Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla O.J-i (O.J) ja A.J-i (A.J) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi Harju Maakohtu 16. märtsi 2021 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
A.J-i kaitsja, advokaat Kadi Sitska
Prokurör
Ringkonnaprokurör Andrei Voronin
Süüdistatav
A.J , isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, XXX, XXX, elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata, alates 18.06.2019 kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld.
Kaitsja
Kadi Sitska
Kriminaalasja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
Kriminaalasi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 16. märtsi 2021 otsus A.J-i suhtes muutmata.
2.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Määrata Advokaadibüroole Tibar & Partnerid apellatsioonimenetluses A.J-ile osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 129,60 (ükssada kakskümmend üheksa ja 60) eurot, sh käibemaks 21,60 eurot.
Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks A.J-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 129,60 eurot.
5.Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebe kord
Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.A.J oli antud kohtu alla süüdistatavana KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi selles, et tema 13.05.2019 kella 09:30 - 19:30 vahel koos O.J-iga tungisid varuvõtit kasutades ukseluku avamise teel sisse Tallinn, XXX eramusse, kust võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võtsid siseruumidest ja teise korruse riidekapis asuvast lahtimurtud seifist kannatanu Q-le kuuluvad järgmised esemed: - kullast Bismark kaelakett koos suurema kullast ovaalse Versace ripatsiga; ripatsi keskmist kõrgendikku ümbritsevad tsirkoonid; ripatsi väärtus on 1 500 eurot; - Vene Tsaari Nikolai kullast 5-rublased mündid 3 tükki väärtuses 1 200 eurot; - suur rohelise topaasiga kuldsõrmus väärtuses 500 eurot; - suur kullast sõrmus merevaigust kiviga väärtuses 250 eurot; - suur kullast kivita sõrmus väärtuses 400 eurot; - väiksem kullast sõrmus, mis on ilma kivita ja mille peal on laines kaks rombi ja nende vahel kaks munakest; sõrmuse väärtus 200 eurot; - väike sinise kiviga kuldsõrmus väärtuses 200 eurot; - kullast kõrvarõngad väärtuses 200 eurot; - kullast rombikujulised kõrvarõngad, millele on graveeritud tähekujutis, väärtuses 250 eurot; - kullast kolm abielusõrmust koguväärtuses 240 eurot; - kullast Vene õigeusu rist kullast peenikese ketiga väärtuses 130 eurot; - väike kullast rombikujuline ripats väärtuses 60 eurot; - kullast naiste käekell ,,Volga“ koos kullast rihmaga väärtuses 400 eurot; - kullast meeste käekell ,,Pobeda“ väärtuses 250 eurot; - 1900. aastast pärit kaks hõbeuuri koos kettidega väärtuses 200 eurot; - hõbedast lilleõit meenutavad kõrvarõngad ametüstidega väärtuses 120 eurot; - hõbedast filigraankõrvarõngad kruvidega väärtuses 40 eurot; - vana hõbedane filigraanrist väärtuses 25 eurot; - vana hõbedane Vene õigeusu rist väärtuses 25 eurot; - Dell sülearvuti INSPIRON M301Z metallkorpusega koos laadijaga väärtuses 300 eurot; - kolm karpi ENSV-aegseid juveelitehase hõbedast teelusikaid, 6 tükki karbis, koguväärtuses 240 eurot; - kaks 30cm-pikkust salatilusikat (must käepide lusikaosa üle kullatud ja lille graveeringuga) koguväärtuses 100 eurot; - erinevad serveerimislusikad, mis ei ole väärismetallist, väärtuses 0 eurot; - söögiriistade komplekt roostevabast terasest, pidemel roosiõied, mis sisaldab 12 lusikat, 12 nuga ning 12 kahvlit, väärtuses 100 eurot; - vintage söögiriistade komplekt roostevabast terasest, riistadele kirjutatud rostefrei, mis sisaldas 6 supilusikat, 6 nuga, 6 kahvlit ning 6 teelusikat, koguväärtuses 100 eurot; - erinevad dokumendid, s.h aegunud passid H, D ja T nimele. Ülalkirjeldatud tegevusega tekitasid A.J ja O.J Q-le varalist kahju kogusummas 6430 eurot. Maakohtu otsus
2.Harju Maakohtu otsusega üldmenetluses tunnistati A.J KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi süüdi ja karistati vangistusega 1 aasta 8 kuud. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et A.J ei pane 2 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel arvestati määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 16.03.2021. Tõkend elukohast lahkumise keeld jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. 2(7)
VÕS § 1043 alusel rahuldada Q tsiviilhagi osaliselt. A. Pingilt ja A.J-ilt mõisteti Q kasuks välja 1770,32 eurot. Seni tasumata ulatuses (O.J-i poolt tasutud 300 eurot) tuleb tsiviilhagi maksta Q arvelduskontole. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva. Menetluskuludena mõisteti A.J-ilt välja sundraha 876 eurot, kaitsjatasu summas 992,40 eurot ning ekspertiisikuludest 741 eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud kogusummas 2609 eurot tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Sama otsusega mõistis maakohus KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi süüdi ka O.J-i , kuid tema osas apellatsioonimenetlust ei toimu.
3.Kuigi kohtuistungil A.J ennast varguse toimepanemises süüdi ei tunnistanud, asus maakohus vaidlustatud otsuses seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine A.J-i ja O.J-i poolt on avaldatud ja uuritud tõenditega tõendamist leidnud. Süüdistatav on enda nimel asjade pantimist aga tunnistanud. Vastuolude tõttu ütlustes ja teiste tõenditega luges kohus A.J-i ütlused ebausaldusväärseteks osas, mis puudutavad kuriteo toimepanemise hetkel tema XXX majas mitte viibimist ning varguse toimepanemist. DNA ekspertiisiaktist nr 19E-GE0576 nähtuvalt saadi peitli pealt võetud proovist ja riidekapi ukse peegelpinnalt materjalijäljest võetud proovist DNA-analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning s aadud tulemuste alusel ei saa välistada A.J-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Riidekapi ukse peegelpinnalt materjalijäljest võetud proovist saadud segaprofiiliga Q, W ja O.J-i DNA-profiilid seostatavad ei ole. DNA ekspertiisiaktist nr. 19E-GE1252 tulenev kinnitab tõenäosust, et selles DNA segaprofiilis avastatud A.J-i DNA kuulub pigem temale kui juhuslikule isikule. Varguse ühiselt toimepanemist kinnitavad lisaks O.J-i ütlustele ka teised kogutud tõendid. Kohtule esitatud kirjavahetus viitab selgelt, et süüdistatavatel oli kokkuleppe, et O.J võtab varguse eest süü enda peale, kuid ta tahtis kindlust, et rahalised kohustused makstakse pärast koos tagasi. Hinnates A.J-i teosüü mitte väikeseks, ei pidanud kohus, arvestades süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi, kuriteoga tekitatud kahju suurust, süüdistatava isikut ning karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist, võimalikuks karistada A.J-i rahalise karistusega. Mõistes karistuse mõnevõrra alla sanktsiooni keskmist määra ja pidades silmas üld- ja eripreventiivset eesmärki, oli kohtu hinnangul põhjendatud vabastada süüdistatav täielikult tingimisi karistuse kandmisest. Kaitsja apellatsiooni sisu
4.Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni süüdistatava A.J-i kaitsja. Kaitsja hinnangul kohaldas kohus otsust tehes ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigusõigust, mistõttu kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja palub jätta tõendite kogumist välja O.J-i kohtueelses menetluses kirjutatud puhtsüdamlik u ülestunnistuse, sest süüdistatav on kohtumenetluses isiklikult üle kuulatud. Et kaassüüdistatavate ütlused kuriteo toimepanemise osas erinevad diametraalselt, siis tuleb need kõrvale jätta. Kohus välistas ekslikult A.J-i DNA ülekandumise võimaluse šeifi avamisel kasutatud peitlilt ja riidekapi uksel olevast puutejäljest võetud segaproovis. Süüdistatav ei ole peitli kuulumist talle kordagi eitanud, seega saab peitlil olla tema DNA, sest ta on seda kasutanud. Samas ei saa tema DNA peitlil anda 100% tõendust sellest, et süüdistatav sündmuskohal seda peitlit kasutas. Kaitsja on seisukohal, et O.J, võttes A.J-i peitli, võttis ka seal samas asetsevad töökindad ning pole välistatud, et kinnastel leiduv A.J-i DNA sattus riietekapi peegelpinnale, kui O.J seda kinnastega puutus. Üheselt ei saa lugeda tuvastatuks, et A.J-i DNA sai sündmuskohale sattuda ainult tema enda viibimisega sündmuskohal.
3(7)
Asjaolu, et A.J osales O.J-i poolt varastatud esemete müümisel, ei tee teda automaatselt varguse kaasosaliseks. Kaitsja palub A.J-i süüdimõistev kohtuotsus tühistada ja süüdistatav KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 järgi õigeks mõista.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega kuni 29.09.2021.
6.Määratud tähtajaks esitas enda kirjaliku seisukoha apellatsioonile prokuratuur. Prokurör palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata alljärgnevatel põhjustel.
6.1.Prokuröri hinnangul tõendavad kaassüüdistatava O.J-i kohtus antud ütlused varguse toimepanemist koos A.J-iga . Ei ristküsitlemisel kohtus ega muude tõenditega ei ole apellant tõendanud O.J-i ütluste ebausaldusväärsust. O.J-i ütlused langevad kokku sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga. Kohtule esitatud sõnumite vahetuse ekraanitõmmised kajastavad selgelt kaasosaliste vahel süü omaksvõtu tingimuste küsimuse üle vastastikku kauplemist. Osad varastatud esemetest realiseeris kokkuostupunktides A.J.
6.2.Kohtu poolt sideandmete protokolli vastuvõtmine ja nendega otsuses arvestamine on olnud põhjendatud. A.J ei eitanud kuriteo toimepanemise ajal O.J-iga ühes paikkonnas viibimist ega enda mobiiltelefoni osalisele kättesaadavuse režiimile häälestamist. Apellatsioonis ei ole kaitsja viidanud sideandmete protokollile kui ebaseaduslikule tõendile, vaid vaieldes selle tõendina kasutamisele vastu, viidanud Euroopa Kohtu lahendile, millega tauniti Eestis mobiilsideandmete lubatud tõendina kasutamist. Prokuratuuri 17.05.2019 loa alusel saadud sideandmete protokoll on seaduslik ja lubatav tõend, mille kõrvalejätmiseks puudub alus.
6.3.Bioloogilise materjali ühelt pinnalt teisele kokkupuutega ülekandumist teoreetiliselt välistada ei saa. Kaitseversiooni kohaselt kandus bioloogiline materjal, millest hiljem avastati A.J-iga seostatav DNA, sündmuskohale O.J-i vahendusel A.J-i töökojast kaasa võetud peitlilt ja kinnastelt. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et kappi peidetud seifi lahti murdmiseks kasutati peitlit ja lõikekettaga masinat. DNA eksperdi arvamusest tulenevalt ei saa peitli pealt võetud proovi materjalist kindlalt välistada O.J-i DNA profiili, mis riimub viimase ütlustega selles, et seifi murdmisel kasutasid kaassüüdistatavad tööriistu vaheldumisi. G.-K. A.J-i vastuolulised ütlused on kummutatud kaassüüdistatava O.J-i ütlustega. Seinakapi uksest leitud DNA jälg vähendab juhusliku ülekandumise tõenäosuse veelgi rohkem. DNA tulemuste arvesse võtmine maakohtu poolt on põhjendatud. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
7.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtadega ning prokuratuuri kirjaliku vastusega apellatsioonile leiab, et apellatsioonis on kaitsja esitanud taaskord argumendid, mida ta esitas juba maakohtus ja millele on maakohus otsuses juba piisava põhjalikkusega vastanud, mistõttu need maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millele kaitsja viitab, maakohtu vaidlustatud otsuses ei esine. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning vastab KrMS §-des 311313 sätestatud kohtuotsusele kehtestatud nõuetele. Oma seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.
8.Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi
4(7)
argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks kui ka A.J-i käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks ega süüdistatava õigeksmõistmiseks temale esitatud süüdistuse järgi. Kohtu siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik A.J-i süüküsimuses on otsuse lugejale jälgitav ja kohus on arusaadavalt põhjendanud, miks ta A.J-i esitatud süüdistuse täies mahus süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata.
9.Ka on Riigikohus otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 osundanud, et ...["apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist.
10.Kohtukolleegium ei jaga kaitsja apellatsioonile rajanevat seisukohta selles, et Q-le kuuluvate esemete varguse pani O.J toime üksinda. Nii O.J-i omakäeline tunnistus (tl 172) kui ristküsitlemisel kohtus antud riimuvad ütlused koos A.J-iga varguse toimepanemisest, lükkavad ümber kaitseversiooni sellest, et A.J viibis varguse toimepanemise ajal XXX majast eemal ega majas sees ei käinud. Et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks muuhulgas ka muu dokument, milles kajastatu riimub isikulise tõendiallika poolt kohtus antud ütlustega, on O.J-i omakäeline tunnistus tõendiks, mida saab kohus kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta. A.J-i ütlused luges kohus aga põhjendatult ebausaldusväärseteks, sest nendest ei ole võimalik täpselt aru saada, mida ta vahepealsel ajal tegi ja mitu korda ta kaassüüdistatava XXX maja juurde viis. Lisaks on vastuolulised süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused selles, millistes tubades oli ta varasemalt käinud. Nii O.J-i ennast süüstavad ütlused kui ütlused koos A.J-iga varguse toimepanemisest langevad kokku sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga ja neid kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid, eelkõige aga A.J-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumine sündmuskohalt leitud peitlilt ja riidekapi ukse peegelpinnalt. Nõustuda tuleb apellandiga selles, et bioloogilise materjali ühelt pinnalt teisele kokkupuutega ülekandumist teoreetiliselt välistada ei saa, kuid käesolevas asjas on sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja kaassüüdistatava ütlustega leidnud tõendamist, et kappi peidetud seifi lahti murdmiseks kasutati peitlit ja ketaslõikurit, mida kasutasid nii O.J kui A.J vaheldumisi. Peitlilt ja seinakapi ukse peegelpinnalt (DNA ekspertiisiakt nr 19E-GE0576) võetud proovidest DNA-analüüsil saadud täisprofiilid kinnitavad, et need on pärit enam kui ühelt isikult. Kuigi eksperdiarvamusest nähtuvalt ei saa saadud tulemuste alusel kindlalt A.J-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis välistada, ei ole Q, W ega O.J-i DNA-profiilid seostatavad sellest proovist saadud DNA-segaprofiiliga, mistõttu on A.J-i seotus koos O.J-iga Q-le kuuluvate esemete varguse toimepanemisel tuvastatud mitte üksnes varguse toimepanemiseks kasutatud peitliga, vaid ka sündmuskoha endaga (kapi peegelpind). Lisaks kinnitab DNA täiendav ekspertiisiakt (nr 19E-GE1252) tõenäosust, et DNA segaprofiilis avastatud A.J-i DNA kuulub pigem temale kui juhuslikule isikule (tl 6368). Seega vähendavad eksperdiarvamused ja kaassüüdistatava ütlused G.-K. A.J-i DNA juhusliku ülekandumise tõenäosust veelgi enam. Ei ristküsitlemisel kohtus ega muude tõenditega ei ole apellant O.J-i ütluste ebausaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega ekspertiisiaktides esitatud eksperdiarvamusi vaidlustanud.
5(7)
Kaitsja, viidates apellatsioonis DNA kontaminatsiooni ja teisese ülekandumise võimalusele, mida on käsitletud TT magistritöös (https://digiriiul.sisekaitse.ee/handle/123456789/93) jätab tähelepanuta, et DNA kontaminatsiooni ja teisese ülekandumise küsimused tekitavad eelkõige probleeme just olukorras, kus DNA ekspertiis on ainsaks süüstavaks tõendiks. Käesolevas asjas sellise olukorraga tegemist ei ole, sest kohtus hinnatud tõendite kogum üksnes kinnitab DNA ekspertiiside kõrval G.-K. A.J-i süüd talle etteheidetava teo toimepanemisel. Kohtukolleegium ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi G.-K. A.J-i DNA võimaliku teisese ülekandumise osas peitlile ega riidekapi ukse peegelpinnale. Apellandi seisukoht, et kohus on ekslikult välistanud süüdistatava DNA sattumise peitlile ja riidekapi ukse peegelpinnale ülekandega, ei ole asjakohane ega tulene kohtus hinnatud tõenditest.
11.Maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates õigele järeldusele, et varguse toimepanemist koos A.J-iga tõendavad usaldusväärselt kaassüüdistatava O.J-i poolt menetlejale esitatud ekraanitõmmiste väljatrükid (tl 88-95), mis viitavad kohtu hinnangul võimalikule kokkuleppele, et esialgu on O.J lubanud võtta süü enda peale ning veelgi enam, O.J-i 30.09.2019 e-kirja väljatrükk ekraanitõmmiste väljatrükkidega (tl 97-98).
12.Kohtukolleegium ei saa nõustuda apellandi seisukohaga mobiilsideandmete tõendikogumist välja jätmiseks. Esiteks ei ole sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (tl 49-50) ainus ega oluline A.J-i süüstav tõend, millele kohus A.J-i süüdimõistmisel tugines ning teiseks ei ole ka süüdistatav eitanud süüdistuses märgitud ajal O.J-iga ühes paikkonnas viibimist ega enda mobiiltelefoni kasutamist. Märkida tuleb siinjuures seda, et sideettevõtjalt andmete nõudmise luba oli prokuratuuri poolt väljastatud 17.05.2019 ja tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 1 -16-6179 p-s 107 märgitule, mille kohaselt oli prokuratuuril sideandmete päringu tegemiseks loa väljastamine KrMS § 901 lg 2 alusel lubatud kuni 7. oktoobrini 2020, seega oli päring lubatud ja vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks ning kohus sai sellele tõendile otsuse tegemisel tugineda. Maakohus on KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning eelkõige just tõendite kogumile hinnangu andmise tulemina jõudnud põhjendatult veendumusele, et A.J-ile esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi on põhjendatud ja tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud ning süüdistatav süü tõendatud. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Vaidlustatud otsuses KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine tuvastatav ei ole.
13.Peatudes apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamisel leiab kohtukolleegium järgmist. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. A.J-i kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstava tasu kindlaksmääramiseks koos käibemaksuga, summas 129,60 eurot. Taotluse kohaselt moodustub kaitsja tasu apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aja eest (120 minutit) 108 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kohaselt menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toiming A.J-ile riigi õigusabi osutamiseks vajalik ja sellele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse §-dest 21 lg 3 ja 23 lg 1 ning „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ [RT I, 22.08.2019, 6 - jõust. 01.09.2019] § 1 lg-st 1 ja § 6 lgst 1, määrab kohtukolleegium süüdistatava määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 129,60 eurot, s.h käibemaks 21,60 eurot. Et kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb tekkinud menetluskulu süüdistatava kanda. KrMS § 185 lg 2 kohaselt tuleb A.J-ilt välja mõista 129,60 eurot riigi kasuks.
6(7)
14.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 16. märtsi 2021 otsuse A.J-i KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.