B2 Impact OÜ hagi O O vastu põhivõlgnevuse, intressi ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
3 921,56 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ, registrikood 11542046), asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn, lepinguline esindaja A-L V, e-post xxx Kostja O O (isikukood xxx), elukoht xxx
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt O O hageja B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 3 000 eurot, intress 8,42 eurot ja viivis perioodi 11.02.2022 kuni 15.08.2023 eest 234,46 eurot.
3.Jätta menetluskuludest 83% kostja kanda ja 17% hageja kanda.
4.Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 377,65 eurot (käibemaksuta).
5.Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 2 1 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui
kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hagi esitamise ajal ärinimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 16.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse O O (kostja) vastu 3 614,16 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas 27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 16.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3 000 eurot, intressi 302,75 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 12.11.2022–10.02.2023 eest) 618,81 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. 12.10.2023 kohtumäärusega keeldus kohus sissenõudmiskulude 50 eurot osas menetlusse võtmisest. Hagiavalduse kohaselt võimaldas xxx kostjale laenulimiidi kasutamist, mida kostja kasutas kuupäevadel 12.10.2022, 13.10.2022 ja 14.10.2022 kokku 3 000 euro ulatuses. Leping sõlmiti määramata ajaks, kus tasumisele kuulub miinimummakse 15 päeva jooksul arve väljastamisest. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 48,90%. Kostja tagasimakseid ei teinud. xxx edastas kostjale 26.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja tähtajaks minimaalset tagasimakset ei tasunud, luges krediidiandja lepingu üles öelduks 10.02.2023. xxx loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 02.03.2023 kirjaga. Hageja nõuab viivist põhivõlalt (3 000 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates 11.02.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 40,4785% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 618,81 eurot.
3.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 29.11.2023 väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
4.Kohus märkis 20.03.2024 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja ümberarvestuse tegemiseks.
5.Hageja jäi 19.04.2024 menetlusdokumendis seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Hageja ümberarvestust ei esitanud, kuivõrd hagejal puudub pädevus nõutavate ümberarvestuste tegemiseks.
6.13.06.2024 määrusega teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 3 000 eurot, intressi 302,75 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviseid (perioodi 12.11.2022–10.02.2023 eest) 618,81 eurot.
8.Kohus tuvastas, et xxx ja kostja sõlmisid lepingu, mille alusel võimaldati kostjal kasutada laenulimiiti kokku 3 000 eurot (dtl 34-35). Leping on sõlmitud panga iseteeninduskeskkonnas. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja laenu tagasimakseid teinud.
9.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 48).
10.xxx ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
11.Kohus tuvastas, et esimese väljamakse kuupäeva 12.10.2022 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 48,90%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (48,90%) VÕS § 406 2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
12.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403 4 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud
andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb
vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
13.Kohus selgitas 22.08.2023 kohtumääruses hagejale muuhulgas, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 54-57).
14.Hagiavaldusest ja hageja 13.09.2023 vastusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
14.1.Hageja selgituse (dtl 61-63) kohaselt tegi krediidiandja enne laenu andmist päringud avalikesse andmebaasidesse, sh Creditinfosse (dtl 215-216). Lisaks on hageja esitanud kostja konto väljavõtte (dtl 99-214), kuid ei ole oma avaldustes välja toonud konkreetseid faktilisi asjaolusid, mida krediidiandja tuvastas kostja krediidivõime hindamisel (sh kostja regulaarse sissetuleku, majapidamiskulude ja rahaliste kohustuste suurus), ehkki kohus on nende asjaolude välja toomise vajadust selgitanud 22.08.2023 määruses (dtl 56). Hagimaterjalidest ei selgu, milline oli laenu andmisel kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Pole tuvastatav, et laenuandja oleks selgitanud välja, milline on kostja sissetulekuallikas ja kas tegemist on regulaarse sissetulekuga. Samuti ei ole krediidiandja välja selgitanud kostja igakuiste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu. Ilma regulaarse sissetuleku ning majapidamiskulude ja kohustuste suurust välja selgitamata ei olnud krediidiandjal võimalik veenduda kostja maksevõimelisuses. Kohus märgib, et kostja konto väljavõttega tutvumisel ei teki veendumust kostja maksevõimes: nimelt võib konto väljavõtte põhjal järeldada, et kostja regulaarseks sissetulekuks olid töövõimetoetus kuni 506,23 eurot (sageli ka väiksem summa) ja sotsiaaltoetus 34 eurot; kontolt nähtub arvukalt teadmata sisuga makseid Google’ile (kulutuste suurus ja sagedus võib viidata ebamõistlikule kulutamisele või ka mängusõltuvusele); regulaarsete majapidamiskulude suurus ei ole tuvastatav. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ei piisa vaid konto väljavõtte kogumisest ja registripäringutest, vaid krediidiandja peab kogutud andmeid ka analüüsima ja vajadusel küsima tarbijalt täpsustavaid andmeid ja selgitusi. Praegusel juhul krediidiandja seda ei teinud.
14.2.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 403 4 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 403 4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).
15.Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset alates laenulimiidi kasutamisest. Esimene väljamakse tehti 12.10.2022. Kostja kohustus 15 päeva jooksul arve väljastamisest miinimummakse tasuma. Kostja viivitas kolme järjestikuse osamakse tasumisega. Krediidiandja saatis kostjale 26.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale
täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 47). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja lepingu üles öelduks 15. päeval pärast ülesütlemise hoiatuse saatmist, s.o 10.02.2023. Neil asjaoludel saab lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks. Seega oli lepingu üldtingimuste punktist 11.2 tulenev ülesütlemise eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut).
16.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).
17.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Lepingu kohaselt kehtis esimesel 30 päeval alates lepingu sõlmimise päevast intressimäär 0% aastas. Seadusjärgne intressimäär oli 12.11.2022–31.12.2022 0% ja 01.01.2023–10.02.2023 2,5%. Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 40,4785% aastas ja 0,1109% päevas. Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest. Intressiarvestuse aluseks olev tehe on järgmine: 01.01.2023–10.02.2023: 3 000 × 2,5% ÷ 365 × 41 päeva = 8,42 eurot.
18.Seega tuleb kostjalt VÕS § 4034 lg 7 ja § 94 alusel välja mõista intress 8,42 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude 294,33 euro ulatuses (302,75 – 8,42).
19.Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 11.02.2024 kuni hagi esitamiseni (15.08.2023). Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 40,4785% aastas.
19.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
19.2.Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda seadusjärgsest määrast.
19.3.Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 12.11.2022–31.12.2022 viivisemäär 8% aastas (0% + 8% = 8%), 01.01.2023–30.06.2023 10,5% aastas (2,5% + 8% = 10,5%) ja 01.07.2023 kuni hagi esitamiseni (15.08.2023) 12% aastas (4% + 8% = 12%). Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised: 1) 12.11.2022–31.12.2022: 3 000 × 8% ÷ 365 × 50 päeva = 32,88 eurot; 2) 01.01.2023–30.06.2023: 3 000 × 10,5% ÷ 365 × 181 päeva = 156,21 eurot; 3) 01.07.2023–15.08.2023: 3 000 × 12% ÷ 365 × 46 päeva = 45,37 eurot.
19.4.Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 15.08.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 234,46 eurot (32,88 + 156,21 + 45,37). Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 384,35 euro ulatuses (618,81 – 234,46).
20.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 3 000 eurot, intressi 8,42 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 234,46 eurot. Muus osas (678,68 eurot) jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
21.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
21.2.Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas kohus ligikaudu 83% (3 242,88 ÷ 3 921,56 eurot × 100% = 82,69%). Seega jäävad menetluskulud 83% ulatuses kostja kanda ning 17% ulatuses hageja kanda (100% – 83% = 17%).
22.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
23.Hageja menetluskuluks on riigilõiv 455 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud. Tsiviilasja hagihind on 3 921,56 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 4 000 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 455 eurot. Tasutud riigilõiv 455 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 83%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 455 × 83% = 377,65 eurot.
24.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
25.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
26.Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. (allkirjastatud digitaalselt)
Helina Mark kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.