Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

APELLATSIOON:

3.4 Tõendite kogumisel tuleb lähtuda tõendamiseseme asjaoludest. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ettemääratud jõudu. See printsiip kehtib ka kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütluste kohta, s.t. kriminaalmenetluses ei ole võimalik eelistada kannatanu ütlusi tunnistajate/süüdistatava ütlustele ning süüdistust ei ole võimalik rajada vaid kannatanu ütlustele. Kõiki tõendeid tuleb hinnata kogumis, hinnata nende usaldusväärsust ning seejärel langetada menetlusotsus. Isikule süüdi mõistmisel peab olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad. Neid antud kriminaalasjas ei esine. 3.5 Kannatanul esinevad vigastused ei anna iseenesest alust tõsikindlaks tõdemuseks, et süüdistataval oli tahtlus tekitada kannatanule vigastused ega välista ka KarS § 121 mõttes süüdistatava tegevuse õiguspärasust. Samas asjaolu osas, et süüdistataval T.A-l puuduvad kehavigastused, tuleb märkida, et tõukamise käigus ei pruugi tekkida väliseid silmaga nähtavaid vigastusi ning seega ei kummuta vigastuste puudumine ründe mittetoimumist T.A suhtes. 3.6 Karistusõiguslik lähenemine lähtub ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest ja seega ei ole võimalik isikule esitada süüdistust kuriteos pelgalt oletuste põhjal. Samas tuleb KrMS § 7 lg-s 3 sätestatust tulenevalt lähtuda in dubio pro reo põhimõttest ehk tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 9). Kogutud toimiku materjalidest võib järeldada, et T.A teos puudub kuriteokoosseis, seega kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu tuleb mõista süüdistatav T.A õigeks kriminaalasjas nr 1-19-3377.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

Nii on tunnistaja NN andnud ütluseid selle kohta, et 29.10.2018.a õhtusel ajal kella 19:00 paiku oli tema Y-ga XXX korteris remonti tegemas, kui keegi hakkas ukse taga tugevalt koputama ja lõhkuma. Nii kannatanu kui ka tunnistaja arvasid kohe, et see on T.A, kuna ta oli ka varem seal käinud ja tunginud korterisse sisse oma tütrelt äravõetud võtmega. Ka kannatanu sõnul tuli süüdistatav süüdistuses nimetatud ajal XXX ukse taha ning hakkas vastu ust ja akent prõmmima. Seepeale läks kannatanu uksele, kus T.A nõudis enda sisse laskmist. Kannatanu süüdistatavat sisse ei lasknud, mistõttu üritas viimane kannatanut välisukse juures kätega lüüa. Seda, et süüdistataval oli soov XXX elamisse pääseda, tunnistab süüdistatav ka ise kohtueelses menetluses antud ütlustes. Nii on T.A kahtlustatavana andnud järgmiseid ütluseid: „Tuppa ta mind ei kutsunud, kuigi ma püüdsin tuppa pääseda /-/“. Kuivõrd ses osas kattuvad süüdistatava ütlused teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, tuleb selles osas lugeda need prokuratuuri hinnangul usaldusväärseks ning lugeda tõendatuks süüdistatava poolt agressiivne/ jõuline käitumine eesmärgiga pääseda oma endisesse elukohta. 4.3 Süüdistatava ja kaitsja versiooni kohaselt ei olnud T.A tegu tahtlik. Vaadates kriminaaltoimikust kannatanu ülekuulamise lisaks olevat fototabelit kannatanu vigastustest, siis riiklikule süüdistajale ei ole usutav kogemata võtmetega kannatanu näo pihta minemine. On eluliselt usutav, et kannatanu vasakul sarnal olevad vigastused saadi just vastu nägu millegi terava esemega lüües. Sellest tulenevalt on prokuratuuri hinnangul käsitletav süüdistatava poolt tegutsemine vähemalt otsese tahtlusega- ta teab, et lüües teist inimest näkku tekitab ta talle vähemalt füüsilist valu kui mitte tervisekahjustusi ning ta tahab seda. Kokkuvõtvalt on prokuratuur jätkuvalt seisukohal, et kuivõrd just süüdistatav tuli agressiivselt meelestatult kannatanu elukoha ukse taha, kus ta nõudis tuppa sisse laskmist, mida aga kannatanu ei soovinud, siis sellest saab järeldada, et ründavamaks pooleks oli just T.A , kelle õigusvastast rünnet kannatanu tõrjuma pidi.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3 -1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu, tunnistajate NN ja DD ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (lk 79-79 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja T.A õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (lk 79 pöördel) ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistajate ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava T.A poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava T.A ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava T.A ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 7.2 Apellant asub seisukohale, et tunnistajate ütlused ei ole piisavad, et lugeda süüdistatava T.A süü tõendatuks, kuivõrd tunnistajad ei näinud konflikti ennast, siis selles osas märgib kolleegium järgmist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tunnistajate NN ja DD kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtumenetluses avaldatud ütlused on tõendiks ka tõendamiseseme nende asjaolude suhtes mida kannatanu YY neile avaldas, kuna esinevad KrMS § 66 lg 21 p 2 alused. Kannatanu YY rääkis sündmustest NN-le ja DD-le vahetult peale toimunud sündmust. Seejuures saab tunnistajate ütlusi kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hind amiseks. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt 3-1-1-73-15 p 11). Lisaks on tunnistajad üksikasjalikult andnud ütlusi mida nad on tajunud, st näinud või kuulnud ise antud sündmuse kohta. Seega on tunnistajate NN ja DD ütlused tõendid nii teatud asjaolude suhtes, mida nad on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu YY ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. 7.3 Apellant asub seisukohale, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis erimeelsus, mis jõudis konfliktini ja seda põhjusel, et kannatanu tõukas süüdistatavat. Seega oli süüdistatav KarS § 28 lg 1 kohaselt hädakaitses. Kolleegiumil tuleb märkida, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just T.A versiooni konflikti käigu ja kannatanul vigastuste tekkimise osas. Kannatanu ei ole kinnitanud süüdistatava tõukamist vaid on andnud ütlusi, et kinni teda ei hoidnud, lihtsalt tõrjus kätega lööke, pani käed ette, et mitte ise pihta saada (lk 4). Seega ei ole kannatanu poolt tuvastatud sellist käitumist (rünnet), mis annaks alust rääkida hädakaitseseisundist. Kuna ringkonnakohus kaitseseisundit ei tuvastanud, siis ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks hakata analüüsima kaitsetegevust. Seejuures jätab apellant tähelepanuta, et igat tõukamist või lükkamist ei saa võtta kui rünnakut ning see ei too kohe kaasa hädakaitseseisundit. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-111-04, p 12 märkinud, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Antud juhul selliseid asjaolusid maakohtu poolt tuvastatud ei ole ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kolleegium märkis juba eelpool, et asjas puuduvad tõendid, mis sellist kaitseversiooni kinnitaks ning taotledes sellisel põhjendusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust.

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.