Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni V.D ja tema kaitsja.

2.1 V.D vaidlustab apellatsioonis talle mõistetud karistust ning selle sõltuvusraviga asendamata jätmist. Samuti taotleb ta menetluskulude tasumiseks pikema tähtaja andmist. V.D leiab, et talle mõistetud kokku 1 aasta 4 kuu pikkune vangistus on liiga karm karistus. Kohus ei andnud talle võimalust end parandada ja oma sõltuvust ravida. V.D sõnul ei võtnud ta talle määratud katseaja puhul olukorda piisavalt tõsiselt. Kuriteod pani ta toime narkosõltuvuse tõttu. Kaitsja taotles karistuse asendamist sõltuvusraviga, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Süüdistatav leiab, et taotlus oleks tulnud rahuldada: sõltuvusest lahtisaamise korral langeb ära ka vajadus süütegude toimepanemiseks. V.D märgib, et on vahi all olnud juba neli kuud, mis vastab praeguse menetluse esemeks oleva kuriteo eest mõistetud karistusele. Seega on ta vahi all viibimisega saanud oma õppetunni kätte. V.D vaidleb vastu prokuröri seisukohale, et ta on ühiskonnale ohtlik. Eelmises kriminaalasjas mõisteti ta küll süüdi ka KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 263 lg 1 p 1 järgi, kuid ta ei olnud konflikti algataja ja tegutses enesekaitse instinktist lähtudes. V.D märgib, et kohus mõistis talt välja 810 eurot ja kohustas selle tasuma 12 kuu jooksul, kuid tema rahaline olukord ei võimalda tal selle aja jooksul seda summat tasuda. V.D palub pikendada menetluskulude tasumise tähtaega. 2.2 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist V.D-le mõistetud karistuse osas ning V.D karistuse asendamist sõltuvusraviga Viljandi rehabilitatsiooni keskuses. Apellatsiooni kohaselt leidis maakohtus tuvastamist, et V.D paneb vargusi toime selleks, et saada raha narkootikumide ostmiseks. Ta hakkas narkootikume hakanud tarbima juba 14-aastaselt. V.D soovib narkootikumide tarbimisest vabaneda, kuid ei ole olnud suuteline ravile minema, sest sõltuvus on väga suur. Seetõttu soovib ta, et karistus asendataks sõltuvusraviga. Ta on nõus täitma ravil olles kehtivat režiimi ega katkesta seda ravi. Kaitsja märgib, et taotles V.D karistuse asendamist sõltuvusraviga ka maakohtus. Tema hinnangul täidaks sõltuvusravi eripreventiivset eesmärki karistusest paremini: kui V.D vabaneb sõltuvusest, ei pane ta enam uusi kuritegusid toime. Sõltuvusravi võimaluse küsimuses pöördus prokurör kohtueelses menetluses ka Viljandi rehabilitatsiooni keskuse poole ning saadud vastus on avaldatud kohtuistungil. SA Viljandi Haigla kirja kohaselt on vabu kohti, pakutav rehabilitatsiooniteenus kestab 5 kuud, see on vabatahtlik ja teenuse saamiseks peab end ise registreerima. Kohus esitatud taotlusi rahuldanud ei ole ning kohtuotsusest ei selgu mis põhjusel kohus jättis need taotlused rahuldamata. Kohus ei ole seda teemat oma otsuses üldse käsitlenud, rikkudes KrMS §339 lg 1 p 7 ja 8 sätteid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

oluliseks rikkumiseks seda, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingile vastuolule kohtuotsusega tõendatuks loetud asjaolude ja kohtu resolutsiooni vahel. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see, kui kohtuotsuses puudub põhjendus. Ringkonnakohus nendib, et kuigi karistuse eripreventiivset eesmärki on kohus otsuses käsitlenud, ei ole kohus otsuses tõesti põhjendanud, miks ta ei pea võimalikus V.D karistust raviga asendada. Olukorras, kus kohtumenetluse pooled taotlesid karistuse asendamist, oleks kohus pidanud seda küsimust käsitlema. Ringkonnakohus leiab aga, et tegemist ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, vaid KrMS § 339 lg 2 tähenduses. KrMS § 339 lg 1 p-s 7 kirjeldatud olukorraga oleks olnud tegemist juhul, kui kohtuotsuses oleks puudunud vähemalt karistuse kohaldamisse puutuvad põhjendused täielikult. Kui KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud menetlusõiguse rikkumise tuvastamisel oleks ringkonnakohus vastavalt KrMS § 341 lg-le 2 kohustatud maakohtu otsuse tühistama ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus (mida kaitsja ise apellatsioonis taotlenud ei ole). KrMS § 339 lg-le 2 vastava menetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võib ringkonnakohus ise vea kõrvaldada, käsitledes ise vaidlusalust küsimust. Maakohtus taotleti V.D vangistuse asendamist raviga SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses ning vangistuse asendamist just seal pakutava raviga taotleb kaitsja ka apellatsioonis. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 692 alusel ei ole võimalik vangistust raviga SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses asendada. KarS § 692 lg 5 kohaselt ei või vangistust asendava ravi tähtaeg olla lühem kui kaheksateist kuud. SA Viljandi Haigla kirjas, millele on oma apellatsioonis viidanud kaitsja isegi, on öeldud, et nende pakutava teenuse kestus on orienteeruvalt 5 kuni 9 kuud (tl. 94). Lisaks sellele puudub KarS § 692 lg 4 nõuetele vastav süüdistatava nõusolek vangistuse raviga asendamiseks. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on süüdistatav küll maakohtu istungil kinnitanud, et on vangistuse raviga asendamisega nõus ning seda nõusolekut on ta kinnitanud ka apellatsioonis, kuid KarS § 692 lg 4 kohaselt asendatakse vangistus raviga üksnes isiku kirjalikul nõusolekul, mille ta saab anda pärast seda, kui talle on selgitatud kõiki raviga kaasnevaid mõjusid. Toimikust ei nähtu, et V.D-le oleks selgitatud kõiki raviga kaasnevaid mõjusid. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt piirdub süüdistatavale antud selgitus ravi kohta kaitsja istungil väidetuga, et haiglas kehtib kindel režiim nagu vanglas ja sealt ei või omavoliliselt lahkuda (tl. 118). Lisaks sellele, et selline selgitus ei anna ilmselgelt ammendavat ülevaadet ravi olemusest, jääb selgusetuks, millele see väide tugineb, kuivõrd SA Viljandi Haigla kirja kohaselt on pakutav teenus vabatahtlik (tl. 94). Kohtul ei ole võimalik kirjeldatud puudust kõrvaldada, sest toimikus ei ole ka tõendit, milles oleks SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse pakutavat ravi täpsemalt kirjeldatud. Ringkonnakohtul ei ole võimalik koguda tõendeid SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse pakutava sõltuvusravi kohta, sest lühimenetluses ei või kohus uusi tõendeid koguda.

Kohtukolleegium lisab, et V.D toimepandud kuriteo asjaoludest tulenevalt ei saa tema vangistuse sõltuvusraviga asendamist pidada põhjendatuks isegi juhul, kui selle formaalsed eeldused oleks täidetud. V.D jätkas kuritegude toimepanemist kohe pärast eelmist süüdimõistvat kohtuotsust, millega jäeti ta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Kriminaalhooldust ei jõutud tema suhtes alustadagi. Tähelepanu väärib, et Harju Maakohtu 10. juuni 2019 otsusega pandi V.D-le katseajaks narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise keeld ning kohustus osaleda kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis. Sotsiaalprogrammide seas on sõltuvusest vabanemist toetavaid programme. Seega andis kohus selle otsusega V.D-le võimaluse pääseda vangistuse täitmisele pööramisest, kui ta tegeleb oma sõltuvusprobleemiga. Talle antud võimaluse kasutamise asemel pani V.D kohe toime uued kuriteod. Sellest tulenevalt on põhjust kahelda V.D valmisolekus sõltuvusprobleemiga tegeleda ning ringkonnakohus peab suureks ohtu, et V.D jätkaks kuritegude toimepanemist. Kui V.D ei võtnud eelmisel korral kohtu antud võimalust piisavalt tõsiselt, on põhjust karta, et ta ei tee seda ka seekord.

Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 isiku kanda, kelle huvides apellatsioon(id) esitati. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud mõista välja V.D-lt .

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.