Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

3.1 Kohtuistungil 21.01.2020.a. süüdistatav Z.R tunnistas oma süüd osaliselt ja kinnitas, et võttis kannatanul küll rinnust kinni aga ei löönud, ega võtnud midagi ära. Kahju kohta möönis Z.R selle võimalikku tekkimist rüselemisel. Seega esineb isikuliste tõendite seisukohalt nö sõna-sõna-vastu olukord. Asjas puuduvad süüdistuse versiooni kinnitusena samuti muud tõendid, milleks eelkõige on kohtus vaadeldud videosalvestis, mis aga kinnitas enam Z.R tunnistust rüseluse ja selle käigus osa kannatanu asjade kukkumisest põrandale kohta. 3.2 Maakohus on tunnistanud Z.R süüdi raskes I astme omandi vastu suunatud kuriteos, mis aga kaitsja arvates rajaneb otsuse lugejale loogiliselt mitteaktseptitavatel järeldustel. Nii on arusaamatu, et kohus on küll igati analüüsinud nii kannatanu kui Z.R tunnistusi, aga puudub seisukoht selle kohta, kumb siis loeb või kummad tuleks tõendite kogumist välja arvata jne. Mõlemad ju neis esinevate vastuolude tõttu üheaegselt õiged olla ei saa. Eelnevaga seondub otseselt küsimus süütuse pres. kohaldamisest / ehk mitte, olukorras, kus esinevad vastuolulised tõendid, sest püsivate kahtluste korral tuleks need ikkagi tõlgendada süüdistatava kasuks. Arvestades, et tõendid viitavad küll vägivallale, aga – rüseluse võtmes ning selle käigus tekkinud kahjule, puudub aine teo kvalifitseerimiseks röövimisena. Et subjektiivse tunnusena eeldab röövimine tahtlust, mis aga konkreetsel puhul puudub, kuid samas vaadeldud videolt nähtub kannatanu esemete põrandale kukkumine Z.R käest, oleks kaitsja arvates põhjendatum teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 2 p 5 järgi. 3.3 Karistuse kohaldamisel tuleks arvestada, et süüdistatav on töövõimetuspensionär; tema ülalpidamisel on 85 aastane ema; on valmis hüvitama tekkinud kahju; on avaldanud kahetsust, oleks valmis tegema ÜKT-d.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

videosalvestuselt, et sellises lootusetus olukorras paneb süüdistatav käe enda pükste taskusse ja poetab põrandale kollast värvi eseme. Kohus on jälgitavalt ja veenvalt argumenteerinud miks Z.R tegevus vastab KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele. Prokurör on seisukohal, et Z.R kasutas YY suhtes vägivalda eesmärgiga saada enda valdusse kannatanu kuldketti ja ehteid. Maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, kohtu järelduste kujunemine on jälgitav ning kohtuotsuse argumentatsioon on veenev, mistõttu puudub seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks. 4.3 Z.R on varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 11.06.2019 otsuse järgi KarS § 199 lg 2 p 9 alusel vangistusega 4 kuud, katseajaga 2 aastat (tl 43). Seega on süüdistatav Z.R pannud uue kuriteo toime katseaja jooksul ja seda isegi 5 päeva pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millest võib järeldada, et süüdistatav ei ole pärast kohtuotsust teinud õigeid järeldusi enda käitumises, kui pani toime uue veelgi raskema varavastase kuriteo. KarS § 200 lg. 1 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse 2 kuni 10 aastani. Kohus karistas Z.R-i sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust Z.R-ile süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooni muutmiseks ning karistuse kergendamiseks.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.

7.1 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kannatanu ütlus. Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Z.R süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu YY ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad kannatanu YY antud ütlusi. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu YY ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate DD, OO ja SS ütlustega, on süüdistatava Z.R süü leidnud tõendamist täies mahus. 7.2 Maakohus ei ole nõustunud kaitseversiooniga, et süüdistatav ei ole kannatanut löönud, vaid haaras kannatanul rinnust ning vägaivalda ei kasutanud selleks, et saada kannatanult esmeid. Maakohus ei ole tõepoolest süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused just eelpool loetletud tõenditele ja miks ei saa nõustuda süüdistatava ütlustega ja versiooniga toimunust, milles ta löömist ning võõra vallasasja äravõtmist eitab. Tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt saab rääkida vägivallast kui asja äravõtmise vahendist ja selle ajalisest seotusest võõra vara hõivamisega. 7.3 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu YY ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate OO ja SS ütlused ja asitõendi vaatlusprotokoll (tl 23). Kolleegium nõustub maakohtuga, et on tõsikindlat tuvastamist leidnud, et süüdistatav Z.R kasutas kannatanu suhtes vägivalda vahetult ja tõmbas kannatanu kaelast ära kuldketi, mis purunes. Üheselt on leidnud tuvastamist, et vägivalla tarvitamine oli ajaliselt seotud asja hõivamisega ning vägivalda tarvitas süüdistatav kannatanu suhtes asja äravõtmise ajal. Puuduvad tõendid, et süüdistatav oleks vägivalda tarvitanud kannatanu suhtes teiste eesmärkide saavutamiseks. 7.4 Maakohus tuvastas üheselt, et süüdistatav kasutades füüsilist vägivalda võttis ära kannatanule kuuluvad süüdistuses loetletud esemed ning vägivallaga hõivatud varast jäi kadunuks valge hai hamba moodi ripats ja vene õigeusu risti kujuline ripats ning 2 sentimeetrit kuldketilülisid. Ülejäänud asjad õnnestus kannatanul tagasi saada koheselt sündmuskohal ja natuke hiljem bussijaamas sees olles, kui süüdistatav käe enda pükste taskusse pani ja esemed põrandale poetas. Kolleegium sellise maakohtu seisukohaga ka nõustub. 7.5 Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et hinnates kannatanu ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate DD, OO ja SS ütlustega, on süüdistatava Z.R süü KarS § 200 lg 1 järgi leidnud tõendamist. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad.

kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

10.2 Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendava asjaoluga ja raskendavate asjaolude puudumisega, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega. 10.3 Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingile erandlikule asjaolule, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine Z.R isikust tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras või alla alammäära. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Z.R süüle ning selle vähendamiseks puudub alus. 10.4 Kolleegium ei nõustunud karistusmäära vähendamisega, siis puuduvad formaalsed eeldused vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.