maja juures, malelaud ootab. Viidatud TN ütlused toetavad tõendikogumit osas, mis puudutab N.Bleskovi ja L.Kitti ähvardavat käitumist MN perekonnaliikmete aadressil. Samuti oli kannatanu ja tema perekonnaliikmete kodude läheduses malemäng üks survestamise meetoditest. Võttes arvesse ka 27.09.2017.a asitõendi vaatlusprotokolli, siis jääb mõistetamatuks maakohtu

hinnang sellele, et malemäng kannatanu ja tema lähedaste kodude juures oli pelgalt saate Võlakütid elavdamiseks. L.Kitt ja N.Bleskov kasutasid malemängu survestamiseks osana ähvardavast käitumisest juba enne kõnealuse saate tegemist. Seda toetavad mh KL ja IM ütlused. Järgnevad refereeringud tunnistajate ütlustest ja jälitusprotokollidest. Kokkuvõtlikult näitavad antud episoodi juures N.Bleskovi ja L.Kitti ühist ja kooskõlastatud tegutsemist järgnevad asjaolud – koos kohtuistungil käimine ning seeläbi aimduse saamine, et võlanõue ei pruugi tugineda seaduslikule alusele; MN vastuväidete esitamine mõlemale ja seda korduvalt; MN ja tema lähedaste kodu juures käimine; malemängimine kui verbaalselt esitatud ähvarduse intensiivistamine; sea pea panek MN kodu juurde; vägivallale viitavate väljendite koos esitamine – pole mõtet kohe vastu pead anda või pead lõhki lüüa, muidu raha ei saa; L.Kitt ei tegutse üksi, vaid koos poistega; kuivõrd L.Kitt andis kannatanule süüdistuskõnes refereeritust korduvalt märku, et ta tegutseb koos G.Okuneviga ja seda teadis ka N.Bleskov, siis oli see nende mõlema aktsepteeritud tahe ja meetod kannatanu hirmutamiseks; N.Bleskov survestas kannatanut ka ise – mõistlikum ära maksta ja nagu nii tuleb keegi, kes selle välja nõuab; L.Kitt andis VRle ülevaadet võlgnevusega tegemise kohta, jääb kõnede kogumist mulje, et nad teevad kõike koos. Sh on maakohus lugenud põhjendamatult usaldusväärseks N.Bleskovi ütlused. Mitte ükski eelkäsitletud tõend ei kinnita seda, et N.Bleskov ei teinud L. Kittiga süsteemset koostööd. Vastupidiselt tegutses ta L.Kittiga võlgade nõudmisel aktiivselt koos, olles seetõttu teadlik vähemalt enamus episoodidega seotud detailidest, mida kinnitab sh modus operandi. Nii isiklikkused tõendid aga ka jälitustoimingu protokollid lükkavad ümber N.Bleskovi pisendused osas, mis puudutavad töötamist koos L.Kittiga. Vale on N.Bleskovi väide nagu poleks L.Kitt teda kunagi tutvustanud kui kunagise kuritegeliku ühenduse liiget. Selle väite ekslikust tõendab RK episoodi raames käsitletud tõendid. Vale on ka N.Bleskovi väide, et ta ei mõelnud kannatanutele vahetult öelduga midagi ähvardavat. Ka see on ümberlükatud eelnevalt käsitletuga. Vale on ka N.Bleskovi öeldu, et ta pole kunagi G.Okuneviga kohtunud. Ta koguni käis L.Kittiga G.Okunevi sünnipäeval. G.Okunev on põhjalikult iseloomustanud nende töömeetodeid. Samuti oli N.Bleskov tegelikkuses teadlik ka sellest, et L.Kitt on võlgnikelt võlgade nõudmisel kasutanud enda sõjaväelase tausta, mis tuleb otseselt välja MN ja RK episoodi puudutavatest tõenditest. Seega jaatas maakohus põhjendamatult N.Bleskovi ütlused usaldusväärseks. Kannatanu HH episood Esmalt täpsustab apellant üle kannatanu HH 14.12.2020.a Harju Maakohtus antud ütlused osas, mis puudutavad L.Kitti ja N.Bleskovi vahelist koostööd. Seejärel refereerib prokurör tunnistaja LN 16.09.2021.a kohtumenetluses ja 14.05.2019.a kohtueelses menetluses antud ütlused ja IM maakohtus 09.09.2021.a ütlusi. Maakohus on lugenud kannatanu ja tunnistajate ütlused usaldusväärseteks. Need kinnitavad kogumis seda, et L. Kitt püüdis järjekindlalt koos N.Bleskoviga saada kätte kannatanut. Nad käisid koos kannatanu ning tema lähedaste elukoha ja töökoha juures. Mh toetavad antud isikulised tõendid juba eelnevalt kirjeldatud modus operandit L.Kitt ja N.Bleskovi väljapressimiste käekirja osas. Kannatanu ja tunnistaja LN on kinnitanud, et üks peamisi L.Kitti väljapressimise koosseisust hõlmatud ähvardavatest loosungitest oli poiste kasutamine, kui kannatanu ei maksa. Väite tõsiseltvõetavuse tõstmiseks kasutas L.Kitt ka antud episoodis N.Bleskovi, kes oma kohalolekuga suurendas kannatanus hirmutunnet ja seda ka ise selliselt tajus tulenevalt teistes episoodides käsitletud tõenditest. Kannatanule mõjus see hirmutavalt. Kannatanu on põhjalikult selgitanud, millele tugines kartus ähvarduste osas. Need riimuvad tõendikogumiga, mida käsitles prokuratuur mh maakohtus esitatud süüdistuskõnes. Et N.Bleskov oli eelnevast tõendikogumist nähtuvalt kursis sellega, kuidas L.Kitt kannatanutelt võlgu nõuab, siis on väljaspool mõistlikku kahtlust tema teadmine töömeetoditest ka antud episoodis. Ka apellatsioonis refereeritud jälitustoimingu protokoll nr 6 vaid toetab kaassüüdistatavate külg külje kõrval kannatanute survestamist ja selle kulgu.

Eelöeldust tulenevalt palub prokuratuur L.Kitti süüdi tunnistada mh KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, N.Bleskovi aga KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi. N. Bleskovi teo kvalifitseerimise alternatiivsed võimalused Tulenevalt KrMS §- dest 268 lg 1, 6 ja 306 lg 1 p 3 oli maakohtul mh ka kohustus kontrollida juhul, kui ta leidis, et N.Bleskov ja L.Kitt ei tegutsenud KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 mõttes ühiselt ja kooskõlastatult, N.Bleskovile etteheidetud tegude vastavust KarS § 214 lg 2 p 1, 2 – 22 lg-le 3 aga ka KarS § 120 lg-le 1. Maakohus ei ole seda teinud, mistõttu on ta jätnud täitmata kohustuse materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu prokuratuuri käsitlusega ühise ja kooskõlastatud tegevuse osas, palub viimane kontrollida N.Bleskovile etteheidetud tegude vastavust KarS 22 lg 3 ja 214 lg 1 ja 2 järgi või KarS § 120 lg 1 järgi. Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasaabi (KarS § 22 lg 3). Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et L.Kitt pani kannatanute RK, MN ja HH suhtes toime väljapressimise KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning mõistnud ta selles süüdi. Seega on tuvastatud tahtlik õigusvastane põhitegu. N.Bleskovi vähemalt kaudne tahtlus katab nii L.Kiti põhiteo KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes aga ka sellele füüsilise, ainelise ja vaimse kaasabi osutamise. Eelnevalt käsitletud ja süüdistuskõnes käsitletud tõendikogumist ilmnevalt töötasid N.Bleskov L.Kitt viimase inkassofirmas ja tegid kõike võlgade nõudmisel koos. Ta käis L.Kitiga kaasas kannatanutega kohtumas ja neid otsimas erinevatest kohtadest (Kristiine Keskus, kannatanute ja nende lähedaste kodude aga ka töökohtade juures ning kohtuistungil). Sh nõudis ka N.Bleskov ise vahetult kannatanutelt võlgasid, andis L.Kitile kasutada enda mobiiltelefoni aga kasutasid ka N.Bleskovi autot väljapressimisega taotletu saavutamiseks. Modus operandist tulenevalt on N. Bleskov kursis L. Kiti ähvardavate loosungite kasutamisega – teab, et ta kasutab kannatanute survestamiseks mõlema kuritegelikku minevikku ning tausta aga ka seda, et L.Kitt töötas koos G.Okuneviga. N.Bleskov on tõendikogumist järelduvalt kiitnud heaks L.Kitti ähvarduste kasutamise. N. Bleskov on kontekstuaalsel tasandil ähvardanud kannatanuid ka ise. Ta toetab L.Kitti tegevust tervikuna selle konspiratiivsuse tagamiseks – manitseb, et keegi ei pea teadma, kuidas nad asju ajavad. Ühtlasi toetas N.Bleskov selgelt oma kohalolekuga L.Kitti keskseimat koosseisupärast ähvardust, st tulevad vene poisid, kui kannatanu ei maksa. Võlanõudeid on nad esitanud kannatanutele nii koos aga ka N.Bleskov ise. Seejuures ilmneb mitmest episoodist viiteid, et N.Bleskov tahtlus katab ka nõuete õigusliku aluse puudumise – kannatanute vastuväidete ignoreerimine, tsiviilkohtu istungil käimine, kannatanu sundimine ähvardustega allkirjastama võlakirja jt tõenditest nähtuvad viited. Prokuratuur eraldi ähvardust apellatsioonis ei analüüsi, kuivõrd KarS § 120 lg 1 argumentatsioon on eelnevaga hõlmatud. L. Kitti ja N. Bleskovi õigeksmõistmine KarS § 137 lg 1 järgi KarS 137 lg-ga 1 kaitstav õigushüve on eneseteostusvabadus ja enesemääramisõigus (PS § 19). Kui inimene teab, et iga tema sammu võidakse jälgida ja talletada, pole ta oma otsustes vaba. Kuriteoga võidakse ka rikkuda kannatanu teisi põhiseadusega kaitstud hüvesid nagu perekonna- ja eraelu puutumatus (PS § 26), kodu puutumatus (PS § 33). Riigikohus on kõnealuse karistusnormi tõlgendamise kohta märkinud järgnevat. Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. Riigikohus on pidanud KarS § 137 lg 1 formaalseks teodeliktiks, märkides järgnevat. /.../ kui on tuvastatud kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riivega, et tähendust ei oma süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed: "Selle sättega kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo

toimepanija jaoks. Seejuures tuleb märkida, et KarS § 137 lg 1 on formaalne delikt, mis ei sea mingeid eritingimusi saadud teabe kvaliteedi või omaduse osas. Oluline on pelgalt toimepanija käitumise motiiv HH episoodid Jälitustoimingu protokolli nr 6 (13.03.2019.a) tõendab, et 30.06.2018.a kell 17.05.39 kooskõlastavad ja planeerivad L.Kitt ja N.Bleskov varjatud jälgimist HH ning tema lähedaste elukohtade juures Harjumaal XXX. Vestluse kohaselt on neil plaanis liikuda Tabasallu pärast seda, kui L.Kitt on kohtunud G.Okuneviga. Nende plaan vastab kokkulepitule – mh plaanitakse kasutada N.Bleskovi autot. Samal kuupäeval kell 12.37.45 annab L.Kitt IMle ülevaate HH ja lähedaste elukohta varjatud kaardistamisest. Prokurör analüüsib tunnistaja JR kohtus antud ütlusi ja tunnistaja LN maakohtus avaldatud 14.05.2019.a kohtueelses menetluses antud ütlusi. Prokuratuuri hinnangul on maakohus jõudnud prokuratuuri süüdistuskõne põhjal ekslikule järeldusele. Esiteks tuleb jälitustoimingu protokollist nr 6 (13.03.2019.a) selgelt välja, et L.Kitt käis XXX varjatult jälgimas HH ja tema lähedaste elukohta ka 30.06.2018.a, st kuupäeval, mis ühtib süüdistuses märgituga. See tuleneb konkreetselt välja 01.07.2018.a kell 12.37.45 toimunud vestlusest L.Kitti ja IM vahel. Need korrad, millest räägivad LN ja JR, st bluffimise osa, ei puuduta 30.06 ja 01.07.2018.a teostatud varjatud jälgimist. Seonduvalt bluffimisega, ei pea prokuratuur silmas üldsegi neid episoode, mis leidsid aset enne 30.06.2018.a, st nt 24.06.2018 jne, milles L.Kitt bluffis JRle. Puuduvad mistahes viited, et L.Kitt või N.Bleskov oleks kõnealustest episoodidest nende toimumise ajal rääkinud kannatanule või tema lähedastele. Prokuratuur tõi antud vestlused süüdistuskõnes välja üksnes tahtluse teoeelse käitumise näitlikustamiseks. Nõnda on prokuratuuri hinnangul tõendatud, et L.Kitt jälgis varjatult andmete kogumise eesmärgil 30.06.2018.a üksi ning 01.07.2018.a N.Bleskoviga ühiselt ja kooskõlastatult kannatanu ja tema lähedaste kodu. Viimast eesmärgiga koguda ja töödelda varjatult andmeid kannatanu liikumistarjektoori, sõidukite jne kohta. Antud episoodidest ei andnud L.Kitt nende teostamise ajal teada kannatanule või tema lähedastele. Ta jagas 01.07.2018.a infot IM-ga, kuivõrd sh süüdistuskõnes käsitletud tõendikogumist järelduvalt tegid viimane ja L.Kitt koostööd saate Võlaküttide jaoks ning seega oli üks andmete kogumise eesmärkides saada andmeid ka kõnealuse saate jaoks, mille lõppeesmärk oli survestada kannatanut väljapressimise tõhustamiseks. Antud eesmärgil koostööpartnerile ülevaate andmine ei muuda eraviisilist jälitustegevust veel varjatuse mõttes olematuks. Tahtlust viia läbi toiming varjatult, kinnitab mh asjaolu, mille kohaselt kooskõlastasid L.Kitt ja N.Bleskov põhjalikult ühise teoplaani – kohtumispaik, jälitustoimingu teostamise umbkaudne aeg, N.Bleskovi viimase auto kasutamine toimingu varjamiseks jne. Maakohus on tuvastanud, et mõlemal mehel puudus õiguslik alus varjatud jälgimise teostamiseks. Mõlemad episoodid on käsitletavad lõpuleviidud tegudena – L.Kitt sai süüdistuses nimetatud aegadel üksi ja N.Bleskoviga grupis vähemalt mingis osas andmed, mille saamise ta eesmärgiks seadis ning seda antud episoodide osas varjatult andmesubjekti eest (KrMS § 1261 lg 1). MN episood Prokurör esitab Jälitustoimingu protokolli nr 2 (13.03.2019.a) sisu. Maakohus on lugenud selle protokolliga tuvastatud faktilised asjaolud tõendatuks, kui märkis: /.../ Seda, et L.Kitt käis korduvalt kannatanu kodu juures teda jälgimas ja andis sellest kannatanule ka teada, et on tema tegemistega kursis, saab tõesti möönda, kuid süüdistus on esitatud konkreetselt 21.08.2018 kohta ja seda varjatud jälgimises. /.../ Kokkuvõtteks märkis maakohus eraviisilise jälitustegevuse kohta järgnevat. Kohus leiab, et N.Bleskovi ja L.Kitt ́i tegevuses ei esinenud piisavat ulatust ja vaatluse intensiivsust, et nende tegevus kvalifitseeruks KarS § 137 järgi. Riigikohtu seisukohast (RKKK 3-1-1-93-15 p-d 90 ja 97) võib tuletada üldisema reegli, et mistahes eraviisiline jälitustoimingu tunnustele vastav tegevus on vaadeldav eraviisilise jälitustegevusena KarS § 137 mõttes ainult siis, kui see tegevus on piisavalt ulatuslik ja

süsteemne ehk võrreldav professionaalse jälitustööga. Antud juhul see kindlasti professionaalse jälitustööga võrreldav ei olnud. L.Kitt ja N.Bleskov ei ole sisuliselt varjanud, kus nad on ja mida vaatavad (L.Kitt teavitas sellest ka IMt, kellega oli plaan koos telesaadet teha võlgnikest). Pelgalt kellegi maja binokliga vaatamise pinnalt ei saa teha järeldust, et tegemist võiks olla KarS § 137 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt peab jälitustoiming olema professionaalselt teostatud, pole prokuratuuri hinnangul kooskõlas KarS § 137 lg 1 õigushüvelise kaitsealaga. Midagi sellist Riigikohus pole ka öelnud. L.Kitt ja N.Bleskov on neile inkrimineeritavate tegudega saavutanud õigushüve riive, mille ärahoidmiseks on KarS § 137 lg 1 ellu kutsutud. Prokurör leiab kokkuvõttes, et kannatanud ei olnud oma otsustustes vabad, kuna nad teadsid ja kartsid, et L.Kitt jälgib igat nende sammu. Nende elurütm oli tugevalt häiritud. Nad olid sunnitud oma eludes tegema ümberkorraldusi. L.Kitti püüdis igati, üksi ja ka koos N.Bleskoviga, koguda andmeid varjatult. Sellele viitab esmalt see, et süüdistuses märgitud toimingute teostamise ajal ei informeerinud nad kannatanuid ja nendega seotud isikuid. Väär on maakohtu järeldus nagu oleksid süüdistatavad vaadanud binokliga vaid maju. Maakohtus esitatud tõenditest tuleb selgelt välja, et lisaks elukohale kaardistasid süüdistavad ka kannatanute kasutuses olevaid sõidukeid ning liikumistarjektoori. MN episoodis toob L.Kitt konkreetselt välja – tema peatub seal, kus elab tema ema. Seetõttu pidi L.Kitt sõitma kannatanul järel. L.Kitt peamiselt, kuid ka N.Bleskov, jälgisid HH võimalikku elukohta kokku intensiivselt kaua. Samuti kasutati ühel korral toimingu salajasuse tagamiseks N.Bleskovi autot. HH kohta andmete varjatud kogumiseks mindi koguni piiratud piiratud territooriumile. Seda, et L.Kitt ja N.Bleskov kogusid kannatanute kohta andmeid, tuleb välja ka isikulistest tõenditest (HH, LN, MN, TN ütlustest). Kannatanud on konkreetselt väljendanud L.Kitti räägitut, mille kohaselt ta teab, kus nad käivad ja mida nad teevad. Kannatanute ütlusi kinnitavad ka asitõendite vaatlusprotokollid, millised esitas prokuratuur maakohtus ja analüüsis süüdistuskõnes (vt 27.09.2017.a asitõendi vaatlusprotokoll – MN osas ning 05.02.2019.a asitõendi vaatlusprotokoll – HH osas). Prokuratuur viitas süüdistuskõnes ka kohtulikult uuritud 19.02.2019.a läbiotsimise protokollile ja selle lisadele. Sellest nähtuvalt on L.Kitt pannud kirja lausa MN autonumbri. Seega on täidetud nn intensiivsuse kriteerium, mille maakohus tuletas Riigikohtu lahendist. Asjaolu, et L.Kitt pärast jälgimist kannatanutele tegi nimetatud asjaolu teatavaks, ei muuda eraviisilist jälitustegevust olematuks. Ka jälitusasutusel on kohustus jälitustoimingu loa lõppemise korral teavitada subjekte, kelle eraelu on toiminguga oluliselt riivatud (KrMS § 12613 lg 1). Kui andmete varjatud kogumine on viidud lõpule, siis on ka toimingu varjatud eesmärk andmete töötluse näol saavutatud ning jälitaja poolne teavitama ei oma koosseisu lõpuleviimise seisukohalt enam tähtsust. Tegemist on siiski teodeliktiga, mis on saavutatud andmete varjatud töötlemise tulemusena sõltumata saadud andmete kvaliteedist toimepanija jaoks, nagu on märkinud Riigikohus. Kui jaatada maakohtu seisukoha õigusust materiaalõiguslikus mõttes, võiks jälitusasutus ilma varjatud jälgimise loata panna kirja isikute autonumbreid, vaadata kuhu nad sõidavad, kaardistada nende trajektoori jne. Viimast põhjusel, et ka jälitusasutus võib teinekord toimingu varjatuses ebaõnnestuda, kuid see ei ebaõnnestunud toiming ei välista automaatselt toimingu salajasust. Nõnda ei saa KarS § 137 lg 1 täidetuse eelduseks lugeda varjatud toimingu professionaalsust. Prokuratuur palub ringkonnakohtul antud teema valguses maakohtu seisukohti käsitleda. Eelöeldust tulenevalt palub prokuratuur L.Kitti ja N.Bleskovi osas tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus ning mõlemad isikud tunnistada süüdi kõikides neile etteheidetud episoodides KarS § 137 lg 1 järgi. L. Kiti karistus Karistuse põhjendamise osas on maakohus rikkunud materiaalõigust KarS § 56 lg 1 mõttes ja põhjendamiskohustust. Maakohus pole igakülgselt analüüsinud ning kummutanud prokuratuuri süüdistuskõnes käsitletud seisukohti. Prokuratuur palub ringkonnakohtul

arvestada karistuse mõistmisel ja selle täideviimise korra määramisel prokuratuuri süüdistuskõnes toodud argumentidega ja mõista talle karistuse vastavalt apellatsioonil taotletule. Prokuratuur ei vaidlusta maakohtu mõistetud karistust ahistava jälitamise osas. Et maakohus mõistis L.Kitti õigeks KarS § 137 lg 1 järgi, palub prokuratuur tema süüditunnistamise korral arvestada süüdistuskõnes toodud põhjendustega karistuse mõistmise osas. Lisaks märgib prokuratuur maakohtu vastava otsuse põhjenduste kohta järgnevat. Maakohus on märkinud, et prokuratuuri esile toodud raskendavad asjaolud on otsitud, kunstlikud ja ei ole asjakohased. Mitte ühtegi vastuargumenti pole kohus aga süüdistuskõnes toodule esitanud. Prokuratuur on raskendavad asjaolud seostanud süüdistuse raamides esitatud tõendusteabele tuginedes. Maakohtu põhjendustest ei selgu vähimalgi määral, miks L. Kitt väärib, arvestades üksikkuritegude mahtu, karistust alla sanktsioonide keskmise. Eriskummaline on maakohtu arusaam nagu tuleks kuritegelikku ühendusse kuulumise karistuse mõistmisel arvestada sellega, millised karistused said teised süüdistatavad kokkuleppemenetluste tulemusena. Maakohus on võrrelnud omavahel võrdlematuid. L.Kiti süü suurust ei saa võrrelda teiste süüdistatavatega juba seepärast, et tema panus üksikkuritegude näol kuritegelikku ühendusse on süüdistusest ning seda toetavatest tõenditest nähtuvalt märkimisväärselt mahukam ja raskem võrreldes teiste süüdistatavate panustega. Kokkuleppemenetlus ja üldmenetlus on täiesti erinevad menetlusliigid. Kokkuleppemenetluses kujuneb tõde kohtueelses menetluses kogutud tõendite põhjal, millest kujuneb ka karistus. Üldmenetluses aga kujuneb tõde, sh arusaam süü suurusele vastavast karistusest, tõendite põhjaliku uurimise tulemusena maakohtus. Tõendite vahetu ja põhjalik uurimine võib mõJ.da siseveendumust hoopis teisel tasemel ja ulatuses. Samuti ei ole välistatud, et üldmenetluse käigus selgub süü suurust mõJ.vaid faktilisi asjaolusid, milliseid ei kajastu kohtueelses menetluses kogutud tõenditel. Näiteks jääb tunnistajale midagi meenutama või hoopis meenub. Samuti võib kaitsja esitada ebaprofessionaalsusest tõendi, mis hoopis suurendab isiku süüd. Prokuratuur palub seega L.Kitti karistada vastavalt apellatsioonis ja süüdistuskõnes toodule. L. Kitti puudutavad menetluskulud ning konfiskeerimisküsimus Prokuratuuri taotluste rahuldamise korral palub viimane L.Kitilt välja mõista menetluskulud nii nagu prokuratuur taotles vastavalt süüdistuskõnele. Sarnasel põhjusel palub prokuratuur konfiskeerida ka kõnealuse binokli kui kuriteo toimepanemise vahendi KarS § 83 lg 1 alusel, mida L.Kitt kasutas eraviisilise jälitustegevuse toimepanemiseks. Kohtuotsuse jõustumise korral määrata binokkel hävitamisele. N. Bleskovi karistus Kuivõrd N.Bleskovi mõistis maakohus täies ulatuses õigeks, ei pidanudki maakohus hindama prokuratuuri süüdistuskõnes toodud argumente karistuse osas. Juhul, kui ringkonnakohus mõistab N.Bleskovi süüdi täielikult või osaliselt, palub prokuratuur ringkonnakohtul hinnata süüdistuskõnes käsitletud põhjendusi. Prokuratuuri vastavate taotluste rahuldamise korral palub viimane karistada N.Bleskovi vastavalt apellatsioonis ja süüdistuskõnes toodule. N. Bleskovi puudutavad menetluskulud Maakohtu otsuse tühistamise korral palub prokuratuur N.Bleskovilt välja mõista menetluskulud selliselt nagu märkis prokuratuur süüdistuskõnes. Prokuratuuri taotluste rahuldamise korral palub viimane N.Bleskovilt välja mõista menetluskulud nii nagu prokuratuur taotles vastavalt süüdistuskõnele. MJ katseaja pikkus

MJ osas vaidlustab prokuratuur vaid katseaja pikkust. MJle mõistis maakohus kelmuse eest karistuseks 1 aasta ja 1 kuu vangistust. Katseaja pikkuseks määras kohus 1 aasta. Selline lahend on vastuolus Riigikohtu lahendist tulenevaga, mille kohaselt peab määratud katseaeg olema pikem mõistetavast karistusest.Prokuratuur palub ringkonnakohtul hinnata süüdistuskõnes esitatud põhjendusi ning määrata MJle katseaja pikkuseks 4 aastat KarS § 74 lg 3 alusel. V. Uzlovi õigeksmõistmine KarS § 255 lg 1 järgi V. Uzlovi puhul on keskseks vaidlusaluseks küsimuseks – kas ta osutas lihtsalt oma turvafirmaga teenust STle või oli turvafirma kuvand ja ressursid panustas ühenduse eesmärkide saavutamisse? Prokuratuur hinnangul ei tugine maakohtu järeldused kohtulikult uuritud tõendikogumile, mida on käsitletud ka süüdistuskõnes. Apellatsioonis refereeritud tõenditest ning süüdistuskõnest käsitletust joonistub välja sisutihe ajajoon ning lahutamatult kulgev sündmuskulg, mis viitab sellele, et V.Uzlov kuulus nn Okunevi nimelisse kuritegelikku ühendusse, alludes selle tahtele panustas ühenduse eesmärkide saavutamisse ning allus konkreetselt ühenduse vanema positsioonil oleva isiku korraldustele ja juhistele, kelleks oli ST:

Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldustega. Tallekese ja Pullikese episoodi osas märkis tunnistaja turvafirma B, V. Uzlovi ja ST vaheliste seoste kohta järeldusi tehes, ei ole maakohus sisuliselt arvestanud tunnistaja ütlustega, milliste kohaselt B, T ja S ei olnud pelgalt kolmekesi, vaid nendega olid kaasas mingid abilised viis kuni 8 isikut umbes. Kõik olid noored kuni 30aastased. Ilmselt oli tegu uute töötajate füüsilise abiga. Korralduste osas oli järjekindel kett. Kõik seal olnud noored suhtlesid STga. Nad viibisid restoranis pidevalt, sellest päevast alates üldse ei lahkunud sealt. Tunnistaja täheldas ka seda, et saalis viibisid kaks turvameest täisvarustuses, kelle rinnasildil oli kirjas Barbaros. Nad viibisid ruumides ööpäevaringselt. Nendega suhtlemine oli keelatud. Neil oli ka relvastus ja erivarustus – gaasiballoonid, relv, käerauad, maskid, kuulivest. Antud olukorda käsitles tunnistaja restorani hõivamisena. Enne seda, kui T ja S tööle tulid, oli restoranil leping turvafirmaga G4S. G4S keeldus nendega koostöö jätkamisest, kuna T oli tahtnud muuta lepingutingimusi. G4S ei soovinud neid isikuid toetada teades, kellega on tegu ja leping lõpetati. Äratundmiseks esitamise käigus tundis tunnistaja ära Uzlovid, kellest üks oli turvafirma B OÜ esindaja ning teine sama nime kandva isikuna tema isa (kinnitas vastates kaitsja küsimustele). Tunnistaja EB ütluste osas selgitas maakohus, et need ei kajasta sõnakestki V.Uzlovi. Prokuratuur antud järeldust ei vaidlusta. Samas tuleb tõendist kaudseid viiteid V.Uzlovi seotusele Talleke ja Pullikese hõivamisega ning STga, kes siiski andis suure tõenäosusega kohalolnutele, sh Barbaros turvafirma esindajatele, korraldusi. Kõnealusel restoranil oli enne ST ja VS tulekut leping turvafirmaga G4S. Kui asuti restorani hõivama (hõivamise luges maakohus tõendatuks), siis sisuliselt koos ebameeldivate töötajatega vahetati välja ka turvafirma, milleks sai V.Uzlovi juhitud B OÜ. Turvafirma esindajad olid vahetult konflikti tipphetke eel, ajal ning järel restoranis. Kohal olid ka V.Uzlov ja tema isa VU. Turvafirma esindajatel olid kaasas relvad. Turvafirma esindajad suhtlesid peamiselt ST ja VSga. EB ütlustest tulenevalt said suure tõenäosusega Tlt korraldusi sh turvafirma esindajad, kellest üheks oli tõenäoliselt ka V.Uzlov. Seda toetavad tunnistajate ütlused kogumis – DŠ ütlustest tulenevalt oli turvafirma esindaja üks, kes läks koos Tga ukse peale vastu; EB ütlustest nähtuvalt esindas kogu olukorda T ning andis korraldusi temaga olnud meestele. Järgnevad tõendid kinnitavad, et V.Uzlovi ja turvafirma seotus STga polnud ühekordne ning juhuslik, vaid korduv ning süsteemne. Maakohus on märkinud, et prokuratuur on tuginenud mh jälitustoimingu protokollis 28.03.2017.a kajastuvale, millest nähtub, et RD kasutas AS niinimetatud karistamise operatsiooni käigus V.Uzlovile kuuluvat sõidukit. Ometi ei ole maakohus antud tõendit üldse sisuliselt käsitlenud ega andnud sellele hinnangut kui osale tõendikogumist. Protokollist nähtuvalt olid AS karistamise ajal kohal lisaks VPle ka ST ja RD. Sealjuures kasutas viimane sõidukit Audi A8 (registreerimismärgiga XXXXXX), mis oli Liiklusregistri andmetel seisuga 12.07.2016.a V. Uzlovi omandis ning mida kasutasid VU ja SU. Protokoll kinnitab V.Uzlovi seotust ST ning ka RDega. Ühtlasi on eluliselt veenev see, et V.Uzlov teadis, mille jaoks ta RDele annab autot kasutada. Seda väidet toetab mh DŠ öeldu, mille kohaselt oli Tallekese ja Pullikese hõivamise ajal restoranis ka R nimeline noor mees. Et V.Uzlovi, RD ning ST kontakt on tõendite põhjal märgatav juba enne kõnealust karistamist, siis prokuratuuri järeldus toetatud tõendikogumi poolt. NA ja EL ütlustega seonduvalt märkis esimese astme kohus järgnevat. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga selles, et „Pga“ seotud episoodis ei ole V.Uzlovile mingit süüdistust siin esitatud, tema rolli ja osalemist selles pole tõendatud. Menetlus toimub süüdistusakti alusel, seal pole V.Uzlovile selles konfliktis osalemist ette heidetud. Maakohus on prokuratuuri hinnangul asunud ekslikult seisukohale, mille kohaselt soovinuks prokuratuur NA ja EL ütluste väljatoomisega tõendada V.Uzlovi osavõttu Plt vabaduse võtmises. Nii see ei ole. Maakohus on põhjendamatult jätnud kõnealuse episoodi arvestamata osas, mida võimaldab V.Uzlovile esitatud süüdistus. Süüdistuse kohaselt heidetakse V.Uzlovile ette seda, et ta allus STle ning osales vajadusel erinevate probleemide lahendamiseks toimunud kokkusaamistel, millest võtsid osa ,,Okunevi’’ kuritegeliku ühenduse liikmed. Samuti ka seda, et ta võimendas oma füüsilise kohalolekuga kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu ja selle autoriteeti. Prokuratuur viitas antud ütlustele

tõendamaks, et V.Uzlov ei osutanud STle pelgalt enda turvafirmaga teenuseid, vaid alludes viimase korraldustele, kasutas ta turvafirma ressurssi restoranis ,,Talleke ja Pullike’’ nn ,,Okunevi’’ kuritegeliku ühenduse huvides. Kuivõrd V.Uzlovile on antud osas esitatud süüdistus ning süüdistus hõlmab STle allumist, kohaloleku ja jõu näitamisega kuritegeliku ühenduse autoriteedi kehtestamist aga ka restorani hõivamist, ei ole tegemist süüdistuse piiridest väljumisega ning antud ütlustele saab vastavas mahus tugineda. Maakohus rikub nimetatud mahus ütluste tõendikogumist väljajätmisega kriminaalmenetlusõigust. Tunnistaja EL ütlusi hinnates märkis maakohus, et tunnistaja ütles varasemate ütluste selgituseks, et tema konkreetselt nendel (st strelkadel) ei osalenud, see on kuulujuttude järgi, et võttis ta kaasa, konkreetselt kas on käinud strelkadel, seda ta ei oska öelda. Tunnistaja edastas kohtule kuulujutu, mitte kindlat teadmist. Kuulujutt ei ole aga kohtu jaoks tõend. Maakohus ei ole üldse hinnanud prokuratuuri argumentatsioonis esitatud repliike. Prokuratuur märkis kokkuvõtlikult repliikides järgnevat. Samuti on ELi ja NA esitatud kuuldused kasutatavad tõendina, kuivõrd need mahutuvad KrMS § 66 lg 21 p 2 ja 3 alla. Seda kinnitab see, et nimetatud isikud olid ise kuritegeliku ühenduse liikmed, võtsid osa kuritegeliku ühenduse aktsioonidest ja kuulsid seeläbi vahetult ühenduse liikmetelt süüstavat infot teiste liikmete kohta. Antud asjaolusid nad on sisuliselt ise ka ristküsitlusel selgitanud. Kokkuvõttes oli restoranis reid – omanikult võeti restoran ära ja oligi kõik. Kõike kamandas ja korraldas ST. Seda toetas seda, hakkas STga nendel kohtumistel või ,,strelkadel’’ kaasas käima RD. Tunnistaja teab kuulujuttude järgi, et kaaskäijaks oli ka V.Uzlov. Strelkad on kokkusaamised probleemide lahendamiseks, et tunneks ennast mugavalt, et tugevam jõud on kõrval. Eesmärk oli näidata jõudu. Tunnistaja meelest oli restoranis pärast selle hõivamist nende isikute poolt ööpäevaringne valve. Prokurör refereerib ka tunnistaja NA ütlusi maakohtus, mis samuti prokuröri hinnangul toetavad süüdistuse seisukohti V.Uzlovi KTÜ liikmelisuse osas. Nõnda toetavad EL ja NA ütlused prokuratuuri järeldusi osas, et ST kaasas V.Uzlovi ja tema turvafirma B OÜ mitte pelgalt turvateenuse pärast, vaid jõu ja autoriteedi demonstreerimiseks probleemide lahendamisel. Mh kinnitavad viimased väljaspool mõistlikku kahtlust, et V.Uzlov sai STlt turvafirma kuvandi kasutamise hetkel korraldusi. V.Uzlov allus STle nii Tallekese ja Pullikese hõivamise ajal aga ka Kemerovo grupeeringuga seotud probleemi lahendamisel. EL ja NA sisuliselt kinnitavad, et V.Uzlov kuulus grupeeringu liikmete hulka. Maakohtu hinnangu kohaselt väärib tähelepanu, et anonüümne tunnistaja S tegelikult ei tea, kas ka V.Uzlov oli ühenduse liige, on kuulnud selle kohta vaid jutte teistelt inimestelt. Anonüümne tunnistaja on selgitanud, et ta on ise olnud seotud kuritegeliku maailmaga. Seetõttu on mõistetamatu maakohtu seisukoht, miks taolises ringkonnas tegutsenud inimese poolt kuuldu ei lähe arvesse antud faktilise asjaolu teadmisena. Tunnistaja on mh kinnitanud, et ta teab, et ta on olnud selles grupeeringus ning ta pani nendega koos mingeid kuritegusid toime. NA ja anonüümne tunnistaja SS on sisuliselt selgitanud, et kuritegelikku ühendusse vastuvõtmine ei ole mingi pidulik tseremoonia, vaid sellest saab aru läbi isikutevahelise suhtluse aga ka sellest, kui nad panevad koos toime erinevaid kuritegusid. V.Uzlovi ja ST aktiivne koostegutsemine on tuvastatud vähemalt alates 2016.a algusest kuni 2017.a keskpaigani. Seetõttu pole alust kõneleda pelgalt turvafirma teenuse osutamisest või mõne üksikkuriteo toimepanemisest, vaid nendevaheline koostöö ja alluvussuhe oli süsteemne. Rõhutamist väärib ka asjaolu, et V.Uzlov osales vahetult ise või panustas justnimelt aktsioonidesse, mille osas oli nii Okunevi grupeeringu liikmete kaasatus kui ka huvi. See kehtib ka GKilt vägivallaga vabaduse võtmise episoodi kohta, millel peatus prokuratuur süüdistuskõnes. Maakohus on jätnud V.Uzlovi kuritegeliku ühenduse süüdistuse raames andmata hinnangu kannatanu AVi ütlustele. Prokuratuur palub ringkonnakohtul hinnata ka antud tõendit kogumis teistega. Kannatanu selgitas maakohtus V.Uzlovi ja ST vaheliste seoste kohta. Kannatanu ütlused ning B OÜ episoodis käsitletud tõendipakett kinnitab seda, et ST ja V.Uzlovi ühine ja kooskõlastatud tegu polnud n-ö ühekordne projekt, vaid koordineeritud ja

kuritegeliku ühenduse valvsa huvi ja silma all sooritatud tegevus. Seda ilmestab eriti see, et sellest episoodist võrsus välja L.Kitti sooritatud ja maakohtu poolt tuvastatud väljapressimine AV vastu. Märkimisväärne on esimene kohtumine kannatanu, L.Kitti ja ST vahel. Kannatanu sõnade põhjal käitus ST V.Uzlovi olukorda selgitas kui eestkostja – võttis ka lausa tema eest kelmuse omaks ja selgitas, kuidas nüüd asjad hakkavad toimuma. Maakohtu põhjendustest pole jälgitaval kujul arusaadav, miks ta ei nõustu prokuratuuri seisukoha ja põhjendustega osas, mis puudutab seda, et V.Uzlovi toetati nn Okunevi kuritegeliku ühenduse liikmete poolt tema vangistuse ajal läbi tema isa V.Uzlovi. Prokuratuuri hinnangul kinnitavad seda kannatanu AVi ristküsitluse käigus antud ütlused, mille on maakohus lugenud usaldusväärseks. Et V.Uzlovi vangistuse ajal tegutses tema asjade eest isa, on ka usutav, kuivõrd IS ja DŠ ütlustega on tõendatud, et V.Uzlov osutas turvafirma teenuseid koos oma isaga, kes viibis ka Tallekeses ja Pullikeses perioodiliselt. Mh on EL, anonüümsete tunnistajate SS ning JS ütlustega leidnud tõendamist, et vanglasse sattunud liikmeid toetati ühenduse poolt mh läbi vanglasse sattunud isikute perekonnaliikmete. Seda kinnitab ka 13.03.2019.a jälitustoimingu protokoll nr 4 kajastatud vestlus L. Kitti ja AR vahel, millest selgub, et kui R oli kokku 2 aastat vanglas, siis selle aja jooksul saatis G. Okunev talle vanglasse R naise kaudu raha. Tallinna Vangla 23.04.2019.a vastuskirjast ning selle lisadest nähtuvalt toetas V. Uzlovi tema vangistuse ajal ajavahemikul 23.05.2017.a kuni 23.05.2018.a tema isa VU. Seetõttu on veenev, et pärast seda, kui V.Uzlovilt võeti Eesti õiguskaitseasutuste poolt vabadus nn Okunevi kuritegelikku ühendusse kuulumise eest süüdimõistetud VS ja STga ühiselt ja kooskõlastatult sooritatud kuriteo eest, toetati teda finantsiliselt läbi tema isa. Tallekese ja Pullikese episoodis käsitletud tõenditest ilmnevalt on väljaspool kahtlust fakt, mille kohaselt oli sh V.Uzlovi isal kontakt STga. Seda, et V.Uzlovi elu korraldab tema karistuse kandmise ajal VU, ütles ST ka kannatanule. Seega on prokuratuuri hinnangul esitatud maakohtus piisavalt tõendeid V.Uzlovi kuuluvuse kohta Okunevi nimelisse kuritegelikku ühendusse. Prokuratuur on käsitlenud piisavalt seikasid, millest järelduvalt allus V.Uzlov panusega organisatsiooni tahtele – ta oli seal, sh koos turvafirma B OÜ kuvandiga ning ressurssidega, ja tegi seda, mida pidas vajalikuks ST kui vanem kuritegeliku ühenduse esindajana. Eelnevast väljajoonistuv seos V.Uzlovi ja teiste liikmete vahel on seega tihedam, kui pelgalt mõne üksiku kuriteo toimepanemine. V.Uzlov panus ja ühendusse kuulumise eest süüdimõistetud liikmetega ühiselt sooritatud kuriteod on seotud spetsiifiliselt ühenduse ning selle eesmärkidega – varavastased kuriteod ning jõu näitamine probleemide lahendamisel autoriteedi kehtestamise viisina. Kelmuse ning Tallekese ja Pullikese hõivamise on maakohus lugenud toimepanduks kuritegeliku ühenduse huvides. Täpselt samast eesmärgist kantuna toimusid ka ülejäänud V.Uzloviga seostatavad sündmused. Ei ole mingil määral usutav, et V.Uzlovil puudus, omades nii tihedat seotust just antud episoodidega, teadmine, millise ühenduse huvides antud aktsioonid ning kuriteod toimusid. Kogu V.Uzlovi käitumisaktide välispilt ei jäta muud võimalust, kui sedastada kuritegelikku ühendusse kuulumise kavatsetust – ta on järjepidevalt toetanud ühenduse eesmärkida saavutamist erinevate kuritegude toimepanemisega, korduvalt kasutanud probleemide lahendamiseks oma turvafirma kuvandit, mis on võimaldanud demonstreerida ühenduse autoriteeti ja jõudu. Seega palub prokuratuur ringkonnakohtul V. Uzlov süüdi tunnistada KarS § 255 lg 1 alusel. V. Uzlovi karistus Prokuratuur palub V.Uzlovile mõista karistused vastavalt taotluses märgitule ning need omavahel liita. Karistusmäärade ja liitmise põhjendatuse osas jääb prokuratuur süüdistuskõnes esitatu juurde, ega pea neid vajalikuks enam korrata (va osas, mis puudutab seda, et jõustunud kohtuotsusega määratud katseaeg on maakohtu otsuse tegemise ajaks möödunud ning seda ei saa seetõttu arvuliselt arvestada). Prokuratuur ei vaidlusta karistuste liitmisaluseid KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 järgi. KarS § 255 lg 1 mõistetava karistuse hindamisel palub prokuratuur lähtuda maakohtus esitatud süüdistuskõnest ja hinnata seal esitatud

argumente. Maakohus ei arvestanud sisuliselt ühtegi prokuratuuri argumenti, mis puudutab V.Uzlovi karistuse määra põhjendamist KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi. Prokuratuur jääb süüdistuskõnes esitatud põhjenduste juurde, palub ringkonnakohtul neid hinnata ja leida, et V.Uzlovi tuleb kelmuse eest karistada sanktsiooni keskmääras. Maakohus on eksinud sellegi vastu, kui mõistis kelmuse eest karistuseks 2 aastat vangistust, kuid määras katseaja pikkuseks 1 aasta. Tingimisi vabastatu katseaeg peab olema pikem mõistetud vangistusest. Selliselt toimides on maakohus prokuratuuri hinnangul rikkunud nii põhistamiskohustust aga ka materiaalõigust. Kohus pole lähtunud süüdistatava süü suuruse hindamisel KarS §-s 56 sätestatud põhimõtetest, käsitlenud prokuratuuri argumente ega lähtunud katseaja määramisel kohtupraktikas juurdunud arusaamast. Prokuratuuri taotluste rahuldamise korral palub viimane karistada V.Uzlovi vastavalt apellatsioonis ja süüdistuskõnes toodule. V. Uzlovi menetluskulud Juhul, kui ringkonnakohus otsustab V.Uzlovi tunnistada süüdi KarS § 255 lg 1 järgi, st esimese astme kuriteos, palub prokuratuur viimaselt mõista välja sundraha esimese astme kuriteo eest (KrMS § 179 lg 1 p 1). Kuivõrd uue otsuse tegemisel tuleb juhinduda kehtivast menetlusseadustikust (KrMS § 3 lg 2), tuleb sundraha arvutamisel lähtuda jooksva aasta miinimum palgast vastavalt Vabariigi Valitsuse 01.01.2023.a määrusele ,,Töötasu alammäära kehtestamine’’, mis on 725 eurot ning teeb seega sundraha suuruseks 1812,5 eurot. Prokuratuuri taotluste rahuldamise korral palub viimane V.Uzlovilt välja mõista menetluskulud vastavalt apellatsioonis ja süüdistuskõnes toodule. L. Kitti kaitsja Indrek Repnau taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivne taotlus on pärast maakohtu otsuse tühistamist saata kriminaalasi uueks menetlemiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Samuti taotletakse apellatsioonis hüvitada L. Kitile kriminaalasja menetluses vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju ja hüvitada L. Kitile tema poolt kantud menetluskulud riigieelarve vahenditest. Kaitsja seisukohad on järgmised. Kuritegelikku ühendusse kuulumise osas Keskkriminaalpolitsei 08.09.2017.a. kriminaalmenetluse 17221000099 alustamise teate koostamise ajal puudus kriminaalasjas 17221000099 väidetava „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse osas menetluse alustamisel üks KarS § 255 nõutav oluline asjaolu – vähemalt kolme isiku olemasolu. Kaitsja on viidanud nimetatud asjaolule ka kohtuvaidluste käigus, kuid maakohtu poolt on nimetatud asjaolu käsitlemata jäetud. Kõige tähtsam asjaolu kuritegeliku ühenduse määratlemisel on kaitsja hinnangul selle püsivus. Kuritegelik ühendus peab jääma püsivaks ka olukorras, kui selle mõned või enamus liikmetest vahistatakse, kuritegude toimepanemises süüdi mõistetakse ning vangistusega karistatakse. Antud juhul on süüdistuse seisukoht, et süüdistusaktis märgitud isikute kinnipidamise ja vahistamisega lõppes kuritegeliku ühenduse tegevus. Senise kriminaalmenetluse käigus ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine s.o. kuritegeliku ühenduse püsivuse jätkumine käesoleva ajani. Seega puudub kolmest või enamast isikust koosnev püsiv kuritegelik ühendus, millesse L. Kitt saaks kuuluda. Kuritegelikku ühenduse kolmanda kohustusliku asjaoluna peab eksisteerima ka isikutevaheline ülesannete jaotus, mis eeldab juhtimise, hierarhia, käsuliini ning kindlate reeglite olemasolu. Maakohus on otsuses nõustunud prokuröriga selles, et on tõendatud , et G.Okunev lõi kõigile tunnustele vastava KTÜ. Maakohtu hinnangul on tõendatud on erinevate tõenditega, et ka L. Kitt kuulus kuritegelikku ühendusse, oli seal „vanema“ staatuses, st allus ainult G.Okunevile. G.Okunevi kuritegeliku ühenduse huvides on ta toime pannud kuritegusid (väljapressimine, ahistav jälitamine). Kohtueelsel uurimisel ja kohtus on üle kuulatud mitmed isikud, kes on enda väitel tegutsenud pikalt kuritegelikus maailmas ning pannud toime kuritegusid, kuid ei maini oma ütlustes kordagi L. Kitti, kes süüdistuse väidete

kohaselt peaks olema kuritegelikus maailmas kõrgel positsioonil. Kedagi L.t on kohtuistungil ülekuulamisel maininud anonüümne tunnistaja „S“, kes on esmalt enda kohta kohtule avaldanud, et oli kohtulikult karistatud ja kuritegeliku maailmaga seotud. Edasi on anonüümne tunnistaja avaldanud, et G. Okunevi kuritegelik ühendus on tegutsenud alates 1990-st aastatest ning väitnud, et L. on Okunevi kuritegeliku ühenduse liige 2000 aastatest. Anonüümse tunnistaja ütluste valguses ei ole mitte kuidagi usutav, et Keskkriminaalpolitsei politseiametnikud, kes tegelevad sisuliselt igapäevaselt kurjategijate ja kuritegeliku maailma jälgimise, analüüsi ja monitooringuga ei suuda 08.09.2017.a. väidetavalt „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse osas kriminaalmenetlust alustades mainida L. Kitti või üldse kedagi L. nimelist. Seda hoolimata asjaolust, et kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja, keda on hoiatatud teadvalt valeütluse andmise eest, väidab kindlalt, et keegi L. on juba üle 10 aasta olnud Okunevi kuritegeliku ühenduse liige ning süüdistuse kohaselt „vanema“ staatuses. Oluline on märkida, et kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdimõistetud ning käesolevas kriminaalasjas tunnistajatena ütlusi andnud EL ja NA kumbki ei nimeta L. Kitti kuritegeliku ühenduse „vanemana“ või üldse kuritegeliku ühenduse liikmena. Ei ole usutav, et kuritegeliku ühenduse liikmed ei tea kõrgemal positsioonil olevaid kuritegeliku ühenduse liikmeid. L. Kitt ei ole eitanud asjaolu, et tunneb G. Okunevi ja on temaga ka suhelnud, kuid mistahes suhtlemine, olgu see tihe või harv, kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdimõistetud või süüdistatavate isikutega ei anna veel alust L. Kitile ette heita kuulumist kuritegelikku ühendusse. Menetluses ei ole ka kogutud ühtegi tõendit selle kohta nagu oleks L. Kitt teostanud mingeid makseid mingisse „ühiskassasse.“ Maakohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata asjaolu, et G. Okunev oli suurema summa raha võlgu L. Kitile ning maksis seda jaokaupa tagasi. Nimetatu on leidnud tuvastamist ka kriminaalasjas teostatud jälitustoimingu käigus. L. Kiti mittekuulumist süüdistuses mainitud kuritegelikku ühendusse kinnitab ka asjaolu, et kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõendite põhjal oli süüdistuses mainitud kuritegelikus ühenduses kehtis range kord ning distsipliin kõiges. Maakohus on otsuses viidanud jälitustoimingu protokollile nr 21 (10.kd, tl 118- 134) millest nähtub, kuidas AP iseloomustab G.Okunevi juhtimisstiili öeldes, et G. Okunevil on „jube sõjaväekord.“ Mainitud asjaolu kohta on anonüümne tunnistaja „S“ öelnud kohtuistungil, et G. Okunevi iseloomustas jäik juhtimisstiil. Ta nõudis distsipliini, täpset allumist, tema alluvuses oli rohkem sportlasi. Anonüümse tunnistaja ütlustest nähtub ka see, et G. Okunevi kuritegelikus ühenduses suhtuti ühenduse liikmete poolt narkootikumide ja alkoholi tarvitamisse halvasti, neid võidi karistada. Seega on ilmne, et alkoholijoobes L.Kitt G.Okunevi juurde ei ilmunudki, jõi kodus ja alkoholist julgust saanuna või reaalsustaju kaotanuna ta oma niinimetatud võlgnikke telefonikõnedega pommitama rohkem hakkaski. Mitmetelt kõnesalvestistelt on üheselt aru saada, et võlgade tasumist nõudev, ropendav ja räuskav L. Kitt on joobes. Ei ole usutav, et ühenduses kus on kehtestatud ranged reeglid ja tauniv suhtumine alkoholi tarvitamisesse, ei reageerita alkoholi tarvitanud isiku käitumisele isegi mitte väiksemagi etteheitega. G. Okunev, keda süüdistati käesolevas kriminaalasjas kuritegeliku ühenduse juhtimises ning pea kõik süüdistatavatest, keda süüdistati kuritegelikku ühendusse kuulumises läksid karistuse osas prokuratuuriga kokkuleppele. L. Kitt, keda samuti süüdistatakse samuti kuritegelikku ühendusse kuulumises, seda ei teinud. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel on väidetavalt kuritegelikus ühenduses juhist järgmine positsioon, käitub grupi vaikivale kokkuleppele vastupidiselt. Seda veel olukorras, kus erinevad tunnistajad on rääkinud, et Okunevi kuritegelikus ühenduses kehtis range kord ja distsipliin. L. Kiti selline käitumine kinnitab selgelt, et tema ei kuulu mingitesse kuritegelikesse ühendustesse, ei allu nende tahtele, ei panusta nende tegevusse ega toeta mingil muul moel nende eesmärke. Eeltoodule tuginedes ei ole võimalik käsitleda L. Kitti kuritegeliku ühenduse liikmena ja ta tuleb nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Väljapressimise osas. AV episood

Maakohus on jätnud täielikult hindamata esitatud tõendid. AV kohtuistungil isiklikult kinnitanud, et tema poolt on kõik lepingud allkirjastanud, seega on ta tunnistanud võlasuhte olemasolu. Ühelegi lepingule ei ole ta vastuväiteid esitanud. AV on esitanud üksnes paljasõnalise väite, et tegemist on tema äriühingute kohustustega. Esitatud tõendite hindamata jätmise näol on tegemist kohtuotsuse põhjendamise kohustuse olulise rikkumisega. Põhjusel, et kohtusse on esitatud tsiviilsuhteid kinnitavad tõendid ja kohus on hinnanud otsuses võlaõiguslikke suhteid, pidi maakohus vastavas osas lähtuma ka tsiviilkohtumenetluse ja tsiviilõiguse põhimõtetest. Maakohus on oluliselt eksinud tõendite hindamisel ja kehtiva õiguse kohaldamises, väites, et L. Kiti ettevõtte näol ei olnud tegemist krediidiorganisatsiooniga, kellele laenuandja oma õigusi saanuks loovutada. Maakohus on antud juhul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, jättes tähelepanuta võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 sätestatu, mille esimese lõike kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Käesoleval juhul ei ole esinenud seadusest tulenevaid loovutuse piiranguid ja kohus ei ole ühtegi piirangut tuvastanud. Maakohus on samastanud vaidluse lepingu üle ja lepingus sisalduva nõude loovutamise. Nõude ülemineku teate esitas AVle L. Kitt ja nimetatud teate esitamist ei saa mingil moel käsitleda väljapressimisena. Prokuratuur ei ole kriminaalasjas esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et toimunud loovutus oleks näiline või muul põhjusel tühine. Seega on prokuratuuri esitatud väited nõude loovutamise lubamatuse kohta vastuolus kehtiva materiaalõigusega. Seega on kehtiva õigusega olulises vastuolus ka maakohtu põhjendus: „Kohus nõustub tätielikult prokuratuuri seisukohaga selles, et nimetatud laenulepingute puhul ei ole üldse mingitki võimalust, et nende lepinguliste suhete puhul saaks vaidluse korral kohaldada Eestis kehtivat õigust.” Jättes esitatud lepingud ja nendest tulenevad kokkulepped alusetult arvesse võtmata ja lepingutes väljendatud tahte tõlgendamisreegleid järgides välja selgitamata, on maakohus oluliselt rikkunud tõendite igakülgse hindamise kohustust. Selle kohustuse eiramise tagajärjel on maakohus teinud ebaõige lahendi. Kohus on jätnud kehtiva õiguse kohaldamata ja on lähtunud üksnes prokuratuuri paljasõnalisest väitest, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemisele. Kohus on otsuses väitnud: „Eespool viidatud laenulepingutelt on näha ka tegelik laenu eesmärk ja ärilised eesmärgid nähtuvad tegelikult ka kassa orderitelt. Kohus ei pea sellel küsimusel aga vajalikuks pikemalt peatuda, sest L.Kitt ́il puudus seaduslik alus AVilt võlga nõuda nagu kohus eelpool juba märkis. See, milleks raha tegelikult kulutati ja et L.Kitt oli sellest teadlik, nähtub ka jälitustoimingu porotokollis nr 11 kajastuvast AVi ja L.Kitt ́i omavahelisest vestlusest. Kohus nõustub prokuratuuri seisukohaga, et AVilt kui eraisikult puudunuks igal juhul õigus võlgnevust nõuda ka siis, kui lepinguga seotud vaidluste lahendamise kord olnuks teistsugune ehk selline, mis oleks lubanud L.Kitt ́il võlgnevust nõuda Eesti seadustest lähtuvalt. Ühestki kohtu põhjendusest ei leia, mida kohus on iga asjas esitatud lepingu ja ka kassaorderite osas tuvastanud. Otsusest on nähtav üksnes see, et kohus on hinnanud üksnes L. Kitt isikut, lugedes kõik tema teod õigusvastaseks, jättes samas tegelikud õigussuhted ja ka L. Kiti õigused tuvastamata. Maakohus ei ole seejuures kehtivale õigusele viidates põhjendanud, missuguse õiguse alusel ei olnud võlgnik kohustatud võlga tagastama. Jättes tõendid nõuetekohaselt hindamata ja alusetult nõustudes prokuratuuri väitega, on maakohus otsuse tegemisel eiranud kohtuotsuse põhjendatuse ja õiguspärasuse kohustust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja mis toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise. Antud juhul on väljapressimine ähvardus sisustatud L. Kiti poolt AVle väljendatud fraasiga “sul on nii ilus maja.” KarS § 214 sätestab muuhulgas kohustuslike asjaoludena ähvarduse piirata isiku vabadust, ähvarduse avaldada häbistavaid andmeid või ähvarduse hävitada või rikkuda vara. L. Kitt ei ole toime pannud ühtegi koosseisulist tegu. L. Kiti poolt väljendatud positiivse emotsiooni on prokuratuur pööranud ähvarduseks. Maja ilu kiitmine – s.o positiivse esteetilise emotsiooni väljendamine, ei ole ühegi neutraalse kõrvaltvaataja jaoks seostatav ühegi

ähvardusega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ähvardamine on tulevase kahju tekitamise sõnaline või konkludentne väljendamine. Kui V väidab, et on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, siis tuleb ka tuvastada, et esinevad objektiivselt avaldunud elulised asjaolud, mida keskmine mõistlik kõrvaltvaataja hindaks piisava alusena, mis tekitaks põhjuse karta ähvarduse täideviimist. Eeltoodule on osutanud ka Riigikohus, kes oma otsuses, olles kõigepealt viidanud kannatanus hirmutunde tekitamisele kui ähvardamise koosseisutunnusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.10.2011 otsus nr 3-1-1-59-11, p 9.1), toonitab, et „asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada.“ Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei saa L. Kitti KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijana ning ta tuleb antud episoodis õigeks mõista. MN episood Maakohus on leidnud, et kannatu ütlustes ei ole üldiselt alust kahelda, sest need on kooskõlas teiste kohtule esitatud tõenditega. Järgneb jällegi pikalt kohtu seisukoha ülekirJ.mine ja sellele hinnangu andmine – kohtu seisukoht on kaitsja arvates lühinägelik. Kui isikul on antud volitus raha vastuvõtmiseks, siis on isikul ka õigus teada saada, millal ka kus tal on võimalik raha vastu võtta. Ei ole eluliselt usutav, et raha vastuvõtmiseks õigustatud isik on nagu võlgniku käsualune ning allub võlgniku suvale ja peab olema iga hetk valmis raha vastu võtma, kui võlgnikul sellekohane mõte tuleb. Selline käsitlus ei haaku tsiviilõiguslike suhete hea tava põhimõttega. Kohus nõustus prokuratuuriga selles, et nii VR kui NK sõlmisid MNga tehinguid ajal, mil MNl kui eraisikul oli pankrotist tulenev käsutuskeeld, millest tunnistajad teadlikud olid. Taolised tehingud on kehtetud tulenevalt PankrS § 36 lg-test 1 ja 6 ning TsÜS §-dest 84 lg-st 1 ja 88 lg-st 1. Maakohus on antud juhul eksinud õiguse tõlgendamisel ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Tegemist ei ole kehtetute tehingutega, vaid antud tehingud võivad kaasa tuua tehingu tühisuse. Maakohtu poolt viidatud TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul ei ole MN poolt VRle, MKle või nende poolt juhitavatele ettevõtetele mitte midagi tagastatud. Kohtu viited PankrS-le ei ole kohaldatavad. Laenu võtmine peale pankroti kuulutamist ei ole keelatud ja nimetatud ajal võetud laen ei kuulu võlgniku pankrotivara koosseisu. PankrS § 36 lg-tes 1 ja 6 puudutab ainult pankrotivara, kuid ei keela võlgnikul sõlmida laenulepinguid. Seda ei saa laiendada kõigile lepingutele. PankrS § 35 lg 1 p 1 sätestab pankrotivara mõiste. Pankrotivaraks on kogu võlgniku vara, mis kuulub võlgnikule pankroti väljakuulutamise ajal. MN ei ole teinud tehinguid pankrotivaraga. TsÜS §-s 88 sätestatud käsutuskeeld ei laiene, kui tegemist ei ole pankrotivaraga. Seega ei ole MN poolt peale pankroti väljakuulutamist sõlmitud laenulepingud tühised ja keelatud ning keegi ei ole ka nimetatud lepingute tühiseks tunnistamist nõudnud. Ülaltoodud tõendid kinnitavad ka kannatanu ütlusi selle kohta, milliseid lepinguid, millal ja kelle vahel sõlmiti. MN näol on tegemist isikuga, kes on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud cum laude, seega on MN pädeva pikaaegselt praktiseeriva juristina väga hästi teadlik tagajärgedest, mida toob kaasa laenude võtmine, erinevate lepingute sõlmimine ning oma ema TN äriühingute seaduslikuks esindajaks määramine. Selles, et üks või teine isik oma ärilistes suhetes ei ole suutnud koostada korrektseid lepingud või muid dokumente, ei saa teha kriminaalõiguslikke ega tsiviilõiguslikke etteheiteid L. Kitile kui käsunduslepingu alusel antud käsundi täitjale. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei saa L. Kitti KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijana ning ta tuleb antud episoodis õigeks mõista. RK episood Apellant kopeerib kohtuotsusest kohtu seisukoha ning alles seejärel apelleerib maakohtu otsust märkides, et teovõimelise ja varem kriminaalkorras karistatud isikuna sai RK väga hästi aru, millised tagajärjed on tema allkirjadel, mis kinnitavad raha vastuvõtmist. RK ei ole kordagi

pöördunud kohtu poole nõudega, et kohtus tuvastatakse tema vastu esitatud nõudel aluse puudumine. Vastupidiselt, RK on andnud korduvaid lubadusi asuda võlgnevust tasuda. Kaitsja viitab siinkohal prokuratuuri enda poolt esitatud väitele, mille kohaselt nõude seaduslikkuse hindamisel tuleb juhinduda tsiviilõiguse sättetest. Tsiviilkohtumenetluses ei piisa võlgniku/kostja paljasõnalisest väitest, et tal puudub kohustus võlausaldaja/hageja ees, vaid menetlusosaline peab oma väiteid tõendama. Käesolevas kriminaalasjas ei ole RK esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal ei ole kohustust võlausaldajate ees. Maakohus ei ole suutnud põhjendada, et tsiviilõiguslikult puudusid RKl võlausaldaja ON ees rahalised kohustused. Tsiviilkohtumenetluses ei oleks RKl midagi peale hakata tunnistajate ütlustega selle kohta, et tunnistajad ei mäleta, palju raha RKle üle anti. Tsiviilõiguslikult ei välistaks see RKlt võla väljamõistmist sissenõudja kasuks, kuna tema on kassa sissetuleku orderite alusel raha vastu võtnud ja tema kohustus on tsiviilkohtumenetluses tõendada, et ei ole seda raha saanud. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei saa L. Kitti KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijana ning ta tuleb antud episoodis õigeks mõista. HH episood Vaidlustamaks maakohtu seisukohti väidab kaitsja, et juriidiline isik kui abstraktsioon ei saa endale kuuluvalt arvelduskontolt rahalisi vahendeid sularahas välja võtta. Seda saab teha ainult juriidilise isiku füüsilisest isikust seaduslik esindaja. Antud juhul oli selleks HH. Seega oli L. Kitil JT poolt antud käsundi täitjana ainus võimalus pöörduda HH kui ettevõtte füüsilisest isikust seadusliku esindaja poole. ÄS § 187 lg sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Antud juhul on ilmselge, et HH ei tegutsenud antud juhul korraliku ettevõtja hooldusega. Ta on ise kinnitanud, et tal puudusid mistahes suhted JTga või JT ettevõttega. ÄS § 187 lg 2 sätestab, et Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Antud juhul on üheselt selge, et HH ettevõtte juhatuse liikmena saab käsitleda füüsilise isikuna vastutavana äriühingule tekitatud kahju eest, kuna JT ettevõtte poolt kanti raha HH ettevõtte arvele, millelt juhatuse liige HH selle siis sularahas välja võttis, jättes eelnevalt kontrollimata kõik raha laekumisega seotud olulised asjaolud. Seega pöördus L. Kitt õigustatult HH kui L seadusliku esindaja poole, millal ettevõte või juhatuse liige kavatsevad JT ettevõttele alusetult saadud raha tagastada. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja seega käsitlemata heakskiidu volituse jätkumiseks. Heakskiit on alati lubatud ning JT on kohtuistungil kinnitanud, et volitas L. Kitti võlaküsimusega tegelema ning nõustus sellega ka peale kirjaliku volituse tähtaja möödumist. Seega on JT ütlustega üheselt kinnitust leidnud, et tema poolt L. Kitile antud volitus oli kehtiv ka peale 01.09.2016.a. Maakohus on jätnud tähelepanuta TsÜS § 111 sätestatu mille esimese lõike kohaselt kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku nõusolekust, võib kolmas isik nõusoleku andmise või sellest keeldumise avaldada tehingu teinud isikule, mitmepoolse tehingu puhul ka tehingupoolele. Nõusolek võib olla tehingu tegemisele eelnev või antud tagantjärele (heakskiit). Märkida tuleb ka seda, et ka kuriteoteate politseile esitas JT L. Kiti kaasabil. Seega on alusetu maakohtu väide, et L. Kitt tegutses antud episoodis JT volituseta. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei saa L. Kitti KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijana ning ta tuleb antud episoodis õigeks mõista. Olles kõigis väljapressimise episoodides korranud üle maakohtu seisukohti ja pikkinud sinna vahele üksikuid enda seisukohti, märgib kaitsja järgmist. Antud süüdistusepisoodide lõpuks on oluline märkida, et kõikide võlanõuete esitamise ajal eksisteerisid nõuete aluseks olevad võladokumendid ning volitused nõuete sissenõudmiseks või nõuete loovutuslepingud. Võlgnevuse sissenõudmise protsessi lõpetamiseks ei piisa võlgnike paljasõnalistest väidetest võlgnevuse/kohustuse puudumise kohta. Kui võlgnikul puuduvad konkreetsed tõendid (nt maksekorraldused võlgnevuse tasumise kohta, allkirjastatud kokkulepped võlgnevuse

tasumise kohta) puudub alus inkassomenetluse lõpetamiseks. Võlgnikul õigus esitada kohtusse tuvastushagi. Ükski antud episoodide kannatanu/võlgnik ei ole tuvastushagi kohtusse esitanud. Olukorras kui võlgniku ja võlausaldaja vahel on tekkinud materiaalõiguslik vaidlus, siis selle lahendamine on üksnes kohtu pädevuses kuna õigust mõistab kohus. Avalduse või hagi saab kohtule esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõJ. võladokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sarnaselt kohtutäituriga ei olnud L. Kiti pädevuses kontrollida temale esitatud võladokumendi sisu õiguspärasust. Kaitsja juhtis kohtuvaidlustes maakohtu tähelepanu asjaolule, et MN, RK ja HH poolt kohtueelses menetluses edastatud salvestised ei ole käesolevas menetluses usaldusväärsed ja asjakohased, kuna sel ajal toimusid kriminaalasja menetluses kohtu loa alusel jälitustoimingud. Maakohus on nimetatud kaitseväitele jätnud hinnangu andmata. Maakohus ei ole ka võtnud seisukohta väite osas, mille kohaselt andis tunnistaja JR kohtuistungil teadvalt valeütluse väites, et pole toimunud mingit kontaktivõttu PPA peadirektori EV-ga, kuigi kaitsja on kohtuvaidluste käigus nimetatule tähelepanu juhtinud. Menetluses on kohtule esitatud tõendid, millest nähtub, et RK ja HH on karistatud mitmete kuritegude toime panemise eest. MN pankrotimenetluses jäi võlausaldajatel saamata 4950645,24 eurot. Eluliselt ei ole usutav, et isikud, kes panevad toime suures ulatuses ebaseaduslikke tehinguid, tunneksid hirmu või ebamugavust inkassomenetluse ees. RK on korduvalt kriminaalkorras karistatud kelmuste eest. Ka meie kriminaalasjas nähtub, et RK käitub pidevalt sarnase mustri järgi, ta tegi endale kasutamiseks AÄ e-postiaadressi, mille alt ta saatis kirju välja, andis menetlejale valeütlusi selle kohta, et ei ole allkirjastanud osasid kassaordereid, kasutas F OÜ kütusekaarti varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti on korduvalt karistatud HH kriminaalkorras. HH iseloomustab, ka kohtulahend tsiviilasjas, millest nähtub, et varem maksupettuses süüdi mõistetud H on MiniCreditiga seotud pankrotiistungitel andnud vastuolulisi, kohtuniku hinnangul täiesti ebausaldusväärseid ütluseid ja teda on nimetatud süüdimatu käitumisega isikuks. MN on enda pankrotimenetluse ajal, kui tal oli seadusest tulenev ettevõtluskeeld, jätkanud ettevõtlusega ja võtnud teadlikult uusi kohustusi nii endale, kui ettevõtetele, kus oli juhatuse liikmeks MN ema TN. MN on allkirjastanud isikulikult erinevaid dokumente (laenulepinguid, saldokinnitusi), millega on pankrotimenetluse ajal võtnud uusi kohustusi. MN suhtes tehti pankrotimenetluse ajal mitmeid kuriteo teateid, kuid mingil põhjusel prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks neid menetleda. Kannatanud/võlgnikud on käitunud väga teadlikult ja ennast õigustavalt, vältimaks võlakohustuste tasumist võlausaldajatele. Üldteada fakt on, et sellist käitumismustrit kasutavadki isikud, kes kelmitavad ja petavad teistelt isikutelt vara välja. Kaitsja on juba kohtuvaidluste käigus väljendanud seisukohta, et kannatanute/võlgnike AV, RK, HH ja MN ütlused tõendina ei ole usaldusväärsed. Ka prokuratuur on viidanud asjaolule, et nõude seaduslikkuse hindamisel tuleb juhinduda tsiviilõiguse sättetest. Tsiviilkohtumenetluses ei piisa võlgniku/kostja paljasõnalisest väitest, et tal puudub kohustus võlausaldaja/hageja ees, vaid menetlusosaline peab oma väiteid tõendama. Käesolevas asjas ei ole ükski kannatanu esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et neil ei ole kohustust võlausaldajate ees. Seega oli L. Kitil seaduslik nõude esitamise õigus AV, RK, HH ja MN vastu. L. Kiti süüditunnistamine KarS § 1573 järgi Riigikohus on juhtinud korduvalt kohtute tähelepanu asjaolule, et üldmenetluses menetletavas kriminaalasjas on kohtud seotud prokuratuuri poolt süüdistatavale esitatud süüdistusega ning sellest väljumine või muutmine ei ole lubatud. Karistusseadustiku § 157-3 sisaldab kahte lõiget. Lõige 1 näeb ette vastutuse füüsilise isiku teo eest ja lõige 2 sätestab vastutuse juriidilise isiku teo eest. Antud süüdistusepisoodis on seega juba süüdistusakti koostamise hetkest rikutud L. Kiti kaitseõigust kuna süüdistusaktist ei ole aru saada, millist karistusseadustiku konkreetses paragrahvis, lõikes ja punktis sätestatud teo toimepanemist temale ette heidetakse. Samuti on ka maakohus L. Kiti süüdi mõistnud KarS § 157-3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises

sisuliselt nii füüsilise kui juriidilise isikuna tuginedes prokuratuuri poolt esitatud süüdistusele. Maakohus oleks antud juhul pidanud L. Kiti õigeks mõistma, kuna juba süüdistusakti pinnalt ei ole võimalik aru saada, millise konkreetse teo toimepanemist L. Kitile ette heidetakse. Sellega on rikutud L. Kiti kaitseõigust, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Lisaks väärib äramärkimist asjaolu, et L. Kitt käis aadressil XXX, Tallinn kahel korral MN isiklikul kutsel s.t. MN ja L. Kiti kohtumine toimus MN initsiatiivil tema ema TN elukohas aadressil Tallinn, XXX. Kusjuures, L. Kitt ei ole mainitud kahel korral sisenenud TN korterisse, vaid on viibinud MNga rääkimise ajal trepikojas. L. Kitt võttis kontakti TNga kui ettevõtete juhatuse liikmega. L. Kitt ei ole sekkunud TN eraellu. Mainitud ettevõtted olid seotud VR ja MK ettevõtetega. Ettevõtte juhatuse liige vastutab juriidilise isiku tegevuse ja kohustuste eest, seega oli L. Kitil VR ja MK esindajana täielik õigus kontakteeruda TN kui ettevõtete seadusliku esindajaga. Antud juhul ei saa L. Kitti käsitleda KarS § 1573 järgi kvalifitseeritava toimepannud isikuna ning ta tuleb õigeks mõista. Kaitsja on seisukohal, et tuleb anda ka õiguslik hinnang, kas igasugust kontaktiotsimist, mh ärisuhetes, saab käsitleda ahistava jälitamisena. Täiendavate tõendite esitamine kohtulikul uurimisel Kaitsja taotles kohtulikul uurimisel järgmiste täiendavate tõendite kogumist. Esmalt tunnistaja JT ülekuulamist, mida kaitsja põhjendas asjaoluga, et RK ja prokuratuuri tunnistajad AK ja AÄ on antud episoodi kohta andnud vastuolulisi ütlusi ning JT viibis kohal kui väidetavalt toimus RKle raha üleandmine. Lisaks soovis kaitsja esitada materjali juurde L. Kiti poolt JIle tehtud Facebooki postitust; W äriregistri väljavõtte; äriregistri väljavõtte ettevõtete kohta, mille juhatuse liikmed on MN ja TN ning ettevõtetel lasuvate võlgnevuste kohta; L. Kiti töötõendi koopia; L. Kiti fotod, millel on teda jäädvustatud koos Afganistani sõjaväekaaslastega; saate „Võlakütid“ videomaterjal. Maakohus määras mitte nimetatud tõendeid vastu võtta, kuna need on esitatud hilinemisega. Kaitsja märgib, et prokuratuuri poolt esitatud täiendavad tõendid võeti kõik vastu ning maakohtule piisas prokuratuuri põhjendusest, et esitatud tõendeid ei olnud süüdistusaktis märgitud. KrMS § 286-1 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendi kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Maakohus on kaitsja taotletud tõendite vastuvõtmisest keeldumisel tuginenud KrMS § 297 sätestatule. Kaitsja märgib, et ta ei taotlenud ühegi sellise tõendi kogumist, mida tal koheselt esitada polnud, vaid soovis esitada täiendavad tõendid, mis ta oleks saanud kohtule viivitamatult üle anda esitades seejuures ka piisavad põhjendused, miks tõendi esitamist taotletakse just käesoleval hetkel. Järgnevalt osundab apellant Riigikohtu seisukohale kriminaalasjas 3-1-1-28-14 punktis 18. Kaitsja hinnangul kohaldas maakohus kaitsja poolt taotletud tõendeid vastu võtmata jättes ebaõigesti materiaalõigust. Samuti kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust võttes vastu kõik prokuratuuri poolt esitatud täiendavad tõendid nõustudes prokuratuuri lakoonilise põhjendusega, et nimetatud tõendeid ei olnud süüdistusaktis märgitud. Nimetatu valguses esineb seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks menetlemiseks teises kohtukoosseisus. Prokuröri volitus Süüdistusakt on üldkorras maakohtule saadetud riigiprokuröri poolt. Kriminaalasjas esindas mitmel kohtuistungil riiklikku süüdistust abiprokurör Janar Pilve ainuisikuliselt. Prokuratuuriseaduse § 7 lg 1 kohaselt tegutseb abiprokurör riigi peaprokuröri, juhtiva riigiprokuröri, juhtivprokuröri, riigiprokuröri, vanemprokuröri, eriasjade prokuröri või ringkonnaprokuröri juhendamisel. Prokuratuuriseaduse § 7 lg 2 kohaselt võib abiprokurör täita prokurörile pandud ülesandeid üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade kohtulikus menetluses ulatuses, milleks on teda konkreetses kriminaalmenetluses volitanud

kõrgemalseisev prokurör. Ei nähtu ühtegi riigiprokuröri volitust, millest nähtuks üheselt, et abiprokurör on volitatud täitma prokurörile pandud ülesandeid. Süüdistatav L. Kitt on samuti esitanud apellatsiooni, milles taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega ta oli süüdi mõistetud ning uue otsusega enda õigeksmõistmist. Apellatsioonis on suurem osa pühendatud etteheidetele politseile ja prokuratuurile. Samuti peatud apellant juba jõustunud maakohtu määrustel, mis puudutavad tema vahistamist ja avaldab rahulolematust maakohtus toimunud menetluse kestuse osas, eriti selles osas, et kuidagi ei saanud maakohus istungitega alustatud ja tema pidi sel ajal vahi all viibima. Etteheited, mis puudutavad maakohtu otsust on järgmised. Maakohus on otsuse lk 109-110 punktis 2.7 “Hinnang jälitustegevuse käigus kogutud tõenditele” märkinud Jälitustoimingute aluseks olevad kohtu load on käesolevas kriminaalasja olemas, kriminaalasja menetleva kohtu poolt kontrollitud ning jälitustoiminguid on teostatud lubades märgitud ajavahemikel ning lubades märgitud ulatuses. Kohus on põhistanud jälitustoimingute vajalikkust järgides kehtivat seadusandlust ja kohtupraktikat. See tähendab, et käesoleva apellatsiooni punktides 1-3 mainitud (anonüümsete??) menetluste käigus, kus L. Kitti kordagi välja ei kutsutud, toimus kõik kohtuniku loal. Apellant peab oluliseks märkida, et RKl ja HHl on kehtivad kriminaalkaristused. Temal kehtivad kriminaalkaristused puuduvad. Kaitsja esitas kohtule ka RK ja HH karistusregistri väljavõtted kehtivate karistuste kohta. Maakohus on kohtuotsuses kirjutanud AVst. AV ei ole süüdistatava kohta esitanud politseile ühtegi avaldust. Seda märkis AV ka maakohtu istungil antud ütlustes. Apellant palub ringkonnakohtul tutvuda tema vahistamise määrusega. Vahistamise osas tekib küsimus, kuna KarS § 255 lg 1 järgi kahtlustuses ei ole ühtegi tunnistajat, isegi mitte anonüümset, kes sel hetkel oleksid üheselt tõendanud tema seotust organiseeritud kuritegevusega. MN, RK, HH ja AV võlgnevused on dokumentaalselt tõendatud ja maakohtule üle antud. Kohtus andsid tunnistusi inimesed, kes läksid prokuratuuriga kokkuleppele ja mitte keegi neist ei ole temast sõnagi rääkinud, välja arvatud anonüümne tunnistaja “SS” Maakohus kirjutab kohtuotsuses MN emast TNst, kelle suhtes olevat tema e L.Kitt toime pannud ahistava jälitamise. See on vale. Sel ajal oli MN ema TN määratud kõikidesse MN äriühingutesse juhatuse liikmeks, kuna MNl lasus ärikeeld. Tema pöördus inkassofirma töötajana TN kui ettevõtte juhatuse liikme poole, mitte MN ema poole. Nimetatud asjaolu käsitles kaitsja põhjalikult maakohtus kohtuvaidluste käigus. TN on kohtus ülekuulamise tunnistanud, et oli küll oma poja ettevõtetes juhatuse liige ja andis pojale volituse ettevõtte nimel tegutsemiseks. See ei võta aga TNlt juhatuse liikme staatust ja vastutust ettevõtte tehtud tehingute ja antud allkirjade eest. Kõik MN poolt sooritatud investeerimiskelmused toimusid TN poolt antud volitusel ja teadmisel. Maakohtus esitas kohtuistungil pankrotihaldurile küsimuse kui palju aastaid on MN sooritanud investeerimiskelmusi ja sai vastuseks, et oma 10 aastat. Ja seda karistamatult, kuna MN õde Jaana N töötab politseisüsteemis juba 1993. aastast. 09.11.2022.a. tegi Kuuuurija võttemeeskond temast saate, kus ta tõi välja kõik faktid, nägemused, arusaamad ja arvamused tema suhtes käiva pika kriminaalmenetluse kohta. Selle saate materjalid soovib esitada samuti ringkonnakohtule. Kohus kirjutab otsuse lk 74 Vaatlusprotokollist ja Asitõendi vaatlusprotokollist 27.09.2017 (7.kd, tl 137 - 179). Nende sisu kohta teatab apellant, et politsei valetab. Põhja prefektuuris on registreeritud MN avaldus, kus on kirjas MN poolt 12.06.2017.a. ütlused: 12.06.2017.a. kohtus MN L. Kitiga Kristiine keskuses, kus taaskord pani L. Kitt lauale allkirjastamiseks lepingu ning ähvardas, et kui kolmapäevaks MN notari aega kinni ei pane, siis kolmapäevane kohtumine on viimane ja L. Kitt saadab oma Afganistani poisid MNle koju. Ei ole sõnagi kellestki G. Okunevist. 12.06.2017 pole sõnagi mingitest helifailidest ega lindistustest Põhja prefektuuris. 27.09.2017.a. tekivad Keskkriminaalpolitseis järsku mingid helifailid. Arvutiprogrammi kaudu on erinevatest sõnadest võimalik lauseid kokku panna. Nii Keskkriminaalpolitsei kui ka Riigiprokuratuur valetavad

täiega ning on oma valedega viinud teadlikult eksitusse ka maakohtu. Keskkriminaalpolitsei esitas riigiprokuratuurile enda fabritseeritud kõnesalvestise failid ning prokurör Kati Reitsak kasutas neid lauseid süüdistusakti koostades ning Harju Maakohus omakorda kohtuotsuse põhjendamisel. Apellant soovib ringkonnakohtule esitada temale Põhja prefektuuri poolt saadetud kaks teatist kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Tal ei olnud võimalik maakohtus neid esitada, kuna viibis vahi all ning ajaks kui vabanes, oli kohtulik uurimine lõppenud ning ka prokurör kui ka kaitsjad olid oma kõned pidanud. Kaitsja I. Repnau tegi 15. aprillil 2019.a. taotluse jälitustoimingutega tutvumiseks ja jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimiseks. L.Kitt leiab, et temal on õigus tutvuda ka dokumentidega, mis on olnud aluseks minu suhtes jälitustoimingutega andmete kogumiseks. Pelgalt jälitustoimingutega kogutud andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, kas jälitustoimingutes antud luba on kooskõlas seadusega. Temale ei ole neid lube tutvustatud. Prokuratuur andis kohtule eeluurimiskohtunike poolt koostatud load alles 2021. veebruaris. Tekib küsimus, et kui load anti prokuröri poolt maakohtule üle alles veebruaris 2021, miks kohus neid lube varem ei nõudnud. Osas antud kriminaalasjas süüdistatavad isikud sõlmisid karistuskokkulepped. Ilmselt polnud L. Kiti kaitsjale midagi anda, kuna need load tekkisid alles kaks aastat hiljem. Süüdistatava V. Uzlovi kaitsja Aleksei Smelov taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti V. Uzlov süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi, samuti tühistada maakohtu otsus resolutsiooni punktid 4.3, 4.4, 4.5, 4.6, 4.7, 4.8 ja 5. 2. Teha asjas uus otsus, millega mõista õigeks V. Uzlov süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi 2.2. ning juhindudes KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 hüvitada V. Uzlovile menetluskuluna lepingulisele kaitsjale makstud tasu. Muud menetluskulud jätta riigi kanda. Süüdimõistva otsuse puhul jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Apellant leiab, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, tunnistades Uzlovi süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi. Tõendid kinnitavad V. Uzlovi versiooni toimunust ning, mille puhul tuleb rakendada süütuse presumptsiooni põhimõtet. Apellatsioonkaebuse on apellant väidetavalt üles ehitanud selliselt, et esialgu toob apellant esile oma nägemuse tõendi lubatavuse osas, millele tugines maakohus tunnistades V. Uzlovi süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi (I). Seejärel selgitab apellant, miks on V.Uzlov-i suhtes valesti kohaldatud materiaalõigust ning toob esile põhjusi, milliste tõttu ei saa V. Uzlov vastutada KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi (II). I.

Harju Maakohus võttis vastu ning süü tõendamisel tugines lubamatu tõenditele.

Sidettevõtjalt saadud andmete protokolli 20.02.2016, (3.kd, tl 94 -95 ) 2. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll 8.05.2017( 3,kd, tl 179-219), 3. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll 09.06.2017(4.kd, tl 1-7), 4. AS Starmani vastus infopäringule (3.kd, tl 76 - 77) 5. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist 31.01.2017 (3.kd, tl 68-69 ) 6. Tele2 vastus nõudekirjale (3.kd, tl 72 -73) 7. Telia vastus päringule(3.kd, tl 92 ), 8. Google Inc vastusest päringule (3.kd, tl 8882). Nimelt leiab apellant, et kohus on vääralt võtnud eeltoodud tõendid vastu ning tugines nendele V. Uzlovi süü tõendamisel KarS § 209 järgi. Tänapäevaks ei ole kahtlust sellest, et 2017 aastal kehtinud KrMS § 90-1 ja ESS § 111-1 on vastuolus EL-i õigusega ja Eesti Vabariigi Põhiseadusega, mistõttu tuli ja tuleb jätta sideettevõtjalt saadud andmete protokollid vastu võtmata ning KrMS § 90-1 lõige 2 ja ESS § 1111 lõige 2 kohaldamata, kuid kohus jättis need kaitsja seisukohad tähelepanuta. Seejärel osundab kaitsja, et alates 01.01.2022.a. jõustus ka kehtiv KrMS redaktsioon, mis sätestab et uurimisasutus võib teha prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku loal kohtueelses menetluses või kohtu loal kohtumenetluses päringu elektroonilise side ettevõtjale ESS § 111-1 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmete kohta, mida ei ole nimetatud käesoleva paragrahvi lõikes. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et tegemist on lubamatu tõenditega ning seega taotleb kaitsja, jätta ESS § 111-1 lõige 2 ja KrMS § 901 lõige

2 kohaldamata seoses vastuoluga Euroopa Liidu õigusega; Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 26, ning hetkel kehtiva KrMS § 901 lg 2-ga. II.

V. Uzlov ei saa vastutada KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi kuna tema tegevuses puudub KarS § 209 kuriteole viitav kuriteokooseis.

Järgnevalt kordab kaitsja apellatsioonis maakohtu otsuses esitatud järeldusi. Apellant ei nõustu, et V. Uzlov oli kuidagi kallutanud kannatanut tegema tehingut eriti põhjusel, et V. Uzlov ei osalenud ühelgi kohtumisel, kus arutati tehingu tingimusi ning ei teadnud ka tehingu sisust. Seda kinnitavad kannatanu ütlused: (09.12.2020) vastas V üheselt arusaadavalt, et Uzlov pole selle tehingu eest raha saanud, kaupa ise müünud ning polnud teadlik tehingu tingimustest sh. millist seadet väidetavalt soovis V osta. Järgneb maakohtu istungi protokollist (09.12.2020) kopeeritud tekst kannatanu ristküsitlemisest ja V.Uzlovi enda küsimusest kannatanule. V. Uzlov pole ise kellegile midagi „peale surunud“ palunud, või andnud tahte vastaselt, mistõttu on täiesti jälgimatu kohtu järeldus, et V. Uzlov on kallutanud kannatanut tegema tehingut. Maakohus leidis, et „/.../Kui 95 000 eurot oli B ́i poolt H OÜ kontole kantud, siis M.Jüris selle firmaga seotuna, võttis vastu pettuse teel saadud vara kooskõlastatult ST ja V.Uzloviga./.../“ Ka eeltoodud väitele vaidleb apellant vastu, sest kohus pole selgitanud, kuidas on tõendatud, et V.Uzlov oli kooskõlastatult teiste isikutega võtnud vastu 95 000. Küll on kohus oma otsuse lk-l 24 ekslikult järeldanud, et :“/.../ Seega nähtub tunnistaja (AV-i) ütlustest, et ST kinnitas, et B ́i raha said endale nii tema kui ka V. Uzlov/.../“- Siin osas rõhutab apellant, et ST pole kohtus ära kuulatud, mistõttu tegi HMK järelduse üksnes AV ütlustest, kes väidetavalt kuulis, et ST on midagi selles osas kunagi öelnud, kuid tegemist ei saa olla tõendina, sest tegemist on üksnes kuulujutuga ning kuulujutt ei ole ega saa olla kohtu jaoks tõend. Vastavalt KrMS § 66 lg 2-1. Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud juhtudel, mis on kirjeldatud sama paragrafi p-des 1-4. Apellandi hinnangul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis lubaks lugeda tunnistajate ütlusi, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks. Apellant leiab, et täiesti tõendamata on V. Uzlovi kasu saamine ning kasu saamise tahe. Apellant ei nõustu, et V. Uzlov oleks mingil moel valitsenud tegu ning pannud kelmuse grupis, sest grupp tähendab kaastäideviimist KarS § 21 lg 2 mõttes, mis oma korda lähtub kaastäideviimise määratlemisel materiaal-objektiivsest teooriast välja kasvanud teovalitsemise teooriast, mis on leidnud tunnustamist ka senises kohtupraktikas RKKK 3-1-1-98-97;3-1-1-88-03. Kohtule esitatud tõenditest ei leidu ühtegi tõendit V. Uzlovi, ST, M.Jürise ja määratlemata teiste isikute mistahes kokkuleppelise tegevuse kohta. Mõiste ühiselt selgitab kaastäideviimise definitsioonis kaastäideviimise objektiivseid eelduseid. See tähendab, et iga kaastäideviija süüteopanus teosse peab koos teiste kaastäideviijate süüteopanustega täitma süüteokooseisu. Seega on objektiivselt kaastäideviimisega tegemist, siis kui iga kaastäideviija osalus süüteos täiendab teiste kaastäideviijate tegevust selliselt, et tulemuseks on ühtne tervik. Lisaks sellele peab iga kaastäideviija panus teosse olema ka oluline. Termin kooskõlastatult hõlmab kaastäideviimise subjektiivseid eeldusi. Nimelt kaastäideviimise subjektiivseks eelduseks on teatud liiki tahte formeerumine: kaastäideviimisega ei ole tegemist siis, kui kaastäideviija üksnes teab, et teine isik osutab talle süüteo toimepanemisel abi. Kaastäideviimisena on vaadeldav üksnes süüteo selline toimepanemine, mille puhul isikud on süüteo toimepanemisel käsitletavad võrdsete partneritena. Praktiliselt tähendab see, et mitu isikut on kaastäideviijad vaid siis, kui nad on võrdsed otsustama, kas ja kuidas tegu toime panna. Käesoleva kriminaalasja raames, et esine ühtegi tõendit, mis tõendaks, et V.Uzlov teo panus inkrimineeritava süüteosse oleks oluline või, et see täiendaks süütegu selliselt, et ilma V.Uzlov-i poleks kuritegu toime pandud. Kohtumenetluses kogutud tõenditega pole tõendatud, et V. Uzlov valitses inkrimineeritava teo üle. Ehk tegelikult ei mõJ.nud ega ei saanud mõJ.da Valetnin Uzlov ST või M. Jurise tegusid, mistõttu on apellant seisukohal, et grupiviisiline tegevus antud kriminaalmenetlus V. Uzlov-i suhtes on samuti tõendamata. Maakohus on leidnud, et V.Uzlovi ja M.Jürise ütlused ütlused

ei ole usaldusväärsed, sest need ei ole kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Apellant ei nõustu eeltoodud HMK väitega, sest V.Uzlov-i ütlused riimuvad nii teiste tunnistajate ütlustega kui ka kirjalike tõenditega. Kohus pole viidanud ühelegi tõendile, mis tõendaks kuriteo ettevalmistamist ning teojärgset käitumist. Samuti pole lahti kirJ.nud milline teopanus oli V.Uzlov-il ning millal tegelikult algas kelmus pihta, kas sellega, kui V.Uzlov andis kannatanule telefoni numbri tema palvel, kas ST ja AV kohtumisel ehk siis, kui kannatanu käitus juhatuse liikmele kehtestatud hoolsuseta, või alles peale seda kui raha oli juba laekunud kontole ja/või välja võetud? V. Uzlovi tegevuses puuduvad subjektiivsed koosseisu tunnused KarS § 209 järgi. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Kaitsja on seisukohal, et kohtumenetluses kogutud tõenditega pole tõendatud, et V. Uzlov, kui süüdlane oleks loonud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsenud vähemalt otsese tahtlusega. V.Uzlov-il puudus igasugune motiiv kelmuse toime panemiseks. Seda kinnitavad V ütlused, et V ja V. Uzlovi vahel puudusid igasugused konfliktid. Samuti kinnitavad seda ka kaitse poolt esitatud kirjalikud tõendid, mille pinnalt on selgelt näha, et Uzlovi käsutuses oli V esindatavate ettevõtete rahavahendid korduvalt suuremas ulatuses, kui V. Uzlovile inkrimineeritavas episoodis. Kelmuse tõendamisel objektiivse koosseisu täitmiseks peab Uzlov-i teos olema leitav: 1) petmine ehk tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse ehk eksimus loomine, mille tulemusel: 2) kannatanu teeb varakäsutuse ja 3) saab kannatanu varalist kahju. Apellant on seisukohal, et V. Uzlovi tegevuses puudub pettus, kui tegu. Apellant leiab, et pole tõendatud, et V. Uzlov oleks tahtlikult loonud kannatanule ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Kohtule esitatud tõenditest ei leidu ühtegi tõendit V. Uzlovi, ST, M.Jürise ja määratlemata teiste isikute mistahes kokkuleppelise tegevuse kohta. Vastupidi on V. Uzlov ning M. Jüris andnud kohtumenetluse ajal ütlusi, et ei tunne ega ei tundnud üksteist. Sama kinnitas ka H OÜ alates 04.01.2017 juhatuse liikme kohustusi täitnud JI, et ei tunne V. Uzlovi. Seega on ekslik etteheide, et nagu oleks V. Uzlov tegutsenud kellegiga kokkuleppel. Peale selle puuduvad igasugused tõendit, et oleks V. Uzlov petnud B OÜ või selle esindajat. Käesoleva hetkeni on arusaamatu, millist ettekujutust võis luua V. Uzlov AVle, mille AV ei pidanud üle kontrollima siin kohas peab silmas kaitsja isiku andmeid. Kuna V. Uzlov ei osalenud AVi ja VNi nime all tegutsenud isikuga kohtumisel seega on ekslik väita, et V. Uzlov just kui kinnitas, et isik kellega suhtleb AV ehk VN on just VN, sellist kinnitust pole V. Uzlov andnud ning vastupidine pole tõestatud ühegi tõendiga. Seega leiab kaitsja, et ainu üksi telefoni numbri jagamine kannatanuga, ei loo ebaõiget ettekujutust, mille järel sattus kannatanu eksitusse. Vaid vastupidi oli AV kohustus kontrollida tehingu teise osapoole isiku andmeid, esindusõigust tõendavat dokumenti vastavalt ÄS § 187 lg 1-le. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et V. Uzlovi ja ST korraldusel, organiseeris M. Jüris M OÜ (endine nimi H OÜ) pangakontole laekunud rahaliste vahendite sularahas väljavõtmise, kasutades selleks enda kontrolli all olevaid enda ja teiste isikute pangakontosid./.../“ Kohtumenetluses kogutud tõenditest ei nähtu mistahes kokkuleppelist tegevust V. Uzlovi ja ST ja M.Jürise vahel, mis tõttu on alusetu etteheide, et just kui V. Uzlov oleks mistahes korraldanud sularaha väljavõtmise. Samuti ei ole tõendatud, et V. Uzlov oleks saanud või on saanud mingisugust varalist kasu temale etteheidetava süüteost. Vastupidi on kannatanu V kinnitanud, et V. Uzlov pole saanud inkrimineeritavas episoodist kirjeldatud tehingu eest vahendustasu. Samuti kinnitas ülekuulamisel ka M. Jüris, et sularahastatud rahavahendid andis üle täies mahus kellelegi MSle ning ei ole ühtegi tõendit, et V. Uzlov oleks mingi suguse osa sellest rahast saanud või selle saamisega seotud. Sellest johtuvalt on ekslik väide, et V. Uzlov tegutses kasu saamise eesmärgil. Kaitsja on seisukohal, et kelmuse episoodis kirjeldatavas tehingus puudub objektiivse koosseisu tagajärg ehk kahju tekitamine. Nimelt leiab kaitsja, et B OÜ on saatnud rahavahendid H OÜ-le küll tühise lepingu alusel aga siiski tsiviilõigusliku lepingu ärakasutamisel. Siin kohas tuleb arvestada tagasinõuded majandusliku väärtuse ja realiseeritavusega. Nimelt leiab kaitsja, et antud juhul on kahju välistatud vara väärtust ületava nõude tõttu, mis on realiseeritav tulevikus ehk tegelikult ei tekkinud B OÜ-l kahju vaid hoopis

nõude õigus H OÜ vastu, mille AV pole teostanud. Siin kohas leiab kaitsja, et AV tegevus seisneb tegevusetuses. Tegevusetuse all peab kaitsja silmas AV poolt nõudeõiguse realiseerimata jätmine, lepingu sõlmimata jätmine, esindusõiguse kontrollimata jätmine, isikusamasuse tuvastamata jätmine on hinnatav kui kaasaitamine kelmuses varakäsutusel B OÜ suhtes, mistõttu võib vastutada KarS § 209 lg 2 p3 ja 4 järgi just AV. Põhjendab, miks kannatanu peaks vastutama. Seega leiab kaitsja, et antud olukorras ei omanud V. Uzlovi tegu, mis seisnes telefoni numbri jagamisel ei mingit olulist tähtsus, mis võis mõJ.da väidetava süüteo toimepanemist. Seega tuginedes ülal toodule asub kaitsja seisukohale, et V. Uzlovi tegevuses puuduvad objektiivse koosseisu tunnused KarS § 209 järgi. Järgneb aaakohtu otsuse ümberkirJ.mine osas, miks maakohus leidis, et V.Uzlovi süü on tõendatud. Eelkõige leiab kaitsja, et AVi ütlused on ebausaldusväärsed, kannatanu V üritades saavutada oma eesmärki nimelt saada rahalised vahendid B OÜ kasuks on viinud kohut eksitusse, mistõttu on süüdistuse tõendamisel ja otsuse tegemisel ebakohane tugineda AV ütlustele. Nimelt on V andnud ütlusi kannatanuna ning neid eristades leidis kaitsja, et need on: 1) suures osas vastuolulised ise enda ütlustega 2) vastuolulised teiste tunnistajate ütlustega ja dokumentaalsete tõenditega Kaitse hinnangul on V püüdnud tekitada muljet, et tehingu võtmefaktoriks oli tema usaldus V. Uzlovile kirjeldades usalduse tekkimist läbi V. Uzlovi isa (VUi) tundmise, kellega ta väidetavalt töötas miilitsas Nõukoguliidu ajal. Selle kohta on ta andnud ütlusi 08.12.2020. Kuid tegelikkuses pole V.Uzlovi isa (VU) kunagi töötanud miilitsas, politseis ega tundnud Vit nõukogude ajal. V on üritanud luua ettekujutust, et tema praktika kohaselt on tavapärane lepingute allkirjastamata jätmine. Tegelikult ei olnud Vi ja VUi vahel usaldusväärseid suhteid, mille pinnalt oleks võimalik teha väärtuslikke tehinguid ilma tähtsate dokumentide koostamist. Peale selle leiab kaitsja, et V oli vägagi teadlik, kellega on tegemist kui ta kohtus nö VNga ja seda enam, et VNi nime all tegutsenud isikul puudub igasugune esindusõigus lepingute sõlmimiseks. Seega teadis V et nende pooltevaheline leping on TsÜS § 128 lg 1 järgi tühine. Seda tõendavad Vi järgmised vastused ristküsitluses 08.12.2020. Lisaks on kaitsja seisukohal, et Vi lepingu allkirjastamise jätmine, teise osapoole esindusõiguse kontrollimata jätmine, teise osapoole esindaja isiku tuvastamata jätmine või teadlikult tühise lepingu sõlmimine seoses teadmisega, et teisel osapoolel puudub esindusõigus on hinnatav kui juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmine korraliku ettevõtja hoolsusega B OÜ ehk esindatava juriidilise isiku suhtes Äriseadustiku mõttes. Ning sellest johtuvalt ÄS § 187 lg 1 koosmõjus lg 2-ga, mis sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt tuleb Vil vastutada B OÜ ees solidaarselt. Enda eelkirjeldatud süüd kinnitas AV ise 08.12.2020 öeldes ristküsitlusel: (See on minu minetus, tegin vea, kui ma oleks seda kontrollinud, siis poleks kõike seda olnud.) Lisaks on kaitsja seisukohal, et Vi käitumine, mis seisneb selles, et ta pole kordagi võtnud ühendust H OÜ-ga kirjalikult vaid on üritanud ainult telefoni teel seda teha ning et tegelikult temal polnud vahet, kes müüb talle selle väidetava seade ning ka see, kes ja kuidas tagab seadme garantiid on piisavalt kahtlane ning eluliselt ebausutav, mis viitab sellele, et V varjab tegelikke asjaolusid jättes rääkimata tõtt KrMS § 66 lg 3 järgi. Sama hüpoteesi kinnitavad ka V. Uzlovi ütlused, millistes ta väidab et V on pöördunud tema kui Barbaris Security esindaja poole sarnase tehingu tellimiseks ehk sularahastamiseks ja sularaha transportimiseks. Teiseks on V üritanud kahjustada V.Uzovi mainet seeläbi, et väidetavalt on V.Uzlovi kohta rääkinud kolmas isik KR, et V.Uzlov kasutab eritehnikat telefoninumbri ja hääle muutmiseks. Samuti on V üritanud luua kohtul ettekujutuse, et V.Uzlov tundis seadmete tarnimise tehingu vastu huvi ning, et V. Uzlov nagu oleks vahendanud VN ja AV vahel kokkulepitud väidetava seadme tarnimist. Kuna tegelikult polnud V. Uzlov teadlik, millise väidetava seadmega tuleb tegemist ning pole V. Uzlov saanud ka eelnimetatud tarnimise eest vahendustasu seega on ekslik väita, et Uzlov oleks vahendanud eelpool kirjeldatud tehingut. Samuti on V ise kinnitanud 09.12.2020, et ta pole Uzloviga arutanud eelnimetatud tehingu asjaolusid alates ajast, mil Uzlov edastas Vile telefoni numbri kuni detsembri 2016 ehk

inkrimineeritava episoodini. (09.12.2020; Kaitsja leiab, et kannatanu poolt kirjeldatud põhjused tühise tehingu tegemiseks on otsitud ning väljamõeldud, sest võtmefaktoriks tühise tehingu tegemisel, mis tõi kaasa B OÜle kahju on juhatuse liikme AV kohustuste täitmata jätmine korraliku ettevõtja hoolsusega vaid mitte, et keegi oleks jaganud AVga VN kontakti, või et keegi oleks kedagi väidetavalt usaldanud. Seega on ekslik süüdistada V. Uzlovi kelmuse toimepanemises. Juhul, kui siiski tugineda AV ütlustele, siis leiab kaitsja, et AV on ise kinnitanud, et V. Uzlovi osalus kelmuses on vaid selles, et ta jagas AVle väidetavalt VNi telefoni numbri. Seega V.Uzlovi tegevuses puudub KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 kuriteole viitav koosseis. Vastuväited apellatsioonile Seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitas vastuväite prokuröri apellatsioonile L. Kitt ja V. Uzlovi kaitsja A. Smelov Süüdistatav L. Kitt juhib tähelepanu asjaolule, et abiprokuröri apellatsioonist ei nähtu, et kõrgemalseisev prokurör oleks teda volitanud apellatsiooni esitama. Seetõttu tuleb prokuratuuri apellatsioon jätta läbi vaatamata. Juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni tuleb menetleda, soovib süüdistatav selgitada järgmist. 2020 mais tegi riigiprokurör E. Rattam ettepaneku, et taotleb tema karistamist 6aastase vangistusega, millest 3 aastat kuulub kandmisele reaalselt ja 3 aastat tingimisi kui ta teeb riigiprokuratuuriga karistuskokkuleppe. 2022.a taotles abiprokurör J. Pilve temale 11 aasta pikkuse vangistuse mõistmist, kuna ta ei võtnud varem vastu riigiprokuratuuri pakkumist. Süüdistatav loeb seda väljapressimiseks. See on samaväärne olukorraga, kus võlgnikult nõutakse lepingujärgse võlasumma nt 10000 eurot tasumist, kuid võlgnik saadab sissenõudja pikalt. Kui seejärel nõutakse ainuüksi põhjusel, et võlgnik keeldus 10000 euro tasumisest, võlgnikult 100000 euro tasumist, siis sellisel juhul on tegemist väljapressimisega. Apellatsiooni punktis 3.11. käsitleb abiprokurör RK episoodi. Süüdistatav rõhutab, et on kohtule rääkinud, et teab RK aastaid ning ka selgitanud, millistel asjaoludel teda teab. Seoses RKga on aastaid pöördutud mitmete inimeste poolt nii tema poole isiklikult, tema ettevõtte poole kui ka ettevõtete poole, kus ta töötanud on. Maakohtus kuulati RK kambajõmmi MI väljendatud ähvardusi tema tütre vägistamise kohta ning selle kohta, et tema naine ei jõua koju. Sellest ei räägi abiprokurör apellatsioonis sõnagi. RK saatis korduvalt kolm oma tuttavat meest temaga kokkusaamisele ning kes siis tema suhtes tahtsid vägivalda tarvitada. Apellatsiooni leheküljel 4 räägib abiprokurör jälitustoimingu protokollist. Tema suhtes toimusid 2017. aasta suvest keskkriminaalpolitsei poolt jälitustoimingud. Kus on foto- ja videomaterjal sellest, et ta on kedagi jälitanud? Kritiseeb prokuröri poolt apellatsioonis käsitletud jälitusprotokollide sisu. Rõhutab, et G. Okunev on aastaid väljendanud soovi, et ta võtaks oma ettevõttesse tööle tema tuttavaid isikuid, kuid ta keeldus neid isikuid tööle võtmast. Märgib, et tema ettevõttes ei ole töötanud ükski G. Okunevi tuttav või tema poolt soovitatud isik. Sellepärast oli G. Okunev ka solvunud, et temaga koos töötas N. Bleskov. Ennekõike, et saada tagasi G.Okunevilt oma raha, mis talle võlgu andis, on olnud sunnitud G. Okuneviga suhtlema. Apellatsiooni leheküljel 8 käsitleb abiprokurör 13.03.2019.a. jälitustoimingu protokolli 5 ning külvab taas lausvalet. Prokuröri poolt kirjapandust nähtub, et tema pidas RT käitumist õigeks. Tulirelva haaramist rahvarohkes kohas ei õigust miski, isegi kahe isiku vahel tekkinud sõnelus. Ei oska öelda, miks RT ei ole prokuratuuri poolt kutsutud kohtusse tunnistajaks. Las abiprokurör vastab sellele küsimusele otse ringkonnakohtule. Apellatsiooni leheküljel 11 käsitleb abiprokurör episoodi, mis puudutab MNt, keda omakorda küsitleti maakohtus 15.12.2020.a. toimunud kohtuistungil. L. Kitt on rääkinud mis asjaoludel ta teab MNt. On ka rääkinud sellest, et MN poolt saadeti talle kallale JG ja GR, kelle poolt väljendatud ähvardused on maakohtus ette mängitud. Tema seevastu ei ole mitte kedagi teist saatnud kohtumisele MNga. On temaga kohtunud kas ainuisikuliselt või koos N. Bleskoviga. N. Bleskoviga peale seda, kui teda ähvardati korduvalt ja füüsiliselt MN saadetud isikute poolt. Millegipärast ei taha abiprokurör nimetatud asjaolusid

käsitleda. Apellatsiooni leheküljel 16 käsitleb abiprokurör episoodi, mis puudutab HH, keda omakorda küsitleti maakohtus 14.12.2020.a. toimunud kohtuistungil. Jällegi ei käsitle abiprokurör sõnagagi asjaolu, kuidas HH ähvardas teda Bakuus elavate aseritega. Nimetatut abiprokurör ähvarduse ja kuriteona ei käsitle aga kui tema, L. Kitt, küsib oma kliendi esindajana HHlt, millal ta kavatseb tagastada raha, mille tema klient eksiteele viiduna ja alusetult tema ettevõtte arvele kandis ning mille HH seejärel sularahas välja võttis ja väidetavalt kellelegi edasi andis, siis on L. Kitt suur kurjategija. Samuti ei ole abiprokuröri huvitanud HH ülbed väljaütlemised selle kohta kuidas tema „katuseks“ on JT ja JR, kelle konkreetsel nõudmisel teda üldse kriminaalasja raames vanglasse pandi. Prokuratuur pole huvi tundnud, kuidas ta HH saadetud aseritega kohtus ning sellest kuidas HH isiklikult lubas, et tema sõrmed ja pea lõigatakse ära nüri noaga. On rääkinud, et teab HH juba aastaid ajast kui ta oli seotud suuremahulise narkoäriga, millesse oli segatud ka VK, kelle hea sõber HH on tänaseni. Mitte vähem oluline pole asjaolu, et ka VK figureerib episoodis, kus tema kliendi poolt kanti HH ettevõtte arvele ligi 300000 eurot, mis siis HH poolt sularahas välja võeti ning nelja tuule poole kadus. Prokuratuur on teadlikult jätnud tähelepanuta nii RK kui MN kohtus fikseeritud käsilaste poolt tema aadressil esitatud ähvardused. Prokuratuur on unustanud olulise põhimõtte, mille kohaselt tuleb tsiviilõigusliku võlasuhte esinemisel hinnata võlasuhte olemust ning mõlema poole käitumist. Prokuratuur on paaniliselt vältinud ühe poole ärakuulamist. Tema sai oma seisukohad esitada alles maakohtus, olles selleks ajaks viibinud peaaegu kolm aastat vangistuses. Kohtueelse uurimise organid, politsei ega prokuratuur, ei olnud kumbki tema selgitustest huvitatud. Sellisest käitumisest nähtub üheselt, et käesoleval juhul on ta oma tööga seganud mõjuvõimsaid isikuid, millest on peale vanglast vabanemist rääkinud ka „Kuuuurija“ saates. Lõpetuseks märgib, et olukorras, kus prokuratuur saadab kriminaalasja üldkorras maakohtusse, peab prokuratuur esmalt endale kõik antud kriminaalasja, mille menetlemise üle ta järelevalvet teostas, asjaolud äärmise põhjalikkusega selgeks tegema. Seda eriti kriminaalasjas, kus prokuratuur väidab eksisteerivat kuritegeliku ühenduse ning ka kõik tsiviilõiguslikud asjaolud, kui väidetavat kuritegu heidetakse ette tsiviilõiguslike suhete pinnalt. Vastasel juhul jääb tekib kohtusse saadetud kriminaalasja pinnalt vägisi kujutluspilt majahoovis sõda mängivatest lastest, kes üksteise võidu võtavad endale kindrali aukraade. Prokurör J. Pilve vastuväited süüdistatava L.Kitti ja tema kaitsja I.Repnau apellatsioonidele. L. Kiti apellatsioon L. Kitt taotleb mh 09.11.2022.a Kuuuurija tehtud saatesalvestise ja kahe kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate vastuvõtmist. Viimast põhjendab süüdistatav asjaoluga, et ta viibis vahi all ning ei saanud esitada. Prokuratuur palub ringkonnakohtul jätta täiendavad tõendid vastu võtmata. KrMS § 335 lg 1 kohaselt saab ringkonnakohus tugineda täiendavate tõendite vastu võtmata jätmisel mh KrMS § 2861 lg- tele 1 ja 2. Kuuuurija saatesalvestis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsusetu, kuna see ei tõenda mitte ühtegi fakti, vaid üksnes saates osalejate, sh ka L. Kitti, isiklikke seisukohti. Teatised tuleb jätta vastu võtmata põhjusel, et L.Kitt oleks saanud, vaatamata vahistatusele, paluda need esitada oma kaitsjal. Mitte miski ei takistanud L.Kitti kaitsjal juba neid märkimast ka kaitseaktil ja esitada maakohtus. Seega ei ole põhjendatud, miks ei esitatud tõendit õigeaegselt (KrMS § 286-1 lg 2 p 2). Riigiprokuratuur palub jätta nimetatud apellatsiooni täies ulatuses rahuldamata Suur osa L. Kitti apellatsioonist koosneb põhjendamatutest etteheidetest aga ka sisuliselt laimust Keskkriminaalpolitsei ja Riigiprokuratuuri aadressil. Ka on apellant laimanud kannatanuid. Ta ignoreerib apellatsioonil maakohtus uuritud ja esitatud tõendeid, millele rajaneb kohtulahend. Esmalt on vale süüdistatava väide nagu oleks kannatanu MN investeerimiskelm. Kannatanut ei ole sellise karistusseadustiku sätte alusel karistatud. Järgnevalt on vale väide, et L. Kitti pole Keskkriminaalpolitseisse kutsutud andma ütlusi. Selle väite lükkab ümber Riigiprokuratuuri

süüdistusakt aga ka 23.11.2021.a kohtuistungi protokoll, millest nähtuvalt taotles prokuratuur L. Kitti usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ja seda korduvalt. Seejärel on asjakohatu L. Kitti väide nagu poleks nn Okunevi nimelist kuritegelikku ühendust eksisteerinud enne üksikkuritegude toimepanemist. Maakohus on otsusel jõudnud vastupidisele järeldusele. Puudub igasugune tähtsus asjaolul, kas vastav kriminaalasja alustamise teatis kajastas L.Kitti kui potentsiaalset ühenduse liiget või mitte. Et kohtueelse menetluse eesmärk on materiaalse tõe väljaselgitamine, võivad ühendusse kuulumise kahtlusega indiviidid selguda ka menetluse kestel (KrMS § 211). Kriminaalmenetluse alustamise teade näitab üksnes kuriteotunnuseid hõlmavat esialgset hüpoteesi, mida asutakse menetluse käigus põhjalikult kontrollima. Puudutavalt apellandi väidet selle kohta, et KarS § 157-3 lg 1 pole KarS § 255 lg 1 raames koosseisupärane teise astme kuritegu, on iseenesest õige. Samas süüdistuses olev lause, et ahistav jälitamine on sooritatud kuritegeliku ühenduse huvides, kannab nii kuriteo toimepanemise motiivi kui ka süüteo toimepanemise hõlbustamiseks kui karistust raskendava asjaolu kirjeldamise mõtet. Motiiv väljendub just selles, et L.Kitt pani mh väljapressimised toime varavastase kuriteona kuritegeliku ühenduse finantside huvides ning ahistav jälitamine on sellest osa, sest see võimaldas L. Kitil mõJ.da MN ema alusetult varalise kasu saamiseks. Prokuratuuril on KrMS § 154 järgi kohustus kirjeldada süüdistustekstis mh karistust raskendavaid asjaolusid. Apellandi etteheited seoses sellega, et L.Kitti ei kaasatud jälitusmenetlustesse, on absurdsed. Jälitusmenetlus, sh taotluse esitamine, lubamine ning toimingute läbiviimine peabki toimuma varjatult. Samuti peab kriminaalmenetlus ise olema sellises algstaadiumis varjatud, kuivõrd muidu võib sattuda ohtu tõe väljaselgitamine kui kohtueelse menetluse eesmärk. Seda, miks kohtuistunguid ei toimunud aastal 2020.a plaanipäraselt ja L.Kitt pidi olema vahi all, on talle korduvalt selgitatud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrustel, millistel hinnati tema vahi all pidamise jätkamise õiguspärasust. Seonduvalt RK ja HH kohta karistusregistri väljavõtete esitamisega maakohtule tahab süüdistatav ilmselt osutada kannatanute ütluste ebausaldusväärsusele. Maakohus on lahendil põhjalikult kõrvutanud ütlusi teiste tõenditega ning hinnanud need usaldusväärseteks. Konkreetses osas osundas ka Riigiprokuratuur repliikide ajal maakohtus, et vastavalt kehtivale Riigikohtu praktikale ei too karistatus kuriteo eest automaatselt kaasa ütluste ebausaldusväärsust. Kriminaalmenetluse alustamise seisukohalt ei oma tähtsust, kas AV esitas L.Kitti vastu kuriteoavalduse või mitte. Kriminaalmenetluse ajendiks võib sisuliselt võtta mistahes teabetalletuse, milles sisalduvad kuriteole viitavad tunnused (KrMS 194 lg 1). Apellant leiab, et kannatanute võlgnevused tõendatud, esitamata sealjuures ühtegi põhjendust. Maakohus on kõiki võlanõudeid puudutavaid väiteid analüüsinud tõendikogumi põhjal ning tuvastanud nõuete õigusliku aluse puudumise, millest oli teadlik ka apellant. Seejärel on apellant nimetanud süüdistusaktil kirjeldatut valeks. Ütlemaks, et tegu oli valega, oleks apellant pidanud argumenteeritult lükkama ümber maakohtu põhistused, järeldused ja seisukohad. Kinnitamaks, et süüdistuses kirjeldatud kuritegelikku ühendusse kuulunud isikud on grupeeringu huvides sooritanud narkootikumide käitlemisega seotud süütegusid, ei peagi neile eraldi sellealast süüdistust esitama. Tegemist on KarS § 255 lg 1 koosseisust hõlmatud tunnusega, mille olemasolu võib toetada mh jõustunud kohtuotsusega narkokuritegu toimepanemise kohta aga ka muude kriminaalasja kogutud tõenditega, näiteks tunnistajate ütlustega, millised näitavad grupeeringu huvides sellise kuriteo toimepanemist. On eksitav apellandi jutt selle kohta, et kohtus andsid tunnistusi prokuratuuriga kokkuleppele läinud inimesed, kes ei rääkinud L. Kittist sõnagi. Süüdimõistetud ühenduse liikmetest andsid tunnistajatena ütlusi vaid NA ja EL. Teisi tunnistajad, kes seostasid L. Kitti nn Okunevi grupeeringuga, oli maakohtu otsusest nähtuvalt omajagu. JT ülekuulamiseks kohtueelses menetluses puudus igasugune vajadus, sest ta juba andis tunnistajana ütlusi lõpetatud kriminaalasjas. L. Kitt ka kasutas oma õigust kutsuda kaitsja vahendusel tunnistajaid enda kaitseks kohtusse. Antud tunnistajat ka ristküsitleti. Samuti ristküsitleti kaitsja taotlusel IMt ja KL. Kaitsja ise loobus AS ristküsitlemisest. Seoses TNga

toob apellant välja seda, mis on talle kasulik, ignoreerides seal juures täielikult maakohtu arutluskäiku selle kohta, miks oli TNga sellisel viisil ja ulatuses suhtlus ning kontakti otsimine väärt ahistava jälitamise sätte järgi süüditunnistamist. Seda, kui kaua on MN sooritanud investeerimiskelmuseid, ei saanud pankrotihaldur öelda ning polegi öelnud. Seda, kas inimene on süüdi mingis kuriteos, saab otsustada vaid Eesti Vabariigi kohus, mitte L. Kitt ega pankrotihaldur. Juhul, kui ringkonnakohus võtab siiski vastu kaks vaidlusalust kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist, märgib prokuratuur järgnevat. Asjaolu, et MN kirJ.s 2017.a PPA Põhja Prefektuurile L. Kitti kohta kaks avaldust, milliste puhul koostati kaks kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist, ei oma antud menetluses mittemingisugust tähtsust. Olukorras, kus kriminaalmenetlus on jäetud alustamata teatisega, kuid alustatud uuesti täiendavate asjaolude ilmnemisel, ei rikuta ne bis in idem printsiipi (KrMS § 199 lg 1 p 5, põhiseadus § 22 ls 3). Sellele järelduseni on jõudnud ka Riigikohus. Vaatlusprotokolli ja asitõendi vaatlusprotokolli 27.09.2017.a on L. Kitt pidanud Keskkriminaalpolitsei valeks. Viimast selgitusega, et arvutiprogrammi kaudu on võimalik kõiksugu lauseid ja sõnu kokku panna. L. Kitt ega tema kaitsja pole tõstatanud mõistlikku kahtlust tõendi usaldusväärsuses. Kontrollimatuid väiteid võib esitada igaüks. Puudutavalt asitõendi vaatlusprotokolli sisu, milles vaadeldi MN kõnelindistusi ning sõnumeid, on L.Kitt pööranud need kontekstist väljarebimise järel enda kasuks. Seejärel leiab L.Kitt, et tal on ka õigus tutvuda jälituslubade ja taotluste aluseks oleva materjaliga. KrMS § 126-14 lg 1 järgi võib tutvuda jälitustoimingu subjekt tema kohta jälitustoimingu käigus kogutud andmetega, millest on teda teavitatud, st teda puudutavate taotluste, lubade ning nende alusel kogutud teabega. Igasuguse muu jälitustoimikus sisalduva teabega tutvumiseks pole selle sätte alusel õigust. Apellandi etteheited jäävad vastavas osas arusaamatuteks, sest maakohus on kaitsja taotlust rahuldades tutvunud jälitustoimikutega ning kontrollinud jälitustoimingute seaduslikkust. Osaliselt, st põhjendatud ulatuses kinnikaetult, on esitatud load ja taotlused tutvumiseks ka kaitsjale. L. Kiti kaitsja I. Repnau apellatsioon Jätta rahuldamata KrMS § 286-1 lg 1 ja lg 2 p 2 ja 4 alusel kaitsja taotlused - JT ristküsitlemiseks; - kaitsja taotlus järgnevate tõendite vastuvõtmiseks: L. Kiti poolt JIle tehtud Facebooki postitust; W äriregistri väljavõtte; äriregistri väljavõtte ettevõtete kohta, mille juhatuse liikmed on MN ja TN ning ettevõtetel lasuvate võlgnevuste kohta; L. Kiti töötõendi koopia; L. Kiti fotod, millel on teda jäädvustatud koos Afganistani sõjaväekaaslastega; saate „Võlakütid“ videomaterjal. Seoses L.Kittiga heidab kaitsja maakohtule ette, et viimane lubas küll prokuratuuril esitada täiendavate tõendite voorus menetlusdokumente ja seda põhjendusel, et neid ei olnud märgitud süüdistusaktil. Prokuratuur selgitab, et nendeks dokumentideks olid: L.Kitti kohtueelses menetluses vahi alla võtmise ja selle pikendamise määrused aga ka suhtluspiiranguid puudutav määrus. Maakohtunike praktika on erinev – osad tahavad soovivad antud tõendeid toimikusse ja osad ei taha üldse, kuna need on kättesaadavad KISi vahendusel. Sisuliselt puudus igasugune vajadus nende dokumentide esitamiseks ja see kuidagi ei pane L.Kitti ega tema kaitsjat ebavõrdsemasse olukorda. Kaitsja ei olnud sellele ka maakohtus vastu. Edasi on kaitsja leidnud, et abiprokurör Janar Pilvel pole volitust üldmenetluses esindamiseks. See on vale, sest volituse esitas prokurör juba 2020.a augustis, mis nähtub KIS-st. Kaitseargumendid KarS § 255 lg 1 osas Esmalt teeb kaitse etteheiteid menetleja S.Nazaorvi koostatud kriminaalmenetluse alustamise teatisele. Prokuratuuri seisukoht kriminaalmenetluse teatise tähenduse osas jääb samaks eelöelduga. Maakohus ei pidanudki teatist kohtulahendil käsitlema, sest maakohtu lahend võib tugineda üksnes tõendile (KrMS § 15 lg 1). Teatis ei vasta tõendi mõistele (KrMS § 63 lg 1) ning sellega ei ole võimalik tõendada ühtegi tõendamiseseme asjaolu (KrMS § 62). Edasi jääb

kaitsja seisukohtadest mulje nagu tähendaks kuritegeliku ühenduse püsivuse kriteerium selle tõsikindlat lõpmatut eksistentsi ka situatsioonis, kus selle liikmetelt on võetud vabadus. Midagi sellist ei kinnita Riigikohtu praktika ega õiguskirjandus. Püsivuse rõhuasetus kuritegeliku grupeeringu elujõulisuse potentsiaalil selleks loodud ülesannete ja eesmärkide täitmisel, mis ei tähenda seda, et kuritegeliku ühenduse tegevust ei olegi võimalik lõpetada liikmete kriminaalkorras vastutusele võtmisena kriminaalmenetluse tulemusel. Vastasel juhul ei saaks karistusõigus ja kriminaalmenetlus täita oma eesmärke, milleks on kahtlemata kuritegude tõkestamine ehk antud juhul selliste ühenduste tegevuse lõpetamine. Seda, millised tõendid näitavad nn Okunevi nimelise kuritegeliku ühenduse püsivust, on maakohus otsusel ammendavalt käsitlenud. Edasi on kaitsja asunud seisukohale, et mitte ükski kohtus üle kuulatud tunnistaja ei maini L.Kitti kuuluvust kuritegelikku ühendusse ning need pole tõsiselt võetavad. Et kaitsja väide on eksitav ning vale, siis ei hakka prokuratuur antud asjaolul rohkem peatuma. Juba kaitsja osundatud anonüümne tunnistaja SS osutas hiljemalt äratundmiseks esitamise käigus L. Kitile. Kaitsja on osundanud ainult endale sobivale osale tõendikogumist ega kummuta antud osas maakohtu analüüsi. EL ja NA ei pidanudki L.Kittist rääkima, kuivõrd nad olid seatud teiste episoodide ja isikutega kõnealusest ühendusest. Kaitsja on refereerinud L.Kitti ütlusi vaatamata nende ebausaldusväärseks tunnistamisele maakohtu poolt ega pole põhjendanud, miks need tuleks lugeda usaldusväärseteks. Vale on kaitsja arusaam nagu poleks tõendatud L.Kitti panustamine ühiskassasse. Jälitustoimingu ja asitõendi vaatlusprotokollid, mida on käsitlenud ka maakohus, lükkavad selle väite ümber. Järgnevalt võib kaitsja argumentidest aru saada nii nagu poleks tõendatud ühenduse hierarhiast tulenev range distsipliin seetõttu, et L.Kitt nõudis võlgasid ka alkoholijoobes. Kaitsja paljasõnaline väide ei mõJ. ka siinkohal maakohtu otsuse ning põhistuste kehtivust. Seda, miks L.Kitt oli üks vähestest, kes ei läinud prokuratuuriga kokkuleppele, on ka maakohus sisuliselt käsitlenud läbi L.Kitti natuuri iseloomustamise. Kaitsja arvates ei allunud L. Kitt kokkuleppega mittenõustumise tõttu kuritegeliku ühenduse tahtele ja hierarhiale. Iseäranis on maakohus käsitlenud mitut jälitustoimingu protokolli, kus L.Kitt kannab Okunevile ette erinevat infot ja G.Okunev kutsub korrale ka L.Kitti (vt nt 15.05.2019.a jälitustoimingu protokollist nr 13). Kaitseargumendid KarS § 214 lg 2 p 1 ja 2 järgi AVi episood Maakohus on hinnanud AVi allkirjastatud lepinguid aga ka kassa väljamineku ordereid ja sedastanud tõendikogumi põhjal nõude õigusliku aluse puudumist. Vale on väide, et kannatanu pole esitanud lepingutele vastuväiteid. Kannatanu koguni öelnud, et see nõue oli suunatud äriühingu, mitte tema kui eraisiku vastu. Väide pole paljasõnaline, vaid tehingu sisust, eesmärgist, lepingu tõlgendamisest (VÕS § 29) ja poolte esialgsest käitumisest tulenev sisu. Tehingu tõlgendamise nüanssidel peatus prokuratuur ka süüdistuskõnes. Vale on kaitsja väide, et kriminaalasja arutav maakohus oleks pidanud kõnealuse suhte hindamisel lähtuma täies mahus tsiviilkohtumenetluse ja tsiviilõiguse põhimõtetest. Puudutavalt protsessinorme, siis lähtutakse esmajoones hagi menetlemisel ikkagi KrMS-st (vt KrMS § 381 lg 1 p 1, lg 6) ning reguleerimata küsimustes tuleb pöörduda TsMSi poole. Kohtotsuse põhjendamiskohustuse normid, millele kaitsja viitab TsMSi põhiselt, on sätestatud ka KrMS-s (§-d 151 lg 1, 3051 , 306, 310, 313 jt). On õige, et tsiviilnõude lubatavuse hindamisel tuleb lähtuda tsiviil-materiaalõigusest, millest räägib KarS § 214 lg-le 1 tuginev Riigikohtu praktika. Maakohus on aga ammendavalt selgitanud, miks antud juhul ei saa kohaldada Eesti materiaalõigust ega poleks üldse võimalik sellistele lepingutele tuginevat hagi vaadata läbi Eesti kohtutes. Kaitsja väljatoodu eksib nii lepingute sisu kui ka KrMSi kaudu viidatavate TsMSs sätestatud hagi menetlustakistuste vastu. Isegi, kui oleks võimalik kohaldada Eesti materiaalõigust, siis lepingu sisu ega selle eesmärk ei võimalda jaatada laenusuhet nagu prokuratuur märkis süüdistuskõnes. Kaitsja väidab, et nõude loovutamise piirangud ei erine Vene Föderatsiooni tsiviilkoodeksist, kuid on samas jätnud selle tõendamata kui aktiivse kaitseväite kooskõlas REÕS § 2 lg 1, 30 lg 1 ja 38 lg 1. Et aktiivse kaitseväite

kontrollimisvõimaluse loomine või selle tõendamise kohustus lasub süüdistataval ja tema kaitsjal, ei saa nimetatud REÕSi norme kohaldada kriminaalasja arutavas kohtus täpselt samamoodi nagu tsiviilkohtus (RKKKo 14.06.2021.a, 1- 19-7945, p 25). Kummaline on kaitsja arusaam ka selles nagu oleks L.Kitt positiivselt kommenteerinud kannatanu kodu väljendiga ,,sul on ilus maja’’, mis ei ole tõendikogumit arvestades KarS § 214 lg 1 raames koosseisupärane ähvardus. Kaitsja jätab tähelepanuta konteksti ja maakohtu argumentatsiooni tervikuna ähvarduse ning selle tõsiseltvõetavuse kujunemise kohta. MN episood Seoses sellega, et MN võttis vastu rahavahendid ajal, millal tal oli pankrotiseadusest ja TsÜSst tulenev käsutuskeeld, märkis kaitsja, et tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Prokuratuuri hinnangul pole leidnud tõendamist, et L.Kitt ka selliselt oleks nõude esitanud, sest ta tugines eelkõige temale antud lepingutele. L. Kitil pidid tema ütluste järgi olema lausa teda nõustuvad juristid, kelle nimesid ta ei soostunud maakohtus kohtulikult uurimisel avaldama. Tõendikogum ikka näitab, et L.Kitt nõue tugines lepingulisele alusele, mitte lepinguvälisest võlasuhtest tulenevale alusele. Pealegi, MN ei pidanud VRle ja MKle tagastama midagi, kuivõrd nõude õigusliku aluse puudumine on lükatud ümber ka teiste argumentidega, mida prokuratuur käsitles süüdistuskõnes ja millega nõustus ka maakohus. Seda, miks ei saa laenukohutus olla pankrotivara, ei ole kaitsja veenvalt põhjendanud. TsÜS § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguse ja kohustuste kogum. Seega saab olla laenukohustuse võtmine olla pankrotivaraks selle väljakuulutamise hetkest. Pole korrektne arusaam nagu korralikult vormistamata jäänud tsiviilsuhted ei saa antud juhul mõJ.da kriminaalõiguslikku vastutust. Kõnealune episood on ehe näide, kuidas just halvasti korraldatud tsiviilsuhted seda mõJ.vadki. Seda kinnitab eesotsas asjas esitatud jõustunud tsiviilkohtu otsus ning antud episoodi võlausaldajate käitumine aga mitte ainult. Ka L.Kitti asjaajamise viis, mida on põhjalikult analüüsinud maakohus – võlanõude ulatused ja eesmärgid muutusid vastavalt L.Kitti suvale. RK episood Kaitsja ehitab argumentatsiooni nõudeõiguse lubatavusest kaasa väljamineku orderite ümber, millele on allkirjastanud kannatanu. Vaidlus ei käigi selle üle, kas kannatanu need allkirjastas või mitte, vaid selle üle, kas orderitel olev info on kooskõlas tegelikkusega. Tõendikogum, mida on käsitlenud ka maakohus, kummutab vaieldamatult väite, et kannatanu sai antud dokumentide alusel raha. Kassa väljamineku orderid ei ole absoluutne tõend nagu arvab kaitsja, vaid ka selle sisu kuulub hindamisele koostoimes ülejäänud tõenditega (vt KrMS § 61). Kaitsja seisukoht osas, mis puudutab seda, et RK ei ole tõendanud oma vastuväiteid tsiviilkohtumenetluses, on asjakohatu. RK pöördus oma õiguse kaitseks politseisse ja algatati kriminaalmenetlus, mistõttu on eelkõige riik see, kes peab tõendama väljapressimise toimumist kannatanu aadressil. Kui kaitse soovib jätkuvalt tugineda nõude õigusliku aluse olemasolule, millest juhindus süüdistatav, siis peab kaitse ise seda väidet tõendama. Tunnistajad ei ole öelnud midagi sellist RKle rahavahendite väljastamise kohta nagu väidab kaitsja. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend, millele viitab kaitsja, ei toeta esitatud argumenti koostoimes maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Iseäranis on vale kaitseväide nagu L.Kitt poleks kellelegi öelnud, et RK võlanõue on alusetu. Seda ta ütles APle ning seda korduvalt. Kaitsja põhjendus, miks L.Kitt võis nii öelda, ei ole toetatud tõendikogumi poolt ega öeldu kontekstist järelduvalt usutavad. HH episood Kaitsja väited seoses sellega, et nõude õiguslik alus tuleneb justkui juhatuse liikme vastutusest, jääb tagajärjetuks, sest selle eeldused on täitmata. Üksnes võimalik

hoolsuskohustuse rikkumine ei ole piisav juhatuse liikme vastutuse jaatamiseks. Kaitsja viitab TsÜS §- le 127, mille alusel oleks volitus vaatamata selle lõppemisele justkui edasi kestnud ning õigustanud L.Kitti tegevuse jätkumist. Prokuratuur juhib tähelepanu, et TsÜS § 127 räägib volituse kehtivusest kolmandate isikute suhtes, mitte esindatava ja esindaja vahelisest sisesuhtest. Kõnealust sätet aga ei saa üldsegi kohaldada ning on asjasse puutumatu. JT ning L.Kitti vaheline suhe on n-ö sisemine volitus, mis antakse esindatava ning esindaja vahelises sisesuhtes, mis tuleb näiteks nende vahel sõlmitud käsunduslepingust. Kõnealune säte aga räägib välisest volitusest, milles esindatav (antud asjas J.T) oleks pidanud teatama kellelegi kolmandale isikule, et tema esindajal (antud asjas L.Kitt) on volitus kolmanda isikuga teatud tehingu tegemiseks. Volituskirjas kajastatud volituse edasikehtivus kohaldub üksnes heauskse kolmanda isiku suhtes. Pahauskse kolmanda isiku suhtes on aga volituse edasikehtivus välistatud TsÜS § 127 lg 4 järgi.7 JT pole sõnakestki rääkinud kohtuistungil volituse pikendamisest nagu järeldab kaitsja. Iseäranis on mh 05.02.2019.a vaatlusprotokolliga, milles on vaadeldud kannatanu telefonist leitud kõnesid L.Kittiga, tõendatud, et L.Kitti tegelikult ei huvitanud, kas kannatanu maksab raha JTle ära või mitte. See on veel eraldi alus volituse lõppemiseks (TsÜS § 125 lg 2 p 6), kuivõrd L.Kitti tegelikkuses tema esindatava huvid üldse ei huvitanud ning see oli tema läbiv muster kõikides episoodides. Kaitsja viide TsÜS § 111 lgle 1 on asjakohatu. Kõnealune säte räägib olukordadest, kus lisaks tavapärasele tehinguks vajalikule mitmepoolsete tahteavaldustele sõltub tehingu kehtivus veel kolmanda isiku nõusolekust. Jääb arusaamatuks, et kes see kolmas isik siis on, kes peab heaks kiitma JT ja L.Kitti vahelise tehingu, et L.Kitt oleks õigustatud nõudma väidetavat võlga JT äriühingu kasuks. Ei oma mingit tähtsust see, kas JT esitas L.Kitti kaasabil kuriteoavalduse või mitte. See ei tõenda kuidagi esindatava tahet esindusõiguse määramisel ulatuses, mida väidab kaitsja (TsÜS § 120 lg 2). Lõpuks ei ole kaitsja kummutanud seisukohta nõude aegumise osas. Inkassofirmat ja kohtutäiturit ei saa võrrelda. Esimese tegevus on käsundsaajana suunatud käsunduslepingu täitmisele kui protsessile, millel võib olla tulemus aga ka mitte ja teine täitedokumendi täitmisele. Täitedokument ja käsundisaajale viidud materjal asjaajamiseks ei ole omavahel võrreldavad õigusjõu poolest. Kui käsunduslepingu korras tegutsev esindaja tahab nõuet maksma panna, peab ta pöörduma hagiga võlgniku vastu kohtusse, mitte tegutsema nii nagu seda tegi L.Kitt. Sellest tulenevalt ei saa käsundisaajale kohaldada isegi formaliseeritusse põhimõtet, sest käsundisaaja hoolsus tuleneb VÕS § -st 620 nagu on märkinud ka maakohus. Argumendi katteta on kaitsja väide, mille kohaselt MN, RK ja HH politseile edastatud salvestised on ebausaldusväärsed põhjusel, et paralleelselt samal ajal toimusid jälitustoimingud. Väide on katteta, sest: a) kaitsja pole isegi esitanud taotlust selliste jälitustoiminguga kõnede ja salvestiste olemasolu kontrollimiseks ja b) võrrelnud omavahel jälitustoimingute teostamise aega kannatanute poolt esitatud salvestiste aegadega. Ka kaitsja rõhutab kannatanute ütluste ebausaldusväärsust, sest nad on kriminaalkorras karistatud ning andnud mõnes teises menetluses vastuolulisi ütlusi. Sellele on vastanud prokuratuur repliikides ja maakohus lahendil tõendikogumi kõrvutamise näol. Ahistav jälitamine See, et süüdistusaktis puudub täpne lõige, kuid on olemas konkreetne teokirjeldus, mida on ilmselgelt võimalik viia kokku, antud juhul KarS § 157-3 lg-ga 1, ei riku süüdistava kaitseõigust. Kaitsja arvatust võib jääda mulje nagu ei oleks tema klient suuteline eristama, kas ta on juriidiline isik või füüsiline. Sellise vea põhjal ei oleks pidanud maakohus tegema õigeksmõistvat otsust. Iseäranis on kaitsja väide ekslik KrMS § 268 sisalduvate põhimõtete tõttu. Maakohus on ka ammendavalt selgitanud, miks olid kõnealused kontaktiotsingud häirivad.

Süüdistatava A.Uzlovi katsja A.Smelov leiab, et prokuratuuri apellatsioonkaebus osas, mis puudutab V. Uzlovi, ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kaitsja selgitab, et V. Uzlovi kuulumine ühendusse pole tõendatud. Süüdistusest peaks nähtuma, kas ja kuidas sai V. Uzlov kuritegeliku ühenduse liikmeks, milline oli V. Uzlovi roll, kas ja kuidas sai V. Uzlov teada et ta on kuritegeliku ühenduse liige, mis ühenduse reegleid täitis V. Uzlov, mis oli ühenduse ühine tahe, mida V. Uzlov pidi tunnustama ja alluma. Isegi tunnistaja „S“, kes on üsna informeeritud ja teadlik „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse koosseisust vastates küsimustele avaldas, et „Ma ei tea enam isikuid, kes oleksid STga seotud (seega ei ole ka tunnistaja „S“ Uzlovi kohta midagi öelnud). Olid küll sellised tunnistajad, kes on midagi ja kelleltki kuulnud (need on anonüümne tunnistaja „S“, NA ja EL). Kuid nimetatud tunnistajate ütlused V. Uzlovi osas tuleb jätta tähelepanuta või tuleb sellistele ütlustele suhtuda kõrgendatud skeptitsismiga. Kõik loetletud tunnistajad vastates küsimustele kust nad teavad, et V. Uzlov oli „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liige vastasid: „kuulsime inimestelt“. Seega ei tea ning ei saanud need tunnistajad reaalselt teada V. Uzlovist midagi. Kusjuures EL ́i kõike ütlusi tuleb seada kahtluse alla juba sel põhjusel, et isik oli karistatud valeütluste andmise eest. Tunnistaja „S“ aga ei tunne kaitsja hinnangul üldse V. Uzlovit, sest vastates küsimustele kuidas V. Uzlov välja näeb ütles: “Tal on heledat juuksed. Keskmist kasvu umbes 175-180 sm, sportlik. 30-35 aastat vana“ V. Uzlov on praegu 29 aastat vana ja viimased 15 aastat ei ole tal üldse juukseid. Seega on ilmselge, et kirjeldades V. Uzlovi rääkis anonüümne tunnistaja teisest inimesest. Prokurör oma kohtukõnes ise tsiteeris anonüümse tunnistaja ütlusi ja nimelt ütles „S“, et ühenduses kehtivate reeglite järgi ei saanud kurutegeliku ühenduse liige politseiga koostööd teha. Kaitsja tuletab meelde, et tol ajal oli V. Uzlov turvateenuste osutava firma omanik ja juhatuse liige. Turvateenuste osutamiseks oli sellele osaühingule väljastatud tegevusluba politsei poolt, mis juba eeldab iseenesest koostööde tegemine organitega. Ja see välistab kuritegelikku ühendusse kuulumist. Järelikult ei saanud V. Uzlov olla kuritegeliku ühenduse liige juba sel põhjusel, et tema oma ettevõte kaudu tegi politseiga koostööd. Tunnistajate NA, EL ja „S“ ütluste hindamisel palub võtta arvesse, et vastavalt KrMS § 66 lg 21 Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend. Kaitsja hinnangul ei esine asjaolusid, mis lubaks lugeda tunnistajate ütlusi, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks. Restoranis Talleke ja Pullike aadressil XXX Tallinnas 2016 toimunud episoodist. Süüdistaja ei esitanud tõendeid, et selles restoranis toimunu on toimunud kuritegeliku ühenduse raames ja/või kuritegeliku ühenduse huvides. Talleke ja Pullike sündustega seonduvalt on tähelepanu väärt ka see asjaolu, et kaitsja poolt on kohtule esitatud tõendid selle kohta, et 2016. aastal Tallinnas aadressil XXX asuva toitlustusasutuses „Talleke ja Pullike“ ei täitnud V. Uzlov „karistatava või survestatava funktsiooni“ ega „lahendanud vaidlusi või probleeme“ kuritegeliku ühenduse nimel, vaid osutas oma firma B OÜ poolt tavalist turvateenust. Midagi illegaalset firma töötajate füüsilises kohalolekus olla ei saa. „Muu hulgas raha liikumine „vales“ suunas demonstreerib, et ei ole täidetud kuritegelikku ühendusse kuulumise objektiivne koosseis. Vajab rõhutamist, et ka Tartu Ringkonnakohus on oma 2019.a otsuses asjas nr 1-16-9978 (p 205) leidnud, et kedagi ei tohi pidada kuritegeliku ühenduse liikmeks pelgalt seetõttu, et ta osutab ühendusele teenust ja on huvitatud selle teenuse eest saadavast tasust. Mis puudutab V. Uzlovi karistust kriminaalasjas 1-17-10163, siis kuritegelikku ühendusse kuulumise sisustamine läbi jõustunud kohtuotsuse on vastuolus Ne bis in idem-põhimõttega. Kui aga kohus jõuab järeldusele, et tegemist ei ole antud juhul teistkordse menetlemisega, siis igal juhul ei ole kriminaalasja nr 1-17-10163 kohtuotsuses loetletud kuritegusid toime pandud väidetava kuritegeliku ühenduse huvides. Selleks, et tõendada vastupidist tuleb kriminaalasja nr 1-17-10163 uuesti menetleda ja hinnata, mis on ne bis in idem põhimõtte vastane. Üksikkuritegude toimepanemisel ei läinud V. Uzlov, ST ja teised isikud tavalisest koostegutsemisest kaugemale ning ei tegutsenud teadmisega, et panevad süüteod toime nn.

kuritegeliku ühenduse huvides. Vastupidine ei ole tõendatud ning enam tõendatud ei saa olla. Kohtuotsuse põhiosas (KarS § 184 lg 2 p 1) asjas 1-17-10163 on selgelt märgitud, mis oli tuvastatud: DM käitles ühiselt ja kooskõlastatult koos V. Uzloviga ebaseaduslikult suures koguses, so vähemalt 10-le inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses narkootilist ainet marihuaanat. On oluline, et ei olnud üldse tuvastatud, et selle episoodiga on kuidagi ST või keegi teine „Okunevi“ kuritegeliku ühendusest seotud. Ei olnud ka tuvastatud, et episood narkootikumidega on mingi muu kuritegeliku ühendusega seotud. Käesoleva kriminaalasja raames ei saa me veel kord kuriteo asjaolude väljaselgitamisega tegeleda, sest tegemist on jõustunud kohtuotsusega ja kui selles kohtuotsuses/kohtuasjas ei olnud tuvastatud, et kuritegu oli toime pandud kuritegeliku ühenduse raames või selle huvides, siis ei saa seda tagantjärele tuvastada. Ja veel, mis on süüdistaja versioonis ebaloogiline on see, et kui selline narkokuritegu on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames või huvides, siis miks ei ole DM Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liige. Kuidas eristab süüdistaja V. Uzlovi tegevust DM ́i tegevusest jääb ebaselgeks. Analoogselt ei olnud krim.asjas nr 1-17-10163 tõendamist leitud, et kuriteod, mis olid kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames või huvides ja kuna tegemist on jõustunud kohtuotsusega, siis ei saa seda tagantjärele tuvastada. 10.06.2022 tegi Riigikohus lahendi asjas nr 1-18-437. Nn. Kemerovo grupeeringu asi. Tegemist oli riigiprokuröri kassatsioonkaebusega ja selle kaebuse üheks esemeks oligi vaidlus selle üle kas ja milles osas on varasem kohtuotsus tõendiks käimasolevas menetluses. Punktis 70 märkis Riigikohus „tehtud kohtuotsus on käimasolevas menetluses lubatav tõend, kuid teises asjas tehtud kohtuotsus saab olla tõend vaid piiratud ulatuses ega saa tõendada selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude esinemist või puudumist. Seega saab kõnealuse kohtuotsusega käesolevas asjas tõendada asjaolu, et RG tunnistati Harju Maakohtu 7. märtsi 2016. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning et sama otsusega tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi ka AK, kuid see otsus ei tõenda RG poolt toime pandud narkokuriteo faktilisi asjaolusid ega ka kuulumist narkokuritegudega tegelevasse kuritegelikku ühendusse.“ Tuginedes kohtule esitatud tõenditele väidab kaitsja, et tema kaitsealune ei ole kunagi allunud STle või G. Okunevile, täitnud nende korraldusi või mänginud rolli ühenduses, mille tegevus oli suunatud kuritegude toimepanemisele. Samuti ei allunud V. Uzlov ühegi kuritegeliku ühenduse tahtele ega aidanud oma tegevusega kaasa ühegi kuritegeliku ühenduse eesmärkidele. V. Uzlov ei ole end ka kunagi „Okunevi“ või mõne muu kuritegeliku ühenduse liikmena identifitseerinud. Mis puudutab omakasu motiivi, siis lubamatu on selle pidamine õiguslikult raskendavaks asjaoluks KarS § 255 kontekstis, kuna antud paragrahv iseenesest eeldab varalise kasu saamise eesmärki – seda näitab selgelt kuni 01.01.2015.a kehtinud redaktsiooni sõnastus. KarS § 58 p 1 kohaldamine rikuks korduva karistust raskendava asjaolu arvestamise keeldu kuriteo olemusest tuleneva tunnuse tasemel KarS § 59 mõttes. Kaitsja tuletab ka meelde, et süüdistatava ütlused on ka tõend KrMS mõttes. Ja selles kontekstis omavad tähtsust V. Uzlovi kohtuistungil antud ütlused, millistes ta välistas kuritegelikku ühendusse kuulumist. Samas vastas ta kõikidele küsimustele, mis olid seotud süüdistusega, seletas kuidas sai ta STga tuttavaks ja mis põhjusel ja kui tihti suhtles temaga. Kaitsja hinnangul ei olnud V. Uzlovi ja ST vahelistes suhetes midagi ebaseaduslikku ja seda enam ei olnud midagi, mis viitaks kuritegeliku ühenduse tegevusele. V. Uzlovi ütlused ei olnud kuidagi ümber lükatud ja hoopis vastupidi tema ütlused on kooskõlas teiste objektiivsete tõenditega. Isegi prokuratuur ei seadnud oma kohtukõnes V. Uzlovi ütlusi kahtluse alla. Järelikult on tegemist usaldusväärse tõendiga KrMS-i mõttes. Prokuröri vastuväited V.Uzlovi kaitsja A.Smelovi apellatsioonile.

Esmalt on kaitsja hinnangul maakohus tuginenud ebaseaduslikele tõenditele, millisteks on apellatsiooni viiendal leheküljel loetletud tõendid, st peamiselt sideettevõtjalt saadud andmete 2 vaatlusprotokollid aga ka sideettevõtjatelt ja sideteenusepakkujatelt saadud päringute vastused. Et kõnealused tõendid on kogutud Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevate õigusnormide alusel, on kaitsja hinnangul antud tõendid automaatselt ebaseaduslikud. Prokuratuur on kõnealusele seisukohale juba ammendavalt vastanud maakohtu kohtuvaidlustes repliikide käigus 09.06.2022.a, mistõttu võtab prokuratuur üksnes antud seisukohad kokku ning viitab repliikidele. EL õigusega vastuolus oleva liikmesriigi õiguse alusel kogutud tõendid ei too automaatselt kaasa tõendi lubamatust. Kaitsja on jätnud tähelepanuta Riigikohtu 18.06.2021.a kohtumäärusel nr 1-16-6179 toodud suunised, mida tuleb arvestada vaidlusaluste tõendite lubatavuse hindamisel. Et tõendite kogumiseks väljastati load 2017.a, polnud vaidlusaluste normide rikkumine tahtlik. Samuti on KarS § 209 lg 2 p-d 3 ja 4 näol tegu raske peitkuriteoga. Kõnealune karistusnorm lubab ka mh teha jälitustoiminguid, mistõttu kuulub kuritegu raskete kuritegude kataloogi. Lisaks karistusnormi kvalifitseerivate tunnuste olemasolule, muudab antud kuriteo ka raskeks selle seotus kuritegeliku ühendusega, mis on avalikku julgeolekut ohustav kuritegu. Täiendavalt on sideettevõtjalt saadud andmete protokollidel oluline kaal kõnealuse peitkuriteo tõendamisel, kuivõrd need näitavad toimepanija ühist ja kooskõlastatud tegutsemist. Et tegemist on grupiviisiliselt toimepandud peitkuriteoga, poleks antud asjaolu saanud mõne teise menetlustoiminguga tagasiulatuvalt tõendada. Nõutud sideandmete maht on proportsionaalne, kuivõrd see on võimaldanud tuvastada toimepanijate suhtlust ning käitumist enne ja pärast kelmust. Menetlusosalistel, keda antud tõend puudutab, on olnud küllaldane võimalus esitada tõendi kohta vastuargumente. Mõistetamatu on kaitsja arvamus nagu oleksid Euroopa Liidu õiguse valguses problemaatilised ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll 20.02.2016.a, AS Starmani vastus, Tele2 vastus nõudekirjale, Telia vastus ja Google Inc vastus päringule. Tegemist on selliste päringute alusel kogutud andmetega, millised puudutavad lõppkasutaja tuvastamist, ega ole seetõttu KrMS § 90-1 lg 2, ESS § 111-1 lg 2 või lg 3 alusel kogutud andmed.Teisalt on Google Inc-lt saadud andmed kogutud teise riigi jurisdiktsioonis, mistõttu kohaldatakse KrMS § 65 lg 1. Seega kuna USA-s tegutsev Google Inc võis menetleja päringule vastata, on tõend ka seaduslik ning lubatav. Kaitsja peab jätkuvalt kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks ning seda esmalt seetõttu, et need on osaliselt vastuolus VUi ütlustega. See, kas tunnistaja ja kannatanu esindaja on koos töötanud miilitsas või mitte, ei saa kummutada kannatanu ütluste usaldusväärsust tervikuna. Esiteks on tegu süüdistuses kirjeldatud hüpoteeside välise asjaoluga ning ei saa seetõttu midagi ümber lükata. Teiseks on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, mistõttu polegi võimalik hinnata, kellel esitatud väide on tõene. Kolmandaks pole ka välistatud, et VU rääkis kohtus seda, mida tal paluti või mida pidas vajalikuks öelda poja kaitseks. Seda kinnitab kaudselt ka asjaolu, et VU ja V. Uzlov olid mõlemad STga suhtluses juba alates restorani Tallekese ja Pullikese hõivamisest. Viimast kinnitavad vastava episoodi tõendid. Sarnasel põhjusel ei kummuta kannatanu usaldusväärsust ka KR öeldu. Ka on nimetatud tunnistaja ebausaldusväärne, ta pisendas ristküsitluse käigus oma vastustes prokuratuurile karistatust maksukuriteo eest. Maksukuriteo tõendava kohtuotsuse esitas prokuratuur ka maakohtule. Maksukuritegu näitab, et ta on mõistetud süüdi riigile mh tahtlikus ja süsteemses valetamises. Edasi on kaitsja püüdnud, tuues asjakohtutest kohtadest esile kannatanu ütlusi, näidata vastuolu kannatanu enda ütlustes. Kannatanu jaoks ei pidanudki puht elulistel kaalutlustel olema oluline, millise firmaga ta sõlmib lepingu. Oluline oli saada koostööpartneri jaoks vastavad seadmed. Kuna kannatanule väideti, et seadmed saab sellisele ettevõttele raha kandmise järel, nõustus kannatanu põhjendatult tegema varakäsutust. Edasi üritab kaitsja toetada mitte millelegi tuginevat väidet taas irrelevantse osaga kannatanu ütlustest. Ka arve võib tõendada lepingu sõlmimiseks vajalike mitmepoolsete tahteavalduse vahetamist (TsÜS § 67 lg 2). See, milliselt olid vormistatud kannatanu tehingud B OÜ-ga, on tähtsusetud. Kannatanu mh selgitanud seda,

miks jäi leping VNiga allkirjastamata, kuigi ta seda soovis. Ei ole arusaadav, kust kaitsja üldse võtab, et AV teadis lepingueelsete läbirääkimiste ajal, kes oli tegelikut VN. Kaitsja refereeritud ütlused seda ei kinnita. Peale selle on kaitsja valikuliselt presenteerinud kannatanu ütlustest endale sobivaid osi konteksti arvestamata. Järgnevalt on kaitsja pannud kannatanule süüks korraliku ettevõtja hoolsusega tehingupartneri taustakontrolli teostamata jätmist. Juhatuse liikme hoolsuskohustust on õiguskirjanduses sisustatud ärilise kaalutluse reegliga, mille komponendid on: juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud; juhatuse liige on informeeritud määral, mida saab pidada antud asjaoludel pidada otsuse tegemiseks mõistlikuks; sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema otsus on ühingu parimates huvides. Sellesarnasele, kuid üldisemale seisukohale on asutud ka kohtupraktikas. Kannatanu selgitused kohtule on otsuse tagamaade kohta veenvalt mõistlikud. Need on kokkuvõtlikult järgnevad: soov täita lepingupartnerite tarne vastavalt ja võimalikult soodsa hinnaga; tollal hetkel usaldusväärse isiku soovitus V.Uzlovi näol ja sellest tulenev VNi usaldamine; korduvad kohtumised ja suhtlused VNiga; rahavahendid saava ettevõtte taustakontroll äriregistrist, sh hiljem registrikaardil oleva isikuga kontakteerumine; V.Uzlovi abi kasutamine VNi otsimisel. Kuidagi ei muuda kannatanu seadusliku esindaja isikut hooletuks see, et ta ei eelistanud MJga kontakteerumisel kirjavahetust. Kirjavahetust ja telefoniside ta pidas põhjendatult nn VNiga ja vajadusel kasutas temani jõudmiseks V.Uzlovi abi. Ka ei muuda AVi käitumist hooletuks asjaolu, et ta unustas kontrollida VNi esindusõigust volituse näol. Kannatanu on selgitanud, et kuigi see oli viga, siis ta usaldas VNi pikaaegse tuttava V.Uzlovi jutu põhjal. Puudutavalt V.Uzlovi vahendustasu ja tehingu asjaoludega kursis olemise kohta, on kaitsja otsinud, arvestamata konteksti, endale sobivaid kohti kannatanu esindaja ütlustest, millised ei loo vastuolu ütlustes eneses. Kannatanu selgitas, et avaldas V.Uzlovile printsiibis, millega tema ettevõte tegeleb ning milliseid seadmed ta põhimõtteliselt vajab äritegevuseks. Kannatanu ütluste olulistes asjaoludes pole vasturääkivusi. Vasturääkivus seadmete massi osas on otsitud. Kannatanu pole kellelegi öelnud, et seade kaalub 2.4 kg. Ristküsitluse käigus ta mainis, et seadmed kaaluvad mõned kilod ning teisel päeval siis täpsustas massi. Millised lepingulised suhted ja kui palju neid on olnud V.Uzloviga, on süüdistuse piirides asja arutamise ja tõendite hindamise seisukohalt tähtsusetud. Kelmuse tõendatusest ja koosseisu täidetusest Järgnevalt väidab kaitsja, et maakohus pole selgitanud, kuidas V.Uzlov kallutas AV tegema pettuslikku tehingut. Maakohus on kõrvutanud kannatanu ütlusi kohtulikult uuritud dokumentaalsete tõenditega ning leidnud, et AVl oli põhjust V.Uzlovi usaldada, mistõttu seisnebki kelmuse raskuskese selles, et V.Uzlov rajas usaldussilla AV ja VNna esinenud ST vahele, öeldes koguni kannatanu esindajale, et viimane on usaldusväärne äripartner. Apellant ei ole põhjendanud, miks peaks ringkonnakohus usaldama V.Uzlovi ütlusi. Olulistes asjaoludes ei kinnitada süüdistatava ütluste usaldusväärsust ükski dokumentaalne tõend. Usaldusväärseks loetud kannatanu ütlustest tegelikult selgub, et V.Uzlov teadis väga hästi, mida kannatanu printsiibis otsib oma Venemaa äripartneri jaoks ning mis on tema juhitud ettevõtte ärimudeli sisu. Vastavalt sellele V.Uzlov tõigi kannatanuni VNi. Osad, mida apellant refereerib kannatanu ütlustest valikuliselt ning kontekstita, ei toeta apellandi seisukohta. Kannatanu ei pidanudki detailselt V.Uzloviga tehingut arutama – kannatanu jaoks oli oluline, et keegi tarniks talle vajamineva seadme ning selleks n-ö õige isikuni aitaski kannatanul jõuda V.Uzlov. Mis puudutab süüdistatavate ja süüdimõistetu ühise ning kooskõlastatud teo tõendatust, on maakohus antud seisukoha põhistanud lisaks kannatanu ütlustele ka mitmete teiste tõendiga: sideettevõtjalt saadud andmete vaatlusprotokollid jt telekom ettevõtetelt saadud päringute vastustega aga ka tõenditega, millised näitavad M.Jürise panuse ajalist külgnevust teiste süüdistatavate käitumisaktide ajalise külgnevusega. Kannatanu ütlused osas, milles ta räägib sellest, kuidas kohtumisel L.Kittiga võttis ST omaks kelmuse toimepanemise koos V.Uzloviga, on erandi alla mahutuv kuuldus KrMS § 66 lg 2-1 p 3 alusel.

Järgnevalt on kaitsja pikalt refereerinud teooriat kaastäideviimise eelduste kohta ning sedastanud, et kohtuasjas pole esitatud ühtegi tõendit V.Uzlovi teopanus oleks olnud oluline ning ta oleks tegu ka valitsenud. V.Uzlovi teopanusel on prokuratuur peatunud pikalt süüdistuskõnes, milles pidas teopanuseks pettuslikku tehingusse kallutamist, sh VNina esinenud STst usaldusväärse äripartneri ettekujutuse loomist, kes saab kannatanut seadmete hankimisega aidata, kannatanu kokkuviimist temaga, suhtluse vahendamist ning selle usaldussuhte hoidmist kuni momendini, millal kannatanu järeldas petmist. Kui V.Uzlov teopanus võtta sündmuste ahelast välja, poleks kannatanu isegi ST ning varakäsutuseni jõudnud. Maakohus on selle käsitlusega nõustunud. Saab tõsikindlalt öelda, et kelmuse ettevalmistav staadium koos tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutusel loomisega algas vahetult siis, kui V.Uzlov maalis kannatanule VN-st pildi kui õlekõrrest tema majandustegevuses. Koosseisupärast väärarusaama on võimalik põhjustada ka isiku identiteedis ja usaldusväärsuses selle kohta, et tegemist on usaldusväärse äripartneriga, kes on võimeline kannatanut antud tüüpprobleemiga aitama. Viimast enamgi, kui see sillutab tee varakäsutust põhjustavale pettusele. Edasi on kaitsja teinud maakohtule etteheited seoses V.Uzlovi ütluste ebausaldusväärseks lugemisega, põhjendamata sealjuures, millised tõendid V.Uzlovi ütluste usutavust peaksid kinnitama. Maakohus on antud teemat käsitlenud ning leidnud, et kohtulikult uuritud tõendikogum kinnitavad kannatanu ütlusi, mitte süüdistatava omi. M.Jürise ja V.Uzlovi väited teineteise mittetundmise kohta pole usutavad. Selle lükkavad ümber kohtulikult uuritud sideettevõtjalt saadud andmed, milliste kohaselt oli neil mitu ühist kontakti, kelle läbi ja vahendusel kavandati kelmust. Kaitsja väide, et V.Uzlovi tegu piirdus ainult telefoninumbri jagamisega, on tõendikogumi põhjal alusetu pisendus. Samuti on AV selgitanud, et ta kontrollis MJga seotud ettevõtte tausta. Mõistagi ei ole äriregistrist võimalik saada infot tehinguga volitatud isikute, vaid üksnes seadusjärgset esindusõigust omavate isikute kohta. Prokuratuuri hinnangul oli kannatanu seaduslik esindaja seetõttu oma käitumises piisavalt hoolas. Iseäranis on vale kaitsja hinnang osas nagu oleks V.Uzlov pidanud ka vahetult ise saama kelmuse koosseisu realiseerimise tagajärjel varalist kasu. See pole oluline koosseisu lõpuleviimise seisukohalt. Varalise kasu saamise eesmärk võib ulatuda ka kellegi kolmanda kasuks tegutsemiseni, milleks võib olla keegi omakorda kolmas isik või siis ka näiteks kuritegelik ühendus. Väärad on kaitsja väited varalise kahju puudumise kohta. Maakohus on analüüsinud pangalt saadud dokumente, kõrvutanud neid kannatanu ütlustega ja sedastanud korrektselt varalise kahju tekkimist. Kaitsja argumentatsioon selle kohta nagu välistaks antud juhul varalise kahju tekkimise kannatanu võimalik ja realiseeritav nõue OÜ H vastu, pole antud juhul asjakohane. Tõsi, sellealane teoreetiline seisukoht on olemas nii õiguskirjanduses kui ka seal viidatud Riigikohtu praktikas, ent asjaolud antud kaasusega pole absoluutselt omavahel võrreldavad. Esmalt on nõude aluseks õigusvastane tegu (VÕS § 1043), mis väljendub tuvastatud kelmuse ja seeläbi omandiõiguse kahjustamises (VÕS § 1045 lg 1 p 5) aga ka selles, et pooled ei jõudnudki lepingu allkirjastamiseni. Nagu selgub kannatanu ütlustest ja esitatud dokumentaalsetest tõenditest, ei saanud kannatanu VNi tehingu allkirjastamiseks kättegi. Teisalt ei olnud nõude aluseks olevad asjaolud ka tollel hetkel selged, kuivõrd võimalikke vastutusaluseid ja solidaarvõlgnikke alles selgitati välja kriminaalmenetluses. Kolmandaks viitasid kelmusjärgsed asjaolud ka sellele, et nõue oli mõistlikult realiseerimatu, kuivõrd ST lõpuks keeldus kannatanu esindajaga peetud kohtumisel hüvitamast kahju. Neljandaks on mõistetamatu, miks peaks antud õigusvastase kahju tekkimise eest vastutama juriidiline isik. Tegu pole isegi toimepandud konkreetse juriidilise isiku huvidest kantult ning on leidnud tõendamist, et antud juriidilisel isikul puudus sisuliselt teo toimepanemise ajal majandustegevus. Kahju tekitajateks on ühiselt ja kooskõlastatult tegutsenud füüsilised isikud. Seejärel on kaitse seisukohal nagu poleks V.Uzlovi puhul tõendatud kelmuse subjektiivne koosseis. Prokuratuuri arvates on maakohus antud teemat käsitlenud erinevate tõendite valguses, millised toetavad kannatanu öeldu usaldusväärsust aga ka seda, et V.Uzlov oli sh STga suhtluses enne varakäsutust, seda ümbritseva perioodi

ajal aga ka pärast. Sh kasutasid kolm toimepanijad suhtluse vahendajaid, mis järeldub telefonisidede ajalistest külgnevustest ja kestusest aga ka asukohtadest telefoniside ajal. Eelnevale veel lisaks näitab subjektiivset külge kannatanu ning ST kokkuviimine, usaldussuhte vahendamine, võimendamine aga ka kannatanu eksiteele juhtimine ka pärast seda, kui VN-na esinenud ST kadus ära. Just väline teopilt on see, mis annab maakohtuga nõustuvalt jaatada teo kavatsetud toimepanemist. Tõendikogumist suurendavad usutavust V.Uzlovi kavatsetuse osas ka tõendid, millised esitas prokuratuur seoses kuritegelikku ühendusse kuulumise etteheitega. Need näitavad, et V.Uzlov ja ST olid omavahel seotud juba mitu kuud enne kelmuse lõpuleviimist ja allus koguni viimase tahtele ja soovidele. Prokuratuur, kooskõlas apellatsioonis väidetuga ning nõustuvalt maakohtu seisukohaga jääb arvamusele, et kelmuse toimepanemise motiiviks oli nn ,,Okunevi’’ kuritegeliku ühenduse huvides varavastase kuritegude toimepanemine, mis täitis sh kuritegeliku grupeeringu kassa finantseerimise eesmärki. Kaitsja arvamuse kohaselt peab olema kokkuleppeline tegevus justkui tõendatud dialoogi lindistamise näol, milles kaks toimepanijat avaldavad sõnaselget tahet petta kannatanut varalise kasu ning kahju põhjustamiseks. Antud arusaam on nii menetlus- kui ka materiaalõiguslikult väär. Tahtlust aitavad tuvastada nii isiku välismaailmas tajuvad teod, nende summa aga ka verbaalne väljendus. Siseveendumust tahtluse olemasolust aitab kujundada mh see, kuidas toimepanija on tervikuna käitunud ettevalmistavas staadiumis, teo toimepanemise ajal, selle järel, milline on olnud tema suhtlus kannatanu ja teise toimepanijaga läbivalt, millised teised sündmused on toimunud enne ja pärast kelmust aga ka toimepanija taust. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsioone. Süüdistatavad ja ne dekaitsjad palusid jätta rahuldamata prokuröri apellatsiooni. Prokurör aga palus süüdistatavate apellatsioonid rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, ja esitatud apellatsioonidega ning neile esitatud vastuväidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium peab oluliseks selgitada järgmist. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Kohtukolleegium peab vajalikuks ära märkida apellatsioonide osas seda, et nii prokuröri apellatsioonis kui ka kaitsjate apellatsioonides on liiga palju ülekirjutatud tõendeid – jälitusprotokollid, istungiprotokollid jne. Ka on kaitsjad ebamõistlikult palju oma apellatsioonides kopeerinud maakohtu otsusest maakohtu seisukohti, Riigikohtu lahenditest Riigikohtu seisukohti. Kaitsjate apellatsioonidest on võimalik järeldada, et olulist rõhku on pandud apellatsiooni kvantiteedile ja kvaliteeti on ilmselgelt alahinnatud. Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni üle kordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–31 Kohtupraktikas on valitsev arusaam, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 31-1-48-12, p 16.3.2). Inimõiguste kohtu praktika järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama

oma lahendis põhjendused, millel see rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased. Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse ulatus sõltub otsuse iseloomust ja tuleb kindlaks määrata kohtuasja asjaoludest lähtudes. Otsuse 3-1-1-44-13 p-s 20 rõhutab Riigikohus, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Viidates KrMS § 309 lg-le väidab kohtukolleegium, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Süüdistataval ja tema kaitsjal on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Kaitsja kaalutlustele ja tõsiseltvõetavatele argumentidele on maakohus otsuses omapoolse hinnangu andnud. Ka ei tulene ühestki seadusest nõuet, et kohus peaks analüüsima ja kummutama kõiki, sealhulgas ka mitte asjakohaseid kaitseargumente. Seadus seab kohtuotsusele oma nõuded ja teatud mõttes ka piirid ning kohtuotsus ei saa kujuneda võistlevate poolte erinevate ja tihti ka mitteasjakohaste seisukohtade lahkamise ja kummutamise dokumendiks. Prokurör ja kohus ei pea kaasa minema kaitsja poolt seatud reeglitega ja asuma analüüsima kaitsja poolt apellatsioonikohtule väljapakutud asjassepuutumatuid seisukohti. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et selline tõendite hindamise metoodika nagu seda saavad endale lubada kaitsjad oma apellatsioonides, kohus endale seadusest tulenevalt lubada ei saa. Selleks, et jõuda kohtuotsuses süüküsimuse osas õigetele järeldustele, peab kohus tõendeid ja kõiki asjaolusid hindama kogumis nii nagu seda nõuab KrMS § 61 lg 2. Igale üksikule tõendile eraldi hinnangu andmine õigetele järeldustele ei vii. Kolleegiumi hinnangul on apellatsioonid ainetud ja seda just seetõttu, et maakohtu veenvad argumendid põrmustavad kaitseversiooni sedavõrd ülekaalukalt, et kohtu konkreetsetele põhjendustele ei olegi midagi mõistlikku vastu väita ja eesmärgiga „lüüa mahuga“ on kohtule esitatud apellatsioonides väiteid, mida ei ole apellatsioonikohtul süüdistatavate süü seisukohast lähtudes tegelikult vajalik ümber lükata. Apellatsioonimenetluse eesmärgi ja menetluseseme seisukohast need apellatsioonid õiguslikku vaidlust ei tekita. Nagu apellatsioonide sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud süüdistatavatest ja kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatavate süü osas, mida kaitsjad vaidlustavad. Eelöelduga selgitab kohtukolleegium, et neid kaitseväiteid, millised on saanud vastuse juba maakohtu otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja ammendavalt kummutatud, käesolevas otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 sätetest tulenevalt teistkordselt ümberlükkamisele ei tule. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas apellatsioonimenetluses olukord, kus kaitsjate apellatsioonid nagu juba eelpool öeldud on esiteks kunstlikult venitatud, nendes on enamasti taasesitatud ja rohkesti ja seda copy paste meetodil, maakohtu otsuse seisukohti, kohtuistungil toimunud ristküsitluse dialooge, Riigikohtu lahenditest pikki lõike ja apellatsioonide argumendid on kohati absurdsed, kohati asjassepuutumatud ja kohati sellised, millistele on maakohus juba vastanud. Väljutakse uhkelt tõendamiseseme asjaoludest ning asutakse esitama seisukohti, mis ei oma süüküsimuse seisukohast tähtsust. Kohtukolleegiumile jääb tahtmatult mulje, kas siis kaitsjad, kes paraku antud juhul ei kvalifitseeru advokaatidena, ei tunne seadust ja kohtupraktikat või teevad nad seda lihtsalt eesmärgiga, et kogu see pikk jutt, mis apellatsioonides kirjas, neile ka kinni saab makstud e materiaalsetest kaalutlustest.

Ainuüksi selliste apellatsioonide pinnalt saab juba järeldada, et mitte advokatuuri liikmest kaitsjate lubamine mahukates kriminaalasjades menetlusse kaitsjana toimub kergekäeliselt. Ringkonnakohus on varasemalt põhjendanud, miks prokuratuur ja maakohus peaks pigem otsustama siiski advokatuuri liikmetest kaitsjate kasuks (näiteks 11.04.2019 määrus kriminaalasjas 1-19-2173). Kohtukolleegium julgeb väita, et selliseid apellatsioone nagu on käesolevas kriminaalasjas esitanud kaitsjad, ringkonnakohtu laual ei oleks. Ainuüksi haridust tõendav dokument ei saa olla määravaks menetleja kaalutlusotsuse tegemisel. Kohtukolleegium aktsepteerib menetleja õigust kõrvaldada menetlusest kaitsjad, kes ei ole Eesti Advokatuuri liikmed ja tänaseks päevaks on avalikult igal konkreetsel juhul avaldatud ka põhjused, mis eelkõige puudutavad nende isikute kvalifikatsiooni taset, mille advokaadist kaitsja puhul garanteerib eksam, mis tuleb sooritada, samuti koolitusprogrammid. Ka on advokaatidest kaitsjate puhul garanteeritud järelevalvet teostava organi järelevalve ja vajadusel vastutavad nad ka distsiplinaarüleastumiste eest. Oma otsuses 1-19-7827 märkis kohtukolleegium põhjusena veel sedagi, et kriminaalmenetluslik kogemus lubab ka väita, et enamasti tegutsevad mitteadvokaadist kaitsjatena kriminaalmenetluses isikud, kes on olnud kohtumenetluses teises staatuses e süüdistatavatena ja on ka neid kes on süüdi mõistetud ning asjaolu, et karistus on kustunud ei pühi nende tegevusest seda viha ja isiklikku solvumist ja kättemaksusoovi, mida uurimis- ja kohtuorganite vastu tuntakse. See on paraku ka nähtav ja väljaloetav nende kaitsetegevuses, kus enamasti pühendutakse menetlejate tegevuse omapoolsele meelevaldsele hindamisele, unustades või jättes tahaplaanile õiguslikud küsimused. Sellele mõttele võib vaid lisada, et ka lõplik õigeksmõistmine ei tee olematuks seda aega kui kaitsjana tegutsev isik oli kohtu all ning arvata, et see periood ei jäta jälge, ei tekita emotsionaalset viha või solvumist muuhulgas prokuratuuriorganite vastu, ei ole usutav. See paistab välja ka praeguses menetluses. Ka apellatsioonis on stiil, mis annab tunnistust sellest, et olenemata, et konkreetne kaitseväide ei tee au ühelegi juristile, on kindlasti vaja välja näidata oma negatiivset suhtumist prokuratuuri. Sestap on igati õige see, et suurtes, mahukates kriminaalasjades osaleksid siiski advokaadid. Kohtukolleegiumi hinnangul oli kvalifikatsiooni tasede erinevus advokatuuri liikest kaitsja ja mitte advokatuuri liikmest kaitsja vahel märgatav eriti käesolevas menetluses. Süüdistatavale N.Bleskovile oli ringkonnakohus kohustatud tegema adviokatuurile ettepaneku e määruse RÕA korras kaitsja määramiseks. Kaitsjana esines adv. M.Senkel. Kui võrrelda adv.M.Senkeli kohtuvaidlustes esitatud kõne argumenteeritust ja asjassepuutuvust kahe apellandist kaitsja apellatsioonide argumentidega, siis ei saa jätta määrkimata, et olenemata sellest, et kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ja teeb küll tema kaitsealuse suhtes vastupidise otsuse, olid siiski kaitseteesid asjassepuutuvad, arusaadavad ja konkreetse vaidluse ese oli täiesti selgelt esitatud. Samas kui me võrdleme tasusid tehtud töö eest, siis määratud korras kaitsja hinnad jäävad alla mitte advokaatidest juristide hindadele ja olenemata, et nad erinevalt N.Bleskovi kaitsjast kaitsesid oma kaitsealuseid ka maakohtus, pidid nad ikka ja jälle taaskord kõige juba varem teatuga tutvuma jne. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada veel ühele probleemile, mis võib öelda taaskerkis käesolevas kriminaalasjas, milles oli korraldatud suuline kohtuistung. Kohtukolleegium on korra juba seda probleemi arutanud ja selgitanud, mis on mis ja kuidas toimub vastuväidete esitamine ja kohtukõne teeside esitamine ning mis on nende mõte. Mitte, et suulises menetluses ei ole õigust esitada seaduses lubatud vastuväiteid vastaspoole apellatsioonile ja Riigikohus on lubanud ka kohtukõne teeside esitamise varasemalt ja see annab võimaluse enam mitte neid pikalt suulisel istungil ette kanda, kui vastaspoolele on kirjalikud kõneteesid õigeaegselt teatavaks tehtud (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus 6.juunist 2022 kriminaalasjas 1-21-360, kus on ka viide vastavale Riigikohtu otsusele 3-1-1-98-15). Praegusel juhul aga kujunes olukord, kus prokurör esitas apellatsiooni ja seejärel esitas ka kohtukõne teesid, mis oli pea sama pikk kui apellatsioon ja puudutas ainult prokuratuuri apellatsiooni taasesitamist.

Sellest teeb kohtukolleegium järelduse, et prokuröri arusaama kohaselt kujutab apellatsioonikohtu istungil kohtuvaidlustes apellandi kõne oma apellatsiooni täismahus ettelugemist ja seejuures vastaspoole apellatsioonide tähelepanuta jätmist. Kindlasti ei ole see suulise menetluse eesmärk e ei pea ükski apellant oma apellatsiooni ringkonnakohtule ette lugema. Mitte selleks ei korraldanud ringkonnakohus suuluist menetlust, et kontrollida apellantide lugemisoskust. Suulise menetluse eesmärgiks oli viimaseaja Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt siiski see, et vahetult näha ja kuulda neid süüdistatavaid, kes maakohtus õigeks mõisteti ja kellele tuleb mõista ka karistus. Praeguses kriminaalasjas tegi ringkonnakohus omalt poolt kõik, et menetlusosalised ei peaks enda poolt kirjutatud dokumente kohtuistungil kohtule ette lugema ja et peatutaks vaid vastaspoole argumentide ümberlükkamisel e et tegeletaks vaidlusega, mida eeldab kohtuvaidlus kui selline. Prokuröri apellatsioon ja kohtukõne teesid said tõlgitud vene keelde ja õigeaegselt esitatud N..Bleskovile (käis isiklikul tringkonnakohtus neil järgi) ja igaks juhuks ka V.Uzlovile, kes vasldab küll täielikult eesti keelt, milles kohtukolleegium istungil veendus. Kõik dokumendid – apellatsioonid, vastuväited, said tehtud vastaspooltele õigeaegselt nähtavaks e et sisuliselt puudus igasugune vajadus nende taasesitamiseks vastaspoole jaoks. Süüdistatava N.Bleskovi kaitsja rõhutas ka kohtuistungil, et tema kaitseväited on kõik N.Bleskoviga läbi arutatud ja nende sõna-sõnaline tõlkimine kohtuistungil ei ole otstarbekas. N.Bleskovile oli kindlustatud ka suuline tõlge. Kohtukolleegium osundab veelkord ka sellele, et apellatsioonimenetluses on prokurör esitanud eelmenetluses kirjalikud vastuväited apellatsioonidele. Need vastuväited olid esitatud apellantidele ja nende kaitsealustele. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri vastuväited on väga põhjalikud, veenvad, asjakohased ja ammendavad. Üks väide, millele sai osundatud juba kriminaalasja suulisele istungile arutamise määramise määruses ja ka käsitletud suulisel istungil, on selline, mis põhineb prokuröri poolt apellatsioonist valesti arusaamisel ja seda kohus ei arvestanud apellatsioonimenetluses ning annab omapoolse hinnangu tegelikule kaitseväitele, mis sisaldub L.Kitti kaitsja apellatsioonis ja puudutab etteheidet, et maakohus jättis vastu võtmata tema poolt esitatud täiendavad tõendid. Kohtukolleegium nõustub täielikult muus osas prokuröri vastuväidetega ja kuna need on täies mahus kohtuotsuse sissejuhatavas osas esitatud, ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid motiveerivas osas üle korrata kaitseväidete kummutamisel, sest prokuröri vastuväidetes on seda juba tehtud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole midagi ebaloomulikku ega ebaseaduslikku selles, kui kohtu seisukohad ühtivad prokuröri seisukohtadega ja seetõttu ongi kohtu seisukoht sarnane või isegi kattuv prokuröri omaga. Eriti on see nii põhjendatud süüdistuste puhul või asjassepuutumatute kaitseväidete puhul. Samal seisukohal on ringkonnakohus olnud nt kohtuotsuses kriminaalasjas 1-18-5772. Andmaks hinnangut L.Kitti apellatsioonile, siis ka see ei puuduta selliseid asjaolusid, mis on tõendamiseseme seisukohast määrava tähtsusega. Süüdistatav teeb etteheiteid politseile, prokuratuurile ja enda õigustuseks süüdistab kõiki – kannatanuid, politseid, prokuratuuri. Kõigile L.Kitti apellatsioonins esitatud väidetele on prokurör oma vastuväidetes ammendavalt vastanud ja kohtukolleegium nõustudes nendega täielikult, ei pea vajalikuks hakata neid üle kordama. Apellatsoonimenetluse esemest on selles kaebuses sujuvalt mööda mindud. Küll on aga prokuratuuri apellatsiooni väited valdavalt sellised, mille paikapidavuse ja veenvuse üle ei saa otsustada pelgalt maakohtu põhjenduste alusel ning need vajavad ka õiguslikku käsitlemist otsuses. Esmalt selgitab kohtukolleegium seda, miks ei ole tõsiseltvõetav süüdistatava L.Kitti kaitsja I.Repnau alternatiivne taotlus juhuks, kui ringkonnakohus ei mõista L.Kitti õigeks. Nimelt on kaitsja apellatsioonis kahel korral välja toonud väidetavad rikkumised ja leidnud, et need peaks kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise ja seejärel kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Süüdistatava L.Kitti kaitsja leiab, et maakohtus esindas süüdistust prokuröri abi, kellel ametikohast tulenevalt ei ole õigust iseseisvalt üldmenetluse asjades süüdistust esindada. Ja kaitsja hinnangul on see asjaolu aluseks kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Esiteks, sellist rikkumist ei esine ja volitus oli ka kohtu käsutuses ja registreeritud ka kohtu infosüsteemi. Dokument kannab pealkirja volikiri ja on 5.08.2020 allkirjastatud riigiprokurör Eleliis Rattami poolt. Volitus on antud riikliku süüdistuse esindamiseks kohtus üldmenetluses konkreetses kriminaalasjas. Teiseks, tegemist ei oleks olnud ka siis, kui seda volikirja ei oleks olnud, sellise rikkumisega , mis toonuks kaasa kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Põhjalikult on Riigikohus selgitanud oma seisukohta tõstatatud vaidlusküsimuses mh ka seda, et tegemist ei oleks olnud sellise rikkumisega, mis pole kõrvaldatav ja tagantjärgi on võimalik ka tõendada, kas ja kelle poolt oli antud suuline volitus. Nagu kohtukolleegium juba rõhutas, oli praeguses kriminaalasjas vormistatud kirjalik volitus. Vahemärkusena ja selgituseks märgib kohtukolleegium, et seadus annab aluse maakohtule kriminaalasja uueks arutamiseks saatmiseks siis ja ainult siis, kui maakohtu poolt on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust ja KrMS § 339 lg 1 loetletud rikkumised on eos juba olulised ja igal juhul toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja tagastamise maakohtule. Ka on võimalik ringkonnakohtul tunnistada oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel muu rikkumise, kuid sellisel juhul saab tagasi saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks ainult siis, kui ringkonnakohtus ei ole see rikkumine kõrvaldatav. Ehk siis, ei piisa sellest, et apellant ütleb lihtsalt, et see asjaolu on aluseks kriminaalasja uueks arutamiseks saatmiseks. Apellant peab apellatsioonis ära tooma, milles seisneb rikkumine, millise rikkumisena see kvalifitseerub ja miks ei ole see rikkumine apellatsioonikohtu poolt kõrvaldatav. Kolmandaks, süüdistatava kaitsja oli mehitatud kujul kogu maakohtu istungi aja saalis ehk siis oli seal ka pärast seda kui menetlusest lahkus riigiprokurör ning menetlusse jäi üksinda varasemalt koos riigiprokuröriga kohtuistungil osalenud prokuröri abi. Nagu nähtub kohtuistungi protokollidest osales kohtuistungitel ka pärast 5.08.2020 volikirja abiprokurör koos riigiprokuröriga ja esimest korda oli abiprokurör J.Pilve kohtuistungil üksinda 25.05.2021 e siis kui toimus ainut kriminaalasja arutamise edasilükkamine. Seejärel osales abiprokurör jätkuvalt koos riigiprokuröriga ning 2022 jaanuari keskel (14.01.2022), teatas riigiprokurör Eleliis Rattam, et tema läheb pikaaegsele puhkusele ja teda tuleb asendama riigiprokurör V.Verte. Tegelikult V.Verte ei tulnud menetlusse asendajana vaid jätkas abiprokurör J.Pilve, kellel oli eelnevalt olemas ka selleks volitus. See oli moment, kus kaitsja võinuks enda küsimusele vastuse saada. Tahtmatult tekib küsimus, miks kaitsja nö ärkas alles apellatsiooni kirjutades, et prokuröri abil võimalik, et pole volitustki üldmenetluses süüdistada tema kaitsealust. Miks ei tõusnud kaitsja maakohtus püsti ja ei küsinud, kas ikka on prokuröril selleks volitused, et istungil osaleda üksinda. Ehk siis, kohtukolleegium ei pea käsitletud taotlust asjakohaseks ning koostoimes ka järgmisena esitatud taotluse analüüsiga ning veel vähemalt ühe apellatsioonikohtu menetluses oleva sama kaitsja apellatsiooniga väidab, et kaitsja ei valda teemat, millal üldse on võimalik taotleda kriminaalasja tagastamist maakohtule. Kui sellised taotlused muutuvad juba süsteemiks tekitab see paraku ka kohtus põhjendatud kahtlused, et kaitsetegevuse eesmärk on pikaaegne ja isegi teistkordne menetlemine ja võimalik, et materiaalsetel kaalutlustel. Teiseks taotleb siis kaitsja kriminaalasja tagastamist maakohtule ja jälle ilma seadusele viitamata jne seetõttu, et kohus ei võtnud vastu tema poolt esitatud tõendeid. Seejuures kirjutab ta üle lehekülje jagu teksti selle kohta, miks maakohus pidanuks tema poolt esitatud tõendite paketi vastu võtma. Järgneb aga seisukoht, mis on ilmselge ebaprofessionaalsuse näide. Kaitsja leiab, et maakohus kaitsja poolt taotletud tõendeid vastu võtmata jättes kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Samuti kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust võttes vastu kõik prokuratuuri poolt esitatud täiendavad tõendid nõustudes prokuratuuri lakoonilise

põhjendusega, et nimetatud tõendeid ei olnud süüdistusaktis märgitud. Kuna mingile konkreetsele seadusele ei viidata, siis tekib paratamatult küsimus, millist karistusseadustiku sätet küll kaitsja silmas pidas sellist juttu kirja pannes. Selge on see, et isegi, kui apellatsioonis oleks nimetatud asju õigete nimedega e leitud, et see viitab kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele , siis tegelikult ei ole ka siis seaduslikku alust kriminaalasja tagastada. Kui kaitsja leiab, et maakohus on jätnud tema poolt esitatud tõendid vastu võtmata ja et tegemist on asjakohaste tõenditega (apellatsiooni esitatud loetelu ei viita sellele, et need tõendid omaks tõendamiseseme seisukohalt tõenduslikku väärtust), siis tuleb apellatsioonis taotleda nende tõendite kriminaaltoimikusse lisamist ringkonnakohtus. Ringkonnakohtus tõendite esitamise põhjendatuse otsustamiseks on seadus ette näinud oma normid ja lõplikult otsustatakse tõendite lisamine enamjaolt kohtuistungil, kuid oluline on, et nende tõendite lisamiseks peab apellatsioonis olema esitatud taotlus. Sellist taotlust apellatsioon ei sisalda ja seega ei ole ka kaitsja seisukoht asjakohane ega ka tõsiseltvõetav. Ei saa ka väita nagu seda väidab kaitsja, et maakohus on olnud ühekülgne e et rahuldas ainult prokuröri taotluse tõendite vastuvõtmiseks. Kohus rahuldas osaliselt ka kaitsja taotluse ja kuulas kohtuistungil L.Kitti Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine ühtegi seaduslikku alust kriminaalasja tagastamiseks maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja on pahane, et maakohus ei arvestanud kõiki tema kaitseväiteid ning ei esitanud nende suhtes oma seisukohta. Leiab, et see on selline oluline rikkumine, mis annab aluse lugeda kogu kohtuotsus nö tühiseks. Kohtukolleegium juba selgitas, et kohus peab tegelema vaid asjakohaste kaitseargumentidega, mitte kaasa minema iga kaitsja mõttega, mis ei oma karistusõigusliku hinnangu andmisel määravat tähtsust. Ka süüdistatava V.Uzlovi kaitsja teeb maakohtule etteheiteid menetluslike minetuste kohta. Nimelt leiab kaitsja, et maakohus on vastu võtnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse lubamatutele tõenditele ja nimelt sideettevõttelt saadud andmete protokollid ja vastustele päringutele. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus käitunud tõendeid vastu võttes ja neid lubatavatena kasutades vastuolus Riigikohtu 18.juuni 2021 määrusega 1-16-6179 seisukohtadega. Samuti osundab kohtukolleegium sellele, et käesolevas kriminaalasjas ei ole see teave saadud sideettevõtjatelt pärast 6.10.2020 aastat. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks põhjalikumalt peatuda sellesisulistel kaitse argumentidel, sest prokurör on nii maakohtus kohtuvaidlustes kui ka oma ringkonnakohtule esitatud vastuväidetes esitanud argumendid, mis lükkavad ümber kaitseväited ja ringkonnakohus neid kordama ei hakka. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatava V.Uzlovi kaitsja väiteid kriminaalmenetlusõiguse põhimõtete rikkumise kohta, mis puudutab KTÜ küsimust e seda, et kuritegelikku ühendusse kuulumise sisustamine läbi jõustunud kohtuotsuse on vastuolus Ne bis in idem-põhimõttega, kuna faktiliselt tegeleb prokuratuur sama teo teistkordse menetlemisega andes sellele teole uue hinnangu. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Kui aga kohus jõuab järeldusele, et tegemist ei ole antud juhul teistkordse menetlemisega, siis igal juhul ei ole Kaitsja hinnangul 01.02.2018.a Harju Maakohtu kriminaalasja nr 1-17-10163 kohtuotsuses loetletud kuritegusid toime pandud väidetava kuritegeliku ühenduse huvides. Selleks et, tõendada vastupidist peame me kriminaalasja nr 1-17-10163 uuesti menetlema ja hindama, mis on jällegi ne bis in idem põhimõtte vastane. Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole teistkordse menetlemise keelu rikkumisega ja osundatud Riigikohtu lahend ei ole ei ole seetõttu ka asjassepuutuv. Esiteks rõhutab kohtukolleegium, et samasugune kohtupraktika on juba olemas, see seisukoht on läbinud ka Riigikohtu loakogu ja on seetõttu ka täiesti viitamiskõlbulik. Kohtukolleegium osundab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele, mis on tehtud 25.juunil 2021 nö M nimelise kuritegeliku ühenduse kriminaalasjas 1-18-7086. Kaitsja väide oli selles kriminaalasjas võib öelda üks ühele ja tema

kaitselausele oli esitatud süüdistus vaid KarS § 255 lg 1 järgi kuid süüdistuse kohaselt pani ta kuritegeliku ühenduse liikmena toime ka narkokuriteo, milles ta oli varem süüdi mõistetud, mis oli jõustunud ning kus ei olnud sõnagi juttu sellest, et narkokuritegu on toime pandud KTÜ huvides. Ringkonnakohtu otsuses on selgitatud järgmist: Ka on võimalik, et kohtuotsusega, millega mõistetakse süüdi isik KTÜ liikmelisuses, tunnistatakse, et tema poolt varasemalt toimepandud kuriteod on omistatavad KTÜ-le e et ta on need toime pannud KTÜ huvides. Viimati öeldud põhimõtted puudutavad just vaidlusaluse kohtuotsusega KarS § 255 järgi süüdi mõistetud Aivar Tartut, kellele mh heidetakse ette, et varasemalt tema poolt toimepandud narkokuritegu, milles tema süü on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, on toime pandud KTÜ huvides. Oluline on nende ringkonnakohtu seisukohtade juures, et -

üksikkuriteod oleks teise astme kuriteod, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele.

-

et need oleks toime pandud ajal, mil nende toimepanija oli KTÜ liige.

-

et üksikkuritegu, mis on toime pandud KTÜ liikme poolt, on toime pandud KTÜ huvides ja selle eesmärke silmas pidades.

Kohtukolleegiumi hinnangul vastab AT poolt toime pandud narkokuritegu, milles on tema süü tuvastatud teise kohtuotsusega, nendele tunnustele. Kohtukolleegiumi hinnangul on see seisukoht ülekantav ka praegusesse vaidlusesse ning annab ammendava vastuse ka kaitseargumendile. Oma seisukoha selles, kas KarS § 121 lg 1 kvalifitseerub KTÜ huvides toimepandud kuriteona, võtab kohtukolleegium allpool, käsitledes V.Uzlovi süüküsimust KTÜ liikmeksolekus. Selge on see, et kaitsja väitel, et tV.Uzlovi puhul on tema kuritegelikku ühendusse kuulumist sisustatud vaid läbi jõustunud kohtuotsuse on väär ja süüdistuse tekst on selle tõestuseks. Tegemist ei ole kaugeltki kairstamisega sama teo eest ja seda ka mitte ühegi kaebuses viidatud Riigikohtu otsuse valguses. Kohtukolleegium ei näe ka vastuolu Riigikohtu seisukohaga, mis on avaldatud otsuses 1-18-437 p-s 70. Käesolevas menetluses ei aruta kohus uuesti V.Uzlovi kuritegusid, misllised on tuvastatud eelmise otsusega, kohus vaid nendib, et kun a käesolev a otsusega on tuvastaud, et V.Uzlov kuulus nende toimepanemise ajal kuritegelikku ühendusse ning tegemist on KTÜ eelduskuritegudega ja ka kuritegudega, mis aitavad teenida ka kriminaalitul(narkokuriteost käib jutt), siis hinnates kõiki asjaolusid kogumis, on alust väita, et ka need kuriteod pani V.Uzlov toime KTÜ liikmena ja KTÜ huvides. Süüdistatav L.Kitt esitas koos apellatsiooniga kaks teatist, milles teatatakse temale sellest, et MN avalduste alusel on 2017 aastal kahel korral jäänud kriminaalmenetlus alustamata. Kohtukolleegium tagastas need kriminaalasja kuulamisele määramisel süüdistatavale, sest tegemist ei ole selliste tõenditega, mis omavad tähtsust süüdistatava süüküsimuse lahendamisel või temale karistuse mõistmisel. Kohtuistungil esitas L.Kitt uuesti nimetatud kaks teatist. Kohtukolleegium jättis jällegi vastu võtmata tehes selle kohta protokollilise määruse. Kuna aga protokollilist määrust ei saa edasi kaevata, siis annab kohtukolleegium neile dokumentidele ka otsuses oma hinnangul. Ja nimelt, kohtukolleegiumi hinnangul ei ole teatis kriminaalmenetlust välistav asjaolu. KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt on selleks küll tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (3-1-1-41-08) ja uute ilmnenud faktidega, mis mõjutavad asja lahendamist. Seega on tegeist selliste dokumentidega, mis ei ole askassepuutuvad käimasoleva menetluse seisukohast. Et mitte tagasi tulla vaidlustatud üksikkuritegude osas kaitsjate ja süüdistatava apellatsioonides esitatud üldisemat laadi ja süüküsimuse seisukohast ebaoluliste kaitseargumentide juurde allpool konkreetsete tõendamiseseme seisukohast olulist tähtsust omavate asjaolude hindamise juures, märgib kohtukolleegium järgmist.

Esiteks, süüdistatava L.Kitti kaitsja on oma apellatsioonis leidnud, et tema kaitsealune tuleb õigeks mõista KarS § 157-3 järgi süüdimõistmise osas seetõttu, et kohus ei ole viidanud kehtiva seaduse vastavale lõikele. Nimelt ei pea kaitsja paljuks teada anda, et antud süüdistusepisoodis on juba süüdistusakti koostamise hetkest rikutud Lembitu Kiti kaitseõigust kuna süüdistusaktist ei ole aru saada, millist karistusseadustiku konkreetses paragrahvis, lõikes ja punktis sätestatud teo toimepanemist temale ette heidetakse. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada ja etteheitvas vormis kaitsjale selgitada, et enne kui hakata õhku loopima mingeid kaitseväiteid, võiks kasvõi korraks vaadata seaduseraamatusse ja selle pilguga, et mis võis küll vastaspoolt selliselt tegutsema sundida, et süüdistusaktis ei ole märgitud isegi mitte kehtivas seaduses eksisteerivat paragrahvi lõiget. Kohtukolleegium selgitab, et kahelõikeliseks muutus KarS § 157-3 1.juulist 2019. Süüdistusakt oli allkirjastatud küll paar nädalat hiljem, kuid ei ole palju nõutud kõrgharitud juristilt, kes asub kriminaalmenetluses kaitset teostama, et ta teaks ühtekoma teist ka karistusõiguse üldpõhimõtetest sh seaduse ajalisest kehtivusest ja sellekohastest Riigikohtu seisukohtadest. Pareerimaks kaitse asjakohatut väidet viitab kohtukolleegium Riigikohtu ühele samateemalisele hilisemale lahendile 1-13-5173 p 16.1 ja väidab, et tegemist on kohtupraktikas omaksvõetud seisukohaga. Riigikohtu senisest praktikast tuleneb ühene seisukoht, et KarS § 5 lg 2 põhimõtetest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni, kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seda, et varasemas ilma lõiketa kuriteokoosseisus kirjeldatud tegu on karistatav ka käesoleval ajal ja seda siis esimese lõike järgi, seda vaidlustatud ei ole. Veel vastab kohtukolleegium nii kaitsjate kui ka süüdistatava apellatsioonis läbivalt esitatud süüdistatavate tegevust õigustava faktori – kannatanud on ise kelmid, petised, kes lausa karistatud jne – osas järgmist. Need väited jäävad ka ringkonnakohtu poolt tähelepanuta. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab tõsikindlalt väita seda, et tegelikkuses ongi nii ja seda eriti kuritegeliku ühenduse asjades, et ohvreid valitakse – olgu nad siis kelmustes või väljapressimistes- ja valitakse teadlikult sellised, kellel on endal olnud probleeme õiguskuulekusega või on nad siis lihtsalt rumalad, kelle usaldust on kerge kuritarvitada. Sellised kannatanud üldjuhul ei pöördu politseisse ja on heaks sihtgrupiks, keda kasutada raha välja nõudmisel või välja petmisel. Samas ei oma kannatanu isikut iseloomustavad andmed sh tema varasem karistatus mingit rolli tema ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel. Seda seisukohta on toetanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitades, et arvamus, mille järgi tuleks isiku ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist kõrvalejätmist. Enne, kui minna üksikkuritegude juurde, et otsustada apellatsioonide piires, kas maakohus on põhjendatult mõistnud süüdi L.Kitti kuritegelikku ühendusse kuulumises, väljapressimistes ja ahistavas jälitamises ning õigeks eraviisilises jälitustegevuses, N.Bleskovi õigeks nii väljapressimistes kui ka eraviisilises jälitustegevuses ja V.Uzlovi õigeks kuritegelikku ühendusse kuulumises ja süüdi grupilises kelmuses ning otsustada apellatsioonides taotletud maakohtu otsusest vastupidiste otsustuste tegemist ja prokuröri taotluses kuigi nende isikute täielikku süüdimõistmist ja kaitsjate seisukohast nende täielikku õigeksmõistmist, rõhutab kohtukolleegium järgmist. Nimelt, kohtukolleegium peab vajalikuks osundada ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Vastasel juhul, nagu on selgitatud Riigikohus, rikub ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme.

Lembitu Kitti süüdimõistmine KarS § 255 lg 1 järgi. Kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole kuulda võtnud tema seisukohta, mis puudutab seda, et kriminaalmenetlust kuritegeliku ühenduse eksisteerimise kohta alustati põhjendamatult, sest kriminaalmenetluse 17221000099 alustamise teatest nähtub, et „Okunevi“ kuritegelikku ühendusse kuuluvad Gennadi Okunev, ST, EŽ ja seni tuvastamata isikud. Nimetatu näol on tegemist menetleja kategoorilise väitega, mitte kahtlusega. Menetlejal on nimetatud teate koostamise hetkel kindel teadmine, et „Okunevi“ kuritegelikku ühendusse kuuluvad kindlalt Gennadi Okunev, ST ja EŽ. Süüdistusaktist ei nähtu süüdistatavate hulgas EŽ nime. Seega puudus 08.09.2017.a. kriminaalasjas 17221000099 väidetava „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse osas menetluse alustamisel üks KarS § 255 nõutav oluline asjaolu – vähemalt kolme isiku olemasolu. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist asjakohatu ja kohtuotsuse seaduslikkust absoluutselt mitte mõjutava asjaoluga. Esiteks, kaitsja eksib puht matemaatilise tehte tegemisel. Ta jätab välja a) tuvastamata isikud, kes ka suurendavad liikmeskonda b) isegi kui ei oleks ei tuvastamata isikuid, ei EŽ, siis jääb arusaamatuks, miks ei ole liikmeskonda arvestatud ka G.Okunevi, kes ka teatise teksti lugedes on ju arvestatud kuritegeliku liikmete hulka. Mitte millegagi ei ole põhjendatud arusaam, et kuritegeliku ühenduse liikmeid loetledes jäetakse selle juht loetelust välja. Kuritegelik ühendus võib ka koosneda kolmest liikmest, kellest üks on juht. Kas teatis on kategoorilises vormis või on sellest väljaloetav, et tegemist on alles kahtlusega, see ei mõjuta kuidagi arusaama, et tegemist on teatisega ja menetlusstaadium ise annab igale kriminaalmenetlusest aimu omavale kõrgkvalifitseeritud juristile selguse, et tegemist ei ole veel süüdistusega vaid ongi kahtlustuste aeg alles. Kõige tähtsam asjaolu kuritegeliku ühenduse määratlemisel on kaitsja hinnangul selle püsivus. Kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud võivad vahetuda ning nendevaheline ülesannete jaotus muutuda, kuid selle käigus peab kuritegelik ühendus püsivaks jääma. Kuritegelik ühendus peab seega jääma püsivaks ka olukorras, kui selle mõned või enamus liikmetest vahistatakse, kuritegude toimepanemises süüdi mõistetakse ning vangistusega karistatakse. Seejärel tuleb kaitsja välja mõttega, et antud juhul on süüdistuse seisukoht, et süüdistusaktis märgitud isikute kinnipidamise ja vahistamisega lõppes kuritegeliku ühenduse tegevus. Senise kriminaalmenetluse käigus ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine s.o. kuritegeliku ühenduse püsivuse jätkumine käesoleva ajani. Seega puudub kolmest või enamast isikust koosnev püsiv kuritegelik ühendus, millesse Lembitu Kitt saaks kuuluda. Võib julgelt väita, et tegemist on täielikult absurdse väitega ning selline arusaam ei tekita enamat kui imestust. Kui KTÜ juht ja enamus liikmeid on võetud vastutusele ja viibivad vahi all, siis on ilmselge, et KTÜ juht ja liikmed ei tegele enam enda või teiste asemele uute liikmete värbamisega. Asendusliikmed ei kasva ise endiste kohale, neid värvatakse ja kui enam sellega ei tegeleta, enamus on vastutusele võetud ja neid kes enda hulgast uue juhi valiksid ei ole , ongi nö finito. See aga ei tee olematuks aastaid eksisteerinud kuritegelikku ühendust. Järgmine uitmõte e mõttepärl kaitsjalt puudutab seda, et teada on, et KTÜ-s oli alkoholi tarvitamine rangelt keelatud, maakohus aga tuvastas, et L.Kitt tarvitas alkoholi ja joobnuna nõudis ta võlgade tasumist ja räuskas jne. L.Kitti ei ole G.Oknev ka karistanud alkoholi tarvitamise eest ja seetõttu on samuti välistatud, et L.Kitt kuulus KTÜ-sse. Sellega, et L.Kitt tarvitas alkoholi ja tundis endas selles olekus hunti, sellega tuleb nõustuda. See aga ei välista seda, et ta oli KTÜ liige. See annab alust järeldusteks, et L.Kitt oli Okunevi KTÜ-s kõrgel positsioonil, alludes ainult juhile e G.Okunevile ja et G.Okunevi jaoks oli L.Kitt oluline lüli oma nimelises allilma illegaalses organisatsioonis. Ilmselgelt ta seda ka oli ja ilmselgelt L.Kitt seda ka tunnetas, sest erinevalt paljudest alamalseisvatest liikmetest oli L,Kitil näiteks õigus olla G.Okuneviga otseühenduses e helistada temale ja ka ka tema abikaasale ning uurida kus on „meie isake“. L.Kitil oli suur võlgade sissenõudmise kogemus ja seda nii normipäraste kui ka normipäratute meetoditega. Mis aga kõige olulisem, L.Kitt valdas eesti keelt ning eesti keele

oskusega inimest oli G.Okunevil vaja, sest väidetavate võlgnike valimine ainult keeleoskuse järgi oleks osutunud raskeks. See andis L.Kitile positsiooni ja ka palju muid eeliseid, mida ta tunnetas, mida ta igal sammul rõhutas ning mis tegi ta enda silmis veel erilisemaks. Koduseinte vahel alkoholi tarvitamist ei saa keelata ka kTÜ-s kehtivad reeglid. Nõustuda tuleb maakohtuga, et ilmselt ei julenud ka L.Kitt G.Okuneviga suhelda kui joonud oli. Nõustuda ei saa aga sellega, et L.Kitti KTÜ liikmelisus ja tema alkoholilembus on teineteist välistavad faktorid. Veel kahtleb kaitsja L.Kiti KTÜ liikmeksolekus põhjusel, et ei ole usutav, et kuritegeliku ühenduse liikmed ei tea kõrgemal positsioonil olevaid kuritegeliku ühenduse liikmeid. Kuritegeliku ühenduse näol on tegemist kuritegeliku variorganisatsiooniga, sellest tulenevalt liigub seal info suuliselt ning see info liikumine peab organisatsiooni olemusest toimuma väga kiiresti. Antud kriminaalasjas on aga olukord, kus pikalt kuritegelikus maailmas viibinud ja kuritegusid toime pannud isikud ei tea Lembitu Kitti, kes süüdistuse kohaselt on kuritegelikus ühenduses kõrgel positsioonil. Kohtukolleegium leiab, et ka see faktor ei mõjuta kindlasti isiku liikmelisust kuritegelikus ühenduses. Mitte kuskilt ei tulene arusaama, et kuritegelikus ühenduses tutvustatakse igale liikmele kõiki liikmeid. Vastupidi, kuritegeliku ühenduse olemus on juba eos selline, et pigem kehtib seal arusaam, et mida vähem tead, seda parem. L.Kitt oli nö üksiküritaja, ta ei tegutsenud koos teiste KTÜ liikmetega, tal ei olnud alluvaid. Tõsi on see, et üks KTÜ tunnus on organisatsiooni liikmete omavaheline tihe seos, kuid see ei tähenda mitte seda, et kindlasti teatakse ja tuntakse üksteist nägupidi või nimepidi ja eriti, et allpoolseisvad liikmed tunnevad ja teavad kõrgemaid e nö „vanemaid“. Ühenduse omavaheline tihe seos tähendab üldjuhul ka ühenduse identiteedi olemasolu (n-ö oleme meie ja on nemad), mis võimaldab neil tunda end ühtse, kokkukuuluva tervikuna. Ja L.Kitt seda tunnetas ning igal võimalusel seda ka rõhutas. Seda kinnitavad kannatanud ja seda võib lugeda ka jälitusprotokollidest. Hierarhia KTÜ-s tähendab muuhulgas ka seda, et suheldi põhimõtteliselt ainult aste kõrgemalseisvaga ja aste allpool olevaga, sest seda vajas nö kuritegelik tegevus e liikmete mõistes töö. Illustreerivaks näiteks on siin jälitusprotokoll nr 11 13.03.2019, milles maakohus on kohtuotusse lk 27 esitanud L.Kitti jutuajamisi alates 23.10.2017, kus L.Kitt nö tööülesannete täitmisel tekkinud probleeme lahkab nii G.Okuneviga kui ka L.Kitiga samal astmel KTÜ liikega STga ja allub truult G.Okunevi korraldustele. Kaitsja väidab, et menetluses ei ole ka kogutud ühtegi tõendit selle kohta nagu oleks Lembitu Kitt teostanud mingeid makseid mingisse „ühiskassasse.“ Maakohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata asjaolu, et Gennadi Okunev oli suurema summa raha võlgu Lembitu Kitile ning maksis seda jaokaupa tagasi. Nimetatu on leidnud tuvastamist ka kriminaalasjas teostatud jälitustoimingu käigus. Jääb arusaamatuks, milliste tõenditega saab kaitsja arvates tõendada seda, kas L.Kitt maksis ühiskassasse raha, kuidas ta seda tegi, millal ta seda tegi jne. Tšekke ei väljastatud, allkirja vastu ka seda ei tehtud. Konspiratiivsus, mis on üks KTÜ oluline tunnusjoon välistab pigem ka igasugu võimalikud käega katsutavad ja silmaga nähtavad tõendid. Oluline on, et ka Okunevi KTÜ-s oli obštšak nagu ka igas teises allilmas tegutsevas ja kohtust läbi käinud KTÜ-s ja L.Kitt seda teadis. See selgib jällegi maakohtu otsusest ja selles viidatud konkreetsetest tõenditest. Veel väidab kaitsja, et Gennadi Okunev, keda süüdistati käesolevas kriminaalasjas kuritegeliku ühenduse juhtimises ning pea kõik süüdistatavatest, keda süüdistati kuritegelikku ühendusse kuulumises läksid karistuse osas prokuratuuriga kokkuleppele. Lembitu Kitt, keda samuti süüdistatakse samuti kuritegelikku ühendusse kuulumises, seda ei teinud. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel on väidetavalt kuritegelikus ühenduses juhist järgmine positsioon, käitub grupi vaikivale kokkuleppele vastupidiselt. Lembitu Kiti selline käitumine kinnitab selgelt, et tema ei kuulu mingitesse kuritegelikesse ühendustesse, ei allu nende tahtele, ei panusta nende tegevusse ega toeta mingil muul moel nende eesmärke. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa KTÜ liikmelisust eitada ainuüksi seetõttu, et isik, kes on aastaid oma tegevuses olnud truu Okunevi KTÜ-le, ülistanud selle juhti ja pannud toime kuritegusid kuritegeliku ühenduse

huvides, sattudes kriminaalmenetluse alla, otsustab erinevalt juhist läbi teha üldmenetluse. Maakohus on põhjendatult pühendanud paar lauset süüdistatava L.Kiti isiksuse analüüsile ja kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning on veendunud, et just nartsissistlikule isiksusele omased iseloomujooned ( ei ole võimeline tundma süü- või häbitunnet. Intellektuaalsetelt võimetelt on taolised inimesed sageli keskmisest kõrgemalgi tasemel. Iialgi pole nad suutelised leppima ja tunnistama enda ebaõnnestumisi, nad on täispuhutud käitumisega jne ) ei lubanud tal minna kokkuleppele prokuratuuriga. Sellega kaitseväited KarS § 255 lg 1 süüdimõistmise osas lõppevad. Kohtukolleegium rõhutab, et ükski nendest kaitseväidetest ei lükka ümber maakohtu seisukohta, et Okunevi nimeline KTÜ eksisteeris ja et selle juht oli G.Okunev ning et L.Kitt oli G.Okunevi nimelise KTÜ liige. Kaitsja on muuhulgas märkinud, et on kohtuvaidlustes osundanud kriminaalmenetluses kogutud tõendid ja süüdistuse väited Lembitu Kiti kuulumisest väidetavasse Okunevi kuritegelikku ühendusse ei ole tõsiseltvõetavad. Kohtukolleegium teeb apellatsiooni kaitseväidetest järgmised järeldused. Esiteks, need kattuvad maakohtus kohtuvaidlustes esitatud kaitsekõnega selles osas. Viimane lause on aga märk sellest, et kaitsja ei vaidlusta mitte maakohtu otsust, vaid süüdistaja seisukohta, mis oli välja öeldud kohtuvaidlustes enne kohtuotsust. Ei saa jätta rõhutamata, et ainetu on tulla apellatsioonikohtusse oma kaitsekõnes esitatud väidetega, kui maakohus on neid oma otsuses loetlenud ning nendele vastuväited esitanud. Apellatsioonis on tsiteeritud maakohtu seisukohta ja seejärel kaitsekõnes esitatud väiteid. Kohtuvaidluste ja apellatsiooni esitamise vahelisse aega jääb aga motiveeritud otsuse kuulutamine, kus on kohus oma seisukohad esitanud ja apellatsioonimenetluse esemeks ei ole ei kriminaalasja alustamise teatis ega prokuröri süüdistuskõne, apellatsioonis tuleb esitada vastuväited maakohtu seisukohtadele, sest apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Apellatsioonikohus ei pea hakkama püstitama ise kaitseversioone ja seejärel neid ümber lükkama. Apellatsioonikohus lihtsalt järeldab sellisel juhul, et kaitsjal ei olegi midagi asjakohast maakohtu otsuse kohta öelda ja kaevatakse nö kaebamise pärast. Omalt poolt peab aga kohtukolleegium vajalikuks korrata seda, mida on ka varem selgitanud kuritegeliku ühendusega seotud süüdimõistvates kohtuotsustes. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kuritegelik ühendus on mitteametlik illegaalne organisatsioon, mistõttu ei ole neil ei põhikirja, liikmete vastuvõtmist ei vormistata juhi käskkirjaga, millest nähtuks konkreetse isiku töövaldkond jne, ei väljastata töötõendeid, mida igal konkreetsel juhul enda tutvustamisel ette näidata jne. Üldjuhul ei sarnane ka kuritegelikus ühenduses valitsev tööjaotus ja hierarhia ametlikele ühendustele. (Riigikohtu nr 3-1-1-57-09, p-d 13.1.-13.5 ja nr 3-1-1-65-14, p 21). Seega tuleb igal konkreetsel juhul tõendada kuritegeliku ühenduse ja selle juhi ning liikmete eksisteerimist kohtueelses menetluses ja kohtus uuritud tõenditega, mis enamasti ongi jälitustoimingute käigus saadud tõendid kuritegeliku ühenduse liikmete, sh juhi ja liikmete omavahelised vestlused, vestlused kannatanute või tunnistajatega ja ka tuttavatega, milliste analüüs ja nende seostamine konkreetsete kuritegeliku ühenduse tunnustega ja hindamine koos isikuliste tõenditega on kohtu ülesanne, ja enamasti on see loominguline protsess, mille tulemus peabki viima selleni, et igale kohtuotsuse lugejale, kes seda tähelepanelikult ja miks mitte ka kannatlikult loeb, tekib kindel arusaam sellest, et tegemist ei olnud mitte tavalise või hästi organiseeritud grupiga, vaid kooslusega, milles on äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Apellandid (kaitsjad/süüdistatavad), kes väidavad, et puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks kuritegeliku ühenduse olemasolu antud juhul, ei ole arusaadavalt põhjendanud, milliseid tõendeid nemad näha sooviks kuritegeliku ühenduse eksisteerimist jaatavas kohtuotsuses. Siinkohal osundab kohtukolleegium ka V,Uzlovi kaitsja poolt prokuri apellatsioonile tehtud vastuväidetes märgitule ja nimelt väidab kaitsja ja seda

alakriipsutatult, et vajab rõhutamist, et ka Tartu Ringkonnakohus on oma 2019.a otsuses asjas nr 1-16-9978 (p 205) leidnud, et kedagi ei tohi pidada kuritegeliku ühenduse liikmeks pelgalt seetõttu, et ta osutab ühendusele teenust ja on huvitatud selle teenuse eest saadavast tasust. Tegemist ei ole sellise seisukohaga, mis saab automaatselt üle kanduda ükskõik, millise KTÜ suhtes tehtavasse kohtu otsustusesse e sis see viide on kohtukolleegiumi hinnangul asjassepuutumatu. Kuna tuleb tunnistada, et KTÜ-ga seotud menetlused ei ole olnud viimastel aastatel harukordsed ja ka kaitsjad ei suuda midagi originaalset välja mõelda vastuargumentidena ja toovad ikka ühte ja sedasama kohtuotsust näiteks, siis ka kohtukolleegium kordab oma otsuses 1-18-7086 25.juunist 2021 selgitatut ja nimelt : Siinjuures märgib kohtukolleegium sedagi, et kaitsjate poolt rohkelt tsiteeritud Tartu Ringkonnakohtu otsust nn Tartu Milli kaasuses, kohtukolleegium käesoleva kaasuse seisukohast asjassepuutuvaks ei pea. Jah, on leitud ja ette võetud lahend, kus ringkonnakohus eitas KTÜ olemasolu ja ütles selles osas välja ka rida adekvaatseid seisukohti, kuid siiski, kohtukolleegium juhindub Riigikohtu juhistest, mis on välja öeldud otsuses 3-1-1-57-10, kus Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Sama kehtib ka jõustunud ringkonnakohtu otsuse kohta. Kui selles analüüsitud kuriteo – antud juhul KTÜ - tehiolud on sedavõrd erinevad, ei ole need seisukohad ka automaatselt asjakohased käimasolevas menetluses. Peamine erinevus, mis on nii „Tartu Milli“ kui ka nö Tõnusoo KTÜ-de ja OM KTÜ vahel on see, et nad on üles ehitatud ja seda ka süüdistustest nähtuvalt erinevatel põhimõtetel ja nendes kehtivad reeglid olid ka erinevad. Sestap ei leidnud kohtud nimetatud jõustunud lahendis ka KTÜ tunnuseid koostegutsemise vormil. Erinevalt nendest, põhines OM juhitud kuritegeliku ühenduse toimimine ühenduse liikmete poolt omaks võetud kuritegeliku ühenduse kirjutamata reeglitel, mis põhinesid vangla subkultuurist tärganud nn ponjatie ́del (nn „arusaamad“), milliseid reegleid järgisid ka teised Eesti Vabariigis tol ajahetkel tegutsenud kuritegelikud ühendused (nt nn A. Pauluse kuritegelik ühendus, nn H. Dikajevi kuritegelik ühendus ehk nn tšetšeenide kuritegelik ühendus, nn AK kuritegelik ühendus, mis võimaldasid vajadusel nn OM kuritegelikul ühendusel ja selle liikmetel lahendada tõusetunud probleeme teiste kuritegelike ühenduste ja nende liikmetega samade põhimõtete ja reeglite najal, mis omakorda tagas ühtlasi nn OM kuritegeliku ühenduse tegevuse püsivuse, ent lisaks sellele tagasid kehtestatud reeglid nn OM kuritegelikus ühenduses alluvussuhted, korra ja ka seeläbi kuritegeliku ühenduse kestmise. Rõhutada tuleb sedagi, et nimetatud kolme KTÜ eksistents on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega. Ehk siis, kui üldse tsiteerida Tartu Ringkonnakohtu otsust arutatava kaasuse valguses, siis asjassepuutuvaks peab kohtukolleegium Tartu Ringkonnkohtu otsuse 1-16-9978 p-s 201 rõhutatut, mis sealsel juhul eitab, praegusel juhul aga jaatab kuritegeliku ühenduse eksisteerimist ja nimelt: kuritegeliku ühendusena saab kvalifitseerida üksnes sellised kuritegude toimepanemisele suunatud isikute ühendused, millel on n-ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohast selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. OM ühendus seda oli ja nagu kohtukolleegium juba rõhutas, siis selleks on antud juhul need põhimõtted millele on OM KTÜ üles ehitatud, selles kehtivad reeglid ja see et ta on ise välja kasvanud „allilmast“ ning oli ka seotud väga tihedalt „allilmaga“. Seal kehtivatest reeglitest kinnipidamine oli kohustuslik ja seda ka teiste KTÜdega suhtlemisel. Seega selgitab kohtukolleegium, et jätab tähelepanuta need kaitseargumendid, millised tuginevad nendel kohtulahenditel, kus ei ole kohtud tuvastanud KTÜ ga seotud kuritegu. Võrreldamatuid kooseksisteerimise vorme võrrelda ei ole asjakohane. Kohtukolleegiumi hinnang Okunevi nimelisele kuritegelikule ühendusele on ühene ja see kuulub samasse loetellu, kuhu kuuluvad A. Pauluse kuritegelik ühendus, nn H. Dikajevi kuritegelik ühendus ehk nn tšetšeenide kuritegelik ühendus, nn AK kuritegelik ühendus, OM kuritegelik ühendus.

V.Uzlovi õigeksmõistmine KarS § 255 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on alusetult mõistnud õigeks Valentin Uzlovi temale KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Kohtukolleegiumi hinnangul oli V.Uzlov G.Okunevi poolt juhitava kuritegeliku ühenduse liige ja tõendatud on, et sai täieõiguslikuks liikmeks 2016 aastal ja pigem pärast seda sündmust, mis toimus 2016 aasta alguses e Tallekese ja Pullikese jõuga ülevõtmist, kus V.Uzlov kohtukolleegiumi hinnangul oli alles KTÜ kandidaadi staatuses ja pidi sellele kuritegelikule kooslusele tõestama oma lojaalsust aidates aktiivselt kaasa KTÜ tegevusele. Millised olid need asjaolud, mis sundisid V.Uzlovi siduma ennast Okunevi KTÜga, on raske tuvastada , kuid analüüsides tema tegevust alates 2016 aastast kuni tema kinnipidamiseni 23.05.2017 aastal s.o kui ta oli kinni peetud tema suhtes tehtud eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid menetletavas kriminaalasjas ja asetades V.Uzlovi tegevus nimetatud ajavahemikul ajateljele, on see, et ta värvati KTÜ liikmeks ning enne seda korralikult testiti ja seejärel alles usaldati, enam kui läbinähtav. Seda, et prokuratuur ei näe tal süüd KTÜ liikmelisuses ka pärast vangistusest vabanemist 2018 aasta veebruari algusest peale, see nähtub eelkõige juba prokuröri poolt maakohtus ja ka apellatsioonis tehtud karistusettepanekust liitkaristuse moodustamisel lähtuda KarS § 65 lg 1 sätetest, mitte KarS § 65 lg 2 sätetest. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt selgitas ja seda on ka ringkonnakohus korduvalt samaliigilistes kriminaalasjades välja öeldnud, et KTÜ liikmelisuse tuvastamiseks ei ole kohtul sellist nö käega katsutavat ja silmaga nähtavat tõendikogumit nagu paljudes kuriteoliikides kohtule lauale on pandud. Oluline on analüüsida isiku käitumist, tema suhteid ja sidemeid teiste kurtegeliku ühenduse liikmetega. Sel juhul kui isik ise püüab oma KTÜ huvidega seostatud tegevust teadlikult kõrvalseisjale nähtamatuks või mitte kõrvalt vaadates koheselt märgatavaks teha, tuleb analüüsida ka teiste KTÜ liikmete suhtumist temasse ja eelkõige jälitusprotokollidest vestluste käigus saadud vestluste põhjal. Kuna ringkonnakohus teeb maakohtu õigeksmõistva otsusega võrreldes V.Uzovi suhtes vastupidise e süüdimõistva otsuse KarS § 255 lg 1 osas, siis on Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt vajalik ära märkida, millised olid need maakohtu vead, mis viisid maakohtu ringkonnakohtust erinevate järelduste tegemiseni. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus vägagi kergekäeliselt ja ühepoolselt asunud jaatama kaitseargumente ning rajanud otsuse just kaitseargumentidele. Iseenesest ei ole kaugeltki välistatud olukord, kus kohus rajab oma otsuse kaitsja või prokuröri poolt kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadele. Midagi lubamatut pole ka selles, kui kohtuotsuse põhjendused ühtivad ühe või teise poole poolt kohtuvaidlustes esitatud argumentidega süüdistatava süü osas. Kindlasti on oluline roll menetluspoolte argumentide kvaliteedil ja kohtu põhjendus süüküsimuse osas võib mh tugineda ka kaitsja/prokuröri kohtukõne asjakohastel argumentidel. Kui prokurör või kaitsja on juba esitanud põhjalikud argumendid, on kohtul üldjuhul raske neile täiendavalt midagi lisada. Teine küsimus on kumma poole argumentidele tugineda. Kui kohus tugineb kaitsjate poolt esitatud seisukohtadele ja rajab neile õigeksmõistva otsuse, tuleb veenvalt põhjendada ka seda, miks süüdistuse argumendid ei päde. Praegusel juhul on maakohus kaitseväidetele tuginedes jätnud arvestamata kohtukolleegiumi hinnangul ühe väga olulise faktori ja nimelt selle, et kuritegeliku ühenduse loomine, selle juhtimine ja liikmeksolek on siiski peitkuritegu. Neid kuriteokoosseise on võimalik realiseerida ka selliselt, kus sisuliselt kannatanuid ei ole, samuti võivad olla ka ühendusele omistatavad üksikkuriteod ilma kannatanuteta või siis otsistakse nagu juba märgitud selliseid kannatanuid, kellel on endal probleemid kas õiguskorraga, vaimse tervisega, mõnuainetega. Ilmselgelt on maakohus V.Uzlovi tegevust hinnates jätnud eelkõige just selle faktori arvestamata. Kõnealusest minetusest tulenevalt on maakohus hinnanud kõiki tõendeid ja tuvastatud asjaolusid eraldivõetult e mitte kogumis ning jõudnud sel põhjusel ebaõigetele järeldustele. Teiseks, nagu kohtukolleegium on rõhutanud, ei ole ja ei saagi olla isiku

liikmelisuse tõendamisel tõendikogumis kirjalikke tõendeid. Kogu illegaalse organisatsiooni tegevust iseloomustab tugev konspiratiivsus jne. Maakohus, jättes arvestamata eeltoodud faktorid, on esitanud V.Uzlovi süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Siinjuures viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses 1-20-1301 esitatud seisukohtadele. Esmalt selgitab Riigikohus, kuidas mõista KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo-põhimõtet ja selgitab järgmist: kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb tõepoolest langetada otsus süüdistatava kasuks (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2005 otsus asjas nr 31-1-78-05, p 7.2). Kuid oluline on silmas pidada, et põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on aga kohtuotsuses pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. /.../ Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ja peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2012, § 61, komm 15; samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2017 otsus nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; 8. detsembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; 23. novembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-64-16, p 9 ja 1-19-7945 p-s 26). Riigikohus asus muuhulgas seisukohale, et ka see asjaolu iseenesest on kohtupraktikas teatud juhtudel hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kohtukolleegium tunnistab ka käesolevas menetluses V.Uzlovi suhtes KarS § 255 lg 1 osas kohtuotsuse tühistamise aluseks maakohtu poolt kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumise KrMS § 338 p 1 ja § 339 lg 2 alusel, mis seisneb selles, et maakohus on esitanud süüdistatava süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära ranged nõuded ja jätnud tõendite hindamisel arvestamata konkreetse kuriteo kui peitkuriteo ja vaga kõrge konspiratiivsusega kuriteo olemuse. Seetõttu on tõenditele antud hinnang osutunud ühekülgseks. Nagu öeldud, on kohtukolleegiumi seisukohast tõendatud V.Uzlovi liikmelisus kuritegelikus ühenduses eelkõige sellega, et ta allus kuritegeliku ühenduse reeglitele ja eelkõige STle, kes ta KTÜ-sse värbas ning kelle kõrval ja ka kontrolli all tõestas ta oma lojaalsust KTÜ-le ja olles saavitanud usaldusega täieõigusliku ühenduse liikme staatuse pani toime ka KTÜ huvides kuritegusid ja eelkõige selliseid, mis tõid KTÜ-le sisse kriminaaltulu – narkokuritegu, kelmus. Kohtukolleegium on veendunud selles, et narkokuritegu ja kelmus e narkokuritegu, mis on tuvastatud eelmise e 1.02.2018 otsusega ja ka vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kelmus, on V.Uzlov pannud toime kuritegeliku ühenduse huvides. Tõsi on see, et kuritegeliku ühenduse liikmetega koos on võimalik toime panna kuritegusid ka ilma, et selle ühenduse liige olla nagu seda õigesti märgib maakohus, kuid sellisel juhul isik ei käitu selliselt, et ta kõrvalseisjale ka selle illegaalse koosluse liikmena näiks. Näiteks N.Bleskov, kes ilmselgelt teadis, et L.Kitt tegutseb G.Okunevi nö alluvuses ja arutab käsil olevaid väljapressimisi G.Okuneviga jne jne., teeb ise kõik selleks, et keegi sh kannatanud ei vaataks teda kui Okunevi ühenduse liiget. Muuhulgas ei positsioneeri ta ennast ei oma jutu aga ka mitte tegudega kuritegeliku ühenduse liikmena. V.Uzlovi tegutsemine aga on selline, mis üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega aga ka elulise usutavuse faktori põhjal lubab väita, et

kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel nagu see tuleneb kohtukolleegiumi allolevast järeldusest. Eelkõige veenab kohut maakohtu otsusest vastupidise otsuse tegemisel V.Uzlovi käitumist ajateljel uurides teadmine, et sellised asjaolud ei saa olla juhusliku kokkulangemise tulem, sest neid fakte, mis annavad aluse rääkida V.Uzlovist kui KTÜ liikmest, on liiga palju. Mis aga puudutad KarS § 121 lg 1 järgi V.Uzlovi süüdimõistmist, siis see kuritegu üksi ei saaks olla nö KTÜ eelduskuriteoks, kuid kuna tegemist on ühe teoga, mis kvalifitseeritud eraldi kahe paragrahvi järgi ja KarS § 136 lg 1 järgi toimepandud kuritegu kvalifitseerub oma sanktsioonilt ka KTÜ eelduskuriteoks, siis kohtukolleegiumi hinnangul on ka see tegu toime pandud kuritegeliku ühenduse huvides ja selle liikmena. Kindlasti ei olnud V.Uzlovi saamine KTÜ liikmeks nii kerge nagu see on üldjuhul juba kriminaalse taustaga isikute puhul, keda juba mineviku pärast usaldatakse. Eelkõige oli selleks asjaoluks, mis tekitas KTÜ liikmetes kahtlusi ja nõudis suuremat lojaalsuse tõestamist, mitte ainult V.Uzlovi eelnev õiguskuulekus e puhas karistusregister, vaid just tegutsemine õiguskorra kaitsjana, abipolitseinukuna, turvatöötajana. Veel aastatel 214-2015 figureeris V.Uzlov kohtuasjades tunnistajana, sest oli kinni pidanud roolijoodikuid ja poodides pisivargaid. Vähemalt kuni 2016 suveni oli ta abipolitseinik ja turvamees. Need faktid on leitavad nii kohtuinfosüsteemist aga ka internetist avaliku infona mh see, et Valentin Uzlov oli abipolitseinik vähemalt veel 2016 aasta juunis, mil ta saavutas abipolitseinike spordivõistlustel meeskonnalise esikoha. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et pigem tõesti ei olnud V.Uzlov veel 2016 aasta alguse sündmuste ajal KTÜ täieõiguslik liige ja tema roll oli lihtsalt turvateenuse pakkumine oma turvafirma kaudu. Selles, et tegemist oli „katseajaga“ ja kandidaadi staatusega, kui KTÜ alles püüdis tema lojaalsuses selgust saada, selles ei ole kohtukolleegiumil kahtlust. Samuti on kohtukolleegium veendunud, et V.Uzlov oli teadlik sellest, et ta on abiks ja turvab KTÜ liikmeid. Tegemist oli suhteliselt pikaaegse aktsiooniga ja et omanike vahetus käis jõumeetoditel ning relvastatud turvatöötajate juuresolekul, see annab piisava aluse mööndusteks, et tegemist on organiseeritud kuritegeliku kooslusega, kellel on nii inimressurssi kui rahalisi vahendeid inimeste ja ruumide pidamiseks. Kindlasti võiks vaielda selle üle, kas on võimalik ette heita karistusõiguslikult sellistes kaasustes isikutele kuriteole kaasaaitamist ja kas V.Uzlov võis olla KarS § 22 lg 3 mõttes kuritegelikule ühendusele kaasaaitaja. Praegusel juhul see vaidlus ei aktualiseeru kuna kohtukolleegiumi hinnangul on V.Uzlovi KTÜ liikmeksolek pärast seda, kui ta oli ennast näidanud lojaalse ja usaldusväärse isikuna e alates 2016 aasta sügisest, tõendamist leidnud. Lugu, mis baseerub tõesti sündinud faktidele ja seostele V.Uzlovi tegevuses kuritegeliku ühendusega ja annab lõppkokkuvõttes põhjendatud aluse järeldada, et V.Uzlov oli G.Okunevi poolt juhitud kuritegeliku ühenduse liige, kes allus STle ja kelle ülesandeks oli KTÜ huvides kuritegude toimepanemine ning sellega kriminaaltulu teenimine kuritegelikule ühendusele, on järgmine. Kohtukolleegium on veendunud, et selleks ajaks, kui V.Uzlov pani toime kõik temale kahe kohtuotsusega etteheidetavad nö üksikkuriteod, oli ta juba tõestanud oma lojaalsust kuritegelikule kooslusele, läbinud edukalt nö kandidaadi staatuse, osutades tugevat kaasabi teistele KTÜ liikmetele nende nö igapäevategemistes e nende poolt KTÜ huvides erinevate nö operatsioonide läbiviimisel e konkreetselt süüdistuses kirjeldatud Tallekese ja Pullikese ülevõtmisele nö turvateenuste osutamisel ja teda usaldati juba piisavalt, et anda talle ka tõsisemaid ülesandeid, kuigi tõsi ta on , et ta oli teiste ja juba mõjukamate allilmategelastega koostegutsejaks ning mingeid otsustusi talle ei usaldatud e ta oli pigem nö töösipelga staatuses.

Kuritegeliku ühenduse üks tunnus on kriminaaltulu teenimine ja selleks on kõige tõhusamad kuriteod narkokuriteod, kus kannatanuid ei ole ja teenitakse narkootikumide levitamisega e müügiga, varavastased kuriteod e väljapressimised, kelmused, mis on küll kannatanutega kuriteod, kuid üldjuhul ei ole need kannatanud nö juhuslikud. Neid on otsitud ja iga värske liige, kes leiab sellise kannatanu, kellele nö „tünga“ teha kelle arvelt kriminaaltulu teenida, võib loota heakskiidule ja usaldusele ning tunnususele aga ka vangi sattumisel toetusele. 2016 aasta sügisel, kohtukolleegiumi nägemusel V.Uzlov just sellise ülesande sai – leida kannatanu, kes tooks sisse ühiskassasse. V.Uzlov leiab sellise isiku oma tutvusringkonnast. Selleks osutub AV ning lõpeb see korraliku saagiga. Raha välja petmise sündmused kestavad aasta lõpuni ja AV teeb varakäsutuse ning tema pealt teenitakse kelmuse teel 95000 eurot pluss veel jätkatakse raha väja pressimist juba järgmise e kõrgema astme kateüülase L.Kiti poolt. Kuidas V.Uzlov kelmust planeerib ja korraldab, seda käsitleb kohtukolleegium allpool V.Uzlovi süüküsimuse lahendamisel kelmuse episoodis. Pärast seda, kui V.Uzlov esitles oma tuttavale ja tulevasele kannatanule AVile libavahendajana ST ja seda võõra nime all ning AV usaldades kergemeelselt oma ammust tuttavat väga haledalt õnge otsa sattus, toimus V.Uzlovi sidemete tugevdamine kuritegeliku ühendusega. Vahemärkusena olgu öeldud, et maakohus on oma otsuses rajanud muuhulgas järelduse selles, et V.Uzlov osutas vaid turvateenust äriregistri väljavõtetele (16.kd, tl 92 -106) ja sealt saadud infole, et OÜ B tegutses alates 06.12.2016 (aadressiks märgitud mh ka XXX alates 06.12.2016), juhatuse liige Valentin Uzlov. Nimelt sellest ei saa kohtu hinnangul järeldada kuritegelikku ühendusse kuulumist või mittekuulumist. Antud asjaolu võib pigem kinnitada seda, et V.Uzlov oli ilmselt STle üsna hea tuttav. Lisaks on kohtule esitatud kaitsja poolt tõendid selle kohta, et V.Uzlov osutas nimetatud aadressil oma firmaga turvateenust. Kohtukolleegium märgib, et OÜ B ei ole turvateenust osutav firma. Tegelikult nagu näitab äriregistri väljavõte, kandis OÜ B varasemalt e alates augustist 2013 Valentin Uzlov selle asutas nime OÜ H ja oli registreeritud viimati aadressil XXX . B OÜ algusaeg jääb tegelikult augustisse 2013 ja 2016 aasta detsembris ehk sisuliselt pärast seda, kui V.Uzlov oli leidnud oma tutuvusringkonnast KTÜ eesmärgipäraste kuritegude tarbeks sobiva kannatanu ja ajal kui ta edukalt viis läbi kelmuse ettevalmistamist, olid tema firma äriregistri kannetes tehtud muudatused nii nimes kui ka aadressis. Ärinimeks sai OÜ B ja aadressiks on XXX. Ehk siis V.Uzlovi firma sai registreeritud samale aadressile, kus asub Talleke ja Pullike ja kuhu oli regsitreeeitud OÜ KT, mille juhatuse liige on ST, kes oli G.Okunevi nimelises KTÜ-s nö V.Uzlovi järelevaataja. Nagu V.Uzlov ringkonnakohtu istungil nendtis oli põhjus soodsates rendihindades. Kohtukolleegiumi hinnangul kinnitab ka see fakt, et V.Uzlov nimetab oma firma ümber inkassofirmaks, mis on KTÜ eesmärgipärasele tegevusele e võlgade välja pressimisele omasem ja aadressile, kus tegutseb igapäevaselt tema värbaja ja võib öelda järelevaataja. Avestades seda, kes võivad sattuda inkassofirma klientideks ja millistel asjaoludel, siis on ühine juriidiline aadress allilmas rohkem tuntud ST kontrolli all oleva firmaga „mainekam“. ST saab aga näiteks hoida silma peal oma käsualuse postil. Igal juhul on kohtukolleegium veendunud, et sellised kandemuudatused 2016 aasta detsembris ei olnud juhuslikud ning need kinnitavad pigem V.Uzlovi väga tihedaid sidemeid kuritegeliku ühendusega. Turvafirma, mille nime all V.Uzlov osutas turvateenust kuritegeliku ühenduse liikmetele ja mis oli sel ajal V.Uzlovi kontrolli all, millele maakohus osundab, oli B OÜ, mis oli asutatud septembris 2014 ja mille juhatuse liige kuni 5.11.2018 V.Uzlov ka oli. 2017 aasta alguses paneb V.Uzlov toime järgmised kuriteod KTÜ huvides. Narkokuritegu ei ole küll toime pandud KTÜ liikmega, kuid kohtukolleegium on veenunud, et sellise taustada narkodiiler nagu seda on DM igaühega koos narkodiilerlusega ei tegeleks ja juhututtava autoga narkootikume ei veaks, isegi kui see kaaslane on nö ametilt turvamees. Selleks peab olema usaldusväärne ja kontrollitud isik. See, et DMl on sidemeid kuritegeliku allilmaga ja sealhulgas

kuritegelike ühenduste liidritega, selles kohtukolleegium ei kahtle. Eluliselt ei ole usutav, et selliste isikute nagu V.Uzlov ja DM, eluteed lihtsalt niisama ja juhuslikult ristuvad. Kindlasti ei oleks DM võtnud enda kaasosaliseks tundmatut abipolitseinikku ja turvameest V.Uzlovi. Ainuke variant on see, et V.Uzlovi soovitati kui usaldusväärset kuritegeliku ühenduse liiget, kes selle soovituse ja usalduse tasuks teenib narkodiilerlusega ka KTÜ-le kriminaaltulu. Isikuvastane kuritegu, mis on tuvastatud eelmise kohtuotsusega, on toime pandud samuti 2017 aasta alguses ja koos STga, kes on kuritegelikus ühenduses kõrgel ja auväärsel positsioonil ja kelle range pilgu all on toimunud tegelikult V.Uzlovi saamine kuritegeliku ühenduse liikmeks. 23.mail 2017 peetakse V.Uzlov kinni ja ta vahistatakse ning mõistetakse süüdi isikuvastases kuriteos ja narkokuriteos ning tal tuleb üle 8 kuu veeta vangistuses. Järgmine kahtlane ja kindlasti mitte juhuslik fakt on see, et pärast seda, kui vanglast vabanes 2020 aasta juunis teise kuritegeliku ühenduse juht nn narkoparun JM võib öelda, et V.Uzov ootas teda vangla väravate juures, sest pelgalt 2 kuu möödudes e 2020 aasta augustis asutavad V.Uzlov ja JM ühiselt S OÜ, mille juriidiline aadress ühtib V.Uzlovi elukoha aadressiga. Ka see ei ole juhuslik kokkusattumus. V.Uzlov selgitas, et tutvus JMga vanglas ja et kuna kohtuotsust JM suhtes ei olnud tehtud, ei võtnud ta teda ka kui kurjategijat ja allilma liidrit e KTÜ juhti. Isegi kui see nii on, et lihtsameelsusest V.Uzlov arvas nii nagu istungil väitis, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei saa eitada seda, et V.Uzlovi on JMle soovitatud ja JM ei seo oma äri lihtsalt vanglakaaslasega. Kohtukolleegium möönab, et JMga ühiset firma asutamine ei ole kuritegu, kuid olenemata, et see on toimunud mitu aastat pärast seda ega, mida prokuratuur peab V.Uzlovi liikemlisuse lõppemiseks, iseloomustab see fakt vägagi V.Uzlovi varasemaid sidemeid allilmas tegutseva kuritegeliku kooslusega ja ka seda, et teda seal usaldati. Märkimata ei saa jätta ka seda, et V.Uzlov tegtseb ka õigusmaastikul pakkudes õigusalastes küsimustes teenust OÜ Õ omanikuna, mis on taaskord registreeritud XXX aadressil. See kinnitab veelkord, et V.Uzlov ei olnud kuritegelikes allilma kooslustes nö juhututtav vaid ta oli kuritegeliku ühenduse liige. Valentin Uzlovi süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p 3,4 Kohtukolleegium leiab, et Valentin Uzlovi süüdimõistmine grupilises kelmuses kannatanu AVi suhtes on põhjendatud. Maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega esitanud oma seisukohad ja kohtuotsuse lugejale on kahtlusteta selge, et tegemist on kelmusega, seejuures planeeritud kelmusega ja selge on ka see, et kõik kolm selle kelmuse toimepanijat moodustavad grupi e on kelmuse kaastäideviijad. Maakohus on ka põhjendanud tõendite eelistust ning kohtukolleegiumi hinnangul on jõudnud põhjendatult järeldusele, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ning nendele on võimalk rajada süüdimõistev kohtuotsus. Süüdistatava V.Uzlovi ütlustele aga õigeksmõistvat otsust rajada ei saa, kuigi apellant seda võimalikuks peab. See tähendaks kõigi teiste tõendite ja kohtu siseveendumuse kõrvale jätmist ja otsuse rajamist ainult süüdistatava ütlustele, mis ei ole aga võimalik. Apellatsioonis esitatud kaitseväited on kohtukolleegiumi hinnangul osati meelevaldsed, osati asjassepuutumatud ning suuresti baseeruvad V.Uzlovi ütlustele, milliseid nagu öeldud tema süüküsimuse otsustamisel arvestada ei saa. Apellant püüab välja tuua vastuolusid kannatanu ütlustes, et elimineerida kannatanu ütlused süüstavate tõendite kogumist, kuid need väited ei päde. Prokurör on oma vastuväidetes sellele väitele piisavalt tähelepanu pööranud ja põhjendanud, miks kannatanu ütlustes esinevad otsitud vastuolud ei saa mõjutada ütluste usaldusväärsusele antavat lõplikku hinnangut. Samamoodi jääb edutuks apellandi üritus otsida ja leida kannatanu süüd põhimõtteliselt selles, et ta sattus kelmuse ohvriks. On selge, et lihtsameelsus, kergekäeline usaldus ja soov oma koostööpartneritele leida võimalikult soodsa hinnaga seadmed, et ka ise selle pealt teenida, on need faktorid, mis said saatuslikuks AVile ja mis on üldjuhul

iseloomulikud sellistele kuritegudele, mille sisuks on petmine. Kelmid aga selliseid otsivadki ja seni kuni selliseid inimesi leidub, nad ka leitakse. Inimene on võimeline oma jutuga võitma teise inimese usaldust kui ta seda väga tahab või kui temalt seda nõutakse. Kohtukolleegium on veendunud, et praegusel juhul just V.Uzlovilt, kui värskelt kuritegeliku ühenduse liikmelt ja nö töösipelgalt, kes pidi oma lojaalsust selle kuritegeliku koosluse ees tõendama oma tegudega, nõuti, et ta otsiks oma tutvusringkonnast inimesi, kes tegelevad äriga ja kellelt on võimalik raha välja petta just usaldust kuritarvitades ja näiliselt seaduslike tehingute varjus kriminaaltulu teenida. Kaitseväide nagu välistaks V.Uzlovi poolt kelmuse toimepanemise asjaolu, et ei ole tõendatud, et Valentin Uzlov oleks saanud või on saanud mingisugust varalist kasu temale etteheidetava süüteost, ei ole asjakohane. Varalise kasu saamine ei ole kelmuse puhul enam oluline. Alates

Uzlovi kui oma ammust tuttavat ja seda teadis ka V.Uzlov. Vastasel juhul ei oleks ta nii julgelt nimetanud oma tuttavana väljamõeldud nime. Kui AV ei oleks usaldanud V.Uzlovi, oleks ta hakanud uurima ja segitama ja võtnud appi interneti ning tal oleks vähemalt tekkinud kahtlus. Alates sellest hetkest, kui V.Uzlov nimetas usaldusväärse partnerina BN, kes oli väljamõeldud nii nime kui tegevusala poolest, oli toime pandud ka pettus, mis on kelmuse koosseisuline tunnus. Kas see oli jube sel hetkel STga kokku lepitud või mitte, see ei oma olulist tähtsust kuigi kohtukolleegium on veenunud, et juba sel momendil kui V.Uzlov pakkus välja VNi nime, oli nii temale kui ka STle teada, et selle nime all esineb just ST. Vaidlust ei saa aga olla selles, et selleks ajaks kui V.T läks AViga kohtuma ja esines ärimees VNina, kellel on võimalus hankida kannatanule vajalikke seadmeid, oli V.Uzlovil ja STl ühine teoplaan ja ühiselt ning kooskõlastatult valmistati ette kelmust, mille eesmärk oli, et kannatanu teeks varakäsutuse ja seejuures teadsid V.Uzlov ja ST, et mingeid seadmeid kannatanu vastu ei saa. Teisiti kui kokkulepitud plaani alusel seda lavastust etendada ei oleks saanud. Et AVi usaldus ikka edasi kestaks, püüdis V.Uzlov seda värskena hoida ja lavastas heasoovlikku ja usaldusväärset vahendajat kui otsis VNit. ST, kes oli oma rolli täitnud ja lavastanud usaldusväärse ärimehe rolli, enam AViga isiklikult kokku ei saanud ja AV teda telefoni teel kätte ei saanud. Edasi suheldi V. Uzlovi kaudu, kes helistas Nile ja N helistas tagasi kannatanule. V.Uzlovi kaudu oli hõlpsam suhelda VNiga. A.Uzlovi sõnade kohaselt ütles VN tagasi helistades, et otsivad vajalikke seadmeid ja leppisid kokku kohtumise aasta lõpus enne jõule. Ta leidis enda kinnitusel seadmete tarnijad ning hinnaks lepiti kahe seadme eest kokku 100 000 eurot. VN ka teatas ka kannatanule, et ta ei tööta enam Js ning otsib seadmeid sõprade ja tuttavate kaudu ja kui leiab, siis ütleb firma nime, millelt tuleb leping ja arve. Pettus pidi kestma seni kuni kannatanule makstakse seadmete tarnimiseks Venemaalt raha. 28.12.2016.a maksti kannatanule Venemaalt seadmete tarnimiseks raha, misjärel teavitas kannatanu sellest VNt, avaldas valmisolekut lepingu allkirjastamiseks 29.12.2016.a ja ootab arvet. VN lubas saada kannatanuga lepingu allkirjastamiseks kokku. Kuna kannatanu ei saanud 29.12.2016.a VNt kätte, toimus suhtlus V. Uzlovi kaudu, kes teatas, et N lendab Prahast Riiga ja võtab ühendust kohe, kui lennuk maandub. VN teatas, et arve tuleb OÜ-lt H. Pärast seda oli vaikus nii V. Uzlovi kui ka VN poolt. Kannatanu kirjutas VN e-posti aadressile kirja ning mingi hetk tuli H OÜ-lt arve. VN ütles kannatanule, et seadmete eest tuleb maksta täissumma, muidu uuel aastal hinnad muutuvad. Kannatanu kontrollis ka OÜ H tausta äriregistrist. Pärast äriregistrist OÜ H tausta kontrollimist ning arve laekumist tegi kannatanu rahakande H OÜ arveldusarvele. VN kinnitas seejärel kannatanule telefoni teel, et raha on käes, lendab õhtul Riiast Tallinnasse ja on valmis AVga saama Ülemiste keskuses lepingu vormistamiseks kokku. VN ei tulnud kohtumisele. Lepingut ei saanud allkirjastada, kuna VN oli välismaal. Kuna VN ei vastanud kannatanu kõnedele, siis pöördus kannatanu V. Uzlovi poole palvega selgitada välja juhtunu. Ta kohtus ka V. Uzloviga, rääkis talle 95 000 euro kandmisest OÜ-le H ning VN ei tulnud kokkulepitud kohtumisele. Kuna V.Uzlov väitis, et VN elab XXX tänaval, siis nad läksid kannatanu soovil kodusele aadressile, kuid Ni autot ei olnud seal. V. Uzlov lubas VN saatuse ja ilmumata jätmise põhjuse välja selgitada. V. Uzlov rahustas kohtumisel kannatanut, kuna ta oli mures võimaliku pettuse tõttu. Uzlov kinnitas, et VN on kindel partner ning tõenäosus petmiseks on väga väike. 31.12.2016.a teatas V. Uzlov, et infot ei ole, kuid tuttavate kaudu selgitas väidetavalt välja, et viimast korda oli temaga olnud side Läti piiril ja siis lülitus telefon välja. Ka 2017.a alguses kinnitas V. Uzlov, et otsib Viktorit oma tuttavate kaudu. V. Uzlov andis kannatanule Nga ühendust saamiseks erinevaid kontakte, kuid see ei õnnestunud. Samas suhtles V.Uzlov STga edasi ja seda kinnitab ka fakt, et 15.03.2017 panid nad koos toime iskuvastase kuriteo. Kogu seda sündmuste käiku hinnates ei saa tekkida kahtlusi selles, et tegemist oli hästi planeeritud kelmuse ettevalmistamisega, milles osalesid V.Uzlov ja ST võrdsete nö partneritena ja andsid ka mõlemad olulise teopanuse kannatanus usalduse tekitamiseks ja kannatanu petmiseks. Kaitsja küsib oma apellatsioonis, et millisest momendist algas kelmus. Kelmus algas momendist, kui kannatanule esitati arve H OÜ-lt. Arve

esitamisega ühines juba olemasolevasse kaastäideviijate gruppi ka M.Jüris. Tema firma nimelt esitati fiktiivne arve ja temafirma kontole laekus ka kannatanu poolt tehtud varaksutuse tagajärjel kannatault välja petetud raha. V.Uzlov ja ST koos lõid kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ja nimelt sellest, et kannatanul on võimalik nende kaudu hankida endale vajalikke seadmeid ja seejuures kasutati aktiivset pettust, millest tekkis kannatanul eksimus. Tegelikeks asjaoludeks, millest ebaõige ettekujutus loodi on ka kohustuse võtmine, mis loob teisele lepingupoolele ettekujutuse, et isik on valmis võetud kohustuse täitma ehk lepingu sõlmimisel on kohustuse võtjal kohustus seadmete üleandmiseks. Arve esitamisega moonutati tegelikke asjaolusid, sest tegelikult ei olnud ei arve välja andjal ega ka V.Uzlovil ja STl kavatsustki sõlmitud lepinguga võetud kohustust täita. Kannatanu tegi varaksutuse olles viidud eksimusse pettuslike tegudega ja neid esemeid, mille eest kannatanu maksis, ta tegelikult ei saanud. Sellega oli ka kannatanule kahju tekkinud ning kelmus lõpule viidud. Kõik see, mis toimus pärast kuriteo lõpuleviimist ei mõjuta enam karistusõigusliku hinnangu andmist, kuid võib olla arvestatav tahtluse tuvastamisel. Kaitsja apellatsioonis esitatud väidetest lähtuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks esitada olulised seisukohad, mis on asjakohased just materiaalõiguslikust seisukohast ja mis puudutavad nii kelmuse koosseisu kui ka kaastäideviimist. Pettus e kõige olulisem ja ka kõige problemaatilisem kelmuse tunnus võib olla võib esineda nii väljenduslikus kui ka tähenduslikus teos. Kohtukolleegiumi seisukohast esineb arutatavas kaasuses nii ühte kui teist. Süüdistatav on esitanud kannatanule piisavalt valeväiteid ja seda nii verbaalselt kui ka kirjalikult. Lisaks juba eelkirjeldatud lavastusele saadeti kannatanule elektronkirju spetsiaalselt petmiseks loodud meieliaadressilt jne. Tähendusliku teoga e konkludentse teoga petmine oli aga arve esitamine, millega loodu kannatanule ettekujutus, et arve esitaja on võimeline tarnima arvel näidatud seadmeid. Väljenduslikus teos avaldunud pettus jäi tõesti kelmuse ettevalmistavasse staadiumi ja kui kannatanule ei oleks tema suulise tellimuse peale arvet esitatud, ei oleks see tegevus olnud ka karistatav. Praegusel juhul võib aga ettevalmistavas staadiumis V.Uzlovi tegevus olla abistavaks faktoriks tahtluse tuvastamisel. V.Uzlovi käitumine, mida kohtukolleegium eelneval kirjeldas annab põhjendatud aluse väiteks, et tal oli kavatsus petta kannatanut ja tema käitumine oli eesmärgipärane e ta tegutses varalise kasu eesmärgil ja tegutses grupis koos ST ja MJga. Kelmuse objektiivse koosseisu täitmiseks ei pea süüdlane vara vahetult endale võtma ja järelikult võib see minna ka kolmanda isiku vara hulka, kuid nimetatud juhul peab kolmanda isiku varaline seis süüdlase teo tulemusel ka paranema. Et kindlaks teha, mis momendist lõppes kelmuse ettevalmistamine ja algas kelmus, siis on oluline märkida, et otsuses 3-1-1-124-00 punktis 6.2. on Riigikohus rõhutanud: „Piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga. Oluline on seejuures, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Süüdlasel peab olema kuritegelik tahtlus enne lepingu sõlmimist. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega. See aga tähendab, et on oluline kindlaks teha, millal siis leping sõlmituks lugeda. Kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine. Kannatanu avaldas oma ostusoovi tellimuse esitamisega. Kas ta tegi seda suuliselt, mida ta tuvastatud tehiolude pinnalt tegi või kirjalikult, mida ta on väljendanud meilivahetusest, see ei oma tähtsust. Müügisoovi tellitud kaubale ja kohustuse võtmist selle üleandmiseks avaldas nö müüjapool arve esitamisega. Sellega oli ka ostu-müügileping sõlmitud.

Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Teopanuse olulisus ei seisne automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt RKKKo nr 3-1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames (3-1-1-43-06). Ehk siis, kaastäideviimisena on kvalifitseeritav ka selline süüteo toimepanemine mitme isiku poolt, mille puhul süüteo koosseisule vastava teo pani toime üks täideviija, kuid süüteo ettevalmistamisest võtsid osa veel teised isikud. Ettevalmistamise staadiumis peavad olema ka nende isikute teopanused keda lugeda kaastäideviijateks olulised. Ettevalmistamise staadiumis osutatud ebaolulised süüteopanused kaastäideviimist ei moodusta. Praegusel juhul hindas kohtukolleegium juba eelnevalt V.Uzlovi teopanust ettevalmistavas staadiumis ja pidas seda oluliseks. Mis puudutab aga kaitseväiteid selle kuriteoepisoodi osas, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei ole need tõsiseltvõetavad. Esiteks, juba ainuüksi fakt, et kelmuse süüdistus on paigutatud poolele leheküljele ja kaitsja on esitanud apellatsiooni, mis ületa 20 lehekülge, lubab juba väita, et suur osa seal kirjapandust ei ole asjassepuutuv. Kohus ei saa rajada oma otsust sellele nagu tahab kaitsja e et V.Uzlov andis kannatanule ainult VNi telefoninumbri ja sel ajal ei olnud veel kelmuse toimepanemine alanund ja mingit eesmärki ei olnud sel ajal ja üldse, et V.Uzlov isegi ei teadnud, et sellel telefoninumbril vastab tegeliklt valenime alla esinev ST ja et V.Uzlov ei ole saanud kasu. Kahtlust ei ole selles, et sellistele väidetele ülesehitatud õigeksmõistev kohtuotsus ei ole juba eos määratud jõustuma. Üks asi on ilmselge õigusteoreetiliste teadmiste puudumine ja kohtupraktika ebapiisav tundmine, kuid teine probleem on see, et ei saa rajada kohtuotsust kohtus usaldusväärsust mitte tekitava süüdistatava ütlustele ja veel enam üksikute asjaolude eraldi hindamisele. Kannatanu AVni jutt ja käitumine on omavahel kooskõlas, tema ütlused on igati loogilised, iga väite juurde on ka asjakohane selgitus olemas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole jäänud ühtegi kõrvaldamata kahtlust selles, et V.Uzlov pani toime grupis STga kelmuse ja suures ulatuses. Lembitu Kiti süüdimõistmine neljas väljapressimistes. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et L.Kitt on toime pannud temale süüdistuses etteheidetud väljapressimised. Mis puudutab kaitsja apellatsiooni väljapressimiste episoodide osas, siis enamus sellest on pühendatud tsiviilõiguslikele vaidlusmomentidele, millised suures osas ei oma mingitki tähtsust süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Mitte ükski apellatsioonides esitatud väide maakohtu põhjendatud järeldusi ei kummuta. Veel enam, maakohtu otsuse põhjendustega on täielikult ümber lükatud apellatsiooni kaitseväited, mis vähegi puudutavad L.Kiti tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmist ja millised olid maakohtule juba esitatud. Kohtukolleegium rõhutab ka, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus

süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonis esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavaid süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud asjakohased tõendid. Kohtukolleegium rõhutab, et nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, mis puudutavad L.Kiti käitumisele antud juriidilist hinnangut ja maakohtu põhjendusi üle ei korda. Prokurör on ka oma vastuväidetes ümber lükanud kaitseargumendid ja põhjendanud, miks kõik neli väidetava võla nõudmise episoodi kvalifitseeruvad väljapressimisena. Kohtukolleegium nõustub nii maakohtuga kui ka prokuröriga ja ei hakka üle kordama kõiki kaitseväiteid kummutavaid seisukohti, sest leiab, et nendega on apellatsiooniväited tegelikult ka ümber lükatud. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium möönab, et konkreetsete süüdistuse episoodide puhul on tegemist selliste väljapressimistega, milliseid iseloomustab just kannatanu isik. Otsitakse spetsiaalselt kannatanuid, kes on kuskil ja kellelgi võlgu või on olnud võlgu ja asutakse psühholoogiliselt neid nö kiusama, neile sisendama, et tuleb maksta rohkem kui võlgu ollakse ja isikutele, kes tegelikult võlaga puutumuses ei ole jne. Kindlasti on neid isikuid, kes pigem maksavad ära sellise psühholoogilise pressingu survel ja eesmärgiga vabaneda võlaküttidest ja võimalik, et sellistes nõuetes, mis ei ületa mõistlikkuse piiri. Kui aga satub olema kannatanu, kes on nö pujään, siis normipiiridesse jääv survestamine kasvab kergelt ja võib öelda kontrollimatult üle karistatavaks psühholoogiliseks vägivallaks. Tegemist ei ole millegi erakordsega kohtupraktikas ja võib öelda vastupidi, pärast omavoli dekriminaliseerimist, on sellised kaasused pigem igapäevased. Samas ei kinnita valitsev kohtupraktika seda, et isikud, kes nimetavad ennast inkasseerijateks, võla ülevõtjateks jne, et see seisund päästaks neid väljapressimise süüdistusest. Karistusõigusliku hinnangu andmisel ei oma nimetatud faktor süüd välistavat jõudu. Vastupidi, Riigikohus ei aktsepteeri seda, kui kohtud väga kergekäeliselt ja viitega nõude seaduslikkusele loobuvad selliste nö võlanõudjate käitumist kvalifitseerimast väljapressimisena. Selles osas on asjassepuutuvaks ja võib öelda, et suunda näitavaks lahendiks Riigikohtu otsus 1-19-7945. Kuigi sealne vaidlus puudutas nö kaastäideviijaid e siis praeguse kaasuse puhul süüdistuse järgi N.Bleskovi, on selles otsuses ka piisvalt seisukohti, mis on kohaldatavad siis praeguse kriminaalasja valguses kohtuotsuse järgi üksiktäideviija e vahetu nö võlanõudja e L.Kiti tegevusele juriidilise hinnangu andmisel. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et maakohtu otsuses on viidatud kohtuotsust piisavalt lahatud, jah, ilma sellekohase viiteta ja viited on vaid selles Riigikohtu otsuses viidatud otsustele, kuid see annab piisavalt märku otsuse lugejale, et kohtupraktika tunnistab L.Kiti süüdistuses kirjeldatud raha nõudmise episoodid väljapressimisteks. Maakohtu otsuse lugejale on otsus selles osas jälgitav ning maakohtu seisukohad veenvad. Oluline on rõhutada Riigikohtu seisukohta, et prokuratuur ei pea suutma alati tõendada, et iga toimepanija teadmiste kohaselt väljapressimist toime pannes (st nt ähvardades või vägivalla kasutamisel) ei olnud esitatud nõudel õiguslikku alust. Tegemist on nn negatiivse asjaoluga, mille tõendamist üldjuhul kohtumenetluse poolelt selle ebaproportsionaalsuse või võimatuse tõttu nõuda ei saa. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks.

Kui tutvuda kõigi nelja väljapressimise episoodi tehioludega ja kujutada ennast ette objektiivse kõrvalseisjana seda just ex ante hindamise alusel e kasutades nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal, siis on kohtukolleegiumi hinnangul selge, et L.Kitil puudus usutav alus arusaamaks, et ta tegutseb olemasoleva aga ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. Kohus peab väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest hindama lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Maakohus on kõigis väljapressimise episoodides tulnud põhjendatult järeldusele a) L.Kiti nõuded kannatanutele ei tuginenud seaduslikule alusele ja seejuures on olulist rõhku asetatud just subjektiivsele teokoosseisule tõendamaks seda, et L.Kitt sai aru, et tal seaduslik alus nõueteks puudub b) raha nõudmisel kasutas L.Kitt vägivalda ja peamiselt seisnes see hirmu tekitamises kannatanutes, et kui nad ei maksa võlga ära, korraldab L.Kitt nii, et tullakse ja sisuliselt pekstakse kannatud läbi või võib toimuda midagi nende varaga jne. Igal konkreetsel juhul on maakohus ka selgitanud, milles seisnes vägivald. Tsiteeritud on ähvardava sisuga lauseid nii jälitusprotokollidest kui ka kannatanute ütluste läbi ning kohtukolleegiumil ei ole tekkinud kahtlust, et L.Kiti eesmärk oli ähvarduste kaudu luua kannatanutes ettekujutus võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega tekitada nendes hirmutunne, mis omakorda sunniks kannatanuid temale raha maksma. Füüsilise vägivallaga hirmutas L.Kitt kannatanuid kahel erineval viisil. Üks variant oli, et ta ise lööb nö makku ja näkku ning teine variant oli enamlevinud ja nimelt, et kui ei maksa tulevad poisid ja korraldavad. Seejuures ei pidanud L.Kitt paljuks hirmutada kannatanuid ka N.Bleskovi isikuga. KarS prg. 214 näeb ette kriminaalvastutuse muuhulgas varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on kasutatud vägivalda. Karistusseadustikus on mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald. Ehk siis, vägivald võib seisneda seega ka ähvardamises (KarS § 120). Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje, kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. L.Kiti käitumises ja tema ähvardustes on läbivaks jooneks esiteks temast endast hirmuvalitseja figuuri loomine. Ta räägib endast kui Afganistani sõja läbi teinud mehest, kes on võimeline ka tapma. Teda ei huvita miski, ei kannatanute jutt, ei kohus oma otsustustega. Teiseks, ta hirmutab ka Okuneviga, samuti omade poistega, kes vaata, et on juba teel kannatanute juurde ja ei halasta. Maakohus on sellised ähvardused kõik välja toonud oma otsuses ja kohtukolleegiumis ei teki hetkekski kahtlust, et kõigi kannatanute suhtes ütles L.Kitt välja ähvardava sisuga lauseid korduvalt ja ajas muutusid nad pigem hirmutavamateks, sest L.Kitt sai ka ise aru igal järgmisel korral konkreetse kannatanuga suheldes, et vaja on tõsisemalt rünnata. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimati märgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus seda nõuet järginud. L.Kitt kasutas

enda minevikku ja enda tutvusi N.Bleskovi, G.Okuneviga ära just selleks, et kannatanutes luua ettekujutus, kui ohtlik on neile endile mitte alluda tema nõudmistele. Ka objektiivse kõrvalseisja hinnangul on põhjust kannatanutel tekkinud hirmutunnet jaatada. Mis puudutab kaitseväidet AVi episoodis, kus kaitsja leiab, et inimene, kes võtab lauset „sul on ilus kodu“ ähvardusena, peab olema väga musta minevikuga ise, siis ka sellega nõustuda ei saa. Esiteks, maakohtu otsusega tuvastatud tehiolude pinnalt võib väita, et konkreetselt AVi suhtes ei olnud see ainuke lause, mida L.Kitt kannatanule ütles ähvarduse vormis. Tegemist on kontekstist välja rebitud väljendiga, sest AVi suhtes kõlas ka teisi ähvardusi, mis kvalifitseeruvad KarS § 120 koosseisu alla ja on seega väljapressimise koosseisuliseks tunnuseks. Teiseks, vale on arusaam, et ähvardus peab olema ilmtingimata räiges või ülbes vormis. Ähvardus võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena kui see kannatanule kogu sündmuste ahelas just sellena tundub. See, et L.Kitt teatud alltekstiga oma hingu kannatanu kodule andis e et andis mõista, et ka varaga võib midagi juhtuda, see on kogu tema objektiivse käitumise pinnalt tehtud põhjendatud järeldus. Kohtukolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuses L.Kiti süü osas väljapressimise episoodides kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist konkreetse süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust kahelda kannatanute ütlustes, sest kannatanud, kes ei olnud omavahel tuttavad, on rääkinud üldjoontes L.Kiti käitumisest ja ähvardustest vägagi sarnaselt. Ringkonnakohus nõustub selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Põhjendatud on ka seisukoht, et kõik väljapressimised pani L.Kitt toime kuritegeliku ühenduse huvides. Ta oli KTÜ liige ja see, et ta viis ellu KTÜ tahet ning tegutses ka KTÜ huvides, see on eelkõige tõendatud tema enda väljaütlemistega kannatanutele ja seda nii telefonitsi kui kohtumistel aga ka tema suhtlemises teiste KTÜ liikmetega konkreetsete väljapressimise episoodide toimepanemise käigus. Maakohus on oma otsuses väga pikalt ja põhjalikult seda ka analüüsinud ja oma seiskoha selles osas kujundanud. See millega kaitsja püüab apelleerida seisukohta, et väljapressimised on toime pandud KTÜ huvides on arusaamatu ja pigem absurdne. Nii kirjutab kaitsja oma apellatsioonis, et samuti on väga oluline märkida, et maakohus on jätnud täielikult käsitlemata küsimuse, millised on võlausaldajate JT, ON, MK, VR ja AS seosed mingite kuritegelike ühendustega. Ühelegi eelnimetatud isikutest ei ole käesolevas kriminaalasja esitatud süüdistust KarS § 255 või § 256 sätestatud kuriteo toimepanemises, rääkimata süüdimõistvast kohtuotsusest. Samas on riigiprokuratuur süüdistusaktis seisukohal, et Lembitu Kitt pani temale etteheidetavad väljapressimised toime kuritegeliku ühenduse huvides. Ka maakohus leiab samuti nagu prokuratuurgi, et antud kuriteoepisoodi puhul on olemas küllaldaselt tõendeid selle kohta, et L.Kitt tegutses võlgnevuse nõudmisel kuritegeliku ühenduse huvides. Nimetatud küsimusele vastamata jättes on maakohtus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus ei pidanudki kohtukolleegiumi hinnangul sellele küsimusele vastama. Kohus e pea harima kaitsjaid, kes ise ei saa või ei taha endale selgeks teha, mis on mis ja kes on kes piltlikult öeldes. Isegi, kui kannatanud on võlgnikud ning kaitsja poolt nimetatud isikud on võlausaldajad, kelle tellimust võla sissenõudmiseks võimalik, et ka KTÜ liige raha välja pressides nõuab ja kes on ka võimalik, et nõus selle eest nö inkassaatorile maksma, siis ka sel juhul ei muutu need isikud automaatselt KTÜ liikmeteks. Esiteks, KTÜ liikmeks ei saa automaatselt lülituda. Isik peab ikka

ise selleks piisavat tahet üles näitama. Mitte et ta peaks kohtueelses või kohtumenetluses jaatama täiel rinnal, et jaa, ma olin selle KTÜ liige. Seda eeldada on naiivne. Kuid kriminaalmenetluses kogutud tõendite pinnalt peab kohus veenduma selles, et selle isiku tegevus lubab jaatada tema soovi olla allilmas tegija, kes allub illegaalse organisatsiooni reeglitele, kes on nõus selle nimel, et teenida KTÜ-le kuritegelikku raha, panema toime kuritegusid ja kes positsioneerib ennast ka verbaaselt või muul arusaadaval ja jälgitaval viisil ning miks mitte ka uhkusega selle kuritegeliku organisatsiooni liikmena e annab signaali sellest, et ta on nö üks sellest ühisest „meie“. Veel selgitab kohtukolleegium, et isegi sellisel juhul, kui poleks leidnud tõendamist, et vaidlusaluste episoodide puhul on tegemist väljapressimisega e et näiteks, kui L.Kitt oleks kannatanuid mõjutanud küll nende vaimset tervist rikkudes ja pidevalt peale käies tasuma võlgu, millel seaduslik alus puudub, kuid ilma sellise psüühilise vägivalla kasutamiseta mis kvalifitseeruks KarS § 120 mõttes ähvardamisena ja seega ei täidaks see käitumine ka väljapressimise koosseisu, ei oleks alust kohtukolleegiumi hinnangul tema õigeks mõistmiseks nendes tegudes. Kohtukolleegiumi hinnangul on tõendatud, et need teod olid toime pandud KTÜ huvides ja mitte ainult L.Kitt ei oleks sellest kasu teeninud vaid oma osa sai KTÜ e obštšak. Et asjad just sedamoodi üldjuhul käisid ja karistatav psüühiline vägivald võeti tarvitusele selliste jäärapäiste pujäänide osas nagu seda olid neljas väljapressimise episoodis kannatanud, seda tõendavad ka maakohtu otsuses analüüsitud tunnistajate JI, AS, VA, VL. Ringkonnakohus on eelnevalt oma kahes kuritegeliku ühendusega seotud otsuses asunud samuti seisukohale, et ka pealtnäha legaalne tegevus võib olla hinnatav kuritegeliku ühenduse huvides toimepanduna kui on tuvastatud, et selle eesmärgiks oli kriminaaltulu teenimine ja sellega KTÜ ühiskassa suurendamine. Nii on ringkonnakohus otsuses 1-16-2411 selgitanud, et nimelt oleks nende käitumine hinnatav kuritegeliku ühenduse huvides kriminaaltulu teenimisega. Kriminaaltulu teenimise viisideks võivad olla ka sellised tegevused, mis pealtnäha ei ole õigusvastased. Samas on kohtukolleegiumi hinnangul tegemist neil juhtudel, kus tegemist ei olnud üksikkuritegudega kasu saamisega, siiski ka kriminaaltuluga, sest see toimub kuritegeliku ühenduse tegevuse raamides. Kohtukolleegium leiab, et AK poolt juhitud kuritegelikku ühendust võib iseloomustada järgmiselt. Selles ühenduses ei olnud kannatanute suhtes füüsilise vägivalla kasutamine teretulnud ja ilmselgelt püüti kasutada ühendusele varalise kasu teenimisel pigem psühholoogilist survestamist ja manipuleerimist, mis ei osutu alati aga piisavaks rahasüsti kättesaamiseks. Tunda on, et AK poolt juhitavas kuritegelikus ühenduses tuntakse väga hästi kohtupraktikat, teatakse seadusemuudatusi jne ja püüti ilmselgelt jääda tänaseks päevaks dekriminaliseeritud omavoli kuriteokoosseisu piiridesse, ja nendesse piiridesse püüti suruda ka kannatanud, kuid eelkõige püüti neile sisendada teadmist, et nad on võlgu ja võlad tuleb tasuda. Kannatanutena eelistati sellist sihtgruppi, kellel endal olid probleemid – õiguskorraga, vaimse tervisega, alkoholiga, ja keda kasutati ära, neile loodi väärettekujutusi sellest, et neil tuleb maksta mingeid olematuid võlgu, et parem on heaga ära anda raha just nö AK ühendusele, sest teised kuritegelikud ühendused on hullemad ja maksta tuleb rohkem ja suhtumine on karmim jne. Inimeste usaldust võideti hirmu külvamisega. Ehk siis sisuliselt tegutseti kelmuse ja väljapressimise piiril. Raha püüti kätte saada sellise hirmutamisega, mis ei kvalifitseeru veel vägivallana e välistab väljapressimise koosseisu, küll võib aga korraliku süüdistuse konstruktsiooni korral kvalifitseeruda kelmusena. Päris vägivalla (psüühiline vägivald) kasutamine tuli kõne alla viimase võimalusena ja füüsiline vägivald oli juba kellegi suur „apsakas“. Kriminaaltulu teenimise viisideks olid ka sellised tegevused, mis pealtnäha ei ole õigusvastased – anti sularahas laenu ja nõuti neid tagasi läbi teiste isikute pangakontode,

pokkerimäng, kasiinos mängimine, kus panustati kriminaaltulu ja võidud laekusid GA pangakontole. Ka teises otsuses kriminaalasjas 1-18-7086 selgitas ringkonnakohus, et isegi sel juhul, kui eeltoodud ringkonnakohtu põhjendused ei päde ning Riigikohus leiab et OMle ja AKle esitatud süüdistus ei anna alust neile KarS §-s 375 ettenähtud kuritegu ette heita, siis ringkonnakohtu arvates see tooks kaasa küll maakohtu otsuse tühistamise nende süüdimõistmises ja karistamises KarS § 375 lg 1 järgi, kuid ei too kaasa nende õigeksmõistmist neile etteheidetavas tegevuses. Nimelt oleks nende käitumine hinnatav kuritegeliku ühenduse huvides kriminaaltulu teenimisega. Kriminaaltulu teenimise viisideks võivad olla ka sellised tegevused, mis pealtnäha ei ole õigusvastased. Nii, et kohtupraktikas ei ole L.Kiti poolt toimepandud väljapressimised ja seda KTÜ huvides kaugeltki ainulaadsed ja sellise süüdistuse apelleerimine väidetega, et kannatanud on pätid ja kaabakad ja seejuures püütakse maskeeruda seaduslike tehingute taha, ei ole päästerõngas. Kohtukolleegiumi hinnangul on L.Kitt toime pannud KarS § 214 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritavad väljapressimisteod ning see, kas ta tuleb ka süüdi mõista sama paragrahvi ja lõike 4nda punkti järgi sõltub sellest, kas N.Bleskov on süüdi L.Kittiga koos toime pandud temale süüdistuses etteheidetud kolmes väljapressimise faktis. Nikolai Bleskovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi Andmaks hinnangut N.Bleskovi rollile temale etteheidetud väljapressimise episoodides, siis ilmselgelt on tema roll tagasihoidlikum võrreldes L.Kitiga. Kui L.Kitt räuskas, sõimas ja ähvardas kannatanuid nende suhtes toimepandud pikaaegse ja ilmselgelt kannatanute igapäeva elu häiriva vaimse terrori käigus ka nö silmaga nähtavalt füüsilise vägivallaga, siis N.Bleskov tegutses pigem vastupidiselt. N.Bleskovi käitumismaneerid on ilmselgelt kalkuleeritud arvestusega, et mitte minna seadusega vastuollu e vältida selliseid ähvardusi, mis kvalifitseeruks ähvardusena karistusõiguslikus mõttes. Ta püüdis kannatanute ees ohjeldada ka L.Kitti, jättes kannatanutele mulje nagu oleks ta pigem lepitaja, mitte kuritegelike meetoditega raha väljapressija e L.Kiti mõttekaaslane e tema meetodite toetaja. Ei pea küll omama eriti pikka elu – ja kriminaalmenetluslikku kogemust ega pikalt lugema süüdistuse sisu ja kannatanute ütlusi, et jõuda järeldusele, millega on tegelikult tegu. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegu hästi lavastatud „halva võmmi ja hea politseiniku“ mänguga. Nagu politseifilmides, kus kahtlusaluseid töötleb esmalt halb võmm, ja kui olukord näib lootusetu, astub mängu hea politseinik, kes paljalt parema suhtumisega saavutab vajaliku. Pärast L.Kiti sõimu ja räigeid ähvardusi tundub iga N.Bleskovi lause magus nagu mesi, olgu või selles nii palju läbinähtavat toetust L.Kiti tegudele kui võimalik. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt võib julgelt väita ka seda, et L.Kitt tõesti ärples kannatanute ees sellega, et Nikolai Bleskov on tema koostööpartner, sõber jne. Ei jätnud ka viitamata Nikolai Bleskovi varasematele sidemetele allilmaga ja allilma liidri rollile minevikus, maailmameistri tiitlile võitluskunstides. Kui ta siis koos N.Bleskoviga kannatanute ette ilmub, siis kannatanutes on juba tekkinud hirm, et sellise taustaga N.Bleskov on selleks, et neid füüsiliselt mõjutada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust selles, et kannatud kartsid ka N.Bleskovi ja teades tema tausta ning nähes kõrvuti L.Kitiga tundsid nad suuremat ohtu eelkõige, et neile võidakse tekitada tervisekahjustusi. N.Bleskovi roll väljapressimistes oli stsenaariumi järgi lavastatud ja see mõjus kannatanutele nagu nende ütlustest nähtub ka ühesuguselt- esmalt väga hirmutavalt, seejärel kui N.Bleskov suu avas ja nendega rääkis, siis pigem rahustavalt, kuid siiski nagu kannatanud on kirjeldanud olukorda, oli N.Bleskov küll võrreldes L.Kittiga tunduvalt vähema agressiivne ja ähvardava olekuga, kuid tema kohalolek suurendas nendes hirmu. Kohtukolleegium leiab, et see on ka eluliselt usutav, sest arvuline ülekaal juba iseenesest loob ettekujutuse sellest, et sa võid peksa saada, kuid kui tegemist on inimesega, keda on sulle

kirjeldatud kui pikaaegselt vangis istunud endist allilmaliidrit maailmavalitsejat, siis hirmutunne on määratud süvenema.

ja

võitluskunstide

Kui seadus tunnistaks väljapressimiseks varalise kasu üleandmise nõudmise igasuguse psühhoterrori abil, siis ei oleks vaidlust selles, et L.Kitt ja N.Bleskov tegutsesid grupis ja kooskõlastatult ja kandsid teineteisele ette, mida kannatanuga räägiti jne. e et survestades vaimselt kannatanuid ja seda pikema aja jooksul, nõudsid võlgade tasumist ning ka eesmärk oli neil ühine e varalise kasu saamine, olgu ta siis kas võlausaldajatelt lubatud või muud. Paraku seadus aga ei tunnista väljapressimiseks kaugeltki mitte igasugust survestamist ja varalise kasu nõudmist. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt L.Kiti süüküsimuse juures rõhutas on Karistusseadustikus mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald. Ehk siis, vägivald võib seisneda seega ka ähvardamises (KarS § 120). Ähvardamisega KarS § 120 mõttes on tegemist siis, kui ähvardatakse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Loomulikult ei pea selline ähvardus olema nö üheselt mõistetav e „ma löön su maha“, „ma virutan sulle näkku ja makku“, „ma panen su maja põlema“ või „põletan maja maha“. Ähvardus võib olla välja öeldud ka kujundlikus vormis või siis möödaminnes kontekstis midagi muidu täiesti tavapärasena või isegi komplimendina öelduna. Nagu L.Kitt AVile ütles „sul on ilus maja“. Selline kujundliku teksti kasutamine rahulikul toonil oli N.Bleskovile omane. Veel on N.Bleskovi käitumisele juriidilise hinnangu andmisel asjassepuutuvateks Riigikohtu seisukohad, mis on välja öeldud järgmistes lahendites. Esiteks, kuna süüdistuse järgi ilmus N.Bleskov mitmel juhul L.Kitiga kannatanute ette pärast seda, kui L.Kitt oli vägivalla ähvardusel juba varalise kasu üleandmist nõudnud, siis peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsuses III-1/1-79/95 selgitatule: Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et väljapressimine kuriteo põhiliigina, mis on sätestatud KrK §-s 142 lg 1, on lõpule viidud momendist, kui ähvardusega nõudmine sai kannatanule teatavaks. Antud juhul on ähvardus käsitatav vahendina kindla eesmärgi - võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu kättesaamiseks. Kuigi väljapressimine on lõpule viidud nõudmisähvardusega, sõltumata sellest, kas võõras vara, varaline õigus või muu varaline kasu üle anti, võib kuritegelik rünne aga faktiliselt jätkuda ka pärast väljapressimise juriidilist lõppemist tegevuse näol, mille tagajärjel võõras vara tegelikult üle antakse. Ka see faktiliselt jätkuv rünne on hõlmatud väljapressimisest ega vaja täiendavat kvalifitseerimist kriminaalkoodeksi eriosa muude paragrahvide järgi. Kuni ründe faktilise lõppemiseni on võimalik ka osavõtt väljapressimisest. Kui järgnev tegevus sisaldab endas sama kuriteo põhiliigi või enamohtliku liigi tunnuseid ja on suunatud ühe ja sama objekti vastu, kusjuures tegutsetakse ühtse tahtlusega ja eesmärk on sama - saavutada võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmine, - on tegemist jätkuva väljapressimisega. Jätkuva kuriteo alguseks on esimene tegu ühtsest jätkuvat kuritegu moodustavast mitmest samasugusest teost, lõpuks aga viimase teo toimepanemine. Seega saab jätkuva kuriteo puhul osa võtta kas kõigist kuriteoepisoodidest või vähemalt kahest, nendest, mis on üksteisest lühema ajavahemikuga lahutatud ja sama kuriteokoosseisu tunnustega teost. Oma otsuses 3-1-1-23-01 on Riigikohus muuhulgas selgitanud, et tuvastatud on, et süüdistatavad viibisid vahetult sündmuskohal, olid teadlikud KrK §-s 142 kirjeldatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks esitatud nõudmise ja ähvarduste sisust, võimendasid oma kohalolekuga kaaskohtualuse sõnade paikapidavust ja aktiviseerisid kannatanute hirmu. Kuna kannatanud tajusid nende aadressil väljaöeldud ähvarduste taga kõikide kohalviibinud isikute võimalikku käitumist nende keeldumise korral, otsustasidki nad nõudmise täita. Riigikohtu kriminaalkolleegium nentis, et käesolevas kriminaalasjas toimus teovalitsemine kõigi sündmuskohal viibinud kohtualuste ühise, vaikides kooskõlastatud käitumisega. See, et praegusel juhul e arutatavas kriminaalasjas kannatanud ei täitnud nõudmisi, ei tähenda, ei

muuda viidatud otsust asjassepuutumatuks. Oluline on, et Riigikohus leidis, et olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu. Selline roll oli just N.Bleskovil, kuid ka tema eksis ja ütles välja ähvardusi, mis on hinnatavad kogu sündmuste kontekstis füüsilise vägivallaga ähvardamisena. Selleks, et karistusõiguslikult omistada N.Bleskovile süüdistuses kirjeldatud väljapressimisi on konkreetselt arutatava kriminaalasja tehioludest tulenevalt vajalik N.Bleskovi kaastäitdeviijaks tunnistamiseks tõendada, et - a) kas ta ise ähvardas kannatanuid verbaalselt b) oli L.Kiti nende ähvarduste tegemise juures, mis nagu öeldud kvalifitseeruvad väljapressimisena c) teadis, et L.Kitt on eelnevalt juba kannatanut ähvardanud füüsilise vägivallaga ja et tema roll on süvendada hirmutunnet d) teadis seda, et võlanõudel ei ole seaduslikku alust. Nagu L.Kitti tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel, nii ka N.Bleskovi puhul ei ole alust kannatanute ütlustes kahelda. Liiga sarnaselt kirjeldavad nad nende suhtes toimepandud pikaajalist ja jätkuvat väljapressimist, kusjuures selliseid puutepunktenende vahel, et nad saanuks omavahel kokku leppida, tuvastatud ei ole. Ajaliselt on N.Bleskovile etteheidetud väljapressimise süüdistuse episoodidest esimene RK episood. See, et L.Kitt ähvardas RK füüsilise vägivallaga, see on kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud ja see oli ka oluline L.Kiti süüküsimuse otsustamisel KarS § 214 lg 2 p 1,2 järgi. Ehk siis, vaidlust ei ole, et L.Kitt on pannud toime RK suhtes väljapressimise. Tuvastatud on ka fakt, et N.Bleskov käis enamus kordadel L.Kitiga kaasas RKga kohtumas, et ta suhtles isiklikult telefonitsi RKga ja et L.Kitt kandis talle ka ette, mida hirmutavat on ta N.Bleskovist RKle rääkinud. Maakohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta nagu oleksid N.Bleskov ja L.Kitt tegutsenud RKlt võlgade nõudmisel kooskõlastatult ja ühtse teoplaani alusel ning esimene valitses tegu ja eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub ka temast. Kannatanu ütles kohtu hinnangul ristküsitlusel, et N.Bleskov ei viibinud igal kohtumisel, süüdistatav pole kannatanut ähvardanud, pole tõendeid nagu viimane oleks olnud teadlik L.Kiti ähvarduste sisust kannatanu aadressil. N.Bleskov käis lihtsalt L.Kitiga kaasas viimase kutsel. Pole tõendeid nagu oleks N.Bleskov möönnud võlanõuete ebaseaduslikkust. Kohtu hinnangul seisneb N.Bleskovi tegude käekiri, koostoimes teiste episoodidega, pelgalt L.Kittiga kaasaskäimises, rahustada sündmuste käiku, mitte eksaleerida neid ja kannatanuid hirmutada. N.Bleskov ei tajunud oma kohaolu väärtust selliselt nagu L.Kitt seda pidas silmas, st suurendada oma kohalolekuga hirmutunnet. Kohtukolleegium maakohtuga ei nõustu. Esiteks, N,Bleskov viibis koos L.Kitiga mitte ainult juures, vaid nad sundisid RK alla kirjutama võlakirjale, millega ta tunnistas võla olemasolu summas 60000 eurot. Tuvastatud on, et N.Bleskov oli juba 27.08.2017 Masina tänaval, kus viibis ka L.Kitt aga ka kannatanu RK. L.Kiti süüdimõistmisel on maakohus kõrvuti L.Kiti suust erinevate füüsilist vägivalda lubavate ähvarduste kõrval lugenud tõendatuks ka selle asjaolu, et selline võlakiri eksisteeris, võlakirjale sunniti kannatanut alla kirjutama ja olematut võlga tunnistama. Seda, et teda sunniti võlakirjale alla kirjutama ja et see võlakiri ei vasta tegelikkusele, seda väidab kannatanu, kelle ütlustes ei olnud ka maakohtul alust kahelda ning seda on jutuajamises kannatanuga tunnistanud ka L.Kitt. Jälitustoimingu protokoll nr 1 13.03.2019 (9.kd, tl 38 146 ) – nähtub, et pealt on kuulatud L.Kiti telefonikõnesid. Protokollist nähtub, et 01.12.2017 helistab L.Kitt RKle. Selgitab, et RK kirjutas võlapaberitele alla, ähvardab, et võib „siukest sitta elus keerama hakata...sa lihtsalt poed peitu, kui tahad veel elada...ma rikun su äri, kõik su tegevused rikun ära....“. RK vastuväiteid ta ei kuula.

19.01.2018 helistab L.Kitt uuesti mitmeid kordi. RK küsib, kas L.Kitt nõuab temalt raha „selle Olegi võltspaberi alusel“. RK selgitab, et temal on mingi paber A-lt, L.Kitt ütleb, et teda see ei huvita. RK teatab, et ta ei lase mingit võõrast võlga enda kraesse keerata. L.Kitt viitab võlakirjale, kus on all RK allkiri, N.Bleskovi allkiri ja Olegi allkiri. L.Kitt teatab lõpuks, et ta on Afgaanis dušmane tapnud. RK ütleb, et raha ta ei maksa, mille peale L.Kitt lubab asja venelaste kätte anda. Ütleb:“Pane oma sitane mulk kinni, esmaspäevaks 10 tonni, ma raisk tõmban su ribadeks...“, „ma niuksutan sulle nii, et sa hakkad niuksuma mul...“. RK saadab mitmeid sõnumeid, aga L.Kitt teatab, et need sõnumid teda ei huvita. Kui RK ütleb, et ta ei maksa midagi, siis L.Kitt lubab anda talle lõuga ja lõualuud puruks peksta, samas ütleb, et „ sa oled ju rumal inimene ju, sa kirjutad valmis võlakirja, kus sa oled nõus, et sa maksad ära varastatud raha 60 tuhat euri, sinu kirjutatud paber ju“ . Telefonivestluses APga 30.07.2018 ütleb L.Kitt, et „Tegelikult R ei ole mitte midagi võlgu raisk, me lihtsalt sundisime tal sinna paberitele alla kirjutama“ ja „meie, meie panime ta alla kirjutama, mina ja kuradi see Kolja“ ja järgmises vestluses samal päeval kinnitab, et R ei ole üldse milleski süüdi, mingit raha ta ei ole saanud, paber on allkirjastatud nende nõudmisel ja K võttis selle võlanõude enda peale, kui nemad Koljaga istusid laua taga ja panid ta paberitele alla kirjutama, paberil on tema, Kolja ja Olegi allkirjad ka. Summa oli 60 000 eurot. Seega kinnitab L.Kitt, et RK tegelikult ei olegi midagi võlgu ja võlakirjale sunniti RK alla kirjutama ja seda N.Bleskovi juuresolekul ning võlakirjal on ka N.Bleskovi allkiri. Seega oli N.Bleskov vägagi hästi teadlik sellest, et RKl mingit võlga ei ole, võlga on RK tunnistanud ilma õigusliku aluseta ja raha temalt nõuda alust ei ole. Isegi, kui N.Bleskov isiklikult ei ähvardanud RK võlakirja allakirjutamisel, oli ta juures ja et R.Kitt oleks enda peale võtnud 60000 eurose võla ilma, et teda oleks ähvardatud füüsilise vägivallaga, see ei ole lihtsalt eluliselt usutav. Ja isegi, kui need ähvardused ei olnud nö räiged, oli RKl juba hirm nende inimeste ees, sest nad olid arvulises ülekaalus, kriminaalse taustaga jne. Teades, et RKlt raha nõudmisel puudub igasugune seaduslik alus, jätkas N.Bleskov pea aasta kestel veel koos LKitiga RK survestamist ja raha nõudmist ja seda teadmisega, et RK neid kardab ja võimalik, et hirmus oma elu ja tervise pärast ka raha maksab. N. Bleskov tegi kannatanule ka isiklikult selgeks, et kui kannatanu ei maksa, siis juhtuvad halvad asjad, saadetakse keegi külla mulle jne. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul RK väljapressimises, suures ulatuses, tõendatud.

episoodis

N.Bleskovi

süü

grupilises

MN suhtes algas varalise kasu väljapressimine L.Kiti poolt 2017 alguses ja L.Kitt nõudis MNlt võlakohustust tunnistava lepingu alla kirjutamist, raha maksmist summades, mis pidevalt suurenesid. MN keeldumise peale ähvardas ta MNt füüsilise vägivallaga. L.Kitti süü MN suhtes väljapressimise toimepanemises on tõendatud ja selles kohtukolleegiumil kahtlusi ei tekkinud. Maakohus leidis N.Bleskovi rollile hinnangut andes, et N.Bleskov mingit füüsilise ohu tunnet kannatanu MNs ei tekitanud nagu kannatanu kohtuistungil selgitas, vastupidi, ta nimetas, et N.Bleskov oli see, kes ta vähemalt ära kuulas ja arutles asjade üle ning kokkusaamistel pigem rahustas L.Kitti. Kohus leidis, et N.Bleskovi osas ei ole esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et ta oleks kannatanuid ähvardanud, olnud teadlik L.Kiti ähvardustest või nendega nõustunud ehk neid heaks kiitnud. Samuti ei ole tõendatud, et L.Kitt ́il ja N.Bleskovil olnuks ühine teoplaan võlgnevuse kättesaamiseks MNlt, N.Bleskov viibis sageli MNga kohtumiste juures ja pelgalt seepärast ei saa teda süüdi mõista väljapressimises. Malemäng MN maja läheduses ei ole ka iseenesest karistatav, saate Võlakütid tegijad, kes antud kriminaalasjas tunnistusi andsid, kasutasid sedasorti malemängu oma saate elavdamiseks, selle kohta on nad kohtus ütlusi ka andnud. Mitmel korral oli N.Bleskovi ja L.Kitti viibimine erinevates kohtades seoses MNga tingitud just saate salvestamisest.

Prokuratuuri hinnagul oli N.Bleskovi ülesanne oma kohalolekuga suurendada nõudmisega kaasnenud ähvarduste tõsiseltvõetavust. Kohus nõustub sellega, et see võis olla L.Kiti soov ja nägemus, kuid see ei olnud N.Bleskovi enda soov ega nägemus. N.Bleskov on kohtule selgitanud, et tema käis L.Kitt ́iga kaasas viimase kutsel, et vältida sündmuste eskaleerumist (rünnet L.Kitt ́i vastu näiteks vms), ta võis võlgnikule kohtumisel ka öelda, et võlad tuleb varem või hiljem ikka ära maksta, kui võlgu ollakse. Kohtu hinnagul selline käitumine automaatselt väljapressimise koosseisu ei täida. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et N.Bleskovi teopanus ei ole ka selle episoodi juures sedavõrd oluline, et täidaks süüteokoosseisu. Kuriteo toimepanemisest isikute grupis rääkis kohus juba eelmise episoodi juures ja see käib ka antud episoodi kohta, kohus seda korrata ei pea vajalikuks. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga. Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust selles, et N.Bleskov teadis, et MNlt nõutakse nn võla tasumist ilma igasuguse seadusliku aluseta. N.Bleskov käis koos L.Kitiga maakohtu istungil tsiviilasjas, milles kohus tegi otsuse, 23.02.2018 selle kohta, et et hagejal puuduvad mistahes alusel nõuded MN vastu. Seega ei saa hageja esitada VÕS § 145 järgi käenduslepingu alusel nõuet kostja vastu. Maakohus rõhutas, et hiljemalt 23.02.2018 otsuse jõustumisest ei olnud enam mingit alust MNlt nende lepingute alusel raha nõuda. Kohtuistungil käis N.Bleskov L.Kitiga MN tsiviilasjas juba 2017 a. Eluliselt on usutav, et N.Bleskov, kes väidetavalt töötas koos L.Kitiga inkassofirmas oli kindlasti kursis tsiviilasja menetluse käiguga ja selle lõpptulemusega. Mis puudutab aga seda, kas on piisavalt alust süüdistada N.Bleskovi ka kannatanu suhtes vägivalla kasutamises, siis ka selles osas nõustub kohtukolleegium prokuröriga. Esiteks, N,Bleskov töötas koos L.Kitiga. Seeda, et ta teadis L.Kiti töömeetoditest, selles kahtlust ei ole. Süüdistuse järgi lülitus N.Bleskov MNlt raha väljanõudmise protsessi L.Kitiga 2018 mai kuus. Selleks ajaks oli ta vähemat juba näinud seda, kuidas L.Kitt tegutses RKlt raha nõudes. MNlt raha nõudmise käigus näga ta L.Kiti käitumist kõrvalt ka panga ees MNga kohtudes ja Vabaduse väljaku kohvikus filmivõtetel. MNlt raha nõudmise alusetus oli talle teada. Miks peaks aga vabatahtlikult maksma suuri summasid olukorras, kus ta tegelikult võlgu ei ole ja seda on ka kohus oma otsusega tunnistanud, sellele küsimusel vastamiseks ei pea olema eriti terav pliiats. Selleks saab sundida hirm. Hirm oma elu, tervise, vara jne pärast. Ja selle hirmu tekitamise nimel „töötas“ N.Bleskov koos L.Kitiga. Ta käis kaasas ja püüdis olukorras, kus teadis, et ka kannatanu tema tausta teab, küll rahulikumalt kui L.Kitt, kuid siiski piisavalt selgelt ja võib öelda nõudlikult kannatanut mõjutada raha ära maksma. Kohtukolleegium leiab, et keskmisel kõrvalseisjal e inimesel, kes just sel momendil kui näeb ja kuuleb kõrvalt kohtumisi MN ja L.Kiti ning N.Bleskovi vahel, ei teki kahtlusi, et N.Bleskov tegutseb koos L.Kitiga ja et MN kardab mõlemaid. MN on ka ise selgitanud, et N.Bleskov, kes ei olnud küll nii ründav kui seda oli L.Kitt, mõjus koos L.Kitiga hirmutavalt. Kui sinna juurde lisada veel kannatanu teadmine, milline on N.Bleskovi taust, millega L.Kitt pidevalt hooples ja seejuures ka ähvardas, et tulevad poisid, kellega ta Afganistanis teenis, siis on kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud see, et L.Kitt koos N.Bleskoviga tegutsesid ühiselt ja koos lõid kannatanus mulje, et kui ta ei maksa raha, on tal piisavalt alust karta oma elu ja tervise pärast. Tuvastatud tehiolude pinnalt on tõendatud N.Bleskovi süü ka MNlt raha väljapressimise episoodis kaastäideviimises e selles, et ta ühielt ja kooskõlastatult L.Kitiga nõudis MNlt varalist kasu ähvardades MNt füüsilise vägivallaga. Tema osa oli oma kohalolekuga võimendada kannatanus hirmu tekkimist e L.Kiti ähvarduste hirmutavat mõju ja luua kannatanule piisavalt tõepärane ettekujutus sellest, et raha tuleb maksta, sest vastasel korral võidakse minimaalselt kannatanu tervist kahjustada. HHlt raha väljapressimist e siis varalise kasu nõudmist ja seejuures räiges vormis füüsilise vägivallaga ähvardamist alustas süüdistuse järgi L.Kitt. N.Bleskov ühines temaga siis, kui L.Kitile oli selge, et tema ähvardused vilja ei kanna. Kannatanu ütluste käisid L.Kitt ja

N.Bleskov koos, L.Kitt ähvardas, et tulevad poisid ja tegelevad temaga füüsiliselt jne. N.Bleskoviga suhtles ainult telefoni teel, N.Bleskov helistas ja selgitas, et raha tuleb ära maksta. Kannatanu selgitas, et ta reaalselt kartis neid kahte, sest sai aru, et võidakse tulla ja nö teda füüsiliselt noomida ning püüdis igati nendega kokkusaamisi vältida, muutis marsruuti jne. Võttes kokku kõik kolm N.Bleskovile etteheidetud väljapressimise episoodi, siis esimese asjana hakkab silma musterkäitumine. Kohtukolleegiumil ei ole tekkinud kahtlusi, et N.Bleskov teadis igal konkreetsel juhul nii nõude ebaseaduslikkusest aga ka seda, et L.Kitt on oma tegevuses agressiivne ja ähvardab kannatanuid füüsilise vägivallaga. N.Bleskovi roll oli süvendada oma kohalolekuga kannatanutes hirmu, et füüsiline vägivald tunduks neile enam reaalsena. Hirmutamine ei tähenda seda, et N.Bleskov on hernehirmutis nagu ta maakohtus retooriliselt küsimuse püstitas. Teada on, et näiteks HH ei kohtunud isegi N.Bleskoviga kordagi. Seega küsimus, kas N.Bleskov oma „hernehirmutise“ välimusega kannatanutes hirmu tekitas, ei ole asjassepuutuv. Peamine oli siiski tema taust, mille tutvustamisega üldjuhul tegeles L.Kitt. N.Bleskov teadis väga hästi, et L,Kitt on eelnevalt kannatanutele tema tausta tutvustanud e kannatanuid juba sellega hirmutanud. Nagu nähtub L.Kiti kõnest N.Bleskovile 21.04.2018, kui L.Kitt helistab N.Bleskovile ja räägib , mida ta tema kohta RKle rääkis. Seega kohtukolleegiumi hinnangul on N.Bleskovi roll oma kohalolekuga kannatanutega kohtumisel või telefoni teel raha nõudmisel kinnitada L.Kiti ähvardusi ja anda neile sõnum, et ta on reaalselt olemas, et ta töötab L.Kitiga koos, toetab L.Kiti nõudmisi ja soovitab kannatanutel käituda nii nagu seda nõuab L.Kitt muidu võib neil kehvasti minna. Eelnevaga on N.Bleskovi süü selles, et ta pani L.Kittiga koos toime väljapressimisega RK. MN ja HH suhtes ning ta tuleb mõista süüdi KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi. Maakohtu järeldus N.Bleskovi süü osas on aga vastupidine ringkonnakohtu järeldusest seetõttu, et maakohus on oma seisiukohta rajanud N.Bleskovi ütlustele ja on kannatanute ütlusi oma järelduste tegemisel kasutanud nö valikuliselt. Ehk siis, maakohtu poolne tõenditele antud hinnang on puudulik ja ühekülgne. Ka ei ole N.Bleskovi rolli hindamisel arvestatud Riigikohtu seisukohtadega ja see on viinud ebaõige karistusõigusliku hinnanguni kaastäideviija teopanuse olulisuse hindamisel. See, et käesoleva kohtuotsusega tuvastatud käitumisega realiseeris N.Bleskov väljapressimise koosseisu ja vastutab kaastäideviijana e tema panus ähvarduse täideviimisel on oluline, tuleneb üheselt Riigikohtu seisukohast kriminaalasjas 3-1-1-118-13, mis on asjakohane ka N.Bleskovi süüküsimuse lahendamisel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud ja sellele osundas kohtukolleegium ka juba eelpool, et olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2001. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, p 8). Seega ei ole oluline, et kriminaalasjas puuduvad tõendid S. Kudrovi poolt kannatanu suulisest ähvardamisest. Kohtud on tuvastanud, et S. Kudrov viibis süüdistuses kajastatud kuupäevadel koos A. Netšeporukiga sündmuskohal, oli teadlik viimase poolt avaldatud ähvarduste ja nõudmiste sisust, kiitis need vaikides heaks ning võimendas neid oma kohalolekuga. S. Kudrovi teopanuse hindamisel on maakohus võtnud arvesse ka asjaolu, et süüdistatav kandis kohtumisel relva, ning leidnud, et just relva nägemine võis panna kannatanut süüdistatavate ähvardusi tõsiselt võtma. Eeltoodust tulenevalt on S. Kudrovi teopanus tõendatud. Asjaolu, et N.Bleskovil kohtumistel kuskilt relva ei paistnud, ei muuda tema rolli vähem oluliseks. N.Bleskovi puhul ei ole tähtis, et tal relv oleks kuskilt kogemata nähtav, tema puhul on relva asendajaks hirmu tekitamisel tema võitluskunstide tiitel, tema allilmaga seotud kriminaalne minevik jne, mida kannatanutele L.Kitt igal võimalikul hetkel ka

tutvustas. Vahe on selles, et relva nähes tekib kannatanutel suurem hirm ka oma elu pärast. Ähvarduseks KarS § 120 mõttes aga piisab, kui hirmutunne on seotud tervise kahjustamisega. N.Bleskovi lisandumine kaastäideviijana L.Kitti tegudele, toob kaasa ka L.Kitti süüdimõistmise KarS § 214 lg 1 p 4 järgi e grupis toimepandud väljapressimises. L.Kitti ja N.Bleskovi süüdistus KarS § 137 lg 1 järgi. KarS § 137 ("Eraviisiline jälitustegevus") lg 1 tunnistab karistatavaks jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise isiku jälgimise tema kohta andmete kogumise eesmärgil. Riigikohus asus juba aastal 2004 seisukohale, et kuigi KarS § 137 dispositsioonis räägitakse vaid "teise inimese jälgimisest", tuleb kõnealuse paragrahvi pealkirjast, aga ka selles paragrahvis sätestatu teleoloogilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-124-04, p 10). Eraviisilise jälitustegevuse subjektiivne koosseis eeldab ka kannatanu kohta andmete kogumise eesmärki. Andmetena käsitletakse isikuandmeid, mis iseloomustavad inimese perekonda, päritolu, sidemeid, harjumusi jne. Lembitu Kitti süüdistatakse kolmes episoodis. Kahel korral üksi ja ühel korral koos Nikolai Bleskoviga eraviisilise jälitustegevuse toimepanemises. Selles, et L.Kitil ja N.Bleskovil ei olnud seaduslikku õigust jälitustegevuseks, selles vaidlust ei ole. Maakohus on leidnud, et objektiivselt ei vastanud süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud kolmel konkreetsel kuupäeval kannatanute jälgimine nende elukoha juures KarS § 137 järgi karistatavat jälitustegevust. Teise inimese jälgimine KarS § 137 hõlmab tema korduvat või pikemaajalist visuaalset vaatlemist kas vahetult või tehniliste seadmete abil. Kohtukolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et süüdistatavad on tõesti mingil ajavahemikul istunud nii HH ja tema lähedaste elukohtade juures ja vaadanud kas ilma binoklita või läbi binokli, kas HH seal liigub. Jälitusprotokollidest nähtub, et nendeks kuupäevadeks olid ka 30.06 ja 1.07.2018 e kaks järjestikust päeva. HH ültustest järeldub, et ka L.Kitt ja N.Bleskov ei varjanud seda, et nad nö luuravad tema järgi. Et passivad ta kodu juures, et käivad ta tööjuures jne. Teda on isegi nende poolt sellega hirmutatud, et teavad ta iga sammu. Sestap tuleb nõustuda maakohtuga, et tegemist ei olnud eriti varjatud tegevsega ja veel enam seda tõesti kasutati pigem kannatanu psühholoogiliseks ahistamiseks ja kannatanu survestamiseks, et ta olukorra lõpetamise nimel nõustuks ära maksma nõutavat rahasummat. Konkreetsetel kuupäevadel, mis olid puhkepäevad e inimest kodunt tabada tõenäolisem, ei kogunud süüdistatavad mingeid andmeid kannatanu kohta, et neid siis kuskile talletada vaid neil oli eesmärk HHga kohtuda nö ta kätte saada, et raha väljapressimist jätkata, selleks oli loogiliselt vaja aga teada, millisesse autosse konkreetselt istub konkreetne inimene. Ajaliselt toimus süüdistatavatele etteheidetav tegevus neile etteheidetava väljapressimise käigus ja ka eesmärk oli sama. Sisuliselt kinnitab ka jälitusprotokoll nr 6, mida prokurör apellatsioonis tsiteerib seda, et eesmärk oli HH nö kinni püüda. Prokuröri poolt apellatsioonis allakriipsutatud e nö rõhutatud asjaolud, et süüdistatavatele oli oluline teada, millist kolmest hoovi peal seisvast autost kannatanu kasutab ja et neil oli ka binokkel olemas, ei muuda nende tegevust veel KrS § 137 koosseisupäraseks tegevuseks. Binokkel aitab näha kaugel olevaid objekte suuremana ja binokli kasutamine ei muuda tavalist vaatamist veel varjatud jälgimiseks. Binokkel on mõeldud selleks, et paremini näha. Kui tegemist on eramaaga ja lähemale minna ei saanud,

siis kasutasidki süüdistatavad binoklit oma kuritegelike eesmärkide saavutamise nimel e ikka ja jälle selleks, et lõppkokkuvõttes varalist kasu saada. L.Kitt on süüdistuse järgi ühel päeval ja konkreetsel kellaajal e 21.08.2018 kella 12 ajal vadanud binokliga ka MN elukohas nö õue peale kaugemalt ja binokliga. See fakt on tõendatud 21.08.2018.a kell 12.13.02 helistab L.Kitt N.Bleskovile: /.../ Pärast trenni tulin N juurde/.../. Läksin mööda...Vaatan: N tuleb välja...Sinna. Vaatan, et mingi ,,Opel’’ seisab seal, kus tema punane auto seisis kogu aeg. /.../ Mina võtsin binokli, vaatasin. /.../ Väljub, istub sellesse autosse..../.../. Mina panin ju jälituse, kurat, ja tema peatub seal, kus tema ema elab/.../. Numbri kohta on mul kõik olemas ,,Opel Insignia’’ on temal. /.../ Ta võib-olla rendib autot/.../. Edasisest nähtuvalt lepivad pooled kokku, et tunni pärast kohtutakse L.Kitti kontoris ning L.Kitt jätab oma auto kontorisse, kuna kannatanu teab seda autot. Kohtukolleegiumi hinnangul ei realiseeri selline ühekordne tegu KarS § 137 objektiivset teokoosseisu. Kas ka pärast kohtumist edasi MNt jälgiti, selle kohta tõendid puuduvad. Ja kuna N.Bleskovile ei ole MNga seonduvalt ebaseaduslikku jälitustegevust ette heidetud, siis järeliseklt puuduvad ka tõendid, et pärast kohtumist nad kahekesi veel MN elukoha juures passisid. Eesmärgi osas aga on kohtukolleegium samal seisukohal nagu ka HH episoodide puhul e kogu see tegevus, mis puudutab kannatanute jälgimist on esiteks eesmärgipärane ja süüdistatavatele omane hirmutamistegevus e vaimne terror ja teiseks ühtib eesmärk väljapressimise eesmärgiga e varalise kasu saamine – vaja on ssaada kontakti, vaja on silmast silma hirmutada ja vaja on raha nõuda. Prokuröri apellatsiooni läbiv mõte, et seda, millisesse autosse istub kannatanu, ei vaadata palja silmaga või läbi prillide vaid kasutatakse binoklit ja et auto numbrit ei jäeta meelde vaid kirjutatakse paberile, ei muuda konkreetset tegevust veel ebaseaduslikuks jälitustegevuseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tegelikult annavad kannatanute ütlused alust järeldada, et nende hirmutamise eesmärgil jälgiti nende tegevust perioodiliselt – vahel tehti seda maja ees istudes ja kabetades, teine kord, kui otseselt süüdistatavaid märgata polnud, anti ka kannatanutele sellest teada, et hirmutunnet süvendada ja selleks kirjeldati nt kannatanu tegevust reaalajas jne jne.- ning selline käitumine kvalifitseerub pigem süsteemse ahistava jälitamisena. Kuna süüdistatavatele süüdistustes KarS § 137 lg 1 järgi etteheidetud tegevus on siiski toimepandud väljapressimise käigus e need teod on ajaliselt seosutud väljapressimisena kvalifitseeritud tegudega ühe ja sama kannatanu suhtes ja kantud on ka ühisest tahtlusest, selles kohtukolleegiumi hinnangul vaidlust ei ole, siis kohtukolleegiumi seisukohast oleks ka süüdimõistmise korral tegemist kuritegude ideaalkogumiga, mitte reaalkogumiga nagu seda oma apellatsioonis karistusotsustust taotledes prokurör väidab. Kas tegemist on teoühtsusega või teopaljususega, on oluline pöörata tähelepanu järgmistele kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele. Tegude piiritlemisel vaadatakse loomulikku elukäsitlust, mille all mõistetakse elulist arusaama konkreetsest eluliselt määratlevast teost. Selleks tuleb esmajoones tähelepanu pöörata teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprill 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-08). (Riigikohtu otsus 3-1-1-7-11 p 14).

Seega, kohtukolleegium küll nõustub maakohtuga selles, et süüdistatavate poolt kannatanute binokliga või ilma binoklita vaatamine kannatanute või nende lähedaste kodude juures ja selgitamie, millise konkreetse autoga üks või teine kannatanu sõidab, ei ole kvaliftseeritav kuriteona, kuid samas leiab, et need käitumisaktid kui sellised, kuuluvad konkreetse kannatanu suhtes toimepandud jätkuva väljapressimise faktikogumisse. Samas ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aga binokkel kuriteo toimepanemise vahend, mida peaks seetõttu konfiskeerima. L.Kiti süüdimõistmine KarS § 157-3 järgi. L.Kitile on ette heidetud seda, et ta ta pani ajavahemikul ajavahemikul 15.04.2017 kuni 22.12.2017 TN suhtes ahistava jälitamise. Veel on süüdistuses kuriteo toimepanemise aega määratledes viidatud kuupäevadele. 15.04.2017 helistas Lembitu Kitt TN kasutuses olnud abonentnumbrile XXXXXXXX ning andis teada, et kui MN MKle ja VRle võlga ära ei maksa, siis hakkab ta võlga nõudma TNlt, kuivõrd viimane on käendaja. Alates 16. aprillist 2017 kuni juuni alguseni 2017 saatis Lembitu Kitt TNle paarkümmend sõnumit. Lembitu Kitt ähvardas teatada ajakirjandusele ja naabritele, et TN on pettur ja kaabakas. 2017. aasta juunis vahetas TN ära oma abonentnumbri. Pärast seda hakkas Lembitu Kitt käima XXX, Tallinn kortermajas elava TN trepikoja ukse taga. Ajavahemikul juuni 2017 kuni 22. detsember 2017 käis Lembitu Kitt TN elukoha kortermaja ja korteri ukse taga keskmiselt korra nädalas. Samuti kleepis Lembitu Kitt oktoobris 2017 XXX, Tallinn asuva maja trepikotta A4 formaadis paberilehti, millele oli trükitud tekst “SAAGE TUTTAVAKS! SIIN KELMID JA VARGAD NNN! PEAVARAS, MN, TEMALE ALLUVAD NAINE - MN JA M EMA - TN. KELM TN ELAB XXXXX. EESTI RAHVAS HOIDKE EEMALE NENDEST PETTURITEST!!!!!“ ning pildid MNst ja MNst. Oma sellise tegevusega otsis Lembitu Kitt järjepidevalt TN tahte vastaselt temaga kontakti ning tema tegevus hirmutas ja häiris oluliselt TNt. Kohtukolleegium vähendab selle süüdistuse mahtu ja leiab, et süüdistatava kätumisele karistusõigusliku hinnagu andmisel on võimalik hinnata tema käitumist alates 2018 augusti kuust kuni 22.12.2018. KarS § 157-3 kriminaliseeriti alates 6.juulist 2017 ja kuna konkreetseid kuupäevi juuli kohta süüdistus ei sisalda, tuleb see tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatava süü selles, et ta alates 2018 augustist sisuliselt 5 kuu jooksul käis iga nädal kannatanu TN ukse taga ja siis oktoobris kleepis häiriva, laimava ja halvustava tektsiga paberlehe, see on tõendamist leidnud. Kaitsja leiab apellatsiooni, et tuleks anda õiguslik hinnang sellele, kas igasugust kontaktiotsimist, muuhulgas ärisuhetes, saab käsitleda ahistava jälitamisena. Vastamaks kaitsja küsimusele, on oluline viidata seaduse sõnastusele ja see määrab ka ära, millised kontaktid on hinnatavad ahistava jälitamisena. Seadus määrab, et oluline on, et need kontaktiotsingud oleks korduvad või järjepidevad, et need kontaktiotsingud oleks nö vastaspoole tahte vastased, et nendega sekkutaks teise inimese eraellu ja kontaktide otsimise eesmärk või tagajärg e et eesmärk ei olegi oluline, kui on tagajärg saabunud ja see eesmärk või tagajärg on siis teise inimese hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 137 sätestatud süüteokoosseis. Kohtukolleegium leiab, et L.Kitti süüdimõistmine on põhjendatud ja tõendatud on tema poolt TN ahistav jälitamne ajavahemikul 2018 aasta augustist kuni 22.detsembrini 2018. Kannatanu ütlustes selles osas, et L.Kitt ahistas teda kontakte otsides kogu süüdistuses märgitud ajavahemikul sh ka kuriteona etteheidetaval ajahamikul, alust kahelda ei ole. Arvestades L.Kiti musterkäitumist kannatanute suhtes toimepandud väljapressimiste käigus ja nende hirmutamise eesmärgil, ei ole eluliselt usutav et TN on kõik välja mõelnud. Pealegi on kinnitust leidnud nii lendlehtede olemasolu, sõnumid jne.

Samas leiab kohtukolleegium ja seda sarnaset juba eelnevalt esitatud põhjendustega, et L.Kitile etteheidetud käitumine KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 ja KarS § 157-3 järgi moodustavad teoühtsuse seisukohast ühe teo ning karistus tuleb mõista ideaalkogumis. Asjaolu, et kuritegudel on erinevad kannatanud ei oma kohtukolleegiui arvates määravat tähtsust. TN on MN ema ja teda ahistavalt jälitades püüdis L.Kitt tegelikult survestada ikka ja jälle MNt väljapressitavat summat tasuma. Karistused 1) Nikolai Bleskov Nikolai Bleskov on maakohthu poolt täielikult õigeks mõistetud ja ringkonnakohus mõistab talle käesoleva otsusega seega karistuse esmakordselt. Olenemata sellest, et maakohtus ei ole karistuse mõistmisel kohus seotud prokuröri poolt taotletava karistusega, on ringkonnakohus sarnases situatsioonis olles aga seotud prokuröri apellatsiooni piiridega ja ei saa mõista rangemat karistust kui seda on taotlenud prokurör. Prokurör on taotlenud N.Bleskovile tingimisi vangistust. KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi taotleb prokurör 5 aastase vangistuse mõistmist tingimisi 5 aastase katseajaga. Vaidlust ei ole selles, et N.Bleskovile ei saa käesoleva otsusega mõista reaalset vangistust. Mis puudutab väljapressimiste eest mõistetavat karistust, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei saa see olla KarS § 214 lg 2 alammääras juba seetõttu, et karistus tuleb mõista kolme väljapressimise episoodi eest ja episoodide arv mõjutab ka süü suurust. Samuti on kohtupraktikas omaks võetud, et süü suurust mõjutab kvalifitseerivate asjaolude arv. Kuna katseaja maksimaalne pikkus on 5 aastat, siis ei saa vangistuse määr kindlasti 5 aastat ületada ja karistustaotluse juures on prokurör sellest ka ilmselgelt lähtunud. Samas leiab kohtukolleegium ja seda Riigikohtu seisukohtadele tuginedes, et katseaja pikkus ei saa olla ka võrdne mõistetud vangistuse määraga. Riigikohus on oma sellekohaste seisukohtade väljaütlemisel olnud küll vastuoluline ja raske on üheselt mõista, kas toetatakse seisukohta, et katseaeg peab olema pikem mõistetud vangistusest, mis tähendab, et ei saa ka võrdne olla või toetatakse seisukohta, et katseaeg ei saa olla lühem mõistetud vangistusmäärast, mis jaatab võimalust, et need määärad on võrdsed. Riigikohtu praktikas on otsuseid selliste seisukohtadega palju, kuid kohtukolleegium viitab ühele värskeimale neist e 12.02.2021 tehtud otsusele 1-20-1301, kus Riigikohus siis selgitab, et nimelt peab kohtupraktikas maksvusele pääsenud põhimõtte järgi olema tingimisi vabastatu katseaeg mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellise seisukoha kohta võib julgelt öelda, et saad sa siis aru, kuidas on õige. Üks lause selgitab, et peab olema vangistusest pikem e siis võrdne e 5 aastane vangistus ei saa olla, teine lause aga kinnitab, et ka 5 aastat vangistust on sobiv, et vabastada isikut tingimisi 5 aastase katseajaga ja katseaeg ei ole sobiv neile, kelle vangistus ületab 5 aastat. Kuid samas tuleb tunnistada, et Riigikohus ise arvestab karistuse mõistmisel e siis, kui mõistab oma otsusega uue karistuse, seisukohta, et katseaeg peab olema pikem vangistuse määrast. Riigikohus on näiteks oma otsusega 1-20-6745 mõistnud süüdistatavale uue karistuse ja seda tingimisi maksimaalse katseajaga ning seetõttu just mõistnud uue karistuse, mis jäi alla 5 aasta e mõistnud karistuseks 4 aastat ja 11 kuud. Kandmata karistuseks luges Riigikohus oma otsusega mõistetud karistusest 2 aastat 10 kuud 18 päeva vangistust. Teadmata, et selline üks kuu alla 5 aastase vangistuse mõistmine tuleneb just eelviidatud Riigikohtu seisukohtadest, võib otsuse lugejale tunduda selline e 1 kuu alla viie aasta karistus, muidu kummastav/kunstlik. Seetõttu mõistab kohtukolleegium N.Bleskovile KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi karistuseks 4 aastat ja 11 kuud ning katseajaks 5 aastat. Kohtukolleegiumi hinnangul võib katseaeg olla N.Bleskovile määratud KarS § 73 alusel e ilma kriminaalhoolduseta. Uute kuritegude toimepanemise risk on maandatud kohtukolleegiumi arvates ka sellega, et sarnaselt KarS § 74 alusel määratud katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisega kaasneb

ka KarS § 73 puhul uue karistuse ja käesoleva otsusega mõistetud ja täielikult ärakandmata karistuste täielik liitmine KarS § 65 lg 2 alusel ning see liidetav osa võrdub N.Bleskovi puhul mõistetud karistusega. Prokurör taotleb apellatsioonis jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel mõistetud vangistuse täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja -kohustusi. KarS § 75 lg 1 kontrollnõuded ja kohustused on antud juhul üleliigsed, sest N.Bleskov on pensionär, kellel ei ole isegi mitte töötamise kohustust, rääkimata selle vahetamisest teatamise kohustusest. Alkoholi tarvitamisega ei ole probleeme, pigem võib öelda, et ei tarvita. Tsiviilhagi ei ole. Elukoht on N.Bleskovil olemas ja ei ole ta lahkunud elukohast ega ka riigist ajal, mil tal üldse piiranguid e tõkendit ei olnud e alates 15.12.2022. Arvestades, et tal elab Eestis ka eakas ema ja et tal on määratlemata kodakondsus, on see võimalus, et ta lahkub minimaalne. 2) Valentin Uzlov Kuna ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega V.Uzlovi süüdi ka KarS § 255 lg 1 järgi, tuleb eelkõige mõista talle selle kuriteo eest üksikkaristus. Prokurör taotleb V.Uzlovi karistamist nimetatud paragrahvi järgi 7 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Kohtukolleegium leiab, et selline karistus ei vasta V.Uzlovi isikule ja tema poolt toimepandule. Tegemist on KarS § 255 lg 1 aritmeetilise keskmisega ja kohtukolleegiumi arvates ei ole selliselt karistuse välja arvutamine asjakohane mitte iga kuriteo puhul. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-91-07 öelnud järgmist: Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu.(Riigikohtu otsus nr.31-1-91-07). Kohtukolleegium märgib, et tegelikult sõltub süüdistatavale mõistetav karistus alati suuremal või vähemal määral kohtuniku äranägemisest. Karistuse mõistmine on peaaegu alati teatud valimine erinevate õiguslike variantide vahel või kõigi vajalike õiguslike tingimuste arvestamine, kus kohtunikul jääb alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule regulatsioonile. Karistuse mõistmine on selles mõttes ka õiguslikult reguleerimata ja teaduslikult tuvastamatu suhteakt kohtuniku ja süüdistatava vahel sõltudes mitte ainult süüdistatava, vaid ka kohtuniku isikust. On õige, et Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendis, kus isikut süüdistati KarS prg. 113 ettenähtud kuriteos e. kuriteos, mis seaduses väljendub ühes süüteokoosseisus, milline ei näe ette ka kvalifitseerivaid asjaolusid. Kui rääkida KarS prg.-st 255 lg 1 , siis selle koosseisu puhul on võimalikud väga suured erinevused just konkreetsetele isikutele etteheidetavate kuritegude tehioludes – esmalt isiku positsioon kuritegelikus ühenduse hierarhias, teiseks ajavahemik, mil isik tegutses kuritegeliku ühenduse liikmena, milliseid kuritegusid, ja just kuritegeliku ühenduse eelduskuritegusid ta toime on pannud ja kui palju ning milline on üldse konkreetse kuritegeliku ühenduse olemus. Teatavasti võivad samasse sanktsiooni vahemikku nö kuuluda isikud, kes olid aastakümneid liikmeks rahvusvahelise mastaapsusega kuriteglikus ühenduses, kus kaubeldi relvadega, tegeleti inimkaubandusega, suures ulatuses rahvusvahelise narkoäriga jne. Seega on

kohtukolleegiumi seisukohast eriti oluline arvestada karistuse mõistmisel konkreetseid kuriteo tehiolusid ning mitte piirduda pelgalt aritmeetilise keskmise välja arvutamisega. Veel leiab kohtukolleegium, et oluline on arvestada ka kohtupraktikaga e et enam-vähem sarnaste tehioludega kuritegude eest mõistetakse enam-vähem sarnaste iseloomustustega isikutele enam-vähem sarnased karistused. Kui võrrelda V.Uzlovile prokuröri poolt taotletavat karistust kuritegeliku ühenduse liikmeksoleku eest e 7 aastat 6 kuud, siis võib panna kõrvale AK KTÜst näiteks UV, kes oli nimetatud KTÜs tunduvalt kõrgemal positsioonil ja võib öelda juhtis ühte KTÜ haru. Ükiskkuritegudest oli talle omistatud väljapressimine ja rida varguseid. Karistus- 8 aastat. Teine liige AV oli sarnasel positsioonil V.Uzloviga, kuid karistuseks KTÜ liikmeksoleku eest oli 4 aastat ja 5 kuud. Selle karistuse sisse mahtus suur arv üksikkuritegusid, sest kõik nende eest mõistetud karistused loeti kaetuks raskeimaga. MK, kes oli selles KTÜ-s juhi parem käsi, karistati KTÜ liikmeksoleku eest 7 aastase vangistusega ja väljapressimise eest 6 aastase vangistusega, mis loeti kaetuks raskema karistusega. OM nimelisest KTÜ-st pärit liikmetele mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Kohtukolleegiumi arvates võiks siiski ka prokurörid pisut tutvuda karistuspraktikaga sarnastes asjades ja et mitte hälbida kohtupraktikast ning seda ebaühtlustada, juhinduda ka karistusettepanekute tegemisel karistuspraktikaga. Kohtukolleegium arvestab seda, et V.Uzlov ei olnud kuritegeliku ühenduse liige pikka aega, et ta pani KTÜ huvides toime kolm kuritegu, et ta oli ühenduses kõige madalamal positsioonil e nö käsutäitja. Õiglaseks karistuseks peab kohtukolleegium selle eest 4 aastat vangistust. Kelmuse eest mõistis maakohus V.Uzlovile 2 aastat ja prokurör taotleb apellatsioonis 3 aastase vangistuse mõistmist. Siinkohal viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses 1-19-4150 avaldatud seisukohale ja nimelt, kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

endast materiaalõiguse rikkumist, kuid mis ei võta kohtult võimalust sellest kõrvale kalduda e mõista liitkaristused nii nagu seda nõuab seadus. Oluline on mitte ületada prokuröri poolt taotletud lõplikku karistusmäära. Prokuröri sõnastus on siis selline: Tunnistada süüdi Valetin Uzlov KarS § 255 lg 1 ja karistada teda vangistusega 7 aastat ja 6 kuud. Mõista Valetin Uzlovile KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 3 aastat vangistust. Moodustada Valetin Uzlovile liitkaristust KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel, arvestades Harju Maakohtu 01.02.2018.a alusel mõistetud katseaja lõppemist (algus 01.02.2018.a ja lõpp 01.08.2021.a), suurendades kuritegelikku ühendusse kuulumise eest mõistetavat karistust 8 aastase vangistuseni. Kohtukolleegium selgitab, kuidas tegelikult käib liitkaristuse mõistmine. Esiteks, kui isik mõistetakse ühe otsusega süüdi mitmes karistusseadustiku eriosa järgi kvalifitseeritavas kuriteos, siis tuleb esmalt mõista selle otsusega tuvastatud eriliigiste kuritegude eest KarS § 63 lg 2 ja 64 järgi liitkaristus. Seda prokurör oma taotluses teinud ei ole. Praeguse kohtuotsuse kontekstis tähendab see esmalt liitkaristus vaidlustatud kohtuotsega tuvastatud eriliigiliste kuritegude üksikkaristuste kogumi eest e KarS § 255 lg 1 ja KarS § 209 lg 2 p 3,4 eest. Liidetavateks on siis ükiskkaristused e 4 aastat ja 2 aastat. KarS § 64 lg 1 lubab samaliigiliste põhikaristuste korral liitkaristuse mõistmist üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või kergema karistuse kaetuks lugemise teel raskema karistusega. Oluline on ära märkida, et just see liitkaristus saab olema üheks liidetavaks KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel, mistõttu ei ole võimalik jätta see moodustamata. Teiseks liidetavaks on KarS § 65 lg 1 puhul eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus. Mõiste „mõistetud karistus“ tähendab ära kantud karistuse ja kandmata karistuse summat e praegusel juhul on selleks V.Uzlovile 1.02.2018 otsusega mõistetud 4 aastane vangistus. Järgmise sammuna tulebV.Uzlovile mõista liitkaristus KarS § 65 lg 1 järgi nagu öeldud eelmise otsusega mõistetud ja käesoleva otsusega tuvastatud kuritegude kogumi eest mõistetud karistuste põhjal. Kuna KarS § 65 lg 1 alusel mõistetakse liitkaristus samade põhimõtete alusel nagu ka KarS § 64 alusel (vt KarS § 65 lg 1 tehtud viidet KarS § 64-le), siis on ka hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest võimalik mõista liitkaristus samaliigiliste karistuse korral nii mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Kohtukolleegium leiab, et käesoleva otsusega tuvastatud kuritegude eest e KarS § 255 lg 1 ja KarS § 209 lg 2 p 3,4 järgi mõistetud karistuste kogumi eest on võimalik mõista V.Uzlovile liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel lähtudes absorptsiooniprintsiibist ja edasi KarS § 65 lg 1 järgi e kahe kohtuotsusega tuvastaud kuritegude kogumi eest liitkaristuse mõistmisel kumulatsiooniprintsiipi kohaldades. Sellega on täidetud ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-20-16 juhis, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. (p 16). Selgituseks rõhutab kohtukolleegium, et KarS § 65 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmisega kohtuotsuste kogumi eest luuakse olukord, mis olnuks võimalik ka siis, kui kõiki neid kuritegusid, mis praegusel juhul on tuvastatud kahe otsusega, oleks arutatud koos, tuvastatud ühe otsusega ja mõistetud üks liitkaristus. Ehk siis lõplikult ton V.Uzlovile mõistetud karistus nende kuritegude eest, mis võinuks olla arutusel koos ja milliste eest oleks saanud mõista liitkaristuse ühe otsusega vastavuses Riigikohtu otsuse 3-1-1-20-16 p-s 16 öelduga. KarS § 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristusest tuleb maha arvata täielikult ära kantud karistus. See tuleneb arusaamast, et kaks korda ei pea kandma ühte ja sama karistust. V.Uzlov kandis reaalselt ära temale eelmise otsusega mõistetud 4 aastasest vangistusest 8 kuud ja 10 päeva,

ülejäänud vangistus 3 aastat 3 kuud ja 20 päeva jäi tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta ja 6 kuulise katseajaga. Katseaja läbis V.Uzlov edukalt ja see lõppes 1.08.2021. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-10 p.11.6 selgitanud, et kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Ehk siis V.Uzlovi puhul tähendab see seda, et kanda jääb tal karistuse osa, mis ületab 4 aastast vangistust. Veel on Riigikohus viidatud otsuses selgitanud, et katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei näe. Punktis 11.6 kirjeldatud tehete tulemusena saadud liitkaristusest vabastamisel ja SN-le uue katseaja määramisel tuleb lähtuda katseaja kohaldamise üldistest alustest. Uue katseaja algust tuleb hakata arvestama liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest. Kolleegium siiski ei välista võimalust, et eripreventiivsel eemärgil võetakse SN liitkaristusest tingimusliku vabastamise järel uue katseaja määramisel arvesse, et isik on juba ühe mõistetava liitkaristusega seotud katseaja edukalt läbinud, näidates valmisolekut elada õiguskuulekalt. Nendest Riigikohtu seisukohtadest tuleb välja lugeda seda, et käesoleva otsusega tuleb ära näidata see osa karistusest, mis jääb täitmisele pööramata tingimisi ja selleks saab olla vaid see osa, mida on võimalik tulevikust vajaduse e näiteks uute kuritegude toimepanemisel katseajal, ka täitmisele pöörata ja see on karistuse osa, mis ületab 4 aastat e eelmist karistust. Ülejäänud karistust ei saa enam ei reaalselt ega tingimisi mõista (see puudutab küll ainult hijem tuvastatud kuritegude konkurents, mitte KarS § 65 lg 2 alusel liitmist). Sellise lahenduse kinnituseks on samas kriminaalasjas, milles on tehtud ka viidatud Riigikohtu otsus 3-1-1-6610, järgmine otsus e 3-1-1-24-11, mille p-s 6 on tsiteeritud Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa, mis on tehtud pärast seda, kui Riigikohus oli samas asjas tühistanud eelmise ringkonnakohtu otsuse ja andnud juhised liitkaristuse mõistmiseks. Sellisena see liitkaristuse mõistmine ka Riigikohtu otsusega jõustus. Ka maakohus on oma otsuses tsiteerinud Riigikohtu otsuses 3-1-1-66-10 väljendatud seisukohta ja on ka resolutiivosas välja toonud selle karistuse osa, mis ületab eemise otsusega mõistetud ka ärakantud karistust ja sellelks osaks on maakohtu otsuse järgi 6 kuud vangistust. Arvestades viidatud Riigikohtu otsuses 3-1-1-24-11 lahendatud kaasuses lõplikult jõustunud liitkaristuse mõistmise metoodikat, on õige mitte pöörata täitmisele ja määrata katseaeg just sellele osale, mis ületab eelmise otsusega mõistetud ja lõplikult ära kantud karistust ja seda on sisuliselt maakohus ka teinud, kui määranud katseaja, mis jääb alla küll mõistetud liitkaristusele, kuid ületab selle karistuse osa, mis nö ärakandmisele kuulub. Kohtukolleegium leiab, et pelgalt viitega Riigikohtu otsusele 31-1-24-11 liitkaristuse mõistmist ei põhjenda. Veel tuleks vastata küsimusele, kas pärast 1.01.2015 kui hakkas kehtima KarS § 65 lg 3 redaktsioon on veel alust viidata Riigikohtu seiskohale 2010 aastast. Kohtukolleegiumi vastab sellele küsimusele jaatavalt. KarS § 65 lg 3 sätestab, et kui mõni KarS § 65 lõike 1 alusel kogumit moodustav karistus on asendatud või süüdlane sellest tingimisi vabastatud, määrab kohus pärast liitkaristuse moodustamist uuesti selle täideviimise korra kas seda asendades, süüdlast sellest tingimisi vabastades või liitkaristust täitmisele pöörates, järgides käesoleva seadustiku §-s 56 sätestatut. Kui üks kogumit moodustavatest karistustest on ärakandmata reaalne vangistus, mõistetakse liitkaristuseks reaalne vangistus. Kohtukolleegium leiab, et see sõnastus võib küll olla üritus reguleerida liitkaristuse mõistmist olukorras, kui eelmise otsusega on süüdlane karistusest tingimisi vabastatud ja katseag veel kulgeb uue otsuse tegemise ajal. Siis määratakse, kas uus põhikaristus tuleb täitmisele pöörata või määratakse uus katseag ja sellisel juhul on võimalik ka määrata uuesti selle täideviimise korra mh ka katseaja pikkus, kohustused jne. Kui

aga katseaeg on läbitud edukalt, millega on loetud kohtu poolt mõistetud karistus kantuks e karistuse täideviimine enam ei kesta, sest kohtuotsus on täidetud, siis ei saa tagasi pöörduda juba täidetud karistuse korra ümberkorraldamise juurde. Kuna KarS § 65 lg 1 lubab liitkaristust moodustada ka kumulatsioonipõhimõttel e et liitkaristus on kahe kohtuotsusega mõistetud karistuste summa, siis selleks, et viia ellu tahe, et isik kannaks reaalselt ära kogu uue otsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistuse või oleks kogu sellest mõistetud karistusest vabastatud tingimisi või oleks see asendatud, on alati kohtul võimalik kohaldada nö karistuste täielikku liitmist ja siis karistuste summast maha arvata eelmise otsusega mõistetud karistus, mis oli kas reaalselt ära kantud või millest oli isik tingimuslikult vabastatud ja katseaja edukalt läbinud. Seejärel siis otsustada, kas see allesjäänud e uue otsusega tuvastaud kuriteo eest mõistetud karistus kuulub reaalselt ärakandmisele, asendamisele või vabastatakse isik sellest tingimisi. Ühelt poolt oleks see igati õiglane ja loogiline ja teiselt poolt tagaks ka olukorra, kus näitejks hiljem tuvastatud kuritegu on sedavõrd raske kuritegu, et selle eest mõistetud karistus saab kuuluda vaid reaalselt ärakandmisele. Kohtukolleegiumi arvates on Riigikohtu otsus 3-11-66-10 seisukohad just sellised ja vägagi loogilised ning keegi ei jää karistamata aga kedagi ei kohelda ka ebaõiglaselt. Ei tundu seaduse seisukohast adekvaatne, et isikul, kes on ära kandnud reaalselt vanglas 8 kuud ja seejärel olnud kriminaalhooldusel ligi kolm aastat e täidab talle seadusega pandud kontrollnõudeid, ei pane toime uusi kuritegusid katseajal ja seejuures on talle kohtuotsusega antud edasi seaduseandja sõnum, et sellisel juhul ei pöörata täitmisele tingimisi mõistetud karistust, läbib edukalt katseaja, nullitakse see lihtsalt ära e määratakse uus täitmise kord tal tuleb kanda see reaaselt kandmata osa ikka vanglas või viibida test korda kriminaalhooldusel. Tõsi on see , et ta on süüdi ka uue otsusega tuvastatud kuritegudes, kuid ta ei ole süüdi selles, et tema kuritegusid arutati eraldi, sest nii on riigil mugavam ja et kohtuotsused nendes eraldi, arutatud kriminaalasjades olid tehtud sedavõrd suure ajavahega. Oluline on siinjuures rõhutada seda, et ärakandmisele kuuluva karistuse osas e selles, et tegelikult jääks V.Uzlovil karistuse täitmisele pööramise korral kanda vaid 6 kuud kogu müistetud liitkaristusest ei ole prokurör ka oma apellatsioonis eraldi välja toonud kui maakohtu ekslikku seisukohta. Kohtukolleegium leiab, et V.Uzlovi suhtes on võimalik jätta temal ärakandmisele kuuluv karistus tingimisi kohaldamata ning kohaldada KarS § 74 sätteid. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Riigikohtu otsuses 3-1-99-06 pidas kolleegiumi täiskogu põhjendatuks KarS §-de 73 ja 74 esimese lõike sellist tõlgendamist, mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks mõlemad nendes sätetes nimetatud alused (s.t nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega. See tähendab, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole V.Uzlovi poolt toimepandud kuritegudes mingeid selliseid märkimisväärseid erisusi, mis mis annaks aluse karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks. Küll aga tekitab süüdlase isik kohtus usaldust , et võimaldada tal tõestada ka jätkuvalt, et ta on võimeline ka edaspidi hoiduma kuritegudest olles ühiskonnast isoleerimata. V.Uzlov vabanes vanglast 5 aastat tagasi, olles seal kandnud osaliselt talle mõistetud

vangistusest. Seejärel suutis ta ilma probleemideta läbida veel alles jäänud katseaja, mis oli ligi 3 aastat. 1,6 aastat on möödunud ka katseaja lõpust. Kohtukolleegiumi hinnangul on V.Uzlov suutnud sellega tõestada, et ta saab hoiduda kuritegudest vabaduses olles. V.Uzlov omab töökohta ja elukohta ning selliseid takistusi, mis segaks kriminaalhoolduse kohaldamist ei ole. Seega, olles küll toime pannud raske esimese astme kuriteo, mis iseenesest ei ole takistuseks tingimisi karistuse täitmisele pööramata jätmiseks, on tema isik kohtukolleegiumi hinnangul märkimisväärsete erisustega KarS § 74 mõttes. 6 aastat tagasi aastat tagasi kuritegusid toime pannud ja edaspidi seaduskuulekalt käitunud isiku karistamisel võivad nii üld- kui eripreventiivsed eesmärgid olla oluliselt teistsugused võrreldes olukorraga, kui arutatakse lähemas minevikus toimepandud tegu. Seega võib pikk ajavahemik teo ja karistuse mõistmise vahel olla hinnangul selliseks erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab karistuse individualiseerimisel teatud juhtudel selle täitmisele pööramata jätmiseks. Mis puudutab katseaja pikkust, siis kohtukolleegium möönab, et sellistel juhtudel, kui isik on juba temale mõistetava liitkaristuse kogumisse kuuluvate kuritegude eest läbinud edukalt 3 ja poole aastase katseaja ja sejuures kui ta oleks olnud süüdi mõistetud ühe otsusega, ei oleks saanud katseaja pikkus ületada 5 aastat, on võimalik ka lühema katseaja määramine kui seda on mõistetud vangistuse määr ja seda on just maakohus ka otsustanud, kuid kohtukolleegium peab siiski vajalikuks määrata katseag maksimaalmääras e pikema kui mõistetud liitkaristus. Isiku jaoks, kes on otsustanud edaspidise elu olla õiguskuulekas ning mitte sattuda uuestu kuritegelikuule teele, kes töötab, kellel on elukoht, ei ole määrav katseaja pikkus ja sellega kaasnev kohustus ennast kriminaalhooldaja juures registreerida.

3) Margo Jüris Margo Jürisele mõistis maakohus vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest karistuseks 1 (üks) aasta ja 1 (üks) kuu vangistust. Kuna vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud enne eelmist Margo Jürise suhtes tehtud kohtuotsust e enne 2.11.2017, siis on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude kogumiga ja seetõttu on maakohus põhjendatult mõistnud liitkaristuse KarS § 65 lg 1 alusel. Liitkaristuse mõistmisel hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest kuuluvad kogumisse karistused, mis on mõistetud kahe kohtuotsusega ja nimelt eelmise kohtuotsusega e antud juhul 2.11.2017 mõistetud karistus – 1 aasta 2 kuud ja 19 päeva vangistust ning vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistus e 1 aasta ja 1 kuu vangistust. Liitkaristuseks mõistis maakohus MJle 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Karistus mõisteti KarS § 74 alusel tingimisi katseajaga 1 aasta. Prokurör vaidlustab makohtu otsust ainult katseaja pikkuse osas. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada, et ka M.Jürise puhul esinevad sisuliselt needsamad asjaolud, mis olid käsitletud ka V.Uzlovile mõistetava karistuse põhjendamisel. M.Jüris on eelmise otsusega mõistetud 1 aasta 2 kuu ja 19 päeva pikkusest vangistusest üle poole e 8 kuud ja 22 päeva kandnud ära reaalselt. Üejäänud osas e 5 kuud ja 27 päeva pikkusest vangitusest vabastati M.Jüris tingimisi ennetähtaegselt. Kohtumäärusega määratud katseaja läbis M.Jüris edukalt e ilma igasuguste rikkumisteta. Vaidlust ei ole selles, et M.Jürise osalus AV suhtes kelmuse toimepanemises oli uurimisorganitele teada juba enne kui kriminaalasi, milles tehti otsus 2.11.2017 oli saadetud kohtusse ja isegi enne kui M.Jüris pani toime nimetatud otsusega tuvastatud kuriteo e 1 episoodi teise isiku kehalise väärkohtlemise. Kõik seaduslikud alused tema kuriteoepisoodide e kelmuse ja kehalise väärkohtlemise ühiseks menetlemiseks olid olemas. Riigikohus on oma ootsuses 3-1-1-24-11 p 10.2 juhtinud tähelepanu samale probleemile ja öenud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 216 lg 1 p 2 sätestab, et ühiseks menetluseks võib ühendada mitu kriminaalasja, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse,

et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks (Riigikohtu 18. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11). Ringkonnakohus ei saa jätta taaskord rõhutamata, et et olukorras, kus analoogsed kaasused ei ole enam üksikud ja kus ikka ja jälle menetletakse ühe isiku suhtes samaaegselt kriminaalasju erinevates kuriteoepisoodides eraldi menetlustes ning tuleb tõdeda, et leitakse ka üha enam ja enam uusi ning sisult absurdseid põhjendusi kriminaalasjade eraldi menetlemiseks, on eriti oluline viia eeltsiteeritud otsuses 31-1-24-11 p-s 10.2 väljendatud Riigikohtu seisukoht nö massidesse, et prokurörid oskaksid oma karistustaotlustes sellele kohtu tähelepanu juhtida ja maakohtud ka seda otsustes märkida. Kui õiglane ja adekvaatse lõpliku karistuse mõistmiseks ei taheta minna seda teed pidi, mis on lihtsam, selgem, arusaadavam, läbipaistvam jne ja mis nö automaatselt tagab ka selle tingimuse, et isikuid, kes on mitmete kuriteoepisoodidega kohtu all, koheldakse ka võrdselt ning selle asemel otsitakse kilplaslikult keerulisemaid teid, mis nõuavad hilisemas e nö viimase kohtuotsuse tegemisel lausa ebamõistlikke vangerdusi, siis tuleb ka kindlustada, et ei tekiks olukorda, kus erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristuse kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka KarS § 64 lg-s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära ületamiseni, rääkimata aga prokuröri jaoks ebamõistlikult leebe karistuse kohaldamiseni. See on eelkõige sõnum prokuratuurile, sest fakt on see, et enamus juhtudel on prokurörile teada, et samal ajal kui kohtu all oleva isiku suhtes on veel kohtuotsus tegemata, on sama isiku suhtes menetluses veel kriminaalasju. Praegusel juhul puudutab see seisukoht nii M.Jürist kui ka V.Uzlovi. Kohtukolleegium juhindub samadest asjaoludest ja seisukohtadest, mis olid analüüsitud ja esitatud eenelvalt V.Uzlovile liitkaristuse mõistmisel ja leiab, et kuna eelmise kohtuotsusega on M.Jüris osa karistusest reaalselt ära kandnud ja teist osa, millest ta oli vabastatud ei saa enam täitmisele pöörata kuna vabastamisel määratud katseaeg on edukalt läbinud, siis maakohtu poolt mõistetud liitkaristusest 1 aasta ja 6 kuud tuleb MJl kanda juhul kui ta paneb toime katseajal uue kuriteo 3 kuud ja 11 päeva (18 kuud miinus 14 kuud ja 19 päeva) e see, mis ületab eelmise otsusega mõistetud karistusmäära ja just selle osa saab ka tingimisi täitmisele pööramata jätta ja M.Jüris kriminaalhooldusele määrata. Kuigi kohtukolleegium leiab, et põhimõtteliselt on ka maakohtu poolt määratud katseaja pikkus antud juhul sobiv, sest muuhulgas võib kohus katseja pikkuse määramisel sellistel juhtudel arvestada ka juba edukalt katseaja pikkust ja selline olukord on erandiks kohtupraktikas omaksvõetud reeglile, et katseaeg peab ületama vangistuse pikkuse, siis praegusel juhul nõustub kohtukolleegium prokuröriga selles, et maakohtu poolt on määratud ebamõistlikult lühike katseag MJle. Kindlasti ei pea see olema kohtukolleegiumi hinnangul 4 aastat nagu taotleb prokurör, kuid olema siiski pikem kui mõistetud mõistetud liitkaristus. Kandmata karistuse pikkusest ca 15 korda pikema katseaja määramiseks kohtukolleegium mõistlikku põhjust ei leia. Samas aga arvestades seda, et katseaeg hakkab kulgema maakohtu otsuse kuulutamisest e 15.12.22, siis ei ole ka mõistlik määrata kriminaalhooldusega katseaega sellises pikkuses, mis möödub suures osas edasikaebemenetluses ja pärast otsuse jõustumist jääb selle reaalne osa veel lühemaks kui üldse ei kao. 4) Lembitu Kitt Kohtukolleegium leiab, et Lembitu Kitile maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta tema süüle ega ka isikule, et sellise karistuse mõistmisega nagu seda on mõistnud maakohus Lembitu Kitile raskete esimese astme kuritegude eest üksikkaristustena ja sellest tulenevalt ka liitkarustuse pikkus aga ka maakohtu poolt kohaldatud osaliselt vangistuse täitmisele pööramata jätmine, kujutavad endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist eelkõige aga ka

ebamõistlikult leebe karistuse mõistmiseks arvestavate põhjenduste puudumise tõttu kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist. Maakohtu poolt tehtud vigu on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Apellatsioonikohtule on antud õigus maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse osas vaid siis, kui maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (KrMS prg. 338 p.4). Kuigi kohtukolleegiumi seisukohast tuleb L.Kitile mõista nii kuritegelikku ühendusse kuulumise eest kui ka väljapressimiste eest tunduvalt pikemad vangistusmäärad ja kindlasti välistab sellisel juhul liitkaristus üldse selle tingimisi täitmisele pööramata jätmise, ei saa mööda minna nendest vigadest, mis on maakohtu poolt tehtud just liitkaristuse täitmise korra osas. Maakohus on Lembitu Kitile liitkaristuseks 4 (neli) aastat ja 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja lg 2 alusel Lembitu Kitile mõistetud vangistusest (4 aastat ja 11 kuud) tuleb maakohtu otsuse koheselt ära kanda 3 (kolm) aastat, 3 (kolm) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Lembitu Kiti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg (19.02.2019-09.06.2022) ning lugeda tema poolt koheselt ärakandmisele kuuluv karistus kantuks. KarS § 74 lg 1-3 alusel Lembitu Kitile mõistetud vangistusest (4 aastat ja 11 kuud) ei pöörata osaliselt täitmisele vangistus 1 (üks) aasta, 7 (seitse) kuud ja 10 (kümme) päeva, kui Lembitu Kitt ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Esimene küsimus, mis sellise karistuse puhul tekib on küsimus „mis asi see on?“. Justkui oleks maakohus otsustanud kohaldada Lembitu Kitti suhtes šokivangistust, kuid tegelikult selline karistus ei kvalifitseeru kuidagi šokivangistusena. Tegemist on nö kunstliku šokivangistusega ja sisuliselt tähendab see karistus seda, et Lembitu Kiti osas on maakohus jätnud temale mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata ning mõistetud vangistusest on ära kantud 3 aastat 3 kuud ja 20 päeva e selles osas ei saa kohtuotsust enam tulevikust täitmisele pöörata. Sisuliselt ei oma tähtsust, millise täitmise korra määrab kohus KarS § 74 puhul, sest oluline on see, et karistuse täitmisele pööramata jätmine olenemata kas täielikult või osaliselt, toimub ühe ja sama paragrahvi alusel e selles määratud eelduste olemasolul. Kohtukolleegium tsiteeris juba eelnevalt V.Uzlovi karistuse põhjendamise käigus aga peab olemuliseks veelkord rõhutada, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Ehk siis, kui juba tehakse viide KarS § 73 või 74, siis peavad need eeldused ka esinema. Etteruttavalt võib väita, et ei L.Kiti poolt toimepandud kuritegude asjaolud ega ka tema isik, ei anna alust isegi mitte kaaluda tema suhtes mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmist. Isikust kui sellisest ei käi jutt mitte selles valguses, et L.Kitil puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, vaid millisena joonistub välja L.Kiti isik just vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude tehiolude pinnalt. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Seda, et selliselt nagu maakohus kohaldas sisuliselt šokivangistust, ei ole võimalik karistust mõista, ka seda on Riigikohus ammu öelnud, ja nimelt oma otsuses 31-1-99-06 p-s 21, et kuigi KarS §-des 73 ja 74 sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada kas täielikult või osaliselt, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

arvates karistusseadustiku mõttest tulenevalt õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. Kriminaalkolleegium leiab jätkuvalt, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb L.Kiti poolt toimepandud kuritegude – kuritegeliku ühenduse liikmeksolek, väljapressimised – tehiolusid arvestada temale konkreetsete karistusmäärade valikul e süü suuruse hindamisel. L.Kiti isik aga annab põhjendatud aluse väiteks et tema suhtes tingimuslik vangistuse kohaldamine on välistatud, sest isik on selline, mis ei tekita kohtus usaldust, et ta vabaduses ja ainult kriminaalhoolduse järelevalve all suudaks hoiduda kuritegudest. L.Kiti käitumine, jätkuv eneseõigustamine, menetlejate alavääristamine ja mõnitamine, enda isiku ületähtsustamine jne näitavad üheselt, et ta on saanud maakohtu nö leebest otsusest vaid õigustust oma tegevusele, mis on ta nö elutöö ja elatusallikas olnud aastakümneid ning et võlgade väljapressimisest ei hoia teda eemale ka juba vanglas kogetu. Õiguskuulekus ja L.Kitt ei käi kohtukolleegiumi arvates kokku ja ta jääb ka edaspidiselt otsima võimalusi, kuidas õigusnormipärase ja õigusnormipäratu käitumise piiril laveerides inimesi vaimselt survestades panna nad maksma väidetavaid võlgasid. Tegelikult ei tõusetu kohtuolleegiumi hinnangul kohtu ees L.Kiti suhtes mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmise küsimus, sest tema poolt toime pandud kuritegude raskus ja tema süü suurus välistavad temale karistuse mõistmise sellises määras, mis paneks kohtu üldse kaaluma selle täitmisele pööramata jätmiseks. L.Kiti poolt toimepandud kuritegude tehiolud on sellised, mis mõjutavad oluliselt L.Kiti süü suurust ning seda ilmselgelt süü suurenemise suunas ja annavad aluse pigem pikaajalise vangistuse mõistmiseks. Põhjalikumalt esitab kohtukollegium oma seisukohad allpool üksikkaristuste põhjendamisel. Maakohus on muuhulgas kohtuotsuses põhjendanud L.Kitile tingimusliku karistuse mõistmist sellega, et näiteks ST, kes oli samuti G.Okunevi kurietgelikus ühenduses „vanema“ positsioonil, mõisteti süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat ja 6 ́kuud, millest kuulus ärakandmisele koheselt 3 aastat ja 4 kuud vangistust (08.10.2020 Harju MK otsus). VS, kes oli samuti G.Okunevi kuritegelikus ühenduses „vanem“, mõisteti süüdi 29.05.2020 Harju MK otsusega ja karistati vangistusega 6 aastat ja 6 kuud, millest koheselt kuulus kandmisele vangistus 1 aasta ja 6 kuud ülejäänud määras jäid karistused tingimisi täitmisele pööramata. Kohtukolleegium rõhutab sellist praktikat lugedes, et kohus ei saa võtta suuniseid ja hakata ühtlustama karistuspraktikat selliste kohtulahendite alusel, mis on ilmselges vastuolus valitseva ja kestva kohtupraktikaga, mis eiravad kõiki Riigikohtu seisukohti sarnastes vaidlustes. Selliste otsuste järgi kohtupraktika ühtlustamine kahjustab lõppkokkuvõttes kohtu mainet. Jääb tõesti üle vaid imestada, kuidas on võimalik, et prokurör saab sõlmida kokkuleppeid, mis on vastuolus Riigikohtu poolt sisuliselt seaduse tõlgendamisele antud seisukohtadega ja et leidub kohtunikke, kes selliseid kokkuleppeid ka kinnitavad. Tõsi on see, et 8.oktoobril 2020 otsusega 1-20-6901 kinnitas maakohus kokkuleppe, kus mõistis ST-le liitkaristuse KarS § 65 lg 1 järgi 6 aastat ja kuus kuud ja jättis KarS § 74 lg 1, 2, 3 alusel mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata: koheselt tuleb ST-l ära kanda 3 (kolm) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust ning ülejäänud osa karistusest - vangistust 3 aastat 2 kuud ei pöörata täitmisele, kui ST ei pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Selles otsuse resolutsioonis, mis vastab üks ühele

kokkuleppes kokku lepituga, on sisuliselt kolmes lauses kolm põhimõttelist viga, mis viitab vaid sellele, et osa prokuröre ja kohtunikke ei ole üldse kursis valitseva karistuspraktikaga ja seda suunavate Riigikohtu juhistega. Paratamatult tekib küsimus, kellele Riigikohus oma seisukohti avaldab ja neid pidevalt kordab. Esimene viga on see, et KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel, mis toimub KarS § 64 sätete alusel, on liidetavateks kahe kohtuotsuse järgi mõistetud karistused, mitte selle ärakandmata osad. Sellele küsimusele on kohtukolleegium käesolevas otsuses eelnevalt ruumi pühendanud. Samamoodi juba eelnevalt on käsitletud küsimust selles, et olgugi on Riiikohtul endal erinevaid lahendeid küsimuses kas katseag võib olla ka võrdne mõistetud vangistusmääraga, kuid see, et katseaeg ei tohi olla lühem just mõistetud karistusest ja ei piisa, et see on pikem ärakandmata karistsuest, see on fakt. Sisuliselt sama viga tingimisi karistuse mõistmisel esineb ka maakohtu poolt viidatud S.Si suhtes tehtud otsuses kokkuleppemenetluses kriminaalasjas 1-20-2726. Arvestades Riigikohtu seisukohti, millele kohtukolleegium käesolevas otsuses juba on viidanud, ei ole need otsused ja kokkulepped nende adressaatide suhtes tehtud lõplike otsustuste osas viitamist väärt ning nende põhjal teiste isikute karistuse üle otsustada ei saa. Kui üldse mingit võrdlust kasutada ST suhtes tehtud viidatud otsusega L.Kiti suhtes tehtud maakohtu otsusega, siis seda, et STle on mõistetud 4 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus grupilise väljapressimise eest e esines üks kvalifitseeriv asjaolu V.Kiti kolme vastu, mis toime pandud samuti jätkuva väljapressimisena pikema aja vältel, tõsi küll ühel korral kasutati kannatanu suhtes ka füüsilist vägivalda, kuid otsus on siiski tehtud kokkuleppementluses, kus teatud järeleandmised on ka lubatud ja L.Kiti karistus 4 episoodi eest on 4 aastat ja 11 kuud. Teistpidi „karjuv“ on lugeda L.Kitile etteheidetud väljapressimiste tehiolusid ja võrrelda neid näiteks ühe hiljutise väljapressimise kaasusega ( 1-22-3402) ning seal süüdlastele mõistetud karistustega. Kuriteoepisoodide arv on 1:4 e Kitt pani toime 4 väljapressimist nendest 3 grupilist, sealses asjas 1 grupiline. Väljapressimise episood oli seal ühekordne ja ajaliselt mahtus poole tunni sisse, löök ja mindi pangaautomaati. Kannatanutele võib sealses asjas ette heita seda, et nad ise soostusid minema võõraste inimestega võõrasse korterisse ja seda alkoholi tarvitamise eesmärgil ja raha nõue tekkis ühise alkoholi tarvitamise käigus, spontaanselt ja rahasumma oli 100 eurot. L.Kitt nõudis kannatanutelt, kes olid spetsiaalselt välja valitud ja kellele ei saa kuidagi ette heita seda, et nad olnuks huvitatud L.Kitiga kohtumisest ja temaga koosolemisest, mis ületasid seda summat tuhandeid kordi. L.Kitt terroriseeris neid vaimselt ja seda aastates mõõdetava aja jooksul. Kannatanud elasid L.Kiti vaimse terrori all ja reguleerisid oma igapäevategemise ja väljakujunenud marsruute ka selle järgi, et mitte kohtuda L.Kitiga. Vähe sellest, et L.Kitt tekitas vaimseid üleelamisi spetsiaalselt välja valitud kannatanutele, tema ähvarduste objektideks olid ka kannatanute pereliikmed - ühel juhul kannatanu ema (MN ema), keda ta ahistavalt jälitas ja teisel juhul kannatanu laps (HH), kellele lubas lasteaias karuselli teha andes kannatanule mõista, et talle on teada lasteaed, kus laps käib. Just nii ta HH ähvardas). Kannatanu RK vaimne tervis ei pidanud vastu L.Kiti räigele psühhoterroorile. Kõige selle kõrvale käisid ka ähvardused füüsilise vägivallaga, pidev enda isiku esitõstmine rõhutades, et ta on sõdinud ja tapnud jne.jne., räuskamine ja ropendamine. Maakohus on nentinud L.Kitile karistust põhjendades samuti, et L.Kiti ähvardused olid hirmutavad, küünilised ja räiged ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast vaadatuna. Ähvardused olid pikaajalised, kuid sisuliselt ei ole neid asjaolusid arvestatud karistusmäära valikul. KarS § 214 lg 2 sanktsiooni alammäär on 4 aastat ja seda saab mõista näiteks ühe grupilise väljapressimise eest e sellise nagu eelnevalt kirjeldati. L.Kiti karistus nelja väga pikaajalise, pideva hirmutamise tähe all kulgevate väljapressimiste eest, mis on toime pandud 3 kvalifitseeriva tunnusega, mõistetakse 4 aastat ja 11 kuud, siis puhtaritmeetiliselt tähendab see seda, et iga kannatanu suhtes toimepandu eest on mõistetud 1 aasta ja kolm kuud. Maakohus arvestas veel alammäärale ligilähedase karistuse mõistmisel kannatanute endi käitumist. Näiteks on nii HH, RK kui MN puhul täheldatav see, et oma äriasju ajasid nad hooletult, tegid õiguslikust seisukohast vaadatuna kahtlasi tehinguid, ei vormistanud oma lepingulisi suhteid piisava

hoolsusega ja läbipaistvalt. MN tõi oma segastesse ärisuhetesse sisse ka oma lähedased (sh kannatanu TN), kes mingil määral ka tänu tema enda tegevusele sattusid L.Kiti ohvriteks. Kohtukolleegium leiab, et tuvastatud väljapressimiste juures ei ole kannatanute endi käitumine sedavõrd süüd vähendavaks faktoriks, mis annaks aluse ebaõiglalselt leebe karistuse mõistmiseks. See kohtu motiiv ei ole tõsiseltvõetav. Kannatanud ei ole oma käitumisega provotseerinud L.Kitti nende suhtes kuritegu toime panema nagu see võib olla isikuvastastes kuritegudes jne. Maakohus on põhjendanud L.Kitile nelja väljapressimise eest sanktsiooni alammäärale ligilähedase karistuse mõistmst ka sellega, et KarS § 214 karistuse karistuse skaala e 4-12 aastat, on ette nähtud ka sel juhul, kui väljapressimisega tekitatakse raske tervisekhajustus, see on seotud isikult vabaduse võtmisega või vara rikkumise või hävitamisega. Selles L.Kitti ei ole süüdistatud, kuid see annab aimu sellest, et väljapressimine võib olla oma olemuselt ka oluliselt raskemat laadi, kui see oli antud kriminaalasjas esitatud süüdistuse põhjal. Seetõttu leiab kohus, et L.Kitt ́ile tuleb karistusraame määrates seda ka arvestada. Karistusraame tuleb vaadelda ka kvantitatiivse suurusena ja teatud astmestikuna, millel liikudes kohus võrdleb konkreetse teo raskust sankstsiooniraami mõtteliste raskusastmetega (vt Kiris/Pikamäe/Sootak, IV vnr 79-80 (J.Sootak)). Selle väitega on kohtukolleegium küll põhimõtteliselt nõus, kuid see paraku ei kaalu üles neid faktoreid, mis samuti süüd suurendavad ja see on kuriteoepisoodide arv, kvalifitseerivate asjaolude arv, väljapressimiste kestus ja muud tehiolud e eelkõige see vaimne terror, mida kasutas L.Kitt kõrvuti ähvardustega füüsilise vägivalla kasutamiseks. Kohtukolleegium leiab, et praegusel juhul tuvastatud vaimne terror, selle intensiivsus, pikaajalisus ja olemus ei ole selline, mille kohta saaks kohus öelda, et tegemist on siiski ävardamisega, mitte reaalse vägivallaga. Inimese vaimne tervis on samuti üks tervise osa kõrvuti füüsilise tervisega ning inimese vaimne terroriseerimine mõjutab ilmselgelt tema igapeävaelu laastavamalt kui seda on näiteks ükskaks rusikalööki. Mitte, et kohtukolleegium kuidagi õigustaks füüsilist vägivalda, kuid pigem on maakohus ilmselgelt alahinnanud psüühhilise vägivalla mõju Maakohtu poolt mõistetud karistusmäär pädeks ehk olukorras kui maakohus põhjendaks sarnast karistusmäära ühe kuriteoepisoodi eest isiku süüdimõistmisel sarnastel asjaoludel toimepandud väljapressimises. Arvestades eeltoodut peab kohtukolleegium põhjendatuks mõista L.Kitile KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi karistus, mis ületab sanktsiooni keskmäära e 8 aastat. Seejuures arvestab kohtukolleegium seda, et karistus väljapressimiste ja ahistava jälitamise eest tuleb mõista ideaalkogumist. Kriminaalasjas nr 3-1-1-7-11 selgitas Riigikohus, et kohus peab ka kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust. KarS § 255 lg 1 järgi karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige seda, et L. Kitt oli kuritegelikus ühenduses kõrgel positsioonil e allus otse G.Okunevile. L.Kitt ei jätnud üksikkuritegusid kuritegeliku ühenduse huvides toime pannes kordagi ka märkimata oma positsiooni ühenduses e tutvusi G.Okuneviga ja G.Okunevi toetust tema tegevusele. L.Kitt oli kuritegeliku ühenduse liige pikka aega. Talle on ette heidetud nelja esimese astme kuriteo toimepanemist kuritegeliku ühenduse huvides. Kohtukolleegiumi hinnangul peab L.Kitti karistus kuritegelikku ühendusse kuulumise eest kindlasti ületama V.Uzlovile mõistetud karistuse ja olema võrreldav STle ja VSle sama paragrahvi järgi mõistetud karistustega. Liitkaristuse mõistmisel arvestab kohtukolleegium üksikkuritegude arvu ja raskust ja leiab, et liitkaristuse mõistmisel tuleb kohaldada kumulatsioonipõhimõtet e nö karistused osaliselt liita. Arvestades, et maakohus on oma otsuses kaistuse mõistmise juures võrrelnud karisusi, mis on on mõistetud teistele KTÕ liikmetele kokkuleppemenetluses ja ka L.Kitt ise ei väsi kordamast seda, millist karistust prokuratuur pakkus temale kokkuleppemenetluses ja millist taotleb üldmenetluses, siis on kohtukolleegimi hinnangul vajalik veel selgitada järgmist. Nimelt on maakohus selgitanud, et kohtu hinnagul tuleb arvestada ka seda, missuguseid karistusi mõisteti teistele kuritegeliku ühenduse liikmetele, kes nõustusid kokkuleppemenetlusega.

Kohus on seisukohal, et menetlusliigi valik on süüdistatava õigus ja kui isik on valinud üldmenetluse, siis ei saa teda selle õiguse kasutamise eest rangemalt karistada. Karistus peab vastama süü suurusele ja täitma karistuse eesmärgid. Kohtukolleegium selgitab. Kokkuleppemenetluses mõistetud väiksem karistus ei saa olla n-ö „preemiaks“ üldmenetlusest loobumise eest. KrMS § 238 lg 2 järgi on karistust võimalik vähendada kohtul vaid lühimenetluses, mistõttu peaks üld- ja kokkuleppemenetluses karistuses olema võrreldavad. Inimõiguste konventsiooni artikkel 6 kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele. Isikute erinev kohtlemine pelgalt erineva menetlusliigi valiku tõttu poleks koosõlas ka konventsioonis märgitud ausa ja õiglase menetluse põhimõttega. Vahemärkusena olgu öeldud, et vähemalt VS ja ST kokkulepped ja nende põhjal tehtud otsused, millistega kohtukolleegium tutvus seetõttu, et maakohus olli otsesõnu nendele viidanud kui L.Kiti karistust oluliselt mõjutavatele suunanäitajatele, annavad signaali sellest, et nad said selle eest, et nõustusid kokkuleppele minema, preemiat e nad vabastati vangistusest ja loeti vahi all viibitud ajaga kantuks nö kunstlik šokivangistus ning neile määrati katseag arvestades ärakandmata karistuse pikkust e tegelikult tehti otsused, mis hälbivad oluliselt karistuspraktikas omaksvõetud ja Riigikohtu poolt antud seaduse tõlgendusest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole L.Kitile tunduvalt raskema karistuse mõistmisega üldmenetluses tegemist võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega, sest maakohus võrdleb mitte võrdses olukorras isikute karistusi ja tegelikult ka ise seda jaatades. Ei saa eitada, et selliste väidetega tullakse apellatsioonikohtusse tihti ja ringkonnakohus on ka korduvalt oma seisukoha selles küsimuses oma otsustes välja öelnud. Sestap viitabki kohtukolleegium juba varem öeldud seisukohale ja seda siis AK kuritegeliku ühenduse osas tehtud ringkonnakohtu otsusele 1-16-2411. Kohtukolleegium selgitas toona ja jääb ka praegu selle juurde : Erinevus AP ja AK karistusmäärades on tingitud just sellest, et kohtuotsused, millega karistused mõisteti, on tehtud erinevates menetlusliikides. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et ka AKle pakuti kokkuleppemenetlusega nõustumisel samasugust e 7aastast karistust, nagu ta ise väidab. Teiseks, jah, Riigikohus on oma määruses 3-1-1-96-09 selgitanud, et pelgalt asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub kokkuleppemenetlusega, ei pea tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Samas määruses on aga ka jaatatud seda, et on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märkis kriminaalkolleegium sedagi, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et selles kriminaalasjas, milles eeltsiteeritud seisukoht oli välja öeldud, oli tegemist 9-kuulise vahega kokkuleppemenetluses pakutud ja apellatsioonis taotletud karistuse vahel, kuid tegemist oli süüdistusest ja tehioludest lähtuvalt ka sellise kriminaalasjaga, milles ei olnud ka suurt vahet menetlusökonoomia, aja – ja inimressurssi seisukohast, millises menetluses kohtus asi lahendatakse. Praeguses kriminaalasjas ei ole aga ei ajakulu, menetluskulu ega ka inimressurss võrreldavad. Kohtukolleegium leiab, et AK-le üldmenetluses mõistetud 10 aastat vangistust ja temale väidetavalt kokkuleppemenetluse korral pakutud 7 aastat on proportsioonis võimaliku kokkuleppemenetluses kohtumenetluse ja toimunud kohtumenetluse erinevustega.

Mis puudutab võrdlust G.Okuneviga, kes samuti mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses. Tema karistuseks jäi kuritegeliku ühenduse juhtimise eest 6 aastat vangistust. Mööda ei saa aga minna tõsisasjast, et V.Okunevilt konfiskeertiti vara, mille nimekiri kohtuotsuses moodustab 25 lehekülge ja konfiskeeritud vara väärtus ületab pool miljonit eurot. Selle kohta on kohtukolleegium varasemalt samuti oma seisukoha juba välja öelnud ja seda kaitseväitele, millega viidati kokkeleppemeneltuses tehtud otsusele K asjas. Nimelt, kriminaalasjas 1-195544 rõhutas kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium ei pea ka asjakohaseks kaitsja apellatsioonis esitatud arutlusi teemal, mis puudutab süüdistatavale mõistetud karistuse võrdlust kokkuleppemenetluses mõistetud karistustega. Esiteks rõhutab kohtukolleegium, et isikule, kes ise oma kuriteod hukka mõistab ja neid kahetseb, on riigipoolne hukkamõist väiksem e selline isik saab loota karistuse kergendamisele. Selle väite ehedaks näiteks on kaitsja poolt apellatsioonis võrdlusena toodud kokkuleppemenetluses tehtud otsus Kärbergide kriminaalasjas. On mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Võrreldavad ei ole ka nendes kahes asjas e Kärbergide ja R. Kalashnikovi kriminaalasjades tehtud konfiskeerimisotsustused. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara laiendatud konfiskeerimist, kuivõrd need omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele. Kokkuvõtteks mürgib kohtukolleegium, et rahuldab osaliselt prorkuröri apellatsiooni L.Kitile mõistetud karistsuse osas ja mõistab L.Kitile pikema vangistusmäära ning see kuulub reaalselt ärakandmisele arvestusega, et osa karistusest on L.Kitil kantud. Menetluskulud maakohtus

suurusega, arvestade N.Bleskovile esitatud süüdistuse mahtu. Määratud kaitsja tasu, mis on 10327,20 eurot tuleb maakohtu otsuse kohaselt jätta riigi kanda. Käesoleva otsusega mõistab kohtukolleegium N.Bleskovi süüdi kolmes temale süüdistuses etteheidetud episoodis neljast. Ilmselgelt on KarS § 137 järgi esitatud süüdistus väljapressimise episoodidega tunduvalt väiksemamahulisem ning ning kaitsegevuse toimingutele kulunud aeg lühem. Samas arvestab kohtukolleegium ka seda, et enamus määratud kaitsja tasust tekkis maakohtus just kohtuistungitel tema määratud kaitsja, tol ajal adv. R.Sarve ja tema asenduskaitsjja adv. J.Urrese osalemise tõttu. Kohtuistungeid oli maakohtus väga palju, kuid suur osa nendest kulus ka kuritegeliku ühendusega ja kelmusega seotud tunnistajate/kannatanu ülekuulamisele, millel N.Bleskovil seost ei olnud. Kõiki neid asjaolusid arvestades jätab kohtukolleegium maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasust e 10 327,20 eurost 6327,20 eurot riigi kanda ja mõistab N.Bleskovilt välja 4000 eurot maakohtu menetluses määratud kaitsja tasust. Lepingulise kaitsja õigusabi kuludest tuleb N.Bleskovile hüvitada riigi poolt 720 eurot. Ülejäänud jääb tema enda kanda.

ole see alati nii ning sõltub see mitmetest asjaoludest. Riigikohus on oma otsuses 3-11-24-11 p 10 ja selle kolmes alapunktis pikalt ning arusaadavalt selgitanud, miks erinevalt karistuste liitmisest ei pea alati taastama olukorda, mis oleks samane sellega, kui kuritegusid oleks koos arutatud ja ühe otsusega isik süüdi mõistetud kõigis hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluvates kuritegudes ja millest sõltub sundraha väljamõistmine juhtudel, kui karistus mõistetakse KarS § 65 lg 1 alusel e kui on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga. Sundraha küsimuse otsustamiseks kriminaalasjas, milles mõistetakse karistus KarS § 65 lg 1 alusel kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, ei ole seadusandja eriregulatsiooni kehtestanud, mistõttu ei ole välistatud, et katmaks kriminaalasjade menetlemisega kaasnevaid üldisi menetluskulusid, mõistetakse süüdistatavalt sundraha välja nii varasema kui ka hilisema kohtuotsusega. Seetõttu kriminaalasjades, milles mõistetakse karistus kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, tuleb sundraha väljamõistmise küsimuse lahendamisel lähtuda alati konkreetsest kriminaalmenetlusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Riigikohtu seisukohast ei ole neil juhtudel, kui menetleja on jätnud alusetult kasutamata KrMS § 216 lg 1 p-st 2 tuleneva võimaluse ühendada kriminaalasjad üheks menetluseks eesmärgiga tagada isikule kõiki karistuse mõistmise asjaolusid arvestava liitkaristuse mõistmise ühes kriminaalmenetluses ja sellega seonduvalt sundraha ühekordse väljamõistmise KrMS § 179 sätteid arvestades, kahel korral sundraha väljamõistmine õigustatud. Sellest tulenevalt on aga sellistel juhtudel, kui esinevad objektiivsed asjaolud, miks ei saanud kriminaalasju ühendada üheks menetluseks, topelt sundraha väljamõistmine õigustatud. Tallinna Ringkonnakohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud seda, et objektiivseks asjaoluks, miks ühe isiku poolt toime pandud kuritegusid ei saa arutada ühises menetluses on kõrvuti KrMS § 216 lg 4 ja 5 sätestatud asjaoludele ka olukord, kui isik, kes paneb uue kuriteo toime ajal, kui esimene kriminaalasi on juba saadetud kohtusse, isik on antud kohtu alla, käib kohtumenetlus jne. Selliseid olukordi on ringkonnakohus lahanud oma otsustes 1-22-1346 ja 1-19-3352 ning leidnud, et on põhjendatud teistkordselt sundraha välja mõista. Nii on ka Riigikohus oma otsuses 31-1-43-10 möönnud, et teatud juhtudel võib siiski olla õige lahendada ühe ja sama süüdistatava erinevaid tegusid erinevate kriminaalasjade raames. Seda näiteks juhul, kui isiku ühe teo osas on kohtueelne menetlus jõudnud lõppjärku, samas kui teise teo osas on menetlus veel algstaadiumis. Pregusel juhul selliseid asjaolusid V.Uzlovi ja M.Jürise puhul ei esine. Ehk siis , kokkuvõtvalt nendib kohtukolleegium, et need põhjused, miks kriminaalasju ühe isiku poolt toimepandud kuritegudes ei menetleta ühises menetluses vaid eraldi, ei ole alati tingitud süüdlase käitumisest, vaid ka riigivõimu tegevusest või tegevusetusest kriminaalmenetluses. Viimaste alla kvalifitseeruvad ka need juhused, kui menetlejal on lihtsalt mugavam menetleda kriminaalasju eraldi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kuidagi aktsepteeritav see, et prokuratuur nõustub kokkuleppemenetlusega ka siis, kui osades kuritegudes, milliseid tuleks menetleda koos teistega, isik seda soovib. Asjaolu, et kuritegusid lahendatatkse erinevates menetlustes ei ole kriminaalasja eraldamise auseks ja prokuratuuri teha on, et toimuks ühine menetlus, et karistus mõistetaks ühe otsusega jne. Eelnevalt on kohtukolleegium jube käesolevas otsuses lahanud seda teemat liitkaristuse mõistmise juures. Apellatsioonimenetluse kulud.

Apellatsioonimenetluse kuludeks on kaitsjatasud. Vaidlust ei ole selles, et kõigi süüdistatavate osas on prokuratuur esitanud apellatsiooni ning seetõttu ei pea süüdistatavad ise kandma apelatsioonimenetluse kulusid. Need jäävad riigi kanda N.Bleskovi puhul, keda kaitses määratud korras kaitsjale mõistetakse riigilt välja mõistlik tasu tehtud töö eest. Mõistik kaitsjatasu tuleb riigil hüvitada nendele süüdistatavatele, keda kaitsesid lepingulised kaitsjad. See tuleneb KrMS § 185 lg 2 viimasest lausest. Apellatsioonimenetluses RÕA korras süüdistatavat kaitsnud advokaadi (N.Bleskovi kaitsja adv. M.Senkel) poolt esitatud taotluse õigsuse ja põhjendatuse kontrollimise kohustus lasub ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Süüdistatava N.Bleskovi kaitsja adv. M.Senkel on esitanud taotluse hüvitada tema õigusabi kulud summas 1098 eurot. Kaitsja on esitanud loetelu tehtud toimingutest ja kohtukolleegiumin hinnangul on need olnud vajalikud toimingud ning nendele kulunud ajakulu on mõistlik. Eelkõige arvestab kohtukolleegium just seda, et kaitsja lülitus alles apellatsioonimenetlusse ja tal tuli teha selle võrra kindlasti rohkem tööd kui nendel kaitsjatel, kes osalesid ka juba maakohtu menetluses. Süüdistatava Margo Jürise kaitsja adv. Margo Norman õigusabi kulude hüvitamise taotlust apellatsioonimenetluses ei esitanud. Lepingulistest kaitsjatest on esitanud taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks süüdistatava Lembitu Kitti kaitsja Indrek Repnau ja süüdistatava Valentin Uzlovi kaitsja Aleksei Smelov. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.detsembri 2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1 lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Kohtukolleegium märgib, et loomulikult võivad klient ja teenuse osutaja omavahel kokku leppida ükskõik millistes summades tasu, kuid nagu öeldud, menetluskuluks tunnistab kohus vaid mõistlikus suuruses tasu. Kohtukolleegiumi hinnangul on muidugi tehtud töö kirjeldus muljetavaldav, kuid tulemuses see ei kajastu. Pigem jääb kohtule mulje, kas tegelikult ei ole kaitsja kohtupraktikaga tutvumisel lugenud otsuseid või ei ole neist õigesti aru saanud. Seadusandlusega tutvumine on samuti vahele jäänud Tegemist on kohtukolleegiumi hinnangul argumenteerimata apellatsioonidega, mis sisaldavad suureh hulgal kopeeritud tektsti ning ka viited Riigikohtu lahenditele ei ole asjassepuutuvad jne. Süüdistatava V.Uzlovi kaitsja on oma taotluses näidanud kaitsetoimingud ja nendele kulunud ajakulu järgmiselt. Maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamis epeale kulutas kaitsja 10 tundi. Prokuröri apellatsiooniga tutvumise ja vastuväidete esitamise peale 5 tundi, ringkonnakohtu istungil osales kaitsja 2 tundi. Kokku kulutas kaitsja taotluse kohaselt

apellatsioonimenetlusele 17 tundi ja tunni hind on 100 eurot. Ehk siis kokku taotleb kaitsja kaitsealusele hüvitada 1700 eurot. Sellega, et kohtuistungi aeg on 2 tundi sellega kohtukolleegium nõustub. Ka on loetletud kaitsetoimingud vajalikud ja ning tunnihind mõistlik. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium selle ajakuluga, mis on näidatud maakohtu otsuse lugemiseks, apellatsiooni koostamiseks, prokuröri apellatsiooni lugemiseks ja vastuväidete esitamiseks. V.Uzlovi osas tegi maakohus otsuse kahes epsoodis – kelmuses mõistis süüdi ja kuritegeliku ühenduse liikmelisuses mõistis õigeks. Kokku puudutab maakohtu otsusest V.Uzlovi ca 20 lehekülge. Kaitsja, osales kogu maakohtu menetluses kogu selle menetluse kestel ja oli väga hästi teadlik nii süüdistusest, prokuröri seisukohtadest, mis olid esitatud maakohtus kohtuvaidlustes ning valmistus ka ette maakohtu vaidlusteks, esitades kelmuse osas kirjalikult kaitsekõne 15 leheküljel ja kuritegeliku ühenduse osas 10 leheküljel pluss 1 lehekülg karistuse osas. Kohtukolleegium ei näe suurt vahet maakohtu kaitsekõnel ja apellatsioonimenetluses koostatud dokumentidel. Apellatsiooni argumente pidas kohtukolleegium põhjendamatuteks ninng apellatsioon jäi rahuldamata. Kohtukolleegium peab mõistlikuks ajakuluks maakohtu otsusega tutumisele ja apellatsioonkaebuse koostamisele 4 tundi, prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja vastuväidete esitamisele 3 tundi ja kohtuistungil osalemisele 2 tundi e kokku 9 tundi e hüvitamisele kuulub 900 eurot. Süüdistatava Lembitu Kiti kaitsja Indrek Repnau on esitanud tasutaotluse, milles taotleb Lembitu Kiti kaitsmiseks ringkonnakohtus tunnistada mõistlikuks ajakuluks 22 tundi ja 15 minutit ning hüvitada süüdistatavale arvestusega, et tunnihind on 125 eurot 2781, 25 eurot. Kaitsetoimingud ja nendele kulunud aeg on taotluse kohaselt järgmine. 1)06.01.2023 kohtuotsusega tutvumine 2 tundi, maksumus 250 eurot; 2) 09.01.2023 konsultatsioon 1 tund, maksumus 125 eurot; 3) 18.01.2023 apellatsiooni koostamine 2 tundi, maksumus 250 eurot; 4) 19.01.2023 apellatsiooni koostamine 5 tundi, maksumus 725 eurot; 5) 20.01.2023 apellatsiooni koostamine 5 tundi, maksumus 725 eurot; 6) 27.01.2023 prokuröri apellatsiooniga tutvumine 1 tund, maksumus 125 eurot; 7) 27.01.2023 konsultatsioon 30 minutit, maksumus 62,50 eurot; 8) 27.02.2023 prokuröri apellatsioonikõnega tutvumine 30 minutit, maksumus 62,50 eurot; 9) 06.03.2023 konsultatsioon 30 minutit, maksumus 62,50 eurot; 10) 06.03.2023 ettevalmistus kohtuistungiks 1 tund, maksumus 125 eurot; 11) 06.03.2023 teeside koostamine 2 tundi, maksumus 250 eurot; 12) 07.03.2023 menetluskulude nimekirja koostamine 15 minutit, maksumus 31,25 eurot; 13) 07.03.2023 osalemine kohtuistungil 1 tund ja 30 minutit, maksumus 187,50 eurot; kokku 22 tundi ja 15 minutit, maksumus 2 781,25 eurot Kohtuotsusega tutvumisele kulunud aeg e 2 tundi on mõistlik aeg. Konsultatsioon kaitsealusega pärast maakohtu otsusega tutvumist ja pärast prokuröri apellatsiooniga tutvumist kokku 1 h ja 30 minutit on vajalik kaitsetegevus ja mõistlik aeg. Küll ei pea uuesti süüdistatavaga konsulteerima pärast prokuröri poolt esitatud kohtukõne teesidega tutvumist, sest see on lihtsalt apellatsiooni kordus. Apellatsiooni koostamisele kulutas kaitsja väidetavalt 12 tundi, mis on kohtukolleegiumi hinnangul ilmselgelt ülepaisutatud. Tõsi on see, et apellatsioon on paigutatud 23-le leheküljele, kuid argumenteerituselt on see olematu. Suurem osa e enamus on lihtsalt kopeeritud tekst – erinevad sealhulgas asjassepuutumatud Riigikohtu lahendid, maakohtu otsusest kopeeritud maakohtu seisukohad, kaitsekõne kordus jms. Sellise apellatsiooni koostamise eest ei pea kohtukolleegium võimalikuks ajakulu rohkem kui 3 tundi. Prokuröri apellatsiooniga tutvumine 1 tund on mõistlik aeg, samuti võib nõustuda, et kaitsjal tuli kasvõi silmadega üle lasta prokuröri kõne teesid, mis olid sisuliselt apellatsiooni seisukohtade korduseks, kuid sellele ei kulu üle 15 minuti. Teeside koostamiseks, mis on esitatud ringkonnakohtule on mõistlik aeg 1 tund. Selle ajakulu sisse arvestab kohtukolleegium ka ajakulu, mis taotluses on näidatud ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks, sest ei näe vahet nende kahe kaitsetoimingu vahel. Menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud 15

minutit on põhjendatud ja kohtuistungi ajaks loeb kohtukolleegium 2 tundi nagu seda näitab kohtuistungi protokoll. Seega peab kohtukolleegium põhjendatud ajakuluks vajalikele kaitsetoimingutele 11 tundi, mis teeb rahalises vääringus arvestusega, et müistlik tunnitasu on 125 eurot – 1375 eurot. Kohtukolleegium arvestab ajakulu hindamisel eelkõige apellatsiooni argumenteeritust, samuti seda, et kaitsja on osalenud maakohtu menetluses ja midagi uut ja üllatavat tema jaoks prokuröri poolt koostatud apellatsioonis ei olnud. Samuti ei pidanud ta ise uuesti vaeva nägema kaitseteeside väljatöötamisel, sest oli koostanud ka kirjaliku kaitseküne maakohtus, mis on suuresti kattuv pluss kopeeris juurde juba teiste poolt nö koostatud tekste. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 2,4; § 338 p-st 2;§ 339 lg 2; § 340 lg 4 p 2,3,4,5 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse 15.detsembrist 2022 ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

/ allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.