Liiklussüüteod

Andre Reino süüdi tunnistada KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 8 (kaheksa) kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Andre Reinole mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 5 (viis) kuud ja 10 (kümme) päeva. KarS § 65 lg 2 ja § 75 lg 5 alusel moodustada liitkaristus Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 02.02.2021 otsusega nr 1-20-9420 mõistetud ja Pärnu Maakohtu 09.07.2022 määrusega täitmisele pööratud karistusega, liites käesoleva otsusega mõistetud karistusele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 02.02.2021 otsusega mõistetud ja Pärnu Maakohtu 09.07.2022 määrusega täitmisele pööratud vangistuse ärakandmata osa 10.01.2023 seisuga, s.o vangistus 1 aasta 9 kuud ja 24 päeva, suurendades üksikkaristustest raskeimat ja mõista kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud ja 4 (neli) päeva ja Harju Maakohtu 02.02.2021 otsusega mõistetud liitkaristuse osaks olev rahaline karistus 51 (viiskümmend üks) päevamäära ulatuses, s.o 535 (viissada kolmkümmend viis) eurot ja 50 (viiskümmend) senti. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistus, s.o Andre Reino kahtlustatavana kinnipidamise aeg 11.12.2021, s.o 1 (üks) päev, lugedes mõistetud ja kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud ja 3 (kolm) päeva, millise ärakandmist arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 11.01.2023. Liitkaristuse osaks olev tasumata rahaline karistus 51 (viiskümmend üks) päevamäära ulatuses, s.o 535 (viissada kolmkümmend viis) eurot ja 50 (viiskümmend) senti viiakse KarS § 64 lg 2 alusel täide iseseisvalt. KarS § 50 lg 1 p 1 ja § 424 lg 3 alusel kohaldada Andre Reino suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 (kolm) kuuks. KarS § 55 kohaselt lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Kriminaalasja kohtueelsel menetlusel 09.07.2022 Andre Reino suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld kuni 09.07.2023 tühistada vangistuse täitmisele pööramisest tulenevalt tõkendi kohaldamise aluse äralangemise tõttu. Andre Reinolt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 3, 4 ja 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1087 (tuhat kaheksakümmend seitse) eurot ja 50 (viiskümmend) senti; - määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelsel menetlusel 200 (kakssada) eurot ja 40 (nelikümmend) senti ning kohtumenetlusel 129 (sada kakskümmend üheksa) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, kokku kaitsjale makstud tasu 330 (kolmsada kolmkümmend) eurot; - joobeseisundi tuvastamise kulu 49 (nelikümmend üheksa) eurot; s.o kokku menetluskulu 1466 (tuhat nelisada kuuskümmend kuus) eurot ja 50 (viiskümmend) senti, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „Andre Reino, 1-227933, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse

kohtuistungil kätteandmise võimatusel Andre Reinole tema kinnipidamiskoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi nr 7.1-3/434 kulu 765 (seitsesada kuuskümmend viis) eurot jätta süüdistatavalt välja mõistmata, jättes selle menetluskulu KrMS § 180 lg 1 ja 3 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Kaitsja leidis, et süüdistus on põhjendatud, lühimenetluse kohaldamiseks takistusi ei näe ning prokuratuuri tõendid on lubatavad.

alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Antud juhul oli isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus vähemalt 2,45 mg/g, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Andre Reino rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Andre Reino mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Andre Reino oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Andre Reinole KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatav ülekuulamisel ütlusi anda ei soovinud. Samas nähtub tunnistaja M. J.e ütlustest, et nägi enda ees liikumas sõidukit, mille juht ei tulnud sõiduki juhtimisega toime ning hiljem tuvastati, et sõidukit juhtis süüdistatav, kellel tuvastati alkoholijoove. Arvestades süüdistatava seisundit ning joobe suurust saab asuda seisukohale, et süüdistatavale oli üheselt aru saadav, et ta on juhile keelatud seisundis ning sellest saab järeldada, et süüdistatav oli eelnevalt suures koguses alkoholi tarvitanud. Seega ei saanud talle tulla ka üllatuseks, et sisse joodud alkohol tekitab joobe. Isikuna, kellele on omistatud juhtimisõigus, on ta teadlik ka sellest, et sellises seisundis sõiduki juhtimine on keelatud ning selline käitumine karistatav. Sellest järeldab kohus, et Andre Reino käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub, või vähemalt pidas seda võimalikuks. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Andre Reino pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

menetluskulude hüvitamise näol, millele lisanduvad välja mõistetavad menetluskulud käesolevas asjas. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Seejuures on süüdistataval senini tasumata varasema kohtuotsusega mõistetud rahaline karistus, mis on liidetud hilisema kohtuotsusega mõistetud karistusega. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist vangistuse kandmise ajal. Seega olukorras, kus süüdistataval on minimaalse sissetuleku puhul kriminaalmenetlusega kaasnevad kulud ning ka varasem rahaline karistus on jäetud tasumata, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada, kuivõrd selline karistus ei oleks täidetav ning senini on süüdistatav ka varasema rahalise karistuse jätnud täitmata, s.t rahaline mõjutamine kui karistusliik ei ole süüdistatavat oodatud viisil mõjutanud. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust mõõdetavate suuruste korral hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes grammis veres mitte vähem kui 2,45 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud joobeseisundi alammäära on ületatud olulisel määral. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suuruselt üle keskmise. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses ütluste andmisest keeldunud. Seevastu leiduvad kriminaaltoimikus mitmeleheküljelised kirjad, mis on pealkirjastatud kahetsuskirjadena ja sisaldab endas süüdistatava elukäigu kirjeldust viimaste kuude jooksul. Samas on tegemist käsikirjalise kirjatükiga ning seda ei ole fikseeritud vastavalt menetlusnõuetele ülekuulamisprotokollis. Kohus saab kahetsusena arvestada vaid kohtuistungil avaldatud kahetsust, mis on protokollitud ning jätab menetlejale saadetud kahetsuskirja tähelepanuta. Kohtul puudub alus kohtuistungil avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Süüdistatava karistusandmetest nähtuvalt on süüdistataval kolm kehtivat kriminaalkaristust. Seejuures karistati süüdistatavat 2019. aastal vangistusega, mis jäeti tingimisi kohaldamata. Kohtu määratud katseajal pani süüdistatav toime uue kuriteo ning vältimaks süüdistatavale mõistetud vangistuse täitmisele pööramist mõisteti süüdistatavale rahaline karistus. Sellele järgnevalt karistatid süüdistatavat 02.02.2021 otsusega taas vangistusega, mis jäeti tingimisi kohaldamata, allutades süüdistatava käitumiskontrollile, kuid süüdistatavale mõistetud karistus pöörati täitmisele, kuivõrd süüdistatav ei järginud käitumiskontrolli nõudeid, mis oligi karistuse täitmisele pööramata jätmise tingimuseks. Seejuures pani süüdistatav käesoleva kriminaalasja tõendamisesemeks oleva kuriteo toime samuti temale viimase kohtuotsusega määratud katseajal. Sellised karistusandmed viitavad üheselt süüdistataval õiguskuulekuse puudumisele. Selline asjaolu peaks kohtu arvates samuti mõjutama karistuse rangust. Samas on menetlusesemeks oleva kuriteo puhul tegemist

teiseliigilise kuriteoga, mistõttu ei tingi süüdistatava karistusandmed vajadust mõista karistust üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Mis puudutab üldpreventiivset eesmärki, siis leiab kohus, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt on teistel liiklejatel õigus eeldada, et liikluses ei osale juhid, kes on juhile keelatud seisundis. Juhul, kui osalevad, siis on teistel liiklehatel õigustatud ootus, et sellised juhid kõrvaldatakse liiklusest ning neile mõistetakse karistus, mis tagab õiguskorra ja teiste, õiguskuulekate liiklejate turvatunde. Seega ei saa ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtudes asuda seisukohale, et süüdistatava poolt toimepandusse tuleks suhtuda leebelt. Kuigi süüdistatava süü on üle keskmise ning süüdistatav on toimepandut kahetsenud, mida kohus arvestab kergendava asjaoluna, leiab kohus, et süüdistatavale võib karistuse mõista alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kuivõrd süüdistatav on temale inkrimineeritud süüteo toime pannud eelmise otsusega määratud katseajal ja ärakandmata karistus on juba käitumiskontrolli nõuete täitmata jätmise tõttu täitmisele pööratud, ei ole enam võimalik süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise küsimust kaaluma hakata. Liitkaristus Kriminaalasjas leiduvatest tõenditest nähtuvalt on süüdistatav temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud 11.12.2021. Harju Maakohtu 02.02.2021 otsusest nr 1-20-9420 (tl 51-53) nähtuvalt karistati süüdistatavat KarS § 199 lg 2 p 9 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 4 kuud, millest loeti ära kantuks eelvangistus 3 päeva ning ärakandmata karistuseks loeti vangistus 3 kuud ja 27 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 27.02.2020 otsusega nr 1-20-1555 otsusega mõistetud ja ärakandmata vangistus 1 aasta 11 kuud ja 29 päeva ning tasumata rahaline karistus 51 päevamäära ulatuses ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti vangistus 2 aastat 3 kuud ja 26 päeva ja rahaline karistus. Mõistetud vangistus jäeti süüdimõistetu suhtes KarS § 74 lg 1, 3 ja 5 alusel 3 aastase katseajaga kohaldamata ning süüdimõistetu allutati elektroonilisele valvele ja käitumiskontrollile. Pärnu Maakohtu 09.07.2022 määrusega pöörati ärakandmata vangistus täitmisele karistuse kandmise aja algusega alates 08.07.2022. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas tõendamisesemeks oleva kuriteo pani süüdistatav toime Harju Maakohtu 02.02.2021 otsusega määratud katseajal, tuleb taaskord kohaldada KarS § 65 lg 2 sätteid. KarS § 65 lg 2 sätestab, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg 2, 4, 5 sätestatut. Seega tuleb käesoleva otsusega mõistetavale karistusele liita Harju Maakohtu 02.02.2021 otsusega mõistetud ja Pärnu Maakohtu 09.07.2022 määrusega täitmisele pööratud karistuse ära kandmata osa kohtuotsuse kuulutamise kuupäevale eelneva aja seisuga, s.o 1 aasta 9 kuud ja 24 päeva ning Harju Maakohtu 02.02.2021 otsusega mõistetud liitkaristusena osana mõistetud ja tasumata rahaline karistus 51 päevamäära, s.o 535, 50 eurot, mis viiakse KarS § 64 lg 2 kohaselt täide iseseisvalt. Lisakaristus Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud üle keskmisena KarS § 424 lg 1 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kriminaalasja materjalide kohaselt tuvastati süüdistataval alkoholisisaldus veres mitte vähem kui 2,45 mg/g, mis ületab LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud alkoholijoobe alammäära oluliselt, s.t süüdistatav oli sõidukit juhtides keskmises joobes. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 või lg 2 sätestatud väärtegude, s.o lubatud alkoholipiirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval kehtivaid karistusi ei ole, mistõttu karistusandmed lisakaristuse kohaldamist rakendama ei sunniks. Samas peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd süüdistatava veres tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 2,45 mg/g, siis on tegemist mitte piirmäära olulise ületamisega, vaid alkoholijoobega, mis oli keskmine ning sellises seisundis sõiduki juhtimine näitab isiku hoolimatut suhtumist oma teosse. Peale selle peab karistuse mõistmisel arvestama ka üldpreventiivse eesmärgiga, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega ja selleks on ka eesmärk kaitsta liikluskorda, mille eiramine põhjustab ohu teistele liiklejatele. Seejuures peab karistus andma ka üldsusele signaali selle kohta, et liiklust ohustanud juhid kõrvaldatakse lisakaristust kohaldades liiklusest, mis peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet. Arvestades seda, kuidas süüdistatav tunnistajate ütluste kohaselt sõidukiga liikles ja sellega toime ei tulnud, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on käesolevas kriminaalasjas oluline ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt ja kõik asjaosalised saavad aru, et selline käitumine ei jää karistuseta ja selline ohtlik juht kõrvaldatakse ka mõneks ajaks liiklusest. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Kuigi süüdistatav väitis, et talle on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks, viidates sellele, et ta töötas xxxx ja saaks vangistuse kandmiselt vabanemise järgselt taas töötada xxxx, leiab süüdistatav, et selline põhjendus ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmisel. Juhtimisõigust ei saa ära võtta vaid KarS § 50 lg 2 sätestatud asjaolu esinemisel, kuid käesolevas kriminaalasjas sellise asjaolu esinemist tuvastatud ei ole. Kui isikule on juhtimisõigus eluliselt vajalik, käitub isik juhina liikluses viisil, mis välistab teiste liiklejate ja nende vara ohustamise ja juhtimisõigusest ilmajäämise. Käesoleval juhul käitus süüdistatav täpselt vastupidi. Lisaks selgitas süüdistatav, et ta töötas xxxx vaid kolm kuud ning see töö lõppes kuriteo toimepanemise päeval, s.o 11.12.2021. Seega arvestades seda, et süüdistatav peeti

tagaotsitavana kinni 08.07.2022, siis on xxxx töötamisest käesolevaks ajaks möödunud üle aasta ning kohtul puudub igasugune veendumus selles, et pärast kaheaastase vangistuse ärakandmist, s.o kolme aasta möödumisel viimasest xxxx töötamise ajast saab süüdistatav uuesti xxxx töötada. Süüdistatava karistuse kandmiselt vabanemise ajaks võib olla väga palju muutunud nii majanduslikus mõttes kui ka süüdistatava mõttelaadis. Seega ei saa kohus süüdistatava põhjendustega juhtimisõiguse vajalikkusest arvestada. Arvestades aga süüdistatava karistusandmeid ning süüdistatava kahetsust, peab kohus võimalikuks vaatamata üle keskmise süüle kohaldada süüdistatava suhtes lisakaristust KarS § 424 lg 3 sätestatud alammääras.

tõendeid, vaid tuvastati kriminaalmenetluse jätkamise võimalikkus, mistõttu ei pea kohus õigeks selle menetluskulu väljamõistmist süüdistatavalt ning see menetluskulu tuleb jätta süüdistatavalt välja mõistmata ning KrMS § 180 lg 1 ja 3 alusel riigi kanda. Kohus leiab, et välja mõistetavate menetluskulude suurusest ja süüdistataval püsiva legaalse sissetuleku puudumisest ning mõistetava liitkaristuse pikkusest lähtuvalt esinevad alused võimaldada menetluskulude hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12) kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kohus saab aru, et süüdistatav ei pruugi ka pikaajalist vanglakaristust kandes olla igapäevaselt tööga hõivatud ja saada sissetulekut, kuid pikemat tähtaega menetluskulu hüvitamiseks kohus anda ei saa, kuivõrd seadus ei võimalda pikema tähtaja määramist. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.