Liiklussüüteod

KarS § 69 lg 4, 6 ja 7 alusel allutada Aleksandr Tretjakov üldkasuliku töö tegemise ajal käitumiskontrollile ning Aleksandr Tretjakovile mõistetud ja ärakandmata karistust ei pöörata täitmisele kui süüdimõistetu ei pane üldkasuliku töö tegemise ajal toime uut kuritegu ja järgib KarS § 75 lg 1 p-des 1 kuni 6 ettenähtud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 2 ja 8 sätestatud kohustusi Tallinna vangla Lääne-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Pärnu mnt 142, Tallinn, tel.: 663 7076, e-post: [email protected]).

Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15

päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Tretjakoviga. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus oli 1,28 mg/l (lõplik tulem 1,40 mg/l +/- 0,12 mg/l). Juhil puudus vastava kategooria juhtimisõigus. Kahtlustatava Aleksandr Tretjakovi ütluste (tl 27-29) kohaselt tunnistab ta oma süüd ning kahetseb oma tegu. Selgitab, et 05.11.2021 alustas alkoholi joomist samal päeval umbes kella 18.10 paiku pärast tööpäeva lõppu, jõi ära 0,5l õlut, peale mida kahepeale 0.5l viina. Lõpetas alkoholi joomise kella 19-20.00 paiku. Töö juurest Peterburi teelt sõitis Tehnika tn kella 18.45 paiku, Tehnika tn tuttava maja juures tarvitas alkoholi. Sealt hakkas koju xxxx tn sõitma, kellaaega ei oska öelda. Sõpruse pst pidas politseipatrull ta kinni, esitas sõiduki dokumendid, juhilube anda ei olnud, kuna tal ei ole neid. Indikaatorvahendiga tuvastati, et ta on alkoholi joobes. Tõenduslikku alkomeetrisse puhudes oli tulemus 1,28mg/l. Sõiduk xxxx reg. märgiga xxxx kuulub tema ülemusele, kes usaldas neile auto, kuna paarilisel on load olemas. Sel päeval oli paariline veel rohkem purjus, läks ta ise sõiduki rooli. Seega kinnitab eeltoodud tõendikogum, et sõiduk, mille juhikohal Aleksandr Tretjakov istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Aleksandr Tretjakov mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt toimetati süüdistatav Lääne-Harju politseijaoskonda Rahumäe tee 6/1, Tallinn, Harjumaa, kus tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt (tl 11-12) kasutati 05.11.2021.a kella 23.40 kuni 23.44 ajal menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0085 (taatlustunnistuse nr TTRC21/00085). Tõendusliku alkomeetri näidud olid esimesel juhul 1,43 mg ja teisel juhul 1,40 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,12 mg/l, seega lõpptulemus 1,28 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja E. G. (tl 15), kasutades taadeldud mõõtevahendit (tl 13-14), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Aleksandr Tretjakov rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,75 milligrammi ühe liitri kohta. Antud juhul oli isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus vähemalt 1,28 mg/g, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Aleksandr Tretjakov rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Kaitsja asus seisukohale, et kriminaalasjas koostatud dokumentaalsed tõendid ei pruugi olla lubatavad. Joobe tuvastamise kohta on koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, väljatrükk. Tavaliselt on tunnistajaks isik, kes on sündmust näinud või politseiametnik, kes on isiku kinni pidanud. Juhtub nii, et isiku kinni pidanud politseiametnik teeb ka vajalikud dokumendid ja kuulatakse üle tunnistajana, kuid see ei ole lubatav. Viimasel hetkel on politseinikud aru saanud, et see probleem võib olla, osa dokumente on koostatud tunnistaja F. L. poolt, isikusamasuse tuvastamise protokoll, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, see tõend ei ole kohane, selles ei ole vaidluse kohta. F. L. on asunud koostama ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, käekiri on sama. Kohus peab kaitsja etteheidetele vajalikuks märkida alljärgnevat. Kaitsja on leidnud, et indikaatorvahendi kasutamise protokoll ei ole tõendina lubatav, kuivõrd seda ei saa kriminaalmenetluses tõendina kasutada. Kohus peab vajalikuks märkida, et vaatamata kõrgema kohtu ammustele lahenditele indikaatorvahendi näidu lubatavuse kohta näeb Korrakaitseseadus otseselt ette kohustuse kontrollida isiku seisundist indikaatorvahendiga ning positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse

alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde (korrakaitseseaduse § 38). Seega juhul, kui kohapeal ei ole tõenduslikku alkomeetrit, siis tulebki isikut kontrollida indikaatorvahendiga. Kui alkoholi tarvitamise tunnuseid ei tuvastata, ei koostata ka indikaatorvahendi kasutamise protokolli. Kui on aga kahtlus vaatamata negatiivsele tulemusele, koostatakse indikaatorvahendi protokoll, millele märgitakse näit ja täidetakse joobele viitavate tunnuste kirjeldus, misjärel võidakse kasutada mõnda teist liiku indikaatorvahendit muude ainete tuvastamiseks. Positiivse näidu korral koostatakse aga indikaatorvahendi kasutamise protokoll, milles kirjeldatakse ka joobeseisundile viitavaid tunnuseid ning see protokoll ongi alusdokumendiks selleks, et isikut kontrollida kas tõendusliku alkomeetriga või tervishoiuteenuse osutaja juures. Sama indikaatorvahendi kasutamise protokolli koostamise tõttu on ka kogu protseduur jälgitav algusest peale ning on tuvastatav põhjus miks isikut asuti kontrollima tõendusliku alkomeetriga. Arvestades seda, et indikaatorvahendi kasutamine on oluliselt kiirem kui alkomeetri kasutamise protseduur, siis saab indikaatorvahendi kasutamisega välja selekteerida isikud, keda tuleb täiendavalt kontrollida. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et igas patrullsõidukis tõenduslikku alkomeetrit ei ole ning isik tuleb selle juurde toimetada. Seejuures on joobe tuvastamisel tõendiks kriminaalmenetluses tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ühes väljatrükiga ja süüdistatavat ei süüdistatagi selles, et tema joove on tuvastatud indikaatorvahendi kasutamise protokolliga. Indikaatorvahendi protokolli lisamine on aga vajalik kui esialgselt on kahtluse tekkimisel kasutatud indikaatorvahendit. Vastasel juhul esitaks kaitsja etteheite, miks üldse asuti tõenduslikku alkomeetrit kasutama kui isikut ei olnud eelnevalt indikaatorvahendiga kontrollitud. Seetõttu jätab kohus kaitsja väite indikaatorvahendi kasutamise protokolli kui lubamatu tõendi kohta tähelepanuta. Mis puudutab väidet, et tunnistajaks on sama isik, kes on olnud erinevate protokollide koostaja ja väidetavalt on sama käekirjaga koostatud ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, siis peab kohus vajalikuks juhtida kaitsja tähelepanu, et see protokoll peabki olema koostatud F. L.e käekirjaga, kuivõrd tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt ongi menetlustoimingu protokollijaks F. L.. Sama protokolli kohaselt on olnud mõõtjaks E. G., mis nähtub ka alkomeetri väljatrükist. Et protokollija on enda nime kirjutamist alustanud mõõtja andmetele, ei muuda tõendit lubamatuks. Kuivõrd tõendusliku alkomeetri kasutamiseks on vajalik mõõtjast ametniku individuaalne kood, siis näitab väljatrükk seda, kes on alkomeetri sisse lülitanud ja mõõtmise teostanud. Seega on mõõtjaks E. G. ja protokollijaks ning tunnistajaks F. L. ning kohus ei näe kaitsja viidatud tõendites mingit vastuolu ega ka lubatavuse küsimust. Seetõttu jätab kohus kaitsja väited tähelepanuta. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Aleksandr Tretjakovi mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Aleksandr Tretjakov oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Harju Maakohtu 30.10.2019 otsuse nr 1-19-8172 (tl 20-22) kohaselt karistati Aleksandr Tretjakovi KarS § 424 lg 1 järgi vangistusega 6 kuud, KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks loeti vangistus 5 kuud ja 28 päeva. KarS § 74 alusel ei pööratud mõistetud vangistust täitmisele, kui A. Tretjakov ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab temale käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid. Karistus on täidetud 11.12.2020 (tl 19). KarRS § 24 lg 1 p 6 kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi kui tähtajalisest vangistusest või rahalisest karistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. KarRS § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistusregistri andmete kohaselt olid süüdistatava karistusandmed uue süüteo toimepanemise ajal kehtivad ja süüdistatavale süüks arvatud kuriteo toimepanemise ajaks ei olnud 30.10.2019 kohtuotsusega mõistetud karistus kustunud.

Sellest tulenevalt on süüdistatava puhul tegemist KarS § 424 lg 2 sätestatud olukorraga, s.o süüdistatav on KarS § 424 lõikes 1 nimetatud kuriteo toime pannud korduvalt, s.t on KarS § 424 lg 2 märgitud isikuks. Aleksandr Tretjakovile KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Aleksandr Tretjakov oli vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid sellest hoolimata otsustas autoga sõitma minna (tl 27-29). Samamoodi, olles eelnevalt samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud, oli ta teadlik ka sellest, et selline õigusvastane käitumine on karistatav. Seega oli süüdistatav teadlik nii teo keelatusest kui ka karistatavusest. Sellest järeldab kohus, et Aleksandr Tretjakovi käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub, või vähemalt pidas seda võimalikuks. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Aleksandr Tretjakov pani toime korduva mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kohtu arvates teiste liiklejate teadmine, et riik reageerib ohtliku liikleja käitumisele viisil, mis piirab õigusvastaselt käitunud isiku vabadust, peaks sundima nii konkreetset isikut kui ka teisi liiklejaid edaspidisele õiguskuulekusele ja selline riigi reageering peaks suurendama õiguskuulekate liiklejate turvatunnet. Puutuvalt võimalusse, et karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest, juhib kohus tähelepanu ka karistusregistri väljavõttele (tl 19), mille kohaselt on süüdistataval 1 kehtiv kriminaalkaristus, muuhulgas KarS § 424 toimepandud kuriteo eest. KarS § 424 lg 2 näeb karistuse ette just juhul, kui tegemist on korduva samalaadse õigusvastase käitumisega, mistõttu riigi rangem reageering õigusvastaselt käituva isiku mõjutamiseks sisaldub juba KarS § 424 lg 2 sätestatud rangemas sanktsioonis. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava keskmine süü, tema karistusandmed ning süüteo tehiolud annavad aluse mõista süüdistatavale karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Arvestades süüdistatava kahetsust peab kohus võimalikuks mõista karistuse mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. KarS § 424 lg 4 p 1 kohaselt ei ole KarS § 424 lg 2 puhul karistuse täielik tingimuslik vabastamine lubatud, seega peab mõistetav vangistus olema määratud ära kandmisele vähemalt osaliselt. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 19) nähtub, et süüdistataval on üks kehtiv kriminaalkaristus, mis on mõistetud KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ja süüdistatavale määratud katseaeg lõppes 11.12.2020. Kohus leiab, et kuigi kriminaalhooldaja on teinud kohtueelses ettekandes ettepaneku karistada isikut vangistusega, kuivõrd süüdistatav ei ole oma alkoholiprobleemist aru saanud ja ta on korduvalt olnud nii katseajal kui ka teinud üldkasulikku tööd, siis kohtule esitatud karistusandmete kohaselt on süüdistataval vaid üks kehtiv kriminaalkaristus. Seetõttu peab kohus need väited jätma tähelepanuta, kuivõrd kohus ei sa arhiveeritud karistusi arvestada. Seejuures on leitud, et süüdistatav on korduvalt rikkunud alkoholi tarvitamise keeldu ja teda on hoiatatud, kuid kriminaaltoimikus olevatest karistusandmetest nähtuvalt ei ole süüdistatavale mõistetud karistust täitmisele pööratud. Juhul, kui süüdistatav oleks käitunud kriminaalhooldust takistavalt, siis oleks kriminaalhooldaja esitanud ka erakorralise ettekande karistuse täitmisele pööramise ettepanekuga. Kohtul sellised andmed puuduvad. Süüdistatav avaldas kohtuistungil soovi teha üldkasulikku tööd, olles nõus võtma endale ka kohustused hoiduda alkoholi tarvitamisest, kui ka läbida sotsiaalprogramm. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd süüdistatav on kaotanud töö ning on töötuna registreeritud, siis peab kohus võimalikuks mõistetava karistuse siiski vaatamata kriminaalhooldaja seisukohale, asendada üldkasuliku tööga ja allutada süüdistatav taas kriminaalhooldusele, pannes talle ka asjakohased kohustused, sundimaks süüdistatavat oma ellusuhtumist ja harjumusi muutma. Kui süüdistatav üldkasuliku töö tegemise või kontrollnõuete või kohustuste täitmisega hakkama ei saa, siis tuleb süüdistatavale mõistetav karistus täitmisele pöörata ning selle eest peab hoolitsema juba käitumiskontrolli korraldav kriminaalhooldaja. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse märgib kohus, et kuivõrd kriminaalasjas oleva õiendi (tl 34) kohaselt Aleksandr Tretjakovil kehtivaid juhilube ei ole, ei ole kohtul võimalik kohaldada ka KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt kohustuslikult kohaldatavat lisakaristust.

oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Ka kaitsjale makstud tasude puhul on tegemist kuludega, mis on menetluskuluks ja mis olid vajalikud, mistõttu tuleb ka kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu jätta süüdistatava kanda. Süüdistatav ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Kuigi kohtueelsest ettekandest nähtub, et süüdistataval on nõudeid ligi 8500 euro ulatuses ja süüdistatava tulu 2020 aasta jooksul on olnud 0 eurot, leiab kohus, et süüdistatavat ei saa pidada täielikult maksejõuetuks. Nõuded isiku vastu ei teki iseenesest, vaid isiku enda käitumise tõttu, tihti kas õigusvastase või liigseid riske võtva käitumise tõttu. Seega teeb isik oma valikud ise ning isikul olevad nõuded ei saa olla asjaoluks, mis välistaks uute nõuete tekkimise just isiku enda õigusvastase käitumise tõttu. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna Aleksandr Tretjakov on varasemalt kohtu poolt karistatud, s.h samalaadse süüteo toimepanemise eest, mistõttu on ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad järjekordselt tema enda kanda jäävad menetluskulud. Peale selle on süüteo toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis võiksid tingida menetluskulude vähendamist. Seetõttu tuleb kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus menetluskulude suurusest ja süüdistataval püsiva legaalse sissetuleku puudumisest lähtuvalt, et esinevad alused võimaldada menetluskulude hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12) kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.