Liiklussüüteod

1-22-604

Sama otsusega lahendati menetluskuludega seonduv järgmiselt. S. Holopovilt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud kogusummas 2094,60 eurot, sh kaitsjatasu, ekspertiisikulud ja sundraha, mis määrati tasumisele 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. KrMS 180 lg 3 alusel jäeti riigi kanda DNA-ekspertiisi kulud 228 euro ulatuses ja kaitsjatasu 32,40 euro ulatuses. Kohus rahuldas täies ulatuses X OÜ poolt esitatud tsiviilhagi 2556 eurot ja Y OÜ poolt esitatud tsiviilhagi 1852,69 eurot, jättis arestituks S. Holopovile kuuluva sularaha 204,13 eurot ning lahendas asitõendite ja salvestistega seotud küsimused.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-22-604

soovi. Samuti kinnitas süüdistatav, et on kokkuleppe sõlminud enda vabal tahtel ja jääb selle juurde (kd II, lk 203 p). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 1. oktoobri 2012 määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-70-12 osutanud, et kokkuleppemenetluse erisus seisnebki selles, et kohtumenetluse pooled lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes (KrMS § 306 lg 1 p-d 1 ja 2) kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis (KrMS § 306 lg 1 p 3). Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on teinud otsuse vastavalt kokkuleppes märgitule. Maakohus on kaalunud kas süüdistatavale inkrimineeritud teod on kuriteod ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb need kvalifitseerida. Maakohtu otsusest nähtuvalt lahendas kohus kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku materjalide alusel. 3.2 Süüdistatav seab apellatsioonis kahtluse alla, kas üks temale ette heidetud tegudest on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 8 ja 9 järgi. Kolleegium tutvus kriminaaltoimiku materjalidega ning asub kvalifikatsiooni seaduslikkuse osas järgmisele seisukohale. KarS § 199 lg 2 p 8 ja 9 sätestab vastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest ebaseadusliku omastamise eesmärgil kui see on toime pandud sissetungimisega ja süstemaatiliselt. Kriminaaltoimiku materjalide, ning S. Holopovile kokkuleppes ette heidetud teokirjelduses sisalduvate faktiliste asjaolude pinnalt saab jõuda järeldusele, et kokkuleppes kajastatud süüdistuse faktilised asjaolud ja teokirjeldus vastab KarS § l99 lg 2 p-des 8 ja 9 sätestatud varguse kvalifitseeritud koosseisu tunnustele ning teole on antud õige karistusõiguslik hinnang. S. Holopovil on kolm kehtivat kriminaalkaristust: Harju Maakohtu 10.10.2013 otsusega karistati S. Holopovi KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi; Harju Maakohtu 20.11.2014 otsusega karistati teda KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning viimati karistati süüdistatavat Harju Maakohtu 30.08.2018 otsusega KarS § 199 lg 2 p 6, 7, 8, 9 järgi, mis on välja toodud ka süüdistuses. Seega on S. Holopov tunnistatud varem süüdi süstemaatilises varguses ning vaidlustatud asjas, milles heidetakse talle ette kahte varguse episoodi, on süüdistatava tegu õigesti subsumeeritud süstemaatilise vargusena KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Samuti vastab kokkuleppes toodud teokirjeldus KarS § 199 lg 2 p-s 8 sätestatud kvalifitseeritud koosseisu, s.o sissetungimisega toime pandud varguse tunnustele. Seega on kokkuleppes kirjeldatud S. Holopovile ette heidetud tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg p-de 8 ja 9 järgi. 3.3 Kolleegium leiab, et maakohus on S. Holopovi süüditunnistamisel KarS § 199 lg 2 p 8 ja 9 järgi ning karistamisel järginud kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab ringkonnakohus üksmeelselt selles osas süüdistatava apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

1-22-604

jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Samuti tuleb kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus jõuda konsensusele nii menetluskulude suuruse kui ka nende tasumise ulatuse ning viisi osas. Kuna süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud kuuluvad kokkuleppe esemesse, kohalduvad menetluskulude vaidlustamisele täies mahus kõik kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1. Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 2-6 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused. Kokkuleppemenetlust reguleerivatest sätetest tuleb lähtuda ka ringkonnakohtu menetluses. Kuna maakohus ei koosta kokkuleppemenetluses põhistatud kohtuotsust, ei ole täidetud apellatsioonimenetluse põhilised eeldused ning seetõttu kohaldub KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud edasikaebepiirang ka menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisele. Teisisõnu peab kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud kaebuses sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku

1-22-604

nõustub kokkuleppega, on selle sõlminud enda vabal tahtel ning jääb selle juurde (kd II, lk 203 p). Seega on maakohus teinud otsuse vastavalt kokkuleppes märgitule ning kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused.

(Allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.