Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Helblingi

kasuks

apellatsioonimenetluse

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni ei saa esitada kannatanu, sest kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagi puudutavates küsimustes. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohus luges tõendatuks, et D. Helbling ründas 5. septembril 2018 kella 23:34-st kuni kella 23:36-ni Tallinnas Linnamäe tee 42a asuval ehitusobjektil V.Mit, kes tahtis läbi ehitusplatsi koju minna. Kohus leidis, et kuigi V.Mi sõnul ründas teda ehitusplatsil kaks ukraina keelt rääkinud meest, nähtub turvakaamera salvestisest, et ründajaid oli ainult üks. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on turvakaamera salvestiselt näha, kuidas ehitustunkesid kandev turske sportliku kehaehitusega mees lõi parema käega teisele ülakeha või näo piirkonda. Löögi saanud mees kukkus maha, mille järel lõi tunkedes mees teda kehasse parema käega vähemalt neljal korral ja mõlema jalaga vähemalt kümnel korral. Pekstav oli pikali ega osutanud vastupanu. Kohus leidis, et sellega tekitas D. Helbling V.Mile valu ja tervisekahjustused, täites KarS § 121 lg 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu mõlema alternatiivi tunnused. Isiku ekspertiisiaktikohaselt ei ole V.Mil esinevad tervisekahjustused eluohtlikud ja nende paranemine kestab neli nädalat kuni neli kuud. Kuna kannatanu tervisekahjustuste paranemine kestab vähemalt neli nädalat, tuleb süütegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Maakohus ei nõustunud D. Helblingi väitega, et ta tegutses hädakaitses, sest V.M ründas teda esimesena. Süüdistatava väitel palus ta ehitusplatsile tulnud mehel lahkuda, selle peale lubas viimane ta sarrusejupiga läbi peksta. Kohus möönis, et ka videosalvestiselt on näha, kuidas D. Helbling taganes paar sammu ning V.M järgnes talle. Kohus leidis aga: „Samas ei ole kohtul võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, kas V.M tõepoolest ütles Denis Helblingule, et virutab teda armatuurlauaga, kuivõrd kannatanu ei mäleta juhtunu osas midagi, kuid samas nendib, et võis vestluse käigus midagi solvavat öelda. Ainuüksi millegi ähvardava ütlemine ei saa süüdistatavas tekitada koheselt ka hädaseisundit. Samas on videosalvestuselt näha, et kui süüdistatav ja kannatanu jäävad näoga teineteise poole seisma, toimub hetkeks mõningane rüselus või nügimine kannatanu ning süüdistatava vahel, kuid üheselt ei ole tuvastatav kumb isik teeb käega tõukava liigutuse. Sellistest liigutustest ei saa aga järeldada, et V.M oleks eemaldunud ja võtnud armatuuri, mis väidetavalt seal lähedal alusel ja V.Mi selja taga pidi olema. Seega armatuuriga löömise ähvardus ei olnud reaalne, kuivõrd V.Mil armatuuri käes ei olnud. Kohtuistungil selgitas süüdistatav lisaks, et V.M armatuuri võtma ei läinud ja temale lähenedes hoopis eemaldus armatuurijuppide alusest.“ Veel märkis kohus: „Samas on näha, et süüdistatav Denis Helbling teeb kannatanu suhtes käega eemaletõukava liigutuse ning taganeb kannatanust. Samal ajal kannatanu V.M seletab midagi ning tema kehakeele kohta võib järeldada kavatsust rünnata. Hetk hiljem teeb V.M süüdistatav Denis Helblingu suunas sammud, millest tõepoolest võis Denis Helbling järeldada, et tegemist on V.Mi poolt eesseisva ründega, mille puhul oleks ründe oht tõenäoline ning mille eest pidanuks süüdistatav end kaitsma, kuid midagi V.Mil käes ei olnud.“ Kohus leidis, et süüdistatav on andnud kohtueelses menetluses ja kohtus vastuolulisi ütlusi selle kohta, milles seisnes kannatanu rünne tema vastu. Nimelt tuli ta lisaks väitele, et V.M ähvardas teda sarrusejupiga läbi peksta, välja versiooniga, et ta pidas võimalikuks, et kannatanul on taskus nuga. Kohus leidis, et videosalvestusest nähtuvalt lõpetas D. Helblingi esimene löök V.Mi igasuguse võimaluse teda rünnata, kuna kannatanu kukkus löögi tagajärjel maha ega osutanud vastupanu. Seega lõpetas D. Helbling igasuguse tema vastu suunatud V.Mi tegevuse ja isegi juhul, kui

maas lamav V.M oleks jätkanud verbaalset ähvardamist, ei kujutanud V.M talle mingit ohtu – ei ole näha, et V.M oleks isegi püüdnud üles tõusta, rääkimata siis ähvarduse täideviimisele suunatud tegudest, n.t sarrusehunniku poole liikumisest. Kokkuvõtvalt märkis kohus, et ei tuvastanud hädakaitseseisundi ega selle piiride ületamise tunnuseid. Kohus ei nõustunud ka kaitsja seisukohaga, et süüdistatav võis eksida õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 mõttes. Süüdistatav ei saanud ekslikult arvata, et tal on tekkinud hädakaitseseisund. Süüdistatava ütluste kohaselt arvas ta, et kannatanu ründab teda sarrusejupiga, väites samas, et kannatanul seda käes ei olnud ja kannatanu ei läinud seda ka võtma. Süüdistataval ei saanud tekkida ka muljet, et kannatanu jääb objektile ja kahjustab objektil vara või varastab midagi, sest süüdistatav jättis kannatanu pärast peksmist objektile. Kohus leidis, et D. Helblingit tuleb karistada vangistusega, sest ta pani kuriteo toime katseajal ning tema kuriteod on muutunud raskemaks. Maakohus leidis, et D. Helblingi süü on keskmisest suurem, sest vägivalla intensiivsuse tõttu esines üks kvalifitseeriv tunnus. Kohus märkis, et tegemist ei olnud omavahelise konflikti käigus olmeprobleemide lahendamisel ühekordsest löögist tekkinud hematoomiga silma all, vaid maas lamanud isiku peksmisega nii rusikate kui jalgadega, mis põhjustas roiete murrud, õhkrinna ja haavad peas. Selline vägivald, millega põhjustatakse peksmisega isikule hulgivigastused, näitab süüdistatava jõhkrust ja küünilist suhtumist teise inimese tervisesse ja ühiskonna turvalisusesse ning õiguskorda. Kohus leidis, et D. Helblingi süüd raskendab asjaolu, et pärast kuriteo toimepanemist lahkus ta sündmuskohalt kannatanule abi andmata ja abi kutsumata. Karistust kergendavate asjaolud esinemist kohus ei tuvastanud. Kuna kuriteo põhjuseks oli kannatanu enda õigusvastane käitumine – ta tungis ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt piirdega alale –, pidas kohus põhjendatuks oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra jääva karistuse mõistmist. Kohus märkis, et kuna süüdistatav pani uue tahtliku kuriteo toime katseajal, ei ole võimalik karistust tingimisi täitmisele pööramata jätta.

jaoks reaalset ohtu. Oht seisnes nii V.Mi ründavas käitumises kui ka ähvarduses kasutada süüdistatava vastu relvana sarrusejuppi. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt polnud D. Helblingil alust karta, et V.Mil võib olla taskus mõni relvana kasutatav ese. Kaitsja arvates ei anna pelgalt see, et V.M ähvardas kasutada relvana sarrusejuppi, alust järelduseks, et V.Mil taskus mõnda relvana kasutatavat eset ei ole. Asjaolu, et V.M oli purjus, ei teinud olukorda süüdistatava jaoks kindlasti mitte vähem ohtlikuks, vaid vastupidi, seda enam võis süüdistatav uskuda ja karta, et V.M haarab ründe käigus tema ründamiseks sarrusejuppi või taskust relva ning käituda tema suhtes impulsiivselt. Kaitsja möönab, et kaitsetegevuse eesmärk ei tohi olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine, kuid leiab, et D. Helbling ei ole selle keelu vastu eksinud. Kohtupraktika kohaselt tuleb ründe tõrjumise õigust käsitada õigusena rünne täielikult lõpetada. D. Helbling lõi V.Mit nii käte kui jalgadega, kuid seda vaid senikaua, kui V.M jätkas tema ähvardamist. Kuna turvakaamera salvestis on helita, ei kajasta salvestis seda, kuid kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et kui süüdistatav ei olnud hädakaitseseisundis, siis kujutas ta vähemalt ette, et ta tegutseb hädakaitseseisundis. KarS § 31 lg 1 sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Kaitsja leiab, et tähtsust ei oma, miks V.Mi suletud territooriumile tuli ega see, kas V.M tegelikult asus haarama sarrusejuppi. Ka ei oma tähtsust see, mida süüdistatav tegi peale ründe tõrjumist. Territooriumi valvesse pannes võis D. Helbling eeldada, et V.Mi liigutamise peale tulevad kohale turvatöötajad, kes toimetavad V.Mi haiglasse või politseisse. Kaitsja leiab veel, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Süüdistatav oli või vähemalt arvas end olevat hädakaitseseisundis. Süüdistatavat ei ole varasemalt karistatud ühegi isikuvastase süüteo eest, vaid kõik tema varasemad süüteod, mille eest teda on karistatud, on liiklussüüteod. Olukorras, kus Harju Maakohus on möönnud, et süüdistataval on töökoht ning sissetulek ning ta on võimeline rahalist karistust täitma, oleks Harju Maakohus pidanud mõistma süüdistatavale karistuseks rahalise karistuse. Kohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses seega KarS § 56 lg 2 kohaselt nõuetekohaselt põhjendanud, miks süüdistatavale tuleks mõista karistuseks vangistus, mitte rahaline karistus. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et D. Helblingi süü on keskmisest suurem. Pelgalt see, et KarS § 121 lg 2 p 1 on kvalifitseeriv tunnus, ei anna alust hinnata süüdistatava süüd keskmisest suuremaks. See, et D. Helbling lahkus sündmuskohalt abi andmata ja abi kutsumata, ei ole KarS § 58 kohaselt karistust raskendav asjaolu. Ka Harju Maakohus ei ole viidanud (ega saagi viidata) ühelegi KarS § 58 sätestatud normile, miks nimetatud tegu tuleks lugeda karistust raskendavaks asjaoluks. Seega on Harju Maakohus rikkunud süüdistatavale karistust mõistes materiaalõigust. Harju Maakohus on leidnud, et süüdistatava karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Harju Maakohus on jätnud karistuse mõistmisel arvestamata KarS § 57 lg 1 p 8, mis sätestab, et

karistust kergendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel. Olukorras, kus Harju Maakohus on möönnud, et algselt oli süüdistatav hädakaitse seisundis, siis oleks Harju Maakohus pidanud karistuse mõistmisel arvestama nimetatud asjaolu ehk võimalikku hädakaitse piiride ületamist karistust kergendava asjaoluna.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

vaadeldud salvestiselt, et V.M küll kukkus pärast esimest lööki, kuid ajas end seejärel põlvili, tõmbus järgmiste löökide järel maas kössi ning viimaste löökide ajal oli maas pikali. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et V.Mi peksmist alustades oli D. Helbling hädakaitseseisundis. Turvakaamera salvestiselt on näha, kuidas üsna kohe pärast seda, kui D. Helbling ja V.M ehitusplatsil kokku satuvad, tõukab V.M D. Helblingit kätega rindu piisavalt tugevalt, et D. Helbling on sunnitud tasakaalu säilitamiseks tagasi astuma. V.M jääb hetkeks seisma, tema kehahoiak näib agressiivne. Seejärel liigub ta D. Helblingi poole, viimane taganeb. V.M vehib korduvalt käega D. Helblingi suunas ning vahetult enne seda, kui D. Helbling teda lööb, tõukab ringkonnakohtu hinnangul D. Helblingit veel korra. Alates D. Helblingi tõukamisest oli ringkonnakohtu hinnangul tegemist juba vahetu ründega D. Helblingi kehalise puutumatuse vastu. D. Helblingi väitel V.M ka ähvardas teda vägivallaga; ka selline ähvardus kujutab endast rünnet teise isiku õigushüve – tervise – vastu (M. Kurm: § 120 komm.1 – Sootak/Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. v.a. Tallinn 2015. lk 381). Ringkonnakohus rõhutab, et käsitleb üksnes D. Helblingi maakohtus antud ütlusi. Maakohus on alusetult tuginenud otsuses D. Helblingi kahtlustatavana antud ütlustele. Kuna D. Helbling kuulati kohtuistungil süüdistatavana üle, pidi kohus lähtuma neist ütlustest ning D. Helblingi kohtueelses menetluses antud ütlusi võinuks kohus kasutada üksnes nendel juhtudel ja korras, mida võimaldavad ristküsitluse reeglid (vt Riigikohtu 18. novembri 2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-13, p 13). Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et ristküsitluse käigus oleks nt ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks või ülekuulatavale asjaolude meenutamiseks taotletud D. Helblingi kahtlustatavana antud ütluste avaldamist. D. Helblingi maakohtus antud ütluste kohaselt lubas V.M võtta sarrusejupi ja D. Helblingi sellega läbi peksta. D. Helblingi sõnul kartis ta ka seda, et V.Mil võib olla nuga taskus. Tema ütlustest ei nähtu aga, et V.M oleks ähvardanud teda noaga rünnata. D. Helblingi ütluste kohaselt ähvardas V.M teda üksnes sarrusejupiga läbi peksta. Hirmu, et V.M võiks teda noaga rünnata, põhjendas ta nii: „...tal käes küll ei olnud armatuuri aga ma ei tea, mis tal taksutes võib olla, nuga...“ (tl. 90). Seega on väide, et V.M oleks võinud D. Helblingit noaga rünnata, täiesti oletuslik ja mingeid asjaolusid, mis selliseks hirmuks alust oleks andnud, ei ole. Seevastu ei näe ringkonnakohus tõendeid, mis lükkaks ümber D. Helblingi ütlused, et V.M lubas ta sarrusejupiga läbi peksta. Turvakaamera salvestis on helita, kuid salvestiselt näha olevast situatsioonist võib järeldada, et V.M rääkis D. Helblingile midagi ärritunult. Maakohus on selle kohta märkinud: „Samas ei ole kohtul võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, kas V.M tõepoolest ütles Denis Helblingule, et virutab teda armatuurlauaga, kuivõrd kannatanu ei mäleta juhtunu osas midagi, kuid samas nendib, et võis vestluse käigus midagi solvavat öelda. Ainuüksi millegi ähvardava ütlemine ei saa süüdistatavas tekitada koheselt ka hädaseisundit.“ Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendamatult tuginenud kannatanu ütlustele, jätnud kohaldamata in dubio pro reo põhimõtte ning leidnud ka ekslikult, et tervisekahjustusega ähvardamise tulemusel ei tekkinud D. Helblingil hädakaitseseisundit. Maakohus tugines V.Mi ütlustele hoolimata sellest, et V.M ise tunnistas, et ta tegelikult ei mäleta, kas ta võis kuidagi konflikti tekkimisele kaasa aidata. V.M pidas võimalikuks, et võis midagi solvavat öelda. Tähelepanuväärne on see, et V.M, kes kuulati üle kahel korral, rääkis mõlemal korral, kuidas teda ründasid ootamatult ehitusplatsil olnud soojakust väljunud kaks

ukraina keeles rääkinud meest (tl. 3 ja 12). Ka selle kohta, kas ta võis ise konflikti tekkimisele kaasa aidata, ütles V.M: „Võib-olla vestluse käigus võisin neile (ringkonnakohtu rõhutus) midagi solvavat öelda.“ (tl. 12). Turvakaamera salvestiselt nähtub üheselt, et V.Mit peksis ainult D. Helbling ja rohkem kedagi D. Helblingi ja V.Mi vahetus läheduses ei olnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole V.Mi ütlustest võimalik teha järeldusi selle kohta, mida ta D. Helblingile ütles. Esiteks selgub tema enda ütlustest, et seda konkreetset asjaolu ta ei tea, vaid üksnes oletab. Teiseks olid tema ütlused kogu situatsioonist nii selges vastuolus olukorda objektiivselt kajastava tõendiga – turvakaamera salvestisega –, et see muudab tema ütlused ebausaldusväärseks. Eelnevast tulenevalt on ainsaks tõendiks selle kohta, mida V.M talle ütles, D. Helblingi enda ütlused. Arvestades, et turvakaamera salvestiselt nähtuvalt oli V.Mi kehakeel agressiivne, ei ole alust D. Helblingi ütlusi V.Mi ähvarduste kohta kahtluse alla seada, seda enam, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks selle, et V.M ähvardas D. Helblingit, lubades ta sarrusejupiga läbi peksta. Kohtu küsimustele vastates selgitas D. Helbling ka seda, kus olid sarrusedetailid, millega V.M teda peksta lubas (tl. 90 pöördel). Tõendeid, mis lükkaks ümber süüdistatava väited sündmuskoha vahetus läheduses olnud sarrusedetailide kohta, kohtule esitatud ei ole. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et tegemist oli reaalse ähvardusega. 6.3 D. Helblingi väitel ei lõpetanud kannatanu tema löökide peale tema ähvardamist, ta ähvardas D. Helblingit isegi siis, kui oli pikali maas. D. Helblingi sõnul lõpetas ta V.Mi peksmise siis, kui kannatanu palus, et aitab küll. Ühtlasi väitis D. Helbling, et ta nõudis veel kord V.Mi lahkumist, kuid V.M avaldas soovi jääda lamama (tl. 90). Neid ütlusi ringkonnakohus usaldusväärseks ei pea. Kui konflikti algust puudutavas osas toetab D. Helblingu ütlusi turvakaamera salvestis, siis edasist käiku puudutavas osas on D. Helblingi ütlused turvakaamera salvestisega vastuolus. Salvestiselt on näha järgmist sündmuste käiku: - kannatanu kukub kohe pärast D. Helblingi esimest (käe-)lööki maha; - D. Helbling jätkab käega löökide jagamist, samal ajal kui kannatanu ajab end põlvili; - põlvili olevat V.Mit lööb D. Helbling korduvalt ka jalaga; - V.M vajub maha kössi, V.M jätkab kannatanu löömist jalaga, lüües muuhulgas jalaga ülalt alla; - Kannatanu vajub maha pikali. D. Helbling käib ümber maas lebava kannatanu ja lööb teda veel jalaga. Kannatanu keha on täiesti lõtv, näha ei ole mingit kannatanu reaktsiooni D. Helblingi löökidele, löögi tagajärjel tema keha vajub eemale; - D. Helbling käib ümber kannatanu, võtab midagi maast ja lahkub; - kannatanu lebab pärast D. Helblingi lahkumist liikumatult seal, kuhu ta D. Helblingi peksmise järel jäi. Ringkonnakohtu hinnangul viitab kannatanu keha lõtvus peksmise lõpufaasis ning see, et kannatanu jäi pärast peksmist pikaks ajaks lamama, seda, et kannatanu oli peksmise lõpus juba teadvusetu. Turvakaamera salvestiste vaatlusprotokolli kohaselt tõusis kannatanu alles kell 01.46 (tl. 18). Ka kannatanu ise on oma ütlustes öelnud, et võis teadvuse kaotada. Kannatanu on küll väitnud, et kaotas teadvuse korraks, kuid on ilmne, et teadvusetuna inimene aja kulgu

ei tunneta. Eelnevast tulenevalt ei saanud maas lebav kannatanu V.Mit ähvardada ega paluda teda sinna lebama jätta. Ringkonnakohus peab võimalikuks seda, et V.M ähvardas D. Helblingit ka veel siis, kui ta oli maas põlvili. Turvakaamera salvestisest nähtuvalt oli ta enne seda, kui D. Helbling teda lõi, agressiivselt meelestatud. Sellise meelestatuse korral võib löögi tulemusel kukkumine mõjuda just ärritavalt ja tekitada täiendavat soovi teisele konflikti osapoolele koht kätte näidata. Sellest tulenevalt võib pidada põhjendatuks D. Helblingi lööke maas põlvili oleva V.Mi pihta. Alates sellest, kui V.M vajub maha kössi (salvestise vasakus ülanurgas oleva kella järgi juhtus see umbes 23:35:28–23:35:30), ei saa aga ringkonnakohtu hinnangul rääkida enam mingisugusest tema ründest D. Helblingi vastu. V.Mi kehakeel näitab kohtukolleegiumi hinnangul alistumist ja püüdu peksmine selle lõpuni ära kannatada. Pärast seda lõi D. Helbling veel mitu korda V.Mit jalaga kehasse, kohtukolleegiumi hinnangul ülakehasse, rindkere piirkonda. Mitu korda lõi V.M jalaga hooga ülalt alla, sisuliselt trampides jalaga V.Mi kehal. Lisaks sellele lõi ta V.Mit jalaga, võttes löögiks hoogu. Löögi tulemusel V.Mi keha liigub löögiga kaasa ja ta vajub pikali maha. Pärast seda kõnnib D. Helbling ümber V.Mi ja lööb teda lõpuks veel kord jalaga, mille tulemusel vajub V.Mi keha lõdvalt eemale. D. Helbling korjab midagi maast üles ja lahkub. 6.4 Eelnevast tulenevalt tarvitas D. Helbling V.Mi vastu vägivalda nii hädakaitseseisundis olles kui pärast hädakaitseseisundi lõppu. Õiguskirjanduses ega kohtupraktikas ei käsitata sellist olukorda hädakaitse piiride ületamisena KarS § 28 lg 2 tähenduses. Hädakaitse piiride ületamisega on tegemist, kui 1) isik valib enda kaitsmiseks valitakse ründajat põhjendamatult kahjustava vahendi või kui 2) isik kasutab küll kohast vahendit, kuid seda liiga intensiivselt: sellega on tegemist nt juhul, kui tulistatakse ühe lasu asemel valang (vt J. Sootak: § 28 komm. 27.1 – Sootak/Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. v.a. Tallinn 2015. lk 109) või lüüakse ründajale noaga südame piirkonda, kui rünne oleks olnud võimalik lõpetada löögiga mõnda vähemohtlikku piirkonda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2004 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-04, p 7). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist kummagi kirjeldatud olukorraga. Alust ei ole väita, et D. Helblingi valitud vahend enda kaitsmiseks – V.Mi löömine käte ja jalgadega – oleks olnud ründe ohtlikkusele mittevastav. Kohtukolleegium ei näe, et V.Mi kasutada oleks olnud mingeid leebemaid vahendeid enda kaitsmiseks. Sobiva vahendi liiga intensiivsele kasutamisele kohaldatakse KarS § 28 lg-t 2 juhul, kui ründajat kahjustas liigselt hädakaitseseisundis olev isik. Praegu on olukord teine: ründajat kahjustati liigselt sellega, et teda peksti pärast seda, kui tema rünnak oli tõrjutud ja hädakaitseseisund lõppenud. Tegemist on nn ekstensiivsusekstsessiga. Hädakaitseseisundi puudumise tõttu ei ole selle puhul tegemist hädakaitse piiride ületamisega ja kaitsja vastutab üldkorras (J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010. lk 379). Ka Riigikohus on sarnast olukorda käsitlenud hilinenud hädakaitsena, mis ei ole käsitatav hädakaitse piiride ületamisena. Riigikohus käsitles 10. juunil 1997 kriminaalasjas nr 3-1-1-68-97 tehtud otsuses olukorda, kus isik lõi teda noaga ähvardusel röövida üritanut rusikaga näkku ja paiskas ta pikali. Seejärel peksis ta maas olija jalgadega surnuks. Riigikohus leidis, et hädakaitseseisund lõppes ründaja

kukkumisega, pärast seda oli hädakaitseseisund möödunud ning kannatanu surnukspeksmine kujutas endast hilinenud hädakaitset. Kuna Riigikohtu seisukoht lähtub hädakaitseseisundist ja selle lõppemisest ning ka KarS § 28 kontekstis saab hädakaitsest rääkida hädakaitseseisundi olemasolul, on Riigikohtu seisukohad ringkonnakohtu hinnangul asjakohased hoolimata sellest, et tegemist on kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal tehtud otsusega. Ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne viitab hilinenud kaitset käsitledes sellele kohtulahendile (J. Sootak. § 28 komm. 13. – Sootak/Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. v.a. Tallinn 2015, lk. 107). Ka viimase aja kohtupraktika kohaselt on kohus asunud seisukohale, et kui hädakaitset teostanud isik lõpetab ründe, siis ründajate kahjustamisele pärast hädakaitseseisundi lõppu ei kohaldu KarS § 28 regulatsioon.

oimu-kiiru piirkonda nahaaluse verevalumi tekitamises: ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik välistada, et need tervisekahjustused sai V.M D. Helblingi hädakaitseseisundis tehtud löökide tulemusel. Lisaks D. Helblingi õigeksmõistmisele ülalnimetatud osas tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni piirest väljudes jätta KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosast välja kohtu järeldus, mille kohaselt tekitas D. Helbling V.Mile valu. Nimelt on kohus ses osas väljunud süüdistuse piirest. KarS § 121 lg 1 kirjeldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ja valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Võib küll eeldada, et teise isiku peksmine põhjustab lisaks tervisekahjustustele ka valu, kuid praegusel juhul on süüdistuses heidetud D. Helblingile ette ainult tervisekahjustuste tekitamist. Sellest hoolimata on maakohus käsitlenud põhjalikult küsimust, kas V.M tundis valu, ning võtnud oma järelduse kokku järgnevalt: „Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine.“ Osas, milles ei ole D. Helblingile süüdistust esitatud, ei saa teda ka osaliselt õigeks mõista, vaid nimetatud asjaolu tuleb jätta maakohtu otsuse põhiosast välja. Eelnevast hoolimata on D. Helbling pannud toime KarS § 121 lg 2 p 1 koosseisule vastava teo. Ringkonnakohtu hinnangul on maas lebava V.Mi pihta suunatud jalalöökide iseloomust (tegemist oli küljelt rindkere piirkonda ja ülalt alla maas lebava kannatanu kehasse suunatud jõuliste löökidega) võimalik järeldada, et just nendega tekitati V.Mile roidemurrud. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt on need tervisekahjustus, millest paranemiseks kulub neli nädalat kuni neli kuud. Ka leiab ringkonnakohus, et selline maas lebava kannatanu jõuline jalaga peksmine kuni kannatanu meelemärkuse kaotuseni näitab, et D. Helbling pidas vähemalt võimalikuks suhteliselt raskete tervisekahjustuste tekitamist ja aktsepteeris neid. Arvestades, et hoobid tabasid V.Mit ülakeha piirkonda, hõlmas D. Helblingi tahtlus roidemurdude tekitamist. Põhjustatud tagajärgede aktsepteerimist näitab ka D. Helblingi ükskõiksus kannatanu seisundi suhtes, mida näitab D. Helblingi lahkumine läbipekstud kannatanut lamama jättes.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.