1-20-2559/44 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

Vastavalt KrMS § 319 lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebe korras 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus pooltele kättesaadav alates 08.10.2020. a kell 15:00 Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja kantselei kaudu. Süüdistuse sisu Veiko Vaherit süüdistatakse selles, et tema saades enda kätte 28.02.2017 oma isa W Vi Swedbank AS pangakaardi ja 10.03.2017 oma isa W Vi SEB panga pangakaardi, ühiselt ja kooskõlastatult enda abikaasa V Viga tegutsedes, omades mõlemad juurdepääsu W Vi pangakontodel olevatele rahalistele vahenditele, kasutasid W Vi SEB panga ja Swedpanga pangakaarte ning võtsid ilma W Vi loata ja teadmiseta ajavahemikul 03.03.2017 – 09.11.2017 pangaautomaatide kaudu 61-l korral sularahana välja kogu W Vi pangakontodel nr EE41010010482211015 (SEB) ja EE392200221011707540 (Swedbank) oleva raha summas 15 405 eurot ning pöörasid sellest 12 500 eurot ilma W Vi nõusolekuta enda kasuks, kasutades selle ära enda huvides. Seega pani Veiko Vaher tahtlikult toime valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise grupis s.o KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. V Vit süüdistatakse selles, et tema abikaasa Veiko Vaher, saades enda kätte 28.02.2017 oma isa W Vi Swedbank AS pangakaardi ja 10.03.2017 oma isa W Vi SEB panga pangakaardi, ühiselt ja kooskõlastatult enda abikaasa Veiko Vaheriga tegutsedes, omades mõlemad juurdepääsu W Vi pangakontodel olevatele rahalistele vahenditele, kasutasid W Vi SEB panga ja Swedpanga pangakaarte ning võtsid ilma W Vi loata ja teadmiseta ajavahemikul 03.03.2017 – 09.11.2017 pangaautomaatide kaudu 61-l korral sularahana välja kogu W Vi pangakontodel nr EE41010010482211015 (SEB) ja EE392200221011707540 (Swedbank) oleva raha summas 15 405 eurot ning pöörasid sellest 12 500 eurot ilma W Vi nõusolekuta enda kasuks, kasutades selle ära enda huvides. Seega pani V V tahtlikult toime valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise grupis s.o KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Menetlusosaliste seisukohad 1.1 Prokurör leidis, et Veiko Vaheri ja V Vi süü on neile KarS § 201 lg 2 p 4 järgi inkrimineeritud kuritegudes tõendamist leidnud. Prokurör taotles Veiko Vaheri ja V Vi karistamist 3 aastase vangistusega, mida ei pöörata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele, kui nad ei pane 5 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Prokuröri hinnangul ei ole kergendavaid asjaolusid. Raskendava asjaoluna on kuriteo toimepanemine

2.1.1.Vaidlust ei ole asjaolus, et Veiko ja V V võtsid süüdistuses nimetatud perioodil W Vi pangakontolt raha välja, mis on tõendatud süüdistatavate ütlustega ning SEB Pank ja Swedbank poolt vastuseks menetleja päringule edastanud fotodega, kust nähtuvad süüdistatavad sularaha väljavõtvate isikutena. Siiski on süüdistatavad võtnud omaks raha väljavõtmise osas, mis nähtub eelnimetatud fotodelt – Veiko Vaher summas 4300 € ja V V 2420 €, s.o kokku 5820 €. Süüdistatav V. Vaher on andnud ütluseid, mille järgi ta pidigi W Vi korraldusel raha välja võtma, et see viimasele üle anda. Samasisulisi ütluseid on andnud ka V V ja tunnistaja H V, kelle sõnade kohaselt hoidis W V pangakaarte ja süüdistatavate poolt välja võetud sularaha enda käes. H Vi ütluste usaldusväärsuse ei ole põhjust kahelda. Prokuröri nimetatud asjaolu, et tunnistaja soovib süüdistatavatest ema ja isa aidata, ei päde, sest tunnistajat on hoiatatud valeütluste andmise eest ja prokurör ei ole toonud esile, et tunnistaja ütlused oleksid vastuolulised. Prokurör on esitanud kohtule H Vi varalise seisundi kohta koostatud vaatlusprotokolli, mille põhjal teeb prokurör järelduse, et kuidagi on tunnistaja W Vi rahadega seotud. Protokollist ei nähtu seost W Vi rahadega ega ka asjaoluga, et süüdistatavad oleksid talle raha andnud. H Vi ütluste kohaselt on ta oma vanemaid abistanud ja võtnud ka selleks laenu. Süüdistatavatel oli õigus raha kasutada, mida kinnitavad eelpool kirjeldatud S ja M Vi ning Veiko Vaheri kokkulepe W Vi edasiseks hooldamiseks, sest pangakonto kasutamise õiguse üleandmisega võisid süüdistatavad aru saada, et tohivad W Vi rahalisi vahendeid kasutada. Kannatanu M. V on andnud ütluseid: „/.../ ütlesime Veikole, et nüüd on nii, et sa pead hakkama isa eest hoolt kandma. See olukord jäi“. Seejuures on ka prokurör leidnud nii süüdistuses kui ka oma kõnes, et pangakontolt välja võetud rahast 15 405 € on hinnanguliselt ca 2905 € kasutatud W Vi huvides. Kohtu hinnangul on leidnud tõendamist asjaolu, et tulenevalt W Vi hooldamise vajadusest oli süüdistatavate valduses W Vi pangakontodelt välja võetud sularaha. Süüdistatavatele raha kasutada andmine on ka eluliselt usutav, sest W Vi liikumine oli meditsiinidokumentide põhjal vaevaline, mis võis takistada tal endal raha välja võtta. Kohtu hinnangul on tavapärane, et vanemate pereliikmete eest hoolitsevad ühiselt kooselavad lähedased; ei ole ka vaidlust, et süüdistatavad ja W V elasid koos, sh selles, et W Vi kulude jagamisest võttis osa ka Veiko Vaheri isa (vt süüdistatavate V ja Veiko Vaheri). Kannatanu M Vi ütluste kohaselt elasid süüdistatavad W Vi kulul, mis kinnitab asjaolu, et tegemist oli ühe leibkonna liikmetega, kes jagasid omavahel kulusid. Kohtu hinnangul on süüdistatavate ütlused W Vi raha kasutamise osas eluliselt usutavad, mis puudutavad majapidamiskulude, ravimite ja tervishoiuteenuste eest tasumist. Süüdistus ei ole leidnud tõendamist osas, mille järgi on W Vi teadmiseta ja loata võetud pangakontodelt raha välja. Kohus ei saa süüdistuse piiridest väljuda (KrMS § 268 lg 5), sest prokurör ei ole süüdistuses ega oma kõnedes märkinud, et nt usaldussuhet rikkudes oleksid süüdistatavad võtnud raha lubatust rohkem välja.

2.2.Kohus on tuvastanud, et süüdistatavatel võisid W Vi raha pangast välja võtta, küsimus on selles, kas süüdistatavad on võõra vallasasja (sularaha) enda kasuks pööranud. Kohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokollist, millega on vaadeldud M ja S Vi ning Veiko Vaheri 09.11.2017 vahelist kõnet, nähtub, et Veiko Vaher on selgitanud, et tal ei ole enam W Vi kontolt välja võetud raha. Helisalvestise põhjal selgub, et süüdistatav Veiko Vaher on jätnud endale sularaha summas 11 000 €. Veiko Vaher on kohtule väitnud, et ta oli kõne tegemise ajal šokis ja võis seetõttu asjaolusid segamini ajada. Kohtu hinnangul ei ole aga süüdistatava ütlused tõesed, sest kõnest nähtuvad argumenteeritud läbirääkimised, millega Veiko Vaher pakub vestluse juhtiva poolena kannatanule M. V kompromissina välja, et viimane saab pärandusena maja ja temale jääks W Vi raha. Kohus leiab, et helisalvestuse põhjal on tõendatud, et 2017. a oktoobris ja novembris täpselt tuvastamata ajal on Veiko Vaher pööranud enda kasuks W Vi pangakontolt välja võetud sularaha asudes seda faktiliselt omanikuna valdama. Kogumis asjaoluga, et 09.11.2017 kell 10.54, kui Veiko Vaherit teavitati W V surmast, võttis süüdistatav V. Vaher 09.11.2017 kell 12.13 W Vi Swedbank pangakontolt välja viimased 100 € (Swedpanga kontoväljavõte), mis kinnitab asjaolu, et Veiko Vaher kasutas W Vi raha nii nagu enda oma, sest surmast teada saamise järel ei olnud enam vajadust hoolitseda W Vi vajaduste eest, samuti nähtub kannatanu M. V ütlustest, et temal tuli maksta W Vi matusekulude eest. Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et helisalvestis ei ole lubatav tõend. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-5-09, p 10 leidnud, et enda vestluse lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses. Kohtu hinnangul ei ole tegemist kuriteo toimepanemise või ülemäärase põhiõiguste riive tulemusena saadud tõendiga, mistõttu võib eelnimetatud helisalvestist käsitleda lubatava tõendina. Kaitsja väitel on salvestis võltsitud, mis on jäänudki paljasõnaliseks väiteks. Salvestist kohutusaalis kuulates oli võimalik veenduda selles, et helisalvestis on üks terviklik kõnede lindistus. Kuigi salvestise kuulamisel kostub kahinaid, ei ole võimalik sellest teha järeldusi helisalvestuse võltsimise kohta. Usutav on prokuröri väide selle kohta, et kahinad on tingitud sellest, et diktofon on olnud Veiko Vaheri taskus, mistõttu võib salvestiselt kuulda hääli, mille tekib mikrofoni kokkupuutest riidega. Helisalvestis on kohtu hinnangul ka usaldusväärseks tõendiks, mis haakub teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kohtuistungil on tunnistajatena üle kuulatud A M, R V ja C V, samuti kannatanu M V, kelle sõnade kohaselt on neile W V öelnud, et Veiko Vaher on temalt raha võtnud. Ütluste põhjal siiski ei selgu, kuidas on Veiko Vaher raha võtnud, sest tunnistajad ja kannatanu vahendavad KrMS § 66 lg 21 p 1 tähenduses W Vi selgitusi V. Vaheri poolt raha

3.Kriminaalasjas on esitatud süüdistus V Vile, mis on äravahetamiseni sarnane Veiko Vaherile esitatud süüdistusega, mille kohaselt on süüdistatavad ühiselt ja kooskõlastatult omastanud W Vi raha. Süüdistuses ega ka prokuröri kõnest ei selgu, milles seisneb ühine koostegutsemine. Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult (RKKKo 3-1-1-18-08, p 14). KarS § 21 lg 2 kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast (RKKKo 3-1-1-23-01, p-d 6-7). See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt RKKKo 3-1-1-23-10, p 11.2). V V on süüdistatavana ülekuulamisel kinnitanud asjaolu, et ta on võtnud W Vi pangakontolt kogusummas 2420 € välja, mis nähtub ka pangaautomaadi tehtud fotodelt. Prokurör ei ole selgitanud, kas V V roll kuriteo toimepanemisel oli sularaha üleandmine kaassüüdistatavale või koguni välja võetud sularaha hoidmine enda valduses. Selliseid faktilisi asjaolusid ei ole kohtule esitatud ega ka tõendatud. Süüdistatava VV, tunnistaja H Vi ja Veiko Vaheri ütlustest nähtub, et V V on olnud isikuks, kes on hoolitsenud igapäeva olmetoimingute, sh söögi ostmise ja tegemise eest, mistõttu on usutavam süüdistatava versioon toimunust, mille kohaselt on V V võtnud pangakontolt raha välja, andnud sellest osa W Vile ja on tasunud kulude, s.o toidu ja ravimite eest. Tunnistajatena ülekuulatud S Vi, R Vi ja C Vi ütluste kohaselt kirus W V kogu aeg Veiko Vaherit ja võis tahta temast lahti saada (korduvad tunnistajate poolt edasi öeldud fraasid: „aidake pätt välja ajada“, „W peab maja üleval pidama, keegi teda ei aita“). Veiko ja W Vi vahelist halba läbisaamist on kinnitanud ka tunnistaja A M, kelle ütluste kohaselt W soovis, et Veiko välja koliks, sest Veiko elab tema kulul. Kannatanu M. V ütluste kohaselt soovis W Veiko lahkumist ja kahtlustas viimast raha äravõtmises. Tunnistajad selgitavad, et W V oli Veiko Vaheri juures hooldamata, mida kaudselt kinnitab 16.09.2017 tehtud kanne, mille järgi on W Vil lamatised (I kd, tl 160jj). Nendest ütlustest ei nähtu siiski asjaolusid, mis kirjeldaksid V Vi poolt raha omastamist või vähemalt kuriteole kaasaitamist. Arusaamatu on

prokuröri seos isiku hooldamise ja raha kasutamise vahel, sest prokurör ei ole esitanud andmeid selle kohta, et W Vi tervise edendamiseks vajalikke rahasummasid poleks eesmärgipäraselt kasutatud. Süüdistuse esemeks on siiski võõra vallasasja (sularaha) enda kasuks pööramine, mistõttu ei ole käesolevas asjas kohane hinnata, kas W Vit oli õigesti ja korrapäraselt hooldatud. Kohus leiab, et V Vi süü kuriteo toimepanemisel ei ole tõendamist leidnud. Raha väljavõtmise fakt iseenesest ei saa olla asjas aluseks süü tõendamisel, kui on tõendatud, et W Vi raha võidi pangakontolt välja võtta; vastutuse aluseks on sularaha enda kasuks pööramine. Selline ainult formaalsete kriteeriumite alusel süüksarvatav käitumine viiks karistusõiguslikult lubamatu objektiivse vastutuseni (RKKKo 3-1-1-4-04). Süüdistatav V V on andnud ütluseid, mille kohaselt on ta alati välja võetud raha andnud tagasi W Vile, mida kinnitavad tunnistaja H Vi ütlused. Prokuröri poolt esitatud tõendid ei kummuta kahtlust, et V V ei ole võtnud raha endale, põhimõttel in dubio pro reo tuleb kõrvaldamata kahtlused lugeda süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). Kohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et H. V ütluseid ei saa pidada usaldusväärseks, sest tunnistaja räägib süüdistatavate kasuks. Kohus leiab, et ei ole õige prokuröri seisukoht, et eelistada tuleb kannatanu kasuks rääkivate tunnistajate R ja C Vi ütluseid, sest samale argumendile toetudes, s.o lähedasele seosele kannatanuga, ei saaks neid ütluseid pidada tõesemateks. V Vi ebaseadusliku tegevuse kohta ei anna kannatanu tunnistajad midagi tõeväärtuslikku juurde, teised tõendid puuduvad. Prokuröri väited selle kohta, et süüdistatavatel ei ole 2017. a olnud sissetulekut ja nende suhtes on alustatud täitemenetlused ei luba teha järeldust, et süüdistatavad on teise isiku vara omastanud (02.11.2018 vaatlusprotokollid Veiko ja V Vi varalise seisundi kohta). Prokurör esitas kohtule tõendina infosüsteemi e-täitur väljavõtted, millest nähtub, et süüdistatavate suhtes on alustatud täitemenetlusi alates 2001. a kuni 2017. a, millest saab järeldada, et süüdistatavad on võlgu. Süüdistatavatel ei olnud sissetulekut ka enne 2017. aastat ja süüdistatavate ankeetandmete järgi ei ole ka tänasel päeval Veiko ja V Vil kindlat sissetulekut, mis ei tähenda, et neil ei saa olla muid elatusvahendeid ja pidid tingimata raha omastama. Prokuröri seisukohtade järgimine viiks kriminaalmenetluses lubamatu süü omistamiseni nendele isikutele, kes on kroonilised võlgnikud või mingil põhjusel oma elus majanduslikult ebaõnnestunud. Teine olukord oleks aga siis, kui süüdistatavad oleksid enda võlgnevusi vähendanud, millega oleks saanud luua seose W Vi pangakontolt välja võetud rahaga, mida ei ole kohtule esitatud. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole leidnud tõendamist V ja Veiko Vaheri ühine ja kooskõlastatud tegu, mis vastaks KarS § 201 lg 2 p 4 sätestatud kuriteokoosseisu tunnustele (KarS § 21 lg 2). KarS § 201 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste puudumise tõttu tuleb V V õigeks mõista.

Vaher väga järjekindlalt pangakontode kasutamise paroole ja ID-kaarti. Seejärel on pangakontodelt raha välja võetud, mis pangakontode väljavõtete järgi intensiivistus ajal, mil W Vi tervis halvenes. Süüdistatava tegevusest nähtub kuriteoplaani elluviimine, mille üheks osaks oli W Vile kuuluva raha üle täieliku kontrolli omandamine, mis võimaldas sularaha enda kasuks pöörata. Süüdistatava V. Vaheri eesmärki kasutada sularaha enda huvides nähtub helisalvestiselt, mille järgi ei ole süüdistataval enam raha alles põhjusel, et ta kasutas seda vilja ostmiseks, öeldes, et „30 hektarit vilja. Mul ei ole seda raha, ütlen ausalt“. Prokurör on esitanud tõendina OÜ G kohta Äriregistri teabesüsteemi väljavõtte, millest nähtub, et 2017. a oli juhatuse liige V V. G OÜ tegutseb teravilja kasvatamisega. Raha paigutamisega enda huvides on süüdistatav manifitseerinud omastamise tahet, ta sai aru, et ta jätab senise omaniku W Vi sularahast ilma, et seda siis juba uue omanikuna edasi kasutada. Süüdistatava eesmärk oli raha enda huvides kasutada, mida näitab süüdistatava käitumine. Kui süüdistatav oli 09.11.2017 saanud teada W Vi surmast, võttis ta viimase raha pangakontolt välja. Süüdistatavat V. Vaherit ajendas tegutsema teadmine, et M V on W Vi ainupärija, seetõttu kaotaks ta W Vi surma korral kontrolli pangakontodel oleva raha suhtes. Soovitud lõpptulemuseks oli seega ka pärija rahast ilmajätmine. Veiko Vaheri teos puuduvad õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et Veiko Vaher teod on koosseisupärased, õigusvastased ja süülised. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi Veiko Vaher õigusvastasust või süüd välistavat asjaolu. Veiko Vaher on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Veiko Vaher on pannud toime talle etteheidetava kuriteo KarS § 201 lg 1. Seega tuleb Veiko Vaher süüdi tunnistada ning mõista karistus. Karistus Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 sätetest. Karistamise aluseks on isiku süü, karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta nii kergendavaid kui raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 201 lg 1 näeb karistusena ette karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Võttes arvesse, et isikut ei ole varem kriminaalkorras karistatud, siis on karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega. Tulenevalt KarS § 56 lg 2 alusel võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Antud juhul on, arvestades süüdistatava süü suurust on kohtu hinnangul põhjendatud rahalise karistuse mõistmine. Süü suurust hinnates, tuleb võtta arvesse, et V. Vaherile heidetakse ette omastamist summas 12 500 €, mis on füüsilise isikust kannatanu kohta suur summa. Kuriteo intensiivsust näitab teo toimepanemine pika ajavahemiku jooksul, s.o süüdistuse järgi 03.03.2017 kuni 09.11.2017. Kohus leiab, et kõiki pangakontolt raha väljavõtmisi ei saa süüdistatavale ette heita, sest on leidnud tõendamist, et süüdistatav V. Vaher on sularaha omastanud hiljemalt alates 2017. aasta septembrist, kui W Vi tervis halvenes. Tuvastatud asjaolud osutavad piisavalt selgelt süüdistatava järjekindla ja läbi mõeldud kuriteoplaani teostamisele. Viimase raha võttis süüdistatav välja 09.11.2017, kui ta oli enne teada saanud W Vi surmast. Süü hindamisel tuleb arvestada, et süüdistatav pani teo toime kavatsetusega, mis on tahtluse raskeim vorm. Kohus nõustub prokuröriga, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendava asjaoluna tuleb arvestada KarS § 58 p 4 alusel süüteo toimepanemist pereliikme suhtes. Süüdistatav elas koos W Viga ühes majas, kes oli võtnud endale kohustuse teda hooldada. Rahaliste vahendite kasutamine oli süüdistatavale lubatud üksnes ulatuses, mis oli vajalik

selleks, et tagada W Vile inimväärne elukeskkond. Süüdistatav on aga kasutanud ära W Vi sõltuvust temast ja progresseeruvat haigust, mis on võimaldanud Veiko Vaheril kuritegu toime panna. Kuid tuleb võtta arvesse, et teo toimepanemisest on möödunud pikk aeg, mida tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta. Käesoleva kriminaalmenetluse esemeks ei ole keeruline kuritegu, tõendid mahuvad ühe köite vahele, mistõttu ei ole olnud põhjendatud niivõrd pikk asja menetlemine enne süüdistuse esitamist. Kohtu hinnangul on süü keskmisest suurem, seetõttu tuleb karistus mõista üle sanktsiooni keskmise määra, s.o 265 miinimumpäevamäära (päevamäära suurus 10 €) kokku 2650 eurot. Rahaline karistus peaks V. Vaheri edaspidi motiveerima õiguskuulekalt käituma, sest sellega tunnetab süüdistatav piisavalt tõhusalt enda õigusvastase käitumise tagajärgi. Kohus leiab, et rahaline karistus tuleb määrata KarS § 66 lg 2 alusel rahaline karistus tasumisele ositi, täitmise tähtajaga 6 (kuus) kuud. V. Vaheril ei ole käesoleval ajal kindlat töökohta, mistõttu võib rahalise karistuse kohene täitmisele pööramine olla talle liigselt koormav. Veiko Vaherit tuleb kohustada tasuma esimese 5 kuu jooksul igakuiselt 445 € ja 6.-ndal kuul 425 €. Igakuine makse tasuda hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast kuust. Tõkend ja muud kriminaalmenetluse tagamise vahendid Tõkendit süüdistatava suhtes kohaldatud ei ole. Arvestades, et kogu kohtueelse menetluse ning ka kohtumenetluse kestel ei olnud süüdistatavale V. Vaherile kohaldatud tõkendit ning süüdistatav ei ole kriminaalmenetlusest kordagi kõrvale hoidunud, siis ei pea kohus vajalikuks isiku suhtes ka edasiselt tõkendit kohaldada. Tsiviilhagi Kriminaalasjas on kannatanu M V esitanud tsiviilhagi süüdistatavalt Veiko Vaherilt varalise kahju väljamõistmiseks summas 11 000 €. Kannatanu asub seisukohale, et V. Vaheri poolt on kuriteoga põhjustatud W Vi pärijale varalist kahju. Kannatanu leiab, et kahju tekitamine on tõendatud süüdistusaktis nimetatud tõenditega. Kannatanu on esitanud kohtule tõendina 03.01.2018 notariaalselt koostatud ja tõestatud pärimistunnistuse, mille järgi on M V pärandaja W Vi vara pärijaks. Pärimisseaduse (PärS) § 3 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et pärand avaneb isiku surma korral. Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev. PärS § 4 lg-s 1 on sätestatud, et pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale. M V on õigustatud nõudma kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist nii W Vi õigusjärglasena kui ka kuriteo läbi isiklikult kahju kannatanud isikuna. Pärandaja W Vi surma järgselt, s.o 09.11.2017 sularaha 100 € arvelduskontolt väljavõtmisega tekitati kahju W Vi testamendijärgsele pärijale M Vile. Süüdistatavad ja nende kaitsja A. Tamm ei soovinud esitada vastuväiteid tsiviilhagi menetlusse võtmiseks ega ka hagi põhjendatuse osas. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (süüdistatav) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju õigusvastasus seisnes selles, et Veiko Vaher on W Vi arvelduskontodelt välja võetud sularaha kasutas enda tarbeks. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel õigusvastane, kui see on seotud kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 127 lg 1 ja 4 alusel on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus leiab, et kaaludes eelnevalt süüdistatava Veiko Vaheri süüküsimust on leidnud tõendamist süüdistatava poolt W Vi sularaha enda kasuks pööramine. Seega on kahjuhüvitamise nõude eeldused täidetud.