Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

1 (3)

10.08.-15.11.2017 ärakantud karistus, s.o 3 kuud 6 päeva. Heino Mertsini poolt ärakandmisele kuuluv karistus alates 16.11.2017 oli 3 aastat 8 kuud 22 päeva vangistust. Heino Mertsini karistuse kandmise algusajaks loeti kohtuotsuse tegemise kuupäev 16.11.2017. Kinnipeetava karistusaeg lõppeb 07.08.2021. Tartu Vangla edastas kohtule Heino Mertsini isikliku toimiku karistusjärgse käitumiskontrolli menetluse raames. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Tartu Vangla toetab süüdimõistetule käitumiskontrolli kohaldamist. Heino Mertsin selgitas kohtuistungil, et tal ei ole Eestis elukohta. Ta ei tea, kuhu ta vabanemise korral läheb, võib-olla sõbra juurde. Tal on võlgnevusi 28000 eurot ja pankrotiavaldus on sisse antud. Kinnipeetav tunnistas, et on narkomaan ja selgitas, et vanglas reaalset ravi ega rehabilitatsiooni ei toimu. Seetõttu tahab ta minna ravile Soome või Rootsi. Viljandisse oleks ta läinud ravile juhul kui kohus oleks teda tingimisi enne tähtaega vabastanud. Ta oleks tahtnud ravida ennast karistuse kandmise ajal. Praegu ei seo teda Eesti väidetavalt miski peale laste, kellega tahab suhelda edasi. Juhul kui ikkagi Eestisse peaks jääma, siis on tal võimalik saada osalise töövõime ja puude tõttu toetust. Kuritegusid ta enam toime panna ei kavatse. Prokuröri leidis, et Heino Mertsini varasema elukäigu tõttu on päris raske uskuda, et ta edaspidi enam kuritegusid toime ei pane. Praegusel juhul ei ole Heino Mertsinil vabaduses elukohta. Ta väidab, et tahab välismaale minna, kuid ei ole suutnud selle kohta adekvaatset selgitust anda. Riigikohus on oma lahendis välja toonud asjaolu, et vangla sotsiaaltöötaja või kohaliku omavalistuse abiga tuleb süüdimõistetule elukoht leida. Seda ei ole tehtud. Seetõttu ei ole karistusjärgset käitumiskontrolli Heino Mertsinile võimalik kohaldada, kuigi ta seda vajaks.

KOHTU SEISUKOHT

KarS § 871 lg 1 p 1, 2 sätestavad, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule, kui isikut on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega tahtliku kuriteo eest ja teda on enne seda karistatud vähemalt üheaastase vangistusega tahtliku kuriteo eest või teda on karistatud vähemalt kaheaastase vangistusega käesoleva seadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. või 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. või 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses. Heino Mertsin kannab hetkel 3 aasta 8 kuu 22 päeva pikkust liitkaristust. Enne seda on teda karistatud Tartu Maakohtu 10.08.2017. a kohtuotsusega kriminaalasjas 1-17-5317 vähemalt üheaastase vangistusega tahtliku kuriteo eest. Süüdimõistetu vabaneb vangistuse täies ulatuses ära kandmise järel. Seega on täidetud formaalsed alused Heino Mertsini suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. Käitumiskontrolli kohaldamise otsustamisel tuleb kohtul arvestada KarS § 871 lg 1 p 3 sätestatut, see tähendab kas kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal annavad alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Samuti tuleb arvestada süüdimõistetu elutingimusi ja neid tagajärgi, mida karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib kaasa tuua. Heino Mertsinit on kriminaalkorras korduvalt karistatud, mis näitab, et õigusvastane käitumine ei ole tema puhul juhuslikku laadi. Vanglakaristust kannab süüdimõistetu samuti juba neljandat korda. Käesolev karistus on moodustatud liitkaristusena mitme kuriteo ja kohtuotsuse alusel. Heino Mertsin on süüdi tunnistatud varguste, asja omavolilise kasutamise

2 (3)

ning narkootiliste või psühhotroopsete ainete suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Varasemalt on kinnipeetavat karistatud korduvalt varguste ning narkootiliste või psühhotroopsete ainete käitlemise eest, samuti kelmuse, dokumentide võltsimise ja kuritarvitamise eest. Lisaks on isikut ühel korral karistatud raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Kuriteod on valdavalt olnud etteplaneeritud ja nende toimepanemisel on olnud peamisteks soodusteguriteks joovastite tarvitamine ning grupi mõju, eesmärgiks valdavalt majandusliku kasu saamine ja sõltuvuse rahuldamine. Karistuse kandmise ajal on Heino Mertsini käitumine olnud rahuldav. Hetkel on tal üks kehtiv distsiplinaarkaristus, mis on mõistetud allumatuse ja suhtlemisega seotud rikkumise eest. Positiivse külje pealt saab tuua välja süüdimõistetu osalemist kuriteoriske maandavates tegevustes. Süüdimõistetu tunnistab, et on uimastisõltlane. Samas on kaheldav, kas ta tegelikult oma sõltuvusprobleemiga tegeleda soovib. Vanglas pakutud tegevusi ei pea ta kuigi efektiivseks. Ravile Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikusse oli ta valmis pöörduma vaid juhul kui seda oleks võimaldatud karistuse kandmise ajal teda tingimisi enne tähtaega vabastades. Vabaduses ei näe ta põhjust ravile minna. Vaatamata sellele, et Heino Mertsin on vangistuses ennast näidanud pigem heast küljest, püsib tema puhul ikkagi suur risk uute kuritegude toimepanemiseks. Seda näitab eelkõige tema varasem elukäik ning pikaaegne uimastite tarvitamise kogemus. Samuti tema vastuolulised selgitused kohtuistungil, millest ei saa teha järeldusi, mismoodi ta oma elu vabaduses korraldama hakkab. Kohtuistungil avaldas süüdimõistetu, et läheb tööle kas Rootsi või Soome ning edaspidi plaanib osta teenitud raha eest korteri Eestis. Heino Mertsin omab teatavaid tööoskusi, lisaks on ta omandanud koostöölukksepa eriala ja lõpetanud väikeettevõtluse kursuse. Samas on ta korduvalt pannud süütegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil, mis viitab tema puudulikule toimetuleku- ja probleemilahendusoskusele. Kokkuvõttes võiks karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine olla Heino Mertsini suhtes põhjendatud ja vajalik. Samas ei ole see võimalik tema vabanemisjärgse elukoha puudumise tõttu. Riigikohtu 30.05.2016 määruse nr 3-1-1-45-16 kohaselt ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel võimalik kohustada süüdimõistetut endale elukohta otsima. KarS § 871 lg 1 lubab kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli vastavalt KarS § 75 sätestatule ning KarS § 75 lg 1 p 1 kohaselt on süüdlane kohustatud käitumiskontrolli ajal elama kohtu määratud alalises elukohas. Eelnevast nähtuvalt tuleb karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel näidata kohtumääruses ära koht, kus süüdimõistetu elama peab. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üle otsustamiseks vajalikud materjalid valmistab vangistusseaduse § 76 lg 6 teise lause kohaselt ette vangla. Juhul, kui süüdimõistetu vabanemisjärgne elukoht pole teada või see puudub, tuleb järelikult riigil (vangla sotsiaaltöötaja ja kohaliku omavalitsuse abiga) süüdimõistetu elukoht välja selgitada või enne karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materjalide kohtusse saatmist süüdimõistetule elukoht leida. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Heino Mertsinile karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg 1, § 432 lg 3. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.