Võlaõigus

hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks

Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, nõue AS Inbank Finantse (esialgne võlausaldaja) ja F.E (kostja) sõlmisid 7.08.2023 järelmaksulepingu nr. XXX (leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 1706.90 eurot. Lepingu nr. XXX kohaselt on krediidi kulukuse määr 22.02% aastas, intressimäärast 9.90% aastas ja 0.47 eurot päevas, viivise määrast 9.90% ja 0.03% päevas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 5.12.2023.a kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 19.12.2023. 27.12.2023.a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Esialgne võlausaldaja loovutas 29.12.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Grouple koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja palub mõista kostjalt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks välja põhivõlgnevus 1706,90 eurot, intress 94,47 eurot, haldustasu 8,00 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 81,26 eurot; viivis alates 21.06.2024 kuni põhinõude summas 1706,90 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 9,9% aastas; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 350,00 eurot ja hageja õigusabikulud 527,00 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtu selgitused Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus ning menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 21.11.2024.a. Kostjal oli kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole

tänaseni vastust esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hagiavalduses on hageja palunud mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1706,90 eurot, intress 94,47 eurot, haldustasu 8,00 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 81,26 eurot; viivis alates 21.06.2024 kuni põhinõude summas 1706,90 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 9,9% aastas. Hagiavaldusest nähtub, et AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja F.E (kostja) sõlmisid 7.08.2023 järelmaksulepingu nr. XXX (leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 1706.90 eurot. Lepingu nr. XXX kohaselt on krediidi kulukuse määr 22.02% aastas, intressimäärast 9.90% aastas ja 0.47 eurot päevas, viivise määrast 9.90% ja 0.03% päevas. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus

kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 32-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18). Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingu osas oli ebapiisav. Kohtu hinnangul krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid või kulusid reaalselt üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Hageja on välja toonud üksens seaduste ja direktiivide sätted ning välja toonud, et esialgne võlausaldaja viis läbi kostja (kliendi) krediidivõimekuse kontrolli enda otsustusmudeli ja

kriteeriumite alusel, eeskätt krediidivõimelisuse hindamise kohta ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta, mida tõendavad hagi lisa 7 (laenutaotlus), 8 (maksehäireregistri väljavõte) ja lisa 9. Kohus märgib, et hagi lisa 9 on Inbank krediidiotsuse tegemise protsessi selgitus ning ei näita üldse konkreetse laenuvõtja krediidivõimelisust. Hageja hinnangul krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Samas hagis märgitud ja tõendina esitatud maksehäireregistri väljavõte (hagi lisa 8) näitab, et kostjal on muud finantskohustused Julianus Inkasso OÜ eest võlgnevustega 2007,40 eurot ning 130,32 eurot, mis ei kajastu nt laenutaotluses (hagi lisa 7 p „Igakuised kohustused“ 0.00 EUR) ja mille osas oleks krediidiandja pidanud tarbijalt täiendavaid andmeid küsima. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgne krediidi kulukuse määra (22,02%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.23.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,72%. Seega vastas 07.08.2023 sõlmitud järelmaksulepingu nr. XXX krediidi kulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale (16,78*3=50,16%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg 1 ega ole tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. Kostjale on tehtud lepingu alusel laenu väljamakse 1706,90 eurot. Kostja ühtegi tagasimakset teinud ei ole ja hageja palub kostjalt välja mõista lepingu alusel tagastamata põhiosa summa 1706,90 eurot. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 05.12.2023 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel sissenõutavaks muutunud laenu 1706,90 eurot. Hageja nõuab kostjalt intressivõlgnevust alates 1. osamaksest, so 10.09.2023 kuni ülesütlemiseni 28.12.2023.a kokku summas 94,47 eurot (28.12+22.53+20.83+17.77+5.22=94,47). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 9,9% aastas. Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingud on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele osaliselt lepingu alusel perioodil 10.09.23-05.12.23 maksegraafikujärgselt summalt 16,27 eurot.

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). Hageja palus mõista välja viivist lepingust tulenevalt nõudelt summas 1706,90 eurot alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 28.12.23 kuni hagi esitamise päevani 20.06.24.a summas 81,26 eurot. Viivise nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingust tulenevalt põhivõlgnevuselt summas 1706,90 eurot alates 21.06.24.a määraga 9,9%. Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulude VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulude hüvitis peale lepingu lõppemist summas 50 eurot. Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 01.03.24 (25 eurot), 20.03.24 (10 eurot), muud kulud kokku 15 eurot, millega seoses on hageja kandnud kulusid. Need kulutused on tekkinud küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid tekkinud olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud - olles makseviivituses. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. See tähendab, et hagejal ei ole kostjalt õigust nõuda haldustasusid 8 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 1706,90 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning seadusjärgne intress perioodi 10.09.23-. 05.12.23 eest 16,27 eurot ning viivis 81,26 eurot ja edaspidine viivis. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 350 eurot ja esindustasu 527 eurot (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 350 eurot, siis peab kohus põhjendatuks hageja kulutusi riigilõivule summas 350 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks

põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud ning peetud põhjendatuks advokaadi/vandeadvokaadi puhul. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 3 h, 169 eur/h summas 507 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole toimunud sisulist arutelu ega istungeid ning tegemist on nn tüüphagiga. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 3 tundi, kokku summas 300 eurot (3*100). Ühtlasi peab kohus tulenevalt TsMS § 484.2 põhjendatuks kulusid maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot. Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 670 eurot (350+300+20). Kuna kohus rahuldas küll hagi osaliselt, kuid 96% ulatuses ehk pea terves ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja kogu ulatuses, so 670 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (670 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.