Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-19-9575 26. juuni 2020 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Juhan Sarv Kriminaalasi U.M-i (U.M) süüdistuses KarS § 384 lg 1 ja § 385 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2020. a määrus Prokuratuur (esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda) ja U.M-i kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste, määruskaebused K. P. (esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar) ja U.M-i pankrotihaldur A. H. (esindaja vandeadvokaat Madis Saar) 6. mai 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2020. a määruse põhiosa, jättes sellest välja seisukoha, mille kohaselt tulnuks U.M-i pankrotihaldur kaasata kannatanuna kriminaalmenetlusse ja küsida temalt nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks.
25. novembril 2019 sõlmisid U.M , tema kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste ja prokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 245 ette nähtud kokkuleppe U.M-i süüditunnistamiseks ja karistamiseks karistusseadustiku (KarS) § 384 lg 1 ja § 385 järgi.
2.KarS § 384 lg 1 järgi heideti U.M-ile kokkuleppes ette järgmist. Tallinna Ringkonnakohtu
11.aprilli 2016. a määrusega kinnitatud kompromissi kohaselt oli U.M kohustatud tasuma enamsaadud ühisvara eest K. P-le 250 000 eurot. Ta pidi selle summa tasuma viie aasta jooksul viies võrdses osas alates 1. oktoobrist 2016. 16. maist kuni 1. juunini 2016 tegi U.M mitu tehingut, millega ta võttis endale põhjendamatu rahalise kohustuse ja vähendas teadlikult enda vara väärtust. 1. oktoobril 2016 U.M K. P-le nõutavat summat ära ei maksnud, mistõttu algatas kohtutäitur K. P. avalduse alusel täitemenetluse. 12. märtsil 2018 kuulutas Pärnu Maakohus K. P. avalduse alusel välja U.M-i pankroti.
3.KarS § 385 lg 1 järgi heideti U.M-ile ette seda, et ta varjas võlgnikuna enda pankrotihalduri eest OÜ M 423 400 euro suurust nõuet. Menetlus maakohtus
4.Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2019. a määrusega anti U.M kokkuleppemenetluses kohtu alla.
5.15. detsembril 2019 esitas K. P. maakohtule taotluse enda kaasamiseks kannatanuna kriminaalmenetlusse. Ühtlasi andis ta teada, et ta ei nõustu kokkuleppemenetlusega.
1-19-95751-19-9575
6.16. detsembril 2019 esitas ka U.M-i pankrotihaldur A. H. maakohtule taotluse enda kaasamiseks kannatanuna kriminaalmenetlusse ja teatas, et temagi ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega.
7.17. detsembril 2019 saatis Pärnu Maakohus K. P-le ja A. H-le kirja, märkides, et ei K. P. ega A. H. ole selles kriminaalmenetluses kannatanu. Kohus leidis, et KarS §-des 384 ja 385 sätestatud kuritegudega ei tekitata võlausaldajale vahetult kahju ning need kuriteod pole suunatud otseselt ja vahetult võlausaldaja vastu. Võlausaldajatel on võimalik kaitsta oma õigusi pankrotiseaduses sätestatud korras. Pankrotihaldur valitseb pankrotivara ja seisab pankrotimenetluses võlausaldajate ühiste huvide eest, kuid ta ei saa esindada konkreetset võlausaldajat. Füüsilise isiku pankrotivara ei ole iseseisev subjekt, keda kriminaalmenetluse seadustik tunnustaks.
8.Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2019. a otsusega tunnistati U.M kokkuleppe järgi süüdi. Apellatsioonid
9.Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni nii K. P. esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar kui ka A. H. esindaja vandeadvokaat Madis Saar. Apellatsioonides taotleti vastavalt K. P. ja A. H. kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamist, maakohtu otsuse tühistamist ning KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist. Ringkonnakohtu määrus
10.Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2020. a määrusega tühistati Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2019. a otsus ja kriminaaltoimik tagastati prokuratuurile.
11.Ringkonnakohus märkis, et U.M-i süüdistatakse KarS § 384 lg 1 järgi füüsilisest isikust võlgnikuna põhjendamatu rahalise kohustuse võtmises ning võlgniku vara väärtuse teadlikus vähendamises võlausaldaja kahjuks. KarS § 384 lg-ga 1 kaitstav õigushüve on eeldatava pankrotivara võimalik vähendamine võlausaldajate kahjuks. Praegusel juhul oli süüdistatava poolt enda eeldatava pankrotivara vähendamine suunatud võlausaldaja K. P. õiguste kahjustamisele. KarS § 384 on määratud kaitsma nii eeldatavat pankrotivara kui ka võlausaldajate huve.
12.Pankrotivara huvides tegutseb pankrotihaldur. Pankrotihalduril on õigus teha pankrotivaraga tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 55 lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse.
13.U.M-i süüdistuses kirjeldatud tegevus on otseses seoses pankrotivara ja võlausaldaja õigushüvede kahjustamisega. KrMS § 37 lg 1 kohaselt tuleb seega kannatanuks lugeda nii pankrotihaldur kui ka võlausaldaja. Asjaolu, et pankrotihaldur kaitseb kõigi võlausaldajate huve, ei takista kannatanuna kriminaalmenetluses osalemast ka võlausaldajal.
14.KrMS § 38 lg 1 p 9 kohaselt on kannatanul õigus anda nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda, anda arvamus süüdistuse ja karistuse ning süüdistuses nimetatud kahju suuruse ja tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta. KrMS § 239 lg 2 p 4 kohaselt kokkuleppemenetlust ei kohaldata, kui sellega ei nõustu kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik. Praeguses asjas jätsid prokuratuur ja maakohus kannatanud menetlusse kaasamata ega küsinud nende nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Sellega rikuti kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätteid. Osutatud rikkumine ei ole kohtumenetluses kõrvaldatav, seega tuleb maakohtu otsus tühistada.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
15.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused prokuratuur ja U.M-i kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste, kes mõlemad taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Prokuratuuri määruskaebus
16.Prokuratuur ei pea õigeks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt tuleb sellesse kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasata nii U.M-i pankrotihaldur kui ka võlausaldaja.
2(8)
1-19-95751-19-9575
17.Käsitades U.M-i pankrotihaldurit kannatanuna, luges ringkonnakohus kannatanuks sisuliselt pankrotivara. KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kriminaalmenetluses kannatanuks olla vaid füüsiline või juriidiline isik. Pankrotihaldur saaks KrMS § 37 lg 2 kohaselt olla vaid pankrotistunud juriidilisest isikust kannatanu esindaja. Füüsilisest isikust kannatanu esindusõigust pankrotihalduril kriminaalmenetluses ei ole. Samamoodi ei saa pankrotihaldur KrMS § 36 kohaselt kriminaalmenetluses esindada füüsilisest isikust kahtlustatavat ega süüdistatavat. Pankrotihalduri kui füüsilise isiku õigusi KarS § 384 lg 1 ja § 385 järgi kvalifitseeritavate kuritegudega rikutud ei ole ja talle ei ole ka mingit kahju tekitatud. Seetõttu ei saa pankrotihaldur ka ise kannatanu olla.
18.KarS § 384 ega § 385 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole kannatanuks ka võlausaldaja. KarS §-s 384 sätestatud kuriteoga kahjustatav õigushüve on eeldatav pankrotivara. See vara kuulub PankrS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt võlgnikule. Sätte eesmärk on võtta isik vastutusele vara vähendamise eest, mitte aga pankrotivara väärtuse taastamine. KarS § 384 kaitseb võlgniku, mitte võlausaldajate varalist seisundit. Vahetu varalise kahju saab selle kuriteoga tekitada vaid võlgnikule, mitte tema võlausaldajatele. Seetõttu saab KarS § 384 tunnustel menetletavas kriminaalasjas kannatanuna käsitleda vaid võlgnikku, mitte tema võlausaldajaid. Viimastele võib KarS §-s 384 ette nähtud kuriteo toimepanemise tõttu küll kaudselt kahju tekkida, kuid see kuriteokoosseis ei ole ette nähtud võlausaldajate kahju ärahoidmiseks. Võlausaldajad saavad oma varalisi huve realiseerida pankrotimenetluses. PankrS § 44 lg 1 välistab ka kannatanu nõuete esitamise kriminaalmenetluses. Selliste pankrotikuritegude puhul, kus võlausaldajaid on palju, oleks kõigi võlausaldajate kannatanuna menetlusse kaasamine menetlusökonoomia seisukohalt ebaotstarbekas. Vaid osa võlausaldajate kaasamine tooks aga kaasa ebavõrdse kohtlemise. Kaitsja määruskaebus
19.Pankrotihaldur ei tegutse pankrotivara õiguste ja kohustuste huvides, sest õigused ja kohustused on isikul, mitte varal. Pankrotihaldur peab kaitsma nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve, mistõttu ta ei saa valida menetletavas asjas kannatanu positsiooni. Menetletava kuriteoga ei ole kahjustatud pankrotihalduri õigusi pankrotimenetluses.
20.U.M-i süüdistus ega maakohtu otsus ei käsitle kahju vahetut tekitamist võlausaldajatele. Süüdistuses toodud asjaoludel sai võlgnik vahetult kahjustada vaid iseenda ehk võlgniku varalist sfääri, teiste isikute puhul ei saa rääkida nende vahetust kahjustamisest. Võlgniku vara ei kuulu teistele isikutele. Võlausaldaja lugemine kannatanuks tähendaks mh seda, et kannatanuks tuleks lugeda kõik pankrotivõlausaldajad.
21.Ringkonnakohtu määrusest jääb arusaamatuks, milliseid kannatanute õigushüvesid menetletava kuriteoga kahjustati. M aksejõuetusmenetluse kord tagab efektiivselt võlausaldajate varaliste huvide kaitse väljaspool kriminaalmenetlust. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Kriminaalasjas pole esitatud tsiviilhagi, sest PankrS § 44 kohaselt saab pankrotivõlgniku vastu nõude esitada üksnes pankrotimenetluses. Ringkonnakohtu määrusest jääb ka selgusetuks, kuidas võlausaldaja ja haldur saavad olla üheaegselt kannatanud.
22.Haldur võiks olla kannatanu kriminaalasjas, kus karistusõiguslik etteheide on tehtud pankrotistunud äriühingu juhtorgani liikmele. Ka sellisel juhul ei saaks kannatanuks olla pankrotivõlausaldajad, sest nende õigusi pole rikutud vahetult. Suuremates pankrotiasjades on sadu võlausaldajaid ja nende kõigi kaasamisel menetlus takerduks. Sellistel juhtudel tunnistatakse kannatanuks pankrotihaldur ehk sisuliselt pankrotistunud äriühing, keda kohtumenetlustes esindab haldur. U.M-i pankrotihalduri vastus
23.Vastuses prokuratuuri ja kaitsja määruskaebustele palub U.M-i pankrotihaldur A. H. (esindaja M. Saar) jätta kaebused rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata.
3(8)
1-19-95751-19-9575
24.KarS § 384 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu puhul on kaitstav õigushüve eeldatava pankrotivara võimalik vähenemine võlausaldajate kahjuks. Ehkki see koosseis kaitseb ka kollektiivseid õigushüvesid, on esiplaanil siiski individuaalhüvede kaitse.
25.KarS § 384 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu puhul on kannatanuks U.M-i pankrotivara, mille huvides tegutseb pankrotihaldur. Seega tuleb kannatanuna käsitada pankrotihaldurit. Pankrotihaldur valitseb ja käsutab pankrotivara ning osaleb menetlusosalisena pankrotivaraga seotud kohtumenetlustes. Pankrotihaldur teostab ka pankrotivara kahjustamisest tulenevaid õigusi, nt on pankrotihalduril õigus esitada tagasivõitmise hagi. Seda arvestades on pankrotihaldur ka kannatanuna kriminaalmenetluses, mis toimub pankrotivara kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisu järgi.
26.Riigikohus on PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 541 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et pankroti väljakuulutamise järgselt saab tsiviilkohtumenetluses hagejaks pidada pankrotivara kui õiguste ja kohustuste kandjat, kelle kasuks tegutseb parasjagu ametis olev haldur oma nimel (otsus asjas nr 3-2-1-40-13, p 12). Teisisõnu on Riigikohus asunud seisukohale, et pankrotivara võib olla menetlusosaline ning pankrotivara kui menetlusosalise positsiooni teostab oma nimel pankrotihaldur. Samasuguse käsitluse rakendamine on põhjendatud ka KarS § 384 järgi toimuvas kriminaalmenetluses. Kannatanuks saab pidada pankrotivara õigusi ja kohustusi teostavat pankrotihaldurit.
27.KarS §-s 385 sätestatud kuriteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on pankrotimenetluse korrakohane toimimine, selle taga omakorda on võlausaldajate varalised või muud huvid, mille kaitsele on pankrotimenetlus suunatud. KarS § 385 eesmärk on kaitsta ka pankrotihalduri õigust saada võlgnikult teavet. Seetõttu tuleb KarS § 385 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuna käsitleda ka pankrotihaldurit. K. P. vastus
28.Vastuses prokuratuuri ja kaitsja määruskaebusele palub ka K. P. (esindaja L. Tamar) jätta kaebused rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata.
29.K. P. leiab, et ta on selles kriminaalmenetluses kannatanu. Kui U.M ei oleks enda varalist seisundit kahjustanud, oleks K. P. nõue selle arvelt rahuldatud. K. P. on U.M-i ainukene võlausaldaja. Seega põhjustas süüdistatav K. P-le vahetult kahju. Menetlusökonoomia argument ei anna alust jätta kannatanut kriminaalmenetlusse kaasamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
30.Määruse I osas põhjendab kolleegium seda, miks tuleb KarS § 384 lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses käsitada kannatanuna pankrotistunud võlgniku võlausaldajat (A), kuid mitte võlgniku pankrotihaldurit (B). Siis selgitab kolleegium, et KarS §-s 385 ette nähtud kuriteo puhul ei saa rääkida kannatanust (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse
(III).
I (A)
31.KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Võttes aluseks Riigikohtu senise praktika, mis on asjakohane ka KrMS § 37 lg 1 praeguse redaktsiooni tõlgendamisel, saab kannatanuna käsitada isikut, kelle õigushüve kahjustamine on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo või õigusvastase teoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Esiteks peab kannatanu õigushüve olema kahjustatud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kannatanu õigushüve kahjustamise ja kriminaalmenetluse eseme vahel nõutav õiguslik seos eeldab aga, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga kahjustati. Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma kannatanu kahjustatud 4(8)
1-19-95751-19-9575 individuaalõigushüve kaitset, puudub ka alus isikut kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. ( Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p-d 17–23 ja 13. mai 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-41-15.)
32.KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadev kohustustevastane kahjustamine, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus.
33.Kolleegium leiab, et tagades võlgniku maksevõime säilimist, on KarS §-s 384 ette nähtud kuriteokoosseis suunatud ennekõike võlgniku olemasolevate võlausaldajate kaitsmisele selle eest, et nende vara hulka kuuluv nõue võlgniku vastu ei muutuks viimase maksevõime vähenemise tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. Riigikohus on varemgi nentinud, et KarS § 384 järgi on karistatav võlausaldajate õiguste rikkumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 15). Osutatud järeldust toetavad mh järgmised argumendid.
34.Enda varalise seisundi kahjustamine iseenesest pole keelatud ega karistatav. Keelatuks ja karistatavaks muutub selline käitumine siis, kui see toob kaasa isiku pankroti ehk olukorra, kus võlgnik ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldaja nõudeid (PankrS § 1 lg 2). Seega on enda pankrotti viimise keelu – ja seda keeldu tagava karistuse (KarS § 384) – eesmärk just võlausaldajate varaliste huvide kaitse.
35.KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav üksnes varalise seisundi kahjustamine. Võlgnik KarS § 384 lg 1 mõttes on võlasuhte (võlaõigusseaduse § 2 lg 1) kohustatud pool ehk isik, kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Niisiis ei ole KarS § 384 lg 1 järgi karistatav, kui isiku varalist seisundit kahjustatakse ajal, mil tal ei ole (veel) ühtki võlausaldajat, ehkki selline tegu võib ohustada potentsiaalseid tulevasi võlausaldajaid. Järelikult ei kaitse KarS § 384 mitte määratlemata võlausaldajate ringi, vaid selgelt piiritletud – võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal temaga võlasuhtes olevaid – võlausaldajaid.
36.KarS § 384 lg 2 kohaselt karistatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teo eest üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Nii pankroti väljakuulutamine (PankrS § 31) kui ka pankrotiavalduse menetluse raugemine (PankrS § 29) eeldab kõikidel juhtudel seda, et kohtule oleks esitatud pankrotiavaldus. Pankrotiavalduse võib esitada vaid võlgnik või võlausaldaja (PankrS § 9 lg 1). Seega ei saa riik kellegi suhtes KarS § 384 lg 1 tunnustel kriminaalmenetlust alustada ega teda selle kuriteokoosseisu järgi karistada, ilma et mõni võlausaldaja või võlgnik ise esitaks kohtule pankrotiavalduse. Selline võlausaldaja või võlgniku initsiatiivi eeldav regulatsioon kõneleb samuti selle kasuks, et KarS §-s 384 ette nähtud kuriteokoosseisuga kaitstakse esmajoones individuaalseid, mitte üksnes kollektiivseid õigushüvesid.
37.KarS §-le 384 kui ennekõike võlausaldajate kaitsenormile osutab selle sätte sanktsiooni (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus) võrdlus mitme teise (esmajoones varavastase) kuriteo sanktsiooniga. Olukorras, kus võlgniku varalist seisundit ei kahjusta võlgnik ise, vaid tema esindaja või juhtorgani liige, vastab toimepanija tegu peaaegu alati ka mõne muu kuriteokoosseisu – näiteks KarS § 201 lg 2 p 2, § 2172 lg 1 või § 171 lg 1 – tunnustele. KarS § 384 moodustab selliste kuritegudega kogumi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 33). Need teised kuriteokoosseisud, mis on suunatud just võlgniku vara kaitsele, näevad KarS § 384 lg-s 1 sätestatuga võrreldes ette rangema karistuse (rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse) või vähemalt samaväärse sanktsiooni. Seega juhtudel, mil võlgniku varalist seisundit kahjustab tema esindaja või juhtorgani liige, ei ole KarS § 384 võlgniku õigushüvede kaitseks tarvilik. Ühtlasi on selge, et KarS § 384 eesmärk ei saa olla füüsilisest isikust võlgniku huvide kaitsmine tema enda eest. Järelikult omandab KarS § 384 mõtte üksnes juhul, kui käsitada seda sätet võlausaldaja huve teeniva normina. 5(8)
1-19-95751-19-9575
38.Näiteks juhul, kui osaühingust võlgniku juhatuse liige võtab kõigi osanike nõusolekul osaühingu vara endale, ei saa teda osaühingu vara omastamise eest karistada, sest KarS § 201 kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada ja kui tegu pannakse toime omaniku nõusolekul, ei saa seda pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes (viidatud otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16). Seevastu ei välista osanike nõusolek osaühingu vara endale võtnud juhatuse liikme karistamist KarS § 384 lg 1 järgi juhul, kui juhatuse liikme tegevus kahjustab osaühingu võlausaldajate õigusi. Toodud näide ilmestab samuti, et KarS § 384 on mõeldud just võlausaldajate huvide kaitseks.
39.Prokuratuuri ja kaitsja argument, et võlausaldaja saab kaitsta enda varalisi õigusi pankrotimenetluses, ei puutu asjasse, kui on vaja otsustada, kas võlausaldaja on KarS §-s 384 ette nähtud kuriteos kannatanu. Mis tahes kuriteos kannatanul on sageli võimalik esitada enda rikutud õiguste taastamiseks või rikkumise heastamiseks nõue näiteks tsiviilkohtumenetluse korras. See asjaolu ei välista aga mingil moel isiku lugemist kannatanuks kriminaalmenetluses. Niisamuti ei ole võlausaldaja KarS §-s 384 ette nähtud kuriteos kannatanuks lugemisel oluline, et pankrotimenetluse ajal ei saa ta kriminaalmenetluses esitada pankrotivõlgnikust süüdistatava vastu tsiviilhagi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-66-10, p-d 12–13). Kannatanu roll kriminaalmenetluses ei piirdu tsiviilhagi esitamisega. Samuti tuleb silmas pidada, et juhtudel, mil süüdistatav ise pole pankrotivõlgnik või kui pankrotimenetlus on kriminaalmenetluse ajaks lõppenud, saab maksejõuetuse põhjustamises kannatanu ka kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada.
40.Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et KarS §-s 384 ette nähtud kuriteo puhul vastab isik, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja, KrMS § 37 lg 1 esimeses lauses sätestatud kannatanu määratlusele.
41.U.M-i, tema kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt oli K. P. U.M-i võlausaldaja ajal, mil viimane enda varalist seisundit kahjustas. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et K. P. vastab kokkuleppe sisu arvestades praeguses kriminaalmenetluses KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele.
42.Kolleegium möönab, et juhtudel mil pankrotivõlgnikul on arvukalt võlausaldajaid, võib nende kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamine menetlust oluliselt komplitseerida ja pidurdada. See ei muuda aga tõdemust, et KarS § 384 lg 1 on kehtestatud ennekõike võlausaldajate varaliste huvide kaitseks ja et selle kuriteokoosseisu tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses vastab võlausaldaja KrMS § 37 lg 1 esimeses lauses ette nähtud kannatanu tunnustele. Ka näiteks sarivarguste või -kelmuste puhul võib kannatanuid olla kümneid või isegi sadu.
43.võiks seadusandja kehtestada korra, mis lubaks menetlejal kannatanute suure arvu korral piirata nende osalemist kriminaalmenetluses, kindlustamaks kriminaalasja lahendamine mõistliku aja jooksul. Näiteks on võimalik ette näha, et kannatanute osavõtt kohtumenetlusest toimub n-ö massmenetluse korras (vrd ka nt halduskohtumenetluse seadustiku §-d 22–23). Samuti võib seadusandja kaaluda võimalust kehtestada väga paljude kannatanutega kriminaalasjade tarbeks reeglid, mis kohustaksid kannatanuid, kes soovivad kriminaalmenetlusest osa võtta, tegema seda ühise esindaja kaudu vmt. (B)
44.Kolleegium asub aga erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kriminaalmenetluses, milles füüsilisest isikust võlgnikku süüdistatakse KarS § 384 lg 1 järgi tema enda maksejõuetuse põhjustamises, ei saa kannatanuna KrMS § 37 mõttes käsitada pankrotistunud süüdistatava pankrotihaldurit. Seda järgmistel põhjustel.
45.Enda varalist seisundit kahjustades (KarS § 384 lg 1) ei kahjusta füüsilisest isikust võlgnik oma (tulevase) pankrotihalduri individuaalõigushüve ega pane toime kuritegu pankrotihalduri vastu. Seega ei saa võlgniku pankrotihaldur olla ise sellises kuriteos kannatanu.
46.KarS § 384 lg 1 järgi süüdistatava võlgniku pankrotihaldurit pole võimalik käsitada ka kannatanu esindajana. U.M-i pankrotihaldur leiab, et menetletavas asjas on kannatanu U.M-i pankrotivara, mille kasuks tegutseb pankrotihaldur. Kolleegium sellega ei nõustu. KrMS § 37 lg 6(8)
1-19-95751-19-9575 1 esimese lause kohaselt saab kriminaalmenetluses kannatanuks olla üksnes füüsiline või juriidiline isik. Pankrotivara ei ole isik. Seetõttu ei saa seda käsitada ka kannatanuna ega pankrotihaldurit kannatanu esindajana. Pankrotihaldurit ei saa käsitada ka süüdistatava võlausaldaja(te) esindajana. Seadus haldurile sellist pädevust ei anna. PankrS § 55 lg 1 kohaselt peab pankrotihaldur kaitsma kõigi võlausaldajate kõrval ka võlgniku õigusi ja huve.
47.KrMS § 36, § 37 lg 2, § 39 lg 4 ja § 401 lg 4 kohaselt osaleb pankrotihaldur kriminaalmenetluses üksnes pankrotistunud juriidilisest isikust süüdistatava, kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajana. Füüsilisest isikust süüdistatava puhul seadus tema pankrotihalduri osalemist kriminaalmenetluses ette ei näe. Mõistetavalt ei saa süüdistatavat, kellele heidetakse KarS § 384 lg 1 järgi ette enda maksejõuetuse põhjustamist, käsitada samas kuriteos kannatanuna ega pankrotihaldurit tema kui kannatanu esindajana.
48.Neil põhjustel leidis ringkonnakohus ekslikult, et U.M-i pankrotihaldur on U.M-ile KarS § 384 lg 1 järgi etteheidetavas kuriteos kannatanu ja ta tulnuks kriminaalmenetlusse kaasata ning temalt kokkuleppemenetluseks nõusolekut küsida. II
49.Ehkki ringkonnakohtu määruse põhiosast ei selgu, kas kohus pidas K. P-d ja U.M-i pankrotihaldurit kannatanuks ka U.M-ile KarS § 385 järgi etteheidetavas kuriteos, märgib kolleegium määruskaebuse esitajate väiteid silmas pidades selguse huvides järgmist.
50.KarS § 385 järgi on karistatav füüsilisest isikust võlgniku, juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt pankroti- või täitemenetluses või ajutise halduri ees võlgniku vara olulises ulatuses varjamise või selle või muude võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamine, kui andmetes kajastatakse vara olulises ulatuses. Kõneksoleva kuriteokoosseisu eesmärk on tagada pankrotimenetluse organite või kohtutäituri informeeritus pankroti- või täitemenetluse läbiviimise seisukohalt olulistest asjaoludest, kindlustamaks pankroti- või täitemenetluse korrakohane toimimine. Selle kuriteokoosseisuga ei kaitsta vahetult individuaalõigushüvesid. Järelikult ei saa KarS §-s 385 ette nähtud kuriteo puhul rääkida kannatanust KrMS § 37 mõttes. III
51.Nagu eelnevalt märgitud, leidis ringkonnakohus õigesti, et kokkuleppes kirjeldatud asjaoludel vastab K. P. selles asjas maksejõuetuse põhjustamises kannatanu määratlusele. Riigikohus on selgitanud, et menetleja ei tohi keelduda kaasamast kriminaalmenetlusse kannatanuna ühtegi isikut, kes kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele (vt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 26 ja 2. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 38). Järelikult tulnuks K. P. kaasata kannatanuna käesolevasse kriminaalmenetlusse. Uurimisasutus ega prokuratuur seda aga ei teinud ja maakohus kohaldas asjas kokkuleppemenetlust hoolimata asjaolust, et selleks polnud K. P. nõusolekut.
52.Kokkuleppemenetluse sätete – täpsemalt KrMS § 248 lg 1 p 1 ja § 239 – rikkumisena on käsitatav ka see, kui kohus jätab kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata, ehkki asjas puudub mõni KrMS §-s 239 ette nähtud kokkuleppemenetluse kohaldamise alustest. Ühe kokkuleppemenetluse kohaldamise aluse sätestab KrMS § 239 lg 2 p 4, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust, kui sellega ei nõustu kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 28) Kuna K. P., kes tulnuks kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, pole kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud, kohaldas maakohus kokkuleppemenetlust selle norme eirates. Järelikult on õige teise astme kohtu määruse resolutsioonis tehtud otsustus Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2019. a otsus tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Seetõttu jätab kolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud määruse resolutiivosa muutmata.
53.Samas muudab kolleegium KrMS § 390 lg 1 ja § 361 lg 1 p 3 alusel ringkonnakohtu määruse põhiosa, jättes sellest välja seisukoha, mille kohaselt tulnuks kannatanuna kriminaalmenetlusse 7(8)
1-19-95751-19-9575 kaasata ka U.M-i pankrotihaldur ning küsida kokkuleppemenetluse kohaldamiseks nõusolekut ka temalt.
54.Määruskaebused tuleb rahuldada osaliselt.
55.Andmeid määruskaebemenetluse kulude kohta pole kolleegiumile esitatud. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.